1-19-5532/7 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

6.A.O-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelsel menetlusel 60 (kuuskümmend) eurot ja kohtumenetlusel 77 (seitsekümmend seitse) eurot, kokku 137 (sada kolmkümmend seitse) eurot; - joobeseisundi tuvastamise kulud 44 (nelikümmend neli) eurot, s.o kokku menetluskulu 991 (üheksasada üheksakümmend üks) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „A.O, 1-19-5532, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel A.O-l tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, tsiviilkostja tsiviilhagisse puutuvas osas ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 424 lg 2 näeb ette vastutuse korduva mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb KarS § 424 inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval joobe olemasolu ning korduv mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et A.O juhtis 29.09.2018 kella 17:13 ajal Paldiski linnas Rae xxxx maja juures mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx, olles joobeseisundis (EKEI uuringuakti 1387T kohaselt esines A.O-l alkoholijoove ning tal tuvastati alkoholisisaldus ühes grammis veres 2,32 mg/g, laiendmääramatusega ± 0,06 mg/g, lõplik tulemus 2,26 mg/g). Tunnistaja I I ütluste (tl 4-5) kohaselt oli ta 29.09.2018 autopatrullis koos patrullpolitseinik T S ning said juhtimiskeskuselt info, et Paldiski linna sõidab sõiduauto xxxx, mille juht on alkoholijoobes. Jõudes Rae xxxx juurde Paldiski linna nägi nimetatud sõiduautot xxxx reg.nr xxxx, mis liikus Pakri tn suunas. Peatas antud sõiduauto 17:13 Rae xxxx ees Paldiski linnas. Juhi kohal istus ilmselgete alkoholijoobe tunnustega meesterahvas. Patrullpolitseinik T S pani juhi indikaatorvahendisse puhuma, mille tulemuseks oli 105 mg/l. Isikuks osutus A.O , kellel puudus vastava kategooria juhtimisõigus ja oli eelnevalt kõrvaldatud. Sõidukis oli veel kaks isikut kellel palusid lahkuda ning sulgesid seejärel võtmega sõiduauto. Isik keeldus tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ning isik viidi Wismari haiglasse. Kahtlustatava A.O ütluste (tl 12-13) kohaselt tunnistab enda süüd täielikult ja kahetseb puhtsüdamlikult tehtut. 29.09.2018 öösel olles oma külas vana poe platsil tarbis ta alkoholi. Jõi koos V nimelise meesterahvaga kahe peale 0,7 l pudelit viina ja umbes 15x0,5 õlupudelit. Hommikul kutsusid kohale sõbra ning võtsid V nõusolekul tema auto. Kuna sõber M oli kaine ja omas juhtimisõigust, siis V lubas tal mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx juhtima asuda. Ta istus tagaistmel ja V kõrvalistmel. Sõitsid xxxx, kus käisid söömas ja ta võttis raha automaadist. Sõid ära ja sõitsid xxxx, kus pidid naistega kokku saama. M oli endiselt xxxx registreerimismärgiga xxxx roolis ja viis neid xxxx. xxxx kaupluse ees pidid nad tüdrukutega kokku saama. Ta läks poodi suitsu ostma. Kui tagasi tuli siis V juba magas. M ja tüdrukuid seal enam ei olnud. Otsustas viia auto parkimisplatsile maja ette. Tal oli plaanis sõiduk ära parkida ja edasi rongiga sõita, kuid politsei jõudis ta kinni pidada. Ta puhus indikaatorvahendisse ja talle öeldi, et oli joobes ja ta paigutati bussi. Tal paluti sooritada puhumistest, aga ta ei suutnud tõenduslikku alkomeetrisse puhuda. Seega kinnitab eeltoodud tõendikogum, et sõiduk, mille juhikohal A.O istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis A.O mootorsõidukit.

Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt toimetati süüdistatav xxxx haiglasse, kus vereproovi võtmise kaudu kontrolliti alkoholijoovet. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja (tl 7-8) kohaselt tuvastati isikul alkoholijoove (alkoholijoove 2,32 mg/g laiendmääramatusega ± 0,06 mg/g) lõpliku tulemusega 2,26 mg/g. A.O rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Antud juhul oli isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus vähemalt 2,26 mg/g, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt A.O rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii A.O mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et A.O oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Harju Maakohtu 03.07.2017 otsuse nr 1-17-5893 (tl 27-28) kohaselt karistati A.O-d KarS § 424 järgi vangistusega 1 aasta ja 3 kuud. Vangistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata ning KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel määrati katseajaks 2 aastat ja 4 kuud, allutades A.O käitumiskontrollile. Harju Maakohtu 04.06.2019 kohtumäärusega (tl 29-30) pikendati A.O-le määratud katseaega kolme kuu võrra, s.o kuni 03.02.2020, kuivõrd A.O ei täitnud temale katseajaks pandud kohustusi. Menetlusesemeks oleva kuriteo pani süüdistatav toime 29.09.2018. Seega pani süüdistatav uue kuriteo toime Harju Maakohtu 03.07.2017 otsusega määratud katseajal, mistõttu oli varasem karistus KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemise ajal kehtiv ja on kehtiv ka käesoleval ajal. Sellest tulenevalt tuleb kuritegu kvalifitseerida KarS § 424 lg 2 järgi, s.o mootorsõiduki juhtimisena joobeseisundis kui see on toime pandud korduvalt. A.O KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et A.O oli vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid sellest hoolimata otsustas autoga sõitma minna (tl 12-13). Seejuures oli A.O teadlik ka sellest, et teda on samasuguse süüteo eest juba karistatud, temale mõistetud suhteliselt pikaajaline vangistus oli jäetud tingimisi tema suhtes kohaldamata ja ta oli allutatud käitumiskontrollile ning talle olid pandud katseajaks lisakohustused, s.h kohustus mitte tarvitada alkoholi. Sellest järeldab kohus, et A.O käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et A.O pani toime korduva mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Seadusandja on KarS § 424 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud kuni neljaaastase vangistuse. Lõike 4 kohaselt ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata ja kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Seega on kohaldatavaks karistuse liigiks eranditult vangistus. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 23-26) nähtub, et süüdistataval on üks kehtiv kriminaalkaristus ja teda on karistatud KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest, s.o mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Viimasest karistusest on süüdistatav tingimisi vabastatud ja käesolev kuritegu on toime pandud katseajal. Sellest nähtub, et eelnev karistus oodatud mõju ei avaldanud ning süüdistatav pani toime uue samalaadse kuriteo. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes grammis veres mitte vähem kui 2,23 mg/g. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd lubatud piirmäära on ületatud olulisel määral ja tegemist on joobega, mis ületab ka minimaalset joobe piirmäära oluliselt. Lisaks joobes juhtimisele puudus süüdistataval ka juhtimisõigus (tl 18-19). Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses ja kohtuistungil avaldanud kahetust ning kohus peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kohtu arvates teiste liiklejate teadmine, et riik reageerib ohtliku liikleja käitumisele viisil, mis piirab õigusvastaselt käitunud isiku vabadust, peaks sundima nii konkreetset isikut kui ka teisi liiklejaid edaspidisele õiguskuulekusele ja selline riigi reageering peaks suurendama õiguskuulekate liiklejate turvatunnet. Puutuvalt võimalusse, et karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest, juhib kohus tähelepanu ka karistusregistri väljavõttele (tl 23-26), mille kohaselt on süüdistataval 1 kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 järgi. Karistusandmete kohaselt karistati süüdistatavat nimetatud kuriteo eest 1 aasta ja 3 kuuse vangistusega. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud ja ärakandmata vangistus süüdistatava suhtes kohaldamata 2 aasta ja 4 kuulise katseajaga. 18.04.2019 esitas kriminaalhooldusametnik Harju Maakohtule erakorralise ettekande A.O-le Harju Maakohtu 03.07.2017 kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse täitmisele pööramiseks, kuna A.O rikkus talle määratud kohustust mitte tarvitada alkoholi ning alluda alkoholiravile. Harju Maakohus jättis kriminaalhooldaja taotluse rahuldamata, kuid pikendas A.O kriminaalhoolduse katseaega kolme kuu võrra, s.o kuni 03.02.2020. Menetlusesemeks oleva kuriteo pani süüdistatav toime 29.09.2018 ehk katseajal. Selline käitumismuster viitab üheselt sellele, et süüdistatav ei taha aru saada keelunormi kehtivusest ja sellest, et ka järgmisel korral samalaadset kuritegu toime pannes teda taas karistatakse ning uue karistuse mõistmisel ei ole võimalik teda enam karistuse kandmiselt vabastada. Kohtu arvates ei saa uue samalaadse kuriteo toimepanemine süüdlase olukorda kergendada. Süüdistatava süü suurus ja käitumise iseloom annaks kohtule piisava aluse mõista karistust määras, mis ületab sanktsiooni keskmist määra. Samas peab kohus arvestama süüdistatava kahetsusega, mis peab tingima ka karistuse kergendamist. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida sedagi, et süüdistatav on lõpuks, küll suure hilinemisega hakanud oma sõltuvusprobleemiga tegelema ning on lasknud teha süsti, mis peaks teda alkoholist eemale hoidma. Samas pandi talle kohustus alluda alkoholismivastasele ravile juba Harju Maakohtu 03.07.2017 kohtuotsusega, kuid reaalseid samme astus süüdistatav alles 2019. aasta mais. Kuivõrd süüdistatav on aga siiski oma

probleemidega tegelema hakanud ja see näitab probleemi teadvustamist, leiab kohus, et ka see asjaolu võiks mõistetavat karistust kergendamise suunas mõjutada. Seetõttu peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse siiski oluliselt alla KarS § 424 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud juhul ei esine mitte ühtegi erandlikku süüteo toimepanemise asjaolu, mis annaks aluse karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Samuti oleks mõistetud vangistusest süüdistatava tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga. Süüdistatava näol ei ole tegemist isikuga, kelle poolt toime pandud kuritegu oleks esmakordne. Vastupidi, süüdlase isikuandmetest nähtub, et isik on varasemalt samaliigilise kuriteo toime pannud, mis on inkrimineeritud kuriteo kvalifitseerivaks tunnuseks ja tõendab, et varasem karistus ei ole sundinud süüdistatavat loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et kui süüdistatav juba vastati samalaadse kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistusest tingimisi ühes käitumiskontrolliga, ei saaks katseajal samalaadse kuriteo toimepanemine süüdistatava olukorda kergendama hakata. Kriminaalasjas leiduvatest karistusandmetest nähtuvalt on süüdistatava suhtes kohaldatud KarS § 74 sätteid ja ta vabastati tingimisi mõistetud vangistuse kandmisest ning talle pandi rida kohustusi, mis kõik olid seotud alkoholi tarvitamisest hoidumise ja alkoholismivastase raviga. Ometigi jättis süüdistatav käitumiskontrolli nõuded täitmata, tarvitas vaatamata alkoholi tarvitamise keelule korduvalt alkoholi, millised asjaolud korduvalt tuvastati. Kohustuste täitmata jätmise tõttu pikendati tema kriminaalhoolduse katseaga kolme kuu võrra. Süüdistatava kohta on koostatud kohtueelne ettekanne (tl 31-34), mille abil on võimalik isikut iseloomustada. Ettekande kohaselt on A.O kuus korda kriminaalkorras karistatud, millest kolm esimest kuritegu olid varavastased ning kolm viimast liiklusalased kuriteod. Kohus leiab, et kuivõrd süüdistataval on vaid viimane karistus kehtiv, siis ei saa arhiveeritud karistustega arvestada. Viimase, s.o 03.07.2017 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistusele lisandusid KarS § 75 lg 1-6 ettenähtud kontrollnõuetele ka lisakohustused mitte tarvitada alkoholi, osaleda kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis ning alluda alkoholiravile. Ettekande kohaselt allus A.O alkoholiravile ning läbi sotsiaalprogrammi, kuid kohustust mitte tarvitada alkoholi, ei suutnud A.O täita. Seega on süüdistatav korduvalt näidanud nii kohusetunde kui õiguskuulekuse puudumist, mis välistab ka tema allutamise kriminaalhooldusele või järelevalvele. Seetõttu ei pea kohus lähtuvalt kriminaalhooldaja seisukohtadest võimalikuks ei süüdistatavale mõistetava karistuse tingimisi kohaldamata jätmist ega ka mõistetava karistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuivõrd mõlemal juhul peaks süüdistatava allutama taas käitumiskontrollile. Kriminaalhooldaja esitatud kohtueelsest ettekandest saab aga üheselt teha järelduse, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele ja on senise kriminaalhoolduse ajal käitunud kriminaalhooldust takistavalt. Seetõttu kuulub mõistetav karistus ära kandmisele. Seejuures välistab juba kehtiva KarS § 424 lg 4 p 1 sõnastus karistuse tingimisi kohaldamata jätmise, kuivõrd KarS § 424 lg 2 sätestatud kuriteo korral ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata. Seega peaks vähemalt osa karistusest reaalselt ära kandma. KarS § 74

lg 5 sõnastuse kohaselt (lause 3) kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 9 või 10 sätestatud korras. Seega uuesti karistuse kandmiselt vabastamisel tuleks süüdistatav allutada elektroonilisele valvele, mis tähendab seda, et karistus jäetakse kohaldamata täies ulatuses. Elektroonilise valve eesmärk on küll teatud piirangute seadmine süüdlasele, kuid seda ei saa võrdsustada vangistusega. Selline võimalus on aga KarS § 424 lg 4 p 1 sõnastuse kohaselt välistatud. Puutuvalt kaitsja taotlusse asendada liitkaristus üldkasuliku tööga, peab kohus vajalikuks viidata ülalpool märgitud kriminaalhooldaja seisukohale, mille kohaselt süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et üldjuhul saab KarS § 69 lg 1 kohaselt asendada üldkasuliku tööga kuni 2-aastast vangistust, mis on tingitud sellest, et selle tegemiseks on seadus ette näinud kuni 24-kuulise tähtaja. Seega ei saaks üldkasuliku töö tundide suurus muutuda süüdlase jaoks üleliia koormavaks ega hakata takistama süüdlase igapäevast toimetulekut. Kuigi KarS § 69 lg 1 võimaldab üldkasuliku tööga asendada ka KarS § 73 ja § 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistuse täitmisele pööramise korral, muutuks käesoleval juhul liitkaristusest tulenev üldkasuliku töö tundide arv suuremaks kui kuni 2-aastase vangistuse mõistmise korral, kuid KarS § 69 lg 3 sätestatud maksimaalse üldkasuliku töö tegemise tähtaega kohus suurendada ei saa. Seega muutuks liitkaristusena mõistetava 2aastast vangistust ületava karistuse asendamise korral süüdimõistetul elatise teenimine sisuliselt võimatuks ja süüdimõistetu peakski tegelema ainult tasuta tööga, mis võib osutuda ebareaalseks. Seetõttu arvestades eelmärgitut leiab kohus, et kaitsja taotlus mõistetava liitkaristuse asendamiseks üldkasuliku tööga jääb tagajärjetuks. Kuivõrd süüdistatavale käesolevas kriminaalmenetluses süüks arvatud kuritegu on toime pandud Harju Maakohtu 03.07.2017 otsusega nr 1-17-5893 määratud katseajal, tuleb kohaldada KarS § 74 lg 5 1. lauses märgitut, mille kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS § 65 lg 2 sätete kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kuivõrd süüdistataval on eelmise otsusega mõistetud karistus täielikult ära kandmata, tuleb eelmise otsusega mõistetud karistus täies ulatuses liita käesoleva otsusega mõistetava karistusega ning mõistetav liitkaristus kuulub reaalsele ärakandmisele ülalpool toodud motiividel.