Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tartu Maakohus tunnistas 27. novembri 2019 otsusega Aivar Lehemetsa süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ning karistas teda 11 kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust A. Lehemetsale 3. aprillil 2019 Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-2023 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuu ja 28 päeva vangistuse võrra ning mõistis A. Lehemetsale lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 6 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks luges maakohus 13. juuni 2019, mil A. Lehemets kahtlustatavana kinni peeti. Maakohus tunnistas A. Lehemetsa süüdi selles, et tema kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata päeval 2019 märtsis või aprillis Valga maakonnas Tõrva linnas XXX korteris ehk L.J. i elukohas ühise alkoholi tarvitamise käigus haaras taburetil istunud L.J. il (s 1950.a.) ühe käega tugevalt juustest kinni ja lõi teda teise rusikas käega korduvalt näkku, tabades vähemalt ühe löögiga ka L.J. i silma, millega põhjustas L.J. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse (parema silma kinni paistetamise ja paistetuse põsel) ehk pani toime kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS

Otsustamaks A. Lehemetsa süüküsimuse üle analüüsis maakohus esmalt süüdistatava ütlusi, milliste kohaselt ei ole tema L.J. it löönud. A. Lehemetsa ütluste kohaselt käis ta L.J. il külas märtsikuu (2019) alguses, mil tal oli pensionipäev. Külas käies märkas ta L.J. i näos rasket traumat, pool nägu oli sinine ja paistes. Kannatanu sünnipäevaks oli varasem vigastus kannatanu näos tugevalt paranenud – kuu aega oli möödas, enam erilist paistetust polnud ja õrnalt sinakad laigud olid põsel. Järgmisel korral pärast L.J. i sünnipäeva 2019 aastal, käis süüdistatav kannatanul külas alles maikuus, kuna aprillis oli haige.

Hinnates A. Lehemetsa eeltoodud ütlusi asus maakohus seisukohale, et need ei haaku kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Süüdistatava ütluste kohaselt käis ta kannatanul külas 2019 aasta märtsikuu alguses, mil kannatanul olid diivanilaua otsa kukkumisest rasked vigastused näol ning kannatanu sünnipäeval 31. märtsil 2019, mil eelviidatud vigastused olid juba suuresti paranenud. Aprillikuus tema kannatanul haiguse tõttu külas ei käinudki. Kohus ei pidanud süüdistatava taolisi ütlusi usutavaks, kuivõrd need on ümberlükatavad teiste kogutud ja kohtu poolt uuritud tõenditega. Kohtu hinnangul olid süüdistatava taolised ütlused ennastõigustavad, ei olnud mitmes punktis eluliselt usutavad ning olid kantud soovist vabaneda vastutusest. Kohus leidis, et süüdistatava ütlused kannatanul märtsikuu alguses diivanilauale kukkumise tõttu tekkinud raskete vigastuste nägemise kohta, võiksid justkui viidata sellele, et lähedased nägid ka aprillikuus samu vigastusi kannatanul, kuid pisut paranenuna. Samas aga nähtus kohtu arvates tunnistaja A.R-T. ütlustest selgelt, et kui ta käis mitte vähem kui nädal aega peale 31. märtsi 2019 ema L.J. i sünnipäeval, so mitte varem kui 7. aprillil 2019, ei näinud ta ema näos vigastusi. Seega ei saa tegu olla sama sündmuse, mida kirjeldas süüdistatav, raames tekkinud vigastustega. Samuti oli kohtu arvates kaheldav, kas süüdistatava kirjeldatud tõsised ja pikaajalised vigastused üldse kannatanul märtsi alguses esinesid. Kannatanu lapselaps S.R. käis L.J. il külas iganädalaselt ning oleks kahtlemata selliseid vigastusi, nagu süüdistatav kirjeldas, märganud. Tunnistaja S.R. aga ei ole selliste vigastuste kohta midagi oma emale rääkinud ega ka kohtuistungil märkinud, vaid räägib üksnes peale L.J. i sünnipäeva ilmnenud paremast sinisest silmast. Kohus asus seisukohale, et puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, sest üldjoontes riimuvad ka teiste asjas uuritud tõenditega. Kannatanu L.J. i ütlustes tuleneb, et A. Lehemets käis tal külas vähemalt korra kuus, pensionipäeval, mis on 6-dal kuupäeval. Ka süüdistuse aluseks olnud korral tuli A. Lehemets kannatanu elukohta õhtu poole ning joodi kahe peale poolteist pudelit 0,5-liitrist valget viina. A. Lehemets lõi ühel hetkel kannatanut rusikaga vastu paremat silma. Kui peksis, hoidis ka juustest kinni ja käsivars oli sinine. Rusikalööke oli rohkem kui üks. Kui süüdistatav peksis oli valus. Sündmuse täpset kuupäeva kannatanu öelda ei osanud, kuid väitis kogu kohtuistungi vältel järjekindlalt, et juhtum leidis aset peale tema sünnipäeva, mis oli 31. märtsil 2019. Lapselaps S.R. käis tihti kannatanut vaatamas ning tõi talle pensioni. Ka antud sündmuse järel tuli lapselaps mõni päev peale sünnipäeva külla, nägi vigastusi ja tegi neist pilti. Kannatanu kinnitas, et ütles lõpuks S.R. ile, et A. Lehemets lõi. Vastuseks kaitsja väitel, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest kannatanu alustas või lõpetas kohtule vastamist fraasiga, et ta ei mäleta, märkis maakohus, et L.J. i puhul tuleb arvestada tema isikuga. Tegemist on 69-aastase naisterahvaga, keda abistab iganädalaselt tema lapselaps ning kannatanul on teatud mäluprobleemid. Samuti tarvitab ta lähedaste ütlustest tulenevalt keskmisest sagedamini alkoholi. Olenemata sellest, et isik esitas fraasi „ma ei mäleta“ sageli vastuste ette või järele, nähtub ütluste sisust siiski, et küsimustele vastates on kannatanu pikema mõtlemise järel siiski suutnud

toimunut meenutada. Samuti ei ole kannatanu ütlused olnud iseenda poolt antud ütlustega vastuolus ega ole muutunud ristküsitluse käigus toimunud korduval küsitlemisel. Nii on kannatanu näiteks kinnitanud nii prokurörile kui kaitsjale, et sündmus juhtus kindlasti pärast tema sünnipäeva. Maakohus leidis, et kannatanu ütluste usaldusväärsust ei mõjuta ka asjaolu, et L.J. vastas napisõnaliselt, mõningaid asjaolusid ei mäletanud ning ajas vahepeal toimunud sündmusi ajaliselt segamini. Kannatanu on eakas naisterahvas, kelle jaoks kohtuistungil osalemine oli silmnähtavalt olukord, mis oli tema jaoks uus, hirmutav ja millega tal oli raske toime tulla. Seega ei ole kannatanu isikust tulenevad iseärasused kohtuistungil küsimustele vastamisel kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohalt olulised ning need ei kahjusta kannatanu ütluste usaldusväärsust sel määral, et kohtul tekiks kahtlus ütluste usaldusväärsuses tervikuna. Kohus leidis, et L.J. i ütlusi tema löömise kohta kinnitavad ka S.R. i ja A.R-T. ütlused. S.R. kinnitas kohtus et nägi vanaemal külas käies, et tema parem silm oli sinine. A.R-T. ütluste kohaselt, et peale seda, kui tema poeg oli näinud vanaema vigastusi, läks ka tema enda ema vaatama ning nägi, et parem silm oli hästi sinine. Tunnistajate ütlused kannatanu parema silmapiirkonna vigastuste kohta langevad omavahel kokku ning kinnitavad kannatanu väiteid tema suhtes kasutatud vägivalla osas. Kohus asus seisukohale, et ajavahemik, mis jäi vigastuse ilmnemise, selle tunnistajate poolt nägemise ning vigastuse tekitamise vahele, ei saanud olla pikk. On üldteada, kuid ka meditsiinilisest erialakirjandusest leitav, et verevalumist tingitud turse kaob tavaliselt umbes 10 päevaga. Eelviidatud tunnistajate ja kannatanu ütlustest järeldas maakohus, et kannatanule tekitati silma vigastus süüdistustes kajastatud ajavahemiku sees, s.o 2019 märtsis või aprillis. Kannatanu ütlustele kohaselt toimus konflikt L.J. i ja A. Lehemetsa vahel pärast L.J. i sünnipäeva, mis on 31. märtsil 2019 ja pärast pensionipäeva, mis on üldteada olevalt iga kuu 5-ndal kuupäeval.. A.R-T. märkis, et käis ema sünnipäeval vähemalt nädal aega peale õiget kuupäeva, kui mitte hiljem. Siis ta ema näos vigastusi ei näinud. Nädal aega kannatanu sünnipäevast hiljem tähendab, et kannatanu tütar nägi isikut ilma vigastusteta mitte varem kui 7. aprillil 2019. Selleks hetkeks oli möödas nii L.J. i sünnipäev kui ka pensionipäev ning kannatanul vigastusi ei olnud. Kannatanu vigastust nägi tunnistaja hiljem, kui tema poeg S.R. , näitas talle pilte L.J. ist. Seda, millal S.R. täpselt L.J. il külas käis tunnistaja öelda ei osanud, kuid kinnitas, et nägi L.J. il vigastust kindlasti pärast tema sünnipäeva. Kuivõrd tunnistajad määratlesid vigastuse avastamise ajaks mõned päevad või nädalad peale kannatanu L.J. i sünnipäeva märtsi lõpus, siis ei ole maakohtu arvates võimalik, et süüdistuses kirjeldatud sündmus sai toimuda maikuus. Kohtule esitati ka fotod kannatanust. Kohus leidis, et kuna ei ole võimalik üheselt tõendada, millal on fotod tehtud, ei ole kohtu arvates lubatav ka nende kasutamine käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks.

Kokkuvõtvalt jõudis maakohus järeldusele, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et A. Lehemets tekitas kannatanule süüdistuses kajastatud vigastused viimase elukohas ajavahemikul

APELLATSIOONID

Kaitsja arvates on tähelepanuvääriv seegi, et kannatanu avaldas S.R. ile oma vigastuse põhjusena esmalt kukkumise ning alles hiljem seostas toimunu A. Lehemetsaga. Kaitsja leiab, et kuivõrd L.J. püüab oma alkoholitarvitamist pereliikmete eest varjata, siis on eluliselt ustav, et taolistes situatsioonides, mis on seotud alkoholi tarvitamisega, tahab ta end näidata ohvrina. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata A. Lehemetsa ütlustega. Maakohus on märkinud, et A. Lehemetsa ütlused ei ole teatud osas eluliselt usutavad. Seejuures on kohus viidanud A. Lehemetsa ütlustele selle kohta, et süüdistatav on minevikus (mitte süüdistusaktis viidatud ajal) ühel korral kannatanut löönud. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Käesoleval juhul on kohus asunud analüüsima sündmust, mis ei ole kohtuliku arutamise objektiks ning andnud selle pinnalt hinnangu süüdistatava poolt hoopis teise sündmuse kohta antud ütlustele. Taoline lähenemine ei ole kooskõlas kriminaalmenetlusõiguse ja kohtupraktikaga. Süüdistusakti kohaselt pani A. Lehemets kuriteo toime 2019.a märtsis või aprillis täpselt tuvastamata kuupäeval. Kaitsja hinnangul on tegemist ebakonkreetse süüdistusega, mis ei võimalda süüdistataval ennast piisavalt kaitsta. Eluliselt ei ole usutav, et keegi suudaks tõendada oma liikumisi ja tegevust kokku 61 järjestikkuse päeva vältel. Kohtuliku uurimise käigus leidis prokurör, et võimaliku kuriteo toimepanemise aeg jääb ajavahemikku 3.aprillist kuni 30. aprillini 2019. Apellandi hinnangul on tegemist olulise süüdistuse täpsustamisega, kuna süüdistatav sõnade kohaselt külastas ta L.J. it vaid märtsis mitte aga aprillis. Maakohus on vaidlustatud lahendis leidnud, et A. Lehemets lõi L.J. it ajavahemikul 7. aprillist kuni 30. aprillini 2019. Kohtuotsuse kohaselt põhineb nimetatud järeldus peamiselt tunnistaja A.R-T. ütlustel. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et A.R-T. ei mäletanud, millal ta oma emal vigastust nägi. Kuigi maakohus on tõendite hulgast välja jätnud S.R. i poolt L.J. ist tehtud fotod, on maakohus jätnud arvestamata, et A.R-T. kui ka S.R. seostavad süüdistuses kirjeldatud sündmuse just nimetatud fotodega. Eeltoodust nähtuvalt on maakohus hinnanud tõendeid vastuoluliselt ning välistada ei saa seda, et tunnistajad nägid kannatanu vigastusi tõepoolest vahetult fotode tegemisele järgneval ajal, s.o. 2019 mais, mis jääb oluliselt väljapoole süüdistuses viidatud ajavahemikku.

Seega on see S.R. i väide täielik vale. Pealegi on fotode tegemise kuupäeva võimalik alati muuta. Süüdistatav leiab, et kuigi ta ei oska väita, kas L.J. il oli 2019 aprillis silm sinine või mitte, ta seda ei usu. Oma väidet põhistab ta sellega, et L.J. it külastas sellel ajal H.M. ja viimane oleks talle sellest teda külastades kindlasti rääkinud. A. Lehemetsa arvates esineb A.R-T. ütlustes vastuolu. Kohtueelsel uurimisel on tunnistaja väitnud, et pärast poja poolt näidatud fotosid L.J. ist, läks ta viimast vaatama, kuid L.J. ei lasknud teda korterisse. Kohtus aga väidab A.R-T. , et käis L.J. il külas ja nägi viimasel esinenud vigastusi. A. Lehemetsale jääb arusaamatuks, kuidas A.R-T. neid vigastusi näha sai, kui teda korterissegi ei lubatud. Süüdistatava arvates nähtub eeltoodust, et A.R-T. pingutab oma valedega üle. A. Lehemets leiab, et kuivõrd tema suhtes alustati kriminaalasja valesüüdistuse alusel, kus teda süüdistati L.J. ile seljavigastuse põhjustamises, mis aga tõendamist ei leidnud, siis ei ole võimalik uskuda tunnistajate ütlusi ka käesolevas kuriteoepisoodis. Ka soovib A. Lehemets teada, miks hoiti teda vahi all kuni kohtuni, sest 14. juunil 2019 koostatud vahistamismäärus olematu kuriteo kohta oli absoluutselt kehtetu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

Ringkonnakohtu istungil jäid A. Lehemets ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud seisukohtade juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära A. Lehemetsa, tema kaitsja, prokuröri ning uurinud kohtutoimiku materjale, leiab, et apellatsioonide rahuldamiseks, s.o A. Lehemetsa õigeksmõistmiseks talle KarS § 121 lg 1 järgi süüksarvatud kuriteos, puudub alus. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade, mille kohaselt luges kohus A. Lehemetsa süü tõendatuks, ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks L.J. i ütlused.

Esmalt toob kaitsja esile asjaolu, et kannatanu on juba enne ristküsitluse läbiviimist kohtus kinnitanud, et ei saa anda tõeseid ütlusi. Taoline kannatanu väide seab kaitsja arvates juba iseenesest kahtluse alla L.J. i ütluste usaldusväärsuse. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuistungi helisalvestisega, kaitsja taolise väitega ei nõustu. Kohtuistungi helisalvestisest tulenevalt on kohus kannatanult, enne tema ülekuulamist küsinud, kas viimane mäletab, et kohus hoiatas teda valeütluste andmise eest ning veelkordselt selgitanud, et kannatanu peab rääkima tõtt ja valetada ei tohi. Kannatanu kinnitas, et sai hoiatusest ja kohtu selgitusest aru. Seejärel tuvastas kohus kannatanut küsitledes, et A. Lehemets oli L.J. i naaber, on lihtsalt tuttav. Kohtu küsimusele, kas tal on vihavaenu A. Lehemetsa suhtes, on kannatanu vastanud, et ei tea. Järgnevale kohtu küsimusele, kas kannatanu saab anda tõeseid ütlusi, on L.J. tõepoolest vastanud, et ei saa. Kohtu selgitavale küsimusele, miks ta ei saa ütlusi anda, on L.J. vastanud, et noh ta peksis ja oli rohkem (jättes lause lõpetamata). Seega on kohtuistungi protokollist tulenevalt L.J. i vastused kohtu küsimustele tõeste ütluste andmise kohta justkui vasturääkivad. Esmalt kinnitab L.J. , et ta sai aru, et peab rääkima tõtt ja valetada ei tohi ning seejärel kinnitanud, et ei saa kohtuistungil tõtt rääkida. Ringkonnakohus leiab, et helisalvestiselt kuuldud L.J. i vastusest tema tõeste ütluste andmise võimatuse kohta, saab teha järelduse, et kannatanu ei saanud kohtu küsimusele tõeste ütluste andmise võimaluse kohta vastates, aru selle mõttest. Ringkonnakohtu arvates on kannatanu taoline mittearusaamine ka igati mõistetav. Kohus selgitas L.J. ile esmalt, et ta peab rääkima tõtt ning kannatanu kinnitas, et sai sellest aru. Seega teadvustas kannatanu endale tõe rääkimise kohustuse. Samas leiab ringkonnakohus, et teadvustanud enesele kohustuse rääkida toimunu kohta tõtt, ei seostanud kannatanu kohtu järgnevat küsimust (kas ta saab anda tõeseid ütlusi) enam tõe rääkimise kohustusega, vaid sidus selle juba A. Lehemetsa konkreetsete tegudega tema suhtes. Ringkonnakohtu arvates viitab kannatanu taolisele arusaamale ilmekalt tema vastus kohtu küsimusele, miks ta ei saa ütlusi anda. Kannatanu on vaid vastanud, et noh ta peksis ja oli rohkem. Seega ei vastanud L.J. kohtu küsimusele enam sisuliselt, vaid asus juba kirjeldama A. Lehemetsa tegevust. Siinjuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et L.J. i nimetatud vastusele hinnangut andes, tuleb arvestada L.J. i vanust, tema piiratud suhtlemist välismaailmaga (elas üksi, korterist käis harva väljas, tihedamalt suhtles vaid S.R. iga) ning tema alkoholitarvitamist. Ringkonnakohtu arvates on igati mõistetav, et sotsiaalselt mitteaktiivne L.J. tundis menetlusosaliste tähelepanu alla sattudes kohmetust ja ebamugavustunnet, mis omakorda pärssis tema arusaamist talle esitatavatest küsimustest ja võimet neile vastata. Nimetatu ilmneb üheselt ka kohtuistungi helisalvestiselt. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ainuüksi L.J. i vastus kohtule, et ta ei saa kohtuistungil tõeseid ütlusi anda, ei anna alust lugeda tema ütlusi ebausaldusväärseteks.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja väidetega, nagu esineks L.J. i ütlustes taolisi olulisi vastuolusid, mis muudaksid tema kohtus antud ütlused ebausaldusväärseteks. L.J. on kohtuistungil menetlusosaliste ja kohtu küsimustele vastates üheselt kinnitanud, et ühise alkoholitarvitamise käigus lõi nimelt A. Lehemets teda rusikaga vastu silma ja tal oli valus. Kannatanu on üheselt kinnitanud, et löömine toimus tema korteri köögis. Ka on L.J. küsitlemise käigus jäänud selle juurde, et löömine toimus pärast tema sünnipäeva, mis on 31. märtsil. L.J. on ka üheselt kirjeldanud, kuidas sai tema vigastus teatavaks S.R. ile ja A.R-T. le. Kirjeldades tal esinenud silmavigastust on L.J. tõesti väitnud, et A. Lehemetsa poolt põhjustatud verevalum oli „sihuke, et lasti verd välja“. Kriminaalasjas on vastuvaidlematult tõendamist leidnud, et L.J. il 2019 aprillis esinenud silmavigastuse tõttu ei pöördunud tema ise ega ka tema koos lähedastega arsti poole. Seega esineb L.J. i ütlustes tõepoolest vasturääkivus kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel. Samas on A.R-T. selgitanud, et L.J. il esines 2017 aastal näos suur hematoom, millest tõesti lasti verd välja ja selgitanud, et ka see vigastus oli seotud A. Lehemetsaga. Arvestades A.R-T. selgitusi, milles ringkonnakohtul puudub alus kahelda, on mõistusepäraselt seletatav, miks L.J. taolisi ütlusi andis (sündmus toimus, tegemist ei olnud väljamõelduga). Küll aga ei anna taoline L.J. i poolne eksitus veel alust kahtluseks, et kannatanu ei ole suuteline tegema vahet erineval ajal toimunud sündmuste vahel, nagu väidab seda apellatsioonis kaitsja. Ringkonnakohtu arvates lükkavad kaitsja taolise kahtluse veenvalt ümber L.J. i ütlused. Kannatanu on oma ütlustes üheselt kinnitanud, et silmavigastuse, mille tekitamist käsitletavas asjas A. Lehemetsale etteheidetakse, tekitas süüdistatav talle pärast tema sünnipäeva, s.o pärast

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et nimetatud tunnistajate ütlusi ei saa vaadelda iseseisvate tõenditena tuvastamaks, kas L.J. ile tekitas silmavigastuse A. Lehemets, sest tunnistajad ei tajunud seda vahetult. Küll aga saab A.R-T. ja S.R. i ütlusi selle kohta, et L.J. i väidete kohaselt põhjustas talle vigastuse A. Lehemets, vaadelda kaudsete tõenditena ning vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale saab nende ütluste abil kontrollida L.J. i ütluste usaldusväärsust. Kriminaalasja menetlemisel on L.J. järjepidevalt ja üheselt väitnud, et silmavigastuse põhjustas talle oma löögiga A. Lehemets. Seega on L.J. i ütlused erinevatel menetlusetappidel olnud samasisulised ja järjepidevad ega ole talle kehavigastuse tekitaja osas sisaldanud mingeidki vasturääkivusi. Kuna L.J. on A.R-T. le ja S.R. ile kinnitanud, et silmavigastuse põhjustas talle A. Lehemets, siis annavad ka nimetatud tunnistajate ütlused aluse pidada L.J. i ütlusi usaldusväärseteks ehk teisisõnu kinnitavad L.J. i ütlusi. Samavõrd kinnitavad ringkonnakohtu arvates L.J. i ütluste usaldusväärsust S.R. i ja L.J. i ütluste kokkulangevus osas, mil moel sai S.R. ile teatavaks A. Lehemetsa, kui vigastuse tekitaja, isik. Nii on L.J. kohtuistungil väitnud, et kui S.R. nägi silmavigastust, siis kuigi ta ei tohtinud sellest rääkida, ütles ta S.R. ile, et A. Lehemets lõi. S.R. i ütluste kohaselt, kui ta oli näinud L.J. il silmavigastust, tundis ta huvi selle tekkepõhjuse kohta. S.R. i väidete kohaselt ei tahtnud L.J. koheselt öelda ning väitis esmalt, et oli kukkunud. Hetke pärast aga kinnitas L.J. , et A. Lehemets oli teda löönud (tl 68). Seega on L.J. i ja S.R. i ütlused kokkulangevad ka osas, et esmalt ei tahtnud L.J. avaldada silmavigastuse tekkepõhjust (L.J. – ei tohtinud öelda, S.R. – väitis et kukkus), kuid mõni hetk hiljem kinnitas S.R. ile, et A. Lehemets lõi (L.J. – ütlesin, et A. Lehemets lõi, S.R. – pärast suht vähest pinnimist ütles et A. Lehemets lõi). Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on kohtuotsuses igati korrektselt leidnud, et A.R-T. e ja S.R. i ütlused kinnitavad L.J. i ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohtu jaoks jääb mõistetamatuks kaitsja etteheide maakohtule, nagu oleks kohus lugenud A. Lehemetsa ütlused eluliselt mitteusutavateks ning jõudnud taolisele järeldusele käesolevat süüdistust mittepuudutavaid minevikusündmusi analüüsides. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus otsesõnu väitnud, et kohus ei pea A. Lehemetsa ennast õigustavaid väiteid usutavateks, sest need on ümberlükatud teiste kogutud ja kohtu poolt uuritud tõenditega (tl 75). Tõsi, kohus on pidanud vajalikuks analüüsida ka A. Lehemetsa väidet, et kunagi minevikus oli ta ühel korral, pärast seda kui L.J. oli teda kolm korda jalaga löönud, teda vastu löönud ja leidnud, et taoline väide on äärmiselt väheusutav. Samas nähtub kohtuotsusest, et kohus ei ole teinud oma otsustust A. Lehemetsa süüküsimuses mitte nimetatud väite analüüsi tulemusest lähtuvalt, vaid leidnud, et süüdistatava enda süüd eitavad ütlused on teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ümberlükatud. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et kuigi maakohus määratles A. Lehemetsa poolt L.J. ile vigastuse tekitamise ajavahemikuks 7. aprill kuni 30. aprill 2019, jättis maakohus tähelepanuta, et A.R-T. ja S.R. seostavad L.J. il vigastuse avastamist S.R. i poolt tehtud fotodega. Kuivõrd fotode tegemise kuupäevaks on 21. mai 2019, siis ei ole kaitsja arvates välistatud, et tunnistajad nägid L.J. i vigastusi fotode tegemisele järgneval ajal, s.o 2019 mais, mis jääb aga oluliselt väljaspoole süüdistuses märgitud ajavahemikku.

Ringkonnakohus kaitsja taolise tõlgendusega ei nõustu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on tunnistajad A.R-T. ja S.R. oma ütlustes seostanud L.J. il silmavigastuse tekkimise üheselt ja eelkõige kannatanu sünnipäevaga, s.o 31. märtsiga 2019. A.R-T. ütluste kohaselt ta L.J. il sünnipäeval käies tal vigastusi ei näinud. Vigastustest sai ta teada S.R. i kaudu. Samas on S.R. kinnitanud, et fotod L.J. il esinenud vigastuse kohta tegi ta millalgi pärast vanaema sünnipäeva. Seega toetuvad tunnistajad L.J. il esinenud vigastuse avastamise aja kohta ütlusi andes konkreetsele, neile vaieldamatult teadaolevale sündmusele, s.o ema ja vanaema sünnipäevale. Seega on ringkonnakohtu arvates kaitsja väide, nagu seostaks A.R-T. L.J. il vigastuste avastamise vaid fotode nägemisega, eksitav. Ringkonnakohtu jaoks ei ole ka eluliselt usutav, et tunnistajad seostaksid L.J. il esinenud vigastuse avastamise tema sünnipäevaga veel ka juhul, kui sünnipäevast oleks möödunud peaaegu kaks kuud (mais 2019). Pealegi on S.R. selgitanud, millest tingitult on tema poolt L.J. ist tehtud fotodel kuupäevaks 21. mai 2019 ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Vastuseks A. Lehemetsa apellatsioonile märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab A. Lehemets, et A.R-T. valetas kohtus, kui väitis, et nägi L.J. il pärast tema sünnipäeva silmavigastust. A. Lehemetsa ütluste kohaselt on A.R-T. andnud eeluurimisel ütlusi, et kui ta tahtis pärast fotode nägemist L.J. it külastada, siis ei lubanud L.J. teda korterissegi. Kohtus aga väidab, et käis külas ja nägi vigastusi. Ringkonnakohtul puudub võimalus kontrollida A. Lehemetsa poolt väljatoodud vastuolu esinemist A.R-T. ütlustes, sest tunnistaja eeluurimisel antud ütlusi kriminaaltoimikusse lisatud ei ole. Küll aga nähtub kohtuistungi protokollist, et ei süüdistatav ega tema kaitsja ei ole kohtuistungil tuvastanud A.R-T. sellekohastes ütlustes vastuolu kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Nimetatule viitab asjaolu, et taolisele vastuolule ei ole kohtuistungil süüdistatav ja kaitsja tähelepanu juhtinud ning ei ole kohtult taotletud ka selles osas ütluste usaldusväärsuse kontrolli. A. Lehemetsa väidete kohaselt alustati tema suhtes kriminaalmenetlust seetõttu, et ta põhjustas L.J. ile seljavigastuse. Nimetatu osas tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetati. A. Lehemetsa arusaama kohaselt lõpetati menetlus tema poolt L.J. ile seljavigastuse tekitamise osas seetõttu, et L.J. valetas. Kuivõrd L.J. valetas selles episoodis, siis valetab ta ka arutatavas kuriteoepisoodis. Ringkonnakohus A. Lehemetsa taolise arutluskäiguga ei nõustu.

Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et kuivõrd L.J. i ütlused käsitletavas kuriteoepisoodis on kokkulangevad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, siis on küllaldane alus lugeda need usaldusväärseteks ning maakohus on õigustatult neile rajanud A. Lehemetsa suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse. Ringkonnakohtu arvates on A. Lehemetsa ülaltoodud väide tema subjektiivne arvamus ning tingitud esitatud kaitseversioonist. A. Lehemets peab kummaliseks ka asjaolu, miks oli S.R. il vajalik üldse L.J. ist tehtud fotod taastada. Seda enam, et fotod taastati 2019 mais, uurimist aga alustati alles 2019 juunis. Pealegi on fotodel olevat kuupäeva võimalik alati muuta. Kuivõrd maakohus jättis S.R. i poolt tehtud fotod tõendite hulgast välja, leides, et tõsikindlalt pole võimalik määratleda, millal need on tehtud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks A. Lehemetsa sellekohastel etteheidetel peatuda. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata ka A. Lehemetsa küsimusele, miks hoiti teda kuni kohtuni vahi all. A. Lehemetsa suhtes kohaldati kriminaalasjas nr 1-19-4889 tõkendina vahistamist alates 14. juunist 2019. Nimetatud otsustus jõustus 6. augustil 2019 Tartu Ringkonnakohtu vastavasisulise määruse jõustumisega. Seega on A. Lehemetsa suhtes kohaldatud tõkendi - vahistamine - osas tegemist jõustunud kohtulahendiga ning ringkonnakohtul puudub õiguspädevus selle muutmiseks.

Menetluskulu Kaitsja K. Kutsar esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 348 euro suuruses summas, sh käibemaks 58 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, apellatsiooni koostamisele ja kohtuistungiks ettevalmistamisele ning ringkonnakohtu istungil osalemisele kokku 240 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 216 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsja taotlusest nähtuvalt on kaitsja taotlenud Korra § 151 lg 1 p 5 alusel hüvitada talle sõiduks marsruudil Valga Tartu kulunud aeg 20 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Korra § 17 lg 1 kohaselt taotleb kaitsja hüvitada talle sõidukulud, mida ta kandis sõiduki kasutamisel sõiduks marsruudil Valga-Tartu-Valga kokku 180 kilomeetrit, summas 54 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 348 eurot milles sisaldub käibemaks 58 eurot. Tulenevalt krMS § 185 lg 2 tuleb menetluskulu jätta A. Lehemetsa kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.