Määrata Advokaadibüroole Lion Law (reg. number 11515492) seoses advokaat Mirjam Frey poolt Risto Prints’ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 94 (üheksakümmend neli) eurot.
3.Välja mõista Risto Prints’ilt Eesti Vabariigi kasuks 94 (üheksakümmend neli) eurot määratud kaitsjale advokaat Mirjam Frey’le makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank ASis (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohtu 21. mai 2020. a otsusega tunnistati Risto Prints süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 (kuus) kuud. Vastavalt KarS § 74 lg 1, 3 jäeti Risto Printsile mõistetud ärakandmata 6-kuuline vangistus tingimuslikult kohaldamata. Määrati, et ärakandmata vangistust ei pöörata täitmisele kui Risto Prints ei pane 18 (kaheksateistkümne) kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud KarS § 75 lg 1 p 1-6 tulenevaid kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 8 tulenevat kohustust osaleda sotsiaalprogrammis. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 21. mai 2020. a. Risto Printsilt mõisteti välja riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1274 (üks tuhat kakssada seitsekümmend neli) eurot 80 senti (sealhulgas sundraha 876 eurot).
2.Risto Printsi süüdistatakse selles, et tema tungis 03.11.2019 kella 10.30 paiku XXX maja trepikojas kallale XX-le, kellel haaras käega kinni kõrist ja surus põrandale pikali, mistõttu kannatanu kukkus selili vastu jalgratast ning libises sealt põrandale, seejärel kägistas maas lamavat kannatanut käega kõrist ning lõi rusikas käega näkku parema silma alla. Sellise tahtliku tegevusega tekitas Risto Prints kannatanu XX-le füüsilist valu ja lühiajalise tervisekahjustuse, s.o. kaela, rindkere ja selja piirkonda marrastused. Sellise tegevusega pani Risto Prints toime teisele isikule valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
ESITATUD APELLATSIOON
3.Maakohtu otsuse on vaidlustanud kaitsja, kes ei nõustu kohtuotsusega järgnevatel põhjendustel. Maakohtus kogutud suuliste ja kirjalike tõenditega ei ole tõendatud kannatanule tervisekahjustuse tekitamine just Risto Printsi poolt. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 22 sätestab, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Esimese astme kohtus ja ka praegusel hetkel on Risto Prints veendunud oma süütuses. Tõenditest oli süüdistatava ütlused kannatanu ütluste vastu. Oli olemas meditsiinitõend kannatanul vigastuste olemasolu kohta, aga puudus põhjuslik seos kannatanu vigastuste ja Risto Prints tegevuse vahel. Riigikohus on asunud seisukohale, et ainult kannatanu ütluste alusel ei saa isikut süüdi mõista ning peavad olema ka muud tõendid, mis kinnitavad süüteo toimepanemist just süüdistatava poolt. Prokurör ei esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid Risto Printsi poolt süüteo toimepanemist. Süüdimõistev kohtuotsus tuli Risto Printsile üllatusena ning ta on pere ja tuttavate ringis antud
2(6)
sündmusest pärast kohtuistungit rääkinud ning paljud isikud on veendunud, et nägid kogu Risto Printsi tegevust pealt ja saavad kinnitada, et Risto Prints kannatanu trepikotta üldsegi ei sisenenud. Mõistes Risto Printsi süüdi KarS § 121 lg 1 järgi, hindas maakohus tõendeid valesti ning mõistis süüdistatava süüdi ainult kannatanu ütluste alusel. Kaitsja märgib, et isiku läbivaatuse protokollist nähtuvad kannatanul olevad vigastused. Kannatanu on kohtuistungil öelnud, et süüdistatav tõmbas ukse lahti ja hüppas nagu karu selga, lõi teda rusikaga ja kägistas. Kaitsja märgib, et fotodelt nähtavad vigastused ei vasta kannatanu poolt kohtus esitatud selgitustele kuidas vigastused talle tekitati. Fotol on näha kaela ühel poolel marrastused. Kägistamisest aga oleks pidanud tekkima kahjustus kaela mõlemal küljel või isegi ümber kaela täies ulatuses. Samuti löömisest oleks pidanud tekkima nö tömptrauma mitte marrastus. Kannatanu väitis kohtus, et ta hoidis jalgadega kinni ja oli nagu looteasendis. Tunnistaja DD aga selgitas kuidas ta oma mehe jalgu nägi, mehel olid olnud Crocs jalanõud jalas. Ta selgitas, et trepikojas on nurk – ta nägi, et seal on kahed meesterahva jalad. Ühed olid X jalad, kuna tal olid jalas oranžid crocsid ja teised olid siis meesterahva jalad. Kaitsja järeldab, et seega esineb selge vastuolu kannatanu ütluste ja tunnistaja ütluste vahel. Samuti kinnitas kannatanu, et tema naine ei tulnud alla korrusele, kuna lapsed olid toas. Sama rääkis ka tunnistaja DD kohtuistungil, et ta ei soovinud, et lapsed kuuleksid ja näeksid pealt, mis toimub, seega läks ta korteri ukse pealt tuppa tagasi. Kaitsja täpsustavale küsimusele selgitas tunnistaja, et ülevalt koridorist nurga tagant nägi oranže crocse, mis on X-le kuuluvad, jalgu nägi ainult põlvest saadik. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas oli kannatanul võimalik selle rüselemise käigus veel ümbruskonda jälgida. Ja kuidas sai tunnistaja DD teiselt korruselt väidetavat sündmuskohta näha. Süüdimõistmisega on süüdistatav pandud olukorda, kus ta peab vastupidiselt Põhiseaduse §-ile 22 hakkama oma süütust tõendama. Selle kohta, et Risto Prints ei sisenenud kannatanu trepikotta oskavad ütlusi anda NN ja EE. Peale kohtuotsust on selgunud, et need isikud viibisid rõdu peal suitsetamas. Kaitsja soovib samuti esitada video https://streamable.com/cq8o5q ja fotod trepikojast, kust kannatanu elukaaslane väidetavalt oli näinud kannatanu ja veel kellegi teise isiku jalgu. Fotodelt ja videolt on näha ka, millises kohas hoitakse jalgrattaid trepikojas. Kannatanu väitis kohtus, et ta kukkus lapse ratta peale ja osaliselt olid vigastused sellest tekitatud. Fotodelt ja videolt nähtub aga, et jalgrataste hoiukoht jääb trepi nurga taha ja kannatanu elukaaslasel ei olnud võimalik teiselt korruselt, kus nemad elavad, jalgrataste hoiukohta üldsegi näha. Seega on kannatanu ja tema elukaaslase ütlused ebausaldusväärsed. Vastuolusid ei ole kohtumenetluses likvideeritud ega ka tõlgendatud süüdistatava kasuks. Tulenevalt eeltoodust on Pärnu Maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja see on viinud ebaõige kohtuotsuseni. Vastavalt KrMS § 297 võib pool taotleda täiendavate tõendite kogumist. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-67-06. Kaitsja taotleb võtta lisatõendid kriminaalasja juurde; kutsuda ringkonnakohtu istungile tunnistajatena: NN ja EE. Tunnistajatele kohtuistungi aja teatab Risto Prints. Kaitsja palub Pärnu Maakohtu 21. mai 2020 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-20-1945 Risto Prints süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi tühistada ning teha uus kohtuotsus, millega Risto Prints süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista.
KOHTUISTUNG
4.Kohtuistungil jäi apellant oma apellatsioonis väljendatud seisukohtade ja taotluste juurde. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata.
3(6)
Vastuseks kaitsja taotlusele täiendavate tõendite kogumisest selgitas prokurör, et taotlus on esitatud hilinenult ning kaitsja oleks pidanud tulenevalt KrMS § 227 lg 3 p-st 2 taotlema apellatsioonis nimetatud tunnistajate ülekuulamist, samuti fotode ja salvestise uurimist juba kaitseaktis, mida kaitsja ei teinud. Samuti oli kaitsjal võimalik taotleda kohtult tunnistajate NN ja EE ülekuulamist kohtuistungil täiendavate tõenditena KrMS § 297 lg 1 alusel, mida kaitsja samuti ei teinud, kuigi nimetatud isikud olid juba kohtueelsel uurimisel üle kuulatud ja nende ütluste sisu oli kaitsjale teada. Mõlemad isikud ei näinud sündmust pealt ega tea midagi tõendamiseseme asjaolude kohta. Sel põhjusel ei pidanud prokuratuur vajalikuks nende nimetamist süüdistusaktis ega kutsumist kohtusse tunnistajatena. KrMS § 297 lg 2 kohaselt peab kohtumenetluse pool põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole varem nende kogumist taotlenud. Mingeid mõjuvaid põhjusi, miks alles ringkonnakohus peaks läbi viima nende tõendite esmast ja vahetut uurimist, ei ole apellatsioonis märgitud. Kohtukolleegium jättis kaitsja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks oma määrusega rahuldamata. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kaitsja ei ole apellatsioonis esmakordselt nimetatud tõendite uurimist kaitseaktis ega maakohtus kordagi taotlenud, kuigi tal oli juba eeluurimise ajast teada nende eksisteerimine. Selliselt täiendavate tõendite kogumist on taotletud hilinenult ning kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
6.Esitatud apellatsioonis palub süüdistatava kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 121 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu XX’i, tunnistaja DD ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid – kannatanu kehavigastusi tõendavat meditsiinilist dokumentatsiooni (kiirabikaart t lk 11-12), isiku läbivaatuse protokolli (t lk 13-17), äratundmiseks esitamise protokolli (t lk 18-22), süüdistatava Risto Printsi ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid nende kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli ainuõigele järeldusele, et uuritud tõendikogumiga on igati kinnitust leidnud, et Risto Prints pani toime tahtlikult KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda
4(6)
siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.
7.Esitatud apellatsioonis asub kaitsja seisukohale, et menetletavas kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus süüdistatav on süüdi tunnistatud üksnes kannatanu süüstavate ütluste alusel ehk tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Kohtukolleegium kaitsja sellise positsiooniga ei nõustu ning märgib, et kannatanu XX ütlused riimuvad täielikult maakohtu poolt uuritud ülejäänud tõendikogumiga – kiirabikaardiga, millest nähtub, et XX-le tungis 03.11.2019 hommikul naaber kallale, lükkas pikali vastu jalgrattaid ja kägistas kaela piirkonda (t lk 11-12); kannatanu läbivaatuse protokolliga, millest nähtub, et XX-l on tuvastatud marrastus kaela piirkonnas vasakul, hulgimarrastused selja alumisel ja ülemisel osas nii paremal kui vasakul (t lk 13-17); äratundmiseks esitamise protokolliga, kus kannatanu tundis ära erinevatel fototabelitel teda rünnanud naabrina nii Risto Printsi, kui ka TT (t lk 18-22). Ringkonnakohus märgib, et kanntanu poolt äratuntud isikud on ühes vanuses ning omavahel väga sarnase välimusega. Kannatanu selgitas maakohtu istungil, et kuigi foto järgi on isikud sarnased, siis reaalselt oli ründajaks R. Prints, kuna ta on TT-st lühem ja jässakam. XX ründamist süüdistatava poolt kinnitas oma ütlustega ja tunnistaja DD. Märkimist väärib, et 03.11.2019 hommikul õues karjumisega kannatanu kodunt väljakutsumist ning konfliktse iseloomuga vestlust kannatanuga valju muusika kuulamise ja auto kriimustamise teemal kinnitas kohtuistungi ka süüdistatav R. Prints ise, kuid eitas kategooriliselt trepikotta sisenemist ning kanntanu ründamist. Kohtukolleegiumi veendumusel leidis maakohus ainuõigesti, et süüdistatava kaitseversioon, et ta ei sisenenud trepikotta ega rünnanud kanntanut, on üheselt ümber lükatud eeltoodud süüstava tõendikogumiga.
8.Kaitsja seab kahtluse alla tunnistaja DD ütluste usaldusväärsuse ning märgib, et tunnistaja DD ei saanud näha toimunut pealt ning tema ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega. Kohtukolleegium kaitsja selliste seisukohtadega ei nõustu. Kohtukolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb jätta ebausaldusväärsena tõendikogumist kõrvale vaid ütluste osa, millist on tunnistaja võrreldes varasemalt antud ütlustega muutnud ega osanud veenvalt selgitada sellise muutmise põhjust. Sellist olukorda menetletavas kriminaalasjas ei esine. Kaitsja ei taotlenud tunnistaja DD eeluurimisel antud ütluste avaldamist võimalike vastuolude kõrvaldamise eesmärgil. Järelikult on tunnistaja DD ütlused jäänud muutumatuks nii eel-, kui ka kohtulikul uurimisel, seega on usaldusväärsed. Kohtukolleegium pole sarnaselt maakohtuga tuvastatud tunnistaja DD ütlustes vastuolusid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. DD selgitas, et läks trepikotta vaatama toimuvat siis, kui kuulis koridorist kisa ja kolinat. Nägi koridori ühest kindlast nurgast, et XX jalad oranžide Crocs’idega olid all ja peal olid teise meesterahva jalad. XX karjus, et „aitab küll, mida sa teed“. Ta pöördus korterisse, et lapsed ei tuleks välja ega näeks toimuvat pealt. Natukese aja pärast tuli tuppa XX, kellel oli särk katki ja kael paremalt poolt tulipunane. Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja DD pole maakohtule seletanudki, et ta oleks tulnud alakorrusele, kus XX rünnati, vaid nägi toimuvat vaid osaliselt teatud nurga all koridoris. Seega ei ole tema ütlused vastuolus kannatanu ütlustega, et DD pole alla korrusele toimuvat vaatama tulnud.
9.Kohtukolleegium leiab, et alusetud on kaitsja etteheited seoses vastuoludega kannatanul fikseeritud kehavigastuste ning nende võimaliku tekkemehhanismi vahel. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja pole kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanismi osas ei eel- ega kohtulikul uurimisel täiendavate tõendite kogumist taotlenud. Kaitsjal endal puuduvad aga eriteadmised järeldamiseks milliseid jälgi inimkeha peal võib jätta üks või teine tekkemehhanism.
5(6)
10.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 21. mai 2020 otsuse Risto Printsi suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
11.Süüdistatav Risto Prints’ile õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 94,00 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud apellatsiooni koostamine ja ringkonnakohtu istungil osalemine ning ajakuluks on näidatud kokku 2 tundi. Ringkonnakohus leiab, kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav Risto Prints’i kanda.
Allkirjastatud digitaalselt
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.