Kriminaalasi nr 1-18-8132
17.oktoobril 2018.a Tallinnas, Harju Maakohus koosseisus Kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Prokurör Heleri Randma Kaitsja Natalia Suvorova osavõtul Arutas avalikul kohtuistungil kriminaalasja lühimenetluses E.R isikukood XXX, elukoht x, põhiharidus, Eesti Vabariigi kodanik, eesti keel, x OÜ Varem kriminaalkorras karistatud. Tõkend elukohast lahkumise keeld süüdistuses KarS § 329 järgi. E.R-i süüdistatakse selles, et tema, olles 14.05.2018 Pärnu Maakohtu kohtuotsusega nr 1-18-2204 karistatud KarS § 424 lg 2 järgi muuhulgas ka juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks (otsus jõustus 30.05.2018 ning oli täitmisele pööratud), juhtis tahtlikult 22.06.2018 kella 16.59 ajal Harjumaal Tallinn-Tartu-Võru mnt 6 kilomeetril mootorsõidukit Mitsubishi Carisma registreerimismärgiga x omamata mootorsõiduki juhtimisõigust, mis oli kohtu poolt lisakaristusena ära võetud. E.R hoidis teadlikult kõrvale täitmisele pööratud kohtuotsusega kuriteo eest mõistetud lisakaristuse täitmisest ning pani toime KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo. E.R tunnistas ennast esitatud süüdistuses kohtuistungil süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Jäi varasemalt antud ütluste juurde. Kohus uuris järgmisi tõendeid: - E.R ütlused (lk 7-8); - Tunnistaja I S ütlused (lk 10-11); - Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (lk 1-2); - Pärnu Maakohtu 14.05.2018 otsus (lk 14-16); - Maanteeameti vastus päringule (lk 19-20); - Karistusregistri väljavõte (lk 12); - Õiendid (lk 21-23a); - RTK info kohtuotsusega 1-09-8567 mõistetud rahalise karistuse täitmise kohta (lk 39); - õiend E.R üldkasuliku töö tehtud tundide kohta (lk 45). Kohus, kuulanud ära süüdistatava ütlused ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub alljärgnevale seisukohale: E.R-ile on esitatud süüdistus selles, et tema hoidis tahtlikult kõrvale kohtuotsusega täitmisele pööratud süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest.
KarS § 329 sätestab vastutuse täitmisele pööratud vangistusest või kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest, samuti kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud käesoleva seadustiku §-des 49, 491, 50, 51, 52 või 522 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidmise eest. Vaidlust ei ole asjaolus, et, E.R juhtis 22.06.2018 kella 16.59 ajal Harjumaal TallinnTartu-Võru mnt 6 kilomeetril mootorsõidukit Mitsubishi Carisma registreerimismärgiga x. Seda kinnitavad süüdistatava enda ütlused, tunnistaja ütlused ning isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll. Vaidlust ei ole ka selles, et kohtu poolt oli E.R-ilt mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Nimetatut kinnitab lisaks süüdistatava enda ütlustele Pärnu Maakohtu 14.05.2018.a otsus, mille kohaselt võeti E.R-ilt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus 8-ks kuuks. Maanteeameti päringuvastus kinnitab, et kohtu poolt E.R-ile mõistetud karistus pöörati täitmisele 30.05.2018.a. E.R on mootorsõiduki juhtimist ja asjaolu, et temalt on juhtimisõigus kohtu poolt ära võetud, tunnistanud nii ülekuulamisel kohtueelses menetluses kui kohtuistungil. Tuginedes eeltoodule, on KarS § 329 sätestatud teo objektiivse koosseisu realiseerimine E.R poolt täielikult tõendatud. Seda ei ole vaidlustanud ei süüdistatav ega tema kaitsja. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 329 vähemalt isiku kindlat teadmist kohtuotsuse jõustumisest ja kohustusest järgida lisakaristuse sisuks olevat keeldu ning teadmist selle kohustuse rikkumisest, tahtes või mööndes seda. E.R poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtub, et ta teadis, et tema juhtimisõigus on kohtu poolt ära võetud kaheksaks kuuks, seega teadis, et talle määratud lisakaristus on täitmisele pööratud. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et kui ta oleks teadnud, et tema poolt toimepandud tegu on kriminaalkorras karistatav, poleks ta seda teinud. Ta arvas, et tegu on kvalifitseeritav väärteona. Selliste ütluste pinnalt on selge, et süüdistatav teadis kohtuotsuse jõustumisest ja asjaolust, et ta ei tohi mootorsõidukit juhtida, kuid sellegipoolest tegi seda, eirates teadlikult ja tahtlikult kohtuotsusest tulenevat kohustust. Süüdistatava ütlustest nähtub, et tema sihtkohaks oli Mõigu. E.R eesmärk oli jõuda sihtkohta mootorsõidukit juhtides, kuigi teadis, et tal puudub vastava kategooria juhtimisõigus. Seega pani E.R teo toime kavatsetult. Eeltoodust tulenevalt on E.R süü temale KarS § 329 järgi esitatud süüdistuses täielikult tõendamist leidnud eeltsiteeritud tõenditega. Tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. E.R on süüvõimeline ning KarS 2. ptk. 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning süüdistatava isikut. KarS § 329 näeb võimaliku sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. E.R selgituse kohaselt ta vangi minna ei soovi. Tema kaitsja palub E.R-ile mõista rahaline karistus. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.
(Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 31-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-11-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). E.R karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. E.R puhul on leidnud tõendamist KarS § 329 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemine, seda tahtlikult ning teadlikult. Kohus arvestab süü suuruse hindamisel asjaoluga, et isikut on kriminaal- ja väärteokorras karistatud. Isikule on määratud nii rahalisi karistusi kui ka vangistust, mis on asendatud ÜKT-ga, kuid need karistused ei ole mõjutanud E.R-i sedavõrd, et ta oleks loobunud uute kuritegude sooritamisest. Lisaks on E.R-ile eelnevalt määratud trahvid tasumata. Isik kinnitas, et tasumata trahve on vähemalt 2000 euro ringis. Samuti kinnitas E.R, et vaatamata töökohale ja sissetulekule, ei ole ta tasunud ka eelmise kohtuotsusega määratud graafiku järgi kohtukulusid. Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et E.R-ile ei ole põhjendatud ega otstarbekas KarS § 329 alusel karistusena mõista veelkord rahalist karistust, s.o kõige kergemat sanktsiooniliiki. E.R-ile mõisteti vaid kuu aega enne menetlusesemeks oleva süüteo toimepanemist vangistus, mis asendati ÜKT-ga (tähtajaga 1 aasta 6 kuud), mis tähendab, et isik pani uue rikkumise toime ÜKT tegemise ajal. Isikule on antud eelnevalt mitmeid võimalusi jääda vabadusse ja korrigeerida oma käitumist, kuid E.R ei ole eelnevatest karistustest enda jaoks piisavalt järeldusi teinud ning jätkab kuritegude toimepanemist, mis on juba kujunemas talle elustiiliks, väljendades sellega oma negatiivset suhtumist kehtivate õigusnormide täitmisse. E.R selgitus, mille kohaselt ta istus rooli teadmisega, et ta paneb toime väärteo, iseloomustab samuti tema suhtumist kehtivasse õiguskorda. Selline suhtumine iseenesest näitab, et isik paneb õigusvastaseid tegusid toime tahtlikult ning rahaline karistus ei täida E.R puhul üld- ja eriprepreventiivseid eesmärke. Asjaolu, et E.R arvas, et tegemist on üksnes väärteoga, ei ole vastutust välistav asjaolu. Seega, kuigi E.R selgituse kohaselt ta ei soovi vangi minna, on see tema käitumisest tingituna vältimatu. Määratud karistus ei pea olema isiku jaoks soovikohane ja mugav, vaid selline, mis mõjutaks teda edaspidi kuritegusid mitte sooritama. Kohus hindab E.R süüd keskmiseks. Kuivõrd E.R-i iseloomustavatest materjalidest nähtub, et isik allub kriminaalhooldusele ja teeb ÜKT-d, on põhjendatud määrata isikule karistus sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras. Arvestades kõike eeltoodut ja karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida E.R edaspidi kuritegusid toime panemast) ning E.R isikut ja süü suurust, tuleb E.R-i karistada KarS § 329 järgi vangistusega 3 kuud. Kuivõrd asja arutati lühimenetluses, tuleb KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks kaks kuud vangistust. Kuna menetlusesemeks olev tegu on toime pandud eelmise kohtuotsusega määratud ÜKT tundide tegemise ajal, tuleb mõista liitkaristus (kohtuotsuse tegemise ajal tegemata ÜKT tundide arvu arvestades) juhindudes KarS § 65 lg 2 sätetest. Seega KarS § 65 lg 2 ja 69 lg 7 alusel suurendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 14.05.2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuud ja 19 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 8 kuud ja 19 päeva vangistust. Menetluskulud
KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalmenetluse kulu koosneb antud asjas sundrahast ja kaitsetasust. Kohus mõistab menetluskuluna süüdistatavalt välja sundraha KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt antud asjas (II astme kuriteos süüdimõistmisel) 1,5 kuupalga alammäära, s.o 750 eurot ning KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu osutatud õigusabi eest 120 eurot riigituludesse. Kohus jätab kaitsja sõidukulud riigi kanda. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Mõjuva põhjusena, mis takistab isikul kõigi tema menetlusega seotud kulude kandmist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav menetluskulusid kanda. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline töötama. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda menetluskulude riigi kanda jätmist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. Isikule karistuseks reaalse vangistuse mõistmine ei ole selliseks asjaoluks mis tingiks iseenesest kohtukulude riigi kanda jätmist. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega kaitsja taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist põhjusel, et süüdistatav ei suuda neid tasuda. Samuti ei nähtu kriminaaltoimiku materjalidest asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et süüdistataval esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Arvestades süüdistatava majanduslikku seisundit (võlgnevused täiturite juures) ning tema maksevõimet, peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Juhindudes KrMS § 306, 311, 313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: Süüdi tunnistada E.R KarS § 329 järgi ja mõista karistuseks vangistus 3 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks kaks kuud vangistust. KarS 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 14.05.2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuud ja 19 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 8 kuud ja 19 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kinnipidamise aeg 22.06.2018-23.06.2018 s.o 2 päeva karistusaja hulka. Kandmisele kuulub vangistus 8 kuud ja 17 päeva. Karistusaja alguseks lugeda reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev.
Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista E.R-ilt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 750 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu 120 eurot riigituludesse. Kohustada E.R-i tasuma väljamõistetud sundraha ja kaitsetasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 72.50 eurot. Sundraha ja kaitsetasu tasuda igakuiste maksetena 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis või EE401700017002872300 Luminor pangas. Makseinfo viitenumbri saab Harju Maakohtu kantseleist. Maksekorraldusel märkida selgitusena „E.R , kriminaalasi 1-18-8132 menetluskulud ja sundraha.“ Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Probleemide korral viitenumbri saamisel helistada 6200100 KrMS § 180 lg 3 alusel jätta kaitsja sõidukulud riigi kanda. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 13.11. 2018 Kohtunik Liina Pohlak
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.