1-19-8360/44 - Isikuvastased süüteod - Eluvastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Prokuratuur on seisukohal, et maakohus on Q.N-i KarS § 115 järgi süüdi tunnistades ja karistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Lisaks sellele ei ole maakohtu järelduste kujunemine jälgitav ning põhjendused on vastuolus kohtu järeldustega. Maakohtu järeldus pika psühholoogilise vägivalla esinemise kohta on oletuslik. Prokurör refereerib süüdistatava Q.N-i ja tunnistaja DD kohtuistungil antud ütlusi ja leiab, et nendest ei nähtu kannatanu pidev psühholoogiline surve või vägivald süüdistatava suhtes. Millele tuginevalt maakohus väidab, et tegemist oli kolm kuud kestnud pideva psühholoogilise vägivallaga, ei ole kohtuotsuses motiveeritud ning see ei nähtu ka ühestki tõendist. Prokurör möönab, et süüdistatava ja kannatanu elu ei kulgenud küll harmooniliselt, kuid üksikud ebameeldivad käitumisaktid kannatanu poolt ei viita kuidagi kestvusele, süstemaatilisusele ega kuudepikkusele kannatanu poolt loodud püsiva solvangute ja vägivalla foonile. Seega ei ole tõenditega kooskõlas kohtu järeldus, et kannatanu poolt esines pikaajaline psühholoogiline vägivald süüdistatava suhtes, mis kulmineerus sündmust ajendanud tülis ja tekitas äkki tugeva hingelise erutuse seisundi. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu püüdis süüdistatavat 4. juuli 2019 õhtul pidevalt ärritada. Maakohus on otsuses õigesti tõendatuks lugenud, et YY hakkas toast lahkuma ja väidetav temapoolne rünne oli lõppenud. On arusaamatu, kuidas sellise maakohtu poolt tõendatuks loetud kannatanu käitumise pinnalt jõudis kohus risti vastupidisele järeldusele, et kannatanu püüdis teadlikult süüdistatavat edasi ärritada. Lisaks sellele andis DD ütlusi, et kannatanu pöördus ka tema poole ebaviisakate väljenditega, mis omakorda ei kinnita maakohtu järeldust, et kannatanu suunas oma tegevuse Q.N-i ärritamisele. Kui kannatanu oleks tahtnud ja suunanud oma tegevuse süüdistatava ärritamisele, ei oleks ta lahkunud, vaid jätkanud oma tegevust. Maakohus ei ole põhistanud, millest ta järeldab erutusseisundi tekkimist kannatanul esineva joobe tõttu, kui mõlema puhul on tuvastatud võrdväärne alkoholilembus. Seega kohtu järeldus kannatanu joobeseisundi ja süüdistatava tugeva hingelise erutuse seisundi tekkimise vahel ei tugine tõenditele. Ka süüdistatav oli tol õhtul tarvitanud alkoholi ning tarvitas seda regulaarselt. Tunnistajate sõnul tarvitas YY alkoholi, kuid sama öeldi ka Q.N-i kohta. Maakohtu argumentatsioonist jääb arusaamatuks, kuidas löökide järgi saab tuvastada sellise viha, mis kinnitaks tugeva hingelise erutuse seisundit. Rusikalöögid üldjuhul ongi kiired ja sooritatud pikema mõtlemiseta. Samuti pannakse enamik tapmistegusid toime ilma pikema mõtlemiseta. Kui süüdistatav pikalt enne tegu ja ka teo ajal arutleks, kas on ikka vaja tegu toime panna või mitte, siis jääks võib-olla nii mõnigi kuritegu sooritamata. Teise inimese tapmise puhul ongi tegu toime pandud vihaga, tugevate ja kiirete rusikalöökidega. Viha ei tähenda aga automaatselt tugevat hingelise erutuse seisundit. Pärast toimepandut andis süüdistatav ebaõiget informatsiooni ja läks magama. Tal oli kannatanu seisundist täiesti ükskõik. Tugeva hingelise erutuse seisundi puhul üldjuhul hägustub ka ümbruse tajumine ning ümbruse tajus ja mäletamises on kadunud pidevus, s.t mälu on lünklik. Praegusel juhul on maakohus lugenud tõendatuks, et Q.N on andnud detailseid ütlusi ja tema kirjeldus toimunust on kooskõlas teiste tõendite ja tunnistajate ütlustega. Kui isik nii detailselt kõike mäletab ja sündmuste kirjeldus on järjepidev, siis see viitab tugeva hingelise erutuse seisundi puudumisele. Q.N-i käitumine kogumis näitab, et tegu ei pandud toime tugeva hingelise erutuse seisundis.

Maakohus tõi tahtlust tuvastades välja asjaolu, et välisele teopildile, vigastuste piirkonnale, löökide arvule pea piirkonda ja löögijõule tuginevalt peab eeldama lööja arusaama, et löögid võivad põhjustada kannatanule raskeid tagajärgi s.h surma. Süüdistatava löögid kannatanu suhtes olid sooritatud vihaselt ja jõuliselt ning järelikult pidi olema tegemist intensiivse tõuke ja tugevate löökidega, mis kinnitab süüdistataval tapmistahtluse olemasolu. Kohus tuvastas tugeva hingelise erutuse seisundi subjektiivse koosseisu tasandil, põhjendades järeldusi Q.N-i sisemise teopildiga. Kohtu põhjendused on vastuolulised. Maakohus on tuvastanud, et Q.N tegutses tapmistahtlusega, täpsemalt esines tal kaudne tahtlus. Samuti selgitas maakohus, et tegemist ei ole KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Samas aga ütleb maakohus, et Q.N lootis tagajärge ehk surma vältida, mis tegelikult viitab ettevaatamatusest surma põhjustamisele. Kui lugeda tõendatuks, et Q.N lootis tagajärge vältida, siis on välistatud teo kvalifitseerimine tahtliku tapmise privilegeeritud koosseisu, s.o KarS § 115 järgi olukorras, kus puudub tapmise subjektiivne koosseis. Veelgi enam, kui lugeda tõendatuks, et Q.N ei olnud võimeline enda käitumist juhtima, siis ei tõusetu küsimust mitte KarS § 115 kohaldamisest, vaid isiku vastutus on sellisel juhul täielikult välistatud. Kohus on aga põhjendatult leidnud, et Q.N on süüvõimeline. Kui ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et teole on maakohtu otsuses antud ebaõige õiguslik hinnang ning mõistab Q.N-i süüdi KarS § 113 lg 1 järgi, palub prokurör mõista Q.N-ile karistuseks 7 aastat vangistust. Q.N-i süü suuruse hindamisel omab esmalt tähtsust kannatanu suhtes toimepandud ründe intensiivsus. Q.N tegi ühe jõulise tõuke, mille tagajärjel kannatanu paiskus peaga vastu seina ning kukkus maha. Pärast tõukamist lasi Q.N käiku esmalt rusikad ja siis ka jala ehk ta läks järk-järgult üle nö tugevamatele vahenditele, millega on võimalik lüüa kõvemini. Süü suurust hinnates annab ründele ohtlikkuse ka piirkond, kuhu löögid sooritati – löögid olid sooritatud kõik pähe ehk eluohtlikku piirkonda. Süü suurusest rääkides ei ole vähetähtsaks asjaoluks kannatanu asend ja seisund. Kannatanu oli pärast vastu seina tõukamist ja kukkumist pikali maas. Lamav asend viitab sisuliselt kannatanu abitusele ning tõendatud on ka enesekaitsele viitavate vigastuste puudumine. Sisuliselt oli kannatanu abitu ega suutnud ennast ootamatu jõulise tõuke ja edasiste löökide eest kaitsta. Süüdistatava käitumine enne ja pärast kuriteo toimepanemist on samuti üheks asjaoluks, mida süü suuruse tuvastamisel arvesse tuleb võtta. Pärast kuriteo toimepanemist läks Q.N oma tuppa ja heitis magama. Seega oli Q.N-il kannatanu seisundist ükskõik. Samuti ei andnud Q.N pärast sündmust adekvaatset ja tõele vastavat informatsiooni. Tunnistajad said aru, et kannatanu vajab abi, ilma et nad oleks teadnud, mis kannatanuga juhtunud oli. Q.N aga, kes teadis, mis juhtunud oli, ei vaevunud kannatanut elustama ega mingilgi viisil aitama. Politsei saabudes magas isik voodis, tuled olid kustus. Süü suurust näitab ka asjaolu, et tegelikult kannatanu oli juba lahkumas konfliktsituatsioonist. Ta oli peaaegu juba koridoris, kuid süüdistatav pidas ikkagi vajalikuks kannatanule järgneda ning teda rünnata. Tal puudus igasugune vajadus kannatanule järgnemiseks ja tema ründamiseks. Süü suuruse hindamisel tuleb silmas pidada ka kannatanu käitumist. Üheselt on kinnitust leidnud, et suulise konflikti alustas justnimelt kannatanu, solvates süüdistatavat ning karjudes. Küll aga ei ole üheselt tõendamist leidnud, et kannatanu oleks alustanud füüsilise konflikti. Seega kannatanul oli kindlasti suur roll esialgse konflikti tekkimisel. Tegemist pole küll

provokatsiooniga, kuid siiski pingeolukorra tekitamisele kaasa aitamisega kannatanu poolt. Karistust kergendava asjaoluna saab vaadelda kahetsust, mida Q.N on avaldanud. Juhul, kui apellatsioonikohus leiab, et maakohtu otsuses süüdistatava teole antud kvalifikatsioon on õige, on prokurör seisukohal, et karistuse määramisel rikkus maakohus materiaalõigust. Maakohus on korrigeerinud sanktsiooni keskmist määra lähtuvalt eripreventsioonist, kuid täielikult jätnud käsitlemata üldpreventsiooni ehk selle, miks käesoleval juhul leiab kohus, et inimelu võtmist ei taunita õiguskorras oluliselt rangemal viisil. Kohtuotsusest jääb kõlama mõte, et kui inimene vihastab ja tapab teise inimese, kuid tal puuduvad varasemad karistused, siis ei ole reaalse vangistuse mõistmine vajalik. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et inimelu võtmise puhul ei ole tegemist vähetähtsa õigusrikkumisega, kuna sellega seatakse ohtu inimese põhiõigus ning sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Maakohus on hälbinud materiaalõigusest ning kohtupraktikast, kuna on põhistanud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist teistkordselt asjaoluga, mida on juba arvestatud karistuse kergendamisel, s.o karistatuse puudumisega ja puhtsüdamliku kahetsusega. Samuti ei ole kohus otsuses välja toonud ühtegi süüdlase isikut iseloomustavat erandlikku asjaolu, mis tingiks tema tingimisi vabastamise. See, et Q.N-i ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, ei ole õnneks õigusriigis erandlik asjaolu. Erandlik asjaolu ei saa olla ka teo toimepanemise asjaolud, kuivõrd see erandlik asjaolu peab kohtupraktika kohaselt olema seotud süüdlase isikuga. Q.N on võtnud teiselt inimeselt elu ja seda prokuröri hinnangul tahtlikult. Tegemist on kõige raskema isikuvastase kuriteoga ning üksnes asjaolu, et süüdlane on varem kriminaalkorras karistamata, ei tingi üldist kohtupraktikat silmas pidades automaatselt karistuse täitmisele pööramata jätmist ja šokivangistuse mõistmist. Käesoleva kaasuse puhul on Q.N-i süü suur, esineb üks karistust kergendav asjaolu ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Lisaks puuduvad ka teised asjaolud, mis mõjutavad karistuse määra, mistõttu palub prokurör apellatsioonikohtul juhul, kui apellatsioonikohus nõustub maakohtu poolt Q.N-i tegevusele antud kvalifikatsiooniga, mõista Q.N-ile karistus sanktsiooni keskmääras, s.o 2 aastat 6 kuud vangistust.

6.Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, prokuröri apellatsiooni väidetega ja kaitsja vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 6.1 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda prokuröri apellatsioonis viidatud võimalikul kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumisel, sest selle tuvastamise korral on tegemist rikkumisega, mis ringkonnakohtul sisulise kohtuotsuse tegemist ei võimalda. Maakohtu otsus tuleks sellisel juhul tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Prokurör leiab oma apellatsiooni sissejuhatavas osas, et kohtuotsuse põhjendused on vastuolus kohtu järeldustega. Sisuliselt väidab prokurör kohtukolleegiumi hinnangul seda, kohtuotsuse järeldused ei vasta kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele, millega on väidetavalt rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, ehkki ta ise konkreetsele sättele otseselt ei viita. Kohtukolleegium selle etteheitega ei nõustu. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, pole tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulise rikkumisega, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsuse nr 3-1-1-17-16 punkt 7). Nimetatud rikkumisega on tegemist näiteks juhul, kui maakohus on kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või siis vastupidi. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas maakohus kohtuotsuse põhiosas esitanud veenvad põhjendused süüdistatava poolt toime pandud teo kvalifitseerimiseks provotseeritud tapmisena ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta süüdistatava KarS § 115 järgi süüdi tunnistanud ning karistuse mõistnud. Seega kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuses vastuolu puudub. Kohtukolleegiumi hinnangul on praegusel juhul tegemist olukorraga, kus prokurör kohtu seisukohtadega ei nõustu.

Seega ei jaga kohtukolleegium prokuröri seisukohta, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, mistõttu kohtuotsuse tühistamiseks sellel motiivil puudub alus. Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on toime pannud eelpoolloetletud olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised, tulnuks prokuröril apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 puntides 7 ja 8 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Sellisel seisukohal on olnud jätkuvalt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika (nt 28. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-27-08 punkt 17). 6.2 Sisuliselt taotleb prokurör esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, karistuse mõistmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Prokuröri apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas maakohtu istungil kohtuvaidluste käigus ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja

käitumise põhjendatult provotseeritud tapmisena KarS §115 järgi või tuleb see kvalifitseerida tapmise põhikoosseisuna KarS § 113 lg 1 järgi. On tõsi, et teo eripära tõttu kvalifitseeritakse süüdistatava käitumine kohtupraktikas KarS 115 järgi suhteliselt harva. Vaatamata sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika olnud provotseeritud tapmise suhtes samal seisukohal. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium 19. veebruari 2015. a otsuse nr 3-1-1-1-1-15 punktis 11.1 korranud oma varasemat seisukohta, et KarS §-s 115 nähakse ette vastutus tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Riigikohus on varem selgitanud, et provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 8). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 8. aprilli 2013. a otsuses nr 3-1-1-10-13 märkinud, et olles tuvastanud tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldse või solvava teo, peab kriminaalasja menetleja alati kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi. Vajadusel tuleb osutatud küsimuse lahendamiseks oluliste asjaolude kindlakstegemiseks määrata ekspertiis. Ekspertiisi liigi üle otsustamisel tuleb tähele panna, et emotsionaalse reaktsioonina vägivallale või solvamisele ei ole erutusseisund meditsiiniline patoloogia, mistõttu tuleb selle selgitamisele kaasata ka psühholoog. Samas pole erutusseisund siiski selline koosseisutunnus, mille olemasolu eeldused peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab erutusseisundi kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). Alkoholijoobeseisund iseenesest ei saa KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundit välistada, vaid võib teatud juhtudel selle tekkimise tõenäosust isegi suurendada. KarS § 115 kohaldamisel ei ole oluline tihe ajalis-ruumiline side teo ja provokatsiooni vahel. Oluline on, et tegu oleks toime pandud vägivalla või solvamise mõju all. Tekkiva emotsionaalse reaktsiooni ajaline kestus ei ole indiviidi poolt suurel määral tahteliselt kontrollitav. 6.4 Prokurör on refereerinud oma apellatsioonis süüdistatava Q.N-i ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlusi ning maakohtu kohtuotsuses väljendatud seisukohti. Prokurör leiab, et

kohtuistungil uuritud tõendid maakohtu järeldust provotseeritud tapmise toimepanemise kohta ei kinnita. Üksikud ebameeldivad käitumisaktid kannatanu poolt ei viita kestvale, süstemaatilisele ega kuudepikkusele psühholoogilisele ega füüsilisele vägivallale. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga, sest KarS § 115 objektiivne koosseis eeldab, et psühholoogiline või füüsiline vägivald vältaks enne tapmisteo toimepanemist pidevalt ja pikka aega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma senises praktikas märkinud, et KarS § 115 kohaldamisel ei ole oluline tihe ajalis-ruumiline side teo ja provokatsiooni vahel. Riigikohus on pidanud oluliseks, et tegu oleks toime pandud vägivalla või solvamise mõju all. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on oma otsuses seda asjaolu arvestanud ning õigesti leidnud, et Q.N pani toime provotseeritud tapmise, mille kutsus esile kannatanu poolne psüühiline ja füüsiline vägivald. Maakohus on lugenud süüdistatava Q.N-i ütlused kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult usaldusväärseks, sest ta ei ole neid muutnud ning need on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Süüdistatav on end kannatanu surma põhjustamises algusest peale täielikult süüdi tunnistanud ja toimepandut kahetsenud. Asjaolu, et süüdistatav ei oska anda oma teole õiget juriidilist hinnangut, ei ole talle etteheidetav. Süüdistatava Q.N-i kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta suunati sotsiaalmajja elama kolm kuud enne teo toimepanemist. Ta elas ühes toas kannatanu YY-ga ja hiljem asus sinna elama tunnistaja DD. Juba esimesel päeval pärast tuppa elama asumist teatas talle kannatanu YY, et ta peab tema poolt kehtestatud reeglitega arvestama, sest elas selles toas varem. Süüdistatav Q.N ei vaielnud talle vastu ning ütles, et ta käib sotsiaalmajas ainult ööbimas. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta ärkas hommikuti juba pool viis, et tööle minna. Töökoht oli linnast väljas ja tööliste laialivedu võttis aega. Kuna ta pidi vara ärkama, siis läks ta ka vara magama, umbes kella kümne paiku. 4. juulil 2019 pärast tööd sotsiaalmajja saabudes nägi ta, et tema voodile oli laiali puistatud lahustuv kohv, mis kuulus süüdistatavale ja mille purk oli seisnud eelnevalt tema öökapil. Nüüd oli tühi purk YY voodi peal. Tunnistaja DD kinnitas, et tema seda teinud ei ole. Kuna toas mängis televiisor väga valjusti, siis keeras Q.N televiisori kinni ja läks magama. Ta ärkas selle peale, et YY karjus talle kõrva. Ta sõimas süüdistatavat pederastiks ja lubas toast välja visata. Ta heitis süüdistatavale ette kõrvarõnga kandmist, sest see olevat meremeeste traditsioon. Lisaks küsis, kus on tema neli purki. Süüdistatav oli tõepoolest varem kogemata kolm toanurgas seisnud tühja purki taaraautomaati viinud, kuid see arusaamatus oli neil YY-ga juba varem selgeks räägitud. Nüüd heitis YY seda talle uuesti ette, rääkides juba neljast purgist. YY jätkas sõimamist ja loopis tema pihta mureleid. Süüdistatav Q.N selle peale ei ärritunud, vaid palus end rahule jätta. YY eemaldus ja Q.N jäi uuesti magama. Mõne aja pärast ärkas süüdistatav selle peale, et YY karjus jälle, sõimas pederastiks ja lubas toast välja visata. Nüüd oli YY juba päris purjus. Seejärel viskas YY tema suunas keraamilise kausi, milles olid olnud murelid, mis tabas süüdistatava kaela. Q.N tunnistab, et seejärel tõusis ta voodist ja liikus kannatanu suunas. Ta lõi toast lahkuvat YY rusikaga, mille peale kannatanu kukkus vastu seina põrandale. Seejärel lõi ta kannatanut veel paar korda rusikaga pähe ja ühe korra jalaga. Ta oli aluspükste väel ja paljajalu. Kannatanu jäi põrandale lebama ja Q.N läks uuesti magama. Mõne aja pärast äratas teda üks sotsiaalmaja elanik ja ütles, et YY lamab põrandal ja temaga on midagi juhtunud. Ta ei osanud arvata, et ta oma tegevusega kannatanu surma põhjustab, sest lõi kannatanut paar korda rusikaga ja ühe korra palja jalalabaga. Süüdistatava Q.N-i ütlused on kooskõlas tunnistaja DD ütlustega. Ka tema ütlustest nähtub, et joobes olles oli YY alati agressiivne ja püüdis tüli norida. Ta ütles, et on varem

Eeltoodust nähtub, et süüdistatav pidi juba sotsiaalmajja elama asudes arvestama mitte sotsiaalmaja sisekorra- vaid YY poolt kehtestatud reeglitega. 4. juuli 2019 õhtul kasutas YY süüdistatava Q.N-i suhtes nii psüühilist kui füüsilist vägivalda, mis päädis kannatanu tapmisega süüdistatava poolt. Äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi esinemist kinnitab kohtukolleegiumi hinnangul seegi asjaolu, et süüdistatav tõusis voodist, ta oli löömise ajal koridoris aluspükste väel ja paljajalu. Apellatsioonis teeb prokurör etteheite maakohtule selle kohta, et ei ole võimalik aru saada, millist süü vormi süüdistatavale ette heidetakse. Prokuröri hinnangul võib selleks maakohtu põhjenduste kohaselt olla nii tahtlus kui ettevaatamatus. Kohtukolleegium möönab, et kohtuotsuse sõnastus ei ole selles osas kõige õnnestunum, kuid lõppastmes on jõudnud maakohus õigele järeldusele. Maakohus on põhjendanud, miks on praegusel juhul tegemist tapmisega, mitte KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi raske kehavigastuse tekitamisega. Maakohus nõustus süüdistusega, et lüües tahtlikult kannatanut korduvalt rusikaga pähe ja ühe korra jalaga, pidi süüdistatav võimalikuks pidama mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumise võimalikkust. Seega möönis süüdistatav kannatanu surma saabumist. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist või möönab seda. Seetõttu asus maakohus põhjendatult seisukohale, et süüdistatav pani tapmise toime kaudse tahtlusega. Maakohus on oma otsuses tõepoolest märkinud ka seda, et süüdistatav lootis kannatanu surma vältida. See ei tähenda aga kohtukolleegiumi hinnangul seda, et süüdistatav oleks pannud toime kannatanu tapmise ettevaatamatusest. Praeguse asja materjalidest nähtub, et süüdistatav lasi sündmustel kulgeda omasoodu ja ei võtnud midagi ette surma saabumise vältimiseks. Süüdistataval puudus igasugune alus loota, et see oht ei realiseeruks. Sellisel juhul pani süüdistatav senise kohtupraktika kohaselt teo toime kaudse tahtlusega. Maakohus leidis põhjendatult, et õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Prokurör on osundanud oma apellatsioonis sellele, et nagu kannatanu oli ka süüdistatav Q.N alkoholijoobes. Kohtukolleegium leiab, et alkoholijoobe esinemine ei tõenda seda, et süüdistatav oleks toime pannud tapmise põhikoosseisu KarS § 113 lg 1 järgi. Nagu Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis selgitanud, ei välista joobeseisund provotseeritud tapmise toimepanemist, sest alkoholijoove võib hingelise erutuse seisundit veelgi suurendada. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et eksperdi hinnangul oli kannatanul suisa mürgistav joove, mis võis ajuturse tekkimist soodustada. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni taotlusega, et süüdistatava Q.N-i tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 järgi. 6.5 Alternatiivselt taotleb prokurör kohtuotsuse tühistamist Q.N-ile KarS § 115 järgi mõistetud karistuse osas ning mõista talle karistuseks vangistus 2 aastaks ja 6 kuuks. Kohtukolleegium märgib, et maakohus ongi mõistnud Q.N-ile KarS § 115 järgi karistuseks vangistuse 2 aastaks ja 6 kuuks. Maakohus on pidanud kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades võimalikuks jätta mõistetud karistus KarS § 73 lg 1,2 alusel osaliselt tingimisi

kohaldamata. Seega ei vaidlusta prokurör mitte Q.N-ile mõistetud karistuse liiki ja tähtaega, vaid KarS § 73 lg 1,2 sätete kohaldamist, s.o nn šokivangistuse mõistmist. Vastuseks prokuröri taotlusele märgib kohtukolleegium, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seda seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 20. märtsi 2017. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis 7. Kohtukolleegium leiab, et praeguses asjas tehtud maakohtu otsuses selliseid eksimusi ei esine. KarS § 115 sanktsioon näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus mõistis KarS § 115 järgi Q.N-ile karistuse sanktsiooni keskmises määras, s.o 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust jälgitavalt põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus märkis põhjendatult, et Q.N-i süü tapmise toimepanemisel on suur, kuid karistust kergendavaks asjaoluks on tema puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Isikut iseloomustava asjaoluna võttis maakohus arvesse seda, et isik on varem kriminaalkorras karistamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10. märtsi 2016. a otsuse nr 3-1-1-20-16 punktis 15 korranud oma varasemat seisukohta, et isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Riigikohus on seejuures aga selgitanud, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16). Samuti on Riigikohtu varasemas praktikas asutud seisukohale, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 18). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. detsembri 2012. a otsuse nr 3-1-1-116-12 punktis leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 13. mai 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8, 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja 18. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). 11(13)

Vaatamata sellele, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt on süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama, on maakohus seda praeguses asjas teinud. Kohtukolleegiumi hinnangul on see põhjendatud, sest maakohus ei vabastanud süüdistatavat vangistuse kandmiselt tingimuslikult mitte täielikult, vaid kohaldas nn šokivangistust. Vangistuse mõistmist peab kohus aga põhjendama. Kohtukolleegiumi hinnangul võttis maakohus selle otsustuse tegemisel põhjendatult arvesse kannatanu käitumist. Asja materjalidest nähtub, et kannatanu mitte ainult ei solvanud süüdistatavat, vaid kasutas tema suhtes ka füüsilist vägivalda. Kannatanu ei teinud seda mitte ühe korra, vaid korduvalt. Juba sotsiaalmajja elama asudes teatas kannatanu süüdistatavale, et ta peab järgima kannatanu poolt kehtestatud reegleid. Süüdistatav on oma süüd tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Peamise asjaoluna võttis aga maakohus arvesse seda, et süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata. Kohtukolleegium lisab, et süüdistatav ei ööbinud sotsiaalmajas mitte paar ööd, vaid oli elanud kuni kuriteo toimepanemiseni selles kolm kuud. See näitab, et süüdistatav järgis sotsiaalmajas kehtestatud korda, vastasel juhul oleks ta sotsiaalmajast välja visatud. Süüdistatav tarvitas küll alkoholi, kuid see ei muutnud teda agressiivseks, vaid ta püüdis kannatanuga tekkinud konflikte rahumeelselt lahendada. Seda tõendavad tunnistaja DD ütlused. Süüdistatava positiivset ellusuhtumist näitab seegi, et vaatamata sotsiaalmajas elamisele oli ta endiselt huvitatud tööl käimisest. Ta pidi tõusma vara, sest töökoht asus väljaspool Tallinna. Varasemat karistatust ei ole käsitlenud maakohus karistust kergendava asjaoluna, vaid isikut iseloomustava asjaoluna. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus andnud süüdistatavale põhjendatult võimaluse jätkata õiguskuulekat eluviisi ning jätnud talle mõistetud vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamata. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid süüdistatava Q.N-i suhtes kohaldatud KarS § 73 lg 1,2 sätete tühistamise. Prokuröri apellatsioon jääb selles osas rahuldamata.