1-17-1128/46 - Isikuvastased süüteod - Eluvastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1.XX-le on KarS § 423 lg 1 järgi esitatud süüdistus selles, et ta tagurdas 11.04.2016 kella 13.00 ajal prügiautoga Scania P340 tagurdas Tallinnas Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisel parkimisalal otsa seal liikunud jalakäijale MM-le, põhjustades MM surma. Süüdistuse kohaselt rikkus XX ettevaatamatusest LS § 33 lg-t 1 ja lg 2 p 8, § 35 lg 2 p 1, § 49 lg 1 ja § 50 lg 3 p 1, 2. Ta alustas 11.04.2016 kella 13.00 ajal prügivedajana tööülesandeid täites prügiautoga Scania P340 tagurdamist Tallinnas Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisel juurdesõiduteel, kus pargivad sõidukid ja seoses sellega liiguvad jalakäijad, ning ei olnud piisavalt tähelepanelik ega ettevaatlik jalakäija suhtes, kes liikus tema sõiduki taga. XX-l oli tagurdades kohustus veenduda, et see on ohutu. Kuna tagurdamine on piiratud nähtavuse tõttu väga ohtlik, siis pidi ta olema eriti tähelepanelik ning kasutama ka kaastöötaja QQ abi, kuid seda ta ei teinud. XX-l oli kohustus tagurdamisel anda teed kõigile liiklejatele s.h jalakäijatele. Tal oli võimalus jalakäijat mootorsõidukis oleva kaamera ja peeglite abil märgata, kuid jalakäija jäi talle hooletusest märkamata, mistõttu ei kohandanud ta oma sõiduki kiirust selliseks, et ta suudaks selle peatada takistuse ees, mis pidi olema talle aimatav nagu võimalike jalakäijate liikumine majade vahel oleval parkimisalal. XX ei arvestanud oma mootorsõiduki iseärasustega (nähtavust piirav prügiauto kast) ja majade vahelise liiklusolukorraga (tegemist on kohaga, kus Sõle tänava elanikud tulevad oma elumajadest välja ning viivad prügi prügikastidesse, pargivad autosid jms). Kuna XX tähelepanematuse tõttu jalakäijat MM ei näinud, tagurdas ta MM-le otsa ning põhjustas tema surma. QQ-le esitati KarS § 117 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta ei abistanud autojuhi XX manöövri sooritamisel, kuigi talle oli ametijuhendiga kolmandate isikute vara ja tervise kaitseks selline kohustus pandud. QQ oli prügikonteinerite juures ja tagurdava sõiduki poole seljaga, mistõttu ta ei näinud, et prügiauto taga liigub jalakäija MM, kellele XX prügiautoga otsa tagurdas. Kui QQ oleks viibinud vahetult auto juures (selle taga) ning kätemärkidega ja sõnadega juhendanud XX, oleks ta saanud takistada jalakäijale otsasõitu ja MM hukkumist. Seega põhjustas QQ ettevaatamatusest MM surma.

3.Harju Maakohus mõistis 24. jaanuari 2018 otsusega XX KarS § 423 lg 1 ja QQ KarS § 117 lg 1 järgi õigeks. Kannatanu YY tsiviilhagi jättis kohus KrMS § 310 lg-le 2 tuginedes läbi vaatamata. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt XX, QQ, E OÜ ja YY kasuks välja nende õigusabikulud. Samuti jättis kohus Eesti Vabariigi kanda ekspertiiside kulud. Kohus leidis, et kuna jalakäija ületas juhi jaoks ootamatult sõiduteed keelatud kohas, kus juht teda ei näinud, ei saa juhile ette heita seda, et ta ei veendunud oma sõidu ohutuses ega arvestanud jalakäijaga. Kohus luges tõendatuks, et liiklusõnnetus toimus teel, mis on mõeldud sõidukitega liiklemiseks, ning kannatanu astus tagurdava prügiauto ette Sõle 75 maja ja selle äärde pargitud sõiduki varjust, veendumata, et teel liigub prügiauto. MM käitumise hindamisel pidas maakohus oluliseks veel seda, et tagurdaval prügiautol töötasid vilkurid ning ka helisignaal. Kohus märkis, et kuigi need ei anna prügiautole eesõigust, oleks jalakäija saanud suurema tähelepanelikkuse korral lähenevat töötavate vilkuritega ja helisignaaliga autot märgata ning sellele teed anda. Kohus leidis, et XX-le ei saa heita ette LS § 33 lg 2 p 8 rikkumist, kuna liiklusõnnetuse toimumise hetkeks oli XX tagurdanud juba nii palju, et enam ei saanud olla tegemist sõidu alustamisega. Kohus leidis, et XX-le ei saa heita ette liigset sõidukiirust LS § 50 lg 3 p 1, 2 tähenduses, kuna tõendatud on, et auto kiirus tagurdamisel oli väike. Kohus märkis ühtlasi, et süüdistuses ei ole seda, milles seisnes vale sõidukiiruse valik, kuidagi sisustatud ega ole püütudki ära näidata, milline oleks olnud õige liikumiskiirus. Kohus leidis, et kuna XX MM ei näinud, ei saanud ta rikkuda LS § 33 lg-st 1 ja § 35 lg 2 p-st 1 tulenevat kohustust olla jalakäija suhtes tähelepanelik ja vältida tema ohustamist. Kohus luges tõendatuks, et XX jälgis nõuetekohaselt tagasivaatepeegleid. Kohus pidas oluliseks seda, et ükski ülekuulatud isik, kust ja millal MM auto taha tuli. Sellest järeldas kohus, et tema ilmumine auto taha oli täiesti ootamatu. Maakohus leidis, et XX ei rikkunud ka LS § 49 lg-t 1, kuna jalakäija astumine tagurdava auto ette oli ootamatu. Kohus leidis, et QQ ei ole rikkunud kohustust aidata prügiauto juhti tagurdamisel, kuna otsuse, millal ta abi vajab, teeb juht ning XX otsustas, et ta abi ei vaja. Kuna autojuht paarimehe abi ei vajanud, siis ei teinud QQ midagi valesti, olles prügikonteinerite juures ning mitte auto läheduses käemärkidega juhendamas. Maakohus leidis ka, et QQ ei saanud ette näha, et tagurdava auto ette astub järsku eikusagilt jalakäija.

4.1 Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning XX ja QQ süüdimõistmist. XX tuleks prokuröri taotluse kohaselt karistada KarS § 423 lg 1 järgi 320 päevamäära ehk 11 360 euro suuruse rahalise karistusega. Veel taotleb prokurör, et kohus võtaks XX-lt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena 7 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. QQ-le taotleb prokurör KarS § 117 lg 1 - § 13 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse mõistmist ning mõistetud karistuse KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel 2 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata jätmist. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et MM enda käitumine oli põhjuslikus seoses tema surmaga. Prokurör peab alusetuks maakohtu järeldust, et MM ilmumine Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisele juurdesõiduteele oli täiesti ootamatu, kuna enne liiklusõnnetust ei näinud MM’t kumbki süüdistatav ega ka tunnistaja OO. Maakohus on selles küsimuses jätnud arvestamata kannatanu YY ütlustega. MM elas koos abikaasaga sündmuskoha vastas asuvas majas Sõle tänaval. YY andis kohtus ütlusi, et abikaasa läks välja jalutama kella ühe paiku ning liikus ilmselt mere poole (Stroomi randa). Arvestades, et ka liiklusõnnetus toimus kella ühe ajal, on MM kodust lahkumise ja liiklusõnnetuse toimumise vaheline aeg mõõdetav üksikute minutitega. MM kodust sündmuskohani jõuab samuti minutitega. Kuna Sõle 75 ja Sõle 77 vaheliselt alalt on võimalik liikuda just Stroomi ranna poole (see on lühim tee sinna), siis sellest järeldub, et MM ei olnud liikumas tagasi kodu poole, nagu on leidnud maakohus, vaid liikus kodust eemale. Prokurör leiab, et kuna YY ütlus ei sobinud maakohtu teooriasse MM liikumise suuna kohta, siis jättis maakohus YY ütlused arvestamata. Teiseks on maakohus jätnud arvestamata, et MM oli juba eakam naisterahvas ning tal oli käsi vigastatud. Arvestades tema vanust ja vigastust, ei saanud MM jalakäijana liikuda kiirel tempol. Seetõttu tekib küsimus, kuidas sai MM ilmuda ootamatult prügiauto taha. Prokurör leiab, et maakohus ei ole sellele otsuses tähelepanu pööranud. Prokurör leiab, et maakohtu otsusest tulenev MM liikumistrajektoor ei ole eluliselt usutav. Prokurör leiab, et arvestades MM pikkust, prügiauto kaamera ja peeglite asukohti ning Sõle 75 maja nurga ja kokkupõrkekoha vahelist kaugust, pidi ka Sõle 75 maja nurga juurest tulev jalakäija olema XX-le nähtav. Maakohtu versiooni kohaselt oleks MM pidanud teadlikult liikuma tagurdava prügiauto ette, see ei ole aga eluliselt usutav. Prokurör märgib, et väljas oli valge aeg, päike paistis, MM-l olid prillid ees, ta oli kaine ning mingeid takistusi prügiautot mitte märgata sellisel moel ei olnud. Prokurör leiab, et kui QQ jälgis prügikastide juurde liikudes kogu aeg prügiautot ja pööras prügikastide poole ainult paariks sekundiks, nagu ta ise väidab, oleks pidanud ta MM nägema. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et Sõle 75 maja nurgast on kokkupõrkekohta 3.8 meetrit. Kui lähtuda jalakäija keskmisest liikumiskiirusest (5 km/h), siis paari sekundi jooksul oleks ta liikunud 2,76 m ega oleks jõudnud kokkupõrkekohta. Prokurör leiab, et sellest saab teha kaks

järeldust: QQ ei olnud Sõle 77 maja nurga juurest prügikastide liikumiseni eriti tähelepanelik ning MM ei saanud kiirelt ja ootamatult jõuda kokkupõrkekohta. Kuna MM ei saanud liikuda kokkupõrkekohta hetkega, tähendab see, et QQ tegelikult ei jälginud prügiautot ega selle läheduses olevaid jalakäijaid eriti tähelepanelikult. Prokurör leiab, et tunnistaja Ivanova ütlused ei välista seda, et kannatanu liikus mööda juurdesõiduteed prügiauto taga. Prokurör leiab, et seda, kuidas MM tagurdava prügiauto ette sattus, saab tuvastada välistamismeetodiga. 1) MM ei liikunud prügiauto taha suunaga Sõle 77 maja poolt Sõle 75 maja poole risti üle tee ehk M ei olnud vasaku küljega tagurdava veoauto poole. Seda saab järeldada sellest, et Sõle 77 maja takistab sealt poolt liikumist – maja sein tuleb vastu. 2) MM ei liikunud Sõle 77 ja Sõle 75 vahelise tee poole näoga tagurdava prügiauto suunas. Teda ei näinud sinna poole liikumas tunnistaja OO, kes asus prügikastide vahetus läheduses ning kes nägi QQ. 3) MM ei liikunud Sõle 77 ja Sõle 75 vahelisele teele Sõle 75 poolt ehk M ei olnud parema küljega tagurdava sõiduki poole. Kui M oleks sealt liikunud, siis oleks süüdistatav QQ teda kindlasti tähele pannud, sest tema vaatas sinna suunda ning M tumedad riided oleks paistnud maja valgel taustal silma. Sellest jääb üle ainult üks MM liikumissuund – MM liikus Sõle 77 ja Sõle 75 vahelisel teel seljaga tagurdava prügiauto poole s.o näoga mere poole. Seda tõendavad kannatanu YY ütlused MM kodust lahkumise aja kohta, MM riietus (tumedad riided) ning sündmuskoha vaatlusprotokolli lisadelt nähtuvad fotod. Prokurör rõhutab, et see on ka eluliselt usutav. Ka on sellisel juhul seletatav, miks jäi MM QQ-le märkamatuks: prügiauto varju tõttu ei olnud tumedates riietes jalakäija nähtav. Prokurör leiab, et MM pole rikkunud liiklusseaduse nõudeid või ei ole rikkumised tema surmaga põhjuslikus seoses. Kuigi Sõle 75 ja 77 vaheline tee oli sõidutee, ei keela liiklusseadus ka jalakäijal sõiduteel liikuda. Vastavalt LS § 22 lg-le 3 peab jalakäija kõnnitee ja teepeenra puudumisel liikuma sõiduteel selle ääre lähedal. Selles kohas kõnniteed ega teepeenart ei olnud ning parkivate autode tõttu ei olnudki MM-l võimalik liikuda mujal kui mööda kõnealust teed. Tõendatud on, et MM ei viibinud tee keskel, vaid selle ääre lähedal. Kui võtta aluseks maakohtu seisukoht, et MM astus ootamatult Sõle 75 maja nurga tagant tagurdavale prügiautole ette, on tõesti asjakohased LS § 24 lg 1 ja lg 2 ning § 26 p 2, kuid need rikkumised ei ole prokuröri hinnangul saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses. Prokuröri hinnangul on maakohus teinud vea sellega, et on XX-le süüdistuses ette heidetud liiklusseaduse rikkumisi hinnanud eraldi. Kuna liiklusolukorda tulev vaadelda tervikuna, tuleb ka XX liiklusseaduse rikkumisi vaadelda kogumis. Prokurör leiab, et kohtuliku uurimisega leidis tõendamist, et XX, kellel oli tagurdamisel kohustus tagada kõigi liiklejate s.h MM ohutus, ei täitnud seda kohustust tähelepanematuse tõttu, kuigi tal oli piisava tähelepanelikkuse korral võimalus tagajärge ette näha ja seda vältida.

4.2 Kannatanu esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning XX ja QQ süüdi tunnistamist. Samuti taotleb kannatanu esindaja tsiviilhagi rahuldamist ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt. Veel taotleb kannatanu esindaja kannatanu kasuks õigusabikulude väljamõistmist. Kannatanu esindaja peab valeks maakohtu seisukohta, et MM-l ei olnud õigust juurdesõiduteel liikuda. Süüdistatavad pidid prügiauto tagurdamisel tagama jalakäijate ohutuse juurdesõiduteel sõltumata sellest, kas seal viibiv või sinna ilmuv jalakäija oli lasteaialaps, nägemis- ja/või kuulmispuudega isik, sisehoovis korterit omav elanik, Sõle tänavalt sisehoovi tulnud või vastupidises suunas liikunud jalakäija või muu isik. Vastuseks maakohtu seisukohale, et XX ei rikkunud LS § 33 lg 2 p 8, kuna liiklusõnnetus ei juhtunud kohe pärast liikuma hakkamist, märgib kannatanu esindaja, et jalakäijate ohutus tuleb mootorsõiduki juhil tagada mitte ainult sõidu alustamisel/liikuma hakkamisel, vaid ka liiklemise ajal. Seoses maakohtu seisukohaga, et XX ei ole eiranud LS § 49 lg 1 sätteid, leiab kannatanu esindaja, et maakohtu seisukoht on vastuoluline: - maakohus loeb ühelt poolt tuvastatuks, et tagurdamisel ei ole juhil võimalik üheaegselt jälgida küljepeegleid ja tagurduskaamerat, mis kohtu hinnangul teebki võimalikuks olukorra tekkimise, kus jalakäija jääb juhi jaoks märkamatuks; - teiselt poolt leiab maakohus, et täiesti usutavad on XX ütlused, mille kohaselt tagurdamisel takistusi ei esinenud ning kedagi auto taga liikumas ka ei olnud. Kannatanu esindaja hinnangul on ebausaldusväärsed QQ ütlused, et ta jälgis tagurdavat prügiautot. Kui ta autot kogu aeg jälgis, siis pidanuks ta nägema, kuidas MM tagurdava auto ette sattus. Lisaks märgib kannatanu esindaja, et 38 meetri kauguselt, kus QQ oli, ei saanud jalakäija ohutuse tagamiseks efektiivselt reageerida. Kannatanu esindaja leiab, et tunnistaja OO ütluste ja liiklustehnilise ekspertiisi akti alusel on tuvastatav, et MM kõndis prügiauto taga, nagu süüdistuses väidetud. Õige on maakohtu tõdemus, et tagurdava suuregabariidilise sõiduki juhil ei ole üheaegselt võimalik jälgida küljepeegleid ja tagurduskaamerat. Just sel põhjusel on sõiduki juhil vajadusel kohustus kasutada tagurdamisel teise isiku abi. XX ei taganud tagurdades jalakäija ohutust ega saanudki seda üksinda teha. Tema otsustus, et ta ei vaja julgestajat, oli väär ja vastuolus liiklusseaduse sätetega ning lõppkokkuvõttes viis see jalakäija MM hukkumiseni.

5.1 XX kaitsja leiab apellatsioonidele esitatud vastuses, et maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb apellatsioonid jätta rahuldamata. Vastuseks prokuröri apellatsioonile märgib kaitsja esiteks, et prokurör ei ole esialgses süüdistusaktis üldse käsitlenud jalakäija käitumist, muudetud süüdistusaktis on aga üksnes esitatud väide, et jalakäija asus sõiduki taga. Seega ei ole prokurör teinud midagi selleks, et näidata juhtumi dünaamikat. Seega ei ole prokurör ka näidanud ära, et sõiduki juht oli tagurdamisel hooletu. Prokuröri apellatsioonis esitatud väited MM liikumise kohta on subjektiivsed ja paljasõnalised ning tuginevad asjaoludele, mis süüdistuses ei kajastu. Uuritud tõendite alusel on selge, et jalakäija ei saanud liikuda prokuröri väidetud suunas. Sellisel juhul oleks ta liikunud tunnistajale vastu ja oleks pidanud olema nähtav nii tunnistajale kui QQ-le. Maakohus leidis õigesti, et jalakäija sattumine sõiduki teele oli juhi jaoks ootamatu. Maakohus analüüsis õigesti Riigikohtu lahendeid ja järeldas loogiliselt, et jalakäija tegevus oli põhjuslikus seoses tema hukkumisega. Kaitsja märgib, et MM-l ei olnud ühtegi põhjust kõndida risti üle tagurdava prügiauto sõidutrajektoori. Kui MM oleks aga liikunud prokuröri väidetud suunas, ei oleks ta sattunud tagurdava prügiauto taha, vaid oleks liikunud Sõle 75 maja juures Tuulemaa tänava poole kas mööda haljasala või puude juurest. Kui jalakäija astub sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas pargitud auto varjust ootamatult ette valju helisignaaliga aeglaselt tagurdavale prügiautole, ei olnud juhil võimalik jalakäijat näha ja õnnetust ära hoida. Kui juht, sõiduki tagurdamist jälginud QQ ja autole vastu liikunud tunnistaja ei märganud tagurdavale autole ette astunud jalakäijat, ei saa asuda seisukohale, et isiku sattumine tagurdava auto ette oleks olnud ettenähtav. Prokuröri väide, et XX oli tagurdamisel tähelepanematu, on paljasõnaline ja ei vasta tõele. Tagurdav prügiauto ei riivanud ühtegi majade vahele pargitud sõidukit, mis näitab, et juht jälgis pidevalt peegleid ja tagurduskaamerat. Vastuseks kannatanu esindaja apellatsioonile märgib kaitsja järgmist: Paika ei pea kannatanu esindaja väide, justkui oleks maakohus leidnud, et MM-l ei olnud õigust juurdesõiduteel liikuda. Maakohus ei öelnud, et MM-l oleks olnud keelatud sel teel liikuda, vaid märkis, et ka jalakäija peab järgima liiklusnõudeid. Maakohus on õigesti tuvastanud, et XX veendus enne tagurdamise alustamist selle ohutuses. Ta oli tagurdanud ca 10 m, enne kui jalakäija ootamatult tema sõiduki taha astus.

5.2 QQ kaitsja leiab samuti, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kaitsja hinnangul on prokurör jätnud apellatsioonis märkimata tõendid, mida tema hinnangul on vaja uurida. Kuigi prokurör on tuginenud väitele, et maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, on apellatsiooni väited abstraktsed ega viita ühelegi tõendile. Kaitsja leiab, et apellatsioon tuleks jätta ilmselgelt põhjendamatuna läbi vaatamata. Prokurör on apellatsioonis võtnud omaks maakohtu kriitika süüdistuse sisu, sõnastuse ja õigusliku kvalifikatsiooni kohta. Prokurör on apellatsioonis asunud selgitama, mida ta süüdistusega silmas pidas. Kaitsja leiab, et süüdistuse sisu selgitamine või muutmine apellatsiooniastmes ei ole võimalik. Kaitsja märgib, et süüdistusaktis ega apellatsioonis ei ole prokurör selgitanud, milles oleks QQ puhul seisnenud kohustuste korrektne täitmine. Maakohus on tuvastanud, et QQ viibis prügiauto tagurdamise ajal kabiinist väljas. Ka on maakohus tuvastanud, et QQ jälgis prügiauto tagurdamisel ümbrust. Põhjalikumat abi või juhendamist autojuht ei vajanud. Seega täitis QQ kohaselt oma kohustusi prügiauto juhi paarilisena. Prokurör on apellatsioonis keskendunud sellele, et QQ viibis tagurdavast prügiautost ca 38 m kaugusel. Prokurör ei ole põhjendanud, kuidas oleks olukorda muutnud see, kui QQ oleks viibinud tagurdavale prügiautole lähemal. Samuti ei ole prokurör toonud välja, kui kaugel oleks QQ pidanud prügiautost olema. Prokuröri seisukohad süüdistusaktis ja apellatsioonis on vastuolulised. Täiesti väär on prokuröri apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks QQ ütluste ja paikvaatluse andmetega tuvastatud, et QQ oli tagurdava auto poole seljaga. Kaitsja vaidleb vastu kannatanu esindaja seisukohale, et QQ ütlused ei ole usaldusväärsed. Lisaks QQ-le on seda, et jalakäija ilmus ootamatult, öelnud tunnistaja OO. Seega kinnitavad tunnistaja ütlused QQ ütluste õigsust. Süüdistusaktis puudub täielikult jalakäija käitumise analüüs; kindlaks ei ole tehtud, kuidas sattus jalakäija töötavate vilkurite ja helisignaaliga prügiauto taha. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi osapoolte käitumist. Kaitsja vaidleb vastu kannatanu esindaja seisukohale, et tähtsust ei ole, kas jalakäija kõndis prügiauto taga või seisis. Kui ei oleks vahet, mis on süüdistusakti kohaselt süüdistatavale etteheidetav tegu, oleks väga keeruline lahendada kriminaalasja süüdistusakti järgi.

8.Vaidluse keskne küsimus on kohtukolleegiumi hinnangul see, milline oli liiklusõnnetuseni viinud liiklusolukord, täpsemalt: kus liikus MM. Süüdistuse kohaselt liikus MM mööda Sõle 75 ja 77 vahelist juurdesõiduteed tagurdava prügiautoga samas suunas. Seega sisuliselt on süüdistuse väide, et MM ja XX juhitud auto liikusid mööda sama teed samas suunas ning MM jäi talle tagurdades järele jõudnud auto alla. Maakohus seda tõendatuks ei lugenud, vaid leidis, et MM astus ootamatult Sõle 75 maja nurga ja pargitud auto tagant tagurdavale prügiautole ette. Prokuröri apellatsiooni põhirõhk ongi kohtu veenmisel selles, et maakohus eksis ning põhjendatud on süüdistuse versioon. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Apellatsioonis ei ole vaieldud vastu tõsiasjale, et kumbki süüdistatavatest ega tunnistaja OO ei näinud kannatanu liikumist enne auto alla jäämist. Ka ei õnnestunud seda tuvastada ekspertiisiga. Kui tunnistaja OO tunnistas, et tema tähelepanu oli vahepeal suunatud lapsele ja ta ei jälginud kogu aeg tagurdavat autot, siis XX väitel tema jälgis tagurdades auto tagasivaatepeegleid ja tagurduskaamera pilti, QQ sõnul jälgis ta tagurdavat autot eemalt ning pöörast tähelepanu mujale vaid paariks sekundiks vahetult enne õnnetuse juhtumist. Apellatsioonides on seatud süüdistatavate väited kahtluse alla just tõsiasjale tuginedes, et MM jäi tagurdavale autole ette, ilma et süüdistatavad oleks seda märganud. Kohtukolleegium peab sarnaselt maakohtule süüdistatavate ütlusi usaldusväärseks. Maakohus on põhjendanud XX ütluste usaldusväärseks pidamist selgitanud sellega, et ta nägi pärast liiklusõnnetust QQ märguannet ja reageeris sellele. Ringkonnakohus peab asjakohaseks ka kaitsja osutust, et XX oli tagurdanud suhteliselt pika maa parkivate autode vahel ilma autosid kahjustamata. Kohtukolleegium nõustub, et seega pidi XX tagurdades jälgima auto ümbrust. Põhjendatud on järeldus, et kui kannatanu oleks liikunud tagurdava autoga samas suunas, oleks juht pidanud tagurdusteekonna vältel vähemalt mingil hetkel märkama ka jalakäijat. Ka QQ ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks ei ole alust. Esiteks peab ringkonnakohus märkima, et sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodest nähtuvalt jääb kohast, kus oli QQ, just Sõle 75 maja nurk puude varju (kd I; tl. 43). Prokurör on ka arvutustele tuginedes püüdnud

näidata, et kannatanu ei oleks saanud sealt paari sekundi jooksul liikuda tagurdava auto ette. Ringkonnakohus nendib, et see on spekulatiivne, kuna teada ei ole kannatanu kiirus ega täpne aeg, kui kauaks QQ tähelepanu autolt ära pööras. Paar sekundit on ebatäpne ajamääratlus ning üldteada on see, et inimeste hinnang sellele, kui kaua millekski aega kulus, võib olla ekslik. Ka ei näita prokuröri arvutused, et tagurdava auto ette jõudmiseks oleks kannatanu kindlasti vajanud oluliselt rohkem aega. Ainsa tõendina, mis prokuröri hinnangul näitab, et kannatanu liikus mööda juurdesõiduteed, on apellatsioonis viidatud YY ütlustele. Prokurör toob välja, et YY ütluste kohaselt oli MM mõned minutid varem kodust lahkunud ja pidi jalutama mere äärde. Prokurör leiab, et neist ütlustest on tuletatav MM suund. Ringkonnakohus leiab, et need ütlused ei võimalda piisava kindlusega tuvastada seda, mis suunas ja kuidas pidi kannatanu liikuma. See, et MM oli alles kodust lahkunud ja plaanis minna mere suunas, ei tähenda, et MM ei võinud mingil põhjusel liikuda teises suunas (nt otsustas mingil põhjusel koju tagasi pöörduda). Kohtukolleegium nendib, et kokkuvõttes ei ole võimalik tuvastada, kust ja kuidas MM tagurdava auto ette liikus. Selle tuvastamiseks ei ole piisavalt tõendeid. Versioonid, mida prokurör apellatsioonis välja pakub, on sisuliselt oletused. Prokuröri kasutatud välistamispõhimõte ei võimalda elimineerida kõiki võimalikke kannatanu liikumissuundi. Nii, nagu tuvastada ei ole võimalik, kas ja miks jäid kannatanul märkamata aeglaselt tagurdava auto helisignaal ja vilkur, ei ole teada, millest lähtus kannatanu vahetult enne liiklusõnnetust oma suuna valikul. Seega tuleb KrMS § 7 lg-st 3 alusel lähtuda süüdistatavate jaoks soodsaimast versioonist. Teisisõnu tuleb lähtuda võimalusest, et kannatanu astus ootamatult tagurdava auto ette Sõle 75 maja nurga ja parkiva auto varjust – st versioonist, millest lähtus ka maakohus. Öeldust tulenevalt ei ole asjassepuutuv vaidlus selle üle, kas liiklusseadusest tulenevalt oli MMl õigus mööda Sõle 75 ja Sõle 77 vahelist juurdepääsuteed liikuda. Küll tuleb tõdeda, et kui MM astus majanurga ja selle juurde pargitud auto varjust ette vahetult tagurdava auto ette, rikkus ta LS § 26 p 2, nagu on märkinud maakohus.

Nagu eespool märgitud, luges maakohus tõendatuks, et XX jälgis tagasivaatepeegleid ja kaamerapilti. Maakohus on aga tõdenud (ning apellandid selle seisukohaga nõustunud), et kuna tegemist oli suuregabariidilise sõidukiga, ei olnud juhil võimalik üheaegselt jälgida küljepeegleid ja tagurduskaamerat. Kohus leidis, et see lõigi võimaluse, et jalakäija jääb juhile märkamatuks. Ka ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. See tähendab, et isegi kui juht kordamööda jälgib erinevaid peegleid ning monitoripilti, on ikkagi võimalus, et tagurdava auto ette liigub jalakäija, nii et see jääb juhile märkamata. See oht suureneb veelgi, kui tagurdada tuleb suhteliselt pikka maad ning seda tuleb teha parkivate autode vahel nagu praegusel juhul. Sarnaselt apellantidele peab ringkonnakohus vääraks maakohtu seisukohta, et sellisel kirjeldatud olukorras ole tagurdavale juhile midagi õiguslikult ette heita. Ilmselgelt ei aktsepteeri liiklusseadus tagurdamist nii, et tal ei ole võimalik vältida ohtu kaasliiklejaile. LS § 49 lg 1 ütleb otsesõnu, et tagurdades ei tohi juht ohustada teist liiklejat. Sama säte annab ka juhise, kuidas tagurdamisel manöövri ohutus tagada: vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Ringkonnakohtu hinnangul ongi vale maakohtu seisukoht, et QQ abi kasutamiseks vajadust ei olnud. Kuivõrd maakohus on ise tuvastanud, et XX-l ei olnud üksi võimalik jälgida korraga vajalikke peegleid ja tagurduskaamerat, on ilmne, et oli vajadus selle järele, et mingis osas võtaks liiklusolukorra jälgimise üle QQ. Tagurdamine toimus kahe maja vahelisel teelõigul ning XX on ise tunnistanud, et tegemist oli juurdepääsuteega, millel liikusid nii sõidukid kui jalakäijad. Seega pidi XX arvestama, et tema tagurdamise ajal võib liiklusolukord muutuda, kuid ainuüksi peeglite jälgimine ei taga sellest ülevaadet. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et XX otsus, et ta ei vaja tagurdamisel QQ abi (kd I; tl. 136, 136 pöördel), oli väär ja otsustades mitte kasutada QQ abi, rikkus XX LS § 49 lg-t 1.