Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel.

1-19-6616 Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1-19-6616 tegelikult kulutatakse. Eelnevast tulenevalt pidas maakohus ekspertiisi nr 18E-GE0917 põhjendatud maksumuseks 1 938 eurot (s.o 34 x 57 eurot), mis kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele. Ülejäänud ekspertiisikulud jättis maakohus riigi kanda. Süüdistatava kaitsja taotles osade menetluskulude riigi kanda jätmist ka põhjusel, et süüdistatav ei suuda neid tasuda, sest tema sissetulek on 600 eurot. Kohus leidis aga, et kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et süüdistataval esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et puudub mõjuv põhjus menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Kohus leidis, et R. Panasjuki 600-eurone sissetulek ei tähenda, et ta ei oleks suuteline rohkem teenima või et tema sissetulek lähiajal ei võiks suureneda. Siiski pidas maakohus põhjendatuks süüdistataval sundraha ja menetluskulude ositi tasumise võimaldamist. Kohus märkis, et lõppkokkuvõttes on oluline see, et menetluskulud saaksid tasutud mõistliku aja jooksul. Kuivõrd menetluskulude tasumine ühe kuu jooksul ei ole süüdistatava hetke sissetulekut arvestades võimalik, kaasneks tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. See ei kiirendaks sundraha ja menetluskulude tasumist, vaid halvendaks üksnes süüdistatava majanduslikku olukorda.

1-19-6616

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-19-6616 ekspertiisikulu süüdimõistetult välja mõistmist pidanud põhjendatuks ainult juhul, kui tehtud ekspertiisi tulemus aitab kaasa kriminaalasja lahendamisele. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi puhul peab kaitsja oluliseks seda, et R. Panasjuki süüdimatus ei leidnud tõendamist. DNAekspertiisi puhul leiab kaitsja, et kriminaalasja lahendamisele ei aidanud kaasa uuringud, mis olid eksperdiarvamuse punktide 4 ja 6 aluseks. Nimelt ei olnud kannatanu DNA-profiil eksperdiarvamuse p-s 4 loetletud proovidega seostatav ning p-s 6 nimetatud proovide puhul on märgitud, et usaldusväärseid järeldusi kannatanu bioloogilise materjali sisaldumise kohta neis proovides ei ole võimalik teha. 6.1 Ringkonnakohus nendib, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi osas võiks kaitsja seisukohta pidada viidatud Riigikohtu lahendite valguses põhjendatuks juhul, kui süüdistatava vaimse tervise osas poleks olnud põhjendatud kahtlust ning selle kontrollimine, kas ta on süüdiv, oleks olnud ilmselgelt üleliigne. Selliseid väiteid ei ole kaitsja määruskaebuses esitanud. Vastupidi: kaitsja on ise viidanud määruskaebuses sellele, et R. Panasjuk saab psühhiaatrilist abi. Ka määrati kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis just kaitsja taotlusel. Kui kriminaalmenetluses tekkis kahtlus, kas R. Panasjuk on süüdiv, oli selle asjaolu väljaselgitamine KarS § 32 lg-st 1 ja KrMS § 62 p-st 3 tulenevalt kriminaalasja lahendamiseks ilmselgelt vajalik. 6.2 Viidates Riigikohtu lahenditele, mis seovad ekspertiisi kulu süüdistatavalt väljamõistmise sellega, kas ekspertiis oli kriminaalasja lahendamiseks vajalik, leiab kaitsja, et R. Panasjukilt pole alust mõista välja DNA-ekspertiisi aktis oleva eksperdiarvamuse punktides 4 ja 6 loetletud proovide analüüsimisega seotud kulusid. 6.2.1 Kohtukolleegium leiab, et eksperdiarvamuse punktis 4 nimetatud proovide puhul on kaitsja seisukoht ilmselgelt põhjendamatu juba põhjusel, et kaitsja väide, nagu ei oleks nende proovide suhtes tehtud ekspertiis aidanud kaasa kriminaalasja lahendamisele, on vale. Näitamaks nimetatud punktis kajastatud järelduse tähtsusetust lahendatava kriminaalasja jaoks, on kaitsja kirjeldanud vaid üht osa eksperdiarvamuses esitatud järeldustest. Kaitsja märgib: „Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et DNA-ekspertiisi eksperdiarvamuse p 4 kohaselt ei ole kannatanu profiil seostatav nendest proovidest (12 ekspertiisiobjekti (12*57= 684 eurot) ) saadud DNA-segaprofiilidega..“ Kaitsja jätab mainimata, et proovidest saadi segaprofiilid, milles tuvastatav peamine DNA-profiil langes kokku R. Panasjuki DNAprofiiliga. Valdav osa proove oli võetud noa käepidemelt. Maakohus kasutas seda infot R. Panasjuki süü tuvastamisel, märkides otsuses: „Oranži käepidemega noa (pakend nr 6) käepidemelt võetud proovidest saadi DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Nendes segaprofiilides on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev Roman Panasjuki DNA-profiiliga. AU DNA-profiil ei ole seostatav nendest proovidest saadud DNAsegaprofiilidega. Seega oli sündmuskohal ja Panasjuki plätudel kannatanu U veri ja noal Panasjuki DNA, mis kinnitab, kannatanu ütlusi, et Panasjuk lõi teda oma korteris noaga.“ (kd II; tl. 145).

1-19-6616 Seega on kaitsja põhjendamatult sidunud DNA-ekspertiisi eksperdiarvamuse punkti 4 üksnes küsimusega, kas proovides tuvastati kannatanu DNA-d või mitte. Kaitsja väide, nagu poleks DNA-ekspertiis eksperdiarvamuse punktis 4 käsitletud osas aidanud kriminaalasja lahendamisele kaasa, on eksitav. 6.2.2 DNA-ekspertiisi eksperdiarvamuse p-i 6 puhul on olukord teine. Selles nimetatud proovi kohta on ekspert nentinud, et DNA-analüüsil saadi mitmelt isikult pärinev täisprofiil; R. Panasjukilt pärit bioloogilise materjali sisaldumist selles ei saa välistada, AU-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise kohta ei saa teha usaldusväärseid järeldusi. Eelnevast hoolimata ei ole alust vähendada DNA-ekspertiisi kulude R. Panasjukilt välja mõistetavat osa. See, et kõikidest võetud proovidest ei saadud DNA-ekspertiisi käigus tulemusi, mis oleks aidanud kinnitada või ümber lükata süüdistatava süüd, ei tähenda, et DNA-ekspertiisi kulud tuleks osaliselt riigi kanda jätta. Kaitsja viidatud määrustes ei ole Riigikohus öelnud, et menetluskulude süüdimõistetult väljamõistmine oleks põhjendatud ainult juhul ja ulatuses, milles eksperdiarvamus oli kasutatav otsuse tegemisel. Riigikohus ütleb, et süüdimõistetult ei või välja mõista sellise ekspertiisi kulusid, mille tegemine ses kriminaalasjas oli üldse põhjendamatu. 7. detsembril 2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12 tehtud määruse seisukohtades on Riigikohus kaitsja tõlgenduse sõnaselgelt välistanud. Määruse punktis 6.1 on Riigikohus selgitanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas teha tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte, ning vaid erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Sellise erandjuhuga on tegemist, kui „määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele“. Määruse punktis 8 ütleb Riigikohus, et ekspertiisikulude väljamõistmisel ei oma tähtsust, „kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid asjaolusid“. Kuigi määruse selles punktis käsitleb Riigikohus menetluskulude jagamist mitme süüdimõistetu vahel, on väljaöeldud seisukoht, mille kohaselt ei välista konkreetselt süüdimõistetult ekspertiisikulu väljamõistmist see, et ekspertiis tema vastu kasutatavaid tulemusi ei andnud. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka Riigikohtu 18. detsembril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-121-13 tehtud määrus. Selle määruse punktist 6 võib küll jääda mulje, et Riigikohus on sidunud ekspertiisi kulude süüdimõistetult väljamõistmise ekspertiisi järeldustega. Nimelt ütleb Riigikohus, et süüdistatavale saab panna ekspertiisi kulu hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Vaadates öeldu konteksti, on siiski selge, et Riigikohus ei ole oma eelnevat seisukohta muutnud. Kriminaalasja lahendamisele kaasaaitamisest räägib Riigikohus seoses tõendamisvajadusega, st mõeldud on, et tehtav ekspertiis peab olema selline, mis võib anda kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulist infot. Arvestada tuleb ka sellega, mis küsimust Riigikohus selles määruses lahendas. Ses kriminaalasjas heideti süüdistatavale ette, et ta kirjutas arstina väljapsühhotroopset ainet sisaldavate ravimite retsepte, juhtudel kui ravimi väljakirjutamiseks puudusid näidustused. Riigikohus leidis, et selle süüdistuse kontekstis ei omanud tähtsust, kas teiselt isikult ära võetud tabletid ja vedelik sisaldasid narkootilist või psühhotroopset ainet ja milline oli nendes puhta aine kogus. Sellest tulenevalt ei pidanud

1-19-6616 Riigikohus põhjendatuks ka süüdistatavalt nende küsimuste lahendamiseks tehtud ekspertiisi kulu väljamõistmist. Niisiis tõik, et ekspertiisi tulemusel ei saanud üheselt kinnitust, et proov sisaldab süüdistatava või kannatanu DNA-d, ei tähenda, et süüdimõistetult ei oleks selle proovi analüüsiga seotud kulusid alust välja mõista.

1-19-6616 DNA-ekspertiisi kulude R. Panasjukilt väljamõistmise vaidlustamisel on kaitsja väitnud, et eksperdiarvamuse punktis 4 käsitletud osas ei aidanud ekspertiis kriminaalasja lahendamisele kaasa. Kaitsja põhjendas seda väitega, et nendest proovidest ei tuvastatud kannatanu DNA-d. Kaitsja jättis mainimata, et proovidest tuvastati süüdistatava DNA-d ning tegemist oli asjaoluga, millele maakohus R. Panasjuki süü tuvastamisel tugines. Seega esitas kaitsja määruskaebuses asjaolusid moonutatult, jätmaks kohtule muljet, et ekspertiisi tulemus ei aidanud kriminaalasja lahendamisele kaasa. Ühtlasi tuleb nentida, et ka ses osas on kaitsja põhjendused pea olematud. Kaitsja tsiteerib Riigikohtu lahendit ning märgib seejärel ära fakti, et DNA-ekspertiisi akti eksperdiarvamuse p-s 4 kohaselt ei ole kannatanu DNA-profiil seostatav loetletud proovidest saadud DNA-segaprofiiliga. Puudub igasugune selgitus, miks kaitsja ise peab toodud fakti selliseks, et sellele on kohaldatav tsiteeritud Riigikohtu seisukoht. Eelnevast tulenevalt määrab ringkonnakohus kaitsja osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 13,5 eurot, millele lisandub käibemaks 2,7 eurot. Koos käibemaksuga on kaitsjale määruskaebuse esitamise eest makstav riigi õigusabi tasu seega 16,2 eurot. Kuna ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, jääb vastavalt KrMS § 187 lg-le 2 määruskaebemenetluse õigusabikulu R. Panasjuki kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.