Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohus leidis ka, et V. Teinemaa ei tapnud XX hädakaitses. Kohus leidis, et arvestades süüd ja karistuse eripreventiivseid eesmärke, tuleb V. Teinemaad karistada sanktsiooni keskmisest määrast pikema, 13-aastase vangistusega. Arvestades kuriteo asjaolusid, tegemist on äärmiselt jõhkra isikuvastase kuriteoga, Vladimir Teinemaa on löönud korduvalt s.o kokku vähemalt 15 korda noaga, kusjuures mitmed löögid juba maas lamava ja vastupanu mitte osutava mehe pihta, leiab kohus, et teda tuleb karistada reaalse vangistusega, mis on oluliselt pikem kui sanktsiooni keskmine määr. Arvukate noa löökidega väljendas Teinemaa erilist hoolimatust inimelu suhtes ja ta lõpetas noaga löömise alles siis kui noatera murdus, ehk siis Teinemaa ei lõpetanud lööke mitte ise ja teadlikult, vaid välisteguri (murdunud noatera) mõjul. Selline lamava isiku korduv noaga löömine näitab V. Teinemaa soovi isik kindlasti tappa ning kinnitab Teinemaa suurt ühiskonnaohtlikkust. V. Teinemaa on varem kriminaalkorras karistatud. Viimati karistati teda Pärnu Maakohtu 13.10.2017 kohtuotsusega vägivalla kasutamisega seotud kuriteo eest KarS § 121 lg 2 p 4 ja § 274 lg 1 järgi vangistusega 6 kuud, mis jäeti 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. See kohtuotsus näitab, et V. Teinemaale on iseloomulik vägivaldne käitumine. V. Teinemaa kuriteod on läinud järjest raskemaks ja praegusel juhul on ta katseajal pannud toime vägivallaga seotud kuriteo, mille tagajärjeks oli inimese surm. V. Teinemaad iseloomustab fakt, et alkoholi tarbides on tal kalduvus muutuda vägivaldseks ja panna toime kuritegusid. Nii Pärnu Maakohtu menetluse esemeks olnud kuriteo, Norra Kuningriigis sooritatud kuriteo kui ka praeguse kriminaalasja menetluse esemeks oleva kuriteo toimepanemise ajal oli V. Teinemaa alkoholijoobes. Kohus leidis, et V. Teinemaa karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna menetluse esemeks oleva kuriteo on V. Teinemaa pannud toime katseajal, tuleb talle mõista KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus.

2.2 Veel leiab kaitsja, et kohus on põhjendamatult jätnud tõendite hulgast välja süüdistatava ütlused. V. Teinemaa ütluste alusetult tõendite kogumist välja jätmisega on kohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-i 7, mille kohaselt peab kohtuotsus olema motiveeritud ja selles peavad sisalduma põhjendused. Kaitsja hinnangul ei ole V. Teinemaa ei ole oma ütlusi kohtus muutnud. Ta üksnes täiendas oma ütlusi ühe asjaoluga, mis puudutas kannatanu ebaväärikat käitumist ja mis omakorda provotseeris kogu konflikti. Seega andis ta kohtus rohkem selgitusi kui eeluurimisel, kuid tema ütlused sisuliselt ei erine diametraalselt eeluurimisel antud ütlustest. V. Teinemaa peeti kinni öösel ja kuulati üle järgmisel päeval. Tema enda väidete kohaselt oli ta tugevas stressis. Sellega on seletatav, et tal ei pruukinud kõiki detaile Meeles olla. Arvestades veel, et V. Teinemaal oli tuvastatud XXX (mis küll eksperdi arvates on ravitud), pole kaitsja hinnangul midagi imelikku selles, et osa detailidest jäi V. Teinemaal esimesel ülekuulamisel mainimata. Pealegi ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette isiku kohustust anda kohtueelses menetluses ütlusi mingis konkreetses ulatuses. Vastavalt KrMS § 75 lg-le 3 küsitakse kahtlustatava ülekuulamisel kahtlustatavalt, kas ta on toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse, ning talle tehakse ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi kahtluse aluseks oleva kuriteo asjaolude kohta. Seega on kahtlustataval pärast kahtlustuse esitamist õigus vabalt valida ütluste mahtu. V. Teinemaa selgitas kohtus, et soovis kasutada oma õigust anda ütlusi kohtus ning seetõttu ei andnud kohtueelses menetluses põhjalikke ütlusi. Kaitsja leiab, et V. Teinemaa ütluste kõrvale jätmine tähendab seda, et kohtus ütluste andmine muutub mõttetuks, sest kohtueelses menetluses ja kohtus on küsitlejate ring erinev ning teatud aja möödumisel võib inimesele meenuda rohkem või vähem detaile. Kõik need asjaolud võivad mõjutada ütluste andmist ja selle konkreetsust. 2.3 Kaitsja on seisukohal, et pole alust kahelda V. Teinemaa kohtueelses menetluses ja kohtulikul uurimisel antud ütluste tõesuses. V. Teinemaa sõnul nimetas kannatanu teda korduvalt pederastiks, mis teda vihastas. V. Teinemaa ütlusi kinnitab kohtus tunnistajana üle kuulatud politseiametnik VV, kelle sõnul ütles V. Teinemaa politseinikele, et see XX nimetas teda pederastiks. Politseinike saabumise ajaks oli tapmisest möödunud 5–15 minutit. See, et V. Teinemaa pidas veel politseinikele vajalikuks öelda, mida XX talle ütles, näitab, et ta pidas seda väga solvavaks. Kaitsja leiab, et XX öeldu ei pruugi tavainimese jaoks erilist tähendust omada. V. Teinemaa on aga kriminaalkorras karistatud ja vanglas viibinud ning vangla subkultuuri tundvale inimesele on sellise väljendi kasutamine väga solvav. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et otsuse tegemisel peab kohus tuginema V. Teinemaa kohtus antud ütlustele, et tema teo tingis kannatanu solvang. 2.4 Apellant leiab, et süüteo kvalifikatsioon ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele ning mõistetud karistus on liiga karm ega vasta süüdimõistetud isiku süüle. Kaitsjale jääb arusaamatuks, millistel tõenditel põhineb kohtu veendumus, et tegemist ei olnud intensiivse solvamisega, mis võiks viia tapmiseni. Iga inimese reaktsioon solvamisele on erinev ja inimeste käitumine erutusseisundis on samuti erinev. Erutusseisundi esinemist näitavad

noalöökide arv ja intensiivsus. Erutusseisundi puudumisel oleks V. Teinemaa peale esimest noalööki oma tegevuse lõpetanud. 2.5 Kaitsja on seisukohal, et kohus ei arvestanud KarS § 56 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Kaitsja leiab, et kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata V. Teinemaa puhtsüdamliku kahetsusega. Kohtuistungil avaldas V. Teinemaa nii isiklikult kui kaitsja vahendusel sügavat kahetsust, vabandades kannatanu sugulaste eest. V. Teinemaa käitumine kohtuistungil viitab samuti sellele, et tekkinud olukord tekitab süüdistatavale hingelisi kannatusi ja süüdistatav elab juhtunut väga raskelt üle. KarS § 113 sanktsioon näeb ette karistusena 6-15 aastat vangistust. Keskmine sanktsioon on seega 10,5 aastat. Kaitsja leiab, et arvestades KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud nõudeid ja kuriteo faktilisi asjaolusid, ei või mõistetud karistus olla sanktsiooni keskmisest määrast suurem, sest see on vastuolus karistusõigusliku praktikaga. Samuti pole võimalik karistuse määramisel arvestada Vladimir Teinemaa varem toimepandud kuritegusid, sest nende eest on tema juba karistust kandnud ja need ei oma käesoleva teoga sidet.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

kohtueelses menetluses ei olnud ta löömisest rääkinud. Kaitsja ei ole apellatsioonis esitanud kumbagi asjaolu puudutavaid argumente. Alusetu on kaitsja etteheide, et maakohus ei ole põhjendanud ütluste kõrvale jätmist kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahelise vastuolu tõttu. Maakohus on otsuses vastuolusid ja V. Teinemaa nende kohta antud selgitusi käsitlenud. Kohus ei pidanud veenvaks O. Teinemaa selgitust, et oli kohe peale juhtunut stressis. Nimelt iseloomustas kohtu hinnangul vastuolusid see, et kohtus antud ütlused on V. Teinemaa käitumist rohkem õigustavad. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et V. Teinemaa kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei olnud vastuolu, vaid V. Teinemaa on kohtus lihtsalt andnud detailsemaid ütlusi kui kohtueelses menetluses. Nagu eespool märgitud, esinesid maakohtu otsuse kohaselt V. Teinemaa ütlustes vastuolud kahes küsimuses: selles, kas ta sai aru, et XX on surnud, ning selles kas XX teda lisaks solvamisele ka lõi. Küsimuses, kas V. Teinemaa sai aru, et XX on surnud, ei saa ilmselgelt rääkida sellest, et V. Teinemaa andis kohtus lihtsalt detailsemaid ütlusi. Kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on sisult erinevad. Löömise osas võib küll rääkida sellest, et V. Teinemaa on kohtus esitanud täiendavat infot lisaks kohtueelses menetluse räägitule. See täiendus on aga ringkonnakohtu hinnangul kõigest kohtueelses menetluses räägitut täiendav ja täpsustav, vaid selle täiendusega muutus V. Teinemaa kirjeldus olukorrast. Kui kohtueelses menetluses rääkis V. Teinemaa sellest, et reageeris solvangule, siis kohtus antud ütluste kohaselt reageeris ta nii solvangule kui tema vastu kasutatud vägivallale.

viinud sündmuste ahel sai alguse XX solvangust, on see, et V. Teinemaa politseinikele juhtunut selgitades nendele sõnadele viitas, ka mõistetav. V. Teinemaa politseinikele antud selgitus näitab tema pahameelt XX sõnade pärast, kuid mitte tingimata seda, et need sõnad põhjustasid tugeva hingelise erutuse seisundi. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub V. Teinemaa ütlustest selgelt, et hingelise erutuse seisund ei olnud tingitud solvangust, vaid sellest, et XX püüdis talt nuga käest võtta. Sel põhjusel tekkinud tugev hingelise erutuse seisund ei anna alust käsitada V. Teinemaa tegu provotseeritud tapmisena. KarS §-s 115 sätestatud provotseeritud tapmise süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1). XX katset V. Teinemaalt nuga ära võtta ei saa pidada õigusvastaseks vägivallateoks V. Teinemaa vastu – kuivõrd V. Teinemaa ähvardas XX noaga, tegutses viimane nuga ära võtta püüdes teo õigusvastasuse välistanud hädakaitseseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V. Teinemaa kuriteo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi ei ole alust.

mingisse käitumismustrisse. Maakohus on otsuses näidanud ära seose praeguse menetluse esemeks oleva teo ja V. Teinemaa eelmiste karistuste vahel. Küll peab kohus kaitsjaga nõustuma, et maakohus on põhjendamatult jätnud karistust kergendava asjaoluna arvestamata V. Teinemaa puhtsüdamliku kahetsuse. Maakohus on otsuses märkinud, et V. Teinemaa karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohtu 15. oktoobri 2018 istungi protokollist nähtuvalt on V. Teinemaa tunnistanud oma süüd ja kahetsenud: „Jah, ma tunnistan ennast süüdi, et juhtus nii ja kahetsen seda, kui oleks võimalik keerata aeg tagasi, ma lihtsalt ei suhtleks nende inimestega, aga ma paluks kannatanu ema, aga ta ei tulnud, ma ei tea. Mul on kahju, et nii juhtus. Aitäh.“ Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei pea avaldatud kahetsust puhtsüdamlikuks. Ringkonnakohus ei näe alust öelda, et avaldatud kahetsus ei ole puhtsüdamlik. V. Teinemaa sõnadest jääb mulje, et talle tõepoolest tekitab meelehärmi see, et ta põhjustas teise inimese surma. Ka on näha, et ta oleks soovinud paluda vabandust XX emalt. Kahetsuse puhtsüdamlikkust ei välista tõik, et sündmuskohale saabunud politseiametnikele juhtunut selgitades avaldas V. Teinemaa arvamust, et kannatanu sai, mida vääris. See, et süüdlane esialgu oma tegu ei kahetse, ei tähenda, et ta ei või selle üle järele mõeldes meelt muuta. Kuna maakohus on alusetult jätnud arvestamata KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendava asjaoluga, tuleb maakohtu otsus mõistetud karistuse osas tühistada ning mõista V. Teinemaale uus karistus. Kohtukolleegium leiab, et avaldatud kahetsus ei anna alust V. Teinemaale mõistetud karistuse oluliseks kergendamiseks. Kuigi V. Teinemaa öeldu näitab, et tal on tehtu pärast kahju, nähtub Tema viimase sõna algul öeldust, et osaliselt näeb ta juhtunus süüd XX-l, et too teda sellisel moel solvas. Ringkonnakohus leiab, et V. Teinemaad tuleb KarS § 113 lg 1 järgi karistada 12 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust suurendada Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2017 otsusega mõistetud ja ärakandmata 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks on seega 15 aastat vangistust.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.