Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. november 2019, Tallinn
Kriminaalasja number
1-18-9492
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Orvi Koik Elina Huobolainen
Kohtuistungi sekretär
Kohtuistungi toimumise aeg ja 07. november 2019, Tallinn koht Jan Mururanna( Mururand) süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi, Karl- Kevin Lääne süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1,2 - § 25 lg 2 järgi ja Henri Puhmi( Puhm) Kriminaalasi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1- § 25 lg 2 ; § 344 lg 1 järgi. Harju Maakohtu 26. juuni 2019 aasta otsus Apelleeritud kohtuotsus üldmenetluses Kaitsjad Apellatsiooni esitajad Prokurör
Eleliis Rattam
Süüdistatavad
Jan Mururand, ik: 39708280277, varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, viibis eelvangistuses 2 päeva, Karl-Kevin Lääne, ik: 39709061539, varem väärteokorras karistatud, viibis eelvangistuses 1 päeva, Henri Puhm, ik: 39704260268, varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, viibis eelvangistuses 3 päeva.
Kaitsjad
Toomas Laanemaa, Silver Reinsaar, Kristi Rande
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
läbivaatuse (akt nr 17LA0150611-1) käigus ära ning see asendati jälitustoimingu teostamise käigus veega täidetud plastikpudelitega. Sellise käitumisega panid Jan Mururand ja Henri Puhm toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise katse grupis, s.o KarS § 184 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja Karl-Kevin Lääne pani toime suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise katse grupis isikuna, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, s.o KarS § 184 lg 2 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Kohustas Karl-Kevin Läänet tasuma väljamõistetud sundraha, ekspertiisikulu ja kaitsjatasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 218.50 eurot.
puuduvad asjas mistahes tõendid, millest järelduks, et Jan Mururand oleks teadnud, kuidas kanepit kasvatatakse ega seda, kuidas kanepist marihuaanat saadakse. Asjaolu, et Jan Mururand kanepi kasvatamise üksikasju teab, üheski tõendist järeldada ei ole võimalik. Samas isegi kui Jan Mururand oleks süüdistuses nimetatud ajal (s.o 2016 sügisel) teadnud, kuidas põhimõtteliselt kanepit kasvatatakse ja kanepist marihuaanat saadakse, jääb kohtuotsusest arusaamatuks, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et selline Jan Mururanna teadmine kanepi kasvatamise põhimõtetest muudab eluliselt mitteusutavaks sajaolu, et Jan Mururanna teadmisel oli tema nimele tellitud pakkides justnimelt kanepiseemned ja lambid, mitte aga kanep või marihuaana. Kui isik isegi teab, kuidas toimub kanepi kasvatamine ning isik on teadlik, et ta annab edasi paki, milles on vajalikud vahendid kanepi kasvatamiseks ning kui ta isegi möönaks, et paki saaja kavatseb vastavaid esemeid kasutada selleks, et hakata kasvatama narkootilist ainet sisaldavat kanepit, ei vasta selline käitumine KarS § 184 ettenähtud süüteokossisu objektiivsetele tunnustele – so narkootilise aine käitlemisele. Miks ei võinud Jan Mururand pakkidel korduvalt järel käies arvata, et pakkide sisuks on kanepiseemned ja lambid, mitte aga kanep, kohus arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud ei ole. Millisest tõenditel põhineb kohtu järeldus, et Jan Mururand oleks kohtu poolt väidetut arvanud – st et Henri Puhm on aiandushuviline või et ta oleks Jan Mururand arvates soovinud hakata kasvatama kanepitaimi, mis THC-d ei sisalda, kohtuotsusest ei nähtu. Jan Mururand midagi sellist kohtuistungil väitnud ei ole, samuti ei tulene kohtu poolt järeldatud asjaolu ka muudest kohtuistungil uuritud tõendist. Jan Mururand on kohtuistungil selgitanud, et teadis, et tellitakse kanepiseemneid, kuid mida Puhm nendega teha tahab, sellest juttu ei olnud (vt 15.05.2019 kohtuistungi protokoll lk 29). Seega on kohtu järeldus Jan Mururanna teadmisest ja arusaamisest meelevaldne ja oletuslik, mis ei rajane kohtus uurituid tõenditel. Isegi, kui J. Mururand oleks arvanud või teadnud, et tema nimele tellitud pakis sisalduvatest kanepiseemnetest kavatseb Puhm hakata kasvatama THC-d sisaldavaid kanepitaimi ja J. Mururand oleks sellise teadmise põhjal üle andnud postipaki, ei vastaks Jan Mururanna käitumine ka sel juhul KarS § 184 sätestatud koosseisu st narkootilise aine suures koguses käitlemise tunnustele. KarS § 184 tunnustele oleks Jan Mururanna käitumine saanud vastata juhul, kui Jan Mururand oleks möönnud, et pakis asub kanep või sellest saadud marihuaana, mitte aga selle kasvatamiseks vajalikud vahendid. Kohus on lugenud ebausaldusväärseks Jan Mururanna väite, et tema arvas, et kanepiseemned ei sisalda THC-d. Kohus on oma järeldust põhjendanud sellega, et kanepitarvitajana pidi Mururand teadma, et kanepitaimed kasvavad seemnetest ja Internetist otsides oleks ta koheselt saanud teada, et need seemned, millest kasvatakse THC-d sisaldavaid taimi, sisaldavad ka ise THC-d. Esiteks ei põhine kohtu selline järeldus kohtuistungil uuritud tõenditel. Nagu mainitud, ei ole kohtulikul arutusel kordagi tõusetunud küsimust sellest, kas Jan Mururand teadis, kuidas kanepit kasvatatakse. J. Mururanna vastavasisulise teadmise kohta ei ole esitatud kohtuliku uurimise käigus mistahes tõendeid. Teiseks isegi kui eeldada, et isik teab, et kanepitaim kasvab seemnest, siis sellisest teadmisest ei saa järeldada, et THC-d sisaldavate kanepitaimede kasvatamiseks kasutatavad seemned ka ise THC-d sisaldavad ning seda koguses, mis muudavad nende käitlemise lubamatuks ja karistatavaks. Asjaolu, kas kanepiseemned üldsegi sisaldavad THC-d ning millises koguses, ei ole kindlasti üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 1 tähenduses. Kas sellised kanepiseemned ka tegelikkuses THC-d sisaldavad peaks olema tõendatud konkreetsete tõenditega - näiteks ekspertiisiaktiga või asjatundja ütlustega. Käesolevas asjas ei ole esitatud mistahes tõendeid selle kohta, et kanepiseemned iseenesest THC-d üldsegi sisaldavad ega selle kohta, kas ja kuidas pidi Jan Mururand 2016. aastal teadma, et kanepiseemned THC-d sisaldavad. Asjaolu kohta, kas Internetis üldse mingit infot kanepiseemnete THC sisalduse kohta leiduda võib, mingeid tõendeid kohtuistungil esitatud ega uuritud ei ole. Seetõttu ei põhine kohtu järeldused asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditel. Kohus on muuhulgas ka asunud seisukohale, et kuivõrd Jan Mururannale lubati ühe paki eest 150 eurot, siis pidi Jan Mururand aru saama, et sellist raha on võimalik lubada ainult THC-d sisaldava
kanepi või selle seemnete käitlemisest. Kohtu vastav järeldus on jällegi pelgalt oletuslik, mis ei põhine asjas uuritud tõenditel. Teoreetiliselt isegi kui oletada, et J. Mururand teadis või möönis, et pakis sisalduvatest seemnetest kavatseb Puhm kasvatada THC-d sisaldavad kanepitaimed, siis selliste seemnete käitlemist, ilma tuvastamata, et seemned tegelikkuses ka THC-d sisaldavad ning J. Mururand sellisest asjaolust teadlik oli, ei saa käsitleda narkootilise aine käitlemisena KarS § 184 tähenduses. Kindlasti aga ei saa postipaki käitlemise eest 150 euro lubamisest järeldada, et postipaki valdaja peaks mõistma, et postipakis on kanep. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et kuivõrd Henri Puhm ja Jan Mururand olid 2016. aastal kanepi tarvitajad, siis on usutav, et võidi koos arutada ka kanepi hankimise võimalusi, mistõttu ei ole usutav, et Mururand uskus, et Puhm tellib korduvalt lampe ja kanepiseemneid. Eeltoodust nähtub, et kohtu järeldus rajaneb jällegi pelgalt oletusel (võidi koos arutada) ning sellist järeldust ei kinnita ükski asjas uuritud tõend. Kohtuotsuses toodud järeldus, et J. Mururand oli andnud loa enda nimele kanepi tellimiseks ja sellega seoses on pannud toime kuriteo kavatsetult, ei kinnita üksi asjas uuritud tõend. Millises tõendite põhjal on kohus järeldanud, et Jan Mururand on andnud loa enda nimele kanepi tellimiseks, kohtuotsusest ei nähtu. Apellant ei taotle asjas suulist menetlust. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1 ja 3 palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 26.06.2019 otsus ning teha uus otsus, millega mõista Jan Mururand temale esitatud süüdistuses õigeks, jätta menetluskulud riigi kanda. Mõista Eesti Vabariigilt Jan Mururanna kasuks välja hüvitis summas 92.28 eurot ebaseadusliku vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahuldada kaitsjatasu hüvitamise taotlus.
Maakohus tugines lubamatule tõendile, avaldades KrMS § 45 lg 2 p 4 rikkumisega saadud KarlKevin Lääne kohtueelses menetluses antud ütlusi ning võttes kohtutoimikusse Karl-Kevin Lääne kahtlustatavana ülekuulamise protokolli ühes kõigi antud ütlustega (sh need ütlused, mida ei usaldusväärsuse kontrollimiseks ei avaldatud). Kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei saa käesolevas asjas kasutada kohtueelses menetluses õigusvastaselt saadud ütlusi WW andis 31.08.2017 kahtlustatavana ülekuulamisel kaitsja osavõtul Karl- Kevin Läänet süüstavaid ütlusi. Kaitsjad olid maakohtus seisukohal, et süüstavate ütluste andmise tõttu WW poolt Karl-Kevin Lääne suhtes olid nende huvid vastuolus ning Karl-Kevin Lääne ülekuulamisel oleks pidanud kohustuslikus korras osalema kaitsja, mida menetleja aga ei taganud. Sellest tulenevalt on 24.10.2017 toimunud ülekuulamisega rikutud kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd KrMS § 45 lg 2 p 4 kohaselt oli kaitsja osavõtt eelnimetatud ülekuulamisest kohustuslik. Riigikohtu praktika kohaselt on kaitsja kohustuslikkuse põhimõtte eiramine aluseks tõendi lubamatuks tunnistamisele. Juhul, kui tõendi kogumisele on ette nähtud kriminaalmenetluslik erikord ja seda on rikutud ning tegemist on süüküsimuse lahendamiseks lubamatu tõendiga, siis on tõend lubamatu ka kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seda käsitlust kinnitab muu hulgas ka KrMS § 288 lg 9 p 3 sõnastus, kus tuuakse otsesõnu välja, et mälu värskendamiseks võib kasutada ükskõik mis dokumenti hoolimata selle lubatavusest tõendina. KrMS § 289 lg 1 ega 3 sellist põhimõtet aga ei sätesta. Eelnevast tulenevalt leiab kaitsja, et Karl-Kevin Lääne 24.10.2017 antud ütlustele tuginemisega tema 15.05.2019 kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selline rikkumine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise KrMS § 338 p 3 järgi, kuivõrd Karl-Kevin Lääne 15.05.2019 kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse küsimus omab kandvat rolli käesolevas asjas KarlKevin Lääne süüküsimuse otsustamisel. 15.05.2019 kohtuistungi protokollist nähtub, et Karl-Kevin Lääne poolt 24.10.2017 kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole avaldatud terviklikult, vaid lausete kaupa. Maakohtu menetluses ei avaldatud KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel Karl-Kevin Lääne kõiki kohtueelses menetluses antud ütlusi, vaid osad ütlused jäid usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldamata. Tallinna Ringkonnakohtul on eelnevale tuginedes võimalik KrMS § 341 lg 3 järgi tühistada Maakohtu otsuse ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Juhul, kui ringkonnakohus on seisukohal, et Karl-Kevin Lääne kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine usaldusväärsuse kontrolliks oli lubatav, on kaitsja seisukohal, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Ebaõige tõendite hindamine seisnes muu hulgas ka faktiliste asjaolude tuvastamine tuginedes elulisele usutavusele ning ebaõigel tuginemisel modus operandi’le. Faktilisi asjaolusid ei saa tuvastada tuginedes elulisele usutavusele Tõendi usaldusväärsuse kriteeriumi „eluline usutavus“ käsitlemine iseseisva tõendina on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selline rikkumine toob kaasa Maakohtu otsuse tühistamise KrMS § 338 p 3 kohaselt. Maakohtu tuginemine modus operandi`le on käesolevas asjas selgelt ebaõige. Nimelt puuduvad käesolevas asjas ajalis- ruumiliselt niivõrd seotud ja sarnased kuriteod, mille põhjalt saaks väita, et modus operandi oleks süsteemiloovaks faktoriks. Täiendavalt välistab modus operandi`le tuginemine ainuüksi asjaolu, et Karl- Kevin Läänele heidetakse ette ainult ühte kuriteoepisoodi. Modus operandi`le käesolevas asjas tuginemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise KrMS § 338 lg 3 alusel.
Isiku tegevuse kaasaaitamisena KarS § 22 lg 3 järgi kvalifitseerumiseks on kohtuotsuse põhjendustes vajalik loogiliselt ja veenvalt näidata, et Karl-Kevin Lääne tahtlikult andis WWle volituse teades, et WW võtab volituse abil vastu narkootikume. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolusid loogiliselt ja veenvalt tõendipõhiselt põhjendanud. Kaitsja juhib tähelepanu, et Karl-Kevin Lääne on kohtuistungil antud ütlustes põhjendanud, miks tema kohtueelses menetluses antud ütlused ja eelviidatud FB vestlusest nähtuv ei ole kooskõlas tema kohtuistungil antud ütlustega. Karl-Kevin Lääne on oma ütlustega kinnitanud, et eelviidatud FB vestlus sisaldab ebaõigeid väiteid. Olemasoleva ja lubatava tõendikogumi alusel puudub alus kahelda Karl-Kevin Lääne ütluste usaldusväärsuses. Ka juhul, kui ringkonnakohus ei pea Karl-Kevin Lääne kohtuistungil antud ütlusi usaldusväärseks ja vastupidiselt FB kajastab õigesti toimunut, leiab kaitsja, et puuduvad piisavad tõendid tuvastamaks veenvalt ehk väljapool mõistlikku kahtlust, et Karl-Kevin Lääne andis tahtlikult WW-le volituse teades, et WW võtab volituse abil vastu narkootikume. Arvestades asjaolu, et käesolevas menetluses on ainult üks süüstav kaudne tõend (FB vestlus), siis ei ole Riigikohtu praktika järgi võimalik käesolevas asjas teha süüdimõistvat otsust, kuivõrd selliselt ei ole loodud piisava kvaliteediga asjaolude kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Lisaks nähtub Karl-Kevin Lääne ja tunnistaja RR vahelisest kirjavahetusest vastupidiselt maakohtu seisukohtadele, et Karl-Kevin Lääne ei olnud teadlik, missugusel eesmärgil tema poolt üle antavat dokumenti kasutatakse21. Enamgi veel ei olnud Karl-Kevin Lääne teadlik, et tegemist on volitusega. Maakohus on eksinud nn kahekordne tahtlus tuvastamisel. Nimelt on Maakohus sisuliselt tuvastanud ainult subjektiivse teokooseisu tasandil ühekordse tahtluse volikirja edasiandmise osas. Kahekordse tahtluse jaatamine eeldaks täiendavalt veel tahtluse tuvastamist toimepanija õigusvastase teo suhtes – Karl-Kevin Lääne karistamiseks kaasaaitajana pidi ta olema teadlik sellest, et volikirja kasutatakse narkootilise aine omandamiseks. Sellise asjaolu kohta ei nähtu kohtutoimikust ühtegi tõendit (va nn eluline usutavus). Viidatud rikkumine toob kaasa KrMS § 339 lg 2 ja 338 p 3 koosmõjus kaasa kohtuotsuse tühistamise, kuivõrd käesolevas asjas omab Karl-Kevin Lääne nn kahekordse tahtluse tuvastamine Karl-Kevin Lääne süüküsimuse otsustamisel keskset rolli. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, kuivõrd kohtutoimikust ei nähtu ühtegi tõendit, mis kinnitaks Karl-Kevin Lääne teadmist narkootikumide olemasolust. Ringkonnakohtul on eelnevale tuginedes võimalik KrMS § 340 lg-te 1 ja 2 p 1, § 341 lg 3 ja § 309 lg 2 järgi teha uus otsus, millega mõistetakse Karl-Kevin Lääne õigeks, kuivõrd Ringkonnakohus saab rikkumise (tõendite ebaõige hindamine) kõrvaldada ja seejärel tõendikogumit hinnates jõuda käesolevas apellatsioonkaebuses esitatud seisukohani, et KarlKevin Lääne kriminaalmenetluse kohtulikul arutamisel ei ole tõendatud temapoolne kuriteo toimepanemine Kaitsja taotleb tunnistajana RR korduvat ülekuulamist ja WW 31.08.2017 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli osalise koopia tõendina vastuvõtmist
Maakohus on ekslikult lahendanud järgmised kaitsja poolt tõstatatud küsimused seonduvalt kriminaalmenetluse põhimõtetega. Menetluse käigus rikuti Henri Puhmi enese mittesüüstamise privileegi, teostades käekirjaekspertiisi tema enda poolt kriminaalmenetluse käigus dokumentidele antud käsikirjaliste märkmete alusel. Seejuures ei olnud Henri Puhmile selgitatud, et neid ta andma ei pea ning et neid võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Kuna need olid saadud kriminaalmenetluse käigus, oli seetõttu nende kasutamine Henri Puhmi süüdistamiseks vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga. KrMS §-st 14 tuleneva võistlevuse põhimõtte kohaselt ei peaks kohus otsustavas ulatuses tuginema tõendile, mis on kogutud kohtu omal algatusel (RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.4). Maakohtu otsus on selles Riigikohtu lahendis väljendatud põhimõttega otseses vastuolus. RR ja Karl-Kevin Lääne Facebooki vestluses kajastatud teabe vahetu allikas Karl-Kevin Lääne kinnitas, et ta ei esitanud RR-le tõeseid andmeid. Kohus luges põhjendamatult Karl-Kevin Lääne ebausaldusväärseks, kuivõrd selle aluseks olnud ülekuulamise ajal puudus Karl-Kevin Läänel kaitsja, kuigi kaitsja osavõtt oli KrMS § 45 lõike 2 p 3 järgi kohustuslik. Samas kohus siiski tugines samalt allikalt pärinevale teabele. See ei ole kooskõlas KrMS § 15 lõikega 3, kuivõrd kaitsja poolt teabe allikale esitatud küsimuste tulemusena selgus, et vestluses kajastatud teave ei vastanud tõele. Samuti on maakohus Jan Mururannaga seonduva episoodi puhul omistanud isikulistele tõendiallikatele väiteid, mis ei tulene ühestki tõendist. Seejuures on maakohus täitnud tõendamisest tingitud lünki vaid iseenda siseveendumusega jättes tähelepanuta, et mitmed süüdistuses toodud faktiväited ei tugine tõepoolest mitte ühelegi asjas kogutud tõendile, sh ka mitte kaassüüdistatav Jan Mururanna ütlustele. Lisaks ei ole ka põhjendatud Henri Puhmi karistuse osaline täitmisele pööramine. Kuriteosündmuste ajal oli Henri Puhm kõigest 19-20aastane varem karistamata noormees, kes polnud õiguskaitseorganitega pahuksisse sattunud. Asjas puuduvad seetõttu alused arvamuseks, et Henri Puhmi edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks on tema karistuse osaline täitmisele pööramine või käitumiskontrolli rakendamine vajalik. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja uut arutamist maakohtu teises koosseisus. Nimelt rikkus maakohus oluliselt KrMS §-st 288 tulenevat ristküsitluse korda võimaldades prokuröri teisesküsitluse käigus esitada uute asjaolude kohta suunavaid küsimusi, lubades avaldada kohtueelses menetluses antud ütluseid, kuigi puudusid vastuolud, ning kõigele lisaks abistas prokuröri küsimuste formuleerimisel. See peab kaasa tooma maakohtus toimunud ristküsitluse käigus antud ütluste lubamatuse ning asja uue arutamise teises kohtukoosseisus. Võltsimise süüdistus on puudulik. Henri Puhmile KarS § 344 lõike 1 järgi esitatud süüdistusest ei ole aru saada, millise õiguse võltsimisteo tulemusena saadud dokumendi alusel on võimalik omandada. Süüdistuses ei ole sellist õigust esile toodud. Henri Puhmile ette heidetud võltsimistegu ei muutnud kellegi õiguseid ega kohustusi, mistõttu ei realiseeri taolises olukorras volikirja võltsimine KarS § 344 lõike 1 objektiivse koosseisu tunnuseid. Maakohtu otsus Henri Puhmi süüdimõistmises 2017. aasta juulit puudutavas episoodis tuleb tühistada ning Henri Puhm õigeks mõista. Kohtuotsuse tegemisel on tuginetud üksnes Jan Mururanna ütlustele, kuid osaliselt on ta loetud ka ebausaldusväärseks. Kohus on ise tunnistanud Jan Mururanna ebausaldusväärseks tõendiallikaks, mõistes ta süüdi grupiviisilises kanepi käitlemise katses, kuigi ta enda sõnul ei tulnud selle pealegi, et kõnealuses pakis võinuks sisalduda kanepit.
Otseselt vale on ka Jan Mururanna ütlustes sisalduv väide, et lisaks tema poolt nimetatud kahele pakile ei ole tema ühtegi Kanadast tulnud pakki vastu võtnud. Vale on ka kohtuotsuse põhjendus, et Jan Mururanna ütlused haakuvad AS-i Eesti Post vastuskirjas toodud andmetega. Jan Mururand on saanud kätte neli Kanadast tulnud pakki. Jan Mururanna ütluste usaldusväärsuse astet ei saa pidada sääraseks, et vaid nende alusel Henri Puhmi süüdi mõista talle etteheidetavas kuriteos. Kohus on jätnud samas tähelepanuta ka Jan Mururanna selgituse, et ta üksnes järeldas, et rääkis Henri Puhmiga, vaatamata sellele, et Steami suhtluskeskkonnas on võimalik kasutajatunnuseid muuta ning teave suhtluspartneri identiteedist on kontrollimatu. Seejuures on Jan Mururand Henri Puhmi kaitsja küsimustele vastates selgitanud, et kogu sündmustiku pinnalt temale jäänud mulje alusel ta küll kinnitada ei saa, et Henri Puhm oli pakkide sisust teadlik. Seega üksnes Jan Mururanna ütluste pinnalt ei ole põhjendatud järeldada, et Henri Puhmi käitumises esinesid talle etteheidetava kuriteo katse subjektiivse koosseisu tunnused. Seetõttu tuleb Henri Puhm ka selles osas õigeks mõista. Lisaks osutab kaitsja sellele, et Jan Mururanna süüditunnistamine Henri Puhmiga kanepi kooskõlastatuid tellimises, on käesolevas asjas kogutud tõendite pinnalt täielikult tõendamata jäänud. Kohtuotsuse pinnalt jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes kohus siiski tuvastas nii Jan Mururanna kui Henri Puhmi süü Maksu- ja Tolliameti poolt kinni peetud kanepi grupiviisilises tellimises. Henri Puhmi on maakohtu otsusega karistatud kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Kaitsja on seisukohal, et Henri Puhm tulnuks õigeks mõista, kuid kui selles osas peaks ringkonnakohus jätma maakohtu otsuse muutmata, ei ole mõistetud karistuse osaline täitmisele pööramine antud asjaoludel vajalik. Henri Puhm on varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistamata isik, kellel kogu kriminaalmenetluse vältel ei ole olnud õiguskaitseasutustega mis tahes probleeme. Henri Puhm on käitunud õiguskuulekalt, tal ei ole isegi mitte ühte väärteokaristust. Seetõttu puudub alus arvamuseks, et tema edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks on tarvilik talle kontrollnõudeid kohaldada või osaliselt vangistus täitmisele pöörata. Henri Puhm oli talle etteheidetavate sündmuste ajal kõigest 19-20-aastane. Sellises vanuses inimeste puhul ei ole ka šokivangistuse kohaldamine sellistes asjades kuigivõrd tavapärane, kui nende ülejäänud taust on puhas, neil on realistlikud ja õiguskuulekad tulevikuplaanid. Kuna isikut ei ole varem karistatud, on põhjendatud arvata, et Henri Puhm on (edaspidi) õiguskuulekas sõltumata sellest, kas ta peab vangistusest osa reaalselt kohe ära kandma või mitte. Seetõttu on põhjust revideerida ka Henri Puhmile mõistetavat karistust, jättes selle tingimisi täielikult täitmisele pööramata ilma käitumiskontrolli kohaldamiseta KarS § 73 alusel. Kaitsja teeb viiteid ristküsitluse reeglite rikkumisele, leides, et ringkonnakohtus süüdistatava uuesti ristküsitlemine kahjustaks ulatuslikult tema ütlustele antavate hinnangute vaidlustamise võimalusi. Sel põhjusel taotleb kaitsja alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule, kellel tuleb läbi viia Henri Puhmi uus nõuetekohane ristküsitlus.
valdavalt esitanud juba kohtuvaidlustes, mistõttu ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Seonduvalt väidetavate menetlusõiguste rikkumisega soovib prokuratuur lisada apellatsioonkaebuste vastuseks järgmist. Jan Mururanna puhul on subjektiivne koosseis tuvastatud kohtuotsuse lk-l 9 ja 10. Sealjuures on kohus ka selgitanud, missuguseid kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolusid kogumis arvestades ta leiab, et Jan Mururand pidi olema just nimelt marihuaana tellimisest teadlik. Kohus tugines sealjuures nt Jan Mururanna enda ütlustele, tema elukohas teostatud läbiotsimise protokollile, asitõendi vaatlusprotokollile, ekspertiisiaktile ning H. Puhmi pangakonto väljavõttele. Seega on kaitsja seisukohad selle kohta, et kohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ta konkreetsele järeldusele Jan Mururanna kavatsetuse osas kuritegu toime panna jõudis, põhjendamatud. Kohtuliku uurimise käigus pole ei Jan Mururand ega Henri Puhm esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et saadetistes olid neile teadaolevalt legaalsed ained. Henri Puhm on eitanud igasugust seost eelnimetatud saadetisega, kuid kinnitanud, et on korra Jan Murannaga koos saadetisel järel käinud. Jan Mururanna sõnul nad suhtlesid Henri Puhmiga palju, olid koos, kuid pakkidest suheldi ainult keskkonnas Skype või Steam. Kui Jan Mururand arvanuks tõesti, et saadetised on legaalsed, oleks keskmise mõistliku inimesena pidanud kahtlust tekitama ka asjaolu, et Henri Puhm neid enda nimele siiski ei telli ning on nõus ühe saadetise eest maksma arvestatava summa. Samuti tekitanuks mõistlikus inimeses kahtlust asjaolu, et Henri Puhm, vaatamata sellele, et ta Jan Mururanna sõnul ise ütles, et ta ei saa saadetist vastu võtta vaid seetõttu, et tal on ID-kaart aegunud, tellis Jan Mururanna ütluste kohaselt saadetisi tema nimele pikema aja jooksul korduvalt. Sellistel asjaoludel oleks pidanud Jan Mururannas tekitama kahtlust, miks Henri Puhm enda dokumente ei uuenda. Seega, arvestades kohtuotsuses analüüsitud tõenditega tuvastatud asjaolusid ning kasutatud konspiratsioonivõtteid kogumis, ongi eluliselt usutavalt leitud, et Jan Mururand pidi olema narkootiliste ainete tellimisest teadlik ning tal esines tahtlus just nimelt ebaseaduslikku saadetist käidelda. Karl-Kevin Lääne kohtueelses menetluses ülekuulamise juures ei pidanud osalema kaitsja vaatamata asjaolule, et isik seda ise ei soovinud. Prokuratuur ei ole eitanud, et WW Karl-Kevin Läänet süüstavaid ütlusi andis ning seetõttu oli ta ka prokuratuuri poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas. Huvide vastuolu, mis tingib kaitsja osavõtu kohustuslikkuse tuleb aga hinnata ex ante, arvestades menetluslikku olukorda, mis oli menetlejale konkreetsel ajahetkel teada. Menetleja sai hinnata KrMS § 45 lg 2 p 4 aluse esinemist siis, kui oli selgunud Karl-Kevin Lääne enda positsioon esitatud kahtlustuse osas. Enne Karl-Kevin Lääne kahtlustatavana ülekuulamist ei olnud see ilmne. Karl-Kevin Lääne andis esimesel ülekuulamisel kohtueelses menetluses ütlusi, mis riimusid WW ütlustega. Ta on allkirjastanud protokolli osa, kus talle on selgitatud tema õigusi ja kohustusi, samuti on ta omakäeliselt kirjutanud protokolli alla, et see on koostatud tema sõnade järgi. Muid märkuseid isikul ei olnud. Järgneva ülekuulamise juures, mis viidi läbi kohtueelse menetluse hilisemas etapis, so 04.04.2018, viibis ka vandeadvokaadist kaitsja. Isegi, kui möönda WW huvidega vastuolu olukorras, kus isik kuriteo toimepanemist ei tunnista, kuid sisulisi ütlusi ei anna, kujundati selline kaitsepositsioon menetluse hilisemas etapis ning siis oli tagatud kaitsja osavõtt. Seega ei olnud kumbki tema kohtueelses menetluses läbiviidud ülekuulamistest ebaseaduslik. Eeltoodust tulenevalt ei olnud esimesel ülekuulamisel antud ütluste avaldamine süüdistatava poolt ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks lubamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtulahendis nr 3-1-1-1-15 leidnud, et tõendite kogumise korra olulist rikkumist tuleb jaatada ning nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta juhul, kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine oleks toimunud kaitsja osavõtul. Karl-Kevin Lääne kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutati eranditult ainult tema
usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 mõttes. Need ei olnud iseseisvaks tõendiks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Oluline on ka märkida, et WW kohtus ristküsitlusel ütlusi ei andnud, tema ristküsitlemine lõpetati kaitsjate taotlusel ning kaitsjad olid ka vastu WW poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisele. Seega ka WW ütlused mingilgi määral käesoleva kriminaalasja tõendikogumisse ei saanud ning neid ei olnud võimalik arvestada ka Karl-Kevin Lääne ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Karl-Kevin Lääne kaitsja arvamus, et kohus tugines tegelikult kõigile Karl-Kevin Lääne poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele on oletuslik. Kohtuistungi protokollist on jälgitav, missuguses ulatuses ütluseid avaldati. Seonduvalt Karl-Kevin Lääne kaitsja Marina Leisi etteheitega selle kohta, et ülekuulamine toimus töövälisel ajal, tuleb märkida, et tõendeid kogutakse kriminaalmenetluses esimesel võimalusel ning nagu ka juba eelpool kirjeldatud sai, siis Karl-Kevin Läänel ülekuulamise osas pretensioone ei olnud. Ka tema ristküsitlusel kohtus ta selgitas vastuseks Henri Puhmi kaitsja küsimusele, et etteheiteid tal menetlejatele ei ole. Karl-Kevin Lääne tahtlus on tuvastatud kohtuotsuse lk-l 14 ja 15, sealjuures on eelevalt kohus põhjalikult hinnanud Karl-Kevin Lääne ütluste usaldusväärsust tervikuna kõigi teiste kohtuliku uurimise käigus avaldatud tõendite suhtes. Seega ei ole kohus tuginenud subjektiivse koosseisu tuvastamisel ainult elulisele usutavusele ning modus operandile. Seoses Henri Puhmi kaitsja apellatsiooniga nõustub prokuratuur täielikult kohtuotsuse lk-l 10 ja 11 toodud põhistustega sellisel viisil ekspertiisi läbiivimise kohta. Henri Puhm keeldus käekirjaekspertiisiks võrdlusmaterjali andmisest. KrMS § 100 lg 2 p 1 näeb mh ette, et võrdlusmaterjali on menetleja määruse alusel võimalik koguda ka sunniga. Arusaadavalt on ekspertiisikõlbulike käekirjaproovide võtmine sunni abil objektiivselt raskendatud. Õiguskirjanduses on leitud, et kui mingi võrdlusmaterjali saamiseks ei ole vaja riivata isiku kehalist puutumatust ega eeldata isiku aktiivset tegevust, siis on põhimõtteliselt võimalik saada hiljem vabavõrdlusmaterjalina kasutatavat ka uurimistoimingute vahendusel. Lisaks on seadusandja ettenäinud ka võimaluse koguda võrdlusmaterjali subjekti eest varjatult (KrMS § 1265). Seega ei ole seeläbi käesolevas kriminaalasjas rikutud H. Puhmi enese mittesüüstamise privileegi. Seonduvalt etteheidetega võltsimise süüdistuse osas on prokuratuur seisukohal, et süüdistuses on märgitud kõik need faktilised asjaolud, mis on kuriteokoosseisu tuvastamiseks vajalikud. Henri Puhmi poolt koostatud volikiri oli kohane WW poolt RR nimele saabunud saadetise kättesaamiseks. Selliselt on süüdistus piisavalt konkretiseeritud ning täidab süüdistatava jaoks informeerimisfunktsiooni. Prokuratuur ei ole KarS § 344 süüdistuses kirjeldanud, et selline tegu pandi toime Henri Puhmi poolt eelnevalt toimepandud narkokuriteo avastamise raskendamiseks, nagu kaitsja seda väidab. Henri Puhmi ristküsitlusel ei ole rikutud menetlusnorme. Henri Puhm oli prokuröri suhtes vaenulikult meelestatud ning seda möönis juba ristküsitluse vältel ka kohus. Vajaduse küsimusi ümber formuleerida tingis asjaolu, et vaatamata asjaolule, et süüdistatav andis kaitsja küsimustele väga põhjalikke vastuseid, ta prokuröri täiendavatele küsimustele sisuliselt keeldus vastamast ka juba kaitsja poolt esmasküsitluses käsitletud teemade kohta täpsustusi küsides. Nii nähtub, et suures osas vastas H. Puhm prokuröri küsimustele vaid paari sõnaga ning ka siis enamasti seda, et ta ei mäleta. Kohus on ristküsitluse vältel täitnud enda kohustust menetlusnormidest kinnipidamise tagamiseks.
Eeltoodut arvestades on prokuratuur seisukohal, et maakohus ei ole rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Seega palub prokuratuur jätta süüdistatavate apellatsioonid, sh taotlused saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, rahuldamata.
Kolleegium osutab, et subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 184 koosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete tunnuste osas ning koosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui on tuvastatud, et isik ei pruukinud ehk küll olla kindel süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumises, kuid samas pidas seda siiski võimalikuks ja ka möönis selle saabumist. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks muuhulgas isiku teoeelne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Jan Mururanna enda ütluste ( 2 kd. t.lk. 151-153) kohaselt oli ta enne süüdistuses etteheidetud tegu analoogselt lubanud Henri Puhmil enda nimele ja aadressile tellida Kanadast saadetist juba kahel või kolmel korral alates 2016 aasta sügisest. Samuti oli ta saadetised postist ära toonud ja edasi andnud. Igal korral lubati talle selle eest 150.00 eurot. Tal oli raha vaja enda jaoks kanepi ostmiseks. Viimane pakk, mis kinni peeti tuli 2016 aasta jõulude paiku. Henri Puhmil pidi olema probleeme ID kaardiga. Pakis pidid olema legaalsed kanepi seemned ja lambid. Riigikohus on oma korduvates lahendites sedastanud( vt RKKKo 3-1-1-109-15), et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium. Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kolleegium leiab, et süüdistatava kaitseversioon sellest, et äravõetud paki sisuks olid legaalsed kanepiseemned ja lambid pole usutav ega kooskõlas tema tegevusega. On ju süüdistatav ise kinnitanud, et enne vahelejäänud pakki, oli analoogne käitumine toimunud juba korduvalt alates 2016 aasta sügisest. Kolleegiumi seisukohalt pole eluliselt usutav, et Jan Mururannal, kelle arusaamis- ja mõtlemisvõimes pole alust kahelda, oli alust arvata, et tuttaval noorel inimesel Henri Puhmil on vaja legaalseid kanepiseemneid ja lampe korduvalt tellida Kanadast ja veel Jan Mururanna nimele. Kolleegium leiab, et sellise versiooni ebausutavus tuleneb ka asjaolust, et iga paki eest lubati ja ka osaliselt maksti Jan Mururannale 150.00 eurot vaid selle eest, et ta lubab enda nimele neid tellida. Süüdistatav on ka kinnitanud, et ta tegelikult ei teadnud kindlalt mis pakkides oli, ta ei kontrollinud paki sisu, kui need vastu võttis ja üle andis. Tuvastatud on, et analoogse käitumise tagajärjeks oli 22. detsembril 2016 aastal postipaki täielikul läbivaatusel tuvastatud paki sisuks suures koguses marihuaanat. Kolleegium leiab, et ka versioon ID kaardi puudumisest pole usutav ei kolleegiumi jaoks ega saanud olla usutav Jan Mururanna jaoks kuivõrd mitme kuu jooksul ID kaardi puudumine pole Eesti Vabariigis tõsiseltvõetav versioon. Samuti pole üldteadaolevalt ID kaart Eesti Vabariigis ainuke isikut tõendav dokument, mille alusel on võimalik isikut tuvastada. Asjaolu, et Henri Puhmil oli süüdistuses nimetatud ajal autojuhiload kinnitab Omniva õiend ( 1 kd. t.lk. 173-174), millest nähtuvalt on Henri Puhm 18. detsembril 2016 ehk neli päeva enne süüdistuses nimetatud postisaadetise saabumist Eestisse, välja võtnud Viimsi postkontorist Saksamaalt saabunud paki, kasutades selleks juhiluba kui isikut tõendavat dokumenti. Kolleegium leiab, et tehiolud kogumis annavad alusel järelduseks, et isegi kui Jan Mururand ei olnud kindel, et tema nõusolekul tema nimele tellitud paki sisuks on täpselt marihuaana, siis pidas Jan Mururand seda võimalikuks, kuid vaatamata sellele nõustus sellise tegevusega ehk kiitis heaks enda käitumises süüteokoosseisu realiseerimise ohu. Asjaolu, et Jan Mururand teadis, et tema jaoks on Eesti Vabariigis narkootilise aine, sh. marihuaana käitlemine keelatud pole vaidlusesemeks.
Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et KarS § 184 subjektiivse tunnusena ettenähtud kaudse tahtlusega narkootilise aine suures koguses grupis käitlemine on tõendamist leidnud, mistõttu pole alust subjektiivse tunnuse tõendamatuse põhjusel õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Asjaolu, et maakohus on kohtus kõlanud kaitseversioonile andnud hinnangu laialdasemalt ning, et kolleegiumi seisukoht tahtluse liigi osas maakohtu järeldusega ei kattu, pole käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna maakohtu järeldus ja põhjendus ei toonud kaasa ebaseadusliku lahendi tegemist. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumentatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja Jan Mururanna suhtes uue, õigeksmõistva otsuse tegemiseks.
on taotlenud näidata Henri Puhmile tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ja kohus on sellekohase taotluse rahuldanud. Kaitsja on näidanud süüdistatavale tema kohtueelsel uurimisel ülekuulamise protokolli. Kaitsja küsimusele, kas protokolliga tutvumine aitas, vastas süüdistatav eitavalt, lisades, et protokoll ei tuletanud talle midagi meelde. Seega on juba kaitsja poolt ristküsitlemisel süüdistust puudutavate tõendamiseseme asjaolude osas antud KrMS § 288 lg 9 p-s 3 ettenähtust tulenevalt süüdistatavale võimalus asjaolusid meenutada, kuid süüdistatav on korduvalt kinnitanud, et talle ka protokolliga tutvumisel süüdistusega seotud sündmused ei meenu. Seetõttu prokuröri poolse küsitlemise käigus puudus vajadus uuesti mälu värskendamise põhjendusel süüdistatavale sama ülekuulamisprotokolliga tutvumise võimaldamine ja ka sellesisulise taotluse esitamine. Antud juhul on pärast tulutut mälu värskendamist jätkatud süüdistatava ristküsitlemisega. Kuigi kohtuistungi protokollist nähtuvalt on Henri Puhm prokuröri poolsetele süüdistust puudutavatele küsimustele jätnud peamiselt vastamata väites, et ta ei mäleta sündmusi, on ristküsitlemise käigus prokurör siiski taotlenud kahel korral vastuolude tõttu tema kohtueelsel uurimisel antud osaliste ütluste avaldamist. Esmast ( 2 kd. t.lk. 148 pöördel-149) avaldamist pole kaitsja apellatsioonis vaidlustanud. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et vastuolu on tuvastatav, avaldamine oli seaduslik ning Henri Puhm ei ole erinevate ütluste andmist mõistusepäraselt põhjendanud vaid on uuesti tuginenud mittemäletamisele. Teist avaldamist ( 2 kd. t.lk. 150) on kaitsja vaidlustanud ning leidnud, et vastuolu ei esinenud, mistõttu Henri Puhmi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks alus puudus. Seejuures on kaitsja viidanud kohtuistungi protokolli lk 24. Kolleegium märgib, et süüdistatav on prokuröri poolsetele küsimustele kas talle on pakutud raha dokumendi täitmise eest, kas R nimeline isik on talle pakkunud 2016 aastal raha ja kas ta on seda raha Karl-Kevin Läänega jaganud, on üksikutele küsimustele süüdistatav vastanud, et ei mäleta sellist asja, kuid kokkuvõtvalt eelnimetatud prokuröri küsimuste ringile on Henri Puhm lõpuks vastanud ( 2 kd. t.lk. 150), et ....ta enda arust vastas, et sihukest asja nagu ei ole olnud enda arust..... Seepeale on prokurör taotlenud nimetatud asjaolu osas vastuolu tõttu tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kolleegium leiab, et Henri Puhmi kokkuvõtvat lauset on alust hinnata sündmuse eitamisena mitte aga sündmuse mittemäletamisena. Seega on maakohus vastuolu esinemise põhjusel ja juhinduvalt KrMS § 289 lg 1 seaduslikult prokuröri taotluse rahuldanud ja avaldanud selles osas tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Ütluste erinevuse osas pole Henri Puhm selgitust andnud. Kuigi kolleegiumi arvamuse kohaselt on Henri Puhmi ristküsitlemine olnud sisuliselt võimatu, mis iseenesest annaks kohtule aluse tõdeda, et Henri Puhmi ütlusi kui KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tõendit ei eksisteeri, on maakohus 2016 aastat puudutava kuriteo osas tema üksikud vastused otsuses kajastanud ning on neid kõrvutanud teiste kogutud ja usaldusväärseks hinnatud tõenditega. Kohus on otsuse lk. 8 hinnanud need ebausaldusväärseteks. 2017 aasta kuriteo osas on kohus ( otsuse lk. 13) tuvastanud erinevatel menetlusetappidel antud ütlustes diametraalsed vastuolud, mida süüdistatav ei selgitanud, mistõttu on ka need hinnanud ebausaldusväärseteks ning seetõttu ka jätnud tõendikogumist välja. 13.3 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus aitas prokuröril ristküsitlemisel küsimusi formuleerida ja sekkus lubamatul viisil ristküsitlusse. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohtu poolt ristküsitlemisse sekkumine olnud tingitud asjaolust, et prokuröri küsimustele on kaitsja süüdistatava asemel vastanud ning rohkelt esitanud ka vastuväiteid, enne kui süüdistatav on saanud võimaluse vastata või vastamisest keeldumist väljendada. Selline kaitsetaktika ongi kaasa toonud kohtu asjakohase sekkumise kuna vastavalt KrMS § 288 lg-5 on küsimuse kõrvalejätmise osas otsustuse tegemine poole poolt vastavasisulise taotluse tegemisel kohtu pädevuses. Kaitsja poolt seaduses ettenähtud kohustuse täitmise etteheitmine kohtule on asjakohatu. Samuti eelneva otsustuse tegemise
käigus on kohtul vastuväite alusel õigus seisukohaks, et küsimus tuleb ümber formuleerida, mistõttu ka sellekohased apellandi etteheited pole asjakohased. Kolleegium tõdeb, et kohus on lähtuvalt Henri Puhmi vastuste sisust kui ka prokuröri küsimustele vastuste asemel küsimuste esitamisest, näinud süüdistatava käitumises väikest vaenulikkust prokuröri suhtes ( protokoll lk 150 2 kd. ) ning ühel korral ka sekkunud ristküsitlemisse süüdistatava aadressil märkusega, viidates tema eelnevale vastusele. Kuigi kolleegium leiab, et ilma seadusliku aluseta puudub kohtul õigus ristküsitlemisse sekkuda, pole antud juhul tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkusega KrMS § 339 lg 1 p 12 ja lõige 2 mõttes. Pooltele on tagatud kohtumenetluses võrdsed võimalused, süüdistatava õigusi sh õigust ütlusi anda pole piiratud, samuti pole kaitseõiguse riive tuvastatav.
Jan Mururanna ütlused ei anna alust Henri Puhmi
välistatud, et kohus rajab otsuse järeldused isiku ütluste sellele osale, mida ta peab usaldusväärseks, jättes samal ajal ülejäänud ütlused ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist kõrvale. Alates eelnimetatud lahendist on Riigikohus korduvalt uuesti oma lahendites eelnevat korranud ning ka kaitsja poolt viidatud lahendis pole Riigikohus oma seisukohta muutnud. Samuti pole asjakohased viited Riigikohtu lahenditele, mis on tehtud enne Riigikohtu kogu koosseisu otsust, millega on kohtupraktikat muudetud. Kaitsja leiab, et Jan Mururanna ütlused on valed Kanadast saadud pakkide hulga osas. Siinkohal kolleegium osutab, et Jan Mururannale on inkrimineeritud ühel korral narkootilise aine käitlemise katse. Kolleegium märgib, et Jan Mururand on kohtuistungil andnud ütlusi, et ta on üldiselt välismaalt pakke tellinud ja Henri Puhmiga seonduvalt käis kahel korral pakil järgi aga kolmandal korral võeti juba ennem pakk MTA poolt ära ( 2 kd. t.lk. 151-153 pöördel). Kolleegium leiab, et süüdistusest väljapoole jäävate sündmuste osas eksimine tellitud saadetiste hulga osas pole selline asjaolu, mis annaks aluse hinnata tema ütlusi valedeks ja tõendikogumist välja jätta. Samas on kaitsja ka ise tuginedes Jan Mururanna ütlustele leidnud, et nendega pole Henri Puhmi poolt kuriteo toimepanemine tõendatud. Selles osas on kaitsja apellatsioon vastuoluline ega anna alust Jan Mururanna ütlusi maakohtust erinevalt hinnata.
Kolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. KrMS § 100 lg 2 p 1 annab juhul, kui süüdistatav keeldub võrdlusmaterjali andmisest teda isegi selleks määrusega sundida, kui sellega on võimalik menetlustoimingu eesmärki saavutada. Antud juhul on tegemist aga olukorraga, kus käekirjaekspertiisiks võrdlusproovi andmisest süüdistatav keeldus ja käekirjaekspertiisi teostamiseks esitas kohus eksperdile kriminaalasja materjalid, nn vabavõrdlusmaterjalid ehk süüdistatava poolt varasemalt menetluses kirjutatud käekirjaline tekst ja allkirjad. Kolleegium leiab, et ekspertiisi teostamine kriminaalasja materjalide alusel on kohtupraktikas omaksvõetud ja aktsepteeritud. Vabavõrdlusmaterjalina on võimalik kasutada juba olemasolevat, so ka uurimistoimingu käigus saadud materjali. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kaitsja eeldus, et uurimistoimingu käigus saadud materjali ekspertiisiks andmisega kaasneb süüstava tõendi saamine, on ekslik. Antud juhul on süüdistatav eitanud kokkupuudet süüdistuses nimetatud volikirjaga. Seega lähtudes väitest, et süüdistatav pole võltsimist toime pannud, määras maakohus käekirjaekspertiisi. Ekspertide poolt antud arvamust ei olnud kohtul võimalik ette teada. Millisel alusel kohus pidi juba ekspertiisi määramisel teadma, et kogub süüstavat tõendit, pole apellatsioonis põhjendatud. Kolleegium leiab, et KrMS § 295 lg 1 näeb ette võimaluse kohtu algatusel ekspertiisi määrata. Asjaolu, et tegemist on erandliku toiminguga ei tähenda, et sellise õiguse realiseerimine kohtu poolt on välistatud või kohtule etteheidetav. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Kolleegium leiab, et asjaolu kas dokumendi teksti koostas ja dokumendi allkirjastas süüdistatav on mitteõiguslikud ja eriteadmisi vajavad küsimused. Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata ( vt RKKKo nr 3-1-1-39-12). Kolleegium leiab, et realiseerides seaduses ettenähtud õiguse ja määrates ekspertiisi eriteadmisi vajava, asjas tähtsust omava küsimuse lahendamiseks, pole maakohus võistlevuse põhimõtet rikkunud. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja etteheitega, et maakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel otsustavas osas tuginenud ekspertiisiaktile. Maakohtule on esitatud ( 1 kd. t.lk. 163) volikirjast, millise WW esitas RR nimele saadetud postipaki vastuvõtmisel ( 2 kd. t.lk. 155-164), nähtub, et RR volitab WW konkreetset postisaadetist vastu võtma. Maakohtus on tunnistaja RR andnud ütlusi, et Jan Mururand ja Henri Puhm on tema koolivennad. Karl-Kevin Lääne oli varem sõber. Tema ei ole WW nimele volikirja kirjutanud. Volikirjas on tema allkiri vale ja tekst ei ole tema poolt kirjutatud. Pärast uurija juures käimist võttis Karl-Kevin Läänega Facebooki Messengeris ühendust. Maakohus on tunnistaja ütlused hinnanud usaldusväärseteks ja selles osas pole otsust vaidlustatud. RR ütlusi Karl-Kevin Läänega suhtlemisest kinnitab kohtule esitatud ja kohtu poolt hinnatud Facebooki Messengeri väljatrükk, kus nähtub RR ja Karl-Kevin Lääne vestlus. Karl-Kevin Lääne on korduvalt kinnitanud, et mingi vana tuli Puhmiga rääkima. Henri Puhm pidi sellelt isikult saadud mingeid andmeid paberile kirjutama ( 2kd. t.lk. 241-273). Kolleegium leiab, et nimetatud tõendile on Henri Puhmi kaitsja andnud ebaõige tõlgenduse. Tegemist ei ole
isikulise tõendiga nagu leiab kaitsja, viidates Karl-Kevin Lääne kohtuistungil antud ütlustele, vaid tegemist on muu teabetalletusega KrMS § 63 lg 1 tähenduses, kus on kajastatud isikutevaheliste sõnumite sisu ( vt RKKKo nr 3-1-1-33-11). Ekspertiisiakti nr 19E-DK0039 kohaselt on volikirja teksti kirjutanud tõenäoliselt Henri Puhm. Allkirja osas pole võimalik määrata kas selle on kirjutanud Henri Puhm. Ekspertiisile on lisatud arvamuste skaala, mis näitab, et teksti osas antud arvamus asetseb skaala 3 astmel, ning tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike ( 2 kd. t.lk. 127-132). Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus ( vt RKKKo 3-1-1-9315) ning asjaolu, et volikirjale allkirja kirjutamises Henri Puhmi poolt pole ekspert sisuliselt arvamust saanud anda, ei tähenda, et KarS § 344 ettenähtud objektiivsed tunnused pole tuvastatavad nagu on ekslikult apellatsioonis leidnud kaitsja. Maakohus on otsuse lk 16 ära näidanud KarS § 344 lg-s 1 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnused ning kolleegium ei pea neid vajalikuks uuesti korrata, märgib vaid, et ka õigust kaasatoova volikirja plangile tegelikkusele mittevastava teksti kirjutamine täidab Kar§ 344 lg 1 objektiivse koosseisu. Siinkohal kolleegium ka osutab, et Henri Puhmi kaitsja on apellatsiooni p-s 64 ekslikult KarS § 344 esitatud süüdistuse sisustanud kanepi tellimise avastamise raskendamise eesmärgiga. Süüdistuse kohaselt võltsis Henri Puhm AS Eesti Post volikirja, mille kohaselt oli WWl õigus kätte saada RR nimele Eestisse saabunud saadetist, mis sisaldas marihuaanat.
Kolleegium leiab, et antud menetluses oli prokuröri taotluseks usaldusväärsuse kontrolliks süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine, milleks annab loa KrMS § 289 lg 1, mistõttu kohtu viide KrMS § 293 lg-le 3, mis käsitab muu dokumendi või teabetalletuse avaldamist, pole asjakohane. Kolleegium osutab ka, et Riigikohtu lahendis 21. detsembrist 2016 nr 3-1-1-104-16 on sedastatud, et kohtul on kohustus iga kord kontrollida, millised rikkumised on tõendi kogumisel aset leidnud, kuidas on need mõjutanud tõendi sisu ja kas need välistavad tõendi lubatavust ütluste usaldusväärsuse kontrolliks või menetluslike asjaolude tõendamiseks, kui vastav taotlus on kohtule esitatud. Seejuures on Riigikohus toonitanud, et kriminaalasjas on lubamatu kasutada süüstava tõendina isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis olid saadud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Antud juhul oli Karl-Kevin Lääne kohtueelsel uurimisel ülekuulamise protokolli puhul tegemist kaitsjate poolt viidatuna tõendiga, mis oli väidetavalt saadud süüdistatava kaitseõiguse rikkumisega, mistõttu sellise rikkumise tuvastamisel on tegemist lubamatu tõendiga ning nendele otsuses tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Eeltoodust tuginevalt kolleegium, analoogselt Karl-Kevin Lääne kaitsja seisukohaga, leiab, et juhul, kui tõendi kogumisele on seaduses ettenähtud kord ja seda on rikutud, siis on süüstav tõend lubamatu ka kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seda käsitlust kinnitab muu hulgas ka KrMS § 288 lg 9 p 3 sõnastus, kus tuuakse otsesõnu välja, et mälu värskendamiseks võib kasutada ükskõik mis dokumenti hoolimata selle lubatavusest tõendina. KrMS § 289 lg 1 ega 3 sellist põhimõtet aga ei sätesta. Seega oli kohus kohustatud, enne erineval ajal antud ütlustes lahknevuste kontrollimist, lahendama kaitsjate poolt tõstatud küsimuse kas 24. oktoobril 2017 aastal Karl-Kevin Lääne ülekuulamisel kaitsja osavõtuta oli eiratud KrMS § 45 lg lg 2 p 4 ettenähtud menetlustoimingust kaitsja osavõtu kohustuslikkuse nõuet. Maakohus aga jättis nimetatud küsimuse täielikult tähelepanuta ja lahendamata vaid avaldas ütlused. Kohtuotsuses on maakohus jõudnud järeldusele, et Karl-Kevin Lääne poolt kohtuistungil antud ütlused on ebausaldusväärsed. Seejuures on kohus muuhulgas tuginenud ka asjaolule, et tema poolt kohtus antud ütlused on vastuolus tema kohtueelsel uurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlustega. Seega saab maakohtule menetluslikult ette heita kontrollimata jätmist, kas nimetatud vaidlustamata asjaolu on kaasa toonud tõendi kogumisel, Karl-Kevin Lääne 24. oktoobril 2017 ülekuulamisel kaitseõiguse rikkumise, kuidas on see mõjutanud tõendi sisu ja kas see välistab tõendi lubatavuse ütluste usaldusväärsuse kontrolli teostamiseks. Kolleegium nõustub kaitsjate apellatsioonis esitatud seisukohaga, et eeltoodud kontrolli teostamata jätmine ning tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine, mis tingis KarlKevin Lääne poolt ristküsitlemisel antud ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamise, võis kaasa tuua ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise ning on seetõttu käsitatav KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samas kolleegium osutab, et KrMS § 341 lg 3 kehtestab põhimõtte, et kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, on kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine seaduslik vaid juhul, kui rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul on antud juhul võimalik kontrollida maakohtu poolt KarlKevin Lääne kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokolli avaldamise seaduslikkust ning maakohtu poolse menetlusõiguse rikkumise kõrvaldama, mistõttu Karl-Kevin Lääne kaitsja esitatud maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise taotlus eelnimetatud rikkumise põhjusel rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium rahuldas Karl-Kevin Lääne valitud kaitsja apellatsioonis esitatud täiendava kirjaliku tõendi kogumise taotluse ning võttis kriminaalasja materjalide juurde WW 31. augusti 2017 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli.
Protokollist nähtub, et WW on kaitsja osavõtul kahtlustatavana üle kuulatud 31. augustil 2017, ehk siis enne Karl-Kevin Lääne kahtlustatavana ülekuulamist 24. oktoobril 2017. Protokollist nähtuvalt on WW andnud ütlusi, mis viitavad Karl-Kevin Lääne võimalikku seotust kahtlustuses esitatud teoga. Vastavalt apellatsioonidele on võimalik aru saada, et kaitsjate seisukohalt juba kaaskahtlustatava poolt kaitsja osavõtul teise isiku suhtes ütluste andmine toob automaatselt igal juhul kaasa nimetatud isiku ülekuulamisel kaitsja osavõtu kohustuslikkuse. Kolleegium sellise jäiga tõlgendusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et kaitsja osavõtt oo siiski kohustuslik juhul, kui kahtlustatavate huvide vastuolu kriminaalmenetluses on ilmnenud. Seega jagab kolleegium selles küsimuses prokuröri seisukohta, et antud juhul KrMS § 45 lg 2 p-s kehtestatud kahtlustatavate huvide vastuolu sai ilmneda alles siis kui oli välja selgitatud KarlKevin Lääne positsioon kahtlustuse osas.
vastuolude tõttu avaldatu maht, mistõttu kaitsja etteheited selles osas pole asjakohased. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et KrMS § 289 lg-st 1 tuleneb tõesti, et avaldada saab vaid kohtueelsel uurimisel antud ütlustest selle osas, mis on vastuolus juba ristküsitlemisel antud ütlustega. Samas antud juhul on tegemist olukorraga, kus prokuröri taotluse alusel on maakohtu poolt vastuolu tuvastatud ristküsitlemisel antud ja tõendamisemesse kuuluvate asjaolude kohta tervikuna, mis moodustab enamuse protokolli mahust. Seetõttu kolleegium leiab, et antud juhul Karl-Kevin Lääne kohtueelsel uurimisel antud ütluste lühikese protokolli toimikusse lisamisega pole maakohus menetlusõigust oluliselt rikkunud.
Haabneeme rannalt leiti RR nimele ja postisaadetise teate kohaselt WW poolt väljavõetud postisaadetis.
rahaga andis ja kelle ülesandel siis Henri Puhm ka volikirja kirjutas. Maakohus, tuginedes olulises osas Facebook Messenderi väljavõttele on jätnud selle sisust tuleneva ja Karl-Kevin Lääne poolt korduvalt mainitud tuvastamata isiku olemasolu täielikult tähelepanuta. Maakohus on otsuse lk. 14 leidnud, et kuivõrd Karl-Kevin Lääne oli isikuks, kes andis WW-le volikirja edasi ning tuvastatud on viimase poolt postisaadetise randa peitmine, on kohtu arvates eluliselt usutav, et sellekohased juhised andis talle just Karl-Kevin Lääne kooskõlas henri Puhmiga. Kolleegium, analoogselt Karl-Kevin Lääne kaitsjaga osutab, et eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Antud juhul puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et kooskõlastatuna Henri Puhmiga oli Karl-Kevin Lääne isikuks, kes WW-le andis juhiseid paki peitmise osas. Vaid asjaolu, et Facebook Messengerile toetuvalt on tuvastatav volikirja edasiandmine, ei anna alust elulise usutavusele toetuvalt lugeda tõendatuks kaasaaitamisteona juhiste andmist. Siinkohal kolleegium ka osutab, et faktiliselt on ka maakohus ise otsuse lk 15 leidnud, et puuduvad tõendid, et Karl-Kevin Lääne osales marihuaana tellimises. Puuduvad tõendid, et Karl-Kevin Lääne oleks paki saanud hiljem oma kätte või et tal oleks olnud marihuaana käitlemisega seonduvalt muid ülesandeid peale volikirja kätte toimetamise. Sellest tulenevalt on maakohus kvalifitseerinud tema käitumise kuriteokatsele kaasaaitamisena. Maakohus on Henri Puhmi osas leidnud, et narkootilise aine käitlemisele andis Henri Puhm teopanuse sellega, et võltsis raha eest Eesti Posti AS volikirja ja organiseeris selle WW kätte toimetamist. Maakohus leidis, et kui Henri Puhm ei oleks eelnimetatud moel käitunud poleks olnud võimalik ka narkootikume sisaldanud pakki kätte saada. Seega on maakohus sidunud Henri Puhmi kui täideviija käitumise rolli kuriteo edukasse täideviimisesse volikirja võltsimisega ning selle edasiandmise organiseerimisega. Selles osas kolleegium leiab, et tõendatuks loetud volikirja kirjutamine ja selle Karl-Kevin Läänele andmine selle edastamiseks WW-le, on kolleegiumi seisukohalt võimalik antud juhul käsitada mitte kuriteo täideviimisena vaid kaasaaitamistoena. Siinkohal kolleegium kordab, et süüdistus Henri Puhmi poolt narkootilise aine tellimises pole tõendikogumi alusel tuvastatav. Kolleegium analoogselt maakohtu poolt Karl-Kevin Lääne tegevusele antud hinnangu põhjendustega, märgib, et Henri Puhmi seotusest pärast paki postist kätte saamist igasugused tõendid puuduvad, kuivõrd pole võimalik tuvastada kes WW poolt peidetud pakile pidi randa järgi minema või kas keegi ka randa läks. Sellekohaseid tõendeid pole kohtule esitatud. Jälitustoimingu protokollist ( 1 kd. t.lk. 159) nähtuvalt lõpetati varjatud jälgimine enne kui pakile järgi tuldi. Seetõttu on maakohtu poolt Henri Puhmi sidumine WW-ga kokku puutumatult paki rannast ära toomise kavatsusega vaid oletus, millele tuginemine on aga KrMS § 60 lg 1 kohaselt välistatud. Kolleegium osutab, et kuigi teovalitsemise teooria tähenduses pole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo, siis on aga nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Kolleegium leiab, et Henri Puhmi puhul on võimalik rääkida vaid tuvastamata isiku teo toimepanemist toetava käitumisest, mis seisnes volikirja kirjutamises, selle võltsimises ja andmises Karl-Kevin Läänele. Analoogselt kaassüüdistatavaga ei valitsenud Henri Puhm süüteo vahetut täideviimist vaid tegi põhiteo võimalikuks, soodustas seda. Puuduvad sellised tõendid, mis annaksid aluse tuvastada Henri Puhmi käitumises kuriteo täideviimise kvaliteeti.
Riigikohus on otsuses nr 1-18-4372 selgitanud, et kuriteole kaasaaitamiseks tuleb tuvastada täideviija tahtlik õigusvastane ja vähemalt katse staadiumi jõudnud põhitegu. Seejuures ei pea olema tuvastatud täideviija isik. Kolleegium leiab, et kuigi täideviija isik on jäänud antud juhul tuvastamata, siis kuriteosündmus, suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik tahtlik käitlemine, marihuaana Eesti Vabariiki USA-st tellimise katse, on tõendamist leidnud, mistõttu pole välistatud ka Henri Puhmi teo kvalifitseerimine kuriteole kaasaaitamisena KarS § 22 lg 3 tähenduses.
ideaalkonkurentsis ja seega tuleb tema süüdimõistmisel karistamisel mõistmisel juhinduda KarS § 63 lg-st 1. Seetõttu kuulub tühistamisele maakohtu otsus Henri Puhmi süüdimõistmises ja reaalkogumina ja temale liitkaristuse mõistmises KarS § 64 lg 1 alusel.
Kolleegium leiab, et Karl-Kevin Lääne poolt narkootilise aine käitlemisele kaasaaitamise koosseisulised tunnused on tõendamist leidnud ning esitatud apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Tema poolt toimepandu on maakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 2- § 25 lg 2- § 22 lg 3 järgi, kuna grupis teo täideviimine pole tuvastatav.
Asjaolu, et ühe kuriteo osas jõudis kolleegium järeldusele, et tegemist on täideviimise asemel osavõtuga, ei anna kolleegiumi veendumuse kohaselt alust tema suhtes KarS § 73 kohaldamiseks ning karistusest täielikult vabastamiseks. Kolleegium leiab, et kuritegude toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase suhtumine oma tegudesse ning igasuguste kergendavate asjaolude puudumine annab aluse järelduseks, et tema suhtes tuleb kohaldada lühiajalist reaalset vangistust ning seejärel vabaduses viibides on vajalik tema suhtes teostada järelevalvet ning teha temaga sotsiaaltööd, et oleks võimalik kõrvaldada faktorid, millised mõjutasid teda kuritegu toime panema. Kolleegium leiab, et Henri Puhmi karistamisel KarS § 74 sätete kohaldamine ning tema vangistusest osaline tingimuslik vabastamine on kooskõlas KarS § 56 ettenähtud alustega ning kohtupraktikaga ja apellatsioonis esitatu ning ringkonnakohtu järeldused ühest kuriteost osavõtmise osas, mõistetud karistuse korrigeerimist kaasa ei too. Apellatsiooni piiridest väljuvalt kolleegium juba otsuse p-s 17.4 leidis et Henri Puhm on eri süüteokooseisule vastavad teod toime pannud ühe teona ning kohaldamisele tuleb KarS § 63 lg 1, mille kohaselt mõistetakse süüdlasele üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Samas kolleegium märgib, et nimetatu ei anna alust tühistada maakohtu otsust mõistetud karistusmäära osas kuivõrd maakohus on kohaldanud kergema karistuse raskeimaga kaetuks lugemise põhimõtet ning kandmisele kuuluvaks karistuseks ongi raskema seadusesätte ehk KarS § 184 lg-s 2 eest ettenähtud karistus.
süüdlase isikule vastavaks karistuseks on KarS § 74 sätete kohaldamisel tema vangistusest vabastamine.
täielik
tuleb arvestada ka asjaolu millises osas hindas kolleegium kaitsja apellatsiooni asjakohaseks ja selles osas kolleegium märgib, et kaitsja apellatsiooni argumendid ei toonud kaasa vähimalgi määral kohtuotsuse tühistamist. Seetõttu saab lugeda KrMS § 175 lg 1 p 4 kooskõlas olevaks õigusabi osutamisega seotud tasuks, mis kuulub kaitsjale hüvitamisele koos käibemaksuga 304,80 eurot. Ringkonnakohus ei tühistanud Jan Mururanna suhtes tehtud maakohtu otsust, mistõttu jäävad KrMS § 185 lg 2 alusel apellatsioonimenetlusega seotud kulud Jan Mururanna kanda.
kohtuistungiks ettevalmistumise ja istungil osalemise eest hüvitamisele koos käibemaksuga 304, 13 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.