Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 5 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta vangistust. Kohaldati KarS § 73 lg 1, 3 sätteid katseajaga 1 aasta 6 kuud. Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega seonduv.

2(10)

3.3 Väidetav füüsilise valu tekitamine süüdistatava H.P poolt tugineb vaid kannatanu enda ütlustele ja süüdistatava ning kannatanu ühise poja – QQ ütlustele, kes on vaimse puudega isik ja kes on oma ema poolt mõjutatav. Ka kannatanu XX on ise 01.02.2018.a. toimunud ülekuulamisel kinnitanud, et nende poeg QQ on sünnitrauma tagajärjel vaimupuudega. Süüdistatava seisukohalt on QQ saanud eeltoodud asjaoludest teada ema vahendusel. Seega ei ole QQ kui tunnistaja ütlused tõendiks KrMS § 66 lg 21 alusel, kuna ta on saanud nendest asjaoludest teadlikuks oma ema vahendusel. Tegemist on mitteusaldusväärsete tõenditega, millega ei saa arvestada antud kriminaalasjas otsuse tegemisel ja süüdistuse esitamisel. 3.4 Mis aga puudutab pereõe poolt fikseeritud vigastusi, siis 01.02.2018.a. perearsti tõendiga ei ole tõendatud, et need vigastused on põhjustatud süüdistatava H.P poolt. OÜ S dr MP poolt 01.02.2018 väljaantud tõendiga ei ole vähimalgi määral tõendatud, et 27.09.2017.a. väidetavad hematoomid XX õlavarrel ja parema rinna all on põhjustatud H.P poolt. Kannatanud XX on küll väitnud, et need on põhjustatud H.P poolt, kuid see kannatanu väide ei ole leidnud tõendamist. Nimetatud tõendiga pole tõendatud H.P süü selles, et ta põhjustas kannatanule 27.09.2018.a. tõendis märgitud hematoomid. Nimetatud asjaolude kohta on ka tunnistajate QQ, kannatanu XX ja pereõe TR ütlused vastuolulised. 3.5 Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava H.P ütlused usaldusväärsed ainuüksi tema enda teiste väidete tõttu. Kohus ei ole põhjendanud piisavalt, millest tulenevalt loeb XX ütlused usaldusväärseteks, kuid samas H.P ütlused mitteusaldusväärseteks. Ristküsitluses väidab kannatanu, et käisid Lüübnitsa laadal septembri alguses, kuid tegelikult oli see 26.08- 28.08.2018.a kui koos puhkasid. See kajastub Facebooki väljavõttes, et 26. augustil 2017 olid H.P ja XX koos Mehikoormas Lämmijärve kaldal. Olemas tõend, et 09. septembril käisid Urmas ja X koos pojaga kõik koos kolmekesi Saarepiiga kohvikus ja X tundis end õnnelikuna. 3.6 XX-l oli motiiv H.P suhtes kriminaalasja algatamiseks, et kättemaksta ja soov vabaneda H.P-st , kuna neil mõlemal on õigus elada ühises elukohas majas, mis on pärandatud H.P ema poolt lastele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(10)

kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (t lk 100 pöördel-102 pöördel). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 5.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

4(10)

Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud XX ütluste usaldusväärsust (lk 101) ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud XX ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu XX ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 6.2 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu XX ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Apelatsioonis refereeritud kannatanu XX ütlustest ei tulene, et tema ütlused ei oleks usaldusväärsed. Kaitsja apellatsioonis toodud järeldused kannatanu XX ütlustest tulenevalt ei ole õiged, kuna apellatsioonis on viidatud ütlustele kontekstist väljarebitult ning osade ütlustega ei ole kaitsja üldse arvestanud. Nii on kaitsja jätnud tähelepanuta kannatanu XX ütlused, et tool lendas kahe vahele, siis süüdistatav võttis tooli ja lõi teda sellega mitu korda ning tooliga sai pihta kätele, mis olid kaitseks pandud. Käsi oli sinine sellest, et pärast peksis tooliga (lk 51, 57). Seega ei esine vastuolusid kannatanu ütluste ja fikseeritud vigastuste vahel. Ka ei saa lugeda kannatanu kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne. Pigem seaks kannatanu ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. 6.3 Apellant on asunud seisukohale, et kannatanu XX antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus tunnistaja QQ ütlustega ning seda osas, mis puudutab süüdistatava poolt kannatanu löömist kümme korda, kuigi kannatanu ise ei ole selliseid ütlusi andnud. Tunnistaja QQ ei ole andnud ütlusi selle kohta, et on näinud süüdistatava poolt kannatanu löömist kümme korda, vaid on kinnitanud, et tülide käigus on süüdistatav peksnud kannatanut ning peksis rusikaga, raamatuga, tooliga (lk 60). Tunnistaja kinnitab, et tool lendas ja siis võttis niimoodi ja siis rusikaga peksis, ka köögis peksis praepanniga. Seejuures ei vasta apellatsioonis toodu tõele, et tunnistaja on kinnitanud, et pann ei tabanud kannatanut. Tunnistaja vastates kaitsja küsimusele: „Kas pann tabas ema?“, on vastanud, et: „Ei, vastu pliiti. Ainult käed tabasid pärast.“ (lk 63 pöördel). Arvestades tunnistaja ütluste sisu on tunnistaja kinnitanud, et süüdistatav on kannatanut peksnud ning toonud ära ka juhtumid mida on näinud. Kaitsja küsimusele. „ Kuidas isa lõi ema tooliga ja kuhu?“, on tunnistaja vastanud, et: „Käe, see lendas vastu kätt ja siis peksis rusikaga.“ Tunnistaja kinnitas, et ka varasemalt on isa ema rusikaga löönud ja kui veel koolis käis on kasutanud vägivalda (lk 61 pöörde, 62 pöördel). Tunnistaja on kinnitanud ristküsitlusel, et seisis samas toas kui ema ütles lõpeta ära, lõpeta ära, pane tool tagasi ning tunnistaja kinnitas, et pärast tooliga löömist märkas käel, õlavarrel sinikaid. Apellant viitab apellatsioonis asjaoludele, mille kohta on tunnistaja andnud ütlusi väga üldiselt ning mille kohta teisesküsitluses ei ole täpsustavaid küsimusi esitatud. Apellant ei täpsustanud ristküsitlusel, mis tähendas tunnistaja öeldu, siis peksis rusikaga, kuna küsimusele mitu korda rusikaga lõi, on tunnistaja andnud ütlusi, et ta kuud ei oska öelda. Tunnistaja ütlustest võib teha järelduse, et ka eelnevalt on tarvitanud süüdistatav kannatanu suhtes vägivalda, kuid kuna süüdistus on esitatud vaid löömises korduvalt kõvade kaantega raamatuga pea kaitseks pandud käsivarte pihta, löömises korduvalt panniga pea kaitseks pandud käsivarte pihta ning tooliga kannatanu viskamises ja löömises vastu pea kaitsmiseks ette pandud käte pihta ning sellist tegevust süüdistatava poolt kannatanu suhtes tunnistaja ka kinnitab, siis ei ole tunnistaja ütlused vastuolus kannatanu ütlustega. Seega ei ole välistatud, et

5(10)

tunnistaja andis ütlusi sündmuste kohta, milles süüdistust ei ole esitatud. Jättes täpsustamata millal väidetavalt kannatanut rusikaga löödi, siis ei osuta apellatsioonis välja toodud tunnistaja ütlused kannatanu ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 6.4 Kohtukolleegium leiab, et kannatanu XX ja tunnistaja QQ ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Pigem seaks kannatanu ja tunnistaja ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt ja kokkulangevalt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. Kannatanu ja tunnistaja ütluste hindamisel (löökide tabamise osas) tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt tunnistajaga, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajus toimunut kõrvaltvaatajana. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu XX kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 6.5 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistaja QQ ütlused ei ole usaldusväärsed. Kolleegium peab põhjendamatuks kaitsja apellatsioonis toodut, et kuna tunnistaja on sünnitrauma tagajärjel vaimse puudega isik, siis ei saa tema ütlusi arvestada. Asjaolu, et tunnistajal on sünnitrauma tagajärjel mingisugune vaimne puue ei tähenda seda, et tunnistaja ei oleks võimeline andma toimunu kohta ütlusi ja ei saanud toimunust adekvaatselt aru. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et tunnistaja ei olnud adekvaatne ja kontaktne ning ei mäletaks toimunud asjaolusid või tema puue oleks sedavõrd sügav, et tema arusaamisvõime oleks tugevalt pärsitud. Kaitsja seisukoht, et puude tõttu ei ole tunnistaja võimeline asjadest saama aru, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. 6.6 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et maakohtul ei olnud alus tugineda n-ö vahendliku tunnistaja ütlustele nagu on QQ ütlused märgib kohtukolleegium järgmist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistaja QQ ütluste sisu ei ole tegemist n-ö vahendliku tunnistajaga, kes oleks saanud asjaoludest teada kannatanu vahendusel nagu apellant on ekslikult leidnud, vaid tunnistajad QQ on üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on isiklikult toimunud sündmuste kohta tajunud, st näinud või kuulnud. Seega kaitsja sellekohane etteheide apellatsioonis on asjakohatu. Seejuures tuleb kolleegiumil märkida, et tunnistaja QQ ütlusi on võimalik kasutada nii tõendina teatud asjaolude suhtes, mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt 3-1-1-73-15 p 11) kannatanu XX antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Nii kannatanu kui tunnistajate ütlused osutavad üheselt süüdistatava tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuriteos. 6.7 Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kannatanu XX ei pöördunud kahel korral (kui süüdistuse kohaselt lõi süüdistatav kannatanut raamatuga ja panniga) arstide poole. Asjaolu, et

6(10)

kannatanu seda ei teinud, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ning ei lükka ümber kannatanu ütlust, et sellised süüdistatava tegevused tekitas talle valu ja ühel korral ka tervisekahjustuse. Kohtukolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis tehtud etteheidet, et kriminaalasjas puudub perearsti tõend, mis kinnitaks, et kannatanul esinev hematoom vasakul õlavarrel ja parema rinna all on saadud H.P tegevuse tagajärjel vaidlusaluse sündmuse ajal. Kaitsja jätab täielikult tähelepanuta asjaolu, et perearsti või õe pädevuses ei ole anda arvamust isiku kohta, kes võis tekitada vigastused, vaid perearsti pädevuses on fikseerida tekitatud vigastused, mistõttu on selles osas apellatsioon ainetu. Kolleegium peab vajalikuks veel märkida, et perearst ei tee järeldusi tervisekahjustuse laadi ja vanuse ning tervisekahjustuse tekitamise viisi või vahendi kohta, vaid antud järelduste tegemine kuulub eksperdi pädevusse. Samas on ekspertiisiakt vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelust. 6.8 Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Käesolevas asjas on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Asjaolu, et kannatanu ei pidanud vajalikus minna fikseerima tervisekahjustust arsti juurde (kahel korral) või koheselt ei nõudnud peale tervisekahjustuste fikseerimist väljastada selle kohta tõendit (viimasel korral), ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Lisaks juhib kolleegium kaitsja tähelepanu ka asjaolule, et KarS § 121 järgi on teise inimese tervise kahjustamise kõrval karistatav ka valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega täidab süüdlane KarS § 121 objektiivse koosseisu juba teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust.

7(10)

vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-60-10, p 16; 3-1-1-50-13, p 12). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. 8.2 Kolleegium asub seisukohale, et H.P täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdistataval oli kannatanuga kolmel korral füüsiline konflikt ja kolleegiumil puudub alus kahelda kannatanu XX ütlustes, mille kohaselt tundis ta süüdistatava tegevuse tõttu iga kord füüsilist valu. Samuti põhjustas H.P oma tegevusega XX-le ka kahel korral tervisekahjustuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Maakohus asus seisukohale, et H.P tegusid ei saa käsitleda keha vähese intensiivsusega mõjutamisena, vaid sellise tegevusega kaasnes tüüpilise tagajärjena valu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõik asjaolud kogumis annavad aluse jaatada valu tekitamist. 8.3 Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Kolleegium asub ühiselt seisukohale, et antud juhul tundub objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et süüdistusaktis kirjeldatud süüdistatava tegevus kannatanu suhtes tekitas kannatanule valu. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas süüdistuses märgitud kõikidel kordadel bagatellkäitumise piiri. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et H.P käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi.

8(10)

9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. 9.2 Maakohus võttis õigustatult H.P teo kvalifitseerimisel aluseks ähvardused, mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalvaatajas (t lk 102 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtuga, et H.P olek, mis oli ärritunud ja karjuvalt lausutud sõnade sisu, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Kannatanule alust ähvarduse täideviimiseks andis kolleegiumi arvates see, et H.P on korduvalt tarvitanud füüsilist vägivalda kannatanu suhtes. Seejuures ei ole tähtis, kas süüdistataval oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus või mitte ning KarS § 120 lg 1 kohaldamisel ei ole ka tähtsust sellistel asjaoludel, kas süüdistataval oli olemas ründevahend või mitte. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-7-07 ja 3-1-1-11-00 tooduga. Ka ei eelda ähvardamine seda, et see halvaks kannatanu igapäevategemised, oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Tuleb märkida, et isegi juhul kui kannatanu ei oleks hakanud hirmu tundma, n-ö kõri läbi lõikamisest, silmade peast välja torkamisel, tapmisest või tervise kahjustamisest, tuleks seega kaaluda kolleegiumi hinnangul, kas esineb alus rääkida ähvardamise katsest. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta, et ka KarS § 120 kirjeldatud süüteo katse on karistatav. On ilmselge, et süüdistatav alustas süüteo toimepanemist, kui püüdis kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada, kuid antud juhul õnnestus see ka lõpule viia, kuna kannatanu hakkas kartma. Seega nähtub, et süüdistatava eelnev vägivaldsus, ärritunud oleks ja konkreetne sõnakasutus andis kannatanule XX-le objektiivse aluse oma elu ja tervise pärast kartma hakata, mistõttu kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust H.P süüditunnistamisel KarS § 120 järgi.

9(10)

tõendikogumiga. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega (lk 101) ja järeldusega, et selline kaitseversioon tõendamist leidnud ei ole ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.