Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mi kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu otsusega 22.oktoobrist 2018 mõisteti K.A süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja teda karistati 2 aasta ja 6 kuu vangistusega, KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ja teda karistati 10 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikaristustest raskeimat ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 9 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud liitkaristust Harju Maakohtu 28. septembri 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat ja 19 päeva võrra ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat, 9 kuud ja 19 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning loeti ärakantava karistuse kandmise alguseks K.A kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16. novembril 2017. K.A-lt mõisteti välja KrMS § 175, § 179 ja § 180 alusel menetluskuluna riigituludesse:sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 750 eurot, DNA ekspertiisi nr 17E-GE1291 teostamise kulu summas 1197 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 3456 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldati menetluskulusid kogusummas 5403 eurot tasuda otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, selliselt, et ühes kuus tuleb tasuda vähemalt 450,25 eurot. Kannatanu X tsiviilhagi summas 890 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt X kasuks 890 eurot. Kannatanu AA tsiviilhagi summas 670 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt tema kasuks 670 eurot. Kannatanu OO tsiviilhagi summas 787,55 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt OO kasuks 787,55 eurot. Kannatanu KK tsiviilhagi summas 1354,08 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt KK kasuks 1354,08 eurot. Kannatanu F OÜ tsiviilhagi summas 2553,24 eurot rahuldada täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt F OÜ kasuks 2553,24

eurot. Kannatanu PP esitatud tsiviilhagi summas 672 eurot rahuldati osaliselt summas 72 eurot ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt PP kasuks. Kannatanu MTÜ Y esitatud tsiviilhagi summas 976 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt MTÜ Y kasuks 976 eurot. Kannatanu MM esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses, s.o summas 1472,73 eurot ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt MM kasuks 1472,73 eurot K.A mõisteti KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi süüdi viies kuriteoepisoodis ja nimelt selles, et tema, isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, uuesti -

-

-

-

-

-

taastamisväärtusega 7 eurot ja 1 tavaline võti, taastamisväärtusega 3 eurot, MTÜ-le Y tekitati varalist kahju kokku 921 eurot ja PP-le kokku 72 eurot.

KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi mõisteti K.A süüdi selles, et tema olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, võtnud eelnevalt S OÜ riietusruumist, MM mantli taskust sõiduautot Volkswagen Beetle, reg nr XXXXX võtmed, sisenes sõiduautosse grupis koos KS-ga, kasutasid omavoliliselt ajavahemikul 4. november 2017 – 7. november 2017 MMle kuuluvat sõiduautot Volkswagen Beetle, reg nr XXXXXX, mis oli pargitud XXX, Tallinn parklas ja millise viisid XXX, Tallinn garaažiühistu territooriumile, sõiduauto väärtusega 3 000 eurot. Eeltooduga tekitati MM-le varalist kahju kogusummas 3 210 eurot.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav K.A taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist uue otsusega. Ta väidab, et maakohtu järeldused tema süü osas rajanevad ainult oletustele ja tema eelnevale karistatusele. Süüküsmuse otsustamisel ei ole maakohus pööranud mingit tähelepanu tegelikult esinenud vastuoludele tunnistajate ütlustes. Kohtu järeldused on ebaobjektiivsed ning tekkinud kõrvaldamata kahtlusi ei ole tema kasuks tõlgendatud. Kohtuotsus on äärmiselt vigane ja kohtunik ning tõlk on olnud väga tähelepanematud just tunnistajate ütluste osas. Nii on näiteks tunnistaja ZZ ütlustega. Absoluutselt on kõrvale jäetud ning kuskil ei ole fikseeritud, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt ootas ta 4. novembril 2017 süüdistatavat maja ees ja süüdistatav saabus koju kell 18.00. See on oluline fakt, sest tõendab, et tema e süüdistatav ei ole kuidagi seotud vargusega A Keskuses. Tunnistaja ütlusi

kinnitab ka tunnistaja B ja sideoperaator. Tähelepanematult on kohtunik suhtunud tunnistaja ZZ ütlustesse ka 10. novembril 2017 toimunud faktide osas. Nimelt selles, et just sel kuupäeval kell 19.05 väljus tema Viru Keskusest ja läks Tammsaare parki, kus kinkis oma abikaasale e tunnistaja ZZ-le roosid. Kohtunik on täiesti meelevaldselt nendest ütlustest järeldanud, et tegelikult toimus see sündmus 4. novembril 2017. See on teadlik asjaolude moonutamine kohtuniku poolt, sest just selliselt kõrvaldab ta alibi T baarist varguse episoodis. Kui kohtunik saabki muuta tunnistajate ütlusi endale sobivas suunas, siis sideoperaatorilt saadud tõendit ei ole absoluutselt arvestatud. Nimelt kinnitab saadud tõend, et kell 17.58 4. novembril 2017 oli süüdistatav tegelikult Magdaleena Haigla juures. 10. novembril 2017 baarist toimepandud varguse episoodis ei ole ka tema see isik, kes seal vargil käis, sest oli varguse ajal hoopis Viru Keskuse juures. Samuti ei ole kohtunik üldse arvestanud tunnistaja K ütlusi, on neid muutnud ja hinnanud endale sobivas suunas. Kohtuniku versioon toimunust on täiesti vastupidine sellele, mida räägivad kõik tunnistajad. Kohtunik sai väga hästi aru, et tema e süüdistatav, ei ole telefoni varastanud vaid saanud selle K käest ja selleks, et süüdi mõista teda oli vaja hakata tõendeid vääralt hindama. Järgnevalt palub apellant pöörata ringkonnakohtul erilist tähelepanu ka teistele kohtuistungi aspektidele. Nii väidab apellant, et tema abikaasa vastas kohtu küsimusele, kus ta töötab, et töötab X, selle asemel aga kirjutab kohus, et ta töötab mingis karaoke kasiinos. Ainuüksi see fakt kinnitab seda, et kohus on tunnistajate ütlused ebaõigesti kirja pannud ja kinnitab ka seda, et kohus on ebaõigesti ka teisi tunnistaja ZZ ütlusi protokollinud (mis puudutab 4. ja 10. novembri sündmusi). Kohtul pole õigust hinnata neid ütlusi, mis on protokollitud valesti. Kokkuvõtvalt teatab apellant, et kõik tunnistajate ütlused kinnitavad tema ütlusi ja kinnitavad ka tema süütust. Ta ei saa aru kohtu seisukohast, et tema süüd tõendab ka varasemalt analoogiliste kuritegude toimepanemine. Vangla on täis isikuid, kes on ka varem analoogilisi kuritegusid toime pannud. Temale etteheidetud varguse episoodide vahel ei ole mingit seost ja need ei puutu ka temasse. Apellant juhib tähelepanu ühele väga imelikule asjaolule. Kõikides episoodides puuduvad ühed või teised videosalvestused. Tõenditena on esitatud vaid episoodiliselt salvestused. Seda oli vaja selleks, et saaks kinnitada, et just see isik, kes on salvastusel on tema e süüdistatav. Kohtunik küsitles tunnistaja ZZ ka süüdistatava riietuse osas. Tema olid seljas soliidsed püksid ja pintsaku taoline jope. Mingeid seljakotte temal ei ole. Väga imelik on ka see, et XXX tänava hosteli episoodis teise korruse kaamera salvestatust ei ole, aga esimese korruse salvestatus on. Kohtunik selle asemel, et veenduda tões, kirjutab paljasõnaliselt, et tema e süüdistatav, valetab. Selle asemel oleks võinud välja nõuda videosalvestise, kui administraatori sõnul on see olemas. Apellant rõhutab, et tema on kohustatud kandma karistust ainult nende tegude eest, mis ta on toime pannud ja mis on ka faktidega tõendamist leidnud. Kohus ei saa põhistada kohtuotsust kohtuniku arvamusega. Apellant väidab et ta teab täpselt, mida ta on teinud ja mida mitte. Sellepärast on kohtuniku arvamus, tema isiklik arvamus, mis kohtuotsuse tegemisel ei ole tõde. Hoopis tema rääkis kohtus õigust, väidab apellant. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil taotleb esitatud apellatsioonis samuti süüdistatava õigeksmõistmist, kuna maakohus kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus kriminaalmenetlusõigust. Kohus hindas tõendeid vääralt ja tegi ebaõigeid järeldusi. Tõendite kogum ei kinnita K.A süüd. Sissejuhatavalt tsiteerib kaitsja KrMS § 61 lg 1 ja viitab Riigikohtu otsusele 3-1-1-89-12. Samuti viitab KrMS § 63 lg-le 1 ja tsiteerib Riigikohtu otsust 3-1-1-25-15. K.A ei ole süüd tunnistanud ja andis põhjalikke ütlusi. Tema ütlused on usaldusväärsed ja neid tuleb arvestada.

MM vara varguse osas puuduvad süüdistatavat süüstavad tõendid. Selles osas on tõendiks XXX hoone videosalvestis, millest nähub, et K.A-le sarnane isik siseneb hoonesse kell 13.01 ja väljub kell 13.04. Sel ajal rääkis isik mobiiltelefoniga. Tunnistaja TT ütluste kohaselt tegi ta maja ees suitsu ja nähes tundmatut meest majja sisenemas, järgnes talle koheselt. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt väljus mees mõne minuti pärast, istus halli värvi Mazda 6 reisija kohale ja sõitis minema. See tõendite kogum haakub süüdistatava ütlustega - ta ei eita sel ajal ja kohas viibimist, kuid ilmselgelt ei olnud tal võimalik 3 minutiga vargust toime panna olukorras, kus tunnistaja TT teda jälgis. Garderoob, kus MM asjad olid, ei asetse K.A liikumistee vahetus läheduses. Eriti oluline on , et tunnistaja TT kinnitab K.A ja tunnistaja KS ütlusi, et süüdistatav sõitis koheselt kõrvalistuja kohal Mazda 6-ga ära. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt liikus K.A edasi Madara, Tellskivi Toompuiestee Paldiski mnt pidi, seega ei pöördunud tagasi vargust toime panema. Laevastiku tänava suunas K.A samuti ei liikunud. KS tunnistas varguse toimepanemist ja selgitas, mis asjaoludel ta näitas hilhem K.A-le MM sõiduautot. Arusaamatuks jääb, miks ei uuritud parkla videosalvestusi, kuivõrd need olid tunnistaja ütlustest nähtuvalt olemas. K.A süüd ei tõenda tema bioloogilise materjali leidumine prokuröri märgitud esemetel. Sõidukist võeti mitmeid proove, kuid ekspertiisiakti nr 17E-GE1291 kohaselt üksnes ühest auto kindalaeka avamislingilt võetud proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil ja saadud tulemuste alusel ei saa välistada K.A-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Kui K.A oleks toime pannud temale inkrimineeritava kuriteo süüdistuses kirjeldatud viisil, oleks tema DNA-d leidunud rohkemates kohtades. K.A süüd kinnitavad tõendid puuduvad ka 4. novembri 2017 Arsenali keskusest toimunud varguse puhul. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt hakkas K.A kell 17.44 liikuma oma elukoha suunas ja jõudiski oma kodupiirkonda XXX (Magdaleena) kell 17.58. Samas on A videosalvestuselt näha mees kell 18.01 ja sama mees kell 18.03 kotiga, mille kannatanu SS ära tundis. Ilmselgelt ei saanud K.A samaaegselt olla kodus ja mitmete kilomeetrite kaugusel A keskuses vargust toime panna. Maakohtu arvates kellaaeg, mis nähtub videosalvestiselt ei pruugi olla õige, kuivõrd aastal 2017 keerati kella 1 tunni võrra tagasi 29. oktoobril s.t vahetult enne kõnealust kuriteosündmust. Üldjuhul ei ole eraldiseisvates turvasüsteemides kellaaeg automaatselt uuenev, mistõttu võib inimlikust faktorist tulenevalt olla turvakaamera kellaaeg muutmata. Tihti on sama asutuse erinevate turvakaamerate kellaajad ka omavahel nihkes, seega ei saa aluseks võtta ka turvakaameratel kuvatavat kellaaega. Nimetatud seisukoht on üksnes kohtu oletus, mis ei ole kohtuistungil millegagi kinnitust leidnud. Maakohus märkis, et alati ei saa kindel olla, et mobiiltelefon liigub omanikuga koguaeg kaasas. Käesoleval juhul oli telefon ilmselt K.A käes, kuivõrd sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt seda telefoni kasutati suhtlemiseks just K.A lähedastega. Tuleb rõhutada, et ühelgi videosalvestusel ei ole meesterahva nägu eristatav ja kohtu järeldused põhinevad ilmselt üksnes sellel, et K.A riietus sarnanes kirjeldatule. Tumesinine jope, tume müts ning valgete taldadega tossud on tavalised meesterahva sügis-talvised riietusesemed ning nende põhjal ei saa ilmselt kellegi isikut tuvastada. KK ütluste kohaselt ei sarnane K.A isikule, kes võis varguse toime panna.4. novembri 2017.a sündmuste osas on üle kuulatud tunnistajad I. B, JO ja KS, kes kõik kinnitavad K.A ütlusi. Samuti puuduvad K.A süüstavad tõendid X hostelist toimunud varguse osas. Maakohus ei arvestanud, et hosteli töötaja VM ütluste kohaselt ei väljunud toast, kus vargus toime pandi, kindlasti mitte K.A . Tunnistaja MM selgitas, et vargus pandi toime toas 116/2 ja varastatud asjad leiti toast 115. Nimetatud toad asuvad eemal toast 114/1 (kus elas K.A 'i tuttav JK). K.A selgitas, millistel asjaoludel GG'ile kuuluv mobiiltelefon Samsung Galaxy tema kätte sattus. Süüdistatava ütlusi kinnitavad KS, ZZ ja KK.

menetluskulud riik, arvestades KrMS § -s 182 sätestatud erandeid. Kuna K.A tuleks käesolevas asjas mõista õigeks, hüvitab menetluskulud riik. Apellatsioonikohtu 14. jaanuari 2019 istungil toetasid apellandid oma apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on süüdistatava süü ja temale mõistetud karistusmäära ja liigi ning sellest tulenevate muude õigusjärelmite osas põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Apellantide väitel ei ole K.A toime pannud neid kuritegusid, milles maakohus on ta süüdi mõistnud ning maakohtu otsus rajaneb ainult oletustele. Süüdistatava kaitseväited on üles ehitatud muuhulgas sellele, et maakohtu istungiprotokollis on näiteks tema abikaasa – tunnistaja ZZ – töökohaks karaoke kasiino, mis on kohtu poolt välja mõeldud vale. Kui juba sellistes faktides vead esinevad, siis saab olla vaid üks järeldus, et kõik on vigane ja vale, mis kohus tunnistaja ütlustena endale kasulikult kirja pani. Kohtukolleegium rõhutab, et see, kus süüdistatava abikaasa töötab, ei oma tema süüküsimuse lahendamisel mingit tähtsust ja kohtul ei olnud ka mingit motiivi sellist asja valesti protokolli kirjutada. Kuna süüdistatav ka apellatsioonikohtu istungil oma kaitseväiteid selles osas kordas, siis kohtukolleegium selgitab, et tõesti, protokollis on kirjas, et tunnistaja ZZ vastab kaitsja küsimusele, et tema töötas karaoke kasiinos. Kohtuistungi protokoll (9. maist 2018, lk 7 esimene lause) kajastab selliselt tunnistaja vastust. Kuulates helisalvestist, võib samuti arvata, et just selline oli tunnistaja vastus. Kui teada, et tegelikult oli tunnistaja vastus vene keeles „ v „Y“ ja just see on tema tegelik töökoht, siis võib ka kinnitada, et nii ta just vastas. N -ö kõrvale on need väga sarnased ja selliselt see viga ka protokolli tekkis. Mingit alust ei ole aga väita, et selline viga annab aluse tunnistada valeks kõik kirjapandu. Kohtukolleegium ei nõustu väitega, et maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud vaid oletustele ja igasugused tõendid süüdistatava süü osas puuduvad. Süüdistatavale heidetakse ette viie varguse toimepanemist. Tegemist on lõpule viidud varguste episoodidega e olukordadega, kus süüdistatavat ei ole tabatud ei kuriteo toimepanemiselt ega vahetult pärast kuriteo toimepanemist. Vargused pandi asjaolude kohaselt toime salaja ehk selliselt, et neil pole pealtnägijaid ning tõendikogumist puuduvadki sellisel juhul isikulised otsesed tõendid. Mida planeeritum on vargus, seda vähem on ka võimalusi üldse otseste tõendite leidmiseks. K.A vargused olid ettevalmistatud. Enamasti sisenes ta asutustesse, jättes mulje, et on õige mees õiges kohas ja sammus just nendesse ruumidesse, kus eeldatavasti alati on, mida võtta, näiteks riietusruumid, kontorid. Ehk siis, apelleerida süüdistatava süüd sellega, et puuduvad otsesed süüstavad tõendid, ei evi edulootust. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-8-10 selgitanud, et otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega

tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg -s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult arvestanud süüstavate kaudsete tõendite kogumisse ka kuritegude toimepanemise viisi sarnasuse (nn modus operandi). Iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (3-1-1-32-05; 3-1-1-87-09). Kaudsete tõendite pinnalt kuriteo asjaolude tõendamiseks vajaliku süsteemi kujundamise moodused võivad olla erinevad. Kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Maakohtu seisukoht selles, et süüdistataval on varguste toimepanemisel välja kujunenud oma muster, mis joonistub välja nii vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud varguse episoodides ja langeb kokku ka Harju Maakohtu 28. septembri 2017 otsuses tuvastatud 10 varguse episoodi tehioludega, on igati põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu seisukohtadega. Mis puudutab kaitsja väidet in dubio pro reo põhimõtte rikkumise kohta maakohtu poolt, siis mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12). Isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (3-1-1-49-16). Kaitsja loetleb ja tsiteerib apellatsioonis tõendeid ning teeb nende põhjal omapoolsed järeldused, mille järgi tulnuks tema arvates süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis kaitsja arvates on tegemist kriminaalmenetluse olulise rikkumisega. Tegelikult on apellatsioonist väljaloetav vaid see, et apellant ei ole nõus maakohtu poolse tõendite hindamisega ja selle tulemusel tehtud maakohtu järeldusega süüdistatav süü osas. Tema arvates tulnuks kohtuotsus rajada süüdistatava süüd eitavale seisukohale ja kogu muu tõendite kogum, mida maakohtu otsuses on peetud süüdistatavat süüstavaks, seda tuleks tõlgendada, kui kõrvaldamata kahtlust süüdistatava kasuks ning kõrvale jätta. Kohtukolleegium ei pea sellist seisukohta tõsiseltvõetavaks ja leiab, et maakohtu otsusele tehtud etteheited on paljasõnalised. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaitseväiteid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist esitatud süüdistuses. Esiteks, asjaolu, et menetlusosalised ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga ja selle tulemiga e süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistva otsusega, ei tähenda

seda, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Teiseks, kui on rikutud kriminaalmenetlusõigust, siis see asjaolu ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. KrMS § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev otsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Ka on kaitsja viidanud apellatsioonis seadusesättele, mis räägib materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest ja leiab, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Kohtukolleegium selgitab, et olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, ei ole hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega igas kuriteoepisoodis eraldivõetuna kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust e et kõik vargused on toime pannud üks ja sama isik ning et see isik on K.A . Samuti veenvalt on põhjendatud järeldust, et K.A pani toime ka omavolilise võõra asja kasutamise e olles isikuks, kes varastas sõiduauto omanikult eelnevalt süütevõtme, sõitis ka KS juhtimisel selle autoga. Kaitsja poolt väidetu, et kui K.A oleks toime pannud temale inkrimineeritava kuriteo süüdistuses kirjeldatud viisil, oleks tema DNA-d leidunud ilmselt rohkemates kohtades, ei ole tõsiseltvõetav. K.A sõitis autos kõrvalistujana ja miks peaks olema tema DNA leitav ka näiteks roolirattalt või vasakult ukselingilt, jääb arusaamatuks. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Süüdistatava ennastõigustavaid ütlusi ei ole maakohus põhjendatult arvestanud, sest need on vastuolus teiste maakohtu poolt analüüsitud tõenditega. Kaitsja seisukoht, et süüdistatava süüküsimuse otsustamisel pidanuks maakohus tuginema just süüdistatava ütlustele, ei ole arvestatav. Kohtukolleegium rõhutab, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05). Seda nõuet on maakohus käesolevas kriminaalasjas ka järginud. Kui lugeda süüdistatava ütlused usaldusväärseks ja rajada nendele kohtuotsus, tuleks tunnistada olukorda, mis ei ole eluliselt usutav e et K.A-ga samal ajal ja samas kohas liikus alati keegi temaga väga sarnane isik, kes pani toime varguseid. Sellise asjaolu esinemise tõenäosus on välistatud. Maakohus on põhjendatult oma otsuses ka sedastanud, et K.A on väga iseloomulike näojoontega. Kuna apellatsioonimenetlus oli suuline, siis kohtukolleegium selles ka oma silmaga veendus. Mis puudutab vastuolu, et mitte alati ei ühtinud turvakaamera kellaaeg reaalajaga, siis ka see on maakohtu poolt asjakohaselt ümber lükatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ja peab samuti usutavaks, et kellakeeramisele järgneval lühikese ajavahemiku jooksul ei pruugi turvakaamera kell veel olla õigeks keeratud ja seda eriti siis, kui see ei toimu automaatselt ning kui turvakaamerate salvestusi vaadatakse vaid siis, kui majas on toimunud mingi selline sündmus (vargus), mis tingib salvestuste vaatamist. Kohtukolleegium nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega süüdistatava süü osas, leiab, et apellatsioonide väited on nendega juba ümber lükatud ning oma otsuses ei pea

kohtukolleegium ka vajalikuks neid üle korrata. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-109-15 selgitanud, et kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem (p 108). Ka ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjust väita, et maakohus on süüdistatava suhtes olnud süüstavalt kallutatud ja ainuüksi süüdistatava varasemat karistatust arvestades ta süüdi mõistnud. Eitada ei saa asjaolu, et maakohus nõustus prokuröriga selles, et süüdistatava poolt PP-le kuuluva punast värvi nahast käekoti „Hermes Birkin“, väärtusega 600 eurot vargus ei ole tõendatud. Kohtukolleegium aga ei nõustu kaitsjaga selles, et see asjaolu on jäänud maakohtu otsuses kajastamata. Maakohus on selle asjaolu välja toonud nii oma otsuse motiveervas osas, kui ka resolutsioonis tsiviilhagi otsustuses, kus kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on rahuldatud osaliselt ning nõutavat summat vähendatud just 600 euro võrra. Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni kui ka kaitsja poolt esitatud kaitseväited. Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-11-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Nõustunud kõigi maakohtu seisukohtadega süüdistatava süü osas, temale mõistetud üksikkaristuste ja vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud liitkaristuse ning ka lõpliku liitkaristusena mõistetud karistusmäära ja liigiga, ei saa aga nõustuda maakohtu otsustusega, mille kohaselt moodustub lõplik liitkaristus ainult KarS § 65 lg 2 alusel vaidlustatud kohtuotsuse ja Harju Maakohtu 28. septembri 2017 otsuse kogumina. Nimelt, seaduse järgi moodustavad kohtuotsuse kogumi alati nö tehtav otsus ja sellest eelmine otsus (vt KarS § 65 lg 1 ja lg 2 sõnastus). Kunagi ei saa moodustada kohtuotsuse kogumi järgi liitkaristust, mille üheks liidetavaks on ainult üleeelmise kohtuotsusega mõistetud karistus või selle ärakandmata osa nagu seda on tehtud vaidlustatud kohtuotsusega. Reeglina mõistetakse liitkaristus kuritegude kogumi eest kahe kohtuotsusega e liitkaristuse liidetavaks on kahe eraldi otsusega mõistetud karistused. Samas, tuleb tunnistada, et kohtupraktikas esineb olukordi, kus lõplik liitkaristus moodustatakse kolme kohtuotsusega mõistetud karistustest. Nii on ka Karistusseadustiku kommentaarides § 65 kommentaaride autor märkinud, et hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest karistuse mõistmisega ühendatakse eri

ajal tehtud süüdimõistvate kohtuotsustega tuvastatud kuriteod ühte otsusesse ja taastatakse õigusolustik, mis oleks kujunenud juhul, kui kõiki vähemalt kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks arutatud koos ühes menetluses. K.A oli Harju Maakohtu otsusega 28. septembrist 2017 mõistetud süüdi KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi ja karistatud 2 aasta 5 kuu vangistusega; KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka vahi all viibitud 4 kuud 11 päeva, karistusest jäi kanda 2 aastat 19 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi 2 aasta 6 kuu katseajaga kriminaalhooldusele allutamisega KarS § 75 lõikes 1 sätestatud kontrollnõuete täitmise kohustusega; kohtuotsus jõustus 14. oktoobril 2017.a.

kogumisse, on jäänud absoluutselt eraldiseisvaks. See võib teatud olukordades tekitada ka tulevikus probleeme liitkaristuse mõistmisel. Ka Riigikohus on tunnistanud, et erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristuse kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka KarS § 64 lg -s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära ületamiseni (3-1-1-66-10 p 11.6). Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et arutataval juhul ei ole võimalik mõista liitkaristust ainult vaidlustatud kohtuotsuse ja eelmise e Tartu Maakohtu 8. detsembri 2017 otsuste järgi KarS § 65 lg 1 järgi e selliselt nagu seaduse järgi on reegliks. Nimelt, arvestades sellega, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteod on pandud toime varasema kohtuotsusega määratud katseajal e esinevad seaduslikud alused KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuse mõistmiseks, mis aga tähendab seda, et tuleb moodustada liitkaristus tingimisi mõistetud vangistuse ärakandmata osa ja vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse täieliku liitmise teel, ei ole õige kohaldada liitkaristuse mõistmisel ainult KarS § 65 lg 1 sätteid, mis teoreetiliselt annab kohtule võimaluse liitkaristuse mõistmiseks ka raskema karistuse osalise suurendamise või karistuste katmise põhimõtte järgi. Seega tuleb võtta liitkaristuse mõistmisel kogumisse kolme kohtuotsusega mõistetud/ärakandmata karistused ja moodustada viimase kohtuotsusega karistus, mis ei jätaks ühtegi nendest karistustest eraldi kulgema. Kui arvestada Riigikohtu otsuses 1-17-7807 antud juhiseid, siis tuleks moodustada liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel, kus hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluvad Tartu Maakohtu otsus ja vaidlustatud kohtuotsus ja kõige kergema liitmise põhimõtte kohaldamisel e karistuste katmisel liitkaristuseks 2 aastat ja 9 kuud, milles tuleks maha arvata kantud karistus 4 kuud ja 11 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmisel on üheks liidetavaks uus mõistetud karistus e 2 aastat ja 9 kuud ning teiseks liidetavaks Harju Maakohtu otsusega 27. septembrist 2018 mõistetud karistuse ärakandmata osa e 2 aastat ja 19 päeva. Siis on liitkaristus võrdne vaidlustatud otsusega mõistetud liitkaristusega e 4 aastat 9 kuud ja 19 päeva e süüdistatava olukorda raskendatud ei ole. Selles osas jääb maakohtu otsus muutmata. Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et KarS § 65 lg 2 alusel on esimeseks liidetavaks uus mõistetud karistus e 2 aastat 9 kuud, mitte selle ärakandmata osa e 2 aastat 4 kuud ja 19, sest seesama osa e 4 kuud ja 11 päeva on juba maha arvatud KarS prg 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmisel, kus üheks liidetavaks on Harju Maakohtu 27. septembri 2017 mõistetud karistuse ärakandamata osa e just see osa, mis on kandmata pärast juba kantud 4 kuu ja 11 mahaarvamist mõistetud karistusest ja kaks korda ei saa ühte ja sama ajavahemikku kantuks lugeda. Kohtukolleegium peab vajalikuks obiter dictum korras märkida järgmist. Olukord, mis tuli lahendada käesoleva otsusega, on tegelikult saanud alguse Riigikohtu otsuses 3-1-1-66-10 väljaöeldud seisukohast, mille kohaselt uue katseaja algust tuleb hakata arvestama liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest. Oma sellekohast seisukohta põhjendab Riigikohus otsuses sellega, et: a) liitkaristusest vabastamisel ja uue katseaja määramisel tuleb lähtuda katseaja kohaldamise üldistest alustest; b) KarS § 65 lg 1 põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe. Samas otsuses rõhutab Riigikohus, et KarS § 65 lg -s 1 sätestatud liitkaristuse moodustamine on kohustuslik, sest see teeb isikule mitme kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste osas ühtse kohtuotsuse. Ühtlasi tagatakse sellega isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristuse kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka KarS § 64 lg-s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära ületamiseni.

Kohtukolleegium nõustub täielikult sellega, et liidetavateks on põhikaristused ning et katseaegade liitmist seadus ei näe ette. Samuti ei ole vaidlust selles, et alati võib uue otsusega määratud katseaeg olla eelmisest pikem ja et on võimalik määrata ka uusi tingimusi ja kohustusi. Samas aga ei taga Riigikohtu seisukoht uue otsusega uue katseaja kulgemise alguse määramine kindlasti mitte seda, et isikud, kes mõistetakse süüdi kahe erineva kohtuotsusega nende kuritegude eest, millised võinuksid olla tuvastatud ühe otsusega on alati võrdselt koheldud nendega, kelle suhtes tehakse üks otsus nende kuritegude osas, mis teiste puhul kahe otsusega on tuvastatud. KarS § 73 ja 74 näevad ette maksimaalse katseaja. Kui isik mõistetaks süüdi ühe otsusega näiteks kahes kuriteos, on temale võimalik määrata katseaeg, mis ei ületa 5 aastat. Samas, kui isik mõistetakse esimese otsusega süüdi ühes kuriteos ja temale määratakse katseaeg näiteks 3 aastat, mis hakkab kulgema kohtuotsuse tegemisest ja teise, näiteks kahe aasta pärast tehtud otsusega teises kuriteos, mis on toime pandud enne eelmist kohtuotsust, millega oli isik tingimusi vangistusest vabastatud katseajaga 3 aastat ning uue kohtuotsusega mõistetakse temale KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus ja see jäetakse tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 4 aastat, siis reaalselt on tema katseaeg pikem, kui 5 aastat e 2 aastat kuni uue otsuseni pluss uuest otsusest alates veel 4 aastat. Kui teise otsusega määratud katseaeg on maksimaalne, siis on alati garanteeritud reaalselt katseaeg, mis on pikem, kui seadus võimaldab ning tema raskem kohtlemine, kui ta oleks olnud nende kuritegude eest, mis on tuvastatud kahe otsusega, ühe otsusega süüdi mõistetud. Eelnevat kokku võttes arvab kohtukolleegium, et kui teise kohtuotsusega määratud uue katseaja algus hakkaks kulgema alati esimesest otsusest, oleks tagatud mitte ainult võrdsuspõhimõte vaid välistatud ka selline olukord nagu A. K.A puhul on tuvastatav e et liitkaristus moodustatakse mitte kahe kohtuotsuse e uue otsuse ja eelmise otsuse kogumis nagu seda tegelikult seadus ette näeb vaid kolme otsuse järgi, aga ka see, et ühe kohtuotsusega mõistetud karistust liidetakse kohtuotsuste kogumis enam, kui üks kord. Ühte karistust ei saaks kohtukolleegiumi arvates eraldiseisvana liita rohkem, kui üks kord. Ta võib olla küll järgmise kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse osa, mis siis on ülejärgmise otsuse liitkaristuse üks liidetav. Praegusel juhul on seda põhimõtet eiratud. Nii on Harju Maakohtu 27. septembri 2017 otsusega mõistetud karistust liidetud nii Tartu Maakohtu 8. detsembri 2017 otsusega, kus ta on KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse eraldi liidetavaks, kui ka KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse moodustamisel samuti eraldi liidetav. Kui Tartu Maakohtu otsusega oleks katseaeg olnud seesama 5 aastat, mida näilikult on Tartu Maakohus püüdnud piiriks pidada, määrates katseajaks 2 aastat ja 4 kuud (Harju Maakohus oli eelneva otsusega määranud 2 aastat ja 6 kuud), kuid selle algus olnuks jätkuvalt 27. septembril 2017, oleks karistuste liitmise tehnika olnud tunduvalt mõistlikum ja läbipaistvam e liidetud oleks kaks kohtuotsust – vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistusele oleks liidetud KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Esmapilgul võib selline väljapakutud liitmistehnika versioon sarnastes juhtumites tunduda ebaõiglane, sest ei ole välistatud olukord, et pärast teist kohtuotsust jääb läbida jääva katseaja osa väga lühike. Tegelikult tähendab see vaid seda, et tõesti, kui isik paneb ka pärast teist otsust toime kuritegusid, siis ei pruugi enam olla võimalust kohaldada KarS § 65 lg 2 sätteid, sest katseaeg võib varsti pärast otsust läbi saada, kuid see ei tähenda, et keegi jääks karistamata. Siis tulebki sel juhul tunnistada seda, et isik suutis läbida edukalt katseaja, mis oleks olnud edukalt läbitud ka siis, kui kahe erineva otsusega kuriteod, mis kuuluvad hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi, oleksid olnud tuvastatud ühe otsusega, millega temale see katseaeg oleks määratud. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 5 tundi e õigusabi kulud on 420 eurot (koos käibemaksuga). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, 338 p 2, 340 lg 1 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega on jäetud moodustamata liitkaristus KarS prg 65 lg 1 alusel Tartu Maakohtu 8. detsembri 2017 otsusega ja vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude konkurentsi eest ning moodustab sel alusel oma otsusega liitkaristuse.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.