eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas
Kohtuasi ja menetlusliik
kriminaalasi üldmenetluses Laine Lehtla süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 järgi ning N.D süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 9. jaanuari 2020 otsus
Apellandid
Laine Lehtla kaitsja vandeadvokaat Heldur Otti, N.D kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind ja N.D
Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Laine Lehtla. Isikukood 45012256013; elukoht XXX; pensionär Laine Lehtla kaitsja vandeadvokaat Heldur Otti süüdistatav N.D . Isikukood XXX, elukoht XXX; jurist Keila Alushariduse OÜ-s N.D kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Külli Saks kannatanu San-Erika Ehituse OÜ, seaduslik esindaja P.J. Menetluse vorm
suuline, kohtuistung 15. mail 2020
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2020 otsus osas, millega mõisteti riigilt N.D kasuks välja 5399,10 eurot ning mõista selle asemel riigilt N.D kasuks välja 5672,10 eurot.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.N.D apellatsioon rahuldada osaliselt. N.D kaitsja apellatsioon ja Laine Lehtla kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
Arvata menetluskulude hulka 150 eurot kaitsjatasuna seoses vandeadvokaat Heldur Otti poolt Laine Lehtlale apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest ja samuti 150 eurot kaitsjatasuna seoses vandeadvokaat Kaspar Linnu poolt N.D-le apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest. Mõista need summad riigilt Laine Lehtla ja N.D kasuks välja.
Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
Süüdistus ja maakohtu otsus
1.Laine Lehtlale esitati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdistus San-Erika Ehituse OÜ (edaspidi SanErika) vara suures ulatuses omastamises. N.D-le esitati KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi süüdistus nimetatud kuriteole kaasa aitamises. Ka esitati L. Lehtlale ja N.D-le KarS 209 lg 2 pde 1, 3 ning 4 – § 25 lg-te 1, 3 ja 4 järgi süüdistus kelmuses.
2.Omastamissüüdistusse puutuvalt toodi süüdistusaktis välja sellised kuriteo asjaolud1 . L. Lehtla ja P.J. olid San-Erika (tegutsemiskoht ja juriidiline aadress Viljandi, Pärnu mnt 12) juhatuse liikmed ja võrdsed osanikud. L. Lehtla ülesanne oli tegeleda äriühingu raamatupidamisega ja P.J. juhtis töid ehitusobjektidel. 2014. aastal tekkisid L. Lehtla ja P.J. i vahel vastuolud, kuivõrd P.J. kahtlustas L. Lehtla poega San-Erika vara omastamises. L. Lehtlal tekkis soov saada San-Erikalt võimalikult palju vara ja taanduda osaühingu juhtimisest. Seetõttu pöördus L. Lehtla 2015. aastal Tallinna juristi N.D poole, kellega koos mõeldi välja plaan, kuidas San-Erikalt vara kätte saada. Nimelt lepiti kokku, et N.D esitab OÜ Tasakaal Invest (edaspidi Tasakaal Invest) ja OÜ Kibe Sulg (edaspidi Kibe Sulg) nimel San-Erikale õigusteenuse osutamise eest arved. Tegelikult Tasakaal Invest ega Kibe Sulg ega keegi muu San-Erikale õigusteenust ei osutatud. Pärast L. Lehtlaga sellise kokku leppe sõlmimist väljastas N.D San-Erikale Tasakaal Investi ja oma lähikondsele A.S. le kuuluva Kibeda Sule nimel kuus võltsarvet kogusummas 63 165 eurot teenuste eest, mida San-Erikale ei osutatud. Et nende arvete eest tasuda, sõlmis L. Lehtla San-Erika esindajana äriühingu põhikirjas ettenähtud San-Erika osanike koosoleku otsust omamata 1. mail 2015 OÜ-ga ABC Marine kaks müügilepingut, võõrandades 66 000 euro eest OÜ-le San-Erika Ehituse kuuluva põhivarana arvel olnud tehnika (ekskavaatori JCB4XC, miniekskavaatori Wacker Neuson 3503 ja kallurauto Scania R 144). 27. maist kuni 2. juunini 2015 tasus L. Lehtla masinate müügist San-Erika kontole laekunud raha eest Tasakaal Investi ja Kibeda Sule kontole võltsarvete eest kogu arvetel näidatud summa. Kohe peale asja ilmsikstulekut tuli teisel juhatuse liikmel müüdud ehitusmasinad äriühingule kallimalt tagasi osta. Kibeda Sule arvelduskontole laekunud raha võttis N.D oma lähikondse A.S. vahendusel sularahas välja ning omastas koos L. Lehtlaga. Tasakaal Investi kontole laekunud raha kandis N.D teisele Tasakaal Investi arvelduskontole, võttis sealt sularahas välja ning omastas koos L. Lehtlaga. Niisiis omastas L. Lehtla N.D kaasabil San-Erika poolt L. Lehtlale usaldatud 63 165 eurot, s.o. vara suures ulatuses.
3.Omastamissüüdistuse sisu oli süüdistusakti kohaselt selline. L. Lehtla oli 7. novembrist 2002 kuni
9.juunini 2015 San-Erika (tegutsemiskoht ja juriidiline aadress Viljandi, Pärnu mnt 12) juhatuse liige ja allkirjaõiguslik isik ning töötas äriühingus raamatupidaja-palgaarvestajana. San-Erika rahaliste vahendite omastamise eesmärgil leppis L. Lehtla kindlaks tegemata ajal ja kohas kokku OÜ Tasakaal Invest (edaspidi Tasakaal Invest) juhatuse liikme N.D-ga, et viimane esitab San-Erikale Tasakaal Investi ja OÜ Kibe Sulg (edaspidi Kibe Sulg) nimel õigusteenuse osutamise eest arved. Tegelikult Tasakaal Invest ega Kibe Sulg ega keegi muu San-Erikale õigusteenust ei osutatud. Pärast L. Lehtlaga sellise kokku leppe sõlmimist väljastas N.Däpselt tuvastamata ajal San-Erikale Tasakaal Investi nimel koostatud kolm võltsarvet teenuste eest, mida San-Erikale ei osutatud: 29. septembri 2014
Et kelmuse osas apellatsioonimenetlust ei toimu (vt all), ei pea ringkonnakohus tarvilikuks süüdistusakti sellel osal peatuda.
2(18)
kuupäeva kandnud arve nr 9/2014 summas 8865 eurot (selgitus: juriidilised teenused ja transportteenus), 6. novembri 2014 kuupäeva kandnud arve nr 11/2014E summas 9080 eurot (selgitus: juriidilised teenused) ja 3. veebruari 2015 kuupäeva kandnud arve nr 2/2015E summas 12 960 eurot (selgitus: juriidilised teenused). Ka väljastas N.D San-Erikale oma lähikondsele A.S. le kuuluva Kibeda Sule nimel koostatud kolm võltsarvet teenuste eest, mida Kibe Sulg San-Erikale ei osutanud: 28. mai 2014 kuupäevaga arve nr 1-05/14 summas 8760 eurot (selgitus: juriidilised teenused), 17. juuni 2014 kuupäevaga arve nr 1-06/14 summas 5760 eurot (selgitus: juriidilised teenused) ja 2. märtsi 2015 kuupäevaga arve nr 1-03/15 summas 17 740 eurot (selgitus: juriidilised teenused). Seega esitati San-Erikale arveid kokku 63 165 euro eest. Et tegelikkusele mittevastavate õigusabiarvete eest tasuda, sõlmis L. Lehtla San-Erika esindajana äriühingu põhikirjas ettenähtud San-Erika osanike koosoleku otsust omamata 1. mail 2015 OÜ-ga ABC Marine kaks müügilepingut, võõrandades 66 000 euro eest OÜ-le San-Erika Ehituse kuuluva põhivarana arvel olnud tehnika (ekskavaatori JCB4XC, miniekskavaatori Wacker Neuson 3503 ja kallurauto Scania R 144). 27. mail 2015 tasus masinate ostja San-Erika arvelduskontole müügilepingutele esimese osamakse 48 000 eurot. Enamiku sellest rahast kandis L. Lehtla veel samal päeval, s.o. 27. mail 2015 kindlaks tegemata kohas San-Erika arvelduskontolt Kibeda Sule ja Tasakaal Investi kontole: Kibedale Sulele arve nr 1-06/14 alusel 5760 eurot ja arve nr 1-05/14 alusel 8760 eurot; Tasakaal Investile arve nr 9/2014E alusel 8865 eurot, arve nr 11/2014E alusel 9080 eurot ja arve nr 2/2015E alusel 12960 eurot. 2. juunil 2015 tasus ehitusmasinate ostja San-Erika arvelduskontole müügilepingute teise osa 18 000 eurot. Jällegi samal päeval, s.o. 2. juunil 2015 kandis L. Lehtla kindlaks tegemata kohas San-Erika arvelduskontolt Kibeda Sule poolt esitatud võltsarve nr 1-03/15 alusel Tasakaal Investi arvelduskontole 17 740 eurot. Kibeda Sule arvelduskontole laekunud raha võttis N.D oma lähikondse A.S. vahendusel sularahas välja ning omastas koos L. Lehtlaga. Tasakaal Investi kontole laekunud raha kandis N.D teisele Tasakaal Investi arvelduskontole, võttis sealt sularahas välja ning omastas koos L. Lehtlaga. Niisiis omastas L. Lehtla N.D kaasabil San-Erika poolt L. Lehtlale usaldatud 63 165 eurot, s.o. vara suures ulatuses. Ülal kirjeldatud viisil käitudes pani L. Lehtla toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. isikule usaldatud võõra vara suures ulatuses ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramise. N.D aga sooritas KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. isikule usaldatud võõra vara suures ulatuses ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramisele kaasaaitamise.
4.Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2020 otsusega tunnistati L. Lehtla KarS § 201 lg 2 p 2 järgi omastamises süüdi ja teda karistati 6 kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel aastast katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. N.D tunnistati KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi süüdi sellele omastamisele kaasa aitamises ja teda karistati 9 kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel kahe aastast katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. Kelmuses mõisteti mõlemad süüdistatavad õigeks.
5.Kohtu põhiseisukohad puutuvalt omastamisse ja sellega seonduvasse olid lühidalt järgmised.
6.Teise isiku vara tolle pangakontolt mõnele muule kontole kandmine ilma vastusooritust saamata kujutab endast omastamist. Mis selle rahaga edaspidi tehakse, oluline ei ole.
7.Ebaseaduslikult tegutseb äriühingu raha üle kandev juhatuse liige siis, kui raha üle kandmiseks pole mingit tsiviilõiguslikku alust: nt võib raha üle kandja eksida tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35, võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lg 1 või äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 vastu.
8.KarS § 201 koosseis ei eelda reaalse kahju tekkimist.
3(18)
9.Ei ole eluliselt usutav, et San-Erika väikeses kollektiivis oleks jäänud märkamata suureulatuslike õigusteenuste osutamine. Seega ei osutanudki N.D, Kibe Sulg ega Tasakaal Invest San-Erikale mingit õigusteenust.
10.N.D koostatud pelgalt fiktiivseid arveid ei saa pidada võltsarveteks.
11.N.D pidi teadma, et Tasakaal Invest San-Erikale õigusteenuseid ei osutanud ja et arved olid fiktiivsed, mistõttu vastutab N.D omastamisele kaasaaitamise eest. Samas pole võimalik öelda, et N.D esitas San-Erikale ka Kibeda Sule nimel koostatud arved, kuivõrd arvete koostajaks on märgitud A.S. . Ka oli SEB-pank andnud valduse Kibeda Sule pangakaardi üle just A.S. le. Küll aga tuleb tähele panna seda, et arve nr 1-03/15 alusel kanti 17 740 eurot mitte Kibeda Sule, vaid Tasakaal Investi arvelduskontole. Tasakaal Invest oli täielikult N.D kontrolli all ja päeval pärast 17 740 euro üle kandmist Tasakaal Investile võttis just N.D selle raha Tasakaal Investi arvelduskontolt sularahas välja. Niisiis pidi N.D olema teadlik sellest, et San-Erikale esitati arve ka 17 740 euro eest. Sellest lähtuvalt hõlmas N.D tahtlus kokku 48 645 eurot ehk suures ulatuses omastamisele kaasa aitamist.
12.L. Lehtlale karistust mõistes tõi kohus välja, et süüdistatav on varem karistamata vanaduspensionär ja on saavutanud San-Erikaga kokkuleppe viimase tsiviilhagi osas. Et aga L. Lehtla pani toime omastamise suures ulatuses, ei saa teda karistada rahalise karistusega. Sellest tulenevalt karistas kohus L. Lehtlat 6 kuu pikkuse vangistusega, mille jättis aastast katseaega kohaldades täitmisele pööramata.
13.N.D karistusse puutuvalt viitas kohus N.D varasemale kriminaalkaristusele narkootikumide käitlemises KarS § 183 lg 1 järgi ja väärteokaristusele eseme kinnipidamiskohas ebaseadusliku üleandmise eest KarS § 325 lg 1 järgi. Neid varasemaid rikkumisi ei muuda olematuks see, et mõned N.D tundvad inimesed on teda iseloomustanud positiivselt. N.D peaks spetsialistina andma inimestele kvaliteetset legaalset õigusnõu, mitte abistama kedagi kuritegude toime panemisel. Seetõttu mõistis kohus N.D-le 9 kuulise vangistuse ja jättis selle 2 aastast katseaega seades täitmisele pööramata.
14.Menetluskulud jäeti osaliselt süüdistatavate, osaliselt aga riigi kanda. Muu hulgas jättis maakohus N.D kanda 5399,10 eurot ehk pool neist õigusabikuludest, mis polnud seotud tsiviilhagiga. Teise poole ehk samuti 5399,10 jättis kohus N.D osalisele õigeksmõistmisele viidates riigi kanda. N.D kanda jäi ka tsiviilhagi menetlemisega tekkinud kulud ehk 1138,80 eurot. Apellatsioonid
15.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni L. Lehtla kaitsja vandeadvokaat Heldur Otti, N.D kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind ja N.D.
16.L. Lehtla kaitsja palub L. Lehtla süüdi tunnistamise tühistada ja L. Lehtla õigeks mõista. Oma taotlust põhistab apellant nõnda.
17.Süüdistuse kohaselt pööras L. Lehtla San-Erika vara enda kasuks. Maakohus aga leidis, et süüdistatav pööras selle vara Tasakaal Investi ja Kibeda Sule kasuks. Nii talitades väljus kohus süüdistuse piiridest.
18.Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel leidis kohus, et N.D või tema äriühingud SanErikale õigusteenuseid ei osutanud. Nimelt on kohus piirdunud vaid tõendite refereerimisega. Taivo Saksa ütlustest nähtuvalt osutas N.D Tasakaal Investi ja Kibeda Sule kaudu San-Erikale 4(18)
õigusteenuseid. Kohus on piirdunud tõdemusega, et T.S. a ütlused pole usaldusväärsed, pole aga seda tõdemust põhistanud.
19.Kohus pole ära näidanud, millele ta rajas arusaama, et L. Lehtlal oli omastamistahtlus.
20.Ka N.D kaitsja soovib oma kaitsealuse süüdi tunnistamise tühistamist ja N.D õigeks mõistmist. Seda soovi selgitab apellant nii.
21.Pole võimalik aru saada, millisel alusel leidis kohus, et N.D oli kaasaaitamiseks tarvilik topelttahtlus. Kohus viitas sellele, et N.D „pidi teadma“, et Tasakaal Invest San-Erikale õigusteenuseid ei osutanud. „Teadma pidamisest“ aga ei saa tuletada tahtlust. Isegi kui leida, et kohus kasutas terminoloogiat ebaõnnestunult, ei saa ikkagi tahtlust jaatada. Süüdistusaktist ei nähtu, et N.D oli teadlik sellest, et L. Lehtla rikub oma lojaalsuskohustust San-Erika ees.
22.Süüdistusaktist ei nähtu, millist kaasabi N.D L. Lehtlale osutas. N.D süüdistust käsitlevasse osasse on lihtsalt kopeeritud L. Lehtla tegusid kirjeldav tekst.
23.Süüdistuses lähtutakse sellest, et omastamist kujutas endast raha kontolt välja võtmine. Kohus aga leidis, et piisas raha üle kandmisest ja selle kontolt välja võtmine enam oluline ei olnud. Nii väljus kohus süüdistusakti piiridest ja tunnistas N.D tema jaoks üllatusliku käsitluse alusel süüdi.
24.N.D taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma süüdi tunnistamises ja motiveerib oma taotlust järgmiselt.
25.Kohus pidas T.S. a mõnesid ütlusi valesti ebausaldusväärseteks. E.T. e, P.J. i ja J.M. vastuolulised ütlused luges kohus seevastu vääralt usaldusväärseteks.
26.Ebaseadusliku läbiotsimise käigus saadud andmeid sisaldav CD tuleb hävitada.
27.Leides, et süüdistatavate viimases sõnas öeldu pole tõendina kasutatav, rikkus kohus menetlusõigust.
28.Kaebaja lisas apellatsioonile ühe dokumendi, mille pealkirjaks on „kliendileping nr AS-21/05/14“ ja palub see asja juurde võtta. N.D väitel polnud tal võimalik seda tehnilistel põhjustel varem esitada. Et seda lepingut ei lisanud asjale prokuratuur, tekitab kahtlusi kohtueelse uurimise usaldusväärsuses: see leping asus läbi otsitud arvutis.
29.Otsusest ei selgu, miks ei tohtinud L. Lehtla N.D-ga San-Erikale õigusteenuste hankimise lepingut sõlmida.
30.Kohus ei tohtinud lugeda Kibeda Sule arvet Tasakaal Investi kantud summa kogumisse. Tegemist võis olla nõude loovutamise või muu sellisega. Ka tuleb sellest eraldada nõudeloovutuse alusel antud võlatunnistusega hõlmatud summa, leppetrahv, viivised jms.
31.Maakohus on märkinud valesti, et Tasakaal Investi ainuosanik oli A.A.S. . Tegelikult oli Tasakaal Investil veel kaks osanikku. Tõsi, see eksimus ei muuda oluliselt asjaolude kirjeldust, ent näitab kohtu kallutatust N.D kahjuks.
32.N.D-le mõistetud karistus on liiga range. Mõistes N.D-le L. Lehtlast raskema karistuse, rikkus kohus võrdse kohtlemise printsiipi. N.D üritas saavutada kannatanuga kompromissi, ent selle väärasid San-Erika esindaja Toomas Alp ja viimase variisik Vello Luik. Kohus viitas N.D 5(18)
varasemale karistusele, ent see kuritegu leidis aset juba 2014. aastal. Maakohtu otsusest ei nähtu, kas karistuse mõistmisel arvestati N.D esitatud iseloomustusi.
33.Menetluskulude välja mõistmisel oleks maakohus pidanud arvestama määruskaebemenetluses tekkinud kulusid. Kostja menetluskulud tsiviilhagi menetlemise osas tuleb hüvitada hagejal, kuivõrd ta loobus hagist ise.
34.Kohtuistungil jäid apellandid apellatsioonides toodu juurde. L. Lehtla palus end omastamises õigeks mõista. Prokuratuur taotles maakohtu lahendi muutmata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht
35.Ringkonnakohus selgitab kõigepealt süüdistusakti ja maakohtu otsuse vormistusse puutuvat (I), näitab seejärel ära, mis leidis aset ja selgitab, miks ta sellisest sündmuste käigust lähtub (II), selgitab siis, mida see juhtunu tähendab karistusõiguslikus mõttes (III), peatub N.D karistusel (IV), analüüsib maakohtu otsustusi menetluskulude kohta (V) ja lahendab viimaks CD-plaadi hävitamist ning apellatsioonimenetluse kulusid puudutavad taotlused (VI). I
36.Iga õigusliku probleemi lahendamisel saab eristada kahte tasandit. Esiteks tuleb selgeks teha, mis aset leidis (faktilised asjaolud). Kui see on ära näidatud, on vaja öelda, mida see sündmus kujutab endast juriidilises mõttes (õiguslik hinnang). Argumentatsiooni jälgitavuse (ja tihtipeale ka õigsuse) huvides peaks üritama neid kahte tasandit võimalikult suurel määral (ideaalis täielikult) lahus hoida. See on oluline ka puutuvalt süüdistusakti ja maakohtu otsusesse.
37.Süüdistusakti osas märgib ringkonnakohus järgmist.
38.KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt peab süüdistusakti põhiosas esitama kuriteo asjaolud. Kuriteo asjaolude välja toomine peaks ringkonnakohtu hinnangul kujutama endast n-ö loo jutustamist: tuleks kirjeldada sündmust, mis prokuratuuri hinnangul aset leidis (ja mis on prokuratuuri meelest kuritegu). See sündmuse kirjeldus peaks olema võimalikult vaba igasugustest juriidilistest hinnangutest: keskenduda oleks vaja faktidele, soovitatavalt kronoloogilises järjekorras. Nt võiks varguse kohta esitatud süüdistuses tuua välja järgmise teksti. 1. jaanuaril 2020 kella 15 paiku kõndis A Tartus Kalevi 1 juures seisnud B suunas. B lähedale jõudnuna pani A oma käe B jopetaskusse ning tõmbas sealt välja 500 eurot sularaha. Seda tegi A sooviga see raha ise ära kulutada. Pärast raha enda kätte võtmist kõndis A B juurest minema.
39.Mõneti keerulisem on öelda, mida on seadusandja pidanud silmas KrMS § 154 lg 3 p 2 kehtestades, mille järgi tuleb süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu. Välistamismeetodi abil tuleb leida, et süüdistuse sisu ei puuduta faktilisi asjaolusid, sest need tuleb ära näidata kuriteo asjaoludest kõneldes (vt käesoleva otsuse eelmist punkti). Seetõttu peab käesoleva otsuse p-s 36 kirjeldatud dihhotoomiat silmas pidades tõdema, et süüdistuse sisu kujutab endast juriidilist hinnangut. Ringkonnakohtu meelest võib selle hinnangu anda kahel moel.
40.Esiteks võiks tulla kõne alla n-ö Saksa mudel: peaks välja tooma vaid kuriteo abstraktse sisu ehk esitama asjasse puutuva karistusseaduse teksti. Ülal kirjeldatud vargusenäite puhul võiks talitada selliselt: A-d süüdistatakse KarS § 199 lg 1 järgi võõra vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgiga (ehk varguses). Niisiis oleks see lähenemine minimalistlik: süüdistuse sisu koosneks ühest lausest. Osaliselt ongi prokuratuur praegu sellisest loogikast lähtunud: selliselt on nii L. Lehtla kui ka N.D osas kirja pandud süüdistuse sisus olev viimane n-ö rasvaseks tehtud lause. 6(18)
41.Teiseks on mõeldav, et silmas peetakse sellist õiguslikku analüüsi, nagu peab läbi viima maakohus (vt käesoleva otsuse p 46). Niisugusel juhul võiks ülal välja toodud vargusenäite puhul olla süüdistuse sisu selline. 500 eurot kujutasid endast maapinna piiritletud osaks mitte olevaid kehalisi esemeid ehk vallasasju tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 50 lg 2 mõttes. Need 500 eurot olid B ainuomandis ehk A jaoks võõrad. Neid enda kätte võttes murdis A B valduse nende üle ja kehtestas uue, omaenda valduse. Niisiis täitis A KarS § 199 lg 1 objektiivse koosseisu. A-l oli tahtlus kõigi äsja kirjeldatud objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Lisaks sellele oli tal raha omastamise eesmärk: tema sihiks oli raha ära kulutamine ehk käitumine sellega nii, nagu käitub omanik. A-l polnud B vastu selle 500 euro suhtes ühtegi maksmisele pandavat nõuet, mistõttu oli A äsja kirjeldatud siht ebaseaduslik; A oli sellest teadlik. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne. Seega pani A toime varguse KarS § 199 lg 1 tähenduses.
42.Ringkonnakohtu meelest võib prokuratuur lähtuda nii ühest kui teisest lähenemisest. Kui on tegemist õiguslikult lihtsa asjaga, on ilmselt mõistlik valida esimesena nimetatud minimalistlik lahendus. Kui aga asi on juriidiliselt keerulisem (nt mingi mahukas majandus- või maksuasi), võib olla põhjendatud esitada täiemahuline õiguslik analüüs.
43.Maakohtu otsusesse puutuvalt märgib kriminaalkolleegium faktiliste asjaolude ja õigusliku hinnangu eristamise osas järgmist.
44.KrMS § 312 p 1 esimene pool kohustab kohut esitama otsuse põhiosas tõendatuks tunnistatud asjaolusid. See tähendab sedasama, mida peetakse silmas KrMS § 154 lg 2 p-s 1 nimetatud kuriteo asjaolude all: juriidilisest hinnangust vaba faktiliste asjaolude kirjeldust (vt käesoleva otsuse p 38). Niisiis võikski maakohus kõigepealt tuua välja sündmuse, millele ta annab hiljem õigusliku hinnangu. Oleks hea, kui selle sündmuse väljatoomisel (loo jutustamisel) välditakse viitamist tõenditele ja tõendite analüüsi: siis on hõlpsasti arusaadav, millisele sündmusele kohus hiljem juriidilist hinnangut andma asub. Iseenesest on võimalik ka see, et kohus jätab sündmustiku kirjeldamata ja ütleb sõnaselgelt ära, et ta lähtub süüdistusaktis välja toodust. Selliselt talitamine võib aga olla problemaatiline. Esiteks on mõeldav, et kohtu hinnangul jäävad mõned süüdistuses esitatud faktilised asjaolud tõendamata. Teiseks võib kohus tuvastada sündmuse mõneti teisiti kui on kirjas süüdistuses: kohus ei või KrMS § 268 lg 5 kohaselt küll tugineda süüdistuses kirjeldatust oluliselt erinevatele asjaoludele, aga mõningal määral võib süüdistusest siiski kõrvale kalduda või süüdistuses välja toodut täpsustada. Kolmandaks on mõeldav, et kohtu hinnangul on mõned süüdistuses esitatud faktilised asjaolud ebaolulised ja ta jätab need tuvastamata. Viimaks ei saa jätta tähelepanuta, et mõnikord on süüdistusaktide kvaliteet kehv: Riigikohus on heitnud prokuratuurile korduvalt ette, et süüdistusaktid on koostatud raskesti jälgitavalt või (kohati) suisa jälgimatult (vt nt RKKKo-d 3-1-1-43-10, p 51 ja 31-1-14-14, p 634 või 1-18-4590/82, p 34). Niisuguses ebakvaliteetselt koostatud süüdistusaktis esitatud faktilised asjaolud peaks kohus – eeldusel, et süüdistusakt on siiski veel mõistetav – tooma välja ühtse (kronoloogilise) arusaadava sündmuse kirjeldusena.
45.Pärast juhtunu esitamist peaks kohus näitama, mille alusel ta sellise sündmuse tuvastas ehk aset peaks leidma tõendite analüüs – nii, nagu nõuavad KrMS § 312 p 1 teine pool, p 2 ja p 3. Tõendite analüüs ei tähenda tõendite ükshaaval ära nimetamist ja sellele järgnevat märkust, et viidatud tõendite alusel on kuriteokoosseis tuvastatud. Tuleks hoopiski sisulise analüüsi abil selgitada, miks tuvastab kohus sellise faktilise asjaolu, nagu ta tuvastab. Ilmselt oleks üldjuhul mõistlik analüüsida faktilisi asjaolusid kronoloogilises järjekorras. Nt ülal kirjeldatud hüpoteetilise varguse süüdistuses võiks kõigepealt selgitada, milliste tõendite alusel leiab kohus, et A võttis B taskust ära 500 eurot, mille põhjal asub kohus seisukohale, et A oli selle 500 euro ära võtmise tahtlus (sh tahtlus just selle suhtes,
7(18)
et B taskus on 500 eurot, mitte aga vähem2 (nt võivad mingid tõendid viidata sellele, et A nägi pealt, mismoodi B selle summa äsja pangaautomaadist välja võttis)) ja mille alusel väidab kohus, et A-l oli raha äravõtmise hetkel soov see raha ära kulutada.
46.Kummastaval kombel ei näi KrMS §-s 312 olema otsest regulatsiooni selle kohta, et kohtuotsuses tuleb välja tuua õiguslik hinnang ehk subsumeerida tuvastatud asjaolud mingi karistusnormi alla. On aga ilmne, et seda tegema peab: vastasel juhul ju poleks võimalik öelda, et tuvastatud sündmus kujutab endast kuritegu (mille eest on tarvis mõista karistus). Seetõttu peakski loo jutustamisele ja ära näitamisele, milliste tõendite alusel seda lugu jutustati, järgnema õiguslik analüüs. Ülal näiteks toodud varguse puhul saaks see analüüs olla selline, nagu on näidatud käesoleva otsuse p-s 41.
47.Kui kohus leiab õigusliku analüüsi põhjal, et tuvastatud sündmus (või: süüdistatava tegu) on võimalik paigutada mõne kuriteokoosseisu alla ning ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid, peaks järgnema karistuse mõistmine ja karistuse individualiseerimine (KrMS § 312 p-d 4– 6) ning muud (süüküsimust mitte puudutavad) otsustused (KrMS § 312 p 7 jj.).
48.Ülal öeldu tähendab praeguse asja osas järgmist.
49.Süüdistusaktis esitatakse faktilisi asjaolusid nii kuriteo asjaoludest kõneldes kui ka süüdistuse sisu välja tuues. Ülal öeldust tulenevalt ei ole see korrektne. Faktilised asjaolud oleks pidanud välja tooma kuriteo asjaolude alapunktis. Süüdistuse sisust kõneldes oleks piisanud viitamisest karistusseadustiku tekstile (L. Lehtla puhul: L. Lehtlat süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p 2 järgi isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramises; N.D puhul: N.D süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramisele kaasa aitamises) (nii, nagu „rasvases“ kirjas suuresti tehtud ongi) või tooma välja kõikehõlmava juriidilise analüüsi. Ka jääb ringkonnakohtule suuresti arusaamatuks, millisest loogikast lähtudes on prokuratuur mõned faktilised asjaolud ära toonud kuriteo asjaolude alajaotuses, mõned süüdistuse sisust kõneldes ja enamik nii ühes kui teises. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tähenda see aga seda, et süüdistusakt on kõlbmatu. Kuriteo asjaolusid ja süüdistuse sisu lugedes on ringkonnakohtu meelest igati arusaadav, milline sündmus prokuratuuri hinnangul toimus – selle sündmuse oleks lihtsalt võinud kirja panna ühe (kronoloogiat järgiva) loona kuriteo asjaolude alajaotusse.
50.Võrreldes mõningate muude süüdistusaktidega on praegu suuresti välditud ka teksti jälgimist raskendavat kantseliiti ja juriidilist keelt. Tõsi, mõningad problemaatilised terminid on juhtunut kirjeldades siiski n-ö sisse lipsanud. Nt polnud tarvidust kõneleda võltsarvetest. Võltsimine on juriidiline termin ja see, kas kirjalik valetamine endast võltsimist kujutab või mitte, on vaieldav: Riigikohus on olnud läbivalt seda meelt, et nn intellektuaalne võltsimine on karistatav, ent käesolevas asjas leidis maakohus, et nii see ei ole; maakohtuga ühte meelt on oldud ka õiguskirjanduses (Rebane. Kriminaalkoodeks. Kommentaar. 1972, § 186/2). Faktiliste asjaolude kirjeldamisel aga pole sellel õigusvaidlusel mingit tähtsust: piisanud oleks sellest, kui oleks öeldud, et N.D koostas arved teenuse osutamise kohta, teades, et seda teenust ei osutata3. A.S. st kõneldes on kasutatud mõistet „[N.D] lähikondne“. Seda terminit tunnevad mõned õiguslikud regulatsioonid ehk tegemist on õigusmõistega. Selle asemel oleks võinud öelda kõigile üheselt arusaadavalt, et A.S. on N.D
Vastasel korral võiks (hilisema) õigusliku analüüsi raames tekkida küsimus, kas KarS § 199 lg 1 subjektiivne koosseis ikkagi on täidetud – või ei saa välistada (KrMS § 7 lg 3), et A ei pidanud võimalikuks ega möönnud, et rahahulk B taskus ei ületa 200 eurot (niisugusel juhul peaks A-d tulenevalt KarS § 218 lg-test 1 ja 4 ning § 44 lg 2 ls-st 4 karistama hoopis KarS § 218 lg 1 järgi väärteokorras).
Ringkonnakohus ei kõnele käesolevas otsuses arvetest, vaid arvena vormistatud dokumentidest, arvena näivatest dokumentidest, näivarvetest, kvaasiarvetest, pseudoarvetest vms. Sõna „arve“ viitaks sellele, justkui oleks tõepoolest mingit teenust osutatud.
8(18)
poeg. Ka on mitmel pool kasutatud terminit „omastamine“. Hoolimata sellest, et L. Lehtlale ja N.D-le on esitatud süüdistus omastamises, ei ole selle termini kasutamine teokirjeldust välja tuues korrektne. Tegemist on selgelt õigusliku mõistega. Niisiis oleks seda pidanud vältima. Kas süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud kujutavad endast juriidilises tähenduses omastamist, ütleb kohus oma otsuses. Kui aga prokurör oleks soovinud juba süüdistusaktis (ehk enne kohtuvaidlusi) selgitada, milline faktiliste asjaolude all kirjeldatud tegu kujutab endast tema meelest omastamist (ja miks), oleks saanud seda teha faktilistest asjaoludest eraldi süüdistuse sisu alajaotuses.
51.Maakohtu otsusega seoses märgib ringkonnakohus seda. Otsuses pole selgelt välja toodud, millise sündmuse kohus tuvastas. Sellest aru saamine on kohati liiga keeruline: läbisegi on tõendite analüüs, selle analüüsi põhjal tehtud järeldused ja õiguslikud hinnangud. Otsusesse süvenedes ringkonnakohus siiski mõistab, millise sündmustikust maakohus lähtus. Samas on n-ö faktikohus ka ringkonnakohus – erinevalt Riigikohtust, mis ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid. Seetõttu näitab ringkonnakohus ise ära, milline sündmus aset leidis ja selgitab seejärel, milliste tõendite alusel seda tuvastatuks lugeda tuleb. Lõviosas langeb järgnevalt faktiliste asjaolude kohta öeldav kokku maakohtu tuvastatuga. II
52.Viljandis paiknenud San-Erika omanikud ja juhatuse liikmed olid L. Lehtla ja P.J. . L. Lehtla otsustas umbes 2014. aastal, et ta võtab P.J. i teadmata ära suure hulga San-Erika raha. Sellesse plaani pühendas L. Lehtla N.D, kellel ta palus oma plaani ellu viimiseks esitada talle arvena vormistatud dokumendid, mille kohaselt osutasid N.D kontrollitavad äriühingud San-Erikale õigusteenust. Tegelikult keegi L. Lehtla ja N.D kokkuleppe kohaselt San-Erikale mingit õigusteenust osutama ei pidanud: arvetena välja paistvaid dokumente oli vaja selleks, et L. Lehtla saaks San-Erika raha üle kanda ja (vajadusel) viidata neile pseudoarvetele kui ülekandeid õigustavatele dokumentidele. L. Lehtla ja N.D leppisid kokku ka dokumentidel näidatava summa: 63 165 eurot. Ühtlasi leppisid L. Lehtla ja N.D kokku, et L. Lehtla kannab raha üle arvetena vormistatud dokumentidel märgitud N.D kasutatavatele pangakontodele ja N.D annab pärast seda vähemalt osa rahast L. Lehtlale. N.D edastaski Tasakaal Investi nimel San-Erikale 3 näivarvet: - 29. septembri 2014 kuupäeva kandnud näivarve nr 9/2014E summas 8865 eurot (selgitus: juriidilised teenused ja transportteenus); - 6. novembri 2014 kuupäeva kandnud näivarve nr 11/2014E summas 9080 eurot (selgitus: juriidilised teenused) ja - 3. veebruari 2015 kuupäeva kandnud näivarve nr 2/2015E summas 12 960 eurot (selgitus: juriidilised teenused). Lisaks esitas N.D või tema N.D korraldusel tema poeg A.S. San-Erikale 3 pseudoarvet ka Kibeda Sule nimel: - 28. mai 2014 pseudoarve nr 1-05/14 summas 8760 eurot (selgitus: juriidilised teenused); - 17. juuni 2014 pseudoarve nr 1-06/14 summas 5760 eurot (selgitus: juriidilised teenused) ja - 2. märtsi 2015 pseudoarve nr 1-03/15 summas 17 740 eurot (selgitus: juriidilised teenused). L. Lehtla lisas need arvetena kujundatud dokumendid San-Erika dokumentatsiooni hulka. Kuivõrd San-Erikal polnud nende kvaasiarvete „tasumiseks“ piisavalt raha, müüs L. Lehtla 1. mail 2015 OÜle ABC Marine San-Erika ekskavaatori JCB4XC, miniekskavaatori Wacker Neuson 3503 ja kallurauto Scania R 144. ABC Marine maksis San-Erikale nende masinate eest kokku 66 000 eurot.
27.mail ja 2. juunil 2015 maksis L. Lehtla San-Erika pangakontolt Tasakaal Investi ja Kibeda Sule 9(18)
arveldusarvetele ülal märgitud arvetena vormistatud dokumentidel kajastatud summa, st 63 165 eurot. Täpsemalt nägi see maksmine välja nii. Tasakaal Investile maksis L. Lehtla: - 27. mail 2015 summa 12 960 eurot (selgitus: arve nr 2/2015E); - 27. mail 2015 summa 9080 eurot (selgitus: ostuarve nr 11/2014E); - 27. mail 2015 summa 8865 eurot (selgitus: ostuarve nr 9/2014E) ja - 2. juunil 2015 summa 17 740 eurot (selgitus: ostuarve nr 1-03/15). Kibedale Sulele tasus L. Lehtla: - 27. mail 2015 summa 8760 eurot (selgitus: ostuarve nr 1-05/14) ja - 27. mail 2015 summa 5760 eurot (selgitus: ostuarve nr 1-06/14). Osa sellest rahast võttis N.D peagi pärast selle kontole saabumist mitmest erinevast pangaautomaadist sularahana välja, osa aga kandis teistele pangakontodele.
53.Et San-Erika omanikud ja juhatuse liikmed olid L. Lehtla ja P.J. , ilmneb eeskätt Äriregistrist, aga ka P.J. i ütlustest.
54.Et L. Lehtlal tekkis plaan võtta P.J. i teadmata ära suur hulk San-Erika raha, saab tuvastada kaudselt tulenevalt selle plaani hilisemast ellu viimisest.
55.Ka L. Lehtla ja N.D kokkuleppe San-Erikalt raha ära võtmise osas tuleb tuvastada hiljem juhtunu põhjal. Nimelt pole mingit alust arvata, et arvetena näivad dokumendid esitati ja rahaülekanded tehti juhuse tõttu. Seega baseerusid nad L. Lehtla ja N.D eelneval kokkuleppel: L. Lehtla ja N.D panid paika, et N.D saadab või laseb saata San-Erikale 63 165 euro väärtuses arvetena vormistatud dokumente, et L. Lehtla kannab neile dokumentidele tuginevalt N.D käsutatavatele kontodele 63 165 eurot ja et N.D annab vähemasti osa sellest rahast L. Lehtlale üle.
56.Ringkonnakohus nõustub täiel määral maakohtuga, et mingit õigusteenuste osutamist toimuma ei pidanud ega toimunudki. P.J. i ja E.T. e üksikasjalikest, loogilistest ja vastuoludest vabadest ütlustest nähtub, et San-Erika mingeid õigusteenuseid ei vajanud ja et nemad (st P.J. või E.T. ) ei saanud kuidagi aru, et San-Erikale mingeid õigusteenuseid osutati – kui neid aga osutatud oleks, oleks nad seda ka mõistnud. Neis ütlustes pole mingit alust kahelda. Seetõttu saab juba nende põhjal öelda, et õigusteenuste osutamist ei toimunud ja sellest tulenevalt ei leppinud ka L. Lehtla ja N.D mingi õigusteenuse tegelikus osutamises kokku. Seda arusaama kinnitavad ka arvetena vormistatud dokumendid. Need on äärmiselt lakoonilised ja üldsõnalised. Lakoonilisi ja üldsõnalisi dokumente koostatakse tihtipeale siis, kui dokumendil mingit tegelikku sisu ei ole ja teda on vaja üksnes mingil põhjusel kellelegi näitamiseks. Nii on ka praegu. Eeltoodut ei lükka mitte kuidagi ümber T.S. a ütlused. Saab vaid nõustuda maakohtuga, et need ütlused on puutuvalt väidetavatesse San-Erikale osutatud õigusteenustesse täiesti mitteusutavad. T.S. kõneles üldiselt äri- ja ehitusõiguslikust konsultatsioonist. Igasugused üksikasjad tema jutus aga puudusid. On tõepoolest loogiline, et ajapikku unustab inimene üha enam, ent sellist detailiteadmatust, nagu ilmneb T.S. a ütlustes, ei saa selle tavalise unustamisega selgitada: niisugustest suuremahulistest töödest, nagu praegu väidetakse toimunud olevat, oleks T.S. al neis töödes osalemise korral kindlasti üht-teist detailsemalt meeles olnud.
57.Kas N.D ja L. Lehtla kokkuleppe järgi pidi N.D andma L. Lehtlale üle kõik 63 165 eurot või üksnes osa sellest, pole võimalik kindlaks teha. Küll aga saab olla täiesti kindel selles, et (suure) osa sellest rahast pidi N.D L. Lehtlale andma: kogu mõte N.D-ga kokkuleppe 10(18)
sõlmimiseks oligi L. Lehtla jaoks raha saamises. On siiski tõenäoline, et N.D ei pidanud L. Lehtlale andma kogu 63 165 eurot, vaid võis jätta osa sellest summast n-ö komisjonitasuna endale. Nimelt ei tundnud L. Lehtla ja N.D teineteist. Seetõttu pole mingit alust arvata, et N.D oli nõus L. Lehtlat aitama ilma midagi vastu saamata. Täielikult ei saa siiski välistada, et L. Lehtla lubas N.D-le mitte osa San-Erika 63 165 eurost, vaid midagi muud ehk N.D pidi L. Lehtlale andma kõik 63 165 eurot.
58.See, et N.D edastas Tasakaal Investi nimel San-Erikale 3 arvena vormistatud dokumenti (30 905 euro ulatuses), nähtub sellest, et need dokumendid olid San-Erika dokumentatsiooni hulgas ja et Tasakaal Investi ainuke juhatuse liige oli Äriregistris olevate andmete kohaselt N.D.
59.Maakohtu hinnangul on küsitav, kas Kibeda Sule nimel esitas San-Erikale näivarved N.D või A.S. . Seda seetõttu, et Kibeda Sule ainuomanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks oli A.S. , A.S. oli koostajana märgitud ka pseudoarvetele ja pangadokumentide kohaselt oli Kibeda Sule arvelduskontole juurdepääs mitte üksnes N.D, vaid ka A.S. l. Ringkonnakohus nõustub selle arutluskäiguga. Tõenäolisem on küll see, et arvena näivad dokumendid saatis San-Erikale N.D, aga seda võis teha ka A.S. . Küll aga pole ringkonnakohus päri maakohtu arusaamaga, et A.S. võis Kibeda Sule arved saata San-Erikale N.D teadmata (just selliselt saab kriminaalkolleegiumi hinnangul mõista maakohtu otsuse p-s 2.11 välja toodud tõdemust, et N.D nägi, et Tasakaal Investile kanti peale 30 905 euro üle ka 17 740 eurot, ning seega pidi N.D olema teadlik selle 17 740 eurose arve esitamisest). Eelnevast ilmneb, et kokkuleppe San-Erika raha ära võtmise osas sõlmisid N.D ja L. Lehtla. Puudub igasugune alus arvata, et L. Lehtlaga sõlmis mingi kokkuleppe N.D teadmata ka A.S. . Ka pole mingit põhjust eeldada, et A.S. otsustas ise n-ö heast peast SanErikale üle 32 000 euro eest arvetena paistvaid dokumente esitada. Niisiis juhul, kui Kibeda Sule nimel saatis kvaasiarveid 32 260 euro eest tõepoolest A.S. , tegi ta seda N.D õhutusel. Kas N.D ütles L. Lehtlale, et osa arveid saadab A.S. , pole teada. Et ta seda ütles, näib ebatõenäoline. See aga pole ka oluline. Oluline on see, et N.D andis L. Lehtlale selgelt mõista, et ta hoolitseb selle eest, et San-Erikale saadetakse 63 165 euro eest pseudoarveid.
60.Menetlusõigusse puutuvalt selgitab ringkonnakohus käesoleva otsuse eelmise punktiga seoses järgmist. Maakohtust mõneti teistsuguse sündmuste käigu tuvastamine on ringkonnakohtu jaoks lubatav – seda isegi niisugusel moel, kui ringkonnakohus lahendab asja süüdistatava ja/või tema kaitsja apellatsiooni alusel ning kui ringkonnakohtu tuvastatu on süüdistatava jaoks maakohtu tuvastatust ebasoodsam (nagu praegu).
61.Esiteks ei välju ringkonnakohus selliselt talitades KrMS § 331 lg-ga 2 vastuollu minevalt apellatsioonimenetluse piirest: N.D ja tema kaitsja apellatsioonid on esitatud just omastamissüüdistuses (apellatsioonimenetluse piirest väljumist kujutaks endast nt see, kui ringkonnakohus hakkaks praegu andma hinnangut kelmusesüüdistusele).
62.Teiseks ei puutu praegu asjasse KrMS §-st 340 ja KrMS § 341 lg-st 5 (RKKKo nr 3-1-1-99-09, p 13) tulenev -põhimõte, mille kohaselt ei tohi süüdistatava või tema kaitsja kaebuse alusel süüdistatava olukorda raskendada. Raskendamiskeeld hõlmab üksnes n-ö reaalseid järelmeid. Eeskätt on selliseks järelmiks karistus. Riigikohtu praktika kohaselt võivad siiski kõne alla tulla muudki õiguste piirangud. Nt ei saa mõista süüdistatavalt välja temalt varem vääralt välja mõistmata jäänud kaitsjatasu (RKKKo nr 3-1-1-91-11, p 14.2 ja nr 3-1-1-57-15, p 12). Samuti ei ole võimalik lõpetada väärteomenetlust viitega sellele, et teos esinevad kuriteo tunnused (RKKKo nr 3-1-1-20-10, p 10). Välistatud on, et ringkonnakohus kõrvaldab süüdistatava kahjuks sellise vea, mida maakohus tegi karistuse tähtaja arvutamisel (RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 21.2). Ka ei tohi konfiskeerida ebaõigesti konfiskeerimata jäänud vara (RKKKo 3-1-1-4-16, p 25). Samuti on lubamatu see, kui ringkonnakohus seab isikule talle maakohtu poolt valesti seadmata jäänud KarS § 75 järgse käitumiskontrolli (RKKKo 11(18)
3-1-1-81-15, p 9.2). N.D olukorra reaalsest raskendamisest saaks kõneleda siis, kui i) ringkonnakohtu poolt maakohtust erinevalt tuvastatav asjaolu nõuaks raskema kvalifikatsiooni kohaldamist, ii) ringkonnakohus kohaldakski seda raskemat kvalifikatsiooni ja iii) mõistaks sellest tulenevalt ka raskema karistuse. Näide: maakohus menetleb A-le esitatud süüdistust B mõrvas KarS § 114 lg 1 p 5 alt 2 järgi (tapmine omakasu motiivil); maakohus leiab, et süüdistuses väidetud raha ära võtmist aset ei leidnud ja mõistab seetõttu A süüdi B tapmises (KarS § 113 lg 1) ning karistab teda 10 aastase vangistusega; A esitab apellatsiooni, milles väidab, et tema B-d ei tapnud; ringkonnakohus analüüsib tõendeid ja tuvastab, et A mitte üksnes ei tapnud B-d, vaid tegi seda selleks, et võtta ära B raha (ja võttiski selle raha ära) (i); tulenevalt sellest tunnistab ringkonnakohus A süüdi B mõrvas KarS § 114 lg 1 p 5 alt 2 järgi (ii) ja karistab teda 12-aastase vangistusega (iii). -printsiibi kohaselt on lubamatu vaid raskema karistuse mõistmine (iii). Asjaolude maakohtust teistsugune tuvastamine (i) ja isegi teo raskemalt ümber kvalifitseerimine (ii) probleem ei ole (vt raskema sätte järgi ümber kvalifitseerimise kohta nt Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2020 otsust asjas nr 1-198357, p-d 41–48). Vastasel juhul muutuks korrektne õigusemõistmine ringkonnakohtu jaoks tihtipeale äärmiselt keeruliseks: ringkonnakohus ei saaks tõendeid analüüsida ja nende pinnalt argumenteerida nii, nagu seda tema hinnangul tõenditest tulenevalt tegema peaks. Sellises olukorras võiks ringkonnakohtu argumentatsioon jääda kohati suisa arusaamatuks. Selleks poleks aga mingit õigustust, sest asjaolude maakohtust erinev tuvastamine iseenesest või teo ümber kvalifitseerimine mingeid reaalseid tagajärgi süüdistatavale kaasa ei too. Praegu ei mõista ringkonnakohus Kibeda Sule arvetega seonduvalt maakohtust mõneti teistsuguse sündmuse tuvastamise tõttu N.D-le raskemat karistust (iii). Niisiis ei puutu -põhimõte asjasse. Veelgi enam: ringkonnaohus ka ei kvalifitseeri N.D tegu ümber (ii) ega isegi ei viita sellistele asjaoludele, mis peaksid tingima N.D teole maakohtust teistsuguse õigusliku hinnangu andmise (i): maakohtugi tuvastatu tingis selle, et N.D mõisteti süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi ehk sama sätte järgi, millele vastava teo pani N.D toime ka ringkonnakohtu hinnangul (vt käesoleva otsuse p 87).
63.Ehitusmasinate müümist kinnitavad müügilepingud, pangakontode väljavõtted ja P.J. i ütlused.
64.L. Lehtla poolset San-Erika raha kandmist 27. mail ja 2. juunil 2015 Tasakaal Investi ja Kibeda Sule arveldusarvetele tõendavad pangakontode väljavõtted.
65.Et N.D kandis osa L. Lehtla makstud rahast üle teistele pangakontodele ja võttis osa pangaautomaatidest välja, kinnitavad kõigepealt pangakontode väljavõtted. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et üle kandjaks ja välja võtjaks oli N.D . Tasakaal Investi pangakaardi valdaja oli just N.D. Et N.D kasutas Kibeda Sule kontot, saab kõigepealt öelda seetõttu, et sellelt kontolt on tehti 1. detsembril 2016 üks 5000 eurone väljamakse N.D kontole (selgitus „pank-kassa“). Eeskätt aga saab N.D pidada L. Lehtla poolt Kibedale Sulele üle kantud raha käsutajaks sündmuse üldpilti silmas pidades: et N.D oli sõlminud L. Lehtlaga arvete esitamist puudutava kokkuleppe, oli N.D isikuks, kes L. Lehtlalt saadud rahaga toimetas.
66.Eeltoodud moel faktiliste asjaolude tuvastamist ei väära kuidagi N.D apellatsioonis märgitu, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui leidis, et süüdistatava viimases sõnas öeldu pole tõendina kasutatav. Ringkonnakohus mingit menetlusõiguse rikkumist ei tähelda. KrMS § 303 lg 4 ls 1 sätestab tõepoolest, et kui süüdistatav viimases sõnas avaldab kriminaalasjas uue olulise asjaolu, uuendab kohus kohtuliku uurimise. Ütlusi mitte andnud N.D ja L. Lehtla kõnelesid viimases sõnas tõepoolest pikalt. See aga ei tähenda automaatselt, et kumbki neist avaldas mõne uue olulise asjaolu. Sellise asjaolu avaldamiseks ei saa pidada lihtsalt n-ö suu lahti tegemist iseenesest ega spetsiifilisemalt ka selle selgitamist, miks on süüdistus süüdistatava hinnangul põhjendamatu. Uus oluline asjaolu on midagi seesugust, mis võib seada (tõsise) kahtluse alla mõningate uuritud tõendite paika pidavuse. Maakohtu hinnangul ei rääkinud ei L. Lehtla ega N.D oma viimases sõnas 12(18)
midagi seesugust. Sellega on päri ka ringkonnakohus. Liiatigi ei too N.D isegi välja, mis oli tema hinnangul tema (või L. Lehtla) viimases sõnas selline väide, mida võiks pidada uueks oluliseks asjaoluks. III
67.L. Lehtla kaitsja leiab, et maakohus väljus süüdistuse piirest. Nimelt lähtuti süüdistuses sellest, et L. Lehtla pööras San-Erika vara enda kasuks. Maakohus aga leidis, et L. Lehtla pööras selle vara Tasakaal Investi ja Kibeda Sule kasuks. Süüdistuse piirest väljumist näeb ka N.D kaitsja. Süüdistuses leiti, et omastamine on raha kontolt välja võtmine. Maakohus aga leidis süüdistatava jaoks üllatuslikult, et piisas raha üle kandmisest ja selle välja võtmine enam asjasse puutuv ei olnud. Ringkonnakohus ei saa kuidagi nõustuda kaitsjate arusaamaga süüdistuse piiridest ja nende piiridega seonduvatest maakohtu volitustest. Ilmselt on kaitsjate seisukohta kujundanud käesolevas otsuses juba ülal käsitletud asjaolu: meie õiguspraktikas ei tehta kahjuks tihtipeale selget vahet faktilistel asjaoludel ja juriidilisel hinnangul. Maakohus ei ole prokuratuuri juriidilise hinnanguga seotud vähimalgi määral – kohtu jaoks on siduvad üksnes süüdistuses välja toodud faktilised asjaolud. See tuleneb ühemõtteliselt KrMS § 268 lg-st 5 ja 6. Seega puudub maakohtu jaoks igasugune takistus ütlemaks, et koosseisutegu (nt omastamine) ei ole mitte see tegu, mida selleks peab (süüdistusaktis või süüdistuskõnes) prokuratuur, vaid hoopis mingi muu süüdistuses kirjeldatud tegu. Tõsi, seda tegu peab olema KrMS § 268 lg 5 ls 2 kohaselt menetluses arutatud. Seetõttu ei saa kohus tugineda mõnele sellisele teole, millele pole menetluse käigus kuidagi tähelepanu pööratud. Sama kehtib omastamisasjas puutuvalt küsimusse, kas süüdistatav pööras koosseisuobjekti enda või kolmanda isiku kasuks. Sellegi vaheteo näol on tegemist juriidilise hinnanguga ehk prokuratuuri seisukohal pole kohtu jaoks tähtsust. Oluline on vaid see, kas kohtu õigusliku hinnangu aluseks olevad faktilised asjaolud on süüdistuses kajastatud või mitte. Niisugustes küsimustes pole kohtul oma otsuses prokuratuuri hinnangust irdumiseks tarvis isegi pooli sellisest võimalusest eelnevalt informeerida: seadus seda ette ei näe. Üllatamisega seoses (millele viitab N.D kaitsja) on oluline vaid teo ümber kvalifitseerimisse puutuv: sedagi võib maakohus teha oma äranägemise järgi, ent selle jaoks tuleb pooli tõepoolest eelnevalt teavitada, võimaldamaks süüdistataval end kaitsta (vt KrMS § 268 lg 6). Praegu on kõiki maakohtu otsuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kajastatud nii süüdistuses kui ka on neil peatutud maakohtu menetluse käigus. Niisiis on kaitsjate väited süüdistuse piirest väljumise kohta alusetud.
68.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas L. Lehtla ja N.D ülal tuvastatud käitumine kujutab endast omastamist KarS § 201 mõttes. Seda kontrolli alustab kriminaalkolleegium L. Lehtlast.
69.Omastamine on muu hulgas isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine.
70.Koosseisuobjekt on isikule usaldatud võõras vara. San-Erika arvelduskontol olnud 63 165 eurot oli vara, sest tal oli majanduslik väärtus. See vara oli San-Erika omandis ehk L. Lehtla jaoks võõras. Ka oli see L. Lehtlale usaldatud, sest San-Erika teine juhatuse liige (ja osanik) P.J. oli võimaldanud L. Lehtlale juurdepääsu San-Erika pangakontole.
71.Koosseisutegu on (koosseisuobjekti) (kellegi) kasuks pööramine. Maakohus pidas koosseisuteoks L. Lehtla poolset rahaülekannete tegemist. Ringkonnakohus on sellega päri. Raha üle kandes manifesteeris L. Lehtla oma soovi käituda selle rahaga nagu omanik. Veelgi enam: ta suisa käituski rahaga justkui omanik. L. Lehtla ei pööranud raha üle kandes seda enese kasuks: temal ei olnud kuidagi võimalik Tasakaal Investi või Kibeda Sule arvelduskontodel olevat raha kasutada. Küll aga pööraski ta raha Tasakaal Investi ja Kibeda Sule ning lisaks sellele ka nende äriühingute arveldusarvete üle kontrolli omava N.D kasuks. 13(18)
72.L. Lehtlal puudus alus eelkirjeldatud viisil käituda. Nt polnud tal selleks P.J. i selgesõnalist luba. Ka ei saa kõneleda sellest, et P.J. oleks L. Lehtlale andnud niimoodi käitumiseks õiguse seeläbi, et ta lubas (juba aastaid tagasi) L. Lehtlal San-Erika raha mingites olukordades käsutada. See luba ei hõlmanud kindlasti suure hulga raha käsutamist L. Lehtla või kellegi muu (nt Tasakaal Investi, Kibeda Sule või N.D ) isiklikes huvides. Et San-Erikale mingit õigusteenust ei osutatud, ei ole põhjendatud küsida ka selle järgi, kas P.J. oli (konkludentselt) lubanud L. Lehtlal kulutada San-Erika raha juriidilistele konsultatsioonidele. Ilmselgelt ei saa öelda ka seda, et raha üle kandmine oli SanErika huvides ning et seeläbi saaks väita, et L. Lehtla tegutses vajaliku hoolsusega, mis võimaldaks pidada tema tegevust seaduslikuks TsÜS § 35, VÕS § 620 lg 1 või ÄS § 187 lg 1 tähenduses. Seega tegutses L. Lehtla ebaseaduslikult KarS § 201 lg 1 mõttes.
73.Niisiis täitis L. Lehtla KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu.
74.Subjektiivne koosseis eeldab tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste osas. Selline tahtlus oli L. Lehtlal olemas: ta oli teadlik sellest, et 63 165 eurot kuulus SanErikale, et tema kandis selle raha üle, et selleks ülekandmiseks tal mingit õigust (P.J. i loa näol või San-Erika huvides tegutsemise tõttu) ei olnud ja et pärast ülekannet sai selle rahaga toimetama hakata Tasakaal Invest (läbi N.D) ja Kibe Sulg (samuti läbi N.D) või N.D ise.
75.Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
76.Niisiis pani L. Lehtla toime KarS § 201 lg 1 järgse kuriteo.
77.Et üle kantud raha ületas 40 000 eurot, kujutas raha üle kandmine endast tulenevalt KarS § 121 pst 2 suureulatuslikku omastamist KarS § 201 lg 2 p 2 tähenduses. L. Lehtlale oli teada, et ta kandis üle enam kui 40 000 eurot. Seega on L. Lehtla tunnistatud õigesti süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.
78.Järgnevalt kontrollib kohus, kas N.D on mõistetud korrektselt KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi süüdi L. Lehtla omastamisele kaasa aitamises.
79.Kaasaaitamisest kõnelemine eeldab KarS § 22 lg 3 kohaselt objektiivses mõttes teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilise, ainelise või vaimse kaasabi osutamist. Eelnevast nähtuvalt on olemas L. Lehtla poolne tahtlik õigusvastane tegu. N.D osutas sellele teole nii vaimset kui ka füüsilist kaasabi. Vaimset kaasabi kujutab endast lubadus aidata L. Lehtlat San-Erika raha ära võtmisel: kvaasiarvete esitamise 63 165 euro eest mitte osutatavate õigusteenuste eest, Tasakaal Investi ja Kibeda Sule kontodel rahale „vahesadama“ pakkumise ning raha seejärel L. Lehtlale üle andmise näol. Need lubadused mitte üksnes ei tugevdanud L. Lehtla soovi oma plaan ellu viia (mis juba iseenesest oleks kaasaaitamisest kõnelemiseks piisav), vaid olid suisa plaani hilisema teostamisega kausaalsed: kui N.D selliseid lubadusi andnud ei oleks, poleks L. Lehtla kindlusega külgneva tõenäosusega oma kavatsust vähemalt sellisel moel teostanud, nagu ta seda tegi. Füüsilise kaasabina tuleb vaadelda näivarvete saatmist San-Erikale. N.D sellist kaasabi peab jaatama ka nende pseudoarvete puhul, mille saatjaks võis olla A.S. : kui kvaasiarvete saatjaks oligi A.S. , tegi ta seda N.D korraldusel või palvel (vt käesoleva otsuse p 59). Sellise korralduse või palve esitamist saabki pidada kaasabiks. Ka kvaasiarvete saatmise (või A.S. l saata laskmise) ja L. Lehtla põhiteo vahel on kausaalsus: kui N.D poleks pseudoarveid saatnud või A.S. l saata lasknud, poleks L. Lehtla kindla teadmisega piirneva tõenäosusega raha Tasakaal Investile ega Kibedale Sulele üle kandnud. N.D täitis niisiis KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 objektiivse koosseisu.
80.Nõustuda ei saa N.D kaitsja väidetega, nagu poleks neid kaasaaitamistegusid süüdistusaktis kirjeldatud. Näivarvete esitamine ilmneb süüdistuaktist väga selgesti. Et süüdistusaktis ei viidata 14(18)
osade arvete saatjana A.S. le, lõppastmes tähtsust ei oma. Nagu juba märgitud (vt käesoleva otsuse p 44), võib kohus tulenevalt KrMS § 268 lg lg-st 5 mõningal määral süüdistusaktis välja toodud faktilistest asjaoludest kõrvale kalduda – kui see kõrvalekalle ei ole olulise ulatusega. Praegu nii ongi: kas N.D saatis San-Erikale kõik kuus kvaasiarvet ise või lasi osa neist ära saata A.S. l, on ebaoluline. Ka on süüdistuaktist välja loetav N.D vaimne kaasabi: viidatakse L. Lehtla ja N.D kokkuleppele hiljem aset leidnud (ja süüdistusaktis kirjeldatud) tegude toime panemiseks.
81.Raha hilisem edasi kandmine või välja võtmine kaasaaitamine pole: need teod leidsid aset pärast L. Lehtla poolset raha üle kandmist ehk omastamist. Juba toimunud teole aga enam kuidagi kaasa aidata ei saa. Seetõttu ei saaks omastamisele kaasa aitamist sisustada läbi maakohtu märgitu, et N.D nägi, et L. Lehtla oli kandnud Tasakaal Investi arvele mitte üksnes 30 905 eurot (mille kohta oli Tasakaal Investi nimel esitatud arvetena vormistatud dokumente), vaid lisaks sellele 17 740 eurot (vt maakohtu otsuse p 2.11). Esiteks ei saaks teada saamist kui sellist pidada teoks karistusõiguslikus mõttes ehk see ei saaks endast kujutada ka kaasaaitamistegu. Teiseks juhtunuks selline väidetav teada saamine alles pärast L. Lehtla põhitegu (omastamist) ehk peale raha üle kandmist. Need ebaloogilisused aga olulised ei ole: nad ei väära kuidagi äsja ära näidatud N.D kaasaaitamistegusid.
82.KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt eeldab N.D vastutusele võtmine seda, et N.D oli tahtlus kõigi käesoleva otsuse p-s 79 kirjeldatud asjaolude suhtes.
83.Esiteks teadis N.D, et L. Lehtla soovib panna toime niisuguse teo, nagu käesolevas otsuses tuvastati: kanda ilma aluseta N.D kontrolli all olevatele kontodele üle 63 165 eurot San-Erika raha. Selle, et L. Lehtla kannab raha N.D võimu all olevatele kontodele üle, leppisid L. Lehtla ja N.D otsesõnu kokku (vt käesoleva otsuse p 55). Ka leppisid nad selgelt kokku üle kantava summa suuruse (vt jällegi käesoleva otsuse p 55). Niisamuti oli N.D täiel määral teadlik sellest, et raha oli San-Erika oma ehk L. Lehtla jaoks võõras. Ka teadis N.D, et L. Lehtlal polnud selle raha üle kandmiseks mingit õigust. Seda saab öelda juba sündmuse tausta silmas pidades: L. Lehtla palus N.D koostada arvetena paistvad dokumendid, millel märgitud teenust keegi osutatama ei pidanud. On äärmiselt tõenäoline, et L. Lehtla kõneles N.D-le ka otsesõnu sellest, et raha üle kandmise eesmärk peab jääma varju just teise juhatuse liikme P.J. i ees. Ent isegi kui L. Lehtla selgesõnaliselt P.J. i nime ei maininud või isegi sellest ei kõnelenud, et San-Erikal on veel teinegi juhatuse liige, sai N.D sellest eelöeldust tulenevalt ikkagi aru: ta mõistis, et pseudoarvete esitamist on tarvis just seetõttu, et San-Erika ei ole n-ö ühemehefirma, vaid sellel on peale L. Lehtla veel juhatuse liikmeid.
84.Teiseks oli N.D ka tahtlus oma kaasaaitamistegude suhtes. N.D mõistis end lubavat L. Lehtlale, et ta saadab või laseb saata San-Erikale kvaasiarved mitte pakutava õigusteenuse eest, et ta võimaldab L. Lehtlal kanda San-Erika raha Tasakaal Investi ja Kibeda Sule kontodele ning et ta raha seejärel L. Lehtlale üle annab. Ka sai N.D aru, et tema nende lubaduste tõttu viib L. Lehtla oma plaani ellu. Niisamuti mõistis N.D seda, et ta saadab arvetena vormistatud dokumendid SanErikale või et ta palub seda teha A.S. l ja et viimane teebki seda. N.D taipas sedagi, et need teod tingivad L. Lehtla poolsed rahaülekanded.
85.Eeltoodu tähendab, et N.Däitis KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 subjektiivse koosseisu. N.D kaitsja vastuväited N.D vastava tahtluse puudumise osas on niisiis alusetud.
86.N.D tegu oli õigusvastane ja süüline.
87.Seega on N.D süüdi tunnistamine KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi korrektne. 15(18)
88.Kuivõrd menetluses on mõningal määral vaieldud sellegi üle, kas omastamiseks ei saa pidada raha välja võtmist ja edasi kandmist N.D poolt, ütleb ringkonnakohus paar sõna sellegagi seoses. Esiteks on keeruline pidada neid tegusid omastamiseks tulenevalt nõudest, et KarS § 201 lg 1 alt 2 järgse teo objektiks on vara, mis on toimijale u s a l d a t u d. On küsitav, kas n-ö usaldajaks saab pidada selle vara varem kelleltki omastanud isikut (A vara omastab B; seejärel usaldab B A-lt omastatud vara C kätte; C teeb selle varaga mingi potentsiaalselt omastamisena vaadeldava toimingu). Isegi kui leida, et saab, tuleks öelda, et niisugusel juhul peab usalduse murdmine omastamise näol toimuma just selle isiku suhtes, kes vara kellelegi usaldas – vaid siis saab jaatada teo ebaseaduslikkust (C võimalik omastamistegu peaks niisiis toimuma mitte A usaldust murdes (A loata), vaid B usaldust murdes (B loata)). Praegu midagi sellist ei olnud: N.D võttis raha välja ja kandis üle L. Lehtla nõusolekul. Ent isegi kui kuidagi leida, et N.D raha välja võtmised ja üle kandmised võiks olla vaadeldavad KarS § 201 lg 1 pärase teona, ei saaks neid ikkagi ei N.D-le ega L. Lehtlale korduva kuriteona4 ette heita. Nimelt tuleb soostuda Saksa õiguses maksvusel oleva arusaamaga, et kui ühe objekti suhtes pannakse toime mitu üksteisele järgnevat tegu, mis kõik võiksid endast kujutada omastamist, tuleb teo toime panijat või toime panijaid karistada vaid esimese omastamise eest:
ülejäänud kas ei täida üldse koosseisu või kujutavad endast mittekaristatavaid järeltegusid (Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil I. 20. Auflage, § 5/51). IV
89.N.D hinnangul eksis maakohus talle karistust mõistes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. N.D karistus jääb sanktsiooni alammäära lähedale ja lisaks sellele jäeti see tingimisi täitmisele pööramata. Seetõttu pole kuidagi võimalik leida, et see ületab KarS § 56 lg-ga 1 vastuollu minevalt N.D süüd.
90.Tõsi, kaasaaitajale täideviijast rangema karistuse mõistmine võib vähemalt esmapilgul näida mõneti kummaline. Sellega seoses tuleb aga pidada silmas kolme asja.
91.Esiteks tuleks mõistetud karistuste määrasid arvestades küsida eeskätt mitte seda, kas N.D-le mõisteti liigrange karistus, vaid hoopiski seda, kas L. Lehtla karistus pole liiga leebe. L. Lehtla karistust aga ringkonnakohus kuidagi karmistada ei saa: selles osas pole kaebust esitatud ja karistuse raskendamine kujutaks endast niisuguses olukorras nii apellatsioonimenetluse piirest väljumist ehk oleks vastuolus KrMS § 331 lg-ga 2 kui ka eksiks KrMS §-st 340 tuletatava põhimõtte vastu, mille kohaselt ei tohi süüdistatava kaitsja apellatsiooni alusel karistust rangemaks muuta.
92.Teiseks nõustub ringkonnakohus maakohtu ja prokuratuuriga, et N.D panus L. Lehtla teosse oli väga kaalukas. Pidades silmas N.D ja L. Lehta tausta (esimesel olid juriidilised teadmised ja ta oli õigusvaldkonnas pikka aega tegutsenud; teise puhul ei saa öelda ei üht ega teist), töötas L. Lehtla üldise plaani üksikasjad välja just N.D. See aga tõstab N.D süü suurust.
93.Kolmandaks pole N.D jõudnud erinevalt L. Lehtlast San-Erika esindaja P.J. iga mingile kahju hüvitamise kokkuleppele. Mis põhjusel see kokkulepe sõlmimata jäi – ehk kas selleni jõudmist takistas mõni San-Erika lepinguline esindaja või tolle variisik, nagu väidab N.D –, oluline ei ole.
KarS § 201 ei tunne korduvust kvalifitseeriva asjaoluna. See aga ei tähenda, et võimalikud korduvad omastamised saaks automaatselt tähelepanuta jätta. Ei jäeta ju tähelepanuta A poolset B kehalist väärkohtlemist 1. juunil seetõttu, et A kohtles B-d kehaliselt vääriti ka 1. aprillil ja 1. mail ning KarS § 121 lg 2 p 3 järgse süüdistuse saaks n-ö panna püsti juba nende kahe esimese teo alusel.
Ringkonnakohus ei pea vajalikuks selgitada, miks peavad mõned õiguse tõlgendajad vajalikuks välistada hilisemate tegude puhul juba koosseisupärasus, teised aga eitavad karistatavust alles kogumiõpetuse tasandil.
16(18)
94.Küll aga leiab kriminaalkolleegium, et karistuse mõistmisel ei oleks tohtinud viidata N.D varasematele süütegudele: KarS § 183 lg 1 (narkootikumide käitlemine) järgsele kuri- ja KarS § 325 lg 1 (aine või eseme ebaseaduslik üleandmine kinnipidamiskohas) järgsele väärteole. Nimelt ei suurenda varasem süütegu isiku süüd iseenesest. Seda teeb ta vaid siis, kui ta on menetletava teoga kuidagi sisuliselt seotud (Sootak – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 56/12.2). Maakohus ei põhjendanud, kuidas ülal viidatud narkokuritegu ja kinnipidamisasutuses sooritatud väärtegu praegu aset leidnud omastamisega sisuliselt siduda saab. Ka ringkonnakohus ei näe neil tegudel seost. See aga ei tähenda, et N.D karistust tuleb leevendada: karistuse kohta ülal öeldu kehtib endiselt.
95.Ringkonnakohtule jäävad arusaamatuks N.D etteheited, et karistuse mõistmisel pole arvesse võetud tema iseloomustusi. Neid ei saagi arvesse võtta, sest puutuvalt kurjategija süü suurusse pole mingit tähtsust sellel, kas ta on mõne oma sõbra või muu inimesega suheldes jätnud tollele hea mulje või mitte. V
96.Menetluskuludega seoses peatub kriminaalkolleegium kõigepealt N.D väitel, et kuivõrd hageja (San-Erika) hagist loobus, tuleb kostja (N.D ) tsiviilhagisse puutuvad menetluskulud hüvitada hagejal (San-Erikal). Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus need kulud õigesti N.D enese kanda. Maakohtu argumentatsioon on põhjalik ja veenev ning ringkonnakohus ei pea seda vajalikuks korrata. Olgu kokkuvõtvalt öeldud vaid seda, et kurjategijal N.D tekkinud viljatute kulutuste (N.D kaitseks tehtud toimingud jäid tagajärjetuks) panemine suurest hulgast rahast ilma jäänud San-Erika õlule oleks äärmiselt ebaõiglane – ja sellist ebaõiglast otsustust ei võimalda seadus teha.
97.Ringkonnakohus soostub N.D-ga aga selles, et põhjendatud määruskaebusega seoses tekkinud kulud (546 eurot) peavad jääma riigi kanda. Seetõttu ei ole korrektne 10 798,20 eurose kaitsjatasu pooleks jagamine. N-ö laias laastus on pooleks jagamine õige: ühes süüdistuses mõisteti N.D õigeks, teises aga süüdi. Tulenevalt viidatud määruskaebemenetlusest peab aga riigilt mõistma N.D kasuks välja 546 euro võrra suurema summa kui jääb N.D kanda. See tähendab seda, et N.D kanda jääb 5126,10 eurot ja riik peab N.D-le hüvitama 5672,10 eurot ehk 273 euro võrra enam kui maakohtu otsuses öeldud. Seega tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ja panna paika mõneti teistsugune kulujaotus. VI
98.N.D taotlus hävitada ebaseadusliku läbiotsimise käigus saadud andmeid sisaldav CD jääb rahuldamata. Esiteks – ja see on juba iseenesest piisav – puudub niisuguseks hävitamiseks seaduslik alus. Teiseks tähendaks sellise hävitamiskorralduse tegemine seda, et samamoodi tuleks hävitada ka nt a) ülekuulamisprotokollid, kui ilmneb, et üle kuulatavale ei tutvustatud enne ülekuulamise algust õigust ütluste andmisest keelduda või b) läbiotsimisprotokollid (ja läbiotsimisest tehtud fotod), kui ilmneb, et läbiotsimine on tehtud seaduse vastaselt. Nii aga ju ei talitata. Oluline on see, et sellisel juhul jäävad ülekuulamisega saadud ütlused või läbiotsimise käigus teada saadu tõendikogumist välja. Pabereid endid (ülekuulamis- või läbiotsimisprotokolle) aga füüsiliselt hävitama ei hakata: nad jäävad sinnasamma, kus nad on (nt toimikusse). Pole mingit põhjust talitada teisiti paberiks mitte olevate andmekandjatega (nt CD-plaatidega).
99.Eeltoodust juhinduvalt tuleb maakohtu otsus KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel osaliselt tühistada N.D kaitsjatasu osas ja panna paika mõneti teistsugune kulujaotus: riigil tuleb N.D-le hüvitada mitte 5399,10 eurot, nagu leidis maakohus, vaid 5672,10 eurot. N.D apellatsioon rahuldatakse osaliselt. Ülejäänud apellatsioonid jäävad rahuldamata. 17(18)
100.Viimaks teeb ringkonnakohus otsustuse apellatsioonimenetluse kulude üle. Potentsiaalse menetluskuluna tuleb praegu kõne alla kaitsjatasu: seda nii L. Lehtlale kui ka N.D-le apellatsioonimenetluses valitud kaitsjate poolt osutatud õigusabi eest. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse ringkonnakohtu lahendi tegemise korral menetluskulud riik. Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb arvesse võtta, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-16, p 48) Ei L. Lehtla ega N.D kaitsja argumendid maakohtu otsuse muutmisse mingit panust ei andnud; otsuse väikeses osas tühistamise tingis N.D apellatsiooni üks väide. Sellest lähtuvalt on advokaatide apellatsioonid suuresti põhjendamatud ja menetluskulu hulka on võimalik lugeda vaid väike osa süüdistatavate poolt apellantidele makstud tasust. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et mõlema kaitsja tasust kuulub menetluskulude hulka vaid 150 eurot (sh käibemaks), mitte aga 1200 eurot, nagu on oma taotluses leidnud L. Lehtla kaitsja, ega 1248 eurot, mis on välja toodud N.D kaitsja taotluses. Need 150 eurosed summad tuleb riigil süüdistatavatele hüvitada. (allkirjastatud digitaalselt)
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.