Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Süüdistus Peedu Kannat süüdistatakse selles, et tema ähvardas vägivalla kasutamisega tekitada tervisekahjustusi oma endisele elukaaslasele ja laste emale K.S. le, oma tütrele M.S. le ning A.S. ile alljärgnevalt: - ajavahemikul 03.04.2018. a kuni 12.05.2018. a ähvardas menetluses tuvastamata asukohas suuliselt telefoni teel vähemalt kahel korral K.S. l murda katki tema jalad s.o. vägivalla kasutamisega tekitada tervisekahjustust; - ajavahemikul 03.04.2018. a kuni 31.05.2018. a ähvardas menetluses tuvastamata asukohas suuliselt telefoni teel vähemalt neljal korral M.S. t murda tema käe- ja jalaluud, s.o vägivalla kasutamisega tekitada tervisekahjustused; - 13.05.2018. a kella 13.30 paiku ähvardas menetluses tuvastamata asukohas suuliselt telefoni teel K.S. l murda katki jalad, s.o. vägivalla kasutamisega tekitada tervisekahjustused; - 13.05.2018. a kella 20.30 paiku ähvardas XXX maja juures K.S. l ja A.S. il murda käe- ja jalaluud, s.o vägivalla kasutamisega tekitada tervisekahjustusi; - ajavahemikul 01.07.2018. a kuni 15.07.2018. a ähvardas menetluses tuvastamata asukohas suuliselt telefoni teel vähemalt kolmel korral A.S. it läbi „tampida“ (peksmisega) ja murda käeja jalaluud, s.o. vägivalla kasutamisega tekitada tervisekahjustusi; - ajavahemikul 01.07.2018. a kuni 15.07.2018. a ähvardas menetluses tuvastamata asukohas suuliselt telefoni teel rääkides K.S. ga A.S. i suhtes vägivalla kasutamisega, lubades keerata A.S. i kael kahekorra, s.o tekitada talle tervisekahjustusi. Kannatanutel K.S. l, M.S. l ja A.S. il on alust karta nende suhtes ähvarduste täideviimist, kuna P. Kannat on varasemalt karistatud vägivalla kasutamise eest K.S. suhtes ning tema vägivaldusest on ka teadlik M.S. ja A.S. i, samuti süvendas kannatanute hirmu P. Kanna järjepidev agressiivsemaks muutunud käitumine. Seega P. Kanna pannes toime tervisekahjustusega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduste täideviimist, pani toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus 26. juuni 2020 otsusega tunnistas Tartu Maakohus P. Kanna süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus P. Kannale mõistetud karistust Tartu Maakohtu 15. novembri 2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-8449 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuu 5 päeva vangistuse võrra ning mõistis P. Kannale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 1 kuu 5 päeva vangistust.

Kohus jõudis kõiki tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et P. Kanna süü KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises on tõendatud. P. Kanna süü tõendatuks lugemisel tugines kohus kannatanute ja tunnistajate ütlustele ning dokumentaalsetele tõenditele. Kannatanu K.S. ütluste kohaselt hakkas P. Kanna maist 2018 teda telefoni teel ähvardama, et kasutab jõudu, tapab ära, murrab ära käe- ja jalaluud. Neid kordi oli palju, võis olla isegi kümneid. Esimesed kõned olid siis, kui P. Kanna oli veel vanglas. Kannatanu M.S. andis esmalt kohtus ütlusi, et tema ei ole telefoni teel P. Kannalt ähvardusi saanud. Pärast vastuolude tõttu kohtueelse menetluse ütluste avaldamist kinnitas M.S. , et varem antud ütlused vähemalt neljal korral telefoni teel ähvardamise kohta (murda ära M.S. käe- ja jalaluud) ajavahemikul aprilli algusest kuni mai lõpuni, on tõesed. Kohtu hinnangul olid M.S. ütlused lubatud tõendiks. M.S. selgitas, et kohtus ütlusi andes ei olnud tal see esialgu meeles. Lisaks peab kohus oluliseks, et M.S. on kinnitanud, et ta kardab oma isa ka käesoleval ajal ning ei vasta tema kõnedele. Seda, et M.S. tunneb suurt ebamugavust ja isegi hirmu, kinnitas kohtu arvates ka tema ütluste andmise viis ja olek kohtuistungil. Kannatanu K.S. ütluste kohaselt sai ta 13. mail 2018 päeval telefonikõne, mis teda hirmutas. Samal õhtul tuli P. Kanna kohale, karjus, et murrab ära käe- ja jalaluud. Kannatanu ütlusi selle kohta, et esmalt on P. Kanna 13. mail 2018 helistanud ja ähvardanud ning õhtupoolikul kohale tulnud, kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud Häirekeskusele 13. mai 2018 sündmusega seoses tehtud telefonikõnesid.

Asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud vestlust naisterahva ja meesterahva vahel. Selle kohaselt ütleb meeshääl naishäälele, et „kuuled või, sulle tehakse niukest juba esmaspäev varsti ja A.S. il keeratakse kael kahekorra“. Kuigi P. Kanna enda ütluste kohaselt ütles talle eelmine kaitsja, et tegemist ei ole õige salvestusega, siis kohtul selliseid kahtlusi ei tekkinud. Lisaks ei olnud kohtu arvates põhjust uskuda, et meeshääle puhul ei ole tegemist P. Kannaga. Nimelt kuuldub helifailist, et meeshääle tämber, kõne kiirus ja maneer on äärmiselt sarnane P. Kannale. Samas on P. Kanna ütlusi andes tunnistanud ka seda, et on vihahoos ähvardanud A.S. i kaela kahekorra keerata, kuid ei mõelnud öeldut tõsiselt ja rääkis seda M.S. le, mitte K.S. le. Seega tema ütlused on selles osas vastuolulised. Kohus asus seisukohale, et kannatanute ütlused on usaldusväärsed, kuna need on kooskõlas teiste kogutud tõenditega ja eluliselt usutavad. Seevastu ei pidanud kohus usaldusväärseteks P. Kanna ütlusi. P. Kanna ütluste kohaselt on ta K.S. ga telefoni teel ühenduses olnud (sh ühel korral helistanud talle ka vanglast), kuid teda ähvardanud ei ole. P. Kanna on K.S. le öelnud, et kohtus näeme. Samuti kinnitab P. Kanna, et on käinud kalastamistarbeid üle andmas lastele XXX maja juures. P. Kanna ütluste kohaselt sõimas ja ajas teda sealt minema K.S. . Selle peale jäi P. Kanna temaga vaidlema sinna. A.S. it ja M.S. t P. Kanna ei näinudki. P. Kanna väitel suhtles ta ka poeg K.S. ga ja oli seal koos oma vendadega. Samas kohtueelses menetluses P. Kanna nendest asjaoludest ei rääkinud. P. Kanna ütluste kohaselt on ta vihahoos ähvardanud A.S. i kaela kahekorra keerata (kuigi alguses on eitanud seda). P. Kanna ütlusi hinnates ilmnevad neis vastuolud, mis esinevad nii P. Kanna enda ütlustega, kui ka kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. Kohtu hinnangul oli tõendikogumi hulka võimalik lugeda üksnes need P. Kanna ütlused, mis on kooskõlas teiste tõenditega. Kohtus on tunnistajatena üle kuulatud ka P. Kanna vennad T.K. ja K.K. . Tunnistajad kinnitasid, et koos P. Kannaga on nad sõitnud laste elukohta XXX. P. Kanna läks autost välja ja tuli tagasi. Midagi tunnistajad ei kuulnud ega näinud. Midagi P. Kanna ka autosse tagasi tulles ei öelnud. Seega tunnistajad ei kinnitanud seda, milleks nende ülekuulamist kohtus taotleti s.o kaitseakti kohaselt nägid ja kuulsid vennad P. Kanna vestlust kannatanutega. Kohus leidis, et tõendatud on ka asjaolu, et kannatanutel K.S. l, M.S. l ja A.S. il oli alust karta ähvarduste täideviimist. Kohus pidas seejuures oluliseks, et P. Kanna on varasemalt kriminaalkorras karistatud kannatanu K.S. kehalise väärkohtlemise eest. Kannatanu M.S. ütluste kohaselt on P. Kanna olnud tema lapsepõlves vägivaldne nii tema kui ka tema emaga. Samuti järeldus M.S. ütlustest, et ta ei soovi P. Kanna telefonikõnesid vastu võtta ja tunneb tema ees senini hirmu. M.S. ütluste kohaselt kardab ta P. Kanna tegusid, mitte sõnu. Kannatanu A.S. i P. Kannat isiklikult ei tunne. Esimest korda kohtus A.S. i P. Kannaga 13. mail 2018, kuid K.S. oli talle varasemalt P. Kannast rääkinud. Hiljem on P. Kanna või tema nime kasutades tehtud A.S. ile korduvalt ähvardusi telefoni teel. Kohtu hinnangul oli kannatanutel alust karta ka ähvarduste täideviimist, kuna P. Kanna käitumine muutus aja jooksul järjest agressiivsemaks. Kui kinnipidamiskohast vabanedes piirdus P. Kanna ähvardavate kõnedega tütre ja endise elukaaslasega, siis edasiselt on P. Kanna ähvardama asunud tema jaoks täiesti võõrast inimest – K.S. uut elukaaslast A.S. it. Lisaks ei

ole P. Kanna hilisemalt piirdunud üksnes telefoni teel ähvardamistega, vaid on reaalselt ka kannatanute elukohta kohale läinud ähvardama (13.05.2018).

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Kanna kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja P. Kanna süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi tema süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. P. Kanna ei tunnistanud end esitatud süüdistuses süüdi kohtueelses menetluses ega ka kohtuistungil. Tema kohtuistungil 13. augustil 2019 antud ütluste kohaselt on kannatanud andnud valeütlusi, sest tema endise elukaaslase ja ühiste laste ema K.S. sooviks on, et P. Kanna ei saaks oma lastega suhelda. Nii ei ole ta lubanud lastel vastata P. Kanna telefonikõnedele ega teada anda oma isale, kus nad parasjagu viibivad. P. Kanna on möönnud, et nendes telefonikõnedes, kus soovis leppida kokku lastega kohtumist, võis ta K.S. keelavast suhtumisest ärrituda ja millegagi ähvardada, aga tal ei ole kunagi olnud kavas neid ähvardusi täide viia, seepärast ei olnud kannatanutel ka mingit alust karta nende ähvarduste täideviimist. Kaitsja asus seisukohale, et ülalnimetatud asjaoludel puudub P. Kanna käitumises KarS § 120 lg 1 sätestatud kuriteokoosseis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohtu istungil jäid P. Kanna ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja palusid selle rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära P. Kanna, tema kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et P. Kanna süü K.S. M.S. ja A.S. i kehavigastuste tekitamisega ähvardamises on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi P. Kannale süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud süüdistuses toodud kuriteoepisoodides uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise P. Kanna süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida P. Kanna ja tema kaitsja on P. Kanna kaitseks juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub.

Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu istungil eitas P. Kanna, sarnaselt maakohtus väitetule, oma süüd, väites, et tema ei ole kannatanuid ähvardanud. Süüdistatav väidete kohaselt kannatanud valetavad tema peale, sest vihkavad teda. P. Kanna sarnast seisukohta, s.o kannatanud valetavad süüdistatava peale, on apellatsioonis toetanud ka P. Kanna kaitsja. Ringkonnakohus leiab, et P. Kanna oma kohtuistungil antud ütlustes ja ka kaitsja apellatsioonis, ei esitatud mitte ühtegi sellist väidet süüdistatava süü puudumise kohta, mis ei oleks saanud ammendavat vastust juba maakohtu otsuses. P. Kanna ja tema kaitsja on jäänud kaitseversiooni juurde ja üldsõnaliselt väitnud, et süüdistatav ei ole kannatanuid ähvardanud. Samas ei ole süüdistatav ega kaitsja apellatsioonis esitanud mitte ühtegi konkreetset vastuargumenti kohtuotsuse põhjendustele, millele tuginedes esimese astme kohus kaitseversiooni kummutas ja süüdistatava süüdi tunnistas. Kuigi P. Kanna ütlustest ja kaitsja apellatsioonist on võimalik küll aru saada, et maakohtule heidetakse ette, nagu oleks kohus põhjendamatult kõrvale jätnud P. Kanna ütlused, ei pööra süüdistatav ja kaitsja mitte mingit tähelepanu maakohtu põhjalikele selgitustele, miks kohus nõnda toimis. Kuivõrd süüdistatav ja kaitsja ei ole maakohtu sellekohastele põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitanud, pole ringkonnakohtul ka sisuliselt millelegi vastata. Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. P. Kanna kohtuistungil esitatud ütlustest ja kaitsja apellatsioonist nähtuvalt heidetakse maakohtule ette, nagu oleks kohus jätnud tähelepanuta süüdistatava enda süüd eitavad ütlused. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei jätnud süüdistatava ütlusi tähelepanuta, vaid analüüsis neid põhjalikult (kohtuotsus p 3.6), näidates veenvalt ära, miks need ütlused on valdavas osas ebausaldusväärsed. Lisaks vastuoludele teiste tõenditega (kannatanute ja tunnistajate ütlused, asitõendite vaatlusprotokollid) osutusid P. Kanna kohtus antud ütlused kohati vastuolulisteks ka süüdistatava enda kohtueelses menetluses antud ütlustega. Asjaolu, et kohus loeb süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks, ei tähenda ringkonnakohtu arvates veel seda, et kohus suhtuks tõenditesse ebaobjektiivselt. Praegusel juhul on kohus otsuses lugejale jälgitavalt ja veenvalt ära näidanud, miks P. Kanna oma süüd eitavaid ütlusi uskuda ei saa. Ringkonnakohtu jaoks ei ole P. Kanna väited tema alusetu süüstamise kohta ka eluliselt usutavad. P. Kanna versiooni kohaselt annavad kannatanud tema kohta valeütlusi. Lähtudes P. Kanna kaitseversioonist tulnuks K.S. l, M.S. l ja A.S. il leppida omavahel kokku valeütluste andmises. Samas hoiatati kannatanuid valeütluste andmise eest nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus. Ka selgitati kannatanutele vastutust, mis võib kaasneda valeütluste andmisega. Ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et kõik kolm kannatanut leppisid omavahel kokku valeütluste andmises ning kooskõlastades seejuures, millega P. Kanna neid ähvardas (käte- ja jalaluude murdmine), teades samas, et valeütluste andmise eest võib järgneda kriminaalkaristus. Seda enam on kannatanute taoline käitumine ebausutav, sest soovides P. Kannast ja temaga suhtlemisest vabaneda, oleks kannatanutel piisanud taotleda P. Kanna suhtes lähenemiskeeldu.

Ringkonnakohtu arvates on ebaloogiline olukord, kus kannatanud K.S. , M.S. ja A.S. i riskiks valeütluste andmise eest saada kriminaalkorras karistatud, omades samas võimalust seaduslikul teel vabaneda suhtlemisest P. Kannaga. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes veenvalt kummutanud P. Kanna kaitseversiooni, mille kohaselt kannatanud valetavad tema peale. Apellatsioonis leiab kaitsja, erinevalt süüdistatavast, kes eitab kellegi ähvardamist, et P. Kanna võis K.S. t telefonikõnedes millegagi ähvardada, kuid tal ei olnud kunagi kavatsust neid ähvardusi täide viia ning sellest tulenevalt ei olnud kannatanutel ka mingit alust karta nende ähvarduste täideviimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis asjas nr 1-19-1849 leidnud, et KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isikuvõi varavastase süüteo (nt KarS §-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus; ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka A.S. ult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. Ülaltoodust nähtuvalt ei ole ähvardamise objektiivse külje täidetuks lugemisel oluline see, kas süüdistatav kavatseb tulevikus oma ähvarduse täide viia või mitte. Seega see, kas P. Kanna kavatses tulevikus oma ähvarduse, murda K.S. l, M.S. l ja A.S. il käeja jalaluud ning keerata A.S. il kaela kahekorra, täide viia, ei oma P. Kanna tegevuse kvalifitseerimisel KarS § 120 lg 1 järgi tähendust. Oluline on see, et kannatanu peab põhjendatult võimalikuks süüdistatava poolt esitatud ähvarduse täideviimist. Teisisõnu kannatanul on alust karta süüdistatava ähvarduse täideviimist. Maakohus on kohtuotsuses ringkonnakohtu arvates põhjalikult analüüsinud, miks oli K.S. l, M.S. l ja A.S. il alust karta P. Kanna poolt esitatud ähvarduse täideviimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase analüüsiga ning leiab samuti, et kannatanutel oli alus karta P. Kanna poolt esitatud ähvarduste täideviimist.

Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on igati põhjendatult tunnistanud P. Kanna süüdi KarS § 120 lg 1 järgi. Menetluskulud Kaitsja R. Napa esitas taotlused riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 129,60 euro suuruses summas, sh käibemaks 21,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, apellatsiooni koostamisele ja kohtuistungil osalemisele kokku 120 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 108 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohtu arvates oli osutatud õigusabi vajalik ja selle suurus põhjendatud. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 129,60 eurot, milles sisaldub käibemaks 21,60 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata tuleb menetluskulud jätta P. Kanna kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Tanel Saar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.