1-19-9123/20 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kohus leidis, et selliseid vigastusi on võimalik põhjustada sellise riiuliga, mille fotod kaitsja kohtule esitas. Käsivarre vigastus sai tekkida, kui süüdistatav lõi kannatanut ning kannatanu pani käe kaitseks ette. Hematoomid jalal võisid aga tekkida, kui kannatanu sai pihta riiuli küljega. Maakohus leidis, et YY kohtus antud ütlused on vastuolus ka tema 9. juunil 2019 Häirekeskusesse tehtud telefonikõnega. Selles telefonikõnes väitis ta, et abikaasa käitub juba mitmendat päeva vägivaldselt. Ta rääkis, et XX oli teda rünnanud, nii et ta sai vigastused ja tundis valu. YY mainis sedagi, et tema ründamist nägi pealt alaealine tütar, kes tuli vahele. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kannatanu väited selle kohta, kuidas XX teda ründas, olid kantud sellest, et kannatanu helistas Häirekeskusesse vihahoos. Kohus leidis, et Häirekeskusesse tehtud kõnes puudvad igasugused viited sellele, et helistaja oleks vihane. Kohus leidis, et loetud päevad pärast juhtunut Häirekeskusesse tehtud kõne kajastab juhtunu asjaolusid täpsemalt kui kannatanu kohtus antud ütlused, mis on selgelt mõjutatud kannatanu ja süüdistatava omavahelisest leppimisest. Kohus avaldas arvamust, et kui süüdistatav oleks asju loopinud, nii nagu kannatanu kohtus väitis, poleks ilmselgelt olnud alust väita Häirekeskusesse tehtud kõnes, et tütar tuli vanemate tülile vahele. Maakohus leidis: „Kui toimunuks asjade loopimine selliselt nagu väitis kannatanu, ei oleks ilmselgelt tütar vahele läinud. Kui toimub suvalistes suundades asjade loopimine, ei lähe keskmine mõistlik inimene selle keskele, riskides ise jääda ette loobitavatele asjadele, ega hakka sellist asjade viskamist kuidagi takistama.“ Eelnevast tegi kohus järelduse, et tütre konfliktile vahele minemine tähendab, et süüdistatava ja kannatanu vahel pidi toimuma „füüsiliselt lähedasem konflikt, kui lihtsalt eemalt üksteise suunas asjade loopimine“. CC ütlustega seonduvalt nentis kohus, et neis väidetu, et isa lõi ema puust riiuliga, on vastuolus muude tõenditega, mille kohaselt oli riiul plastikust. Kohus ei pidanud seda aga asjaoluks, mis seaks tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Kohus märkis, et lisaks eelnevale kinnitavad süüdistatava vägivaldset käitumist ka lähisuhtevägivalla infoleht ja teenistusleht. Kokkuvõttes leidis kohus et tõendatud on just löömine, mitte süüdistatava ja kannatanu väidetud asjade loopimine. Löömise toimumist kinnitavad üheselt ja kahtusteta Härekeskuse kõne, tunnistaja ütlused ja kannatanul tuvastatud vigastused.

Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata osa kannatanu kohtumenetluses antud ütlusi, mis haakuvad süüdistatava ütlustega ning mis kinnitavad süüdistatava süütust. Samas on kohus rajanud oma otsuse suuresti tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele, tuginedes nii sellise tunnistaja ütlustele, keda ei saanud süüdistatav ega kaitsja kohtus ristküsitleda. Kaitsja märgib, et tunnistaja ütlused, milles ta räägib puidust riiulist, on vastuolus kannatanu ja süüdistatava ütlustega ja süüdistuse sisuga. Kaitsja leiab, et on suur vahe, kas riiul oli puust või plastikust. Kaitsja arvates on usutav, et tütar hoidis ema poole ja andis ema soovidele vastavaid ütlusi. Samuti võib laps vanemate vahelist konflikti näha ja tõlgendada hoopis teisiti, kui seda võiks tavapärane juhuslik kõrvalseisja/pealtnägija või ka tuttav täiskasvanu. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud ütluste avaldamise tingimused ei olnud täidetud. Seevastu leiab kaitsja, et kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale kannatanu ütlused. Kaitsja arvates ei olnud need vastuolus teiste tõenditega. Kaitsja arvates selgitas kannatanu usutavalt, miks ta andis kohtueelses menetluses „eatud asjaolude kohta natuke teistsuguseid ütlusi. Kannatanu selgitas, et oli vihane oma abikaasa peale ja „võis seega toimida enda ülekuulamisel valesti ja öelda läbimõtlematuid asju, mis päris õiged ei olnud“. Kannatanu rõhutas, et kedagi ei huvitanud tõe välja selgitamine, palju asju on uurimisest välja jäänud. Kaitsja märgib, et kannatanu on kohtus antud ütlustes selgitanud, et ei kutsunud 9. juunil politseid välja sellepärast, et oleks tahtnud kriminaalasja alustamist 7. juunil juhtunu pärast. Kannatanu soovis, et politsei tuleks ja võtaks midagi ette, et abikaasa ei lõhuks asju. Vihahoos ütles ta, et mees oli eelnevalt olnud vägivaldne, ega osanud arvata, et politsei algatab kriminaalasja XX suhtes. 7. juunil ei olnud tal vajadust politseid kutsuda. Seda, et selle järele polnud vajadust, näitab kaitsja hinnangul see, et ka kannatanu tütar ega ema ei kutsunud sel päeval politseid. Kaitsja peab ekslikuks maakohtu seisukohta, et kannatanu ei saanud tegutseda vihahoos, sest Häirekeskusesse tehtud kõne ajal tundus ta tasakaalukas. Vihane inimene võib näida aga pealtnäha vägagi tasakaalukas ja rahulik, tegelikkuses aga mõtleb välja kättemaksu. Apellatsioonis on välja toodud, et kannatanu heitis kohtuistungil ette, et menetluse käigus ei pakkunud kellelegi huvi, mis tegelikult juhtus. Kaitsja peab sedagi väidet kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavaks. Kogutud tõendid ongi puudulikud. Tehtud pole sündmuskoha vaatlust, kuriteovahendist (plastikust riiulist) pole fotosid tehtud, üle pole kuulatud kannatanu ema, kelle juurde kannatanu vahetult pärast 7. juunil toimunud riidu jooksis ja kes nägi kannatanu seisukorda. Kaitsja leiab, et kirjalikud tõendid kõnesalvestis tõendavad kogumis, et 7. juunil toimunud riiu käigus süüdistatav tahtlikult kannatanule kehavigastusi ei tekitanud ja tema tegevus ei täida kuriteokoosseisu. Kannatanu helistas politseisse 9. juunil, s.o. pea kaks päeva hiljem. Helistades rääkis kannatanu küll muu hulgas, et mees oli teda rünnanud, tõuganud ja loopinud asju laiali, kuid kannatanu sõnul juhtus see hoopis päev enne helistamist ehk 8. juunil. Sama nähtub ka politseipatrulli teenistuslehelt. Kaitsja leiab: „Isik oli kõne ajal rahulik, jutt küllaltki selge, mis näitab, et ta ei saanud kogemata päevaga eksida ja mis tõendab omakorda kannatanu istungil antud ütlusi, et ta oli XX`i peale lihtsalt vihane, et see ta palmid ära lõhkus, seega väitis et teda ka rünnati.“ Seda, et XX YY tegelikult ei rünnanud, näitab kaitsja arvates teiste tõenditega koostoimes ka lähisuhtevägivalla infoleht, millest nähtub, et kannatanu ei soovinud enda andmete edastamist

3.Apellatsioonile esitas vastuse prokurör, kes leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Prokurör märgib, et kaitsja kordab apellatsioonis juba maakohtus esitatud seisukohti ning midagi uut ei ole kaitsja välja toonud. Maakohus on kaitsja argumentidele prokuröri arvates juba ammendavalt vastanud. Maakohtu istungil oli arutluse all see, et kui kaitsja oleks soovinud tunnistajana üle kuulata kannatanu ema, oleks seda saanud kaitseaktis taotleda, kuid kaitsja seda ei teinud. Prokurör leiab, et seega on alusetu seda, et kannatanu ema pole üle kuulatud, apellatsioonis puudusena välja tuua. YY ja CC ütluste kohta märkis prokurör: „Samuti oli alaealise tunnistaja CC otsus kohtus mitte ütlusi anda süüdistatavale teada, kuivõrd alaealise taoline otsus oli tehtud kooskõlastatult vanematega. Kannatanu otsustus kohtuistungil anda ütlusi, mis läksid vastuollu kohtueelses menetluses antud ütlustega, oli samuti kantud soovist abikaasa poolt toimepandut näidata teises valguses ning seeläbi saavutada sisuliselt olukord, kus süüdistatava süüd nagu poleks võimalik enam tõendatuks lugeda.“ Prokurör leiab, et apellatsioonis esitatud väited, et CC ülekuulamisel ja tema ütluste avaldamisel rikuti menetlusnorme, on otsitud ja tegelikult menetlusõigust rikutud ei ole. Maakohus on põhjendatult jätnud kõrvale kannatanu väited selle kohta, et menetlejat tõde ei huvitanud ja tema kohtueelses menetluses antud ütlused on puudulikult kirja pandud. Kannatanu ei osanud kohtuistungil selgitada vastuolusid ega sedagi, kust ta siis sai need vigastused, mida ta kohtueelses menetluses näitas ja mille kohta kinnitas, et need on abikaasa vägivalla tagajärjel saadud vigastused. Etteheited menetlusele ei ole põhjendatud, sest kannatanu ütlused kohtueelses menetluses ja ka kõik teised kogutud tõendid viitasid ainult sellele, et kannatanut lõi süüdistatav tüli käigus riiuliga ja selle löömise tagajärjel sai kannatanu nii tervisekahjustusi ja tundis valu. Kannatanu ja süüdistatava versiooni toimunust on kohus põhjendatult kõrvale jätnud. Samuti ei saa kannatanu otsustusest kutsuda politsei alles 9. juunil 2019 ega soovist, et ta andmeid ei edastataks ohvriabile, järeldada ei midagi enamat kui see, et sellised olid kannatanu neil ajahetkeil tehtud valikud.

5.Kõigi maakohtu argumentidega, millele tuginedes maakohus kannatanu ütlused ebausaldusväärseks luges, kohtukolleegium ei nõustu. 5.1 Maakohus leidis, et YY kohtus antud ütlused, mille kohaselt tüli käigus toimus asjade loopimine, mitte löömine, on diametraalses vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Sama kehtis maakohtu hinnangul valu tundmist ja vigastuste tekkimist puudutavate ütluste kohta. Sellest tulenevalt leidis kohus, et YY ütlused tuleb jätta tõendikogumist välja. 5.1.1 Kohtukolleegium on seisukohal, et XX tegu puudutavas osas jäi YY ristküsitlus nii pealiskaudseks ja YY-l lasti vastata küsimustele nii ebamääraselt, et mingi selge vastuolu YY kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei ole tuvastatav. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et taotlusega avaldada usaldusväärsuse kontrolliks YY kohtueelses menetluses antud ütlused ei reageerinud prokurör mõnele konkreetsele ristküsitluse raames antud vastusele: prokurör taotles kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist pärast kaitsja küsitlemisvooru ning prokurör ise ei olnud mingeid täiendavaid küsimusi küsinud. Ütluste osa, mille avaldamist prokurör taotles, ei puudutanud asjaolusid, mille kohta kaitsja vahetult enne taotluse esitamist küsimusi oli esitanud; prokurör ise oli nende asjaolude kohta esmasküsitluses küsimusi esitanud, kuid siis YY kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotlenud. Ringkonnakohus nendib, et kriminaalmenetluse seadustik ei ütle sõnaselgelt, millal ristküsitluse raames usaldusväärsuse kontrolliks varasemate ütluste avaldamist taotleda tuleb, kuid kohtupraktikas valitsev arusaam on, et varasemate ütluste avaldamist tuleb taotleda kohe pärast seda, kui küsitletav on andnud vastuse(d), mis on küsitleja arvates varasemate ütlustega vastuolus. Kui isik on vastuse(d) äsja andnud, on väidetav vastuolu paremini kontrollitav. Eriti kui väidetav vastuolu puudutab detaile, on ka küsitletaval raske võimalikku vastuolu selgitada, kui ta ei mäleta, mida talt täpselt ristküsitluse käigus küsiti ja mida ta neile küsimustele vastas. Praegusel juhul viis varasemate ütluste avaldamine nii, et seda ei tehtud ühelegi konkreetsele vastusele reageerides, vaid hiljem, selleni, et vastuolu väideti olevat asjaolus, mille kohta ei olnud küsimusi esitatudki. Kummalisel kombel on asjaolu, mille kohta YY-lt üldse küsimusi ei küsitud, süüdistuses nimetatud tegu – kannatanu löömine.

Maakohus leidis, et YY kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused lahknevad küsimuses, mida XX tüli käigus riiuliga tegi – kas loopis seda või lõi sellega YY. Kuigi süüdistuse kohaselt lõi XX YY riiuliga, ei nähtu maakohtu istungi protokollist, et prokurör oleks esitanud küsimusi, millest selguks, kas XX seda tegi. See, et esmasküsitlusel ei tohi reeglina küsida suunavaid küsimusi, ei tähenda, et XX käitumise kohta tüli käigus ei oleks olnud võimalik küsimusi esitada. Nt oleks olnud pärast kannatanu ütlusi riiuli loopimise kohta olnud võimalik küsida, kas XX tegi riiuliga veel midagi. Pealegi näeb KrMS § 2881 lg 1 ette, et küsitletatavale, kes on esmasküsitleja suhtes selgesti vaenulikult meelestatud, üritab ilmselt varjata tõtt või hoiab küsimustele vastamisest kõrvale, võib kohtu loal esitada suunavaid küsimusi. Tegelikult esitaski prokurör esmasküsitluses mitmeid suunavaid küsimusi, kusjuures prokurör ise kujundas oma küsimustega versiooni, milles asendas riiuliga löömise riiuliga viskamisega. Väite, et XX loopis tüli käigus asju, esitas prokurör (YY ei olnud veel kohtuistungil ütlusi andes asjade loopimist maininud), küsides: „Olete kirjeldanud ka kohtueelses menetluses, et ta ka lõhkus asju ja loopis asju?“ Kannatanu jaatavale vastusele järgnesid järgmised küsimused ja vastused: - Kas oskate kohtule kirjeldada et kuidas see täpselt toimus? - Ma ei oskagi täpselt öelda sellepärast, et väga väikse aja jooksul juhtus väga mitmeid asju. - Aga palun öelge mida te oskate öelda? Kuidas toimus see loopimine, mida ta loopis, millega loopis? - Ma ei oska täpsustada kui ma ei tea isegi. Karjumist, vaidlemist toimus väikse aja jooksul, viskamisi samamoodi. Samal ajal viskas tema, samal ajal mina. Kahel päeval ta ju loopis ja lõhkus neid asju. Nagu näha, jäid YY ütlused üldsõnaliseks. Kuigi kannatanu rääkis sellest, et väga väikese aja jooksul juhtus väga mitmeid asju, keskendus prokurör järgnevates küsimustes asjade loopimisele. Prokurörile antud vastustes ei nimetanud kannatanu asju, mida XX loopis. Samuti ei öelnud ta, et XX oleks asju tema pihta visanud. Sellest hoolimata oli järgmine küsimus: „Aga millal teie viskamine riiuliga toimus?“ Edasi küsis prokurör, kas XX viskas YY puust või plastikust riiuliga ning mitu korda XX riiulit tema pihta viskas. Kui YY möönis, et XX viskas riiuliga tema poole, küsis prokurör: „Mis vigastused teil viskamise tagajärjel olid?“ Samuti küsis prokurör, kas kannatanu tundis valu, kui XX teda asjadega loopis. Niisiis hoolimata sellest, et süüdistuse kohaselt sai kannatanu vigastused ja tundis valu riiuliga löömise tulemusel, sidus just prokurör ise kannatanut küsitledes kannatanu vigastused ja võimaliku valuaistingu sellega, et tema pihta visati riiuliga. See, et kannatanu kinnitas prokuröri küsimustele antud vastustes, et XX asju loopis, ei tähenda, et XX poleks saanud teda ka lüüa. Sellest tulenevalt ei ole YY maakohtus antud ütlused ses osas kohtueelses menetluses antud ütlustega vastuolus. 5.1.2 Maakohus leidis, et YY kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused lahknevad ka küsimuses, kuidas ta vigastused sai. Ses osas on tõesti kannatanu ütlustes vastuolu. Maakohtu istungil avaldati ülekuulamise protokollist järgmine tekst: "Plastikust riiuliga lõi mind, mille tagajärjel tundsin valu ja parema käe küünarnuki alt on verine vigastus ning jalgadel hematoomid ja seejärel läksin kodust ära.“ Sellest jääb mulje, et YY märkas oma vigastusi kohe, kui ta need sai või vähemalt oli kindel, et sai vigastused just selle tulemusel, et XX teda riiuliga

lõi. Seda, et just nii tulebki neid ütlusi mõista, kinnitab XX telefonikõne Häirekeskusele. Selles ütles YY, et tema abikaasa ründas teda. Häirekeskuse töötaja küsimustele, kas ta selle ründe tulemusel viga sai ja valu tundis, jaatavalt. Kohtus seevastu väitis YY, et avastas oma vigastused alles siis, kui oli läinud oma ema juurde. Ühtlasi väitis ta, et teel sinna kukkus ta jalgrattaga ja võis saada vigastused hoopis selle tulemusel. Sellele vastuolule ei ole YY andnud selgitust, mis annaks alust lugeda tema kohtus antud ütlusi usaldusväärseteks. YY põhjendas kohtueelses menetluses teistsuguste väidete esitamist sellega, et oli närvis. Ringkonnakohus nendib, et erinevus YY on kohtueelses menetluses ja kohtus andnud selgelt erinevat infot, tegemist ei ole erinevusega, mis oleks selgitatav ärevusest tuleneva sõnavääratusega. Sellise selge vastuolu korral on alust pidada ütlusi ebausaldusväärseks ja see tähendab, et kohtus esitatud väite osas, et ta võis saada viga pärast kodust lahkumist jalgrattaga kukkudes, tuleb YY ütlused kõrvale jätta. 5.2 Maakohus ongi põhjendanud YY ütluste kõrvale jätmist ka sellega, et kohtu arvates ei saaks jalgrattaga kukkumise tulemusel tekkida sellised tervisekahjustused, mis on näha kannatanu ülekuulamise protokollile lisatud fotodelt. Kuigi eespool toodust tulenevalt tuleb YY ütlused jalgrattaga kukkumise ja selle tulemusel haava ja hematoomide saamise kohta jätta kõrvale, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et peab maakohtu seisukohta, nagu ei oleks võimalik selliseid tervisekahjustusi saada, oletuslikuks. On selge, et mingis ulatuses on võimalik ainuüksi elulise kogemuse põhjal teha järeldusi selle kohta, mis võib mingi vigastuse tekkepõhjus olla. Väitmaks, et vigastus ei saanud tekkida nt jalgrattaga kukkumise tagajärjel, eeldaks ringkonnakohtu hinnangul aga eriteadmisi või vähemalt oluliselt rohkem infot. Praegusel juhul ei ole teada seegi, kuidas YY kukkus, mille vastu end ära lõi ja millega vigastas. Seetõttu on väide, et rattaga kukkumisel ei saanud tal tekkida sellist vigastust ja hematoome, nagu tal olid, oletuslik. 5.3 YY ütluste osaline ebausaldusväärseks lugemine tähendab küll seda, et tõendatud pole, et ta sai vigastused jalgrattaga kukkudes. See ei tähenda aga, et automaatselt saaks järeldada, et ta pidi saama tervisekahjustused XX teo tulemusel. YY ütlustest see, kuidas ta vigastused sai, ei selgu.