Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1 K.P tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ning karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati K.P-le mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristus ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastat 5 päeva. Karistusaja alguseks loeti 16.09.2019.a. K.P suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel olenevalt sellest kumb tähtaeg saabub varem. 1.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagidega, menetluskuludega ja asitõenditega seonduv.

2(8)

kust võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil IA-le kuuluva vara. Vargusega on tekitatud IA-le varalist kahju kogusummas 390 eurot. Samuti tema, olles varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti ajavahemikul 08.09.2019 kell 16:00 kuni 14.09.2019 kell 11.10 tungis Tallinnas KKK korteri nr X keldriboksi tabaluku lõhkumise teel, kust võttis, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, GL-le kuuluvat vara. Vargusega on tekitatud GL ́ile varalist kahju summas 230 eurot. Samuti tema, olles varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, uuesti ajavahemikul 10.09.2019 kuni 16.09.2019 tungis Tallinnas PPP kortermaja keldrikorrusel asuva soojussõlme seina avause ees oleva katte eemaldamise teel, kust võttis, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, HK-le kuuluva vara. Vargusega on tekitatud HK ́ile varalist kahju summas 200 eurot. Seega pani K.P oma tahtliku tegevusega toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud sissetungimisega ja süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(8)

vahistamist sõltuvusraviga. K.P teab täpselt, et see on seaduse järgi võimalik, sest vanglast teab ta mitut inimest, kellede vahistatus või vangistus on asendatud narkosõltuvusraviga. Ja üldse on selles kõiges süüdi advokaat, kes ei suuda K.P teadmisi kohtule selgitada ja asendusravi välja kaubelda. Seepärast loobus K.P ka kokkuleppest, sest tema nägemust mööda soovisid kaitsja ja prokurör seadusest mööda minna talle narkosõltuvuse ravi võimaldamata ja K.P soovis ravi võimalust vangistuse asemel saada kohtust. Kuna maakohus ka ei asendanud vangistust raviga, leiab K.P, et kohus on rikkunud materiaalõiguse norme ja ei ole kohaldanud tema suhtes seadust õigesti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(8)

otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18). 6.2 Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditele (III kd, tl 33 pöörde-34 pöördel). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Seejuures on maakohus hinnanud ja kaalunud süüdistatava K.P väiteid ja esitatud versiooni ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonides ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta, mistõttu puudub kolleegiumil alus apellatsioonides esitatud väite alusel ümber hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut ja teha nende põhjal süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus. 6.3 Apellatsioonides ei ole esitatud ühtegi veenvat põhjendust, mille alusel maakohtu seisukohtade ümberhindamine apellatsioonimenetluses võiks vajalikuks osutuda. Maakohus on kõiki oma seisukohti põhjendanud, need põhjendused hõlmavad kõiki süüteo koosseisu seisukohast olulisi asjaolusid. Seejuures on maakohus põhjendanud nii objektiivset kui ka subjektiivset koosseisu. Kokkuvõtvalt on maakohus otsuses analüüsinud kõiki kaitsja ja süüdistatava toodud argumente ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult. Maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja K.P suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi 08.09.2019 kell 16.00 – 14.09.2019 kell 11.10 KKK keldrist toime pandud varguses. 6.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitsetees kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

5(8)

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 199 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on K.P-le mõistnud KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi vangistuse 2 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra. 7.2 Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsioonide väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 7.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-7612; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud varguse (KarS § 199) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o sissetungimisega (p 8), süstemaatilisus (p 9), mistõttu on K.P-le süü suurem. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud. 7.4 Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse mõistmisel K.P-le ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et K.P pani talle inkrimineeritud kuriteod toime katseajal, olles vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastatud. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et K.P ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest ning eelnev karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult K.P süüle ning selle vähendamiseks puudub alus. 7.5 Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse. Apellantide taotlus kohaldada KarS § 692 lg 1 sätteid ei ole seadusega kooskõlas, kuivõrd mõistetud karistuse asendamiseks puudub seaduslik alus. KarS § 76 lg 8 sätestab üheselt, et kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Liitkaristus mõistetakse KarS § 65 lg 2 sättele. Seega sätestab seadus üheselt, et uue vangistuse mõistmine ja liitkaristuse moodustamine ja selle täitmisele pööramine on obligatoorne. 7.6 Lisaks väärib märkimist, et KarS § 692 lg 1 alusel saab vangistust asendada raviga üksnes juhul kui isik on teo toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, seega kui

6(8)

psüühikahäire pole ravitav ega kontrollitav ei kuulu KarS § 692 kohaldamisele. Vastava asjaolu tuvastamine kuulub aga eksperdi pädevusse. Lisaks sätestab KarS § 692 lg 4 üheselt, et vangistus asendatakse raviga üksnes isiku kirjalikul nõusolekul, mille ta saab anda pärast seda, kui talle on selgitatud kõiki raviga kaasnevaid mõjusid. KrMS § 2211 lg 1 kohaselt kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest võib seaduse kohaselt mõista vangistuse, mille võib asendada narkomaanide sõltuvusraviga, võivad uurimisasutus ja prokuratuur ekspertiisimäärusega nõuda kohtupsühhiaatriaeksperdilt arvamust kahtlustatavale või süüdistatavale sõltuvusravi kohaldamise vajalikkuse kohta. Seega ei ole täidetud ka KarS § 692 lg 4 nõuded ning kolleegiumil puudub üldse võimalus kaaluda asenduskaristusena sõltuvusravi rakendamist, kuivõrd vastavad andmed (eksperdi arvamus) puuduvad ning arvestades lühimenetluse eripära ei ole võimalik apellatsioonimenetluses nõuda kohtupsühhiaatriaeksperdilt arvamust sõltuvusravi kohaldamise vajalikkuse kohta. 7.7 Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-79-10 p 10.1). Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks karistuse küsimuse otsustamist e karistuse mõistmist (selle asendamist), oli süüdistataval võimalik taotleda maakohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses.

7(8)

jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-2-12.

/allkirjastatud digitaalselt/

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.