eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas
Kohtuasi ja menetlusliik
kriminaalasi üldmenetluses Tambet karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 2. detsembri 2019 otsus
Apellant
Tambet Moksi kaitsja Vambola Olli
Apellatsioonimenetluse pooled
süüdistatav Tambet Moks. Isikukood 37404216518, elukoht Reinu talu, XXX küla, Võru vald, Võrumaa
Moksi
süüdistuses
kaitsja Vambola Olli prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Terje Aleksašin kannatanu S.P. Menetluse vorm
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. detsembri 2019 otsus:
1.1.Tambet Moksi süüditunnistamises KarS § 201 lg 1 järgi;
1.2.S.P. i tsiviilhagi rahuldamise osas;
1.3.810 eurose sundraha ja 180 eurose riigi õigusabi kulu, st 990 euro Tambet Moksilt väljamõistmise osas ning valitud kaitsjale makstud 425 euro Tambet Moksi kanda jätmise osas.
2.2.jätta S.P. i tsiviilhagi läbi vaatamata ning selgitada S.P. ile, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras;
2.3.jätta 810 eurone sundraha ja 180 eurone riigi õigusabi kulu, st 990 eurot riigi kanda ning mõista riigilt Tambet Moksi kasuks välja Tambet Moksi poolt valitud kaitsjale makstud 425 eurone tasu.
3.Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.
4.Apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
Süüdistus ja maakohtu otsus
1.Tambet Moksile esitati KarS § 201 lg 1 järgi süüdistus S.P. i traktori omastamises.
2.Tartu Maakohtu 2. detsembri 2019 otsusega tunnistati T. Moks selle süüdistuse järgi süüdi.
3.Kohus tuvastas järgmise sündmuse. S.P. ile kuulub Võrumaal Võru vallas XXX külas talu. Selle talu kõrval paikneb talu, mille omanikud oli pikka aega R.R. ja K.R. . Aja jooksul viis S.P. kokkuleppel R.R. ga viimase kinnistule mitmeid oma asju. Muu hulgas viis S.P. sinna oma traktori DT-20. Nimelt lootis S.P. , kes pidevalt oma talus ei elanud, et R. te maalt on traktorit või selle osi keerukam ära varastada. 2015. aasta oktoobris ostsid R. telt nende talu ära T. Moks ja E.R. . Pärast uute peremeeste tallu sisse kolimist läks nende juurde S.P. ja ütles, et nende kinnistul on terve hulk tema asju, mida ta soovib sealt peagi ära viia. T. Moks ja E.R. lubasidki S.P. il oma asjad ära viia. Seda S.P. mitme nädala kestel tegigi. Küll aga jättis ta endisse asukohta traktori ega teinud sellest sõnagi T. Moksi ega E.R. ega juttu. Mõni aeg pärast seda tekkis S.P. i ja T. Moksi vahel elektri tarbimist puudutav konflikt: T. Moksi hinnangul kasutas S.P. salaja tema elektrit. Selle konflikti käigus ütles S.P. T. Moksile, et tolle hoovil olev DT-20 on tema oma. T. Moks ütles S.P. ile, et ta seda väidet ei usu. Varsti pärast seda tüli otsustas T. Moks anda traktori 360 eurot väärt olnud prusside eest oma tuttavale J.K. ile. Mehed leppisid vahetuse eelnevalt kokku ja selle kokkuleppe teoks tegemiseks sõitis J.K. 4. mail 2017 sõidukiga treilerit vedades T. Moksi tallu. T. Moksi kodus ei olnud. J.K. laadis prussid treilerilt maha ja hakkas traktorit treilerile tõstma. Seda märkas S.P. , kes keelas J.K. il traktorit minema viia, sest traktor kuuluvat temale. J.K. S.P. i ei uskunud ja viis traktori ära.
4.Kohtu seisukohad põhiliste vaidluspunktide osas olid lühidalt järgmised.
5.Traktor kuulus S.P. ile. Seda kinnitab peale S.P. i ütluste ka M.M. a öeldu, mille kohaselt ostis S.P. traktori temalt 2004. aastal. Ka tuleb tugineda 17. aprilli 2004 müügilepingule, mille kohaselt müüs M.M. p S.P. ile 17 000 krooni eest traktori T-20. Neid tõendeid ei lükka ümber ka Maaameti kaardirakenduse väljatrükk. Traktor kui vallasi ei läinud talu ostmisel T. Moksi ega E.R. e omandusse. Ka pole traktor kinnisasja päraldis.
6.On ilmne, et traktori väärtus ületas KarS § 218 lg-s 4 sätestatud summat, st 200 eurot ehk masina võimalikku omastamist ei saa pidada pelgaks KarS § 218 lg 1 järgseks väärteoks. Ka ületas traktor J.K. i toodud prusside väärtust ehk 360 eurot: et J.K. oli T. Moksi tuttav, andis T. Moks sõiduki J.K. ile alla turuhinna. Et traktor oli võrdlemisi halvas seisus, ei olnud see aga enam väärt summat, mille S.P. maksis M.M. ale 2004. aastal (17 000 krooni ehk ca 1000 eurot). Kuldses Börsis olevate
sellist tüüpi traktorite hinda ja seisukorda arvestades oli S.P. i traktori väärtus 2017. aasta mais 600 eurot.
7.T. Moksi vastutus eeldab tahtlust selle osas, et traktor oli tema jaoks võõras. Selle tahtluse selgeks tegemine on problemaatiline.
8.Pole võimalik öelda, et T. Moks oli traktori kuulumisest S.P. ile teadlik enne elektri tarbimist puudutavat tüli. S.P. i väitel ütles ta küll T. Moksile, et traktor kuulub talle (st S.P. ile), kohe pärast T. Moksi kolimist tema kõrvaltallu. Muud tõendid seda väidet aga ei kinnita. Ka võis T. Moksil tekkida mulje, et ta sai talu ostes traktori omanikuks ja et masina omanik ei olnud S.P. , sellest, et S.P. viis T. Moksi talu territooriumilt ära mitmed oma asjad, aga traktor jäi paigale. Ka oli talu ostmise lepingus viide sellele, et lepingu eset polnud koormatud kolmandate isikute õigustega. Sellest klauslist võis T. Moks järeldada, et kõik talu territooriumil olevad asjad kuulusid talle.
9.Küll aga ütles S.P. elektri tarbimist puudutava tüli ajal T. Moksile, et traktor on tema oma. Niisiis oli T. Moksil traktorit J.K. ile võõrandades teada, et traktor võib olla kellegi teise oma. Tahtlus on koosseisueksimust reguleeriva KarS § 17 lg 1 kohaselt välistatud vaid siis, kui toimepanija ei pea süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist oma teos isegi mitte võimalikuks. Praegu see nii ei olnud: et R. ed ei andnud kinnistut müües traktori omandiõigust S.P. ile sõnaselgelt üle ja et S.P. ilt saadud teave viitas traktori kuulumisele S.P. ile, pidas T. Moks vähemalt võimalikuks ja möönis traktori olevat võõra vara. Seega pani T. Moks teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.
10.Kohtu hinnangul kujutas selline käitumine endast võõra vallasasja ebaseaduslikku enda kasuks pööramist KarS § 201 lg 1 mõttes. See tegu oli õigusvastane. Kaitsjaga ei saa nõustuda, et tegu polnud süüline tulenevalt KarS §-s 39 sätestatud keelueksimusest. Väide, et T. Moksil polnud teada, et traktor on tema jaoks võõras, ei puuduta mitte keelu-, vaid koosseisueksimust.
11.Karistuse mõistmisel viitas kohus sellele, et T. Moksi pole varem karistatud ja tekitatud kahju polnud suur. Sellest tulenevalt karistas kohus T. Moksi 50 päevamäärase ehk 2435 eurose rahalise karistusega.
12.S.P. i tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt: ta mõistis T. Moksilt S.P. i kasuks välja mitte 1000, vaid 600 eurot.
13.Menetluskuludena mõistis kohus T. Moksilt välja 990 eurot sundraha ja riigi õigusabi tasuna ning jättis süüdistatava kanda 425 eurot lepingulisele kaitsjale makstuna. Apellatsioon ja vastus sellele
14.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Moksi kaitsja Vambola Olli, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja T. Moksi õigeks mõistmist. Apellandi seisukohad on järgmised.
15.Pole tõendatud, et traktor kuulus S.P. ile. 2004. aasta müügileping pole usaldusväärne tõend. Lepingus viidatakse traktorile T-20, aga T. Moksi hoovis oli traktor DT-20. Müüdavat traktorit pole lepingus täpsemalt kirjeldatud. Niisugust lepingut on võimalik igal ajal valmis kirjutada. On kummaline, et M.M. p leidis üles traktori müügilepingu, aga puudub leping, mille alusel ta traktori ostis. Kui S.P. oleks olnud traktori omanik, poleks ta piirdunud J.K. i keelamisega traktorit ära viia, vaid oleks kutsunud politsei.
16.Traktor oli katki ja selle väärtus oli alla 100 euro.
17.Isegi kui leida, et traktori omanik oli S.P. , ei saa T. Moksi ikkagi süüdi tunnistada. T. Moks ei teadnud ega pidanudki teadma, et traktor kuulub S.P. ile. Nimelt lähtus T. Moks talu ostulepingust, mille kohaselt ei ole ostetavat objekti koormatud kolmandate isikute õigustega. Seega eeldas T. Moks, et sai traktori kui kasutu vara koos kinnistuga endale. Ka tuleb tähele panna, et muist oma varast viis S.P. T. Moksi ostetud kinnistult ära kohe peale viimase sisse kolimist. Üldise teadmisena on levinud arusaam, et kinnistul olev vara kuulub kinnistu omanikule. Kuivõrd T. Moks ei teadnud, et ta pole traktori omanik ega soovinud panna toime õigusvastast tegu, oli ta keelueksimuses ja ta tuleb süü puudumise tõttu õigeks mõista.
18.T. Moksi õigeks mõistmata jätmise korral on tarvis karistust vähendada ja jätta see tingimisi täitmisele pööramata, sest T. Moks ei teeni enam nii palju, nagu ta teenis 2018. aastal.
19.Apellatsioonivastuses palub prokurör kohtuotsuse muutmata jätta ja lisab järgmist. Kohus on hinnanud tõendeid korrektselt. Kõiki apellatsioonis esitatud argumente on põhjalikult käsitletud ja need on ümber lükatud. Traktor kui vallasasi ei olnud kinnistu müügi lepingu ese. T. Moks üritas pärast traktori müümist masina asukohta S.P. i eest varjata, väites S.P. ile, et ta ei tea traktori kadumisest midagi. Asja ekslikult võõrandanud inimene nii ei käituks. Karistust ei saa pidada liiga karmiks. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Apellandi hinnangul pole tõendatud traktori kuulumist S.P. ile. Kolleegium selle väitega ei nõustu.
21.Maakohus on järgitavalt ja veenvalt selgitanud, miks tuleb S.P. i pidada traktori omanikuks. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu argumente üksipulgi välja tuua ja piirdub vaid sellistega, millele on apellatsioonis viidatud. Kaebaja ei nõustu maakohtuga selles, et lepingus müügiobjektina traktorile T-20 viitamist ei saa pidada oluliseks. Apellant leiab hoopiski, et kuivõrd praegu oli tegemist traktoriga DT-20, ei puuduta müügileping seda traktorit. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on igati loogiline maakohtu S.P. i ja M.M. a ütlustel baseeruv arusaam, et ametlikult DT-20 nimetust kandvat traktorit kutsutakse Eestis tihtipeale T-20-ks ja just seetõttu kirjutati see nimetus ka müügilepingusse. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga selleski, et lepingu tõendiiseloomu ei väära traktori täpsem kirjeldamata jätmine lepingus: teised tõendid kinnitavad, et tegu on J.K. i poolt ära viidud traktori ostmise lepinguga.
22.Traktori omandit puudutavat ei lükka ümber ka apellandi ülejäänud seisukohad. Väide selle kohta, et müügileping võidi koostada kunagi hiljem (ega tõenda seetõttu traktori ostmist 2004. aastal), jääb üldsõnaliseks ega tingi maakohtust erinevale seisukohale asumist. Kolleegiumi hinnangul ei saa mingeid praegusse asjasse puutuvaid järeldusi teha ka tõsiasjast, et tõendite hulgas pole lepingut, mille alusel M.M. p hiljem S.P. ile müüdud traktori ostis. Selline väide on suhteliselt raskesti mõistetav, aga kolleegium eeldab, et kaitsja mõttekäik on (umbes) selline. M.M. a jaoks oleks pidanud traktori müümise lepingust olema märksa tähtsam traktori ostmise leping. Et aga viimast ei ole, ei saa M.M. a ja S.P. i vaheline leping olla autentne (st see on koostatud praeguse kriminaalmenetluse tõttu kunagi hiljem). See arutluskäik ringkonnakohut ei veena. Esiteks palus T. Moks otsida M.M. al välja temaga (st T. Moksiga) sõlmitud leping, mitte aga leping, mille M.M. p sõlmis traktorit ostes (tl 77 ja 79). Teiseks ostis M.M. p traktori (loogiliselt) enne selle müümist ehk veelgi kaugemas minevikus kui 17. aprill 2004. Seega poleks imelik, kui M.M. al traktori ostmise lepingut enam poleks. Kolmandaks ei pruukinudki kirjalikku lepingut olla: M.M. a väitel ostis ta traktori interneti teel (tl 79). Viimaks ei tingi T. Moksi õigeks mõistmist ka see, et S.P. ei kutsunud J.K. ile politseid. On tõepoolest võimalik, et kui inimene keelab kellelegi kuidagi oma õigusi rikkuda, ent too teda ei kuula ja jätkab oma tegevust, kutsub keelaja politsei. Samas on ka kõigiti mõeldav, et keelaja politseid ei kutsu: nt sellepärast, et ta ei soovi üldiselt sekeldusi, ei taha
spetsiifiliselt politseiga tegemist teha, ei tule politsei kutsumise peale vms. Eriti loogiline on politsei kutsumata jätmine siis, kui keelatav palub keelajal oma väidete tõendamiseks mingid dokumendid tuua ja keelaja lahkub dokumentide toomise sooviga sündmuskohalt – nagu juhtus praegu (tl 79).
23.Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus korrektselt tuvastanud ka traktori väärtuse. Esimese astme kohus tuvastas J.K. i ütlustele tuginedes loogiliselt, et J.K. andis T. Moksile traktori eest 360 euro väärtuses prusse. Samuti on kõigiti arusaadav kohtu arusaam, et kuivõrd T. Moks ja J.K. olid tuttavad, võis T. Moks anda traktori J.K. ile turuhinnast odavamalt. Juhindudes sellist tüüpi traktorite müügihindadest ja võttes arvesse J.K. i väiteid traktori remontimise kohta, on korrektne ka maakohtu hinnang, et traktori väärtus oli 2017. aasta mai alguses 600 eurot.
24.Eeltoodut silmas pidades on maakohus korrektselt leidnud, et T. Moks realiseeris traktorit J.K. ile lubades KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu.
25.Küll aga on ringkonnakohtu hinnangul vaja anda T. Moksi teole maakohtu antust erinev juriidiline hinnang puutuvalt subjektiivsesse koosseisu.
26.Maakohus on õigesti pidanud kriminaalasja (üheks) keskseks küsimuseks seda, kas T. Moksil oli tahtlus selles, et J.K. ile antud traktor oli talle (st T. Moksile) võõras. Sellele küsimusele vastas kohus jaatavalt, leides, et T. Moksil oli selles osas vähemalt kaudne tahtlus. Sõna „vähemalt“ kasutamine pole kolleegiumi hinnangul õnnestunud. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reopõhimõtte kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. See printsiip kehtib ka subjektiivse koosseisu osas. Kui kohus jõuab järeldusele, et tõenditest on tuletatav üksnes kaudne, aga mitte otsene tahtlus, tulebki kõneleda kaudsest tahtlusest. Et tegelikult võis isikul olla otsene tahtlus, KrMS § 7 lg-st 3 lähtuvalt rolli ei mängi: kaudne tahtlus on oma väiksema ebaõigussisu tõttu süüdistatava jaoks soodsam kui otsene tahtlus, saati siis kavatsetus.
27.Järgnevalt tuleb hinnata, kas maakohtu seisukoht, et T. Moksil esines (kaudne) tahtlus traktori tema jaoks võõraks olemise osas, on korrektne.
28.Sellega seoses tõdeb kohus kõigepealt, et teoobjekte puutuvalt pole KarS § 16 sõnastus kuigivõrd hästi välja kukkunud. Kaudset tahtlust reguleeriv KarS § 16 lg 4 kõneleb sellest, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Seega peaks teo toimepanijale kaudse tahtluse omistamine eeldama kõigepealt seda, et teo toimepanija peab objektiivse koosseisu mingi elemendi s a a b u m i s t võimalikuks. Tagajärge puutuvalt on selline nõue arusaadav. On aga keeruline mõista, kuidas saab öelda, et keegi peab võimalikuks mingi teoobjekti s a a b u m i s t. Tapmise (KarS § 113) puhul on teoobjekt teine inimene. Mida tähendab väide, et B-d tapmistahtlusega tulistav A peab võimalikuks B kui teise inimese saabumist? Omastamise esimese alternatiivi (KarS § 201 lg 1 alt 1) korral on teoobjektiks valduses olev võõras vallasasi. Vaevalt et oleks kuidagi mõistetav väide, et B asja enda kasuks pöörav A peab võimalikuks selle saabumist, et see asi on tema valduses või selle saabumist, et asi on temale võõras. Parem ei ole olukord otsese tahtlusega, mis eeldab KarS § 16 lg 3 kohaselt objektiivse koosseisu mingi elemendi teostamist. Seda silmas pidades tuleb tõdeda, et seadusandja on KarS § 16 lõikeid 3 ja 4 sõnastades pidanud silmas vaid ühte koosseisulist elementi: tagajärge. Küll aga paistab tal (st seadusandjal) olevat läinud meelest, et tahtlike deliktide puhul peab toimija tahtlus katma ka muud koosseisulised elemendid, sh teoobjekid. Seepärast tuleb KarS § 16 tõlgendada teoobjekte puutuvas osas mõneti normi sõnastusest irduvalt. Nii ei tule näiteks kaudse tahtluse juures küsida mitte selle järele, kas isik peab mingi koosseisuelemendi saabumist võimalikuks (ja möönab seda), vaid selle järele, kas isik peab võimalikuks (ja möönab), et ta paneb teo toime koosseisus kirjeldatud objekti suhtes (KarS § 113 puhul: B-d tulistav A peab võimalikuks (ja möönab), et B on teine inimene; KarS § 201 lg 1 alt 1 puhul: A peab võimalikuks ja möönab, et
tema poolt enda kasuks pööratav B asi on nii tema valduses kui ka talle võõras). Teisisõnu tuleb teoobjekti puutuvalt jätta KarS § 16 lg 4 puhul tähelepanuta sõna „saabuma“. Sama on otsese tahtlusega: toimija tahtlust teoobjekti osas analüüsides tuleb jätta kõrvale KarS § 16 lg-s 3 kasutatav sõna „teostama“. Kavatsetusega (§ 16 lg 2) ilmselt seda probleemi pole. Nimelt pole võimalik ette kujutada, et kellelgi on mingi teoobjekti osas kavatsetus. Puudutab ju kavatsetus sihti, mida toimija soovib saavutada. Teoobjekt aga ei saa kuidagi olla toimija selliseks sihiks: sihiks peab olema mingi tagajärg. Käesolevas punktis öeldu tähendab praeguse asja konteksti asetatuna järgmist: kui T. Moks pidas võimalikuks ja möönis, et traktor kuulub kellelegi teisele, oli tal kaudne tahtlus KarS § 201 koosseisuelemendi „võõras“ osas.
29.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kui T. Moks pidas võimalikuks traktori kuulumist kellelegi teisele, tuleb kaudset tahtlust kindlasti jaatada (tl 97). Nii talitades lähtutaks subjektiivse koosseisu tuvastamisel üksnes nn intellektuaalsest ehk kognitiivsest elemendist, st teadmisest. Lisaks teadmisele on aga tarvis otsustada ka voluntatiivse elemendi ehk tahtmise üle. Kaudse tahtluse piiritlemisel kergemeelsusest ongi otsustav voluntatiivne tegur. Nimelt on teadmise intensiivsus kaudsel tahtlusel ja kergemeelsusel ühesugune: nii KarS § 16 lg 4 kui ka § 18 lg 2 kõnelevad võimalikuks pidamisest. Seepärast nimetatakse kergemeelsust ka teadlikuks ettevaatmatuseks (Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 37. Auflage, § 15/661). Neid kahte (st kaudset tahtlust ja ettevaatamatust) eristab just tahtmiskomponent. Tuleb tõdeda, et sarnaselt KarS §-ga 16 (vt otsuse eelmist punkti) on teoobjektidesse puutuvalt ebaõnnestunud ka KarS § 18 lg 2. Sellegi normi sõnastamisel on silmas peetud tagajärjedelikte ja täpsemalt just tagajärgi: viidatakse ju millegi saabumisele ja selle vältida lootmisele. Seepärast tuleb KarS § 18 lg 2 tõlgendada puutuvalt KarS § 201 lg 1 alt 1 teoobjekti järgmiselt: kergemeelselt tegutseb võõrast asja enda kasuks pöörav isik siis, kui ta peab võimalikuks, et see asi temale ei kuulu, ent ta loodab tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu, et asi siiski on tema oma. Kui aga asja teisele isikule kuulumist võimalikuks pidav toimija möönab, et asi temale ei kuulu, tegutseb ta kaudse tahtlusega.
30.Järgnevalt tuleb analüüsida, mis on asja kellelegi teisele kuuluvuse möönmise erinevus (tähelepanematusel või kohustundetusel baseeruvast) selle lootmisest, et asi kellelegi teisele ei kuulu. Riigikohtu teedrajav lahend kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemiseks tehti kohtuasjas nr 3-1-1-142-05. Kõrgeima kohtu seisukoht puudutas otseselt tagajärjedelikte ja spetsiifiliselt tagajärgi. Küll aga saab Riigikohtu öeldu käesoleva otsuse kahes eelmises punktis kirjeldatud korrektsioone arvesse võttes kanda üle ka koosseisuobjektidele. Nii selgitas Riigikohus järgmist: „Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.“ Niisiis on kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine (suuresti) normatiivne otsustus: tuleb anda hinnang, kas mingi asjaolu esinemist võimalikuks pidanud isiku lähtumine sellest, et asjaolu siiski ei esine, oli adekvaatne ja tõsimeelne.
31.Esmalt vaeb kriminaalkolleegiumi siiski tahtluse kognitiivset külge puudutavat ehk vastab küsimusele, kui intensiivne oli T. Moksi teadmine traktori temale mitte kuuluvusest.
32.Ei ole võimalik öelda, et T. Moksil oli S.P. i traktori omandist kindel teadmine KarS § 16 lg 3 tähenduses. Sellega seoses on oluline, et S.P. ütles T. Moksile elektri tarbimist puudutava lahkheli
käigus end olevat traktori omaniku1. Ringkonnakohtule näib loogiline T. Moksi selgitus, et ta S.P. i väiteid ei uskunud: oli ju traktor olnud küllaltki pikka aega pärast T. Moksi sissekolimist T. Moksi maal ja S.P. i öeldule eelnes T. Moksi ja S.P. i tüli. Tõsi, mõningaid kahtlusi võivad tekitada erinevate sündmuste kestvusega seotud asjaolud. T. Moks hoidis traktorit oma hoovil ca poolteist aastat: tallu kolimisest 2015. aasta oktoobris kuni traktori J.K. ile lubamiseni 2017. aasta mais. Pole küll tuvastatud täpset ajavahemikku, mis kulus elektri tarbimist puudutavast tülist kuni traktori J.K. ile lubamiseni – küll aga saab öelda, et see ajavahemik kuigi pikk ei olnud. Seetõttu on mõeldav, et T. Moks hakkas tüli käigus kõlanud S.P. i väiteid traktori temale kuulumise kohta uskuma ja otsustas traktori J.K. ile anda S.P. ile kättemaksuks tema (st T. Moksi) elektri tarbimise eest (ja ehk ka sellest tarbimisest tekkinud väidetava kahju mõningaseks kompensatsiooniks). Samas ei saa siingi mööda in dubio pro reo-printsiibist. Nimelt on viimati märgitu pelk oletus. Traktori ära andmine võis sattuda tüli järgsele ajale juhuslikult.
33.Teisalt polnud S.P. i näol tegemist n-ö suvalise inimesega, kelle jutu uskumiseks polnud T. Moksil mingit alust. T. Moks teadis, et S.P. oli elanud kaua tema talu kõrvalkinnistul ja oli hoidnud tema talu territooriumil asju. Neist asjaoludest lähtuvalt langeb ära võimalus, et T. Moks ei pidanud traktori S.P. ile kuulumist üldse võimalikukski.
34.Järgnevalt tuleb analüüsida T. Moksi arusaamise voluntatiivset külge ehk küsida, kas T. Moks sai sellises ebakindlas olukorras lähtuda adekvaatselt ja tõsimeelselt sellest, et traktori omanik oli tema – mitte aga S.P. . Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Esiteks tuleb pidada meeles, et mitmed oma asjad viis S.P. T. Moksi talust ära vahetult pärast seda, kui T. Moks tallu elama läks ehk 2015. aasta sügisel. Seega oli T. Moksil 2017. aasta kevadel põhjust eeldada, et tema kinnistul T. Moksi asju enam pole. Teiseks on oluline, et traktori temale kuulumise väite esitas S.P. T. Moksile selle tüli käigus, kus T. Moks süüdistas S.P. i oma elektri „varastamises“. Niisuguses olukorras võis T. Moksile näida, et S.P. i väide oli kantud eeskätt vihast. Ka ei saa ära unustada, et S.P. ei näidanud T. Moksile oma omandistaatuse kinnituseks mingeid dokumente, nt hiljem välja ilmunud müügilepingut. Mõningal määral võis T. Moks lähtuda ka kinnistu ostulepingus olevast sättest, mille kohaselt ei olnud lepingu eset koormatud lepingus nimetamata kolmandate isikute õigustega. Neid asjaolusid kogumis arvestades oli T. Moksil kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjust lähtuda sellest, et S.P. i väited traktori omanikuks olemise kohta pole tõesed. Teisisõnu tähendab see, et T. Moks ei möönnud seda, et traktor oli talle võõras, vaid lootis piisavalt adekvaatsetel alustel, et see nii ei ole. Niisiis oli T. Moks KarS § 201 koosseisuelemendi „võõras“ osas koosseisueksimuses KarS § 17 lg 1 mõttes.
35.Tõsi, kõne alla võiks tulla ka T. Moksi vastutus traktori omastamise eest tegevusetusega. Nimelt tuvastas kohus ka järgmist (tl 93 pöördel–94). 4. mail 2017 kell 18.49 helistas S.P. E.R. ele. See telefonikõne kestis minuti. Kohe seejärel helistas E.R. T. Moksile ja rääkis viimasega 17 minutit. Ringkonnakohtu meelest on igati loogiline eeldada, et S.P. tegi oma kõne siis, kui nägi J.K. i traktorit treilerile tõstmas, ja ütles E.R. ele, et traktor on tema oma ning E.R. peaks seetõttu keelama J.K. il seda ära viia või vähemasti peaks E.R. võtma ühendust T. Moksiga, et too J.K. il masinat ära viia keelaks. Ka on põhjust uskuda, et E.R. andis selle info T. Moksile telefoni teel edasi. Seetõttu saab püstitada hüpoteesi, et E.R. elt seda teavet kuuldes muutus T. Moksi arusaam traktori omandist. Saades teada, et S.P. palub talle tundmatul inimesel traktor minema viimata jätta, võis T. Moks saada aru, et tema eeldus selle kohta, et traktor S.P. ile ei kuulu, ei ole tõene või vähemasti ei pruugi olla tõene. See aga võiks tähendada seda, et T. Moksil kujunes E.R. ega rääkides kaudne tahtlus KarS § 201 koosseisuelemendi „võõras“ osas. Niisugusel juhul oleks
Olgu meenutatud, et maakohus jättis tuginemata S.P. i väitele, et too olevat rääkinud T. Moksile traktori temale (st S.P. ile) kuulumisest kohe pärast T. Moksi tallu kolimist. Nii tehes talitas maakohus õigesti. Ei saa välistada, et S.P. i väited vastavad tõele, aga KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt on siiski vaja tuvastada, et S.P. T. Moksile traktorist enne tüli midagi ei rääkinud.
võinud T. Moksil tekkida KarS § 13 lg-s 1 sätestatud tegutsemiskohustus ehk täpsemalt kohustus helistada J.K. ile ja käskida tollel traktor hoovi peale jätta. Tegutsemiskohustuse tekkimise aluseks oleks võinud olla nn ingerents: T. Moks, kes pidas võimalikuks, et traktor temale ei kuulu (vt otsuse p 33), tegutses masinat J.K. ile lubades S.P. i omandiõigust ohustaval viisil. Sellise etteheite teel seisavad aga kahte laadi takistused.
36.Esiteks tuleb pidada silmas, et Riigikohus on korduvalt leidnud, et üleminek teodeliktilt tegevusetusele eeldab uue süüdistuse esitamist (vt nt RKKKo-d 3-1-1-13-07, p-d 8 ja 10 ja 1-168601/66, p 20). Selline seisukoht näib mõneti kummaline: KrMS § 268 lg-st 5 lähtuvalt peaksid olema olulised vaid süüdistuses välja toodud faktilised asjaolud, mitte aga see, kas neid faktilisi asjaolusid hinnatakse õiguslikus mõttes tegevuseks või tegevusetuseks. Praegu eelöeldu siiski oluline pole, sest süüdistuses ei kirjeldata E.R. e 4. mai 2017 telefonikõnet T. Moksile. See aga välistab tulenevalt KrMS § 268 lg-st 5 T. Moksile tegevusetuse ette heitmise.
37.Isegi kui otsuse eelmises punktis öeldu kõrvale jätta, ei saaks T. Moksi ikkagi J.K. i keelamata jätmise tõttu traktori omastamises süüdi tunnistada. Nimelt ei oleks ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka sellises olukorras öelda, et T. Moksil polnud adekvaatset alust loota traktori temale kuulumist. Situatsioon oleks ju suuresti sama, nagu otsuse p-s 34 kirjeldatud: S.P. oli lasknud traktoril pikalt peale T. Moksi sisse kolimist T. Moksi maal olla, elektritarbimist puudutavast tülist polnud kuigi kaua aega möödunud, mingeid dokumente S.P. esitanud polnud ja müügilepingus oli (loomulikult) endiselt viide kolmandate isikute nõuete puudumisele. Ei saa välistada, et nendest asjaoludest S. Moks ja E.R. 17 minuti kestel rääkisidki ning T. Moks jäi telefonikõne lõpuks samale seisukohale, nagu tal oli olnud enne: S.P. i väiteid paistsid väheusutavad – aga siiski mitte täiesti ebausutavad ehk T. Moksi teadvuses oli puutuvalt KarS § 201 koosseisuelementi „võõras“ täidetud nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse intellektuaalne element – ja T. Moks lähtus piisavalt arusaadavalt sellest, et need väited ei vasta tõele (ehk T. Moks ei möönnud, et traktor on tema jaoks võõras).
38.Viimaks selgitab kolleegium, miks ei saa T. Moksi süüdi tunnistamist rajada apellatsioonivastuses esitatud väitele, et T. Moksi tahtluse traktori temale mitte kuuluvuse osas saab tuvastada tõsiasjast, et T. Moks üritas pärast traktori müümist selle asukohta S.P. i eest varjata ja et asja ekslikult võõrandanud inimene nii ei teeks. Prokuröri mõttekäik näib olevat järgmine. Kui T. Moks oleks tõesti traktorit J.K. ile lubades lähtunud sellest, et traktor kuulub temale, ent mõistnud selleks hetkeks, kui T. Moks temalt traktori n-ö saatuse kohta aru pärima tuli, et traktor siiski tema (st T. Moksi) oma ei olnud, ei oleks T. Moks salanud, et J.K. oli traktori oma elukohta viinud. Et aga T. Moks seda salgama asus, oli tal järelikult traktori J.K. ile lubamise momendil tahtlus selles, et traktor tema oma ei ole. Sellele mõttekäigule saab kolleegiumi hinnangul esitada mitu vastuväidet. Esiteks ei pruukinud T. Moks ka S.P. iga kõnelemise hetkeks oma eksitusest aru saanud olla: ta võis endiselt lähtuda sellest, millest ta lähtus traktorit J.K. ile lubades. T. Moks ise väitiski, et ta ei öelnud S.P. ile seda, kellele ta traktori andis, seepärast, et traktor polnud S.P. i oma ja seetõttu polnud tol vaja seda infot teada (tl 60). Ent isegi kui T. Moks oleks S.P. iga rääkimise hetkel saanud aru, et traktor selle J.K. ile lubamise momendil tema (st T. Moksi) oma ei olnud, ei saaks sellest ikkagi teha (üheselt) järeldust, et samasugune arusaam traktori omandist oli T. Moksil ka hetkel, kui ta traktori J.K. il ära viia lubas. Nimelt võis T. Moks hakata midagi kartma. Nt võis ta peljata, et ta peab traktori J.K. ilt tagasi nõudma ja et see võib probleemiks osutuda: J.K. ei pruugi tahta traktorit talle tagasi anda. T. Moks võis karta ka seda, et traktori J.K. ilt tagasi toomisega võivad talle kaasneda mingid kulutused: tal võis tekkida vajadus hankida kusagilt treiler, et sellega prussid J.K. ile tagasi viia ja traktor tagasi tuua. See oleks võinud tähendada nii aja- kui ka rahakulu (nt treileri üüri näol). Samuti on mõeldav, et T. Moks ei tahtnud endast J.K. ile rumalat muljet jätta. Ei saa välistada sedagi, et T. Moks ei soovinud J.K. i lihtsalt häirida (ja närvi ajada). Niisiis pole ka selle põhjal, et T. Moks ei öelnud S.P. ile, kuhu traktor viidud oli,
võimalik tuvastada, et T. Moksil oli omastamise toime panemise hetkel tahtlus selle osas, et traktori oli talle võõras.
39.Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus juhinduvalt KrMS § 337 lg 1 p-st 4 Tartu Maakohtu 2. detsembri 2019 otsuse ja mõistab T. Moksi KarS § 201 lg 1 järgi õigeks. Apellatsiooni tuleb rahuldada.
40.Tsiviilhagi tuleb jätta KrMS § 310 lg 2 aluse läbi vaatamata. Juhinduvalt KrMS § 331 lg-st 1 ja § 2962 lg-st 3 selgitab kohus S.P. ile, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras.
41.Viimaks peatub kriminaalkolleegium menetluskulusid puudutaval. Apellatsioonimenetluses kulusid ei tekkinud. Seega saab menetluskulu tuleneda vaid kohtueelses ja esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulutustest. Prokuratuur luges menetluskuluks 180 eurot riigi õigusabi tasuna (tl 52). Maakohus arvas menetluskulude hulka 810 eurot sundrahana ja 425 eurot T. Moksi poolt kokkuleppel kaitsjale makstuna. Ringkonnakohus ei pea tarvilikuks neid otsustusi KrMS § 191 lg 3 alusel ümber hinnata. Seega on menetluskulu kokku 1415 eurot. KrMS § 181 lg 1 alusel peab riik need kulud hüvitama. See tähendab seda, et 810 eurone sundraha ja 180 eurone riigi õigusabi kulu jäävad riigi kanda, 425 eurot peab aga riik T. Moksile maksma.
Erkki Hirsnik (allkirjastatud digitaalselt)
Tiit Lõhmus
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.