Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

välja

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(13)

Süüdistatav leiab, et puuduvad tõendid tema süüditunnistamiseks. Kriminaalasi on fabritseeritud tema endise abikaasa YY poolt selleks, et talle kätte maksta. Kogu vaidlus käib tegelikult laste hooldusõiguse ümber. Kõige selle põhjuseks on aga asjaolu, et YY leidis endale uue elukaaslase, kellega on käesolevaks ajaks abiellunud ja elab temaga koos. Kannatanu YY ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on kriminaalasja lahendamisest huvitatud isik ja tema ütlusi ei kinnita ükski teine tõend. Kuna tema ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei ole usaldusväärsed ka kriminaaltoimikus olevad fotod kannatanul väidetavalt esinevate kehavigastuste kohta. Ükski tõend ei kinnita seda, et fotod on tehtud kannatanust YY-st. Nende ühine poeg CC räägib ülekuulamisel vaid kannatanu juustest tirimisest, mitte enamat. Ta ütleb korduvalt, et ei ole näinud, kuidas issi emmet lööb või tõukab. Emme hüppas ise voodile selili. Tunnistaja ütlused toetavad pigem kaitseversiooni. Järelikult ei vasta kannatanu ütlused tema suhtes vägivalla tarvitamisest tõele. Tegelikult ei oleks kohus tohtinud tõendina arvestada nende poja kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, sest tema ülekuulamine on läbi viidud menetlusnorme rikkudes. Uurija tegevus oli mitteprofessionaalne. Ta ei ole lapsele piisavalt ja üheselt mõistetavalt selgitanud, et ta ei pea andma ütlusi oma vanemate, sealhulgas isa vastu. Laps ei ole uurija küsimusi mõistnud ning on andnud vastuolulisi ütlusi. Nii väike laps ei oska öelda, et kaklus kestis kolm tundi, mistõttu lapse ema on ilmselgelt mõjutanud poega selliseid ütlusi andma. Sellises olukorras oleks pidanud maakohus nende poja kohtuistungil uuesti üle kuulama, mistõttu T.T ja tema kaitsjal oleks olnud võimalik tunnistajale küsimusi esitada. Kannatanu ütlused ei ole kooskõlas tunnistajate R ja DD ütlustega. Nad mõlemad kinnitavad, et ei näinud kannatanu kehal vigastusi ega sinikaid. Kuna süüdistatav taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, siis tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Isegi juhul kui süüdistatava süü on tõendamist leidnud, ei ole mittevaralise kahju nõue põhjendatud, sest kohtupraktikas on jaatatud võimalust, et juba ainuüksi toimepanija süüditunnistamine võib olla piisav hüvitis. Alternatiivset taotlust kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega põhjendab süüdistatav asjaoluga, et väidetav kuritegu on pandud toime kolm ja pool aastat tagasi. Analoogseid kriminaalasju menetletakse 8-9 kuu jooksul. Menetluses esines põhjendamatuid viivitusi, kus mingisuguseid menetlustoiminguid ei tehtud. Aeglane oli ka kohtulik menetlus ja otsuse põhjenduste koostamine võttis aega pool aastat. Süüdistatava õiguste rikkumist ei ole võimalik karistuse kergendamisega kompenseerida, sest süüdistuse põhjendatuse korral oleks mõistetud karistus sedavõrd kerge, et seda ei ole võimalik rohkem kergendada. 4.2 Kaitsja taotleb samuti kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, millega seoses jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Alternatiivselt taotleb kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Haigla epikriisis on küll fikseeritud YY vigastused ja anamneesis on märgitud, et vigastused tekitas endine abikaasa, kuid tegemist ei ole tõendiga, mida saaks kasutada T.T süü tõendamiseks. Epikriisist ei nähtu millal, kus ja mis asjaoludel need vigastused tekitatud on. Tõend põhineb kannatanu poolt antud selgitustel ning seega ei saa selle tõendiga vigastuste tekitamist tõendatuks lugeda.

3(13)

Üheltki fotolt ei ole võimalik tuvastada, et tegemist on just YY-ga. Fotod on tehtud vaid üksikutest kehaosadest, mitte isikust tervikuna. Samuti ei ole võimalik kindlaks teha fotode tegemise aega, kohta ning kelle poolt need fotod tehtud on. Kuigi tunnistaja AA arvas, et fotodel nähtav kleit on sarnane kannatanu kleidiga, ei tähenda see automaatselt, et kleit oli kannatanu seljas. Seega on kaitsja hinnangul tegemist lubamatu tõendiga. Kui kannatanu läks koos esindaja vandeadvokaat K. Nammiga politseisse, siis oleks pidanud kriminaalmenetluses kogenud advokaat juhtima menetleja tähelepanu kehavigastuste fikseerimise vajadusele KrMS § 88 korras, juhul kui menetleja ise ei ilmuta sellealast taiplikkust ja initsiatiivi. Kaitsja teeb sellest järelduse, et nähtavad vigastused puudusid. On üldteada, et juhul kui on tegemist perevägivalla juhtumiga, siis alati fikseeritakse politseis vigastused. Süüdistatava arvates näitab isikuvaatluse protokolli puudumine seda, et vigastusi tegelikult ei olnudki ja EMO-s käis teine isik kannatanu dokumendiga. Kaitsja peab süüdistatava versiooni usutavaks, sest ka tunnistajad C ja DD ei rääkinud kohtus, et nad oleksid kannatanul füüsilise vägivalla tundemärke märganud. Lisaks sellele ei rääkinud kannatanu neile, et vahetult enne seda oli tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitatud. Ainuke tunnistajate tähelepanu köitnud asjaolu oli see, et kannatanu ja laps olid saabudes mõlemad sokkides. Tunnistaja AA andis ütlusi selle kohta, mida CC lasteaias rääkis. Laps on menetluses üle kuulatud ning seega ei ole tunnistaja ütlused selles osas tõendiks. Tunnistaja sõnade kohaselt YY ütles tunnistajale, et süüdistatav oli olnud öösel tema vastu vägivaldne ja tunnistaja nägi käsivarrel sinikaid. Tunnistaja sõnul oli YY-l seljas varrukateta kleit. YY ei täpsustanud, millal ta sinikad kätele sai. Seega ei saa eeldada, et need olid tekitatud süüdistatava poolt samal öösel. YY ütles tunnistajale, et läheb politseisse. Järelikult oli Ida-Tallinna Keskhaigla EMO-s juba käidud. Seega ei olnud kannatanu enam rääkimise ajal tajutu mõju all ning tunnistaja ütlused ei saa olla tõendiks. Ei ole välistatud, et tunnistaja annab kannatanut toetavaid ütlusi. Tunnistaja EE antud ütlused sündmuse kohta ei saa olla tõendiks, kuna kannatanu on asjas vahetult üle kuulatud. Tunnistaja räägib ainult tema öeldut edasi ning kannatanu ei olnud telefonikõneluse ajal enam vahetult tajutu mõju all. Seega on see tuletatud tõend. Tunnistaja MM ütlused sündmuse kohta ei saa samuti olla tõendiks, kuna kannatanu on vahetult üle kuulatud. Tunnistaja räägib ainult tema öeldut edasi ning kannatanu ei olnud tunnistajaga rääkides enam vahetult tajutu mõju all. Seega on see samuti tuletatud tõend. Kaitsja hinnangul on kohus asunud ekslikule seisukohale, et need kolm tunnistajat said sündmusest teada vahetult pärast süütegu või mõned hetked hiljem. Kohus on lugenud tunnistaja UU ütlused vastuolulisteks ning jätnud need tõendite kogumist välja, kuid DD ütlusi on maakohus pidanud usaldusväärseteks. Kaitsjale jääb kohtu selline seisukoht arusaamatuks, sest kumbki tunnistaja ei näinud kannatanul kehavigastusi ega kuulunud temalt ühtegi kaebust seoses vägivalla kasutamisega T.T poolt. Tunnistaja UU selgitas kohtus, et kui YY nende juurde saabus oli ta natuke räsitud, magamata ja võib olla olid tal alkoholilõhnad juures. Vägivalda seostas tunnistaja ainult sellega et T.T ei olnud lubanud kannatanul koos lapsega kodust öösel ära minna. Sellest võib teha järelduse, et T.T ja YY vahel oli toimunud tüli seoses omavaheliste varaliste suhetega. Tunnistaja UU ütlustest ja CC videoülekuulamisest nähtub, et CC on elav laps ja juhul kui kõik süüdistuses ning kannatanu ütlustes kirjeldatu oleks tema nähes toimunud, siis

4(13)

oleks ta kohe sellest rääkinud esimesele inimesele, s.o UU-le stiilis, et vaat mis meil juhtus. Ei ole eluliselt usutav, et laps hakkas löömise ja lohistamise juttu ajama alles mitu tundi hiljem lasteaeda viies. Tunnistaja UU ütlustest nähtuvalt oli hommikul kui kannatanu tagasi nende juurde tuli, tal seljas minikeleit. On täiesti loogika vastane, et naisterahvas, kes on üle keha väidetavalt sinine, demonstreerib seda lühikese, ilma varrukateta kleidiga. Sellisel juhul kantakse riideid, mis neid kehaosi varjavad. UU ei täheldanud kannatanu kehal verevalumeid või sinikaid. Tunnistaja DD ütlused langevad kokku tunnistaja UU ütlustega. Isikukaitseteenuse lepingu täitmise aruanne ei ole tõendina käsitletav, sest selle on koostanud SS teiste isikute sõnade põhjal. Samuti pole aruande põhjal tuvastatav, kes olid need ihukaitsjad, kes YY-ga koos olid. Asjas pole esitatud ühtegi algdokumenti, mille põhjal see aruanne koostati, et veenduda kas tunnistajatena kohtus ütlusi andnud isikud ZZ ja OO ka tõepoolest seda kõike nägid, mida nad kohtus antud tunnistuses kirjeldasid. Nende ütlused ei ole usaldusväärsed, sest on mõjutatud lepingulisest suhtest YY-ga. Alaealise CC videoülekuulamine ei ole usaldusväärne tõend, sest last on ilmselgelt mõjutatud selliseid ütlusi andma. st. Ülekuulamine leidis aset 2 kuud pärast süüdistuses kirjeldatud sündmust. Kohus ei ole hinnanud, kas ja kuidas võis kannatanu mälupildile mõju avaldada väidetavast sündmusest möödunud aeg ning olukord, kus ema takistas isal hooldusõiguse teostamist, sh lastega suhtlemist. Kohus pole pööranud tähelepanu lapseealise tunnistaja puhul tema ütlustes kasutatud mõisteaparaadile ja muudele asjaoludele, mis võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt. Ilmselgelt räägib laps ülekuulamisel oluliselt pikemast perioodist kui ainult sellel kuupäeval toiminud sündmustest. Ühtegi sõnumivahetust, mida kannatanu esindaja erinevatele tunnistajate ja ka kannatanu puhul ette luges, ei ole kohtule tõendina esitatud. Kannatanu ei soovinud oma ema ega RR kohtusse kutsuda, et tõendada, et teda tõepoolest ei saadud kätte, et tal ei olnud telefoni või et üldse oli mingiks muretsemiseks põhjust. Kaitsja hinnangul ei ole kogu kannatanu poolt kirjeldatud situatsioon eluliselt usutav. Eluliselt usutavam on T.T poolt esitatud situatsiooni kirjeldus. Nimelt on ta selgitanud, et temal ja YY-l olid erimeelsused korteri müügi osas. T.T isegi ei teadnud, et YY koos nende pojaga korterist lahkus, sest oli selleks ajaks juba uinunud. Uuritud tõenditega ei ole T.T-le esitatud süüdistus tõsikindlalt tõendatud ega kaitseversioone ümber lükatud, mistõttu KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks ning T.T juba ainuüksi sellel põhjusel õigeks mõista. T.T pole kunagi soovinud, et kannatanu oma kodust välja koliks, veel enam koos lastega ja endale teise eluruumi üüriks. Pigem oli see kannatanu enda soov kuna tal oli tekkinud teine lähisuhe. Seega T.T väidetava teo ja varalise kahju vahel puudub põhjuslik seos. Seega on tsiviilhagi rahuldamine varalise kahju hüvitamise nõudes põhjendamatu. Süüdistuses kirjeldatut pole kunagi toimunud. Aset leidis suusõnaline tüli varaliste suhete teemal. YY tahtis süüdistatava sõnul talle nö mütsi pähe tõmmata, kuid kuna seda kiirelt teha ei saanud, siis valiti tema mõjutamine läbi laste suhtlus- ja hooldusõiguse. Seetõttu ei ole ka põhjendatud mittevaralise kahju väljamõistmine. Süüdistatav ei ole varem kriminaalkorras karistatud, tal puuduvad karistused väärtegude eest. Ka pärast süüdistuses märgitud tegu pole süüdistatav toime pannud ühtki uut kuritegu. Sellest võib järeldada, et kuritegelik käitumine ei ole talle eluviisiks ning teda on võimalik mõjutada vähem

5(13)

liikumisvabadust piiravate meetmetega. Kohtupraktika kohaselt on võimalik karistada sellist isikut sarnase teo eest ka lühema vangistusega ning jätta see tingimuslikult kohaldamata kui isik ei pane KarS § 73 alusel määrataval katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. T.T peab seoses oma tööga palju reisima ning KarS § 74 alusel määratud käitumiskontroll piiraks oluliselt tema võimet täita oma töökohustusi, mis omakorda mõjutaks tema majanduslikku toimetulekut ning suutlikkust toetada oma lapsi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuse nr 3-1-1-43-10 p-s 30 on selgitatud, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) riigivõimu käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Kohtuasja keerukus võib väljenduda näiteks tõendite vastuolulisuses ja nende suures hulgas, süüdistatavate ja kuriteoepisoodide rohkuses, tunnistajate viibimises välisriigis jne. Kaebaja käitumise puhul tuleb arvestada, kas ta on menetlusest kõrvale hoidunud või muul viisil takistanud kiiret ja tõhusat menetlust. Riigivõimu käitumine omab tähtsust selles osas, kas asjaomased asutused on võtnud tarvitusele piisavalt meetmeid menetluse kiireks ja efektiivseks lahendamiseks. Oluliste asjaoludena, mis on süüdistatava jaoks kaalul, käsitletakse kriminaalmenetlusega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siia kuuluvad nt tõkendid, eriti eeluurimisvangistus, vara arest ja muu taoline, millistega kaasneb isiku ebakindlus oma tuleviku suhtes. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.08.2011 otsuses nr 3-1-1-57-11 selgitanud, et puudusteks menetlejate käitumises saab lugeda ulatuslikke tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioode. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamine üldjuhul menetlusaega ei käivita. Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda (30. juuni 2014 otsuse nr 3-1-1-14-14 p-d 586-588, 17. juuni 2015 määrus asjas nr 3-1-1-53-15 p 9). Sellisteks toiminguteks võivad olla kahtlustatavana ülekuulamine, töö - ja elukoha läbiotsimine, vahi alla võtmine vms. Praeguse asja materjalidest nähtub, et väidetav kuriteosündmus leidis aset 28. juunil 2016. T.T on samal päeval kahtlustatavana üle kuulatud, milles ta oma süüd ei tunnista. Seega hakkas mõistlik menetlusaeg kulgema samast kuupäevast. Poolteist aastat väldanud k ohtueelse menetluse käigus on üle kuulatud kannatanu ja 6 tunnistajat, sealhulgas alaealine tunnistaja. Alaealise tunnistaja ütlused on videosalvestatud. Kogutud on kirjalikke tõendeid. 23. veebruaril 2018 on koostatud süüdistusakt ja saadetud kriminaalasi üldmenetluses kohtusse. Eelistung oli määratud 22. märtsiks 2018, kuid see lükati valitud kaitsja vandeadvokaat Liis Tedderi taotlusel edasi (1 kd tl 7). 4. aprillil 2018 toimunud eelistungil leppisid prokurör ja kaitsja kokku, et viimane kohtuistung peetakse 1. augustil 2018 (1 kd tl 12 pöördel). Kohus andis

teha etteheidet riigivõimupoolsele tegevusetusele. EIÕK praktikas välja toodud olulisi asjaolusid, mis on süüdistatava jaoks kaalul ja mis kohtu silmis nõuavad suurema kiirusega tegutsemist, s.o põhiõiguste riiveid nagu eeluurimisvangistus, ametikohalt eemaldamine, vara arest või oodatava võimaliku karistuse raskus, käesolevas kriminaalasjas ei esine. Kriminaalmenetluse alustamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni on möödunud kolm aastat ja 6 kuud, mis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt ei ületa mõistlikku menetlusaega. Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatava T.T suhtes ei esine alust lõpetada kriminaalasja menetlus KrMS § 2741 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Seetõttu jätab kohtukolleegium süüdistatava sellekohase taotluse rahuldamata. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole praeguses asjas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, karistuse mõistmisel, tsiviilhagi lahendamisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida nad esitasid maakohtu istungil ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on T.T KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistatud. Maakohus süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud ning neid ei näe ka kohtukolleegium. Asjaolu, et süüdistatav ja kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti kõrvaldamata kahtluste esinemist. 6.3 Kaitsja leiab, et asjas uuritud tõenditega ei ole T.T-le esitatud süüdistus tõsikindlalt tõendatud ega kaitseversioone ümber lükatud, mistõttu KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks ning T.T juba ainuüksi sellel põhjusel talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja tsiteerinud KrMS § 7 lg 3 sätet valikuliselt, sest kriminaalmenetluses ei tõlgendata süüdistatava süüdiolekus tema kasuks mitte igasugune kahtlus, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb 8(13)

tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (nt 8. juuni 2011 otsuse nr 3-1-1-38-11 p 18). 6.4 Süüdistatav ja kaitsja leiavad, et kannatanu YY ütlused ei ole usaldusväärsed, sest tema poolt kirjeldatud sündmust ei ole toimunud. Tema ütlused on välja mõeldud, ebaloogilised ning tema ütlusi ei kinnita ükski teine tõend. Valeütluste andmise eesmärgiks on soov oma endisele abikaasale kätte maksta. Kohtukolleegium apellantide seisukohaga ei nõustu, sest maakohtu otsuses on põhjalikult selgitatud, miks on kannatanu ütlused usaldusväärsed ja miks kohus süüdistatava T.T ütlusi ebausaldusväärseks peab. Asja materjalidest nähtub, et kannatanu on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus samasisulisi ütlusi, sest kohtumenetluse pooled ei ole taotlenud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Seevastu süüdistatava T.T ütlused ei ole kooskõlas ühegi teise tõendiga, mistõttu maakohus luges tema ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks. Kannatanu YY ütlused on kooskõlas eelkõige oma poja CC ütlustega, kes seda sündmust ainukesena vahetult pealt nägi. Kuna tegemist oli alaealise tunnistajaga, siis KrMS § 70 lg 3 alusel tema ülekuulamine videosalvestati. Kohtukolleegium vaatas ringkonnakohtu istungil videosalvestust ja veendus, et kohtuprotokolli kantud teave ei erine videosalvestusel nähtust. Tunnistaja on kirjeldanud kuidas isa ja ema mitme tunni kestel riidlesid, millist vägivalda isa ema suhtes kasutas ning kuidas ta öösel koos emaga korterist tuttavate juurde põgenes. Süüdistatav ja kaitsja leiavad, et tegemist on lubamatu tõendiga, sest lapse ülekuulamisel on rikutud kriminaalmenetluse norme ja süüdistataval ning kaitsjal ei olnud võimalik talle küsimusi esitada. Süüdistatav taotles alaealise tunnistaja ringkonnakohtu istungil ülekuulamist, kuid ringkonnakohus jättis selle taotluse eelmenetluses rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et alaealine tunnistaja on kohtueelses menetluses üle kuulatud ja tema ülekuulamine on videosalvestatud. KrMS § 70 lg 3 kohaselt vajaduse korral alaealise ülekuulamine videosalvestatakse, kui on kavas kasutada seda ülekuulamist tõendina kohtumenetluses, sest alaealise vahetu ülekuulamine kohtus ei ole võimalik tema vanuse või vaimse seisundi tõttu. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on kahtlustataval õigus kohtueelse menetluse ajal videosalvestusega tutvuda. Viie päeva jooksul pärast tutvumist on kahtlustataval või kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi. Prokuratuur vaatab taotluse läbi viie päeva jooksul alates selle esitamisest. Taotluse rahuldamisest keeldumine ei takista taotluse kordamist KrMS §-s 225 sätestatud korras või kohtumenetluses. Praeguses asjas ongi tegemist olukorraga, kus tunnistaja CC on noorem kui kümneaastane ning seetõttu on tema ütlused videosalvestatud. Seadus ei võimalda selliseid isikuid kohtuistungile kutsuda ja üle kuulata. Neile võidakse esitada prokuratuuri või kohtu kaudu vaid täiendavaid küsimusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 23. oktoobri 2015. a otsuse punktides 18 ja 19 selgitanud, et ehkki alla neljateistaastast tunnistajat (kannatanut) ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab siiski talle selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et

9(13)

rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. Kohtukolleegium juhtis samuti tähelepanu asjaolule, et seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. Praegusel juhul on asjakohane KrMS § 71 lg 1 p 1, mille kohaselt on süüdistatava alanejal sugulasel õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Kuna tunnistaja on süüdistatava poeg ehk alaneja sugulane, siis oli tal õigus keelduda ütluste andmisest oma isa vastu. Videoülekuulamise protokollidest nähtub, et menetleja on tunnistajale enne ülekuulamise algust konkreetsete näidete põhjal selgitanud, mis on vale ja mis on tõde. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta mõistab nende sõnade tähendust. Seejärel on menetleja tunnistajale selgitanud, et ta peab rääkima ainult tõtt, s.t rääkima kõigest nii nagu päriselt oli. Samuti seda, et ta ei pea oma isast rääkima, kui ta ei taha. Ülekuulamisprotokollist ja videosalvestisest nähtub, et tunnistaja on talle selgitatud asjaoludest aru saanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul erikoolituse saanud menetleja tunnistajale tema ea kohaselt ja arusaadavalt selgitanud tõe rääkimise kohustust ning KrMS § 71 lg 1 p 1 sisu. Kui menetleja oleks kannatanutele ette lugenud menetlusseaduse paragrahvi ja selle teksti, oleks see olnud kahtlemata lapseealisele kannatanule arusaamatu ning hoopis sellisel juhul oleks kohtukolleegiumi hinnangul tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4 lubavad esitada suunavaid küsimusi, kui tunnistajal on vanuse tõttu raske mõista mittesuunavaid küsimusi. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsuses nr 3-1-1-73-15 on märgitud, et eelpoolnimetatud sätted võimaldavad otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist. Kuna praeguses asjas on tegemist lapseealise tunnistajaga, siis oli tema ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamine igati põhjendatud ja kooskõlas seadusega. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja seisukohaga, et alaealise tunnistaja CC ütlused ei ole tõenina lubatavad, sest apellantide hinnangul on rikutud tema ülekuulamisel kriminaalmenetluse norme. KrMS § 88 lg 1 p 2 kohaselt isiku läbivaatusel selgitatakse tervisekahjustuse laad, vigastuse paiknemine ja vigastuse muud tunnused. Sama sätte lõike 2 sätestab, et kui isiku läbivaatuse eesmärk on avastada tema kehal kuriteojälgi, osaleb läbivaatusel kohtuarst või tervishoiutöötaja või muu asjatundja. Puuduvad tõendid selle kohta, et EMOS oleks käinud kannatanu isikutunnistust kasutades mõni teine naisterahvas. Kuna praeguses asjas fikseeriti kannatanu YY kehal olevad vigastused kohe järgmisel päeval Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna raviarst TT poolt, siis ei näe kohtukolleegium menetlusnormide rikkumist selles, et kannatanut politseijaoskonnas uuesti läbi ei vaadatud. Kannatanu on esitanud kohtule temast tehtud fotod, millel nähtuvad tema kehavigastused. Kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et fotodel on tema ning need tegi RR samal päeval kui ta lapse lasteaeda viis. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja AA ütlustest nähtub, et kannatanu kandis last lasteaeda tuues samasugust lillelise mustriga alt volangidega kleiti, nagu fotol kujutatud. Puudub alus arvata, et kannatanu oleks leidnud vägivallatunnustega naisterahva, talle

10(13)

oma kleidi ja kingad selga pannud ja siis temast fotosid teinud. Seega peab kohtukolleegium apellantide selliseid väiteid alusetuks. Kuna kohtuistungil kuulati kannatanu YY vahetult üle, siis on maakohus arvestanud tunnistajate DD, AA ja MM ütlusi tõendina vaid osaliselt. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et maakohus oleks pidanud nende tunnistajate ütlused tõendina kõrvale jätma, sest nad ise kuriteosündmust pealt ei näinud. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajad ZZ ja OO, kes töötasid K OÜ-s turvatöötajatena ja olid palgatud kannatanut kaitsma. Kuna tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas, siis ei olnud kohtul põhjust nende ütluste õigsuses kahelda. Mõlemad tunnistajad kinnitasid kohtuistungil, et esitasid oma tööülesannete täitmise kohta kirjaliku aruande PP-le. PP poolt allkirjastatud aruande sisu on kooskõlas tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlustega. Aruanne kinnitab turvatöötajate poolt kohtuistungil antud ütluste õigsust. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta tunnistajate UU ja EE ütlustega ei arvesta. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, ega pea neid vajalikuks korrata. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja taotlusega mõista T.T talle esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. 6.5 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium kaitsja poolt esitatud alternatiivset taotlust, lühendada T.T-le mõistetud vangistuse tähtaega ja jätta see KarS § 73 alusel tingimuslikult kohaldamata. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seda seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 20. märtsi 2017. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis 7. Kohtukolleegium leiab, et praeguses asjas tehtud maakohtu otsuses selliseid eksimusi ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 121 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis T.T-le karistuseks vangistuse 1 aastaks 3 kuuks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Apellatsioonis ei põhjendata, miks ei vasta mõistetud karistus süü

11(13)

suurusele ega süüdimõistetu isikule. Ka kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid T.T-le mõistetud vangistuse tähtaja lühendamist. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, et T.T tuleb allutada KarS § 74 alusel käitumiskontrollile koos KarS § 75 lõikes 1 toodud kontrollnõuetega. Maakohus on seejuures arvesse võtnud süüdistatava suhtumist tema poolt toimepandud kuriteosse, sealhulgas tema käitumist kohtuistungil. Tema isikut arvestades on maakohus määranud talle põhjendatult lisakohustuse sotsiaalprogrammis osalemise näol. Kaitsja taotleb apellatsioonis T.T suhtes KarS § 73 sätete kohaldamist, sest oma tööülesannete tõttu peab ta palju reisima. Käitumiskontroll takistaks tal oma tööülesannete täitmist, mis omakorda mõjutaks tema majanduslikku toimetulekut ning suutlikkust toetada oma lapsi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja taotlus kooskõlas tuvastatud asjaoludega, sest kohtuistungi protokollidest ja kohtuotsusest nähtub, et T.T ei tööta. Maakohus ei rahuldanud prokuröri taotlust kohustada T.T KarS § 75 lg 2 p 1 alusel heastama kuriteoga tekitatud kahju kohtu määratud tähtajaks. Kohus põhjendas seda asjaoluga, et T.T ei tööta ning tal tuleb tasuda menetluskulud. Isegi kui süüdistatav töötaks, ei tingiks see asjaolu kohtuotsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas. Mõistetud karistus ei peagi olema süüdistatava jaoks mugav, sest vastasel juhul ei oleks tegemist karistusega toimepandud kuriteo eest. 6.6 Maakohus on kohtuotsuse lehekülgedel 22-25 piisava põhjalikkusega käsitlenud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise küsimust. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukohad kooskõlas võlaõigusseaduse sätetega, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadega ja senise kohtupraktikaga selles küsimuses. Seega ei ole süüdistatava ja kaitsja väited selle kohta, et kannatanule ei ole kahju tekitatud, asjakohased ega kooskõlas kohtu poolt tuvastatud asjaoludega

12(13)

Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud, kuid nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud osaliselt. Kohtukoosseis ei vaidlusta kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Kaitsja taotleb riigi õigusabi osutamise eest ettenähtud tasu piirmäära suurendamist 34%, kuid oma taotlust ei põhjenda. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja taotlus piirmäära suurendamiseks ka põhjendatud, sest tegemist ei ole mahuka ega keeruka ning kohtupraktikas harva esineva kriminaalasjaga. Samuti ei ole selles palju süüdistatavaid ega kannatanuid. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Seega peab kohtukolleegium põhjendatuks koos apellatsiooniga esitatud kaitsja taotlust summas 388,80, sealhulgas käibemaks 64,80 eurot. Samuti peab kohtukolleegium põhjendatuks kaitsja taotlust ringkonnakohtu istungil osalemise eest summas 129,60 eurot, sealhulgas käibemaks summas 21,60 eurot. Eeltoodut arvesse võttes määrab kohtukolleegium käesolevas asjas apellatsioonimenetluses advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 alusel riigi õigusabi tasu suuruseks 518,40 eurot, sealhulgas käibemaks 86,40 eurot ja mõistab selle riigi kasuks välja süüdistatavalt T.T-lt.

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.