Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

XX

kasuks

apellatsioonimenetluse

õigusabikulude

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kuna kannatanutel on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas osas ja praeguses kriminaalasjas ei ole tsiviilhagi esitatud, ei ole kannatanutelvõimalik ringkonnakohtu otsust vaidlustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

luges kohus 3,20 eurot. Kohus määras KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel, et rahalist karistust on võimalik tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igas kuus vähemalt 80 eurot. Ühtlasi mõistis kohus XX-lt välja sundraha 750 eurot, kannatanute esindaja tasu 3312,50 eurot ning kannatanu sõidukulud 68,39 eurot. Kohus määras, et ka menetluskulusid on XX-l võimalik tasuda ositi 12 kuu jooksul. Kohus luges nii YY ja CC ja XX enda ütlustele, samuti CD-l olevale helisalvestisele ja selle stenogrammile tuginedes tõendatuks, et XX salvestas salaja YY ja CC vestlust. Kohus leidis, et tegemist oli eraviisilise jälitustegevusega, milleks XX-l ei olnud õigust. Kohus leidis, et tõendatud on ka süüteokoosseisu subjektiivne külg s.t kavatsetus salvestada YY ja CC vestlust. XX tunnistas, et kasutas diktofoni, kuna oli huvitatud, mis toimub tema lapsega siis, kui YY on lapsega üksi. YY sõnul ütles XX hiljem talle, et on kõike salvestanud ja et tal on tõendid koos, ning näitas, kus ta oli salvestusseadet hoidnud. Kohus märkis, et salvestiselt on kuulda, kuidas YY ütles XX-le, et tema ema tuleb kuskil kella kaheks. Niisiis jättis XX diktofoni tööle teades, et CC tuleb korterisse ja seega salvestab ta YY ja CC vestlust. Kohus leidis, et XX tahtlust näitab seegi, et ta hiljem töötles salvestatud andmeid (salvestas arvutisse ja stenografeeris) ning kavatses neid kasutada tsiviilkohtumenetluses. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et XX tegutses hädaseisundis. Nimelt väitis kaitsja, et YY oli nende lapse jaoks ohtlik, sest ta oli lapse suhtes vägivaldne, kasutas lapse juures olekul alkoholi, juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes. Kohtuotsuse kohaselt ei leidnud esitatud väited tõendamist.

tsiviilkohtumenetluses veel ühtegi süüdistatava ja YY vahelist vaidlust, mistõttu ei saanud XX tegutsemise eesmärgiks olla ka tõendite kogumine tsiviilkohtumenetluse tarvis. YY ja CC omavahelise suhtluse salvestise kasutamise võimalus ja vajadus selgus XX jaoks alles aastal 2015 ning seda YY algatatud kohtuasjas. Teo toimepanemise ajal puudus XX-l igasugune tahtlus salvestada YY ja CC omavahelist suhtlust. See, kui XX oli teadlik, et korterisse saabub YY ema CC, ei võimalda teha järeldust, et sellest tekkis XX-l ühtlasi kavatsetus ka CC varjatult jälgida ja tema kohta andmeid koguda. XX tahtluse tuvastamisel ei oma tähtsust, et lastekaitseametnikud lõpptulemusena ei tuvastanud YY kui väikelapse ema käitumises midagi taunimisväärset, ega see, et YY suhtes lõpetati kriminaalmenetlus lapse väärkohtlemise kahtlustuses. XX andis ristküsitlusel ütlusi, milles selgitas, et tema huvi ega eesmärk ei olnud lindistada YY ja tema ema vestlust. Diktofoni kasutas ta selleks, et saada teada, mis toimub lapsega siis, kui YY on lapsega üksi kodus. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kogu salvestamise ajal viibis selles ruumis XX ja YY ühine 8-kuune laps, kelle vanematel oli ja on ühine hooldusõigus. Perekonnaseaduse § 118 lg 1 sätestab, et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kaitsja leiab, et eraviisiliseks jälitustegevuseks ei saa pidada seda, kui üks lapsevanem salvestab teise lapsevanema suhtlust ühise hooldusõiguse all oleva väikelapsega. Vastasel korral tuleks kaitsja hinnangul vastutusele võtta kõik väikelast kasvatavad isikud, kes kasutavad lapse jälgimiseks (salvestavaid) beebikaameraid või -monitore ning ise samal ajal just juures ei viibi. Apellant vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et XX ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks hädaolukorra olemasolu süüksarvatavaks salvestamiseks. Salvestamise põhjuseks olnud asjaolusid on üksikasjalikult kirjeldatud XX 30.09.2014 avalduses lastekaitsele. Seal väljatoodud sündmuste lugemine tõendatuks või mitte ei ole määrava tähendusega. Samuti ei oma tähtsust see, kas hilisemates menetlustes õnnestus järelevalveasutustel ja menetlejatel neid sündmusi tuvastada. Oluline on, kas need asjaolud kogumis koos YY iseloomustavate andmetega võisid tekitada süüdistataval ettekujutuse hädaolukorrast või mitte. Kaitsja leiab, et YY-st tulenev oht lõi lapse elu ja tervist puudutava hädaolukorra ning päästmistoiminguks oli varjatud jälgimine ja salvestamine. Kui maakohtul tekkis kahtlus XX hädaolukorras olemise kohta, siis tulnuks kohtul hinnata, kas tegu võis olla eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Kohus seda hinnanud ei ole. Apellatsioonile on lisatud taotlus hüvitada apellatsioonimenetluse menetluskulud 1155 eurot.

XX-le

riigieelarve

vahenditest

XX toetab esitatud kirjalikes seisukohtades kaitsja esitatud apellatsiooni.

Ta leiab, et KarS § 137 lg 1 süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused ei ole täidetud, sest tal ei olnud soovi salvestada YY ja CC vestlust. Salvestise alusel võib veenduda, et YY lubas minna lapsega õue. Maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Kohus on tuginenud tahtluse tuvastamisel asjaoludele, mis selgusid alles hiljem. Kuna 2014 juunis-juulis ei olnud Jaak ja YY vahel tsiviilkohtumenetluses ühtki vaidlust, ei saanud olla salvestamise eesmärgiks kohtuasja jaoks tõendite kogumine. Isegi kui KarS § 137 lg 1 subjektiivsed tunnused oleks täidetud, esines õigusvastasust välistav asjaolu – tegutsemine hädaseisundis (või esines vähemalt eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus). XX palub ühtlasi anda hinnangu YY lepingulise esindaja kulude vajalikkusele.

Vastuseks apellatsiooni väitele, et XX tegutses salvestades hädaseisundis, avaldab kannatanute esindaja arusaamatust, kuidas saanuks salajane salvestamine hoida ära võimaliku ohu lapse tervisele. Seoses taotlusega anda hinnang kannatanu YY õigusabikulude põhjendatusele märgib kannatanute esindaja, et selle hinnangu annab kohus, kelle menetluses asi on. Maakohus on seda teinud ning apellatsioonis pole ära näidatud, et maakohus oleks seejuures rikkunud kaalutlusõigust.

6.2

19.11.2018 esitatud seisukohtades kordab kannatanute esindaja juba esitatud seisukohti.

Kannatanute esindaja leiab, et apellatsiooni etteheited tõendite hindamisele on põhjendamatud ning maakohus on hinnanud tõendeid õigesti. Kuigi apellatsioonis on XX õigeks mõistmise alternatiivina taotletud kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, ei nähtu apellatsioonist selle aluseid. Maakohtu menetluses on piisava põhjalikkusega ära tõendatud XX tahe/kavatsetus lindistada salaja YY ja CC omavahelist vestlust. XX-le kuuluv diktofon ei sattunud kogemata ega juhuslikult lindistama kannatanute omavahelist vestlust konkreetsel ajavahemikul. Kannatanute esindaja kordab seisukohta, et süüteokoosseisu tunnused on täidetud ka juhul, kui kuriteo toimepanija ei tea, milleks ta saadud salvestist kasutab. Apellatsioonkaebuse viide kriminaalasjas nr 3-1-1-34-12 tehtud Riigikohtu lahendile on asjakohatu. Alusetu on XX väide, et salajast salvestamist õigustas hädaseisund. Väited, et lapse elu ja tervis oli ohus, ei ole tõendatud. Kannatanute esindaja kordab seisukohta, et alusetu on taotlus hinnata maakohtus kannatanute kasuks väljamõistetud menetluskulude põhjendatust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

on

süüteokoosseisu

subjektiivne

külg.

8.1 Maakohus on otsuses märkinud, et subjektiivse külje tuvastamiseks tuleb välja selgitada, kas XX salvestas kavatsetult YY ja CC vestlust. Oma seisukoha võttis maakohus kokku järgnevalt: „Seega kohtu hinnangul on tuvastatud kavatsus YY ja CC vestluse

salvestamiseks, esineb subjektiivne külg.“ Kaitsja vaidleb maakohtu seisukohale apellatsioonis vastu. Apellant leiab, et XX eesmärki salvestada kannatanute omavahelist juttu pole tuvastatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ja kaitsja määratlenud valesti selle, mis eesmärgi tuvastamist KrMS § 137 lg 1 nõuab. Nii maakohus kui kaitsja käsitlus lähtub küsimusest, kas XX eesmärk oli YY ja CC vestluse salvestamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole küsimus selles, kas XX tegutses eesmärgiga salvestada konkreetset vestlust, vaid selles, mis eesmärgil ta seda vestlust salvestas. KrMS § 137 lg 1 räägib teise isiku jälgimisest tema kohta andmete kogumise eesmärgil, st eesmärk peab olema andmete kogumine teise isiku kohta. Kavatsetuse vormis peab seega tahtlus esinema mitte vestluse salajase salvestamise suhtes, vaid salajase jälgimise tulemusel teise isiku kohta andmete saamise suhtes. Küsimus ei ole seega selles, kas ja millist vestlust või muud tegevust soovis isik varjatult jälgida, vaid selles, mida tahtis teo toimepanija teise isiku kohta teada saada (nt võib vestluse salajase salvestamise eesmärk olla pelgalt isikutevahelise suhtluse fakti tuvastamine või isiku(te) suhtumise, plaanide, eraelu puudutava info vmt teada saamine). Kuna süüdistuses heidetakse XX-le ette just YY ja CC vestluse salajast salvestamist, tuleb küll selle vestluse salvestamise suhtes XX tahtlus tuvastada, kuid tegemist ei ole objektiivse koosseisu asjaoluga, mille suhtes tuleks tuvastada kavatsetus. Nõutav on, et XX-l oli selle vestluse salvestamise suhtes vähemalt kaudne tahtlus, st et ta pidas võimalikuks, et töötava diktofoni salaja korterisse jätmisel salvestab ta YY vestluse CC-ga. Esmalt on aga siiski oluline XX eesmärgi tuvastamine.

8.2 Kuigi maakohus luges subjektiivse koosseisu tuvastatuks põhjendusel, et XX salvestas kavatsetult YY ja CC vestlust, on kohus viidanud ka kahele salvestamise eesmärgile. Esiteks on kohus XX ütlustele tuginedes rääkinud sellest, et XX kasutas diktofoni, saamaks teada, mis toimub tema lapsega siis, kui YY on lapsega üksi. Teiseks on kohus rääkinud XX soovist kasutada saadud infot tsiviilkohtumenetluses. Seda, et XX soovis teada (ehk koguda selle kohta andmeid), kuidas YY lapsega omaette olles lapsega käitub, on apellatsioonis XX enda ütlustele tuginedes märkinud ka kaitsja. Kaitsja leiab aga, et eraviisiliseks jälitustegevuseks ei saa pidada seda, kui üks lapsevanem salvestab teise lapsevanema suhtlust ühise hooldusõiguse all oleva väikelapsega. Vastuseks kohtu seisukohale, et XX soovis kasutada saadud infot YY vastu tsiviilkohtumenetluses, märgib kaitsja, et aastal 2014 ei olnud ühtegi X ja YY vahelist kohtuasja. Kohtukolleegium leiab, et ringkonnakohtul ei ole alust võtta seisukohta apellatsiooni väidete põhjendatuse suhtes. Süüdistuses selliseid eesmärke välja toodud ei ole, mistõttu ei oleks kohus tohtinud sellistele asjaoludele XX teo koosseisupärasuse tuvastamisel tugineda. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 arutab kohus kriminaalasja süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Sama paragrahvi 5. lõige lisab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis erinevad oluliselt süüdistuses või muudetud või

täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on selgitanud, et nendest sätetest tulenevalt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud (viimati on Riigikohus nimetatud seisukohti korranud 11. juunil 2018 kriminaalasjas 1-17-1629 tehtud kohtuotsuse punktis 34).

8.3 XX-le esitatud esialgses ega muudetud süüdistuses pole üldse kirjeldatud, milliseid andmeid tahtis XX YY ja tema ema jutuajamise salajase salvestamisega saada. Tõsi küll, esialgses süüdistuses on märgitud: „...seega XX teostas eraviisilist jälitustegevust, so kogus jälitustegevuseks seadusliku õiguseta teiste inimeste jälgimise teel andmeid nende veendumuste kohta.“ Kasutatud sõnastus tähendab aga, et XX sai tänu salajasele salvestamisele andmeid YY ja tema ema veendumuste kohta ning see ei tähenda, et just veendumuste kohta andmete kogumine oli ka XX eesmärk (see, milliste andmete saamine oli eraviisilise jälitustegevuse eesmärk ja see, milliseid andmeid tegelikult saadi, ei pea omavahel kattuma). Selgusetuks jääb ka see, milliseid veendumusi süüdistuses mõeldud on. Muudetud süüdistus on esialgsest veelgi üldsõnalisem, öeldes: „...seega XX teostas eraviisilist jälitustegevust, so kogus jälitustegevuseks seadusliku õiguseta teiste inimeste jälgimise teel andmeid nende kohta“ (tl. 94). Seega tuleb ka muudetud süüdistuse kohta tõdeda, et selles pole kirjeldatud XX eesmärki, vaid öeldud üksnes seda, et salajase salvestamise tulemusel sai XX teada teiste isikute andmeid. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et süüdistuse konkretiseerituse nõudest tulenevalt peab süüdistusest selguma, milliste teise isiku andmete kogumine oli teo toimepanija eesmärk. See tähendab, et süüdistuses peab olema ära näidatud, mida tahtis isik eraviisilise jälitustegevusega teada saada. Üldsõnaline formuleering „andmeid“ sellele vastust ei anna. Kuna süüdistuses ei ole üldse kirjeldatud XX eesmärki, ei olnud maakohtul ega ole ka ringkonnakohtul võimalik tuvastada, et XX oleks pannud toime KarS § 137 lg-le 1 vastava kuriteo. Nimelt peavad süüdistuse tekstis peavad olema piisava selguse ja täpsusega kajastatud kõik karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevad faktilised asjaolud – süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus kriminaalasjas 1-17-1327, p 13). Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust (Riigikohtu 6. oktoobri 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p 30). Süüdistuse piirest väljudes rikkus maakohus KrMS § 268 lõikeid 1 ja 5. Tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses: kohtuotsus, mille järeldused tuginevad asjaoludele, millele kohus ei oleks tohtinud tugineda, on põhjendamatu otsus KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

8.4 Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus KrMS § 337 lg 1 p-le 4 ja § 338 p-le 3 tuginedes XX süüdimõistmise osas tühistada.

Kuna ka ringkonnakohtul ei ole süüdistuse puudulikkuse tõttu võimalik XX eesmärki välja selgitada, ei ole kõik süüteokoosseisu tunnused tuvastatud ja XX tuleb KarS § 137 lg 1 järgi õigeks mõista. Sellega seoses langeb KrMS § 181 lg 1 kohaselt ühtlasi ära alus XX-lt menetluskulude, sh sundraha väljamõistmiseks. Tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 jäävad kannatanute õigusabikulud ulatuses, milles maakohus pidas neid põhjendatuks, ning kannatanu CC sõidukulud riigi kanda. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust asitõendite suhtes võetavate meetmete osas.

mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb aga esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2018 määrus kriminaalasjas nr 1-17-9149, p 15). Kuivõrd sellist taotlust ei ole esitatud, tuleb kannatanutele apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulud, selles ulatuses, mida ringkonnakohus peab mõistlikuks, mõista riigilt välja kannatanute kasuks. Kuivõrd arve adressaatidena on märgitud mõlemad kannatanud ning ringkonnakohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et kumbki kannatanu oleks kohustatud tasuma mingi kindla osa arvest, tuleb õigusabi kulu hüvitis mõista välja kannatanutele solidaarselt. Kannatanute esindaja esitatud arvete kohaselt on kannatanute kulud neile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabile kokku 1562,5 eurot. Ringkonnakohus peab täies ulatuses põhjendamatuks kuluks hilisemate kirjalike seisukohtadega koos edastatud arves nr 52/18 märgitud 437,5 euro suuruseid õigusabikulusid. Kohtukolleegium peab põhjendamatuks, et eelnevalt juba seisukohad esitanud kannatanute esindaja on teistkordsete seisukohtade esitamisel märkinud tehtud toimingute seas taas maakohtu otsusega tutvumise ning õigusliku positsiooni kujundamise. Arvestades, et see kolmeleheküljeline dokument (millest kannatanute esindaja seisukohad moodustavad 1,5 lk) kordab varem esitatud seisukohti, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks ka arves näidatud ajakulu 2,5 tundi. Lisaks eelnevale jääb arusaamatuks, miks pidas kannatanute esindaja vajalikuks esitada uued kirjalikud seisukohad. Uues dokumendis kordas kannatanute esindaja sisuliselt kokkuvõtlikult juba esitatud seisukohti ega esitanud kohtukolleegiumi hinnangul täiendavaid sisulisi argumente nende seisukohtade toetuseks. Ringkonnakohtu 9. novembri 2018 määruses on antud pooltele tähtaeg kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks, kuid määruses on märgitud, et pooltel on õigus (mitte kohustus) selleks tähtajaks oma seisukohad esitada. Ühtlasi on ringkonnakohtu määruses märgitud, et määruse tegemise ajaks olid süüdistatav ja kannatanute esindaja juba seisukohad esitanud. Ringkonnakohus ei pea täies ulatuses põhjendatuks ka arves nr 48/18 märgitud õigusabikulusid. Arve kohaselt on maakohtu otsusega tutvumiseks, konsultatsiooniks klientidega ja õigusliku positsiooni kujundamiseks kulunud 2 tundi, apellatsiooniga tutvumiseks õigusliku positsiooni kujundamiseks ja kannatanute selgituste ärakuulamiseks 1,5 tundi ning seisukohtade koostamiseks, kannatanutega kooskõlastamiseks ning kohtule esitamiseks 5,5 tundi. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus oli apellatsioonist lühem, otsus on napilt üle 8 lk pikk. Kohtuotsuse põhjendused XX süü küsimuses, millele apellatsioonis vastu vaieldakse, hõlmavad 1,5 lk (need asuvad otsuse lehekülgedel 5 ja 6). Maakohus tegi kannatanute positsiooniga sobiva otsuse ning kannatanute seisukohtades on märgitud, et kannatanute hinnangul on otsus igati õige ning õiglane ja nende ootustele vastav. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendamatuks väidet, et maakohtu otsusega tutvumine ja selle suhtes seisukoha kujundamine nõudis 2 tundi, st rohkem kui apellatsiooniga tutvumine. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatuks saab maksimaalselt pidada ühetunnist ajakulu. Ka ei pea ringkonnakohus põhjendatuks seisukohtade koostamise ajakuluks märgitud 5,5 tundi. Esitatud kirjalikud seisukohad ei ole mahukad: nende maht on 4 lk. Seisukohad ei sisalda põhjalikumat õiguslikku argumentatsiooni. Ka ei ole seisukohtade viimistletus selline, mis tingiks suhteliselt suure ajakulu (nt paiknevad sama küsimust puudutavad lõigud eraldi:

süüteokoosseisu subjektiivse külje küsimusi on käsitletud seisukohtade punktides 9, 10 ja 12, nende vahel on väidetava hädaseisundiga seotud tõendi kriitika, ülejäänud tõendite käsitlus on punktides 5 ja 6). Arvestades esitatud seisukohtade mahtu, saab pidada põhjendatuks 4tunnist ajakulu. Kokku peab ringkonnakohus kannatanute esindaja ajakulu maakohtu otsuse ja apellatsiooniga tutvumiseks, esindatavatega konsulteerimiseks ja seisukohtade esitamiseks põhjendatuks 6,5 tunni ulatuses. Nagu eespool Riigikohtu praktikale tuginedes märgitud, tuleb õigusabikulude mõistlikkuse hindamisel anda hinnang ka tööühiku hinnale. Arvete kohaselt on kannatanute esindaja ühe tööühiku, st ühe töötunni hind 125 eurot. See on suurem XX kaitsja töötunni hinnast, vastates advokaadibüroode levinud hinnatasemele. Ringkonnakohus peab aga oluliseks seda, et kannatanute esindaja ei ole advokaat. Vastavalt KrMS § 41 lg 4 kolmandale lausele võib kannatanut esindada reeglina advokaat. Muu isik võib lepinguline esindaja olla üksnes kohtu loal. Selle regulatsiooni mõte on, et Advokatuur peab tagama oma liikmete kindla kvaliteeditaseme. Ringkonnakohus leiab, et advokatuuri mittekuuluva lepingulise esindaja puhul ei ole sellest tulenevalt reeglina põhjendatud advokaadibüroode tavapärasele hinnatasemele vastava tasu küsimine. Kuna väljaspool advokatuuri tegutseva õigusabi osutaja puhul puudub tema osutatava õigusabi kvaliteeti kontrolliv institutsioon, peaks teenuse tellija suuremat riski kompenseerima madalam tasu. Kui isik on võimeline tasuma lepingulisele esindajale advokaadibüroode küsitavale vastavat tasu, tuleks KrMS § 41 lg-st 4 tulenevalt eelistada seda, et teda esindab advokaat. Kohtukolleegium leiab, et advokaadibüroode küsitavaga võrreldav tunnihind on põhjendatud juhul, kui isikut esindab advokatuuri mittekuuluv, kuid üldtunnustatult mingis konkreetses õigusvaldkonnas tugev ekspert. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks tunnitasuks 100 eurot. Kokkuvõttes peab kohtukolleegium seega kannatanute apellatsioonimenetluse mõistlikuks õigusabikuluks 650 eurot.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.