1-18-4852
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
17. oktoober 2018, Tallinn
Kohtuasja number
1-18-4852
Kohtukoosseis
Meelika Aava, Ivi Kesküla, Urmas Reinola
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 23. augusti 2018. a otsus Fred Grossi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 ja § 200 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Fred Gross ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil
ja sularaha. Kuna kannatanul raha ei olnud, siis pakkus ta F. Grossile ehteid ja krediitkaarti. F. Gross keeldus sellest. F. Gross haaras kannatanu rahakoti ja lootis siiski sellest raha leida. Kuna rahakotis raha ei olnud, siis lahkus F. Gross kannatanu korterist.
2(3)
Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis F. Grossile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb ette karistusena kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Maakohus mõistis F. Grossile karistuseks vangistuse 4 aastaks, s.o sanktsiooni alammära lähedase karistuse. Maakohus on mõlema kuriteo puhul võtnud karistust kergendava asjaoluna arvesse puhtsüdamlikku kahetsust ja karistust raskendavate asjaolude puudumist. Kuna F. Gross on varguse toimepanemises end täielikult süüdi tunnistanud ja avaldanud valmisolekut tsiviilhagi täies ulatuses hüvitada, siis pidas kohus võimalikuks piirduda tema karistamisel ühe aasta vangistusega. Samuti võttis kohus arvesse seda, et röövimine jäi katse staadiumi, süüdistatav lahkus korterist midagi kaasa võtmata, võimaldas kannatanul oma isikut tuvastada ja ta on end täielikult süüdi tunnistanud. Seetõttu pidas kohus võimalikuks piirduda tema karistamisel 4 aasta vangistusega. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid F. Grossi karistamise nende kuritegude toimepanemise eest veelgi lühemaks tähtajaks. Samuti on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud F. Grossile liitkaristuse mõistmine KarS § 64 lg 1 alusel karistuste osalise liitmise teel. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 3 aastat vangistust. F. Grossi isik näitab, et vaatamata varasematele karistustele ei ole ta asunud seadusekuulekalt elama. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuna on tegemist sõltuvusprobleemidega isikuga, siis ei ole talle võimalik mõista karistust tingimisi ega asendada seda üldkasuliku tööga, sest selline isik ei suuda järgida talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Karistuse kandmine ei peagi olema isikule mugav. On igati positiivne, et F. Gross soovib oma elu muuta ja lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud vangistuse.
/allkirjastatud digitaalselt/
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.