Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank AS-is (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

käitumisest sai alguse sündmuste jada, milles sai kannatada VJ ning kes pidi enda kaitseks ning temale suunatud rünnaku lõpetamiseks võtma autost välja kumminuia taolise eseme. Maakohus asus asjas kogutud tõendite hindamise tulemusel seisukohale, et on täidetud KarS § 263 lg 1 p 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et J.J on isik, keda on varem kriminaalkorras karistatud. Uue kuriteo toimepanemisega on J.J näidanud, et ta ei ole enda varasemast käitumisest vajalikke järeldusi teinud ning kohtul puudub usk, et J.J-i õiguskuulekust oleks võimalik tagada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega. Siinjuures arvestas maakohus ka J.J-i poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, s.o avalikus kohas vägivalla tarvitamist eaka isiku suhtes ja seda tahtlikult. Oma tegevusega häiris J.J asjasse mittepuutuvaid isikuid, kelle ütluste kohaselt toime pandud tegu häiris neid ning nad tundsid hirmu. Enda jõupositsiooni kindlustamiseks ja kannatanu hirmutamiseks kasutas J.J ka relvataolist eset, mis samuti ilmestab J.J-i kuritegelikke hoiakuid ja üleolevat suhtumist õiguskorda. Karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus küll J.J-i poolt kohtuistungil avaldatud kahetsust, kuid leidis siiski, et J.J-i süüd ei saa hinnata väikseks ning vangistuse mõistmine on vajalik nii üld- kui eripreventiivsetel kaalutlustel. Vangistuse mõistmine J.J-ile on vajalik, et välistada edasised õigusrikkumised ning mõjutada J.J enda käitumist tõsiselt analüüsima ning seda muutma. Küll aga arvestas maakohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, tegemist on ühe episoodiga ning J.J on avaldanud kohtuistungil kahetsust, mistõttu on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta vangistus, millest KarS 68 lg 1 alusel tuleb arvata maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva (01.04.-02.04.2017), kandmisele jääks seega vangistus 11 kuud ja 28 päeva. Maakohus asus seisukohale, et J.J on võimalik KarS § 73 lg 1 alusel karistusest tingimisi vabastada ning mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui J.J ei pane 2-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Siinjuures arvestas maakohus juba eelnimetatud asjaolusid (vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, tegemist on ühe episoodiga ning kohtuistungil avaldatud kahetsus), samuti seda, et karistusregistri andmetel pani J.J varasema kuriteo toime 22.11.2014 ning 24.11.2014 otsusega karistati isikut tingimisi vangistusega, katseaja läbis J.J edukalt.

ESITATUD APELLATSIOON

3(8)

Esmalt märgib apellant, et juba süüdistusakti kirjeldav osa ja resolutiivosa on omavahel ilmselges vastuolus. Vastavalt KrMS § 268 lg 1 arutatakse kriminaalasja süüdistusakti piirides. Süüdistusakti sissejuhatavas osas, kus on juttu asjaoludest ehk süüdistusakti punktis 2 on süüdistus vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Nimelt on märgitud, et ennast kaitsta, võttis kannatanu oma autost kumminuia ja näitas seda. Süüdistuse resolutiivosas ei ole enam kumminuiast sõnagi juttu ja ka prokuröri poolt esitatud tõendites on piirdutud ainult kaitsealuse poolt kasutatud õhkrelva nimetamisega. Seega süüdistusakti resolutiivosa ei ole vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega, millega on ilmselgelt rikutud süüditstava kaitseõigust. Maakohus oma kohtuotsuses aga aluseks võtnud vaid süüdistusakti resolutiivosas J.J-ile esitatud süüdistuse. Süüdistatav J.J ei ole ennast esitatud süüdistuses täies osas süüdi tunnistanud ei kohtueelses menetluses ega ka kohtulikus menetluses. Kaitsealune on andnud kogu menetluse kestel üheseid ja kattuvaid ütlusi, mistõttu süüdistatava J.J-i ütluste usaldusväärsuses vastupidiselt kannatanu ütlustele ei ole alust kahelda. Siinjuures rõhutab apellant, et ka maakohus tuvastas oma kohtuotsuses kannatanu VJ ütluste vastuolulisuse. Süüdistatav J.J on ennast esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud osaliselt. Sisuliselt tegutses J.J hädakaitseseisundis. J.J-i sõnul tekkis tal konflikt kannatanuga ainuüksi kannatanu ebaõige käitumise tulemusena ning seetõttu, et kannatanu hakkas ilma igasuguse põhjuseta teda rängalt solvama, kätega ning kumminuiaga vehkima, mille tulemusena sai J.J ka kannatanu käega ja kumminuiaga pihta, mille tõttu ta tundis valu. Õhupüstoli võttis J.J seetõttu, et nägi kannatanut vehkimas ja ähvardamas kumminuiaga ning tal tekkis seetõttu hirm oma julgeoleku pärast. Kaebaja viitab seejuures KarS §-le 28. Maakohus leidis, et kannatanu ütlused kumminuia kasutamises osas ei ole usaldusväärsed. Maakohus selgitas, et tõendikogumist välja saab jätta üksnes sellise osa ristküsitlusel antud ütlustest, mis on kohtueelsel uurimisel antud ütlustega diametraalses vastuolus ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada. Maakohus märkis, et kannatanu ütlused sündmuse ajalise järjestuse kui ka tema löömise osas J.J-i poolt toetavad asjas kogutud teised tõendid, nagu näiteks tunnistaja TT ütlused. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega tunnistaja TT ütluste osas. Nimelt on tunnistaja TT küsitluse lõpus prokuröri täiendavatele küsimustele vastanud: „kas see muudab midagi, mis enne võeti” (14.01.2019 kohtuistungi protokolli lk 13). Nimetatud vastus kinnitab, et tunnistaja TT ei ole ise sugugi kindel, millises järjekorras võeti kumminui ja õhkrelv. Maakohus ei ole oma otsuses nimetatud asjaolule aga objektiivset hinnangut andnud, mistõttu on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. Maakohus on ebaseaduslikult kannatanu ütluste hindamisel võtnud arvesse prokuröri väidet, et kannatanut on eeluurimisel üle kuulatud rohkem kui üks kord. Kuivõrd kohus saab kohtuotsuse tegemisel hinnata vaid tõendeid, mida on kohtus vahetult uuritud ja avaldatud, siis kohtu järeldus mingite kolmandate ja kohtus uurimata ülekuulamiste nimetamine, on ebaseaduslik. Tegemist on ilmselgelt olulise menetlusõigusliku minetusega. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega selle kohta, et tunnistajate HR ja EE ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks, kuivõrd nad olid koos J.J-iga. Apellant märgib, et tunnistaja EE oli kohtu poolt hoiatatud valeütluste andmise eest. Seetõttu puudub igasugune alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses erinevalt kannatanu ütlustest, kes on oma ütlusi olulises mahus muutnud ega suuda seda selgitada. Apellandile üllatuslikult on asunud aga maakohus vastupidisele seisukohale. Nimelt rajab maakohus oma süüdimõistva kohtuotsuse suuresti just kannatanu ütlustele vaatamata nende vastuolulisusele ning peab ebausaldusväärseteks tunnistajate HR ja EE ütlusi. Kaebuse esitaja leiab, et maakohus on kohtuotsuses ebaõigesti märkinud, et „P uuduvad mistahes viited sellele, et J.J oleks olnud kannatanu poolt ohustatud (kannatanu ei ajanud teda kumminuiaga taga, ei ilmunud agressiivse hoiakuga tema auto juurde vms). On eluliselt usutav, et isik, kes tunneb ohtu enda elule või tervisele, püüab ohust eemalduda ning selle õnnestumisel jääb 4(8)

ohutusse kaugusesse ja helistab politseisse. J.J küll eemaldus kannatanust, aga mitte selleks, et kaitsta enda elu ja tervist või helistada õiguskaitseorganitele, vaid selleks, et võtta relvataoline ese, minna tagasi kannatanu juurde ja demonstreerida sellega ähvardades enda üleolekut ja võimu.” Apellant viitab KarS §-le 28 lg 3, mille kohaselt võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Maakohus on kohtuotsuses ebaõigesti järeldanud, et „Kvalifitseerimiseks J.J-i käitumine KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on vajalik ka juhuslike asjasse mittepuutuvate isikute rahu häirimine. Süüdistuse kohaselt häiris J.J sündmuskoha lähedases viibinud kõrvaliste isikute RL, SS ja SJ rahu.” Kaitsja arvates ei vasta siin maakohtu järeldus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seejuures viitab kaitsja RL 21.01.2019 kohtuistungil prokurörile antud vastustele (protokolli lk 6), mille kohaselt ei tundnud tunnistaja enda pärast hirmu, talle lihtsalt ei meeldinud see situatsioon ning ta tundis, et vanamehele tehakse liiga. Tunnistaja SS 21.01.2019 kohtuistungil prokurörile antud vastuste kohaselt (protokolli lk 2) ei tundnud ka tunnistaja SS hirmu ning helistas politseisse kuna isikute vahel oli konflikt tekkinud. Apellant leiab, et eeltoodud tõenditest nähtub, et asjasse mittepuutuvaid isikuid ei olnud antud konflikti käigus objektiivselt häiritud ega ohustatud sellisel viisil, et tegu tuleks kvalifitseerida avaliku korra raske rikkumisena. Kaitsja leiab, et süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb tuvastada, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Riigikohtu praktika kohaselt on jätkuvalt vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Eelnevast tulenevalt eeldab KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist. Kuivõrd apellandi arvates ei ole tuvastatud avaliku korra rasket rikkumist, mille käigus häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid, siis juhul kui kohus siiski tuvastab J.J-i käitumises vägivallateod ning leiab, et J.J ei tegutsenud hädakaitseseisundis, siis tuleb J.J-i käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 või siis § 121 lg 1 järgi. Sellega on maakohus rikkunud KrMS §-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, et kohtuotsuse resolutiivosa objektiivsed järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on aga KrMS § 338 p 3 kohaselt kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Kuivõrd maakohus on vääralt kohaldanud ka materiaalõigust, siis KrMS § 338 p 2 kohaselt on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 15; 3-1-1-13-12, p 12). Praeguses kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad, seega kaitsja apellatsioonis toodud õiguslik põhjendus ainetu.

ukse juures jääb kaamera vaatevälja ulatusest välja. Mõned sekundid hiljem jookseb J.J Renault juurde, haarab sellest püstoli ning jookseb tagasi kannatanu auto juurde koos püstoliga, vinnastab selle ning suunab/sihib nurga all just Nissani juhi kohale. Sellele kulub süüdistataval 6 sekundit. See asjaolu tõendab üheselt, et kannatanu viibis juhi kohal oma autos, kui süüdistatav teda püstoliga sihtima hakkas. Seega ei saanud kannatanu veel sel hetkel süüdistatavat kumminuiaga ähvardada. Lisaks märgib kohtukolleegium, et arvestades kannatanu vanust, kehaehitust ja töövõimekaotust, ei ole usutav ega objektiivselt võimalik, et kannatanu oleks selle aja jooksul jõudnud autost koos kumminuiaga väljuda. See juhtus hiljem ning jäi kaamera vaateulatusest välja, kuid oli maakohtu poolt õigesti hinnatud tunnistajate TT, SS ja RL ütluste alusel kui enesekaitse vastuseks G. Penningu rünnakule. Videosalvestusest nähtub üheselt, et konflikti algatajaks oli J.J ning just tema haaras esimesena välja süüdistuses nimetatud õhkrelva kannatanu ründamiseks ja hirmutamiseks. Kohtukolleegium märgib, et ainuüksi uuritud videosalvestus on sellise kvaliteediga tõend, mis lükkab objektiivselt ümber kaitseverisooni sellest, et süüdistatav võis tegutseda hädakaitses. Süüdistatav tegutses provotseerivalt, läks ise kannatanuga konflikti otsima ning sisuliselt viivitamata hakkas teda esimesena relvaga ähvardama, millele järgnes ka füüsiline vägivald kannatanu suhtes.

7(8)

lihtsakoelises ja üheepisoodilises kriminaalasjas võis nõuda maksimaalselt 3 tundi. Seega kaitsja tasutaotlus on põhjendatud 4 tunni ulatuses maksumusega 240 € (sh käibemaks). KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.