Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Ajavahemikul 24. detsembrist 2013 kuni 1. veebruarini 2014 kasutas R. Saia nende ühises elukohas korduvalt vägivalda oma toonase elukaaslase XX suhtes. 24.12.2013 õhtul lükkas R. Saia oma elukaaslast XX nende ühises elukohas mitu korda tugevalt vastu külmkappi, hoides tal kätega kõrist ja randmetest kinni, samuti tõukas ta XX tugevalt rinna ja õlavarre piirkonda. Oma teoga põhjustas R. Saia XX-le füüsilist valu ning tervisekahjustusi (kaela punetuse ning verevalumid seljal ja randmete ümber). 25.12.2013 õhtusel ajal tiris ta diivanil istunud XX tugevalt vasakust jalast, põhjustades kannatanule füüsilist valu. 01.02.2014 päeval (u kella 15:00-17:00 vahel) lõi ta XX jalaga mitmeid kordi selja ja istmiku piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu. 01.02.2014 õhtul tiris ja tõukas ta XX riietest ja kätest, lõi seejärel teda lahtise käega mitmeid kordi pea piirkonda ning tiris XX jalgadest kinni hoides diivanilt maha. Siis tõukas R. Saia kätega XX paar korda vastu kraanikaussi, lõi XX-le jalaga mitmeid kordi vastu säärt ning rusikaga vastu pead. Oma tegevusega põhjustas R. Saia kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusi (verevalumid randmetel, säärel ja nina juures kollakas laik ning silma all tumedam laik). 10.05.2014 kella 16:00-19:00 vahel pani R. Saia lahtise käe oma endisele elukaaslasele XX-le vastu ühte põske ja rusikas käe vastu teist põske ning surus siis niimoodi XX nägu oma käte vahel, põhjustades kannatanule füüsilist valu. 02.07.2014 kella 11:30 paiku väänas R. Saia Tallinnas XXX maja ees XX käsi, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Kuna tegemist on lähedase korduva kehalise väärkohtlemisega, vastab R. Saia kuritegu karistusseadustiku praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt KarS § 121 lg 2 p-dele 2 ja 3. KarS § 118 lg 1 p 2 järgi mõistis kohus R. Saia süüdi selles, et 23.06.2015 kella 21.00 ja 24.06.2015 kella 04.00 vahelisel ajal kasutas ta QQQ majas füüsilist vägivalda oma ema UU suhtes, mille tulemusel sai UU muu hulgas parema õlavarreluu murru, mis on üle nelja kuu kestev tervisehäire. Täpsemalt kasutas R. Saia oma ema vastu vägivalda järgnevalt: Ta surus padjaga oma ema UU näole. Seejärel võttis ta ühe käega UU-l põskedest kahelt poolt kinni ning surus neid. Pärast seda hakkas R. Saia UU kätest tirides voodist välja tõmbama, mille käigus lõi UU pea vastu teravat aknaäärt ja sai pähe veritseva haava. Siis tiris R. Saia UU kööki ja lükkas vastu tööriistakasti ning vastu seina. Selle tagajärjel kukkus UU põrandale ning sai parema õlavarreluu murru. Veel lõi R. Saia UU mitmeid kordi jalaga keha ja pea piirkonda. Mõni aeg hiljem lohistas R. Saia UU jalgadest tirides maja esikusse, kuhu jättis tundideks lamama ning lõi veel jalaga UU kõhu piirkonda. Kirjeldatud teoga põhjustas R. Saia UU-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi: parema õlavarreluu ülaotsa killulise murru koos õlaliigese kõõluse vigastusega, peaajuvapustuse, põrutushaava kuklas, nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel ja vasakul pool alahuulel ning selja alaosa põrutuse ja ninaverejooksu.

KarS § 424 järgi mõistis kohus R. Saia süüdi selles, et ta juhtis 19. aprillil 2014 kella 01.52 ajal Tallinnas Kadaka teelt AAA maja juurde liikunud mootorsõidukit Jeep Grand Cherokee (reg.nr PPPPPP), olles joobeseisundis (vere alkoholisisaldus 2,56 mg/g). KarS § 3312 järgi mõistis maakohus R. Saia süüdi selles, et ta rikkus korduvalt Harju Maakohtu 18.02.2015 määrusega kehtestatud lähenemiskeeldu. Määrusega keelas kohus R. Saial läheneda avalikes kohtades XX-le ja DD-le lähemale kui 100 meetrit ning viibida XX ja DD elukohas (XXX, Tallinn) ja sellele lähemal kui 100 meetrit. R. Saia rikkus neid keelde järgnevalt: 26.02.2015 kella 07.04 paiku helistas Rait Saia XX ja DD elukohas, aadressil Tallinn, XXX, korteri fonokella ning karjus uksetelefoni, lähenedes seega kannatanute elukohale lähemale kui 100 meetrit. 18.03.2015 kella 10.25 paiku sõitis Rait Saia autoga XX ja DD elukoha lähedusse jääval teelõigul aeglaselt edasi-tagasi, olles XX-le ja DD-le ning nende elukohale lähemal kui 100 meetrit. 16.04.2015 kella 8.53 paiku, sõitis Rait Saia Tallinnas autoga, VVV asuva MMM lasteaia ees XX pargitud auto juurde, milles XX viibis, ning peatus mõneks sekundiks, olles XX-st u 2-3 meetri kaugusel. 22.04.2015 kella 7.30 paiku helistas Rait Saia XX ja DD elukohas korteri fonokella, lähenedes sellega kannatanute elukohale lähemale kui 100 meetrit. 22.04.2015 kella 9.40 paiku sõitis R. Saia Tallinnas, Valdeku ja Kraavi tänava ristmiku juurest kuni Sõpruse pst ja Akadeemia tee ringini järele XX autole, olles sõidu ajal XX-le lähemal kui 100 meetrit. 09.05.2015 kella 10.05 paiku Harjumaal Saue vallas Y külas asuval mänguväljakul tuli Rait Saia XX juurde, olles XX-st u 1 meetri kaugusel. 03.08.2015 kella 20.10 ajal helistas R. Saia XX ja DD korteri fonokella, lähenedes sellega kannatanute elukohale lähemale kui 100 meetrit.

Veel jättis kohus tähelepanuta, et mitmete süüdistuste osas oli kriminaalmenetlus kujunenud ebamõistlikult pikaks. R. Saia suhtes alustati esialgu erinevatel alustel mitu kriminaalmenetlust. Kõik menetlused ühendati lõplikult 25. jaanuaril 2016. Maakohus tegi otsuse 4. septembril 2019. Kaitsja leiab, et kuna erinevad menetlused hakkasid R. Saiat mõjutama erinevatel aegadel, tuleb iga menetluse puhul vaadata mõistlikku menetlusaega eraldi. KarS § 424 järgi alustati R. Saia suhtes kriminaalmenetlust 1. mail 2014. R. Saia joove tuvastati süüteo toimepanemise päeval, 19. aprillil 2014. Määruse väärteomenetluse lõpetamise ja kriminaalmenetluse alustamise kohta sai R. Saia kätte 11. oktoobril 2014. Sel päeval kuulati ta ka kahtlustatavana üle ja talle kohaldati elukohast lahkumise keeldu. Järelikult hakkas menetlus R. Saiat mõjutama alates 11. oktoobrist 2014. Kuna maakohus tegi otsuse 4. septembril 2019, kulus ajast, kui isik menetlusest teada sai kuni maakohtu otsuse tegemiseni 4 aastat 10 kuud ja 24 päeva. Kaitsja leiab, et kuna tegemist on teise astme kuriteoga, ei ole avalik menetlushuvi suur. Samuti on tegemist olemuselt lihtsa süüteoga, mille asjaolud olid algusest peale selged. KarS § 120 lg 1 ja § 121 tunnustel alustati R. Saia suhtes kriminaalmenetlust nr 14230106663

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

R. Saia õigeksmõistmiseks üheski talle esitatud süüdistuses kohtukolleegium alust ei

olukordades põhjendamatult kannatanute ütlusi R. Saia omadele. Kohtukolleegium kaitsja etteheitega ei nõustu. Paljude tegude puhul ei pea kaitsja väide, et nende tõendamisel oli tegemist sõna sõna vastu olukorraga, üldse paika, kuna kannatanute ütlusi toetasid ka muud tõendid. Argumente nende muude tõendite kõrvalejätmiseks apellatsioonis esitatud ei ole. 5.1 Üheksast KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud teost kuue puhul ei saa rääkida sõna sõna vastu olukorrast. 4., 7., 20. ja 26. mai ning 24. augusti episoodide puhul on maakohus lisaks kannatanute ütlustele tuginenud ka asitõendi vaatlusprotokollidele. Need vaatlusprotokollid kajastavad helisalvestisi R. Saia telefonikõnedest XX või DD-ga. Maakohus on otsuses R. Saia sõnu tsiteerides ära näidanud, et need tõendid kinnitavad kannatanute ütlusi. 7. mai 2014 episoodi puhul kinnitas maakohtu otsuse kohaselt XX ütlusi selle kohta, et R. Saia parkis ta auto kinni ning takistas füüsiliselt väljasõitu parklast, ka foto. Apellatsioonis asitõendi vaatlusprotokolle ega fotot tõenditena kuidagi kahtluse alla seatud. Kuna need tõendid toetavad kannatanute ütlusi, on põhjendamatu ka kaitsja väide, et kohus on alusetult eelistanud kannatanute versiooni toimunust süüdistatava omale.

5.2 Eelnevaga sarnane on olukord KarS § 3312 järgi kvalifitseeritud tegusid tõendavate tõenditega. Kõikidel juhtudel peale 3. augusti 2015 teo on maakohus tuginenud lisaks kannatanute ütlustele ka heli- või videosalvestiste vaatlust kajastavatele asitõendi vaatlusprotokollidele. Samuti on kohus tuginenud kannatanute esitatud fotodele, leides, et need kinnitavad lähenemiskeelu rikkumist. Kuivõrd need tõendid, mille usaldusväärsust apellatsioonis kahtluse alla seatud ei ole, kinnitavad kannatanute ütlusi, on alust pidada ka kannatanute ütlusi usaldusväärseks. DD ütlusi 3. augusti 2018 juhtumi kohta kinnitavad temaga koos olnud RR tunnistajana antud ütlused. Kui kannatanute ütlused on apellatsioonis seatud kahtluse alla väitega, et need on ajendatud isiklikust vimmast R. Saia vastu, siis mingeid argumente, miks ei peaks pidama usaldusväärseks tunnistaja RR ütlusi, apellatsioonis esitatud ei ole. Lisaks peab ringkonnakohus

DD ja RR ütluste usaldusväärsust suurendavaks tõigaks seda, et nende kirjeldatud R. Saia käitumine sarnaneb tema käitumisega 22. aprillil 2015.

5.3 R. Saia süüditunnistamisel KarS § 118 lg 1 p 2 järgi on kohus tuginenud lisaks kannatanu XX ütlustele mitmete tunnistajate ütlustele. Sedapuhku ei pea ringkonnakohus aga võimalikuks piirduda tõdemusega, et kannatanu ütlusi toetavad ka tunnistajate ütlused, mida vaidlustatud ei ole. Nimelt on maakohus tuginenud tunnistajate jutule ka osas, mis ei ole kriminaalmenetluse seadustiku järgi tõendina kasutatav. Kuigi apellatsioonis tunnistajate ütlustele tuginemist vaidlustatud ei ole, ei pea kohtukolleegium mõeldavaks kiita heaks maakohtu otsuse põhjendusi, mis ringkonnakohtu hinnangul tuginevad infole, millele tuginemist menetlusseadustik keelab. Olukorras, kus ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud süüdistatava olukorda raskendavalt kriminaalõigust, lubab ringkonnakohtul apellatsiooni piirest väljuda ka KrMS § 340 lg 1. Praegusel juhul ei too maakohtu tõendite hindamisel tehtud viga küll kaasa maakohtu otsuse tühistamist, sest samu asjaolusid tõendavad ka lubatavad tõendid. Tõenditest, millele on maakohus R. Saia KarS § 118 lg 1 p 2 järgi süüdimõistmisel tuginenud, tuleb ringkonnakohtu hinnangul jätta kõrvale NN ütlused Rainer Saialt ja täpsustamata isikutelt kuuldu kohta EE ütlused XX-lt kuuldu kohta ja XX ütlused UU-lt, NN-lt ja XX raviarstilt kuuldu kohta. KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole tõend tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, v.a samas sättes loetletud juhtudel. Ütlused teiselt isikult kuuldu kohta on tõendina kasutatavad järgmistel juhtudel: 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata KrMS § 291 lg-s 1 nimetatud põhjusel; 2) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde; 3) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega; 4) tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud. Sellele ei ole tähelepanu pööranud prokurör tõendite esitamisel ega maakohus tõendite hindamisel. Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et prokurör oleks kohtulikul uurimisel põhjendanud, miks on NN, EE ja XX ütlused teistelt isikutelt kuuldu kohta tõendina kasutatavad. Ka maakohus, kes on XX ütlustele otsuses tuginenud, ei ole selgitanud, millisest alusest lähtuvalt on need ütlused tõendina kasutatavad. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ühtegi KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud alust, mis lubaks tugineda NN või XX ütlustele teistelt isikutelt kuuldu kohta. XX ütlused UU-lt kuuldu kohta ei ole käsitatavad KrMS § 66 lg 21 p-le 2 vastavatena, kuna UU rääkis talle juhtunust mitu päeva hiljem. Eelnev ei tähenda, et R. Saia KarS § 118 lg 1 p-le 2 vastav tegu ei oleks tõendatud. UU ütlusi selle kohta, et R. Saia teda peksis, toetavad SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõtted

haigusloost ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt. Ekspertiisiaktis on märgitud, et osa UU vigastustest (parema õlavarreluu ülaotsa murd, peaajuvapustus, põrutushaav kuklas ning selja alaosa põrutus) võivad olla põhjustatud löökidest või kõva pinna vastu kukkumisest või paiskumisest, osade vigastuste (alahuulel ja mõlema silma laugudel olnud nahaaluste verevalumite ning ninaverejooksu) kohta on ekspert öelnud aga üheselt, et sellised vigastused on iseloomulikud just peksmisele. Ka ei näe ringkonnakohus võimalust, kuidas oleks need hematoomid ja ninaverejooksu saanud põhjustada kukkumine seljale (mis saaks selgitada UUl olnud kuklahaava), nagu on UU selgitanud vigastusi meditsiinitöötajatele (kd III; tl. 7) või õlale, nagu on oma ütlustes arvanud R. Saia (kd III; tl. 14). Ringkonnakohtu hinnangul väärib tähelepanu, et toimikus on mitu UU haigusloo väljavõtet, milles on erinevad andmed UU vigastuste põhjuste kohta. Esimeses on märgitud, et kuigi patsiendi väitel kukkus ta trepist alla selja peale, ilmnes põhjalikuma vestluse käigus, et poeg peksis teda (kd III; tl 7–8), teises (kd III; tl. 9–10) on märgitud üksnes, et patsient kukkus trepist alla selja peale, kuid samas on märgitud, et andmeid vigastuste põhjuse kohta on muudetud patsiendi 1. juulil 2015 esitatud avalduse põhjal (kd III; tl. 10). See on kooskõlas UU enda ütlustega, mille kohaselt ütles R. Saia kiirabitöötajatele, et UU kukkus trepist alla ning käskis ka UU-l öelda haiglas, et kukkus. Ka hiljem on R. Saia nõudnud talt korduvalt, et ta peab rääkima, et kukkus trepist alla. Lisaks on R. Saia koostanud UU nimel kirju väitega, et UU kukkus trepist alla, millele UU pidi alla kirjutama (kd III, tl 5, 6). Need tõendid näitavad ringkonnakohtu hinnangul veenvalt, et R. Saia versioon, mille kohaselt UU sai tal tuvastatud tervisekahjustused kukkudes, ei pea paika. Nentida tuleb, et osaliselt on R. Saia versiooni toetanud oma ütlustes ka ÕÕ, kelle ütlused on samuti kannatanu UU ütlustega vastuolus. Nimelt on ÕÕ sarnaselt R. Saiaga kirjeldanud seda, kuidas nad leidsid 23. juunil 2015 päevasel (pealelõunasel) ajal ilmselt kukkunud UU terrassilt välisukse juurest ja kandsid ta voodisse, kusjuures UU-l ei olnud nähtavaid vigastusi ja ta ei kurtnud, et tal kuskil valutaks (kd III; tl. 28). UU ütluste kohaselt oli olukord teine: R. Saia tarvitas tema suhtes vägivalda 23. juuni õhtul, selle käigus sai ta kuklahaava, millest jooksis tugevalt verd, ning õlaluumurru. Luumurru sai ta, kui R. Saia lükkas teda köögis vastu tööriistakasti: tema käsi jäi kuidagi seina ja tööriistakasti vahele. R. Saia jättis UU kööki lamama, mingi aeg hiljem võttis aga jalgadest kinni ja lohistas esikusse, jättes ta porivaibale lamama. Millalgi öisel ajal tuli R. Saia koos ÕÕga. UU hakkas ÕÕ elukaaslast appi hüüdma, mille peale ütles R. Saia: „Ah, ema on purjus, las karjub edasi,“ lüües ise UU jalaga kõhtu (kd III; tl. 4). Kuna ekspertiisiakti kohaselt oli UU vigastuste iseloom selline, mis viitas peksmisele, peab ringkonnakohus usaldusväärseks just UU ütlusi ning leiab, et ÕÕ ütlused tuleb ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Arvestades seda, et UU ütluste kohaselt mõjutas R. Saia teda vigastuste tekkepõhjuste kohta valetama ning seda väidet toetavad ka UU haigusloo väljavõtted, tekib kahtlus, et ÕÕ on andnud R. Saia versiooni toetavaid ütlusi R. Saia mõjutusel.

5.4 KarS § 121 järgi kvalifitseeritud tegudest mitme puhul on tõepoolest tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Nii on see 24. detsembri 2013, 1. veebruari 2014 päeval ja õhtul ning 10. mail 2014 toimepandud tegude puhul.

kohaselt pidi kohus asuma kriminaalasja arutama 18. veebruaril 2019. Seega lisandus kriminaalasja menetlusse veel üks ligi aastane paus. Seda, mis tingis istungi aja määramise nii kaugesse aega, kohtu alla andmise määrusest ega maakohtu eelistungi protokollist ei nähtu. Nentida tuleb, et ka 18. veebruaril ei õnnestunud asuda kriminaalasja arutama, kuna istungiaja saabudes teavitas R. Saia kohut, et on sel ajal perega puhkusereisil (kd IV; tl. 14). Sellega seoses tuleb märkida, et R. Saiale oli toimikus oleva väljastusteate (kd IV; tl. 13) kohaselt saadetud kohtu alla andmise määrus e-posti teel 26. veebruaril 2018 kahele erinevale e-posti aadressile. Samuti nähtub kohtute infosüsteemist, et samal päeval on tehtud kohtu alla andmise määrus R. Saiale avaliku e-toimiku kaudu kättesaadavaks (R. Saia on kohtu alla andmise määruse avalikus e-toimikus võtnud vastu alles 10. septembril 2019). Samuti mõjutas uue istungiaja määramist R. Saia kaitsja vahetumine (kd IV; tl. 18, 20, 23). Seetõttu jõudis kohus kriminaalasja arutamiseni 2019 juunis. Ringkonnakohus leiab, et 2019. aastal lükkus kohtulahendini jõudmine edasi süüdistatavast ja kaitsjast tingitult. Sellele eelneva kolme aasta jooksul on kriminaalasja menetlus veninud aga riigi tegevusetuse tõttu. Ringkonnakohtu istungil süüdistuse esitanud prokuröri asendanud prokurör tunnistas, et mõjuvaid põhjuseid, miks menetlus 2016–2017 seisis, ei ole ning ilmselt viibis kriminaalasjas süüdistuse esitamine prokuröri suure koormuse tõttu. Kohtukolleegium nendib, et niivõrd pikka pausi selline põhjendus ei õigusta. Ka ei ole andmeid mõjuva põhjuse kohta, mis tingis aastase pausi maakohtus. Need viivitused menetluses on seda kaalukamad, et kõigi R. Saiale süüks pandavate tegude kohta tõendite kogumine võttis umbkaudu kaks aastat ning kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks üldmenetluses oli plaanitud neli päeva.

6.2 Kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõude rikkumine ei tähenda seda, et menetlus süüdistatava suhtes tuleks igal juhul lõpetada. KrMS § 2742 lg 1 näeb ette, et kohus võib kriminaalmenetluse lõpetada, kui süüdistatava õiguse rikkumist ei ole võimalik muul viisil heastada. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kriminaalmenetluse lõpetamist R. Saia suhtes. Kohtukolleegium peab oluliseks R. Saia toimepandud kuritegude hulka: maakohus on ta süüdi mõistnud kokku viies eri kuriteos, neist ähvardamisi, kehalise väärkohtlemisi ja lähenemiskeelu rikkumisi puhul pani R. Saia toime korduvalt. Sellele lisandub tõik, et KarS § 118 lg 1 p-le 2 vastav kuritegu on esimese astme kuritegu. Ringkonnakohtu hinnangul on ka selle kuriteo asjaolud niivõrd häirivad, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole õigustatud. R. Saia pani kuriteo toime oma ema suhtes, keda ta muu hulgas alandaval kombel lohistas ja jalaga peksis. Lisaks jättis ta raske tervisekahjustuse saanud UU tundideks esikusse lamama. Sellist tegu peab kohtukolleegium niivõrd hukkamõistu väärivaks, et ei pea võimalikuks kriminaalmenetlust lõpetada. KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt on võimalik seda, et süüdistatava õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud, hüvitada ka tema karistuse kergendamisega. Maakohus mõistis R. Saiale raskeimat üksikkaristust – KarS § 118 lg 1 p 2 alusel mõistetud 4-aastast vangistust – suurendades liitkaristuseks 5 aastat vangistust. Seda karistust vähendas kohus KrMS § 238 lg 2

alusel 1/3 võrra. Lisaks jättis kohus mõistetud liitkaristuse KrMS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui R. Saia ei pane 3 aasta 6 kuu jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Prokurör avaldas ringkonnakohtu istungil arvamust, et maakohus on juba karistuse mõistmisel arvestanud sellega, et süüdistatava õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on kohelnud R. Saiat karistuse kohaldamisel leebelt. R. Saiale mõistetud üksikkaristused on suhteliselt kerged. Arvestades erinevate karistuste hulka, on kohus liitkaristuse mõistmisel raskeimat karistust suurendanud pigem tagasihoidlikult. Lõpuks on kohus jätnud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, valides selleks leebema (ilma käitumiskontrollita) alternatiivi ning kohaldades suhteliselt lühikest katseaega. Siiski on tõsiasi see, et maakohus ei ole kohtuotsuses nimetanud karistusi mõistes ega liitkaristust tingimisi täitmisele pööramata jättes põhjusena mõistliku menetlusaja rikkumist. Seda, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel seda mõjutava asjaoluna mõistlikule menetlusajale viidanud, möönis ka ringkonnakohtu istungil osalenud prokurör. Ta leidis aga, et järeldus sellele tuginemise kohta on võimalik teha lähtudes maakohtu istungil osalenud prokuröri maakohtus esitatud seisukohtadest. Ringkonnakohus nendib, et nii maakohtu mõistetud üksikkaristused kui liitkaristus vastavad prokuröri taotletule. Samas tuleb aga tõdeda sedagi, et ka prokurör ei ole taotletavaid karistusi põhjendades viidanud mõistliku menetlusaja möödumisele. Prokurör on välja toonud vaid selle, et kuritegude toimepanemisest on möödas pikk aeg, isik on varem kriminaalkorras karistamata ega ole ka uusi kuritegusid enam toime pannud. Sellest tulenevalt leidis prokurör, et R. Saia karistuse võib jätta tingimisi täitmisele pööramata jätta (kd IV; tl. 46). Seega on prokurör viidanud eripreventiivsetele kaalutlustele, mitte tõigale, et isikule etteheidetavate kuritegude menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. Ringkonnakohus leiab, et mõistliku menetlusaja rikkumist kompenseerib piisavalt R. Saiale kergema liitkaristuse mõistmine, st raskeima üksikkaristuse suurendamise asemel kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemine. Raskeima üksikkaristusega võrdset liitkaristust peab ringkonnakohus põhjendatuks ka seetõttu, et raskeim karistus mõisteti R. Saiale KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritud teo eest. Selle teo eest mõistetud karistuse kergendamist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, leides, et selle kuriteo menetlusele kulunud aeg ei kaalu üles selle kuriteo asjaolusid.

6.3 Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p-le 3 maakohtu otsuse R. Saiale mõistetud 5-aastase liitkaristuse osas, mida maakohus vähendas 3 aasta 6 kuuni. KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p-i 4 alusel mõistab ringkonnakohus R. Saiale KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel kuritegude kogumis liitkaristuseks 4 aastat vangistust, mida tuleb lühimenetluse tõttu vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel 2 aasta 8 kuuni. See karistus tuleb jätta KrMS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata nagu seda tegi maakohuski, sest ringkonnakohus ei või kaitsja apellatsiooni alusel süüdistatava olukorda raskendada. Kaitsja apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus sellega osaliselt, kuna kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ning maakohtu otsusega mõistetud liitkaristuse tühistamiseks andis alust kaitsja seisukoht, et rikutud süüdistatava õigust kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.