Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. Samuti tunnistati Aleksandr Murin süüdi KarS § 118 lg 1 p 1, 2, 5 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 8 aastat. Kohaldati KarS § 64 lg 1 sätteid ning liitkaristuseks mõisteti 9 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 aastat. Tõkend – vahistamine jäeti

1-19-3382 muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni ning karistuse algust arvati alates 26.01.2019.a. 2.1 Sama otsusega lahendati ka asitõenditega ja menetluskuludega seonduv.

APELLATSIOON:

1-19-3382 3.4 Süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ei nõustu süüdistatav kohtu järeldusega selles, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on ta vägivaldne. Kahtlustatavana ülekuulamisel ei tunnistanud Aleksandr Murin ennast süüdi ja väitis, et 2015.a juunikuus lendas tolmuimeja toru kogemata vastu kannatanu pead, kahtlustatav ei mäleta, et XX oleks saanud haava vasakusse pöidlasse ning eitab XX löömist vastu nägu. Antud episoodides on tõendid selle kohta, et vigastused ei ole tõsised. Seega on kohus raskendanud süüdlase karistust n.ö. pealekauba, jõudes teistsugusele järeldusele, kui kinnitavad tõendid. 3.5 KrMS § 61 lg 2 kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kaitsja ei saa kohtu järeldustega nõustuda, sest sisuliselt ükski kohtu poolt uuritud tõend ei kinnita, et kuriteod pani toime Aleksandr Murin. Asjas on kaudsed tõendid, mis annavad võimaluse seostada teda narkootilise ainega, kuid ühtegi tõendit, mis annaks aluse seostada teda nende käitlemisega, ei ole. Aleksandr Murin on isik, keda varem pole kordagi karistatud kriminaalkorras ning tegelikkuses tal puudus soov kuritegusid toime panna. Antud juhul ei saa luua tõsikindlaid järeldusi olemasolevate tõendite pinnalt ning seetõttu on tegemist KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui kohus oleks arvestanud õigesti Aleksandr Murini isikulisi parameetreid, siis on võimalik, et selle tulemusel oleks tehtud teistsugune otsus. 3.6 KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise alus isiku süü ehk millisel määral on tegu isikule etteheidetav. Arvestada tuleb ka seda, et tegemist on pereliikmetega, et on võimalus mõjutada süüdistatavat edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest. Kohus leidis, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega, kuid Aleksandr Murin soovib elada seaduskuulekat elu ning tema puhul piisanuks KarS § 121 lg 2 p 2 süüdi mõistmisel leebemast karistusest. Kohus ei ole piisavalt arvestanud kohtualuse isikut ega süü suurust, kuna tähelepanuta on jäänud asjaolu, et kannatanu ei ole soovinud abikaasale karmi karistust.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1-19-3382 apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. 4.2 Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). 4.3 Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega, mistõttu kaitsja viide KrMS § 339 lg 1 p 8 sätete rikkumise kohta on ainetu. Kolleegium on juba varasemalt kaitsjale selgitanud (vt nt 1-18-2793, 1-18-4320) ning korduvalt viidanud mida Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas lahendites nt 3-1-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Aleksandr Murin tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 2, 3, § 118 lg 1 p 1, 2, 5 järgi ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Aleksandr Murin on temale inkrimineeritud kuritegudes süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest. 4.4 Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist KrMS § 339 lg 2 rikkumisega maakohtu poolt, kuivõrd kaitsja viitab nimetatud rikkumisele seoses kaudsete tõenditega, mis justkui annaksid võimaluse süüdistatavat Aleksandr Murinit seostada narkootilise ainega, kuid puuduvad tõendid, et süüdistatav käitleks narkootilisi aineid. Kolleegiumil tuleb märkida, et kriminaalasjas ei ole Aleksandr Murinile esitatud süüdistust narkootilise aine käitlemises, mistõttu kaitsja põhjendused KrMS § 339 lg 2 rikkumise kohta on ainetud. 4.5 Ka ei ole võimalik kaitsja seisukohta sisuliselt hinnata osas, mis puudutab süüdistatava süüdi tunnistamist KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ning argumendist, et seetõttu piisanuks leebemast karistusest. Mingeid asjakohaseid argumente ja põhjendusi apellatsioonis selles osas esitatud ei ole ning seda ei ole püütud ka põhjendada. Seega ei selgu, kas kaitsja mõtleb leebema karistuse all karistuse määra või liiki. Ringkonnakohus leiab, et sellised kaitsja napid seisukohad on ainetud ning ilmselgelt põhjendamatud.

1-19-3382 5.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et maakohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat kohtuotsust üksnes kannatanu ütlustele, nagu väidab kaitsja apellatsioonis, vaid maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditele kogumis (kd 2 lk 30-33). Kaitsja on asunud seisukohale, et kannatanu XX ütlused ei ole usaldusväärsed põhjusel, kuna tal tuvastati joove. Kolleegium leiab, et asjaolu, et kannatanul tuvastati joove, ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks kannatanu ütlused nimetatud põhjusel lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Maakohus on sealhulgas andnud hinnangu ka teistele kogutud isikulistele tõendiallikatele, mis kinnitava kannatanu ütlusi ja nende usaldusväärsust. Seejuures põhjendanud nii objektiivset kui ka subjektiivset koosseisu. Seega süü tõendamist puudutav kriitika on täiesti alusetu ning kaitsja toodud argumente ei pea ringkonnakohus asjakohasteks. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja apellatsioonis esitatud põhjendustel süüdistatava Aleksandr Murini õigeksmõistmise perspektiiv temale inkrimineeritud kuritegudes puudub. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile, mis kinnitavad tõsikindlat süüdistatava süüd. 5.2 Kaitsja on märkinud, et maakohus ei ole kaitsjaga nõustunud ning ei ole arvestanud kaitsja toodud versioonidega. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole jätnud kaitsja väited ega versioone tähelepanuta, ning maakohus on ka oma seisukohti põhjendanud (kd 2 lk 32 pöördel-33). Kaitsja on jätnud ise tähelepanuta asjaolud, et kaitsja arvamus ei ole kriminaalmenetluses tõendiks. Maakohus on otsuses analüüsinud kõiki kaitsja toodud argumente ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Ainetu on kaitsja väide, et maakohus ei ole arvestanud tunnistaja CC ja OO ütlustega. Kaitsja on ise apellatsioonis viidanud tõenditele valikuliselt ning jätnud tähelepanuta kõik teised tõendid, mis kinnitavad süüdistusversiooni, mistõttu ei lükka kaitsja poolt märgitu ümber maakohtu järeldusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 5.3 Vastuseks kaitsja etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Aleksandr Murini ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja,

1-19-3382 mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente esitatud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.