1.Tunnistada Merike Tuum KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi korduvas kelmuses ja KarS § 349 järgi tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises ning karistada teda KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 2 (kahe) aasta pikkuse vangistusega.
2.Tunnistada Merike Tuum kui varem kelmused ja omastamised toime pannud inimene KarS § 213 lg 2 p 1 järgi süüdi arvutikelmuses ja KarS § 349 järgi tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises ning karistada teda KarS § 213 lg 2 p 1 järgi 1 (ühe) aasta ja 2 (kahe) kuu pikkuse vangistusega.
3.Tunnistada Merike Tuum KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdi korduvas omastamises ja karistada teda 8 (kaheksa) kuu pikkuse vangistusega.
4.Suurendada KarS § 64 lg 1 alusel käesoleva otsuse resolutsiooni 1. punktis mõistetud karistust ja mõista M. Tuumale 2 (kahe) aasta ja 8 (kaheksa) kuu pikkune liitvangistus.
5.Tunnistada Merike Tuum KarS § 349 järgi süüdi tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises ja karistada teda 50 (viiekümne) päevamäärase (500 (viiesaja) eurose) rahalise karistusega.
6.Jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel käesoleva otsuse resolutsiooni 4. punktis mõistetud liitvangistus ja käesoleva otsuse resolutsiooni 5. punktis mõistetud rahaline karistus täitmisele pööramata, kui Merike Tuum ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
7.Katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 31. maist 2018.
8.Jätta Omega Invest OÜ, OÜ Sissenõudja, 4finance OÜ ja BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja bongabonga) tsiviilhagid läbi vaatamata.
9.Jätta A. L. , Snel Grupp OÜ ja TF Bank AB tsiviilhagi rahuldamata.
10.Rahuldada A. U. tsiviilhagi osaliselt ja mõista võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel Merike Tuumalt A. U. kasuks välja 2186 (kaks tuhat ükssada kaheksakümmend kuus) eurot ja 70 (seitsekümmend) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda A. U. arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.
11.Rahuldada A. K. tsiviilhagi täielikult ja mõista VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel Merike Tuumalt A. K. kasuks välja 2500 (kaks tuhat viissada) eurot. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda A. K. arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx SEB Pank.
12.Rahuldada IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) tsiviilhagi osaliselt ja mõista tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 130 lg-te 1 ja 2 alusel Merike Tuumalt IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) kasuks välja 4025 (neli tuhat kakskümmend viis) eurot ja 24 (kakskümmend neli) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) arveldusarvele nr EE302200221032595003 Swedbank (viitenumber 798312).
13.Rahuldada Creditstar Estonia AS (endine SMS Laen AS) tsiviilhagi täielikult ja mõista TsÜS § 130 lg 1 alusel Merike Tuumalt Creditstar Estonia AS-i (endine SMS Laen AS) kasuks välja 932 (üheksasada kolmkümmend kaks) eurot ja 23 (kakskümmend kolm) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda Creditstar Estonia AS-i (endine SMS Laen AS) arveldusarvele nr EE701010220059578010 (viitenumber 73373379).
14.Rahuldada Ferratum Estonia OÜ tsiviilhagi osaliselt ja mõista TsÜS § 130 lg-te 1 ja 2 alusel Merike Tuumalt Ferratum Estonia OÜ kasuks välja 1321 (tuhat kolmsada kakskümmend üks) eurot ja 2 (kaks) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda Ferratum Estonia OÜ arveldusarvele nr EE690000009390000436 Tallinna Äripangas.
15.Rahuldada Bigbank AS-i tsiviilhagi täielikult ja mõista TsÜS § 130 lg-te 1 ja 2 alusel Merike Tuumalt Bigbank AS-i kasuks välja 465 (nelisada kuuskümmend viis) eurot ja 8 (kaheksa) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda Bigbank AS-i arveldusarvele nr EE217575110004898395 (viitenumber 011309010417962).
16.Rahuldada Bondora AS-i tsiviilhagi osaliselt ja mõista TsÜS § 130 lg-te 1 ja 2 alusel Merike Tuumalt Bondora AS-i kasuks välja 1165 (tuhat ükssada kuuskümmend viis) eurot ja 90 (üheksakümmend) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda Bondora AS-i arveldusarvele nr EE121010220119730015 SEB Pank (viitenumber 1655331).
17.Rahuldada Omaraha OÜ tsiviilhagi täielikult ja mõista TsÜS § 130 lg-te 1 ja 2 alusel Merike Tuumalt Omaraha OÜ kasuks välja 272 (kakssada seitsekümmend kaks) eurot ja 91 (üheksakümmend üks) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda Omaraha OÜ arveldusarvele nr EE621010220191541222 SEB Pank (viitenumber 1363885).
18.Rahuldada Credit.ee OÜ tsiviilhagi täielikult ja mõista TsÜS § 130 lg-te 1 ja 2 alusel Merike Tuumalt Credit.ee OÜ kasuks välja 652 (kuussada viiskümmend kaks) eurot ja
2 (62)
93 (üheksakümmend kolm) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda Credit.ee OÜ arveldusarvele nr EE112200221049012401 (viitenumber 450112357165).
19.Rahuldada Placet Group OÜ tsiviilhagi osaliselt ja mõista TsÜS § 130 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel Merike Tuumalt Placet Group OÜ kasuks välja 1470 (tuhat nelisada seitsekümmend) eurot ja 70 (seitsekümmend) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda ITM Inkasso OÜ arveldusarvele nr EE172200221026942756.
20.Rahuldada BB Finance OÜ tsiviilhagi osaliselt ja mõista TsÜS § 130 lg-te 1 ja 2 alusel Merike Tuumalt BB Finance OÜ kasuks välja 400 (nelisada) eurot ja 85 (kaheksakümmend viis) senti. See summa tuleb Merike Tuumal tasuda BB Finance OÜ arveldusarvele nr 221036086770 ja makse selgitusse tuleb märkida kohtuasja number ja süüdistatava nimi.
21.Arvata menetluskulu hulka:
21.1.Valga Advokaadibüroole maksmisele kuuluv 1404 (tuhande neljasaja nelja) euro suurune riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Otto Preemi poolt A. U. esindamise eest;
21.2.Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid maksmisele kuuluv 594 (viiesaja üheksakümne nelja) euro ja 48 (neljakümne kaheksa) sendi suurune riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Argo Küünemäe poolt A. L. esindamise eest;
21.3.Advokaadibüroole Sirje Must maksmisele kuuluv 4339 (nelja tuhande kolmesaja kolmekümne üheksa) euro ja 20 (kahekümne) sendi suurune riigi õigusabi tasu vandeadvokaadi abi Kristi Haasi poolt Merike Tuuma kaitsmise eest;
21.4.kannatanu BB Finance Estonia OÜ-le (endine Raha 24 OÜ) maksmisele kuuluv selle äriühingu esindajal kohtuistungile tulemisega tekkinud 156 (saja viiekümne kuue) euro suurune sõidukulu (maksta BB Finance OÜ arveldusarvele nr EE872200221041846031);
21.5.Bondora AS-le maksmisele kuuluv 666 (kuuesaja kuuekümne kuue) euro ja 33 (kolmekümne kolme) sendi suurune tasu vandeadvokaadi abi Kristel Raamatu poolt Bondora AS-i esindamise eest;
21.6.sundraha 750 (seitsesada viiskümmend) eurot.
22.Jätta käesoleva otsuse resolutsiooni alap-s 21.5 nimetatud menetluskulu (666,33 eurot) täies mahus Merike Tuuma kanda.
23.Ülejäänud käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 21 nimetatud menetluskulud jätta Merike Tuuma kanda pooles ulatuses, st kokku 3621 (kolm tuhat kuussada kakskümmend üks) eurot ja 84 (kaheksakümmend neli) senti (702+297,24+2169,60+78+375).
24.Samuti jätta Merike Tuuma kanda pool enne käesoleva otsuse tegemist menetluskulu hulka arvatud kokku 3124 (kolme tuhande ühesaja kahekümne neljast) eurost ja 32 (kolmekümne kahest) sendist (723,36 eurone tasu vandeadvokaadi abi Kristi Haasi poolt Merike Tuuma kaitsmise eest, 384 eurone tasu vandeadvokaat Otto Preemi poolt A. U. esindamise eest ja 2016,96 tasu vandeadvokaat Argo Küünemäe poolt A. L. esindamise
3 (62)
eest) ehk 1562 (tuhat viissada kuuskümmend kaks) eurot ja 16 (kuusteist) senti (361,68+192+1008,48).
25.Käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 23 ja 24 nimetatud menetluskulud (kokku 5184 (viis tuhat ükssada kaheksakümmend neli) eurot) tuleb Merike Tuumal tasuda ositi 12 (kaheteist) kuu jooksul võrdsetes osades alates otsuse jõustumisest hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
26.Käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 22 nimetatud menetluskulu (666,33 eurot) tuleb Merike Tuumal tasuda Bondora AS-i arveldusarvele nr EE121010220119730015 ühe kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.
27.Riigi kanda jätta esiteks enne käesoleva otsuse tegemist menetluskulu hulka arvatud 760 eurot kahe kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tegemise eest ja teiseks teine pool käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 23 ja 24 nimetatud menetluskuludest ehk 5184 (viis tuhat ükssada kaheksakümmend neli) eurot (kokku 5944 (viis tuhat üheksasada nelikümmend neli) eurot).
28.2 plaati meediasalvestistega jätta kriminaalasja juurde. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates 31. maist 2018. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib KrMS § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates 31. maist 2018 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale.
PÕHIOSA
Kohus toob kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad (A), tuvastab seejärel faktilised asjaolud (B), annab neile õigusliku hinnangu (C), mõistab Merike Tuumale karistuse (D), lahendab tsiviilhagid (E), teeb otsustuse menetluskulude kohta (F) ja võtab viimaks seisukoha asitõendite osas (G). (A) Menetluse käik ja poolte seisukohad
1.Kohus annab kõigepealt põgusa ülevaate süüdistusest ja menetluse käigust.
2.M. Tuumale esitati süüdistus arvutikelmuses, tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises ja omastamises.
3.Arvutikelmuses süüdistatakse M. Tuuma KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selle eest, et ta taotles 7. juulist 2011 kuni 14. jaanuarini 2016 sadu kordi kümnetelt laenuandjatelt A. L. ja A. U. nimel laene. Laenutaotlusi tehes sisestas M. Tuum varalise kasu saamise eesmärgil ebaseaduslikult A. L. ja A. U. andmeid ja sekkus arvutiprogrammidesse ning omastas kokku 167478,55 eurot (A. L. nimel 49826,87 ja A. U. nimel 117651,68 eurot). Seega pani M. Tuum teod toime suures ulatuses. Lisaks oli ta enne neid tegusid pannud toime omastamised.
4 (62)
4.Tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamist heidetakse M. Tuumale KarS § 349 järgi ette seepärast, et ta esitas aastatel 2011–2015 korduvalt A. L. ja A. U. ID-kaarte kasutades erinevatele laenuandjatele interneti teel laenutaotlusi ja digiallkirjastas laenulepinguid eesmärgiga omandada õigus saada laenu.
5.Omastamises süüdistatakse M. Tuuma kahe erineva teo eest. Esiteks heidetakse M. Tuumale ette, et ta omastas A. U. arvelduskonto juurdepääsu omajana 5. jaanuarist 2015 kuni 4. detsembrini 2015 järjepidevalt A. U. kontole laekuvat pensioni: M. Tuum tegi pärast igat pensionipäeva A. U. pangakontolt oma kontole 50 kuni 250 euro suurused ülekandeid, kokku 2334,85 euro ulatuses. Teiseks pannakse M. Tuumale süüks seda, et ta omastas 21. novembril 2015 Otepää tankla müüja olles ja kogu tanklas olevat vara vallates A. K. rahakoti, mille viimane unustas tankla WC-sse; rahakotis oli sularaha 3000 eurot ja terve rida dokumente.
6.Esitati terve hulk tsiviilhagisid: eeskätt on hagejateks laenuandjad, kellest mõningad tahavad ainult makstud raha tagasi saada, mõned soovivad lisaks sellele ka intresse ja mõned on esitanud veel mõningaid nõudeid.
7.Kohus uuris pooltelt enne kohtuvaidlusi, kas arvutikelmuse järgi esitatud süüdistust ei tuleks vähemalt osaliselt ümber kvalifitseerida kelmuseks KarS § 209 mõttes, sest mitmed tõendid viitavad inimeste petmisele, mis pandi toime arvuti teel (kd 11, tl 67). Lisaks palus kohus pooltel mõelda, kas võimalik A. L. ja A. U. andmete esitamine ilma nende nõusolekuta ei või olla teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine KarS § 1572 tähenduses (kd 11, tl 67). Viimaks ütles kohus pooltele, et ta ei välista, et võimalik A. K. rahakoti äravõtmine kujutab endast mitte omastamist, vaid vargust (kd 11, tl 67).
8.Kohtuvaidlustes esitas prokurör süüküsimuse osas järgmised taotlused. M. Tuum tuleb KarS § 213 lg 2 p 1 ja § 349 järgi süüdi mõista ja karistada KarS § 63 lg 1 kohaselt 2 aasta pikkuse vangistusega. Süüdi tuleb M. Tuum tunnistada ka KarS § 209 lg 1 järgi ja karistada 3 kuulise vangistusega. Viimaks peab M. Tuuma tunnistama süüdi ka KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistama teda 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 kohaselt tuleb mõista liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. See vangistus tuleb KarS § 73 lg-te 1 ja lg 3 kohaselt jätta täitmisele pööramata, kui M. Tuum ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
9.Kaitsja palus oma kaitsealuse õigeks mõista ja jätta tsiviilhagid läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kaitsja kohaldada M. Tuumale leebet karistust ja arvestada kaitsja vastuväiteid tsiviilhagide osas. Menetluskulud palus kaitsja mõista M. Tuumalt välja osas, mida viimane suudab tasuda.
10.Kannatanute A. L. ja A. U. esindajad toetasid prokuratuuri taotlusi.
11.M. Tuum leidis, et ta on süütu. (B) Faktilised asjaolud
12.Kohus toob järgnevalt välja praeguse kriminaalasja jaoks olulised asjaolud ja selgitab, mille alusel ta need asjaolud tuvastas. Kuivõrd M. Tuumale on esitatud süüdistus nelja erineva teo (või õigemini: tegude kompleksi) eest, tuvastab kohus juhtunu mitte (täiesti) kronoloogilises järjekorras: kõigepealt teeb kohus kindlaks arvutikelmuse süüdistust rajavad teod, vaeb seejärel dokumendi kuritarvitamise etteheidet ja analüüsib siis omastamissüüdistuse aluseks olevaid sündmusi: kõigepealt puutuvalt A. U. pensionisse ja seejärel A. K. rahakotti.
5 (62)
(i) KarS § 213 järgi esitatud süüdistust puudutavad asjaolud
13.Kohus ei tuvasta ka arvutikelmust puudutavaid asjaolusid täiel määral kronoloogiliselt. Kõigepealt käsitab kohus A. L. seotud sündmusi: esiteks üldisi asjaolusid ja seejärel laenuandjate kaupa eraldi.
14.Enne seda peab aga kohus vajalikuks peatuda kaitsja vastuväidetel. Nimelt esitas kaitsja kohtuistungitel eeskätt seoses erinevate laenuandjate esitatud tõenditega terve hulga proteste. Kui need põhjendatud oleks, peaksid mitmed potentsiaalsed tõendid tõendite ringist välja langema. Kohus siiski kaitsja vastuväidetel alust ei näe.
15.Suuresti võib need vastuväited liigitada kahte gruppi. Esiteks ütles kaitsja mitmete (potentsiaalsete) tõendite puhul, et pole aru saada, kust on teabekandja pärit või et see on valesti vormistatud (puudu on allkiri vms). Teiseks oli kaitsja hinnangul mitmete dokumentide puhul probleemiks see, et need ei ole eestikeelsed.
16.Puutuvalt esimesesse ülal nimetatud vastuväidete gruppi kordab kohus seda, mida ta ütles mitmel puhul istungil. On tõsi, et mõningate laenuandjate esitatud dokumentide puhul pole ainuüksi nende dokumentide enda põhjal aru saada, millega täpselt tegu. Küll aga muutus see arusaadavaks laenuandjate esindajate ütluste põhjal: tihtipeale selgitasid need esindajad, et tegemist on väljatrükkidega mingitest nende enda andmebaasidest. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul mingit põhjust öelda, et esitatud dokumendid on tõenditena kõlbmatud.
17.On tõsi, et KrMS § 10 lg 3 ls 1 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Seda normi ei saa siiski tõlgendada nii, et iga võõrkeelne sõna, mis mõnes dokumendis on, peab olema tõlgitud eesti keelde. Kohtu hinnangul peab KrMS § 10 lg 3 silmas eeskätt sellist võõrkeelset infot, mis kujutab endast n-ö iseseisvat tõendit, st sellist tõendit, mis sisaldab teavet, mida mõnel muul moel eesti keeles edasi ei anta. Praegu aga on tegemist laenuandjate ingliskeelsete andmebaaside väljavõtetega, milles olevaid kandeid on laenuandjate esindajad istungil selgitanud ja/või on laenuandjad neis dokumentides olevat teavet selgitanud oma eestikeelsetes kirjalikes dokumentides. Lisaks on oluline see, et need võõrkeelsed dokumendid ei sisalda lõviosas mitte keerulise süntaktikaga teksti, vaid üksikuid sõnu, millega on seotud mingid nimed, aadressid või kuupäevad (vt nt kd 4, tl 48 või kd 9, tl 46). Viimaks peab pöörama tähelepanu ka sellele, et tegemist on inglise keelega ehk tänase maailma lingua franca’ga, mida oskavad ka Eestis vähemalt algtasemel väga paljud inimesed. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et inglise keelt sisaldavaid dokumente saab tõendina kasutada. a) A. L. α) A. L. seotud laene puudutavad üldised asjaolud
18.M. Tuum soovis saada raha. Ta otsustas selleks kasutada ära oma lihtsameelset tuttavat A. L. . Täpsemalt otsustas süüdistatav, et ta hakkab A. L. nimel kiirlaene võtma: esitab interneti teel A. L. esinedes laenutaotlusi ja hakkab saadud raha kasutama. Miks M. Tuum sellise plaani kasuks otsustas, ei ole võimalik tuvastada. Tõenäoline on see, et M. Tuum soovis võimalike laenu tagasimaksmise raskuste tekkimise korral n-ö ebameeldivustest pääseda: ta arvestas sellega, et laenu hakatakse tagasi nõudma A. L. . Mõeldav on seegi, et M. Tuumale endale ei oleks tema makseraskuste tõttu laenu antud. Ka tuleb kõne alla terve rida muid põhjusi. M. Tuuma motiiv ei ole aga iseenesest oluline.
6 (62)
19.Käesoleva otsuse eelmises punktis esitatud asjaolud tuvastab kohus eeskätt selle najal, kuidas raha laenamine aastate jooksul välja nägi; samuti on võimalik tugineda A. L. isikule ja tema ütlustele. Nii M. Tuum kui A. L. kinnitasid, et M. Tuumal oli juurdepääs A. L. pangakontole: A. L. usaldas M. Tuuma ja andis viimasele internetipanga kasutamiseks vajalikud rekvisiidid (nt ID-kaardi). M. Tuum esitas aastate jooksul palju laenutaotlusi (vt all) ja toimetas saadud laenudega nii, nagu ta seda õigeks pidas: nt maksis varasemaid laene või kandis osa rahast enda või mõne oma tuttava (nt G. T. ) pangakontole (vt A. L. pangakonto väljavõtet: kd 2, tl 103–131). A. L. näol on tegu küllaltki lihtsakoelise inimesega: seda kinnitab tema poolt kohtule jäetud üldine mulje, tema kohtus antud ütlused ja kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi akt, mille kohaselt on A. L. kerge vaimne alaareng ja alkoholisõltuvus (kd 11, tl 51–57). Seega on A. L. näol tegemist inimesega, keda on kerge ära kasutada ja seda taipas ka M. Tuum.
20.Siiski ei saanud M. Tuum võtta enamikest kiirlaenufirmadest A. L. nimel laenu nii, et ta A. L. üldse oma plaanidest ei informeerinud. Seda seetõttu, et mitmed laenuandjad olid seadnud laenu andmise tingimuseks selle, et laenu taotleja tuvastab mingi inimese juures vahetult oma isiku: nii nõudsid nad, et taotleja identifitseeriks end isiklikult ja vahetult kas laenuandja kontoris töötava inimese juures või mõne sellise inimese juures, kes töötab mõnes niisuguses postkontoris, millega laenuandjal on sõlmitud sellise identifitseerimise toimetamise leping1. Seepärast oli M. Tuum sunnitud mitmel puhul A. L. laenude taotlemise soovist rääkima: A. L. pidi minema postkontorisse oma isikut tuvastama. Seetõttu küsis M. Tuum erinevatel aegadel (vt täpsemalt all) A. L. , kas viimane on laenu võtmisega nõus. Pole võimalik tuvastada, millise põhjuse laenu võtmiseks süüdistatav välja tõi. A. L. sõnul kõneles M. Tuum vähemalt korra sellest, et laenu on tarvis ühel tema välismaal elaval sõbrannal ja sõbranna maksab laenu kindlasti tagasi (kd 4, tl 7 ja 12). Igatahes oli A. L. nende laenude võtmisega päri.
21.M. Tuum käiski aastate jooksul A. L. viis korda erinevates postkontorites A. L. isikut tuvastamas: A. L. esitas postkontori töötajale oma ID-kaardi, postitöötaja tuvastas, et tegemist on A. L. ning edastas selle info laenuandjale (vt täpsemalt all). Kui see protseduur oli läbitud, sai M. Tuum hakata takistusteta interneti teel laenu taotlema ja seda ta tegigi.
22.M. Tuum taotles A. L. nimel laenu 9 laenuandjalt kokku 82 korral (vt all).
23.Kohtu hinnangul oli M. Tuumal kuuel konkreetselt laenuandjalt esimese laenu võtmise juhul laenu võtmiseks A. L. nõusolek. Nii oli see Placet Group OÜ, MCB Finance OÜ (hilisem IPF Digital Estonia OÜ), Ferratum Estonia OÜ, BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ), 4Finance OÜ ja Snel Grupp OÜ puhul vastavalt 7. juulil 2011, 4. veebruaril 2012, 22. septembril 2014, 9. aprillil 2013, 27. märtsil 2014 ja 9. aprillil 2013 (vt vastavalt käesoleva otsuse p-d 30, 33, 48, 52, 56 ja 60). Seda seetõttu, et need laenutaotlused esitas M. Tuum vahetult enne seda, kui ta läks koos A. L. postkontorisse viimase isikut identifitseerima. Nagu ülal öeldud, andis A. L. sellistel puhkudel laenamiseks oma nõusoleku. Tõsi, A. L. sõnul käis ta oma isikut tuvastamas kolm korda: kd 4, tl 7. Siiski tunnistas A. L. peale täpsustavate küsimuste esitamist, et täpset „identimas“ käimiste arvu ta ei mäleta (kd 4, tl 7 pöördel). Et laenude võtmine A. L. nõusolekul on M. Tuuma jaoks soodsam kui ilma A. L. nõusolekuta (vt all), tuvastab kohus KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes, et käesoleva punkti alguses nimetatud laenude võtmiseks andis A. L. M. Tuumale nõusoleku laen võtta. KrMS § 7 lg-st 3 tuleb lähtuda ka neis olukordades, kus ühe postkontoris käigu alusel võeti laenu mitmelt laenuandjalt (nii oli see 9. aprilli 2013 identifitseerimisega (vt all) – tõsi, teisiti on olukord käesoleva otsuse järgmises punktis nimetatud põhjustel BB Credit OÜ Postkontorid ei pruukinud edastada identifitseerimise infot laenuandjale otse: nt sai BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) selle teada Raha 24 OÜ-lt, keda BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) nimetas 9. aprillil 2013 oma „koostööpartneriks“: kd 6, tl 198.
7 (62)
(endine BB Finance OÜ ja bongabonga) 5. aprilli 2014 laenu osas). On tõenäoline, et M. Tuum rääkis neil juhtudel A. L. üksnes ühe laenu võtmise vajadusest. Päriselt ei saa siiski välistada, et süüdistatav viitas kõigile laenudele, mida ta taotleda soovis. Seetõttu tuvastab kohus, et A. L. andis sellises olukorras laenu taotlemiseks oma nõusoleku.
24.Kolme nn esimese laenu võtmiseks süüdistataval A. L. luba siiski ei olnud. Esiteks oli see nii Folkefinans AS Eesti Filiaal (endine Folkia AS Eesti filiaal) ja Omaraha OÜ puhul (vastavalt 20. aprillil 2013 ja 20. juunil 2013) (vt käesoleva otsuse p 36 ja alap 44.1), sest neid laene sai taotleda vaid interneti teel, ilma eelneva vahetu isiku tuvastamiseta. Teiseks ei olnud M. Tuumal A. L. nõusolekut 5. aprillil 2014 laenu võtmiseks BB Credit OÜ-lt (endine BB Finance OÜ ja bongabonga) (vt käesoleva otsuse p 40), ehkki see oli esimene laen sellelt laenuvõtjalt ja see laenamine tugines 9. aprilli 2013 identifitseerimisele (vt käesoleva otsuse p-d 39–40). Niisiis oli selle laenu võtmise ajaks möödunud identifitseerimas käimisest ligikaudu aasta. Ei ole võimalik, et M. Tuum küsis A. L. nõusoleku juba 2013. aasta aprilli alguses ja ootas laenu taotlemisega järgmise aasta aprillini. 5. aprilli 2014 laenu taotlemine toimus M. Tuuma enda algatusel, kes ilmselt avastas kuidagi, et ta saab aasta tagasi toimunud identifitseerimise najal taotleda BB Credit OÜ-lt (endine BB Finance OÜ ja bongabonga) laenu.
25.Ühegi ülejäänud käesoleva otsuse p-s 22 märgitud 73 laenu võtmiseks M. Tuumal A. L. nõusolekut ei olnud.
26.M. Tuuma vastupidiseid väiteid kohus ei usu. Kõigepealt ei saa neid uskuda seetõttu, et A. L. ütles kohtus korduvalt, et tema lubas M. Tuumal võtta üksnes neid laene, mille puhul ta käis oma isikut identifitseerimas – interneti teel laenude taotlemist ta M. Tuumale aga ei lubanud (kd 4, tl 11 pöördel, 12 ja kd 10, tl 144 pöördel, 145 ja 145 pöördel). Kohus usub A. L. . Kõigepealt on oluline see, et need ütlused andis A. L. erinevaid sõnu kasutades erinevatele küsitlejatele erineval ajal vastates. See viitab tõe rääkimisele, sest on äärmiselt väheusutav, et A. L. tüüpi lihtsakoeline inimene (vt ülal) suudaks pikka aega igati veenval moel valetada. Ka pole A. L. valetamiseks põhjust – seda erinevalt M. Tuumast, kes soovib vastutusest vabaneda. Samuti ei ole alust arvata, et A. L. mäletab juhtunut selles osas valesti: kannatanu ütles korduvalt, kui ta midagi ei mäletanud – praegu kõne all oleva asjaolu osas oli A. L. aga kindel. Ka on see usutav seetõttu, et A. L. ei olnud laene tarvis: kannatanu ütles mitmel puhul, et ta elas äärmiselt vähenõudlikult ja tuli oma palgaga toime. Viimaks on tähtis ka see, et M. Tuuma tegutsemine ilma A. L. teadmata on kõigiti loogiline ka A. U. ütluste valguses (vt all).
27.A. L. nõusoleku olemasolu ei saa tuvastada ka R. T. ütluste alusel. R. T. küll rääkis sellest, et A. L. ja A. U. olid tihti M. Tuuma pool ja taotlesid koos viimasega interneti teel laenusid. Täpsemaid asjaolusid R. T. siiski ei teadnud. Oluline on see, et R. T. rääkis 2017. aasta suvel sellest, et ta nägi 3 või 4 A. L. ja A. U. külaskäiku (kd 8, tl 85 ja 87) u 4–6 aastat tagasi (kd 8, tl 85, 86 pöördel ja 87) ja mäletab konkreetselt ühte laenu taotlemise juhtumit (kd 8, tl 87). Niisiis on kõigiti võimalik, et R. T. tajus just neid sündmusi, mis olid vahetult seotud identifitseerima minekuga (nt taotluse tegemist enne postkontorisse minemist).
28.Konkreetselt toimusid laenude võtmised järgmiselt.
β) Placet Group OÜ
29.7. juulist 2011 kuni 11. septembrini 2014 võttis M. Tuum 15 laenu Placet Group OÜ-st.
8 (62)
30.Esimese taotluse esitas M. Tuum 7. juulil 2011: ta taotles 300 euro maksmist (kd 6, tl 43– 49). Placet Group OÜ nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 8. juulil 2011 läks M. Tuum koos A. L. (ja A. U. ) Elva postkontorisse A. L. identifitseerima (kd 6, tl 34–35). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis Placet Group OÜ esitatud taotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi Placet Group OÜ töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 61 pöördel), kes otsustasid selle rahuldada. Seejärel maksis Placet Group OÜ A. L. arveldusarvele 300 eurot (kd 6, tl 43–49; kd 2, tl 110).
31.Pärast esimese laenu taotlemist sai edasisi laene taotleda üksnes internetiportaali teel (st ilma kuhugi füüsiliselt minemata). M. Tuum tegigi seda 14 korda. Neil kõigil kordadel taotlus rahuldati ja maksti raha A. L. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii2:
31.14.11. septembril 2014 900 eurot (kd 10, tl 73–88; kd 2, tl 126). γ) IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ)
32.4. veebruarist 2012 kuni 17. oktoobrini 2014 võttis M. Tuum 8 laenu MCB Finance OÜ-lt (hilisem IPF Digital Estonia OÜ).
33.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 4. veebruaril 2012: ta taotles 250 euro maksmist (kd 7, tl 105–110). MCB Finance OÜ (hilisem IPF Digital Estonia OÜ) nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 6. veebruaril 2012 läks M. Tuum koos A. L. Otepääle postkontorisse A. L. identifitseerima (kd 7, tl 163–164). Pärast identifitseerimisSiin ega järgnevalt ei pea kohus vajalikuks tuua eraldi välja, millal tehti laenutaotlus ja millal kanti laen üle. Lõviosal juhtudest toimus see ühel ja samal päeval. Mõnel üksikul juhul kanti laen üle päev pärast taotluse tegemist.
9 (62)
protsessi läbimist kontrollis MCB Finance OÜ (hilisem IPF Digital Estonia OÜ) esitatud taotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi MCB Finance OÜ (hilisem IPF Digital Estonia OÜ) töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 66 pöördel), kes otsustasid selle rahuldada. Seejärel maksis MCB Finance OÜ (hilisem IPF Digital Estonia OÜ) maksis A. L. pangakontole 250 eurot (kd 7, tl 105–110; kd 2, tl 112).
34.Peale esimese laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu võtma vaid interneti kaudu. Süüdistatav tegigi seda 7 korda. Neil kõigil kordadel taotlus rahuldati ja maksti raha A. L. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
34.7.17. oktoobril 2014 1500 eurot (kd 7, tl 97–102 ja 154–161; kd 2, tl 127). δ) Folkefinans AS Eesti Filiaal (endine Folkia AS Eesti filiaal)
35.20. aprillist 2013 kuni 18. septembrini 2014 võttis M. Tuum 10 laenu Folkefinans AS Eesti Filiaalilt (endine Folkia AS Eesti filiaal).
36.Esimese taotluse esitas M. Tuum 20. aprillil 2013: ta registreeris A. L. Folkefinans AS Eesti Filiaali (endine Folkia AS Eesti filiaal) veebilehel kliendiks ja taotles seejärel 200 euro maksmist (kd 9, tl 186). Folkefinans AS Eesti Filiaal (endine Folkia AS Eesti filiaal) kontrollis esitatud taotlust: kas kontroll oli arvutipõhine või viis seda läbi ka mõni inimene (nt laenukomisjon) ei ole võimalik tuvastada. Selle kontrolli tulemusel jõudis laenuandja järeldusele, et laenu saab anda ja ta kandis 200 eurot A. L. arveldusarvele (kd 9, tl 186 ja 172; kd 2, tl 115). Süüdistusaktis kõneldakse millegipärast 600 eurost (kd 1, tl 52), aga tõendid sellele ei viita – ilmselt on number 600 sattunud süüdistusakti kogemata.
37.Ülejäänud üheksa laenu taotlemine toimus sarnaselt esimese laenu taotlemisega, st üksnes veebi kaudu. Kõigil neil kordadel taotlus rahuldati ja maksti raha A. L. pangakontole välja. Täpsemalt nägi see välja nii:
37.1.17. mail 2013 400 eurot (kd 9, tl 186 ja 173; kd 2, tl 116);
37.2.18. juunil 2013 700 eurot (kd 9, tl 185 ja 174; kd 2, tl 117);
37.3.16. augustil 2013 800 eurot (kd 9, tl 185 ja 175; kd 2, tl 118);
37.4.15. novembril 2013 600 eurot (kd 9, tl 184 ja 176; kd 2, tl 120);
37.5.24. detsembril 2013 1000 eurot (kd 9, tl 184 ja 177; kd 2, tl 121);
10 (62)
37.6.17. märtsil 2014 1000 eurot (kd 9, tl 183 ja 178; kd 2, tl 123);
37.7.18. aprillil 2014 1000 eurot (kd 9, tl 183 ja 179; kd 2, tl 123);
37.8.19. mail 2014 1000 eurot (kd 9, tl 182 ja 180; kd 2, tl 124);
37.9.18. septembril 2014 1000 eurot (kd 9, tl 181 ja 187; kd 2, tl 126). ε) BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga)3
38.5. aprillil 2014 ja 6. mail 2014 võttis M. Tuum kaks laenu BB Credit OÜ-lt (endine BB Finance OÜ ja bongabonga).
39.BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga) nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 9. aprillil 2013 läks M. Tuum koos A. L. Elvasse postkontorisse A. L. identifitseerima (kd 6, tl 159–160).
40.Mingil põhjusel ootas M. Tuum seekord esimese laenutaotluse esitamisega ca aasta aega 4. Nimelt esitas ta laenutaotluse esimest korda 5. aprillil 2014: ta taotles 200 eurost laenu. Seejärel kontrollis BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga) seda taotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga) töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 64 pöördel), kes otsustasid selle rahuldada. Seejärel maksis laenuandja A. L. arveldusarvele 200 eurot (kd 6, tl 161–164; kd 2, tl 123).
41.Samal moel rahuldas BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga) ka M. Tuuma 6. mail 2014 tehtud taotluse 300 euro laenamiseks (kd 6, tl 167–169; kd 2, tl 124). ζ) Omaraha OÜ
42.20. juunist 2013 kuni 21. detsembrini 2014 võttis M. Tuum 17 laenu Omaraha OÜ-lt. Lisaks laenutaotluste esitamisele kirjutas M. Tuum 3 korral A. L. ID-kaarti kasutades digitaalselt alla Omaraha OÜ lepingutingimustele ja edastas allkirjastatud dokumendid Omaraha OÜle. Täpsemalt toimus see nii.
43.Üldtingimustele alla kirjutamine leidis aset 22. märtsil 2013 (kd 4, tl 107–112 ja 105), 19. juunil 2013 (kd 4, tl 113–118 ja 104–105) ja 10. veebruaril 2014 (kd 4, tl 119–124 ja 104).
44.Laenude taotlemine leidis aset üksnes interneti teel. Pärast taotluse saamist kontrollis Omaraha OÜ taotlust: selle kontrolli viis läbi arvuti, mis tegi A. L. kohta päringuid mingitesKohtu jaoks jääb lõpuni arusaamatuks, millises vahekorras on omavahel BB Credit OÜ, BB Finance OÜ, BB Finance Estonia OÜ, Raha 24 ja Bongabonga. Erinevatest materjalidest on kõik need nimed läbi käinud. Paistab, et nad on olnud või ka on osaliselt tänini äriühingud (ehkki ei saa välistada, et mõne – nt Bongabonga – näol on tegu hoopis mõne äriühingu mingi teenuse nimega). Näib ka, et nad kõik on omavahel kuidagi seotud. Kohus ei pea vajalikuks teha selgeks, milline see seos täpselt on, sest see ei ole käesoleva asja jaoks oluline. Seetõttu lähtub kohus eeskätt sellest, mis on kirjas süüdistuses. Kunagi oli olemas BB Credit OÜ, mille varasem nimi oli BB Finance OÜ ja Bongabonga (vt süüdistust). Praeguseks BB Credit OÜ-d enam olemas ei ole (kd 8, tl 51; äriregister). Süüdistuse kohaselt oli kunagi olemas ka BB Finance Estonia OÜ, mille endine nimi oli Raha 24. See väide aga ilmselt lõpuni täpne ei ole, sest süüdistuse kohaselt sellele äriühingule tagastamata jäänud laene nõuab tagasi BB Finance OÜ (vt tsiviilhagisid).
See ootamine võis olla seotud käesoleva otsuse eelmises joonealuses märkuses öelduga. Mitu oma nimes BB-d sisaldanud äriühingut olid üksteisega tihedalt seotud. 9. aprillil 2013 Elvas identifitseerimas käimine oli vajalik ka laenu saamiseks sellelt laenuandjalt, keda süüdistusaktis on nimetatud BB Finance Estonia OÜ-ks (endine Raha 24 OÜ-ks): vt käesoleva otsuse p 52.
11 (62)
se andmebaasidesse (kd 8, tl 54–55). Sellise kontrolli tulemusel jõudis laenuandja kõigil 17 korral järeldusele, et laenu saab anda ja ta tegigi seda:
44.1.20. juunil 2013 181,44 eurot (kd 2, tl 117);
44.2.19. juulil 2013 181,72 eurot (kd 2, tl 117);
44.3.19. augustil 2013 374,96 eurot (kd 2, tl 118);
44.4.20. septembril 2013 375,46 eurot (kd 2, tl 119);
44.5.21. oktoobril 2013 376,35 eurot (kd 2, tl 119);
44.6.19. novembril 2013 376,84 eurot (kd 2, tl 120);
44.7.13. detsembril 2013 768 eurot (kd 2, tl 121);
44.8.20. detsembril 2013 383,5 eurot (kd 2, tl 121);
44.9.11. veebruaril 2014 120,4 eurot (kd 2, tl 122);
45.9 esimese laenu kohta ei ole tõendite hulgas laenulepingut – seda on ka kannatanu esindaja omal algatusel tunnistanud (kd 4, tl 126). See siiski ei tähenda, et nende laenude taotlemist ja andmist ei saa tuvastada. Eeskätt saab siin tugineda sellele, et viidatud kuupäevadel on Omaraha OÜ A. L. arvelduskontole märgitud summad maksnud. Lisaks on võimalik tugineda kannatanu esindaja ütlustele ja tema andmebaaside väljatrükile: kohtul ei ole vähimatki alust kahelda Omaraha OÜ esindaja ütluste õigsuses ega kannatanu esitatud väljatrükkide tõele vastavuses. η) Ferratum Estonia OÜ
46.22. septembril 2014 ja 26. oktoobril 2014 võttis M. Tuum kaks laenu Ferratum Estonia OÜ-lt.
12 (62)
47.Ferratum Estonia OÜ nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 23. septembril 2014 läks M. Tuum koos A. L. Otepää postkontorisse A. L. identifitseerima (kd 4, tl 50–51).
48.Esimese laenutaotluse oli M. Tuum esitanud juba päev enne postkontorisse minekut ehk
22.septembril 2014, mis ta taotles 190 eurot (kd 4, tl 54). Pärast info saamist A. L. identifitseerimise kohta kontrollis Ferratum Estonia OÜ seda taotlust: seda tegi äriühingu töötaja (kd 4, tl 64 pöördel). Selle kontrolli põhjal leidis Ferratum Estonia OÜ, et laenu saab maksta ja maksiski selle välja (kd 4, tl 52; kd 2, tl 126).
49.Samal viisil rahuldas Ferratum Estonia OÜ ka M. Tuuma 26. oktoobril 2014 tehtud taotluse 1000 euro laenamiseks (kd 4, tl 53; kd 2, tl 127). θ) BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ)5
50.9. aprillist 2013 kuni 27. märtsini 2014 võttis M. Tuum 12 laenu BB Finance Estonia OÜlt (endine Raha 24 OÜ). Süüdistuaktis nimetatakse osa neist laenutaotlustest lisalaenutaotlusteks. Ilmselt on tegemist laenutaotlustega, mis on seotud mõne varasema taotlusega. See aga on ebaoluline. Seetõttu käsitab kohus kõiki 12 taotlust sõltumata seotusest mõne varasema taotlusega lihtsalt laenutaotlustena ja tuvastab üksnes selle, kui palju M. Tuum raha saada soovis ja kui palju talle maksti (st et tähtsusetu on, kas laenuandja liitis tema enda välja töötatud süsteemist lähtuvalt mõningad laenud omavahel kokku).
51.BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. Seetõttu läks M. Tuum 9. aprillil 2013 koos A. L. Elvasse postkontorisse A. L. identifitseerima (kd 6, tl 159–160) (vt juba käesoleva otsuse p 39).
52.Esimese taotluse tegi M. Tuum 9. aprillil 2013, mil ta soovis 200 eurost laenu (kd 6, tl 143). BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) kontrollis seda taotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi laenuandja töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 64 pöördel), kes otsustasid selle rahuldada. Seejärel maksis BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) A. L. arveldusarvele 200 eurot (kd 6, tl 143 ja 148; kd 2, tl 115).
53.Järgmise 11 laenu võtmine toimus vaid interneti teel. Kõigil kordadel taotlus rahuldati. Täpsemalt leidis see aset järgmiselt:
53.1.10. mail 2013 400 eurot (kd 6, tl 143 ja 148; kd 2, tl 116);
53.2.9. juunil 2013 500 eurot (kd 6, tl 143 ja 148; kd 2, tl 116);
53.3.8. juulil 2013 700 eurot (kd 6, tl 143 ja 148; kd 2, tl 117);
53.4.17. augustil 2013 1000 eurot (kd 6, tl 143 ja 148; kd 2, tl 118);
53.5.5. novembril 2013 460 eurot (kd 6, tl 144 ja 148; kd 2, tl 120);
53.6.6. detsembril 2013 1000 eurot (kd 6, tl 144 ja 148; kd 2, tl 120);
53.7.16. detsembril 2013 200 eurot (kd 6, tl 144 ja 148; kd 2, tl 121);
Vt selle äriühingu kohta ka joonealust märkust nr 3.
13 (62)
53.8.12. jaanuaril 2014 1250 eurot (kd 6, tl 144 ja 148; kd 2, tl 121);
53.9.12. veebruaril 2014 1250 eurot (kd 6, tl 144 ja 148; kd 2, tl 122);
53.10.25. veebruaril 2014 1680 eurot (kd 6, tl 145 ja 148; kd 2, tl 122);
53.11.27. märtsil 2014 400 eurot (kd 6, tl 148; kd 2, tl 123). ι) 4Finance OÜ
54.27. märtsist 2014 kuni 3. oktoobrini 2014 võttis M. Tuum 9 laenu 4Finance OÜ-lt.
55.4Finance OÜ nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 27. märtsil 2014 läks M. Tuum koos A. L. Elva postkontorisse A. L. identifitseerima (kd 9, tl 133–134).
56.Esimest korda taotles M. Tuum laenu 27. märtsil 2014: ta tahtis 300 eurot (kd 9, tl 138). 4finance OÜ kontrollis esitatud taotlust: kas kontrolöriks oli üksnes arvuti või viis seda läbi ka mõni inimene (nt laenukomisjon) pole võimalik tuvastada. Selle kontrolli põhjal jõudis laenuandja järeldusele, et laenu saab anda ja ta kandis 300 eurot A. L. arveldusarvele (kd 9, tl 135 ja 137; kd 2, tl 123).
57.Ka järgmised 8 laenutaotlust rahuldati. Täpsemalt toimus see selliselt:
57.1.26. aprillil 2014 300 eurot (kd 9, tl 135, 137 ja 139; kd 2, tl 123);
57.2.6. mail 2014 100 eurot (kd 9, tl 135, 137 ja 140; kd 2, tl 123);
57.3.25. mail 2014 400 eurot (kd 9, tl 135, 137 ja 141; kd 2, tl 124);
57.4.3. juunil 2014 100 eurot (kd 9, tl 135, 137 ja 142; kd 2, tl 124) (süüdistusaktis on valesti öeldud, et üle kanti 400 eurot);
57.5.24. juunil 2014 500 eurot (kd 9, tl 135, 137 ja 143; kd 2, tl 125);
57.6.4. augustil 2014 500 eurot ((kd 9, tl 135, 137 ja 145; kd 2, tl 125);
57.7.4. septembril 2014 500 eurot (kd 9, tl 136, 137 ja 146; kd 2, tl 126);
57.8.3. oktoobril 2014 500 eurot (kd 9, tl 136, 137 ja 147; kd 2, tl 126). κ) Snel Grupp OÜ
58.9. aprillist 2013 kuni 20. novembrini 2013 võttis M. Tuum 7 laenu Snel Grupp OÜ-lt.
59.Snel Grupp OÜ oli seadnud laenu andmise tingimuseks laenu taotleja vahetu ja isikliku identifitseerimise. 9. aprillil 2013 läks M. Tuum A. L. Elva postkontorisse A. L. identifitseerima (kd 8, tl 192–193).
60.Esimese laenutaotluse tegi M. Tuum 9. aprillil 2013, mil ta tahtis 200 eurost laenu (kd 8, tl 198–199). Snel Grupp OÜ kontrollis seda taotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi laenuandja töötaja (kd 9, tl 83 ja 83 pöördel), kes otsustas selle rahuldada. Seejärel maksis Snel Grupp OÜ A. L. arveldusarvele 200 eurot (kd 8, tl 198–199; kd 2, tl 115). 14 (62)
61.Ka järgmised 6 laenutaotlust rahuldati. Täpsemalt toimus see nii:
61.1.9. mail 2013 300 eurot (kd 8, tl 200 ja kd 9, tl 1; kd 2, tl 116);
62.Süüdistusaktis on viide ka Credit.ee keskkonnas laenutaotluse tegemise kohta (süüdistusakt, lk 50). Selle taotluse alusel süüdistusakti kohaselt laenu ei väljastatud. Kuivõrd M. Tuumale ei ole esitatud süüdistust arvutikelmuse katses (vt käesoleva otsuse p 140), ei pea kohus vajalikuks tuvastada, kas sellise taotluse esitamine aset leidis. b) A. U. α) A. U. seotud laene puudutavad üldised asjaolud
63.Paljud asjaolud on A. L. puudutavatega sarnased.
64.M. Tuum otsustas A. U. samamoodi, nagu A. L. raha saamiseks ära kasutada: ta otsustas hakata võtma A. U. nimel kiirlaene. Tõsi, päriselt ei saa välistada, et vähemalt mõnda laenu soovis A. U. ise: ta ütles, et ta tahtis võtta 2 või 3 laenu seepärast, et tal oli raha vaja ja M. Tuuma abiga ta need laenud võttiski (kd 4, tl 13 pöördel–14). In dubio pro-reo põhimõttest tulenevalt tuvastabki kohus, et mõne laenu võttis M. Tuum A. U. viimase palvel. Enamike laene võttis süüdistatav siiski omal initsiatiivil ja ilma A. U. nõusolekuta (vt all). M. Tuum ja A. U. ütlesid, et A. U. andis M. Tuumale juurdepääsu A. U. pangakontole: andis oma IDkaardi ja pangakaardi. Seetõttu sai M. Tuum hakata A. U. arveldusarvele kantud laenudega (vt all) oma äranägemise järgi toimetama hakata ja seda ta tegigi (vt A. U. pangakonto väljavõtet: kd 2, tl 79–102). A. U. sai M. Tuum ära kasutada seetõttu, et temagi näol on tegu kergeuskliku ja lihtsameelse inimesega. Nimelt nähtub kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist, et A. U. on alkoholisõltuvus ja kerge kognitiivsete funktsioonide häire (kd 11, tl 43–48). A. U. lihtsameelsust kinnitab ka tema poolt kohtule jäetud üldine mulje ja tema ütlused (nt ütles A. U. , et ta ei mõelnud rahaasjadele ja usaldas M. Tuuma ega öelnud viimasele kunagi „ei“: kd 10, tl 148).
65.M. Tuum taotles A. U. nimel laenu 16 laenuandjalt kokku 200 korral (vt all).
66.Kuivõrd mitmed laenuandjad olid teinud laenu saamise eelduseks laenaja vahetu ja isikliku identifitseerimise, käis A. U. 10 korda oma isikut postkontoris tuvastamas (vt all). Kõigil juhtudel oli temaga kaasas M. Tuum.
67.Sarnaselt A. L. tuleb ka A. U. puhul tuvastada, et enamike nn esimeste laenude võtmisega oli A. U. nõus, sest nende võtmine eeldas vahetut identifitseerimist. Nii oli see 9 juhul ehk 15 (62)
seoses IPF Digital Estonia OÜ-lt (endine MCB Finance OÜ) 7. juulil 2011, Placet Group OÜlt 22. novembril 2012, Credit.ee OÜ-lt 2. juulil 2013, BB Credit OÜ-lt (endine BB Finance OÜ, bongabonga) 27. jaanuaril 2012, Ferratum Estonia OÜ-lt 27. juulil 2011, 4Finance OÜ-lt
27.märtsil 2014, Snel Grupp OÜ-lt 29. märtsil 2012, Express Credit OÜ-lt 26. novembril 2012 ja TF Bank AB-lt 13. septembril 2011 taotletud laenudega (vt vastavalt käesoleva otsuse p-d 72, 76, 80, 84, 89, 98, 102, 106 ja 112). Samuti kuulub siia Creditstar AS-lt (endine SMS Laen AS) 18. novembril 2014 taotletud laen, mis ei olnud küll esimene laen sellelt laenuandjalt, aga esimene, mis oli seotud vahetu isiku tuvastamisega (vt käesoleva otsuse p 95.3). Sama on olukord TF Bank AB-lt 23. aprillil 2012 ja 22. märtsil 2013 taotletud laenudega (vt käesoleva otsuse p-d 113 ja 114): see laenuandja nõudis ka teisel ja kolmandal korral laenutaotleja vahetut identifitseerimist. Kõigepealt tuleb siin veelkord viidata sellele, et paari laenu võtmise initsiatiiv tuli A. U. enda poolt (vt käesoleva otsuse p 64). Siiski tuleb A. U. nõusolek tuvastada kõigi käesolevas punktis nimetatud laenude puhul. A. U. sai aru, et identifitseerimas on vaja käia selleks, et saaks võtta laenu. Seetõttu pidi M. Tuum enne postkontorisse minekut A. U. kuidagi laenamist põhjendama. Ei ole võimalik tuvastada, kuidas süüdistatav seda põhjendas. On võimalik, et ta rääkis ka A. U. midagi ühest välismaa sõbrannast, sest A. U. oli sellisest sõbrannast kuulnud (kd 10, tl 146). Kõne alla tulevad ka kõiksugused muud põhjendused, sh see, et M. Tuum veenis A. U. , et just A. U. endal on raha vaja. Oma nõusoleku A. U. igatahes andis. Tõsi, sarnaselt A. L. ei mäletanud ka A. U. täpset „identimas“ käimiste arvu: ta kõneles erineval ajal erinevatest arvudest (vt nt kd 10, tl 146), aga siiski vähemast kui kümnest. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuvastab kohus siiski, et M. Tuumal oli A. U. nõusolek kõigi käesolevas punktis nimetatud laenude võtmiseks.
68.A. U. nõusolekut laenamiseks ei olnud M. Tuumal kuue n-ö esimese laenu puhul. Esiteks oli see nii BB Finance Estonia OÜ-lt (endine Raha 24 OÜ) 30. novembril 2012 taotletud 200 euroga (vt käesoleva otsuse p 93.1). Sellele laenule eelnenud identifitseerimas käimine toimus juba 27. jaanuaril 2012. Ei ole võimalik, et A. L. andis 27. jaanuaril 2012 (või enne seda) nõusoleku ligi aasta hiljem taotletud laenu võtmiseks. 30. novembri 2012 laenu taotlemine toimus M. Tuuma enda initsiatiivil, kes ilmselt avastas, et ta saab aasta alguses toimunud identifitseerimise najal taotleda BB Finance Estonia OÜ-lt (endine Raha 24 OÜ). Vahetult 27. jaanuari 2012 identifitseerimise järel taotles aga M. Tuum laenu BB Credit OÜ-lt (endine BB Finance OÜ, bongabonga) (vt käesoleva otsuse p 84). Ka ei olnud M. Tuumal A. U. nõusolekut võtta esimene laen Omaraha OÜ-lt, Bigbank AS-lt, Folkefinans AS Eesti filiaalilt (endine Folkia AS Eesti filiaal), Bondora AS-lt ja Swedbank AS-lt (vt vastavalt käesoleva otsuse p-d 87.1, 96, 104.1, 109 ja 115), sest need laenuandjad ei nõudnud laenu saamiseks isiku vahetut tuvastamist.
69.Kõik ülejäänud 182 laenu (st n-ö mitteesimesed laenud) võttis M. Tuum ilma A. U. nõusolekuta. Nimelt sai kõik need laenud võtta üksnes interneti teel. Niisiis ei olnud M. Tuumal nende laenude võtmiseks mingit tarvidust A. U. poole pöördumiseks. Kohus ei usu M. Tuuma väiteid, et tal oli nendeks laenudeks A. U. nõusolek olemas. A. U. rääkis sellest, et ta oli võtnud ainult paar laenu: kd 4, tl 12, 13 pöördel–14 ja 15 pöördel; kd 10, tl 146 pöördel, 147 pöördel ja 148. Neid ütlusi saab usaldada, sest ehkki täpsed detailid ei olnud A. U. meeles, rääkis ta erinevate aegadel erinevatele isikutele vastates just paari üksiku laenu võtmisest. Need laenud võttis A. U. (õigemini M. Tuum tema nõusolekul) oma sõnutsi seeläbi, et käis „identimas“: nt rääkis ta sellest, et läks „sidesse“ ja pani allkirja (kd 4, tl 17 pöördel). Oluline on ka see, et A. U. ei läinud kuigivõrd raha vaja: oma sõnutsi piisas talle 100 eurost kuus, mis tal pärast arvete tasumist pensionist üle jäi (kd 4, tl 18 pöördel). Ka ei veena kohut M. Tuuma väited, et raha oli A. U. vaja selleks, et anda seda oma pojale J. M. . J. M. selgitas kohtus igati arusaadavalt ja usutavalt, et ta suhtles A. U. tolle alkoholiprobleemide tõttu harva ja et ta on emalt küsinud vaid mõned korrad paarkümmend eurot oma laste sünnipäevakingituste tarvis. Ka R. T. ütlused ülal toodut ei väära (vt käesoleva otsuse p 27). 16 (62)
70.Konkreetselt toimusid laenude võtmised nii. β) IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ)
71.7. juulist 2011 kuni 14. jaanuarini 2016 võttis M. Tuum 11 laenu IPF Digital Estonia OÜlt (endine MCB Finance OÜ-lt).
72.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 7. juulil 2011: ta taotles 400 euro maksmist (kd 7, tl 17–18). IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 8. juulil 2011 läks M. Tuum koos A. U. Otepääle postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 7, tl 6–7). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) esitatud laenutaotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 66 pöördel), kes otsustasid selle rahuldada. Seejärel maksis IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) A. U. pangakontole 400 eurot (kd 7, tl 17–19; kd 2, tl 82).
73.Peale esimese laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu võtma vaid interneti kaudu. Süüdistatav tegigi seda 10 korda. Neil kõigil kordadel taotlus rahuldati ja maksti raha A. U. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
73.10.14. jaanuaril 2016 2000 eurot (kd 7, tl 8–14 ja tl 89–91; kd 2, tl 102). γ) Placet Group OÜ
74.22. novembrist 2012 kuni 24. septembrini 2015 võttis M. Tuum 17 laenu Placet Group OÜ-lt.
75.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 7. juulil 2011: ta taotles 300 euro maksmist (kd 5, tl 125). Placet Group OÜ nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 8. juulil 2011 läks M. Tuum koos A. U. (ja A. L. ) Elvasse postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 5, tl 124). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist annulleeris M. Tuum 7. juulil 2011 esitatud laenutaotluse (kd 5, tl 117 ja 125; kd 10, tl 64).
17 (62)
76.Teist korda esitas M. Tuum laenutaotluse 22. novembril 2012: ta taotles 300 euro maksmist (kd 5, tl 126–130). Placet Group OÜ nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 22. novembril 2012 läks M. Tuum koos A. U. Otepääle postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 5, tl 123; kd 2, tl 54–55). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis Placet Group OÜ esitatud laenutaotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi Placet Group OÜ töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 61 pöördel), kes otsustasid selle rahuldada. Seejärel maksis Placet Group OÜ A. U. pangakontole 300 eurot (kd 5, tl 126–130; kd 10, tl 63; kd 2, tl 87).
77.Pärast käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu taotlema vaid interneti kaudu. Süüdistatav tegigi seda vähemalt 16 korda: nimelt rahuldati 16 korral taotlus ja maksti raha A. U. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
78.Süüdistusaktis viidatakse lisaks käesoleva otsuse p-s 75 kirjeldatule veel kolmele juhtumile, mil M. Tuumale keelduti laenu andmast (7. juuli 2015, 11. august 2015 ja 25. august 2015). On ilmne, et üheski niisuguses olukorras lõpule viidud arvutikelmusest rääkida ei saa: kõne alla saaks tulla üksnes kuriteo katse. Et aga kuriteo katset ei ole M. Tuumale ette heidetud (vt käesoleva otsuse p 140), ei pea kohus vajalikuks nendel laenutaotlustel peatuda. δ) Credit.ee OÜ 18 (62)
79.2. juulist 2013 kuni 8. oktoobrini 2015 võttis M. Tuum 21 laenu Credit.ee OÜ-lt.
80.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 2. juulil 2013: ta taotles 200 euro maksmist (kd 4, tl 147–150). Credit.ee OÜ nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 2. juulil 2013 läks M. Tuum A. U. Elvasse postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 4, tl 145– 146). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis Credit.ee OÜ esitatud laenutaotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi Credit.ee OÜ töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 57 pöördel), kes otsustasid selle rahuldada. Seejärel maksis Credit.ee OÜ A. U. pangakontole 200 eurot (kd 4, tl 147–150; kd 2, tl 90).
81.Pärast esimese laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu taotlema vaid interneti kaudu. Süüdistatav tegigi seda vähemalt 20 korda: nimelt rahuldati tema taotlus 20 korral ja maksti raha A. U. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
82.Süüdistusakti kohaselt eelnes 19. novembri 2014, 18. jaanuari 2015 ja 7. juuli 2015 laenudele samal päeval selliste laenutaotluste esitamine, mis jäid rahuldamata. Siingi on selge, et niisuguses olukorras lõpule viidud arvutikelmusest rääkida ei saa: kõne alla saaks tulla üksnes kuriteo katse. Et aga kuriteo katset ei ole M. Tuumale ette heidetud (vt käesoleva otsuse p 140), ei pea kohus vajalikuks nende väidete aluseks olevatel asjaoludel peatuda. ε) BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ, bongabonga)
83.27. jaanuarist 2012 kuni 10. oktoobrini 2013 võttis M. Tuum 17 laenu BB Credit OÜ-st (endine BB Finance OÜ-st, bongabongast).
84.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 27. jaanuaril 2012: ta taotles 100 euro maksmist (kd 6, tl 178). BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ, bongabonga) nõudis laenu taotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 27. jaanuaril 2012 läks M. Tuum A. U. Elvasse postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 6, tl 154). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ, bongabonga) esitatud laenutaotlust: muu hulgas vaatasid selle läbi BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ, bongabonga) töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 64 pöördel), kes otsustasid selle rahuldada. Seejärel maksis BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ, bongabonga) A. U. pangakontole 100 eurot (kd 6, tl 178 ja 196; kd 2, tl 84).
85.Pärast esimese laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu taotlema üksnes interneti kaudu. Süüdistatav tegigi seda 16 korda. Neil kõigil kordadel taotlus rahuldati ja maksti raha A. U. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
85.1.10. mail 2012 200 eurot (kd 6, tl 179 ja 196; kd 2, tl 85);
85.2.8. juunil 2012 300 eurot (kd 6, tl 180 ja 196; kd 2, tl 85);
85.3.8. juulil 2012 300 eurot (kd 6, tl 181 ja 196; kd 2, tl 85);
85.4.6. septembril 2012 300 eurot (kd 6, tl 182 ja 196; kd 2, tl 86);
85.5.19. oktoobril 2012 300 eurot (kd 6, tl 183 ja 196; kd 2, tl 86);
85.6.19. novembril 2012 300 eurot (kd 6, tl 184 ja 196; kd 2, tl 87);
85.7.18. detsembril 2012 300 eurot (kd 6, tl 185 ja 196; kd 2, tl 89);
85.8.16. jaanuaril 2013 300 eurot (kd 6, tl 186 ja 195; kd 2, tl 87);
85.9.15. veebruaril 2013 300 eurot (kd 6, tl 187 ja 195; kd 2, tl 88);
85.10.4. aprillil 2013 300 eurot (kd 6, tl 188 ja 195; kd 2, tl 88);
85.11.6. mail 2013 300 eurot (kd 6, tl 189 ja 195; kd 2, tl 89);
85.12.10. juunil 2013 300 eurot (kd 6, tl 190 ja 195; kd 2, tl 90);
20 (62)
85.13.10. juulil 2013 400 eurot (kd 6, tl 191 ja 195; kd 2, tl 90);
85.14.8. augustil 2013 500 eurot (kd 6, tl 192 ja 195; kd 2, tl 90);
85.15.9. septembril 2013 600 eurot (kd 6, tl 193 ja 195; kd 2, tl 91);
85.16.10. oktoobril 2013 800 eurot (kd 6, tl 194 ja 195; kd 2, tl 91). ζ) Omaraha OÜ
86.27. juunist 2013 kuni 11. jaanuarini 2016 võttis M. Tuum 19 laenu Omaraha OÜ-lt.
87.M. Tuum digiallkirjastas 16. märtsil 2013 A. U. ID-kaardiga Omaraha.ee portaali üldtingimused (kd 8, tl 49). Sellega sai M. Tuum enda kasutusse laenulimiidi, mille alusel sai ta hakata sõlmima omaraha portaalis laenulepinguid. Süüdistatav tegigi seda 19 korral ja ta allkirjastas kõigil kordadel laenulepingud Omaraha PIN-koodiga. Pärast taotluse saamist kontrollis Omaraha OÜ taotlust: selle kontrolli viis läbi arvuti, mis tegi A. U. kohta päringuid mingitesse andmebaasidesse (kd 8, tl 54–55). Sellise kontrolli tulemusel jõudis laenuandja kõigil 19 korral järeldusele, et laenu saab anda ja ta tegigi seda. Täpsemalt toimus see nii:
87.1.27. juunil 2013 181,64 eurot (kd 2, tl 90);
87.2.26. juulil 2013 375,58 eurot (kd 2, tl 90);
87.3.26. augustil 2013 375,20 eurot (kd 2, tl 91);
87.4.25. septembril 2013 375,69 eurot (kd 2, tl 91);
87.5.27. oktoobril 2013 376,29 eurot (kd 2, tl 91);
87.6.26. novembril 2013 1152 eurot (kd 2, tl 92);
87.7.30. jaanuaril 2014 374,40 eurot (kd 2, tl 92);
87.19.11. jaanuaril 2016 1757 eurot (kd 8, tl 43–47; kd 2, tl 102). η) Ferratum Estonia OÜ
88.27. juulist 2011 kuni 19. oktoobrini 2015 võttis M. Tuum 18 laenu Ferratum Estonia OÜlt.
89.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 27. juulil 2011: ta taotles 100 euro maksmist (kd 4, tl 48 ja 55). Ferratum Estonia OÜ nõudis laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 27. juulil 2011 läks M. Tuum A. U. Elvasse postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 2, tl 64; kd 4, tl 55). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis Ferratum Estonia OÜ esitatud laenutaotlust: muu hulgas vaatas selle läbi Ferratum Estonia OÜ töötaja (kd 4, tl 64 pöördel), kes otsustas selle rahuldada. Seejärel maksis Ferratum Estonia OÜ A. U. pangakontole 100 eurot (kd 4, tl 48 ja 55; kd 2, tl 82).
90.Pärast esimese laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu taotlema vaid interneti vahendusel. Süüdistatav tegigi seda vähemalt 17 korda: nimelt rahuldati taotlus 17 korral ja maksti raha A. U. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
91.Süüdistusaktis viidatakse ka kahele rahuldamata jäänud laenutaotlusele (13. oktoober 2015 ja 19. oktoober 2015). On selge, et niisuguses olukorras lõpule viidud arvutikelmusest rääkida ei saa: kõne alla saaks tulla üksnes kuriteo katse. Et aga kuriteo katset ei ole M. Tuumale ette heidetud (vt käesoleva otsuse p 140), ei pea kohus vajalikuks nende väidete aluseks olevatel asjaoludel peatuda. θ) BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ)
92.30. novembrist 2012 kuni 21. novembrini 2014 võttis M. Tuum 15 laenu BB Finance Estonia OÜ-lt (endine Raha 24 OÜ-lt).
93.BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) nõudis laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 27. jaanuaril 2012 läks M. Tuum A. U. Elvasse postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 6, tl 154). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist sai M. Tuum hakata laenu taotlema vaid interneti vahendusel. Süüdistatav tegigi seda 15 korda. Kõigil kordadel kontrollis BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) esitatud laenutaotlust: neid vaatasid läbi BB Finance Estonia OÜ töötajad (laenukomisjon) (kd 8, tl 64 pöördel), kes otsustasid need rahuldada. Seejärel maksis BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) A. U. pangakontole taotletud laenusumma. Täpsemalt toimus see nii:
93.1.30. novembril 2012 200 eurot (kd 6, tl 150 ja 157; kd 2, tl 87);
93.2.28. detsembril 2012 300 eurot (kd 6, tl 150 ja 157; kd 2, tl 87);
93.3.24. jaanuaril 2013 400 eurot (kd 6, tl 150 ja 157; kd 2, tl 88);
93.4.26. veebruaril 2013 500 eurot (kd 6, tl 150 ja 157; kd 2, tl 88);
93.5.27. märtsil 2013 500 eurot (kd 6, tl 150 ja 157; kd 2, tl 88);
93.6.24. aprillil 2013 600 eurot (kd 6, tl 151 ja 158; kd 2, tl 89);
93.7.24. mail 2013 700 eurot (kd 6, tl 151 ja 158; kd 2, tl 89);
93.8.22. juunil 2013 700 eurot (kd 6, tl 151 ja 158; kd 2, tl 90);
93.9.20. juulil 2013 1000 eurot (kd 6, tl 151 ja 158; kd 2, tl 90);
93.10.15. septembril 2013 2000 eurot (kd 6, tl 151 ja 158; kd 2, tl 91);
93.11.24. novembril 2013 560 eurot (kd 6, tl 152 ja 158; kd 2, tl 92);
93.12.23. detsembril 2013 450 eurot (kd 6, tl 152 ja 158; kd 2, tl 92);
93.13.23. jaanuaril 2014 330 eurot (kd 6, tl 152 ja 158; kd 2, tl 92);
93.14.21. veebruaril 2014 620 eurot (kd 6, tl 152 ja 158; kd 2, tl 92); 23 (62)
93.15.21. märtsil 2014 1960 eurot (kd 6, tl 152 ja 158; kd 2, tl 93). ι) Creditstar Estonia AS (endine SMS laen AS)
94.24. septembrist 2014 kuni 15. oktoobrini 2015 võttis M. Tuum 4 laenu Creditstar Estonia AS-ist (endine SMS laen AS-ist).
95.2. septembril 2014 registreeris M. Tuum ennast A. U. nimelise isikuna vastaval internetiaadressil ja täitis ära isikuandmed. Seejärel sai M. Tuum hakata interneti vahendusel laenu taotlema. Süüdistatav tegigi seda 4 korda.
95.1.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 2. septembril 2014: ta taotles 400 euro maksmist (kd 3, tl 88–99). Creditstar Estonia AS (endine SMS laen AS) kontrollis esitatud laenutaotlust: muu hulgas vaatas selle läbi Creditstar Estonia AS (endine SMS laen AS) töötaja (kd 4, tl 27 pöördel), kes otsustas selle rahuldada. Seejärel maksis Creditstar Estonia AS (endine SMS laen AS) A. U. pangakontole 400 eurot (kd 3, tl 88–99; kd 2, tl 95).
95.2.Teise taotluse esitas M. Tuum 5. oktoobril 2014: ta taotles 800 euro maksmist (kd 3, tl 102–114). See laenutaotlus rahuldati ja A. U. pangakontole maksti 800 eurot (kd 3, tl 102– 114; kd 2, tl 96).
95.3.Kolmandat korda esitas M. Tuum laenutaotluse 18. novembril 2014: ta taotles 1200 euro maksmist (kd 3, tl 80–85, tl 118–130). Esialgu jättis Creditstar AS (endine SMS laen AS) laenutaotluse rahuldamata ja nõudis laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist (kd 3, tl 118–119, tl 130, tl 193–194, tl 196). 18. novembril 2014 läks M. Tuum A. U. Elvasse postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 2, tl 62–63). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis Creditstar Estonia AS (endine SMS laen AS) esitatud laenutaotlust ja otsustas selle rahuldada. Seejärel maksis Creditstar Estonia AS (endine SMS laen AS) A. U. pangakontole 1200 eurot (kd 3, tl 80–85, tl 86, tl 131–142; kd 2, tl 96).
95.4.Neljanda taotluse esitas M. Tuum 15. oktoobril 2015: ta taotles 800 euro maksmist (kd 3, tl 79, tl 165–171), tl 192–193, tl 196 (kõnede salvestised CD plaadil). See laenutaotlus rahuldati ja A. U. pangakontole maksti 900 eurot (kd 3, tl 79, tl 87, tl 165–171, tl 192–193, tl 196 (kõnede salvestised CD plaadil; kd 2, tl 101). κ) Bigbank AS
96.M. Tuum esitas 2. septembril 2013 Bigbank AS-ile interneti teel laenutaotluse: ta taotles 1300 euro maksmist (kd 3, tl 197–203). Kuna taotletud laen jäi alla 1500 euro, ei vaadanud taotlust läbi mitte inimene, vaid arvutiprogramm (kd 4, tl 28 pöördel–29). Programm leidis taotlusega kõik korras olevat ja võimaldas M. Tuumal laenulepingu allkirjastada. M. Tuum kirjutaski digitaalselt A. U. ID-kaardiga (number xxxxxxxx) tarbijakrediidilepingule nr SLW13-01-041796 alla (kd 3, tl 203). Seejärel maksti A. U. pangakontole 1274,44 eurot (kd 3, tl 197–203; kd 2, tl 91). λ) 4Finance OÜ
97.27. märtsist 2014 kuni 14. veebruarini 2015 võttis M. Tuum 13 laenu 4Finance OÜ-st.
98.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 27. märtsil 2014: ta taotles 300 euro maksmist (kd 9, tl 117–120). 4Finance OÜ nõudis laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseeri24 (62)
mist. 27. märtsil 2014 läks M. Tuum A. U. Elvasse postkontorisse A.Ujukit identifitseerima (kd 9, tl 109–110). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis 4Finance OÜ esitatud laenutaotlust. Kas laenutaotlust kontrollis üksnes arvuti või viis kontrolli läbi ka inimene, ei õnnestunud tuvastada. 4Finance OÜ rahuldas esitatud laenutaotluse ja maksis A. U. pangakontole 300 eurot (kd 9, tl 112, 114 ja 117–120; kd 2, tl 93).
99.Pärast esimese laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu taotlema vaid interneti vahendusel. Süüdistatav tegigi seda 12 korda. Neil kõigil kordadel taotlus rahuldati ja laen maksti A. U. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
99.1.26. aprillil 2014 300 eurot (kd 9, tl 112, 114 ja 121; kd 2, tl 93);
99.2.6. mail 2014 100 eurot (kd 9, tl 112, 114 ja 122; kd 2, tl 94);
99.3.26. mail 2014 400 eurot (kd 9, tl 112, 114 ja 123; kd 2, tl 94);
99.4.3. juunil 2014 100 eurot (kd 9, tl 112, 114 ja 124; kd 2, tl 94);
99.5.27. juunil 2014 500 eurot (kd 9, tl 112, 114 ja 125; kd 2, tl 94);
99.6.12. augustil 2014 500 eurot (kd 9, tl 112, 114 ja 126; kd 2, tl 95);
99.7.11. septembril 2014 500 eurot (kd 9, tl 112, 115 ja 127; kd 2, tl 95);
99.8.11. oktoobril 2014 500 eurot (kd 9, tl 112, 115 ja 128; kd 2, tl 96);
99.9.13. novembril 2014 100 eurot (kd 9, tl 112, 115 ja 129; kd 2, tl 96);
99.10.15. detsembril 2014 100 eurot (kd 9, tl 112, 115 ja 130; kd 2, tl 97);
99.11.15. jaanuaril 2015 500 eurot (kd 9, tl 112, 115 ja 131; kd 2, tl 97);
99.12.14. veebruaril 2015 100 eurot (kd 9, tl 112, 115 ja 132; kd 2, tl 98).
100.Hoolimata sellest, et tegelikult kandis 4Finance OÜ 13. novembril 2014, 15. detsembril 2014 ja 14. veebruaril 2015 A. U. arveldusarvele igal nimetatud korral 500 eurot, saab M. Tuumale ette heita üksnes seda, et ta põhjustas kolmel korral 100 euro ülekandmise. Seda seetõttu, et süüdistusaktis viidatakse vaid 100 euro ülekandmisele ja kohus ei tohi süüdistuses toodud faktilistest asjaoludest kõrvale kalduda. μ) Snel Grupp OÜ
101.29. märtsist 2012 kuni 14. oktoobrini 2013 võttis M. Tuum 16 laenu Snel Grupp OÜ-lt.
102.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 29. märtsil 2012: ta taotles 300 euro maksmist (kd 8, tl 116). Snel Grupp OÜ nõudis laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist.
29.märtsil 2012 läks M. Tuum A. U. Otepääle postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 8, tl 103–104). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis Snel Grupp OÜ esitatud laenutaotlust: muu hulgas vaatas selle läbi Snel Grupp OÜ töötaja (laenuhaldur) (kd 9, tl 83–83 pöördel), kes otsustas selle rahuldada. Seejärel maksis Snel Grupp OÜ A. U. pangakontole 300 eurot (kd 8, tl 116; kd 2, tl 84).
25 (62)
103.Pärast esimese laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu taotlema vaid interneti vahendusel. Süüdistatav tegigi seda 15 korda. Neil kõigil kordadel taotlus rahuldati ja laen maksti A. U. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
103.15.14. oktoobril 2013 900 eurot (kd 8, tl 136–137; kd 2, tl 91). ν) Folkefinans AS Eesti filiaal (endine Folkia AS Eesti filiaal)
104.22. novembrist 2012 kuni 5. oktoobrini 2015 võttis M. Tuum 13 laenu Folkefinans AS Eesti filiaalilt (endine Folkia AS Eesti filiaal). M. Tuum registreeris ennast Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti filiaal) kodulehel monetti.ee ja tuvastas ID kaardi abil ennast A. U. (kd 2; tl 66–67). Seejärel sai M. Tuum interneti vahendusel laenu taotlema hakata. Süüdistatav tegigi seda 13 korda. Neil kõigil kordadel taotlus rahuldati ja laen maksti A. U. pangakontole välja. Folkefinans AS Eesti filiaal (endine Folkia AS Eesti filiaal) kontrollis esitatud laenutaotlusi: seda, kas laenutaotlust kontrollis üksnes arvuti või viis kontrolli läbi ka inimene, ei õnnestunud tuvastada. Folkefinans AS Eesti filiaal (endine Folkia AS Eesti filiaal) rahuldas esitatud laenutaotlused ja maksis A. U. pangakontole taotletud laenusummad. Täpsemalt toimus see nii:
104.1.22. novembril 2012 200 eurot (kd 2, tl 87);
104.2.25. detsembril 2012 300 eurot (kd 2, tl 87);
104.4.23. veebruaril 2013 800 eurot (kd 2, tl 88);
104.5.27. aprillil 2013 1000 eurot (kd 2, tl 89);
104.6.18. juulil 2013 1000 eurot (kd 2, tl 90);
104.7.21. oktoobril 2013 1000 eurot (kd 2, tl 91);
104.8.27. detsembril 2013 1000 eurot (kd 2, tl 92);
104.9.17. märtsil 2014 1000 eurot (kd 2, tl 93);
104.10.21. aprillil 2014 1000 eurot (kd 2, tl 93);
104.11.23. mail 2014 1000 eurot (kd 2, tl 94);
104.12.27. augustil 2014 1000 eurot (kd 2, tl 95);
104.13.5. oktoobril 2015 500 eurot (kd 9, tl 149 ja tl 155–158; kd 2 tl 100). Süüdistuses on ekslikult märgitud, et 5. oktoobril 2015 kandis Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti filiaal) A. U. pangakontole laenu 1000 eurot. ξ) Express Credit AS
105.26. novembrist 2012 kuni 17. detsembrini 2015 võttis M. Tuum 30 laenu Express Credit AS-ilt.
106.M. Tuum esitas esimese laenutaotluse 26. novembril 2012: ta taotles 100 euro maksmist (kd 9, tl 192, 196 ja 197). Express Credit OÜ nõudis laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 26. novembril 2012 läks M. Tuum A. U. Otepääle postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 2, tl 68–69). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis Express Credit OÜ esitatud laenutaotlust: seda, kas laenutaotlust kontrollis üksnes arvuti või viis kontrolli läbi ka inimene, ei õnnestunud tuvastada. Express Credit OÜ rahuldas esitatud laenutaotluse ja maksis A. U. pangakontole 100 eurot (kd 9, tl 192, 196 ja 197; kd 2, tl 87).
107.Pärast esimese laenu taotlemist sai M. Tuum hakata laenu taotlema vaid interneti vahendusel. Süüdistatav tegigi seda vähemalt 29 korda: just nii paljudel juhtudel tema esitatud taotlus rahuldati ja maksti raha A. U. pangakontole välja. Täpsemalt toimus see nii:
107.1.27. detsembril 2012 200 eurot (kd 9, tl 192 ja 198; kd 2, tl 87);
107.2.30. jaanuaril 2013 200 eurot (kd 9, tl 192 ja 199; kd 2, tl 88);
107.3.4. märtsil 2013 200 eurot (kd 9, tl 192 ja 200; kd 2, tl 88;
108.Süüdistusaktis viidatakse ka 11 rahuldamata jäänud laenutaotlusele (25. november 2012, 25. detsember 2012, 30. jaanuar 2013, 18. aprill 2013, 14. august 2013, 10. oktoober 2013, 13. detsember 2013, 12. veebruar 2014, 11. september 2014, 11. oktoober 2014 ja 10. november 2014). On selge, et niisuguses olukorras lõpule viidud arvutikelmusest rääkida ei saa: kõne alla saaks tulla üksnes kuriteo katse. Et aga kuriteo katset ei ole M. Tuumale ette heidetud
28 (62)
(vt käesoleva otsuse p 140), ei pea kohus vajalikuks nende väidete aluseks olevatel asjaoludel peatuda. ο) Bondora AS
109.M. Tuum tegi 30. novembril 2014 Bondora AS kodulehel www.isepankur.ee A. U. nimele konto (kd 9, tl 46–47). Seejärel sai M. Tuum hakata interneti vahendusel laenu taotlema. Laenutaotluse 1600 eurole esitas M. Tuum kohe pärast A. U. kasutajakonto tegemist (kd 9, tl 27–36 ja tl 46). Bondora AS kontrollis esitatud laenutaotlust. Kas seda tegi üksnes arvuti või viis kontrolli läbi ka inimene, ei õnnestunud tuvastada. Bondora AS rahuldas esitatud laenutaotluse ja maksis 2. detsembril 2014 A. U. Bondora kontole 1600 eurot (kd 9, tl 27–36 ja tl 46).
110.Süüdistusaktis viidatakse ka 3 rahuldamata jäänud laenutaotlusele (6. oktoober 2015, 8. oktoober 2015 ja 13. oktoober 2015). On selge, et niisuguses olukorras lõpule viidud arvutikelmusest rääkida ei saa: kõne alla saaks tulla üksnes kuriteo katse. Et aga kuriteo katset ei ole M. Tuumale ette heidetud (vt käesoleva otsuse p 140), ei pea kohus vajalikuks nende väidete aluseks olevatel asjaoludel peatuda. π) TF Bank AB
111.13. septembrist 2011 kuni 26. märtsini 2013 võttis M. Tuum kolm laenu TF Bank AB-lt.
112.Esimest korda esitas M. Tuum laenutaotluse 13. septembril 2011: ta taotles 1000 euro maksmist (kd 7, tl 176). TF Bank AB nõudis laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist. 15. septembril 2011 läks M. Tuum A. U. Elvasse postkontorisse A. U. identifitseerima (kd 2, tl 56–57). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist kontrollis TF Bank AB esitatud taotlust: muu hulgas vaatas selle läbi TF Bank AB töötaja (kd 8, tl 66 pöördel ja 67 pöördel), kes otsustas selle rahuldada. Seejärel maksis TF Bank AB 19. septembril 2011 A. U. pangakontole 1000 eurot (kd 7, tl 176 ja 179; kd 2, tl 82).
113.Teise laenulepingu sõlmis M. Tuum 23. aprillil 2012: ta võttis selle lepingu alusel 863 eurot laenu (kd 7, tl 177). Kuna TF Bank AB nõudis jällegi laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist, käis M. Tuum 23. aprillil 2012 A. U. Elvas postkontoris A. U. identifitseerimas (kd 2, tl 58–59). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist sõlmis TF Bank AB M. Tuumaga laenulepingu ja maksis A. U. pangakontole 863 eurot (kd 7, tl 177 ja 179; kd 2, tl 85);
114.Kolmanda laenulepingu sõlmis M. Tuum 22. märtsil 2013: ta võttis selle lepingu alusel 689 eurot laenu (kd 7, tl 178). Kuna TF Bank AB nõudis ka sel puhul laenutaotleja vahetut ja isiklikku identifitseerimist, käis M. Tuum 22. märtsil 2013 A. U. Elvas postkontoris A. U. identifitseerimas (kd 2, tl 60–61). Pärast identifitseerimisprotsessi läbimist sõlmis TF Bank AB M. Tuumaga laenulepingu ja maksis 26. märtsil 2013 A. U. pangakontole 689 eurot (kd 7, tl 178 ja 180; kd 2, tl 88). ρ) Swedbank AS
115.M. Tuum sõlmis 30. oktoobril 2015 Swedbank AS-iga laenulepingu (kd 10, tl 104–110). Ta sõlmis selle lepingu Swedbank AS veebileheküljel ja kasutas lepingu sõlmimiseks A. U. paroolikaarte (kd 10, tl 101). Swedbank AS kontrollis esitatud laenutaotlust: seda, kas laenutaotlust kontrollis üksnes arvuti või viis kontrolli läbi ka inimene, ei õnnestunud tuvastada. Swedbank AS rahuldas esitatud laenutaotluse ja maksis A. U. pangakontole 1250 eurot (kd 10, tl 104–110; kd 2, tl 105). 29 (62)
(ii) KarS § 349 järgi esitatud süüdistust puudutavad asjaolud
116.M. Tuumale heidetakse ette ka A. L. ja A. U. ID-kaartide kuritarvitamist. Sellega seoses tuleb kõigepealt tuua välja, mida on Riigikohus öelnud korduvalt süüdistuse konkreetsuse kohta. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 pdes 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. (Vt nt RKKKo 1-17-1327/52, p 13 või 3-1-1-59-16, p-d 21–22).
117.Praegu on süüdistuses puutuvalt KarS §-sse 349 öeldud, et süüdistatav kasutas aastatel 2011–2015 korduvalt A. L. ja A. U. ID-kaarti eesmärgiga omandada õigus saada erinevatelt laenufirmadelt laenu, esitades A. U. ja A. L. nimel vastavate laenuettevõtete internetilehekülgedel laenutaotlusi ning digiallkirjastades laenulepinguid. Niisiis on erinevalt arvutikelmust käsitlevast süüdistusest, kus on kuupäevalise täpsusega toodud välja sajad laenutaotluse esitamise juhtumid (kd 1, tl 24–59), KarS § 349 puhul piirdutud paari rea pikkuse väitega, milles viidatakse üldiselt korduvale ID-kaardi kasutamisele mitme aasta jooksul.
118.Siiski ei saa öelda, et M. Tuuma poolsele võõra ID-kaardi kasutamisele süüdistusaktis kordagi ei viidata. Seda tehakse viiel korral:
118.1.A. U. ID-kaardiga kaks korda Omaraha.ee portaali üldtingimustele alla kirjutamine (kd 1, tl 33);
118.3.A. U. ID-kaardiga Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti Filiaal) kodulehel monetti.ee 13 korral laenude taotlemine (kd 1, tl 43);
118.4.A. L. ID-kaardiga Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti Filiaal) kodulehel monetti.ee 10 korral laenude taotlemine (kd 1, tl 52);
118.5.A. L. ID-kaardiga kolm korda Omaraha.ee portaali üldtingimustele alla kirjutamine (kd 1, tl 54).
119.Järgnevalt tulebki otsustada, kas viitamine neile viiele ID-kaardi kasutamise juhtumile (juhtumite kompleksile) on piisavalt korrektne ehk kas süüdistusakt on selles osas kooskõlas käesoleva otsuse p-s 116 tsiteeritud seisukohtadega. Miks selline küsimus tõusetub, on ilmne: neile ID-kaardi kasutamise olukordadele ei viidata mitte süüdistuse selles jaos, mis käsitleb KarS § 349, vaid KarS § 213 puutuvas osas.
120.Kohtu hinnangul ei ole sellisel moel talitamine korrektne: KrMS § 154 lg 3 p 2 tuleb tõlgendada nii, et süüdistuse sisu peab avama iga konkreetse karistusseaduse (st paragrahvi) 30 (62)
kaupa. See ei tähenda mitme karistusseaduse rikkumise etteheitmise korral tingimata seda, et iga etteheite all oleks süüdistuse sisu avatud väga pikalt: kui üks ette heidetav karistusseadus on mingis osas mõne teisega kattuv, võib süüdistaja piirduda selge viitega seda teist karistusseadust käsitlevale süüdistusele, kus kõnealune element on piisavalt konkreetselt avatud. Praegu nii talitatud ei ole: KarS § 349 puudutava süüdistuse paaril real ei ole otsesõnu viidatud käesoleva otsuse p-s 118 kirjeldatud ID-kaardi kasutamise juhtumitele.
121.Et süüdistus ei ole vormistatud korrektselt, ei tähenda kohtu hinnangul automaatselt seda, et see süüdistus on täiesti kõlbmatu. Seadusandja on menetlusõiguse rikkumise puhul leidnud kohtumenetluse tasandil, et olulised on vaid olulised rikkumised: vt KrMS § 338 p 3 ja § 339. Samasugusest loogikast tuleb kohtu meelest lähtuda ka kohtueelses menetluses aset leidnud rikkumiste puhul: väheolulised rikkumised ei saa tuua kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist (või sellega sisuliselt võrreldavat järelmit).
122.Praegusel juhul ei ole prokuratuuri minetus kohtu hinnangul kuigivõrd kaalukas. Kõigepealt on oluline see, et kuuele ID-kaardi kasutamise juhtumile on viidatud süüdistuse lõpposas, mitte (üksnes) põhiosas, saati siis sissejuhatuses. Samuti on ID-kaartide kasutamisele viidatud igati arusaadaval moel: süüdistaja on selgelt ära märkinud, milliste ID-kaartide kasutamine millisel moel millises keskkonnas ja kunas aset leidis. Kolmandaks tuleb viidata KrMS § 268 lg-le 6, mis võimaldab kohtul kvalifitseerida süüdistuses kirjeldatud teo prokuratuurist erinevalt: kui kohus saab anda ükskõik millistele süüdistuses kirjeldatud asjaoludele ükskõik millise õigusliku hinnangu, ei ole kuigivõrd problemaatiline see, et süüdistusaktis on õigusliku hinnangu sidumine faktiliste asjaoludega mõnevõrra ebaõnnestunud. Seetõttu on kohtul praegu võimalik analüüsida, kas süüdistusaktis esitatud hüpoteesidel ID-kaartide kasutamise kohta on alust.
123.Kohus leiab, et osad käesoleva otsuse p-s 118 kirjeldatud sündmused leidsid aset:
123.1.A. U. ID-kaardiga Bigbank AS-ga laenulepingu allkirjastamist 1. septembril 2013 tõendavad A. U. nimele väljastatud tarbijakrediidi lepingul ja selle üldtingimustele lisatud digiallkirjade kinnitusleht (kd 3, tl 197 pöördel ja tl 203);
123.2.Omaraha OÜ-ga seoses heidetakse M. Tuumale ette kaks korda A. U. ID-kaardiga allkirja andmist ja kolm korda A. L. ID-kaardi kasutamist digiallkirjastamiseks. Järgnevalt analüüsib kohus neid väiteid eraldi.
123.3.A. L. ID-kaardi kasutamise üldtingimuste allkirjastamiseks 22. märtsil 2013 ja 19. juunil 2013 tuvastab kohus digiallkirjade kinnituslehtede alusel (kd 4, tl 112 ja 118). 10. veebruaril 2014 toimunud üldtingimuste kinnitamine (kd 4, tl 124) ei toimunud mitte ID-kaardiga, vaid nn Omaraha PIN-koodiga. Esiteks viitab sellele see, et 10. veebruari 2014 üldtingimustele ei ole erinevalt 22. märtsi 2013 ja 19. juuni 2013 omadest lisatud digiallkirjade kinnituslehte. Teiseks kinnitas Omaraha PIN-koodi kasutamist allkirjastamiseks Omaraha esindaja kohtuistungil (kd 8, tl 54).
123.4.A. U. nimel üldtingimustele alla kirjutamist ei tõenda ükski digiallkirja kinnitusleht. Dokumendi digiallkirjastamist aga ei pea tingimata tõendama digiallkirja kinnituslehega. KrMS §-st 61 tulenevalt saab seda tõendada ka muul moel. Praegu on Omaraha OÜ saatnud vastuse politsei järelpärimisele, et A. U. ID-kaardiga allkirjastati üldtingimused 16. märtsil 2013 ja 26. juunil 2013; kolmandad üldtingimused allkirjastati 10. veebruaril 2014 Omaraha PIN-koodiga (kd 8, tl 49). Kohus ei näe alust neis ilmselgelt Omaraha OÜ andmebaasil pärinevates väidetes kahelda, mistõttu tuleb digiallkirjade andmine 16. märtsil 2013 ja 26. juunil 2013 tuvastada. 31 (62)
123.5.Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti filiaal) osas saab tuvastada vaid selle, et M. Tuum kasutas 10 korda A. L. ID-kaarti; A. U. kaardi kasutamist tuvastada ei saa. A. L. kaardi kasutamise tuvastab kohus Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti filiaal) politseile esitatud vastuse najal, kus öeldakse, et kõigi laenude võtmine A. L. nimel toimus ID-kaardiga (kd 9, tl 181). Samadel põhjustel, nagu nimetatud käesoleva otsuse eelmises alapunktis, tuvastab kohus nende väidete najal ID-kaardi kasutamise. Et laenud võeti käesoleva otsuse p-s nimetatud aegadel, toimus ID-kaardi kasutamine samadel kuupäevadel. Ilmselt kasutas M. Tuum ka A. U. nimel 13 korral Folkefinans AS Eesti filiaalist (endine Folkia AS Eesti filiaal) laenu võtmiseks A. U. ID-kaarti. Mingeid tõendeid selle kohta aga kohtule esitatud ei ole, mistõttu ei saa seda süüdistusaktis esitatud väidet tuvastada.
124.Kõigil ülal kirjeldatud juhtudel kasutas M. Tuum A. U. või A. L. ID-kaarte ilma A. U. või A. L. loata: et A. U. ega A. L. ei andnud M. Tuumale nõusolekut võtta nende nimel laene (vt ülal), ei lubanud nad süüdistataval ka kasutada oma ID-kaarti nende laenude võtmiseks. (iii) KarS § 201 järgi esitatud A. U. pensioni omastamise süüdistust puudutavad asjaolud
125.Süüdistuses on öeldud, et M. Tuum omastas vähemalt 2334,85 eurot A. U. raha: süüdistatav tegi 5. jaanuarist 2015 kuni 4. detsembrini 2015 peale iga kuu pensionipäeva A. U. Swedbanga konto enda Swedbanga kontole 50 kuni 250-euroseid ülekandeid. Süüdistus on puudulik, sest selles ei ole välja toodud, millised konkreetsed ülekanded on 2334,85 eurose kogusumma arvestamisel aluseks olnud. Seetõttu tuleb siingi – sarnaselt KarS § 349 (vt ülal) – kõigepealt otsustada, kas selline puudulik süüdistus üldse väidetavaid tegusid tuvastada võimaldab. Kohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele ka siin vastata jaatavalt. Nimelt ilmneb selgelt see, mille omastamist M. Tuumale ette heidetakse: see on A. U. 2015. aasta pension. Ka on selge, millisel moel väidetav omastamine toimus: 50 kuni 250 euroste rahaülekannete tegemisega M. Tuuma kontole. Seepärast peab uurima, millised ülekanded sellise süüdistuse korral kõne alla tulla saavad.
126.Selle uurimisel ei ole kohtul võimalik tugineda millelegi muule kui A. U. pangakonto väljavõttele: kd 2, tl 103–107. Selle kohaselt tehti A. U. kontolt M. Tuuma kontole 2015. aastal 18 ülekannet. Välja langevad alla 50 ja üle 250 eurosed ülekanded, sest neid ei ole süüdistuses märgitud. Seega jääb järele 12 ülekannet:
126.1.5. jaanuaril 200 eurot;
126.2.6. jaanuaril 50 eurot;
126.3.5. veebruaril 250 eurot;
126.4.2. aprillil 200 eurot;
126.5.5. mail 200 eurot;
126.6.5. juunil 175 eurot;
126.7.3. juulil 164 eurot;
126.8.5. augustil 171,70 eurot;
32 (62)
126.9.4. septembril 156 eurot;
126.10.4. oktoobril 220 eurot;
126.11.30. oktoobril 200 eurot ja
126.12.5. novembril 200 eurot.
127.Need ülekanded moodustavad kokku 2186,70 eurot ja nende toimumise kohus tuvastab. Niisiis lähtub kohtus sellest, et pensioni omastamist puudutav süüdistus käib 2186,70 euro kohta.
128.Erinevalt interneti teel laenude võtmisest (vt ülal) ei ole pensioni saamisele järgnevate ülekannete osas võimalik öelda seda, et A. U. M. Tuumale selleks oma nõusolekut ei andnud. Kannatanu ütlused on selles osas vastuolulised: A. U. ütles paaril korral, et andis M. Tuumale loa üksnes maksude maksmiseks (kd 4, tl 16 pöördel ja 21 pöördel), aga ütles ka seda, et ta oli oma pensioniraha kasutamisega M. Tuuma poolt päri (kd 10, tl 147). A. U. selgitas seda viimast väidet sellega, et tal on „peas segadus“ (kd 10, tl 147). Sellises olukorras peab kohtu hinnangul vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 lähtuma sellest, et A. U. lubas M. Tuumal enda kontol olevat raha kasutada ka muul otstarbel kui maksude maksmiseks. Selle võimaluse tõenäosust tõstab ka asjaolu, et kui laenude võtmiseks internetis ei olnud M. Tuumal vaja A. U. suhelda (vt ülal), pidi süüdistatav ilmselt A. U. kuidagi põhjendama seda, miks on tollel vaja teha M. Tuumale 26. novembril 2014 (kd 2, tl 71) üldvolitus oma pangakontol oleva raha kasutamiseks: on võimalik, et M. Tuum põhjendas seda mõnel muulgi moel kui vaid vajadusega maksta A. U. makse ja et A. U. ütles seepeale M. Tuumale, et too võib seda teha. (iv) KarS § 201 järgi esitatud A. K. rahakoti omastamise süüdistust puudutavad asjaolud
129.Kohus tuvastab, et A. K. unustas oma rahakoti 21. novembril 2015 Otepää tankla WCsse. Rahakotis oli 2500 eurot ja erinevad dokumendid. Peagi pärast A. K. lahkumist läks WC-sse M. Tuum, kus ta seda rahakotti nägi. Ta vaatas sinna sisse ja otsustas rahakoti endale pidada, mistõttu ta pani selle endale kuhugi riietesse (nt taskusse). Kui A. K. mõni aeg hiljem rahakotti otsima tuli ja M. Tuumalt selle kohta päris, ütles M. Tuum, et ta ei tea sellest midagi.
130.Need asjaolud tuvastas kohus järgmiste tõendite alusel.
131.Et A. K. rahakotiga tualetti läks, saab tuvastada kõigepealt A. K. ütluste põhjal. Tugineda saab ka videosalvestusele (kd 3, tl 67). Nimelt on salvestuselt näha, et A. K. on käes must ese.
132.Selle, et rahakotis oli 2500 eurot, tuvastab kohus A. K. ütluste põhjal. A. K. selgitas arusaadavalt ja usutavalt, et ta tuli Leedust autot ostmast ja minimaalselt oli tal rahakotis 2500 eurot. Leedust auto toomist kinnitab ka J. R. .
133.Et A. K. jättis rahakoti WC-sse, saab kõigepealt tuvastada A. K. ütluste põhjal. Kannatanu selgitas kõigiti arusaadavalt, et kuhugi mujale ta rahakotti jätta ei saanud. Rahakoti WCsse jätmist kinnitab ka videosalvestus, millest nähtub, et tualetist väljudes A. K. midagi käes ei olnud.
33 (62)
134.Seda, et M. Tuum läks WC-sse, tuvastab kohus eeskätt videosalvestuse najal. Samuti viitavad sellele M. Tuuma ja J. K. ütlused.
135.Et M. Tuum rahakoti WC-s enda kätte võttis, ükski otsene tõend ei kinnita. Selle saab aga tõsikindlalt tuvastada kaudete tõendite alusel. Videosalvestuselt nähtub, et pärast M. Tuuma WC-st välja tulemist läks tualetti J. K. , kes väitis, et tema seal rahakotti ei näinud. Kohus usub J. K. : J. K. jättis kohtus kõigiti usaldusväärse mulje ja vastas kõigile küsimustele igati loogiliselt ja usutavalt. See tähendab seda, et J. K. WC-sse mineku hetkeks oli A. K. jäetud rahakott tualetist kadunud. See ei saanud kaduda kuidagi muud moodi kui et M. Tuum võttis selle kaasa. M. Tuuma vastupidised väited on valed: süüdistatav üritab valetades süüst pääseda. Vastupidist ei kinnita ka M. Tuuma väide, et ta teadis kaamera olemasolust ega oleks seetõttu rahakotti ära võtnud. Kui rahakotis oleks olnud vähem raha, olekski ehk M. Tuum seetõttu rahakoti ära võtmata jätnud. Raha suure hulga tõttu sai aga ahnus ettevaatlikkusest võitu. M. Tuum lootis, et ehk ta siiski pääseb. On võimalik, et ta rajaski selle lootuse osaliselt sellele, et ta võib hiljem niisuguse väite esitada ja teda ustaksegi, sest sellise kaamera olemasolul on seesugusel moel käitumine tõepoolest rumal.
136.Seda, et M. Tuum ütles tanklasse naasnud A. K. , et ta ei tea rahakotist midagi, tuvastab kohus M. Tuuma ja A. K. ütluste põhjal. (C) Õiguslik hinnang
137.Kohus analüüsib kõigepealt laenude võtmise kohta esitatud süüdistust (KarS § 213), peatub seejärel tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise etteheitel (KarS § 349), vaeb siis süüdistust A. U. pensioni omastamise kohta (KarS § 201) ja analüüsib viimaks A. K. rahakoti äravõtmise osas tehtud süüetteheidet (KarS § 201). (i) Laenude võtmine a) Kelmuste kohta üldiselt
138.KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdistatakse M. Tuuma selles, et ta esitas käesoleva otsuse alajaotises (B) (i) (p-d 13–115) kajastatud laenutaotlused ja tekitas seeläbi erinevatele isikutele kokku 167478,55 euro suuruse kahju.
139.Selles osas on peab kohus vajalikuks alustada analüüsi süüdistuse põhjendatusest selgitusega selle kohta, mis on arvutikelmus ja mis eristab teda n-ö tavakelmusest (KarS § 209). Tavakelmus kujutab endast objektiivse koosseisu mõttes n-ö neljaahelalist ketti: pettus (a) viib mingi inimese eksimusse (b) ja selle eksimuse tõttu teeb see inimene mingi varakäsutuse (c), mistõttu tekib kellelgi (kas eksijal või kolmandal isikul) varaline kahju (d) (Sootak – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 209/6 jj.). Arvutikelmuse objektiivne koosseis aga eeldab andmetöötlusprotsessi sekkumist, see sekkumine peab mõjutama andmetöötlusprotsessi tulemust ja sellega omakorda peab kaasnema varaline kahju (Hirsnik – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 213/2). Niisiis eristab arvutikelmust tavakelmusest eeskätt tõsiasi, et tavakelmuse puhul viiakse inimene pettusega eksimusse, arvutikelmuse puhul aga tekitatakse varaline kahju ilma ühegi inimesega kommunikeerumata, andmetöötlusprotsessi sekkumise näol. See tähendab seda, et pelgalt kahju tekkimiseni viinud teo toime panemine arvuti teel ei tähenda seda, et tegu on arvutikelmusega: kui arvuti abil edastatakse mingil moel pettuslikku teavet ja see teave jõuab mõne inimeseni, kes selle tõttu eksimusse satub ja varakäsutuse teeb, ei ole tegemist mitte arvutikelmuse (KarS § 213), vaid kelmusega (KarS § 209) (otsesõnu (saksa õiguse osas) Perron – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch (StGB). 14. Auflage, § 263/53; sisuliselt ka Hirsnik – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 213/1). Seetõttu tuleb kõigepealt kont34 (62)
rollida, kas M. Tuum pettis oma tegudega mõnda inimest (kes tegi(d) seejärel varakäsutuse(d)) ehk kas need teod ei kujuta endast hoopis kelmust KarS § 209 lg 1 tähenduses. Seda kohus järgnevalt teebki.
140.Enne tuleb aga peatuda (arvuti)kelmuse katse temaatikal. Nagu eelöeldust ilmneb, eeldavad nii kelmus kui ka arvutikelmus kahju tekitamist. Süüdistuses on üles loetletud mitu sellise laenutaotluse esitamist, mille alusel mingil põhjusel laenu välja ei makstud. Sellises olukorras ei saa rääkida ei kelmusest ega arvutikelmusest, sest kahju ei tekkinud. Kõne alla võiks aga tulla kuriteo katse KarS § 25 lg 2 alusel. Menetluslikel põhjustel langeb see siiski ära. Nagu öeldud (vt käesoleva otsuse p 116), tuleb süüdistuses välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kohtu hinnangul ei ole seda võimalike kuriteokatsete osas praegu tehtud. Tõsi, potentsiaalset katsetegu on laenutaotluse esitamise näol kirjeldatud. Probleem on aga selles, et süüdistuse lõpus on tuginetud sellele rahale, mis välja maksti: „omastades mõlema isiku nimel kokku 167478,55 eurot (A. U. nimel 117651,68 eurot, A. L. nimel 49826,87 eurot)“. See tähendab seda, et ei viidata neile summadele, mida sooviti saada neid laenutaotlusi esitades, mida ei rahuldatud. Juba ainuüksi see teeb kohtu hinnangul nende taotluste esitamise ette heitmise M. Tuumale võimatuks. Lisaks piiritlemisfunktsioonile kannab aga süüdistusakt ka informatsioonifunktsiooni (Sarv – KrMS. Kommentaar, § 154/3). See tähendab seda, et süüdistuses oleks pidanud selgelt kirjas olema, et viidatud laenutaotlused kujutavad endast arvutikelmuse katset – nii aga ei olnud. b) (Tava)kelmus (KarS § 209)
141.Nagu öeldud, eeldab kelmuse objektiivne koosseis kõigepealt pettust. Ehkki süüdistus on esitatud arvutikelmuses, mille puhul pettusest kõneleda ei saa (vt käesoleva otsuse p 139), on süüdistaja siiski pidanud vajalikuks viidata sellele, et laenutaotlusi tehes lõi M. Tuum laenuandjatele ebaõige ettekujutuse laenu saavast isikust (kd 1, tl 3). Kohus analüüsib, kas niisugusele väitele saab rajada pettusest kõnelemise KarS § 209 lg 1 mõttes.
142.Petmine tähendab niisuguse faktiväite esitamist, mis ei vasta tõele.
143.Otsustamaks, kas praeguses asjas esitas M. Tuum tõele mitte vastavaid faktiväiteid, on kõigepealt tarvis kujutada ette järgmisi olukordasid, mille kõigi puhul on ühine see, et A esitab B nimel interneti teel C-le laenutaotluse:
143.1.Karistusõiguslikult relevantse nõusoleku andmise võimeline (vt selle mõiste kohta käesoleva otsuse p 199) B annab A-le C käest laenu taotlemiseks oma nõusoleku (nt palub infotehnoloogia alal võhik olev elatanud inimene oma lapsel taotleda tema eest pangast laenu, sest ta ei saa ise laenutaotluse koostamisega internetis hakkama).
143.2.A taotleb ilma B nõusolekuta C käest laenu (nt sooviga seda ise kulutama hakata).
143.3.A küsib karistusõiguslikult relevantse nõusoleku andmiseks mittevõimelise B käest, kas ta tohib viimase nimel C-lt laenu taotleda; C annab selleks loa ja A esitabki laenutaotluse (nt ei anna kiirlaenufirmad võlgades A-le enam laenu; A aga loodab, et laenu antakse tema vaimsete probleemidega emale B-le, kellel mingeid maksehäireid ei ole; seetõttu pöördub ta oma ema poole ja küsib, kas viimane on sellise laenu võtmisega päri; nagu oodatud, vastab ema jaatavalt).
143.4.A ütleb B-le, et kui too ei ole nõus sellega, et A tema nimel C-lt laenu taotleb, põhjustab ta B-le mõne ebameeldiva tagajärje; B lubabki A-l laenu taotleda. 35 (62)
143.5.A petab B nõusoleku B-lt välja: nt ütleb A B-le, et a) C pakutav laen on väga soodsate intressidega (tegelikult on intressid kõrged) või b) ta soovib laenu taotleda hoopis väiksemas summas kui ta seda tegelikult tahab (ja tegelikult taotleb) või c) ta maksab ise laenu tagasi, ehkki ei kavatse seda teha või d) ta tahab taotleda laenu selleks, et ta saaks hooldada oma haiget ema, ehkki ta tegelikult soovib osta endale sportautot.
144.Kohtu hinnangul ei ole mitte ühegi käesoleva otsuse eelmises punktis toodud näite puhul tegemist A poolse C otsesõnu petmisega: A ei esita sõnaselgelt mitte ühtegi tõele mitte vastavat faktiväidet. See siiski ei tähenda, et A C-d ei peta.
145.Seda esiteks seetõttu, et petmine on võimalik ka konkludentselt, implitsiitselt, n-ö vaikimisi (Sootak – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 209/9.1; Fischer zum StGB. 63. Auflage, § 263/21 ff.; Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. BT. 2. Auflage, § 20/37 ff.). Nii näiteks annab kõrtsis kelneri suunas „Üks õlu!“ hüüdev inimene mõista, et ta suudab õlle eest maksta, et ta tahab seda teha ja et ta kavatseb seda teha kohe sealsamas kõrtsis (Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. BT. 2. Auflage, § 20/37). Et konkludentseid väited otsesõnu ei esitata, on paratamatu, et tihtipeale võib olla väga vaieldav, kas ja mida inimene konkludentselt mõista andis. See tähendab seda, et konkludentse faktiväite jaatamine või eitamine on suurel määral normatiivne otsustus (nii ka Fischer zum StGB. 63. Auflage, § 263/23; vt ka n-ö rusikareegleid konkludentse pettuse kindlaks tegemiseks: Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. BT. 2. Auflage, § 20/38).
146.Teiseks aga on petmine võimalik ka tegevusetusega (Sootak – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 209/10.2; Fischer zum StGB. 63. Auflage, § 263/38 ff.; Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. BT. 2. Auflage, § 20/41 ff.). Tegevusetusega petmise eest saab aga vastavalt KarS § 13 lg-le 1 võtta vastutusele üksnes nn garanti. Petja garandiseisundit ei saa rajada väitele, et petja pidi hoidma petetu vara – niisugust üldist võõra isiku vara hoidmise kohustust olemas ei ole, mistõttu on tarvis mingit konkreetsemat tegutsemise (tõe kõnelemise) alust (Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. BT. 2. Auflage, § 20/44). Selleks aluseks võib muu hulgas olla tsiviilõiguslik hea usu põhimõte, aga seda üksnes piiratud ulatuses (Fischer zum StGB. 63. Auflage, § 263/51).
147.Eelöeldu tähendab käesoleva otsuse p-s 143 toodud näidete osas järgmist.
148.Alap-s 143.1 kajastatud märgitud juhtumi puhul A kohtu hinnangul C-d konkludentselt ei peta. Laenutaotlust ära saates ei väida A C-le, et taotluse saatja on B (see oleks vale, sest taotluse saadab (Enter-klahvi vajutades või arvutihiirega klõpsates) C-le A): niisugust väidet ei saa jaatada seetõttu, et õiguskäibes tegutsevad ühed isikud tihtipeale teiste isikute nimel. Küll aga väidab A, et B soovib laenu saada (ja see on tõsi): laenutaotlust esitades on taotleja laenu saamise soov äärmiselt oluline. Mingit alust tuletada A poolset C petmist tegevusetusest kohus ei näe.
149.Eelneva valguses on selge, et alap-s 143.2 toodud olukorras A C-d petab. Nimelt väidab ta C-le konkludentselt, et B soovib laenu saada, aga see ei vasta tõele.
150.Keerulisem on situatsioon alap-de 143.3–143.5 puhul.
151.Kohtu hinnangul on äärmiselt kaheldav, kas alap-s 143.3 toodud juhtumi puhul saab öelda, et A ütleb C-le konkludentselt, et B on karistusõiguslikult relevantse nõusoleku andmise võimeline (või täisteovõimeline TsÜS § 8 lg 2 tähenduses). Võib väita, et selle asjaolu väljauurimise kohustus jääb ainuüksi C-le: tema peab kontrollima, milline on C taust. Kui ta an36 (62)
nab laenu ilma inimesega näost näkku kohtumata (pelgalt veebi vahendusel), peab ta ka aktsepteerima seda, et ta võib sõlmida lepingu inimesega, kelle vaimsed võimed on tavapärasest oluliselt piiratumad. Kui ka ekstreemolukordades normatiivsetest (või täpsemini: eetilistest) kaalutlustest lähtuvalt konkludentset pettust jaatada (nt ei saa B sama hästi kui millestki aru ja vastab kõigile A ettepanekutele jaatavalt), ei saa seda kohtu hinnangul teha neil juhtudel, kus B arusaamisvõime on siiski mõningal määral säilinud: sellises situatsioonis ei ole konkludentse pettuse mõiste üleliia laiaks venitamine põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõttest tulenevatel kaalutlustel põhjendatud. Tegevusetusega pettus aga ei tule ühelgi juhul kõne alla: A ei ole garant C vara suhtes.
152.Käesoleva otsuse eelmises punktis tooduga (st puutuvalt alap 143.3) sarnased probleemid kerkivad üles ka alap-des 143.4 ja 143.5 toodud näidete puhul ning kohtu hinnangul tuleb siingi lähtuda ülal tooduga sarnastest kaalutlustest: A poolset C konkludentset petmist tuleb üldse eitada või tuleb seda jaatada vaid äärmuslike juhtumite puhul; tegevusetusega petmine tuleb kõne alla eeskätt siis, kui A on C-ga mingil moel seotud (ja sellest seotusest saab tuletada A garandiseisundi C vara suhtes). Ähvardamise puhul (käesoleva otsuse alap 143.4) tähendab see seda, et pettusest saaks ehk rääkida olukorras, kus A saab B-lt jah-sõna kätte seetõttu, et hoiab B laubal püstolit ja lubab B keeldumise korral maha lasta; kui aga A ähvardab B-d üksnes mingite B-d kompromiteerivate fotode internetti panemisega, ei saa A poolsest C konkludentsest petmisest rääkida. Eelneva pettuse ehk nn esmaspettuse korral (A pettus B suhtes) (käesoleva otsuse alap 143.5) saab teisespettust (A poolset C petmist) jaatada ehk vaid näidete a, b ja c puhul, sest sellises olukorras pettis A B-d rahalise kohustuse sisu osas (vastavalt intresside suurus, laenusumma ja tagasimaksesoov); et aga näite d puhul ei puuduta B eksimus kuidagi rahalise kohustuse sisu, vaid üksnes A motiive, ei ole kohtu hinnangul alust kõneleda teisespettusest ehk A poolsest C petmisest.
153.Käesoleva otsuse p-des 143–152 märgitu tähendab praeguse asja kontekstis järgmist.
154.Käesoleva otsuse p-des 24, 25, 68 ja 69 märgitud laenu taotlemised kujutavad endast käesoleva otsuse p-s 143.2 kirjeldatud olukorda: M. Tuumal ei olnud laenude taotlemiseks A. L. või A. U. nõusolekut, aga ta väitis laenuandjatele konkludentselt, et tal see on. See tähendab, et M. Tuum pettis laenuandjaid.
155.Käesoleva otsuse p-des 23 ja 67 kirjeldatud vastavalt kuue ja kaheteistkümne laenutaotlusega on olukord keerulisem. Nende taotlustega olid A. L. ja A. U. nõus (vt käesoleva otsuse p-d 23 ja 67). Nagu käesoleva otsuse p-des 151–152 öeldud, võib siiski ka laenaja eelneva nõusoleku korral tulla kõne alla laenuandja petmine. Kohtu hinnangul võib selline pettus tulla praegusel juhul kõne alla puutuvalt A. L. või A. U. nõusoleku andmise võimesse (käesoleva otsuse p 143.3) või puutuvalt M. Tuuma poolsesse A. L. või A. U. petmisse (käesoleva otsuse p 143.5).
155.1.On võimalik, et A. L. ei suuda oma isikust tulenevalt (vt käesoleva otsuse p 19) anda kõigi varaliste tehingute tegemiseks karistusõiguslikult kehtivat nõusolekut (vt sellise nõusoleku kohta täpsemalt käesoleva otsuse p 197–199). Siiski ei saa pidada A. L. per se võimetuks sellist nõusolekut andma. A. L. saab üldjoontes rahalistest küsimustest aru, teab oma palga suurust, oskab nimetada oma igakuiseid kuluallikaid ja teab laias laastus, kui palju tema jaoks olulised asjad maksavad. Seetõttu ei saa öelda, et M. Tuum pettis käesoleva otsuse p-s 23 viidatud laene võttes laenuandjaid konkludentselt A. L. nõusoleku andmise võimesse puutuvalt.
155.2.A. U. ei olnud nõusoleku andmise võimeline oma pensioni kulutamise osas (vt käesoleva otsuse p 200). On võimalik, et ta ei olnud ka võimeline andma kehtivat nõusolekut lae37 (62)
nude võtmiseks. Sarnaselt A. L. ei saa aga kohtu hinnangul ka A. U. kohta öelda, et tema puhul langeb nõusoleku andmise võime laenude osas ilmselgelt ära. A. U. on küll finantsilistes otsustustes ebakompetentne, aga ta siiski mõistab n-ö laias laastus seda, mida tähendab raha, laen ja võlg ning millised on tema rahalised kohustused. Seepärast ei saa väita, et M. Tuum pettis käesoleva otsuse p-s 67 nimetatud laene võttes laenuandjaid konkludentselt A. U. nõusoleku andmise võime osas.
155.3.Samuti on mõeldav, et M. Tuum pettis A. L. . Nagu öeldud, ei ole seda suuresti siiski võimalik tuvastada (vt käesoleva otsuse p-s 18 öeldut M. Tuuma motiivi ja p-s 20 öeldut M. Tuuma poolt A. L. esitatud laenu võtmise põhjuste kohta). Ainus asi, mida tuvastada saab, on see, et vähemalt ühel korral ütles M. Tuum, et laenu on vaja tema välismaa sõbrannale (vt käesoleva otsuse p 20). Isegi kui M. Tuum ei soovinud võtta laenu sellise sõbranna tarvis, ei saa tulenevalt käesoleva otsuse p-s 152 öeldust rajada A. L. sellisele petmisele teisespettuse olemasolu ehk ei saa öelda, et M. Tuum pettis konkludentselt laenuandjaid.
155.4.A. U. petmisse M. Tuuma poolt tuleb leida sama: teisespettuse jaoks relevantset esmaspettust tuvastada ei saa.
155.5.Ka pole kohtu hinnangul võimalik öelda, et M. Tuum oleks olnud laenuandjate suhtes garant, kes oleks pidanud avaldama laenuandjatele käesoleva otsuse alap-des 155.1–155.4 käsitletud asjaolud. Niisiis ei saa kõneleda sellest, et M. Tuum pani toime laenuandjate petmise tegevusetusega. Lisaks ei saaks tegevusetusest kõneleda ka menetluslikel põhjustel: süüdistuses M. Tuumale tegevusetust ette ei heideta (vt nt RKKKo 1-16-8601/66, p 20).
155.6.Seega ei esitanud M. Tuum käesoleva otsuse p-des 23 ja 67 kirjeldatud laenutaotlustes mingeid valesid faktiväiteid ehk ei pannud toime pettust KarS § 209 lg 1 tähenduses. Niisiis käsitleb kohus edaspidi üksnes käesoleva otsuse p-des 24, 25, 68 ja 69 nimetatud taotlusi ehk taotlusi, mis sisaldasid valeandmeid ehk kujutasid endast pettust.
156.Placet Group OÜ-le, IPF Digital Estonia OÜ-le (endine MCB Finance OÜ), BB Credit OÜ-le (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga), Ferratum Estonia OÜ-le, BB Finance Estonia OÜ-le (endine Raha 24 OÜ), Snel Grupp OÜ-le, Credit.ee OÜ-le, Creditstar Estonia AS-le (endine SMS laen AS) ja TF Bank AB-le suunatud pettused tõid nimetatud äriühinguid esindanud inimestes kaasa eksimuse: nad lähtusid vääralt sellest, et A. L. või A. U. soovib laenu saada.
157.Eksimust ei toonud aga kaasa Omaraha OÜ-le ja Bigbank AS-le suunatud pettused. Nimelt ei kontrollinud neid taotlusi ükski inimene: kogu protsess oli automatiseeritud. Vastupidist ei saa väita ka selle põhjal, et Omaraha OÜ töötaja kontrollis enne laenu ülekandmist andmete formaalset õigsust: nt vaatas, kas pangakonto numbris on piisavalt ühikuid või kas pole tehtud kirjaviga laenutaotleja nime kirjutamisel (kd 8, tl 54 pöördel–55). See kontroll ei puudutanud kõige vähemalgi määral laenutaotluse sisu ehk pettuse eset.
158.Pole võimalik tuvastada, kas mõnes inimeses tõi eksimuse kaasa 4Finance OÜ-le, Folkefinans AS Eesti filiaalile (endine Folkia AS Eesti filiaal), Express Credit OÜ-le, Bondora AS-le või Swedbank AS-le esitatud laenutaotlused. Nende laenuandjate esindajad kohtus ei käinud, mistõttu ei saanud kohus neile selle kohta küsimusi esitada. Toimikus olevad tõendid selle kohta infot ei kanna. Seepärast ei ole võimalik eksimuse tekkimist jaatada: on võimalik, et laen väljastati puhtautomaatse protsessi tulemusel, nagu Omaraha OÜ-s või Bigbank AS-s.
159.Neil tekkinud eksimuse ajel tegid Placet Group OÜ-d, IPF Digital Estonia OÜ-d (endine MCB Finance OÜ), BB Credit OÜ-d (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga), Ferratum Es38 (62)
tonia OÜ-d, BB Finance Estonia OÜ-d (endine Raha 24 OÜ), Snel Grupp OÜ-d, Credit.ee OÜ-d, Creditstar Estonia AS-i (endine SMS laen AS) ja TF Bank AB-d esindanud inimesed varakäsutuse: olles kontrollinud A. L. või A. U. tausta, kandsid nad A. L. või A. U. kontole raha üle.
160.Selle varakäsutusega tekkis Placet Group OÜ-l, IPF Digital Estonia OÜ-l (endine MCB Finance OÜ), BB Credit OÜ-l (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga), Ferratum Estonia OÜ-l, BB Finance Estonia OÜ-l (endine Raha 24 OÜ), Snel Grupp OÜ-l, Credit.ee OÜ-l, Creditstar Estonia AS-l (endine SMS laen AS) ja TF Bank AB-l varaline kahju. Varaline kahju tuleb tuvastada nn saldopõhimõtte alusel: varalise kahju tuvastamisel tuleb võrrelda ühelt poolt kannatanu vara koguväärtust enne süüdistatavale ette heidetavat tegu ja teiselt poolt seda, kui palju on kannatanu vara väärt pärast tegu. Kui kannatanu saab teo tagajärjel mõne vastusoorituse, mis on väärt vähemalt sama palju kui teo teoimepanija poolt käsutatud vara, ei ole võimalik kõneleda varalise kahju tekkimisest, kuivõrd vastusooritus kompenseerib kannatanu jaoks kaduma läinud vara väärtuse ja kannatanu vara koguväärtuse vähenemisest ei saa kõneleda (RKKKo 3-1-1-23-14, p 9). Placet Group OÜ, IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ), BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga), Ferratum Estonia OÜ, BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ), Snel Grupp OÜ, Credit.ee OÜ, Creditstar Estonia AS (endine SMS laen AS) ja TF Bank AB vara vähenes laenuks antud summa võrra. Tõsi, nad said vastutasuks õiguse nõuda A. L. või A. U. see raha tagasi ja lisaks ka intresse (ehk puhtmatemaatiliselt ületas nõue varakäsutust). Nõude abstraktse väärtuse kõrval tuleb aga arvestada ka nõude tegelikku väärtust ehk muu hulgas (ja eeskätt) tuleb analüüsida ka seda, kas nõuet on tegelikult võimalik maksma panna või mitte (RKKKo 3-1-1-23-14, p 15). Käesoleva otsuse p-st 237 nähtuvalt olid laenuandjate nõuded A. L. või A. U. vastu väärtusetud. Asjasse ei puutu see, et M. Tuum maksis pikka aega laene tagasi. Esiteks ei baseerunud need tagasimaksed laenulepingutel (vt all tsiviilhagide kohta öeldut) ehk laenuandjad ei oleks saanud M. Tuumalt sellisel moel laenu tagasimaksmist nõuda. Teiseks oli oluline see, et laenuandjate teada said nad esitada oma nõuded just A. L. või A. U. vastu ja oma nõuete maksma panemine M. Tuuma vastu oli nende jaoks väga keeruline.
161.Eelöeldu tähendab, et M. Tuum realiseeris KarS § 209 lg 1 objektiivse koosseisu.
162.Ka täitis M. Tuum KarS § 209 lg 1 subjektiivse koosseisu, sest tal oli tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Muu hulgas oli tal tahtlus laenuandjaid esinvate inimeste eksimusse viimise osas. Ei saa eeldada, et M. Tuum oleks teadnud, et taotlusi kontrollib mõni inimene, aga kindlasti pidas ta seda võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4). Lisaks oli M. Tuumal varalise kasu saamise eesmärk: ta soovis hakata laenurahaga oma äranägemise järgi talitama.
163.Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
164.Lõviosa laenutaotlusi – aga mitte kõik – esitas M. Tuum enne 1. jaanuari 2015 ehk enne KarS § 209 muutmist. Seepärast tuleb kontrollida ka seda, kas M. Tuuma teod vastavad ka enne nimetatud kuupäeva kehtinud KarS §-le 209. Seda seetõttu, et tulenevalt põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja KarS § 2 lg-st 1 saab isikut karistada vaid sellise teo eest, mis oli kuritegu juba selle toime panemise ajal.
165.Kohtu hinnangul täitsid kõik käesoleva otsuse p-s 156 viidatud teod ka kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud KarS § 209 lg 1 koosseisu. Kuni viidatud kuupäevani nägi see säte ette karistuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Niisiis erines varem kehtinud KarS § 209 lg 1 objektiivse koosseisu tasandil praegu kehtivast selles osas, et see nõudis varalise kasu saamist (praegu on selle asemel tarvis varalise kahju 39 (62)
tekitamist). M. Tuum sai varalist kasu: seda kujutavad endast laenuandjatelt saadud laenud. M. Tuumal oli varalise kasu saamise osas tahtlus (vt juba käesoleva otsuse p 162) ehk ta realiseeris subjektiivse koosseisu.
166.Eelöeldu tähendab, et käesoleva otsuse p-s 156 nimetatud teod kujutavad endast kelmust nii enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kui ka praegu kehtiva KarS § 209 lg 1 mõttes.
167.Tegemist on kvalifitseeritud kelmusega KarS § 209 lg 2 tähenduses.
167.1.Ära langeb kelmuse toime panemine suures ulatuses KarS § 209 lg 2 p 3 tähenduses. Suur ulatus saaks tulla kõne alla vaid siis, kui üksikuid valeandmete esitamisi pidada üheks jätkuvaks kelmuseks: niisugusel juhul tuleks iga üksiku episoodiga tekitatud kahjud kokku liita ja uurida, kas kogukahju ületab 40 000 eurot (KarS § 121 p 2). Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu; jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana (RKKKo 3-1-1-1-11, p 10). Jätkuvaks tuleb kohtu hinnangul lugeda A. L. ja A. U. nimel ühele laenuandjale kahju tekitamist. Et aga M. Tuum ei saanud ei A. L. ega A. U. nimel laenu võttes ühegi laenuandja käest 40 000 eurot, langeb suure kahju tekitamisest rääkimine juba ainuüksi sel põhjusel ära.
167.2.Et aga M. Tuum pani toime viisteist kelmust (A. L. nimel laenude võtmine Placet Group OÜ-lt, IPF Digital Estonia OÜ-lt (endine MCB Finance OÜ), BB Credit OÜ-lt (endine BB Finance OÜ ja Bongabonga), Ferratum Estonia OÜ-lt, BB Finance Estonia OÜ-lt (endine Raha 24 OÜ) ja Snel Grupp OÜ-lt ning A. U. nimel laenude võtmine IPF Digital Estonia OÜ-lt (endine MCB Finance OÜ), Placet Group OÜ-lt, Credit.ee OÜ-lt, BB Credit OÜ-lt (endine BB Finance OÜ, bongabonga), Ferratum Estonia OÜ-lt, BB Finance Estonia OÜ-lt, Creditstar Estonia AS-lt (endine SMS laen AS), Snel Grupp OÜ-lt ja TF Bank AB-lt), on tegemist korduva kelmusega KarS § 209 lg 2 p 1 mõttes. Korduvus oli KarS § 209 lg 2 p 1 järgne kvalifitseeriv asjaolu juba enne 1. jaanuari 2015.
168.See tähendab seda, et M. Tuum tuleb KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistada. c) Arvutikelmus (KarS § 213)
169.Nagu ülal öeldud, ei kontrollinud Omaraha OÜ-s ja Bigbank AS-s laenutaotlusi ükski inimene: kontroll oli arvutipõhine. Seetõttu tuleb kõne alla arvutikelmus KarS § 213 lg 1 mõttes. Sarnaselt KarS §-ga 209 tuleb ka KarS § 213 puhul tähele panna, et karistusnormi sõnastus oli enne 1. jaanuari 2015 teistsugune kui täna. Enamiku käesoleva otsuse p-s 157 viidatud laenutaotlusi esitas M. Tuum enne 1. jaanuari 2015, mõned aga ka pärast seda kuupäeva. Seetõttu kontrollib kohus kõigepealt, kas need teod vastavad täna kehtivale KarS §-le 213. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb analüüsida, kas nad olid koosseisupärased ka enne
1.jaanuarit 2015 kehtinud seaduse järgi.
170.KarS § 213 lg 1 näeb ette karistuse teisele isikule varalise kahju tekitamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil.
171.Interneti teel laenutaotluste saatmine kujutab endast andmete sisestamisest, muutmisest, kustutamisest, rikkumisest või sulustamisest erineval viisil andmetöötlusprotsessi sekkumist KarS § 213 lg 1 tähenduses: täpsemalt on tegemist andmete edastamisega laenuandjate serverisse (st arvutisüsteemi) (Hirsnik – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 213/4.1). 40 (62)
172.Andmete sisestamine peab olema ebaseaduslik. Siinkohal tuleb silmas pidada seda, et arvutikelmuse koosseisu tuleb tõlgendada kelmusespetsiifiliselt: koosseisupärasest teost saab kõneleda üksnes siis, kui teo hüpoteetiliselt toime panemisel pärismaailmas (selle vastand on virtuaal- ehk kübermaailm) oleks tegemist inimese eksimusse viimisega (Hirsnik – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 213/3). Niisiis välistaks andmete sisestamise ebaseaduslikkuse praegusel juhul see, kui analoogse teo toimepanemisel pärismaailmas ei saaks rääkida ühegi inimese petmisest. Et see nii ei ole, on ülal toodu põhjal ilmselge: kui Omaraha OÜ või Bigbank AS oleks lasknud kontrollida M. Tuuma esitatud laenutaotlusi mõnel inimesel, oleks laenutaotlused sisaldanud väärasid faktiväiteid, mis oleks kontrolöri eksimusse viinud. See tähendab, et andmete edastamine oli ebaseaduslik.
173.Andmete edastamine mõjutas andmetöötlusprotsessi: Omaraha OÜ ja Bigbank AS arvutisüsteemid andis panga arvutisüsteemile käsu teha rahaülekanded (väljastada laenud).
174.Rahaülekannete tegemise tõttu tekkis Omaraha OÜ-l ja Bigbank AS-l varaline kahju (vt selle kohta käesoleva otsuse p 160).
175.Seega täitis laenude võtmine Omaraha OÜ-lt ja Bigbank AS-lt KarS § 213 lg 1 objektiivse koosseisu.
176.KarS § 213 lg 1 subjektiivne koosseis nõuab tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes ja lisaks sellele varalise kasu saamise eesmärki. M. Tuuma tahtlus kattiski kõik KarS § 213 lg 1 objektiivse koosseisu elemendid. Muu hulgas oli tal tahtlus andmetöötlusprotsessi mõjutamise suhtes: ei saa eeldada, et M. Tuum oleks teadnud, et taotlusi kontrollib vaid arvuti, aga ta pidas sellist varianti võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4). Nimelt ei ole tahtluse jaatamiseks vaja, et isikul oleks mingi asjaolu suhtes n-ö aktuaalne teadmine: piisab sellest, et tal esineb n-ö passiivne asjakohane kaasteadvus (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 7/240). Et tänapäeval teevad mingisuguseid operatsioone arvutid, oli M. Tuumale igati teada ja seetõttu tuleb tema tahtlust puhtalt arvutipõhise kontrolli osas jaatada. Ka oli M. Tuumal varalise kasu saamise eesmärk: ta tahtis hakata laenurahaga oma soovi kohaselt toimetama.
177.Tegu oli õigusvastane ja süüline.
178.Kohtu hinnangul täitsid käesoleva otsuse p-s 157 viidatud laenu võtmised Omaraha OÜlt ja Bigbank AS-lt ka kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud KarS § 213 lg 1 koosseisu. Kuni viidatud kuupäevani nägi see säte ette karistuse varalise kasu saamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel. Seega oli erinesid KarS § 213 lg 1 vana ja uus redaktsioon teineteisest objektiivse koosseisu poolest samamoodi, nagu KarS § 209 lg 1 vana ja uus sõnastus: vanasti nõudis norm varalise kasu saamist – praegu on selle asemel vaja varalise kahju tekitamist. M. Tuum sai varalist kasu: seda kujutavad endast laenuandjatelt saadud laenud. M. Tuumal oli varalise kasu saamise osas tahtlus (vt juba käesoleva otsuse p 176) ehk ta realiseeris subjektiivse koosseisu.
179.Eelöeldu tähendab, et M. Tuum pani toime kolm arvutikelmust: 17 episoodist koosneva jätkuva arvutikelmuse A. L. nimel Omaraha OÜ-lt laenu võttes, 19 episoodist koosneva jätkuva arvutikelmuse A. U. nimel Omaraha OÜ-lt laenu võttes ja üheepisoodilise arvutikelmuse A. U. nimel Bigbank AS-lt laenu võttes (jätkuvuse kohta vt käesoleva otsuse alap 167.1).
41 (62)
180.Viimaks peatub kohus kvalifikatsioonidel. M. Tuum tuleb süüdi mõista KarS § 213 lg 2 p 1 järgi. Tõsi, enamik KarS § 213 järgseid tegusid pani M. Tuum toime enne 1. jaanuari 2015 ja sel ajal KarS § 213 mingeid kvalifikatsioone ei sätestanud. Siiski võttis M. Tuum Omaraha OÜ-lt mitu korda laenu ka pärast 1. jaanuari 2015. Seetõttu saab rääkida korduvusest KarS § 213 lg 2 p 1 mõttes. Korduvus ei tulene mitte varasematest arvutikelmustest, sest varasemat arvutikelmust KarS § 213 lg 2 p 1 ebaloogilisel moel kvalifitseerivaks asjaoluks ei pea. Küll aga saab korduvuse tuletada sellest, et M. Tuum pani enne arvutikelmusi, mis ta sooritas pärast 1. jaanuari 2015, toime terve hulga kelmusi (vt ülal) ja ka omastamised sooritas ta enne 11. jaanuari 2016 arvutikelmust (vt ülal ja all). d) Laenud 4Finance OÜ-lt, Folkefinans AS Eesti filiaalilt (endine Folkia AS Eesti filiaal), Express Credit OÜ-lt, Bondora AS-lt ja Swedbank AS-lt
181.Nagu käesoleva otsuse p-s 158 öeldud, ei ole teada, kas 4Finance OÜ-le, Folkefinans AS Eesti filiaalile (endine Folkia AS Eesti filiaal), Express Credit OÜ-le, Bondora AS-le ja Swedbank AS-le esitatud laenutaotlusi kontrollis mõni inimene või tegi seda üksnes arvuti. Selle asjaolu tähendus on järgmine.
182.Kõigepealt võiks väita, et kohus oleks pidanud ka 4Finance OÜ, Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti filiaal), Express Credit OÜ, Bondora AS ja Swedbank AS osas selle asjaolu välja uurima (nagu ta tegi paljude muude laenuandjate osas). Seda kohus ka üritas, aga edutult. Eeskätt jäi see üritus edutuks seepärast, et mitme nimetatud isiku esindajad kohtusse ei tulnud. Lisaks sellele tekkisid probleemid seetõttu, et kõik esindajaid ei teadnud, kas laenutaotlust kontrollib inimene või teeb seda üksnes arvuti (vt nt Bondora AS-i esindaja ütlusi: kd 9, tl 86–86 pöördel). Edasi võiks öelda, et kohus ei oleks tohtinud sellega leppida ja oleks pidanud juriidiliste isikute esindajad ikkagi istungile kutsuma või oleks pidanud kutsuma istungile mõned muud esindajad, kes ehk oleks laenutaotluste menetlemise tehnilist külge teadnud, või oleks pidanud koguma mingeid mitteisikulisi tõendeid. Seda oleks kohus saanud teha menetluse erinevates etappides: vt KrMS § 297 või § 302. Nagu käesolevast lahendist ilmneb, jättis kohus selle tegemata. Seetõttu võiks (otsuse edasi kaebamise korral) tulla kõne alla otsuse tühistamine ja nende asjaolude välja uurimine (kas asja maakohtusse tagasi saates või ringkonnakohtu enda poolt). Kohus jättis need asjaolud välja uurimata järgmistel põhjustel. Esiteks on võistlevas menetluses (vt KrMS § 14) kohtu üleliia aktiivne roll juba iseenesest problemaatiline. Teiseks tuleb veelkord juhtida tähelepanu sellele, et mitme kannatanu osas uuris kohus vaidlusaluse asjaolu ise välja (vt ülal): ükski pool selles osas kohtule mingeid tõendeid ei esitanud. Viimaks oleks olnud uute tõendite uurimise edukus vägagi küsitav: nt on võimalik, et ka laenuandjate uued esindajad oleksid öelnud sama, mida ütlesid kohtus käinud esindajad (ehk poleks teadnud, kuidas laenutaotluse menetlemise protsess (aastaid tagasi) tehniliselt toimus).
183.Et ei ole teada, kas 4Finance OÜ, Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti filiaal), Express Credit OÜ, Bondora AS ja Swedbank AS puhul kontrollis laenutaotlusi mõni inimene või oli kõik automatiseeritud, tuleks M. Tuum in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt 4Finance OÜ-le, Folkefinans AS Eesti filiaalile (endine Folkia AS Eesti filiaal), Express Credit OÜ-le, Bondora AS-le ja Swedbank AS-le laenutaotluste esitamises õigeks mõista: seda seetõttu, et ühelt poolt ei saa välistada, et tegu ei olnud kelmusega (on võimalik, et ühtegi inimest eksimusse ei viidud) ja teisalt pole võimalik ümber lükata väidet, et tegemist ei olnud arvutikelmusega (on mõeldav, et andmetöötlusprotsess ei toimunud automatiseeritult, vaid valeandmeid esitades viis M. Tuum mõne inimese eksimusse) (vt sellises olukorras in dubio pro reo-printsiibi kohaldamise kohta nt Sootak. Süüdimõistmine koosseisu valiktuvastamise alusel. Juridica 2009/2, lk 110). Kohus soostub Eesti napis õiguskirjanduses (Sootak. Süüdimõistmine koosseisu valiktuvastamise alusel. Juridica 2009/2, lk 113) avaldatud arvamusega 42 (62)
ja Saksmaal valitseva seisukohaga (vt kokkuvõtet: Hefendehl. Vorlesung Strafrecht. § 33: Behandlung unklarer Sachverhaltsgestaltungen; kättesaadav: https://strafrechtonline.org/lehre/ws-2008/strafrecht-at/karteikarten/%C2%A7%2033%20%20Unklare%20Sachverhaltsgestaltungen%20KK%20633-646.pdf), et sellises olukorras in dubio pro reo-põhimõtet kohaldada ei saa: on vastuvõetamatu, kui keegi mõistetakse õigeks põhjusega, et ei ole teada, millise ta kahest (või enamast) võimalikust kuriteost sooritas. Sellises olukorras kõneldakse nn valiktuvastamisest ja süüditunnistamine toimubki (ka otsuse resolutsioonis!) kas ühe või teise sätte järgi. Tõsi, Saksmaal ei ole niisuguses olukorras valiktuvastamine mitte alati võimalik: seda seetõttu, et seal valitseva arvamuse järgi peavad kaks (või enam) kõne alla tulevat kuriteokoosseisu olema oma ebaõigussisult sarnased (Hefendehl. Vorlesung Strafrecht. § 33: Behandlung unklarer Sachverhaltsgestaltungen). Praegusel juhul ei ole see kitsendus oluline: kelmus ja arvutikelmus on väga sarnased vara kaitsvad sätted, mille erinevus teineteisest on suuresti tehnilist laadi. Et ka Eestis ei ole isiku süüditunnistamine valiktuvastamise alusel võimatu, saab leida Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 31-1-130-13 alusel, kus jäigi lõpuni ebaselgeks, kas süüdistatav andis valeütlusi esimesel või teisel ülekuulamisel.
184.Ülal märgitu tähendab praeguse asja kontekstis järgmist. On välistatud, et M. Tuuma poolt 4Finance OÜ-le, Folkefinans AS Eesti filiaalile (endine Folkia AS Eesti filiaal), Express Credit OÜ-le, Bondora AS-le või Swedbank AS-le esitatud laenutaotlused, mille alusel maksti laen välja, ei kujuta endast kas kelmust või arvutikelmust. Neid kelmusi või arvutikelmusi oli kokku seitse: Folkefinans AS Eesti filiaalile (endine Folkia AS Eesti filiaal) ja 4Finance OÜle neljal jätkuval korral laenutaotluste esitamine (nii A. L. kui ka A. U. nimel), Express Credit OÜ-le ühel jätkuval korral laenutaotluste esitamine, Bondora AS-ile ühel korral (üks episood) ning Swedbank AS-ile samuti ühel korral (üks episood) laenutaotluste esitamine (jätkuvuse kohta vt käesoleva otsuse alap 167.1).
185.See tähendab, et M. Tuum tuleb nende tegude eest süüdi mõista kas § KarS § 209 lg 2 p 1 (vt käesoleva otsuse p 167.2) või § 213 lg 2 p 1 (vt käesoleva otsuse p 180) järgi. (ii) Tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamine
186.KarS § 349 alt 1 näeb ette karistuse teise isiku nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kohus kontrollib järgnevalt, kas M. Tuum vastutab käesoleva otsuse p-s 123 kirjeldatud tegude toime panemise tõttu selle karistusseaduse järgi.
187.Teoobjekt on teise isiku nimele välja antud tähtis isiklik dokument. ID-kaart ehk isikutunnistus on tulenevalt KarS §-st 350 tähtis isiklik dokument. Et M. Tuuma kasutatud IDkaardid olid väljastatud A. L. ja A. U. nimele, olid nad KarS § 349 alt 1 mõttes teise isiku nimele välja antud.
188.Koosseisutegu on kasutamine. Kasutamiseks tuleb pidada dokumendi rakendusse võtmist selle otstarbe kohasel viisil. M. Tuum kasutas A. U. ja A. L. ID-kaarte digitaalsel viisil isiku tuvastamiseks või digiallkirjade andmiseks ehk võttis ID-kaardid otstarbe pärasel viisil rakendusse ehk kasutas neid.
189.See tähendab, et M. Tuum täitis KarS § 349 alt 1 objektiivse koosseisu.
190.Objektiivse koosseisu elementide osas oli M. Tuumal tahtlus. Lisaks oli tal eesmärk omandada õigusi: ta kasutas ID-kaarte selleks, et ta saaks laene. Tõsi, rangelt võttes sellises olukorras õiguse omandamisest kõneleda ei saa. Seda esiteks seepärast, et laenu taotlejal ei 43 (62)
ole õigus laenuandjalt laenu nõuda: ta saab teha üksnes oferdi (VÕS § 16), mille laenuandja võib vastu võtta, aga ei pea seda tegema. Teiseks on oluline see, et valeandmeid sisaldava dokumendi alusel ei saa niikuinii nõudeõigust tekkida: isik, kellelt dokumendi alusel midagi soovitakse (nt laenuandjad) võivad öelda, et nad seda soovi ei täida, sest tsiviilõigusest tulenevalt ei ole sellisel dokumendil õigusjõudu (nt pettuse tõttu). Ka Riigikohus on leidnud, et KarS § 349 hõlmab vaid tegelikke õigusi, aga mitte juhtumeid, kus tähtsat isiklikku dokumenti kasutatakse või see antakse kasutada üksnes eesmärgiga omandada selline positsioon, mil isikul võib tekkida küll ootus teha tulevikus mingi tehing, aga mida ei ole võimalik vaadelda objektiivse nõudeõigusena (RKKKo 3-1-1-71-10, p 9.2). Seega on karistusseadustiku võltsimiskoosseisud (paragrahvid 344, 345 ja 349) ebaõnnestunult sõnastatud, sest ilmselgelt on karistamisväärsed ka mitmed sellised juhtumid, kus võltsijal võltsimise tõttu ühtegi õigust ei teki. Õiguste omandamise asemel (või ilmselt ka kohustustest vabanemise asemel, sest ka kohustustest ei saa võltsitud dokumendi abil õiguslikus mõttes vabaneda) oleks seadusandja võinud kasutada teistsugust formuleeringut. Nt oleks saanud valida mittejuriidilise keelepruugi ja rääkida eeliste omandamisest või talitada nii, nagu on tehtud Saksamaal, kus kõneldakse dokumendi õiguskäibes kasutamisest (vt nt Saksa karistusseadustiku §-d 152a, 267 ja 273). Siiski on Riigikohus teisal ja alles äsja leidnud, et õiguse omandamisega tuleb samastada õigusnäivuse loomine: RKKKo 1-16-5757/65, p 13. Miks need kaks erinevat asja samastatavad on, pole kõrgeim kohus selgitanud. Siiski saab ilma kahtluseta öelda, et M. Tuum andis digiallkirjad õigusnäivuse loomiseks: ta soovis, et laenuandjad väljastaksid ID-kaardiga tehtud toimingute alusel laenu. Seetõttu realiseeris M. Tuum KarS § 349 subjektiivse koosseisu.
191.Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne.
192.Eelöeldu tähendab, et M. Tuum tuleb KarS § 349 järgi süüdi tunnistada.
193.Obiter dictum-korras märgib kohus järgmist. Kui ei oleks olemas KarS § 349, oleks M. Tuuma saanud ID-kaartide kasutamise eest ikkagi süüdi tunnistada ja seda KarS § 215 alusel võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest. Kohtu hinnangul on KarS § 349 alt 1 erinorm KarS § 215 lg 1 suhtes: kui KarS § 215 lg 1 hõlmab kõiksugused kõigi võõraste asjade kasutamised, kohaldub KarS § 349 alt 1 üksnes olukordades, kus kasutatakse a) ühte spetsiifilist kehalist eset (teise isiku nimele väljaantud (ehk teo toimepanija jaoks võõrast) tähtsat isiklikku dokumenti) ja b) seda tehakse teatud kindlal eesmärgil (õiguste omandamine või kohustustest vabanemine). Miks KarS § 215 lg 1 olemasolul KarS § 349 alt 1 vaja on, pole kuigivõrd arusaadav6. Erinormi mõte võiks olla seadusandja soov karistada isikut üldnormile vastavate mõningaid tegude toime panemise eest tavalisest karmimalt. Praegusel juhul peaks see tähendama seda, et kui karistamisväärne on igasuguse võõra asja kasutamine (KarS § 215), peaks võõra dokumendi kasutamine olema eriti rangelt karistatav. Ometigi on asi vastupidi, sest KarS § 349 sanktsioon on leebem kui KarS § 215 lg 1, saati siis KarS § 215 lg 2 puhul. Ilmselt on olukord siiski selline, et seadusandja ei ole nende kahe normi omavahelisele vahekorrale üldse mõelnud. De lege ferenda võiks aga sellele mõelda. See mõtlemine võiks hõlmata ka selle kaalutlemist, kas ikkagi on mõistlik lugeda kuriteoks surnuaial oleva võõra rehaga riisumist või kohviku kõrvallauas istuva ajalehte lugeva inimese ajalehe esiküljel olevate pealkirjade lugemist (need mõlemad teod kujutavad endast võõra asja kasutamist KarS § Tõsi, kõne alla tuleb argumentatsioon, et dokumendi kasutamine peaks olema karistatav ka sellistel juhtudel, kui dokumendi õiguspärane kasutaja selleks loa annab: selline luba peaks välistama vastutuse individuaalõigushüve kaitsva KarS § 215 järgi; vastutus üldõigushüve kaitsmisele suunatud KarS § 349 järgi jääks aga püsima. Siin on siiski kaks probleemi. Esiteks tuleks niisuguse tõlgenduse korral KarS § 349 järgi karistada nt tehniliselt saamatute vanade inimeste lapsi, kes annavad oma vanema palvel kuhugi vanema ID-kaardi abil digiallkirja – see aga vaevalt et karistamisväärne on. Teiseks on küsitav, kas dokumendi õiguspärane kasutaja on üldse dokumendi omanik: isikut tõendavate dokumentide seadusest sellele vähemalt otsesõnu kinnitust ei saa. Kui aga õiguspärane kasutaja ei ole omanik (ja omanikuks on riik), ei ole tema nõusolekul KarS § 215 jaoks tähtsust.
44 (62)
215 mõttes). Teisisõnu on äärmiselt kaheldav, kas igasuguse võõra asja igasugune kasutamine peaks olema kuritegu. (iii) A. U. pensioni omastamine
194.Vara omastamisest kõnelemine KarS § 201 lg 1 alt 2 mõttes eeldab isikule usaldatud vallasasjast erineva võõra vara ebaseaduslikku enda või kolmanda isiku kasuks pööramist.
195.A. U. kontol olev raha oli A. U. oma ehk M. Tuuma jaoks võõras. See oli M. Tuumale usaldatud, sest A. U. võimaldas M. Tuumale üldvolitust tehes ja internetipanga kasutamiseks vajalikke kaarte süüdistatava kätte andes varaga toimetama hakata. M. Tuuma poolset raha ülekandmist M. Tuuma kontole tuleb pidada raha M. Tuuma kasuks pööramiseks. Küsitav on aga see, kas see tegu oli ebaseaduslik.
196.Ebaseaduslikkuse välistab muu hulgas vara suhtes õigustatud isiku teoga nõus olemine, sest karistusetteheite tegemine ei ole sellisel juhul kuidagi põhjendatud (vt nõusoleku instituudi kohta üldiselt: Sootak. Karistusõigus. Üldosa, VII, 14). Nagu ülal märgitud (vt käesoleva otsuse p 128), oli A. U. nõus sellega, et M. Tuum raha üle kannab. See aga ei tähenda automaatselt, et M. Tuuma tegu oli seaduslik.
197.Eesti õigus on nõusoleku instituuti puudutavas osas äärmiselt ahas. Riigikohus on siiski märkinud järgmist: „Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine [...]. Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet – näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama –, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt.“ (RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Napis õiguskirjanduses (Sootak. Karistusõigus. Üldosa, VII, 14) on aga viidatud Saksa õigusele, kus nõusolekut puudutav on kuni kõige väiksemate detailideni läbi vaieldud. Kohus leiab, et sealsest dogmaatikast saab lähtuda ka Eestis.
198.Saksa õiguses leitakse usalduse kuritarvitamisse (mille analoog Eestis on üldjuhul KarS § 201 lg 1 alt 2) puutuvalt, et vara üle õigustatud isiku nõusolek välistab karistusõigusliku vastutuse üksnes juhul, kui nõusoleku andja on nõusoleku andmise võimeline (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 9/365). See tähendab, et nõusolekut ei saa kontrollida puhtalt formaalselt, vaid seda tuleb teha normatiivselt. Et niisugusel seisukohal on ka Riigikohus, paistab viitavat kõrgeima kohtu seisukoht, et nõusolek peab olema teadlik ja vabatahtlik (vt ülal).
199.Nõusoleku andmise võimeline on inimene, kes on vaimselt ja kõlbeliselt piisavalt küps, et mõista oma õigushüvest loobumise tähendust (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 9/374). Tähtsust ei ole sellel, kas isik on täisealine või tsiviilõiguslikus mõttes täielikult teovõimeline: määrav on tema tegelik arusaamine (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 9/374).
200.Praegusel juhul tähendab see järgmist. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi käigus leiti, et A. U. on kaks psüühikahäiret: alkoholisõltuvus ja kerge kognitiivse funktsiooni häire; tõenäoliselt olid tal need juba 2011–2015. aastal (kd 11, tl 48 pöördel). 45 (62)
Eksperdid on muu hulgas märkinud: A. U. kaotab alkoholi tõttu aeg-ajalt mõõdutunde, tema intellekt on madal, ta usaldab liigselt teisi inimesi, ta ei tunne tehnikat, tal on keeruline mõista rahaga seotud küsimusi jms (kd 11, tl 48–48 pöördel). Ka kohtus jättis A. U. mulje kui inimene, kes ei suuda mõista asju, mis n-ö tavainimese jaoks on suhteliselt kergesti mõistetavad. Muu hulgas ütles A. U. , et paberimajanduses on ta nõrk, ta ei ole alati aru saanud, kuhu ta alla kirjutab (kd 4, tl 21), et ta usaldas M. Tuuma ega öelnud viimasele kunagi „ei“ (kd 10, tl 148). Seetõttu leiab kohus, et A. U. ei olnud võimeline andma M. Tuumale KarS § 201 lg 1 järgse teo toime panemiseks karistusõiguslikult relevantset nõusolekut. See tähendab seda, et A. U. nõusolek M. Tuuma tegu seaduslikuks ei muuda.
201.Et inimene on nõusoleku andmiseks võimetu, ei tähenda seda, et keegi ei tohi kunagi tema vara käsutada. Niisugusel juhul tuleb lähtuda nn oletatava nõusoleku instituudist. Oletatav nõusolek kujutab endast (tegeliku) nõusoleku surrogaati: ta tuleb kõne alla juhul, kui õigushüve kandja tahte välja uurimine on võimatu (Hirsnik, Allikmets. Karistusõiguslik hinnang ohjeldamisele hooldusasutustes. Juridica 2017/5, lk 314). Muu hulgas on see võimatu siis, kui inimene ei ole nõusoleku andmise võimeline (Hirsnik, Allikmets. Karistusõiguslik hinnang ohjeldamisele hooldusasutustes. Juridica 2017/5, lk 314). Niisiis tuleb sellisel juhul hinnata, milline on inimese eeldatav tahe (st mida ta oleks tahtnud siis, kui ta oleks olnud loa andmise võimeline). Üldiselt saab lähtuda sellest, et inimese eeldatav tahe langeb kokku sellega, mis on normaalne ja mõistlik (Hirsnik, Allikmets. Karistusõiguslik hinnang ohjeldamisele hooldusasutustes. Juridica 2017/5, lk 314).
202.M. Tuum on korduvalt väitnud, et A. U. raha oli vaja kulutada kiirlaenude tagasi maksmiseks ja selleks, et saaks võtta uusi laene (ka ülekannetes kasutatud selgitus „võlaosa makse“ paistab sellele viitavat). Kohtu hinnangul ei ole selline käitumine normaalne ja mõistlik (vt ülal) (seda möönis ka M. Tuum ise: kd 10, tl 138 pöördel). Niimoodi toimides laenude maht muudkui kasvab ja lõppeb ühel päeval (finantsilise) katastroofiga. Makseraskuste korral tuleks hoopiski laenuandjaga ühendust võtta ja proovida kokku leppida mõnda jätkusuutlikku võla kustutamise viisi. Seega ei õigusta oletatava nõusoleku instituut M. Tuuma tegu juba ainuüksi seetõttu. Lisaks aga tuleb tähele panna, et laenud võttis M. Tuum ilma A. U. teadmata (vt ülal), mistõttu on veel eriti alusetu kõneleda sellest, et M. Tuum kasutas A. U. pensionit A. U. eeldatava soovi kohaselt. Seepärast puudub igasugune alus öelda, et M. Tuuma poolsed raha ülekanded olid kooskõlas A. U. oletatava nõusolekuga.
203.Eelöeldu tähendab seda, et M. Tuuma teod olid ebaseaduslikud KarS § 201 lg 1 alt 2 tähenduses ja süüdistatav realiseeris selle karistusnormi objektiivse koosseisu.
204.M. Tuumal oli tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Muu hulgas sai ta aru A. U. arusaamisprobleemidest.
205.Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
206.Niisiis tuleb M. Tuum A. U. pensioni omastamises KarS § 201 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Lõpliku kvalifikatsiooni osas vt käesoleva otsuse p 217. (iv) A. K. rahakoti äravõtmine
207.A. K. rahakoti enda kätte võtmises on M. Tuumale tehtud süüetteheide omastamiskoosseisu esimese alternatiivi järgi: valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramises.
208.Rahakott on vallasasi. 46 (62)
209.Et rahakott oli A. K. oma, oli see M. Tuuma jaoks võõras.
210.Küsitav on see, kas rahakott oli süüdistatava valduses. Nimelt on võimalik ka see, et rahakott oli endiselt A. K. valduses. Niisugusel juhul langeks ära omastamisetteheide – kõne alla tuleks aga vargus. A. K. valdusest rääkimine on võimalik seepärast, et valdus ei eelda tingimata seda, et asi on inimese keha juures. Vallata võib ka niisugust asja, mis on kusagil eemal. Seda seetõttu, et valduses on niisugune asi, mille suhtes on isikul argiarusaama järgi võimalik tegelikku võimu teostada (Kindhäuser – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen. Kommentar zum StGB. 5. Auflage, § 242/28; sisuliselt ka Sootak – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 199/22). Nii on nt valdus auto või jalgratta üle ka isikul, kes on auto või ratta kuhugi maha jätnud ja ise selle juurest ära läinud. Ka kadunud asjade puhul võib asja kaotaja säilitada argiarusaama järgi asja üle valduse: Eser/Bosch – Schönke/Schröder zum StGB. 29. Auflage, § 242/28. See on siiski nii vaid juhul, kui kaotaja teab, kuhu asi kadus ja kui ta suudaks selle ilma takistusteta uuesti oma kätte saada (samas). Lisaks on tarvis, et asi ei oleks sattunud võõrasse valdussfääri (samas; Sootak – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 199/22). Eelöeldu põhjal saab öelda, et A. K. oli valduse rahakoti üle kaotanud. Küll aga oli valdus rahakoti üle tekkinud M. Tuumal, kes vastutas tankla, sh tualeti eest.
211.Enda kasuks pööramine tuleb selgeks teha manifesteerimisteooria alusel: teo põhjal peab saama öelda, et teo toimepanija soovib edaspidi käituda asja suhtes kui omanik, st ta manifesteerib enda omastamistahte (Sootak – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 201/3–4). Seda ei teinud M. Tuum veel rahakotti tualetis enda kätte võttes: sellisel moel käituks ka inimene, kes tahaks rahakoti selle omanikule tagastada. Küll aga manifesteeris M. Tuum oma omastamistahte, kui ta ütles tanklasse naasnud A. K. , et ta ei tea viimase rahakotist midagi.
212.Mingeid M. Tuuma teo ebaseaduslikkust välistavaid asjaolusid ei ilmne.
213.Niisiis realiseeris M. Tuum KarS § 201 lg 1 alt 1 objektiivse koosseisu.
214.M. Tuuma tahtlus kattis kõik objektiivse koosseisu elemendid.
215.Ei esine ei teo õigusvastasust ega süülisust välistavaid asjaolusid.
216.Seetõttu tuleb M. Tuum A. K. rahakoti omastamise eest KarS § 201 lg 1 järgi süüdi mõista.
217.Et M. Tuum omastas kaks varakogumit – A. K. rahakoti ja A. U. pensioni – ja et ta pani enne neid omastamisi toime mitu kelmust, jääb lõplikuks kvalifikatsiooniks KarS § 201 lg 2 p
(v) Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine
218.Kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud A. L. ja A. U. nimel internetis tehtud teod ei ole kvalifitseeritavad KarS § 1572 järgi teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamisena (vt selle sätte kohta käesoleva otsuse p 7). Seda seetõttu, et viidatud karistusseadus nõuab teo toimepanijalt eesmärki luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus ehk vajab vastavas osas kavatsetust KarS § 16 lg 2 tähenduses. Niisiis peab ohvrist väära ettekujutuse loomine olema teo toimepanija n-ö liikumapanev jõud (kavatsetuse kui liikumapaneva jõu kohta vt nt Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 16/13.1). Praegu see nii ei olnud: M.
47 (62)
Tuuma ei huvitanud kuigivõrd see, mida hakkavad laenuandjad A. L. või A. U. arvama – süüdistatava pani tegutsema soov saada laenuandjatelt raha. (D) Karistus
219.M. Tuuma karistamise puhul tuleb kõigepealt teha kindlaks, mida teha KarS § 349 osas. Nimelt on prokurör leidnud, et see kuritegu on ideaalkogumis arvutikelmusega ja tulenevalt KarS § 63 lg-st 1 tuleb tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise eest mõista karistus üksnes arvutikelmuse eest karistust ette nägeva sätte järgi. Kohus nõustub sellega üksnes osaliselt.
219.1.KarS § 349 järgsed teod on tuvastatud käesoleva otsuse alap-s 123.1 (üks käitumisakt), alap-s 123.3 (kaks käitumisakti), alap-s 123.4 (kaks käitumisakti) ja alap-s 123.5 (kümme käitumisakti). Kohus käsitleb neid järgnevalt eraldi.
219.2.Kõigepealt peatub kohus käesoleva otsuse alap-s 123.5 nimetatud kümnel käitumisaktil. Ühe teoga karistusõiguslikus mõttes on vaieldamatult tegemist siis, kui ühe kehaliigutusega realiseeritakse mitu koosseisu (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 17/758 ja 776). Nii see puutuvalt KarS § 209 ja § 349 nende kümne käitumisakti puhul ongi. Kõigil kümnel korral täitis M. Tuum pärast ID-kaardi PIN-koodi sisestamist arvutihiirele klõpsates või Enter-klahvile vajutades (ja sel moel Folkefinans AS Eesti filiaalile (endine Folkia AS Eesti filiaal) laenutaotlust esitades) nii kelmuse kui ka tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise koosseisu. Nii nagu kõik kümme käitumisakti tuleb lugeda üheks jätkuvaks teoks kelmuse mõttes (vt käesoleva otsuse p 184), tuleb seda teha ka KarS § 349 osas: kümnel korral ID-kaardi kasutamine kujutab endast ühte jätkuvat KarS § 349 järgset tegu.
219.3.Käesoleva otsuse alap-des 123.1, 123.3 ja 123.4 nimetatud käitumisaktide puhul on aga olukord teistsugune. Need käitumisaktid kujutavad endast digiallkirjade andmist. Digiallkirjade andmine ei ole valeandmete esitamine ehk arvutikelmus, vaid valeandmete esitamisele ehk arvutikelmusele eelnenud käitumine. Seega ei saa siin öelda, et ideaalkogumi saab tuletada sellest, et aset leidis üks kehaliigutus. Siiski saab üheks teoks karistusõiguslikus mõttes siduda ka mitu erinevat kehaliigutust: seda siis, kui nad on loomuliku elukäsitluse kohaselt üksteisega sedavõrd tihedalt seotud, et nad paistavad ühise, kokkukuuluva teona (Sootak – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 63/2; Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 17/764). Paraadnäited on mitu üksteisele järgnevat rusikalööki või lasku tulirelvast. Õiguskirjanduses on õigesti leitud, et sellisel moel ühe teo mõistet laiendades tuleb jääda konservatiivseks (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 17/765). Kohtu hinnangul ei ole käesoleva otsuse alap-des 123.1, 123.3 ja 123.4 nimetatud käitumisaktid sama tegu, mis käesoleva otsuse p-des 44, 87 ja 96 nimetatud arvutikelmused. Kahtlemata on nad nende arvutikelmustega seotud, sest arvutikelmuse jaoks oli dokumentide digiallkirjastamine vajalik. Siiski ei saa mööda vaadata sellest, et dokumentide digiallkirjastamine võis aset leida märksa varem kui valeandmete esitamine (st laenu taotlemine) või ei pruukinukski digiallkirjastamisele valeandmete esitamist järgneda. Seetõttu on käesoleva otsuse alap-des 123.1, 123.3 ja 123.4 nimetatud käitumisaktid arvutikelmuste ja ka käesoleva otsuse alap-s 123.5 nimetatud kümnest episoodist koosneva teoga reaalkogumis. Puutuvalt käesoleva otsuse alap-des 123.1, 123.3 ja 123.4 nimetatud käitumisaktidesse jätkuva teo mõiste osas on olukord järgmine: käesoleva otsuse alap-s 123.1 nimetatud üks käitumiskat moodustab ühe teo; käesoleva otsuse alap-s 123.3 nimetatud kaks käitumisakti moodustavad ühe jätkuva teo; käesoleva otsuse alap-s 123.4 nimetatud kaks käitumisakti moodustavad ühe jätkuva teo (jätkuvuse kohta vt käesoleva otsuse p 167.1).
219.4.Eeltoodu tähendab seda, et M. Tuum pani toime kokku neli tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamist KarS § 349 mõttes: ühe ühest episoodist koosneva (käesoleva otsuse alap 48 (62)
123.1), kaks kahest episoodist koosnevat (käesoleva otsuse alap-d 123.3 ja 123.4) ja ühe kümnest episoodist koosneva (käesoleva otsuse alap 123.5). Et käesoleva otsuse alap-s 123.5 nimetatud kümneepisoodiline tegu on ideaalkogumis kelmusega (vt käesoleva otsuse alap 219.2), tuleb vastavalt KarS § 63 lg-le 1 ja KarS § 209 lg 2 ja § 349 sanktsioonimääradele karistada M. Tuuma selle teo eest KarS § 209 lg 2 järgi. Käesoleva otsuse alap-des 123.1, 123.3 ja 123.4 nimetatud kolme teo eest tuleb aga M. Tuumale mõista iseseisev karistus.
220.Lisaks on enne karistuste mõistmist vaja otsustada ka seda, kuidas talitada nende tegude osas, mille puhul kasutas kohus valiktuvastamist (vt käesoleva otsuse p-d 158 ja 181–185). Nagu öeldud, ei ole teada, kas need teod kujutavad endast kelmust (KarS § 209 lg 2 p 1) või arvutikelmust (KarS § 213 lg 2 p 1). Valiktuvastamise puhul tuleb karistus in dubio pro reopõhimõttest lähtuvalt mõista kergemat sanktsiooni ette nägeva normi järgi: Tröndle – Leipziger Kommentar zum StGB. 10. Auflage, § 1/110; Wessels/Beulke. Strafrecht. AT. 37. Auflage, § 18/810. Nii KarS § 209 lg 2 p 1 kui ka KarS § 213 lg 2 p 1 näevad ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. Esiteks tähendab see seda, et sanktsioonist tulenevalt pole alust lähtuda karistust mõistes ühest või teisest sättest. Teiseks on seetõttu ükskõik, kumma sätte järgi kohus karistuse mõistab. Tõenäolisem on, et käesoleva otsuse p-s 158 viidatud teod on kelmused: seda seepärast, et enamik neist laenutaotluste esitamise juhtumitest, kus asjaolud on selged, kujutavad endast kelmusi (vt ülal). Seetõttu mõistab kohus M. Tuumale käesoleva otsuse p-s 158 nimetatud tegude eest karistuse KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. See tähendab seda, et M. Tuumale tuleb mõista karistus kahekümne kahe kelmuse eest: lisaks käesoleva otsuse p-s 167.2 nimetatud viieteistkümnele juhule ka Folkefinans AS Eesti filiaali (endine Folkia AS Eesti filiaal) ja 4Finance OÜ kahel korral jätkuva petmise eest (A. L. ja A. U. nimel esinemine), Express Credit OÜ jätkuva petmise eest ja Bondora AS-i ning Swedbank AS-i üheepisoodilise petmise eest. Seda kohus järgnevalt teebki.
221.M. Tuuma süüd suurendab eeskätt kelmuste mastaap: süüdistatav pani mitme aasta jooksul terve hulga kannatanute suhtes toime üle kahekümne kelmuse, mis koosnevad ligi kahesajast episoodist. Samuti tuleb M. Tuuma süüd suurendavana võtta arvesse seda, et M. Tuum pettis laenuandjatelt välja suure hulga raha. Lisaks peab M. Tuuma kasuks arvestama ka seda, et ühe kuriteo pani ta toime A. L. tähtsat isiklikku dokumenti kuritarvitades. Samas esineb ka asjaolusid, mis M. Tuuma süüd olulisel määral vähendavad. Eelkõige on oluline see, et M. Tuum maksis lõviosa laene tagasi ehk ta heastas laenuandjatele neile tekitatud kahju. Ka peab M. Tuuma kasuks arvesse võtma seda, et laenuandjad olid pettuslike laenulepingute sõlmimise M. Tuuma jaoks kergeks teinud. Nimelt ei teinud laenuandjad enamike laenutaotluste puhul (kuigivõrd) pingutusi uurimaks seda, kas A. L. või A. U. ka tegelikult laenu saada tahavad – seda hoolimata sellest, et laenuandjad tegelesid laenude andmisega oma majanduskutsetegevuses ja neil oli seetõttu ressurssi korralikumaks kontrolliks. Seetõttu leiab kohus, et M. Tuuma tuleb karistada sanktsioonimäära keskmisest allapoole jääva vangistusega, mistõttu mõistab kohus M. Tuumale KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kahe aasta pikkuse vangistuse.
222.KarS § 213 lg 2 p 1 näeb samuti ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. On ilmne, et karistus selle sätte järgi peab olema väiksem kui KarS § 209 lg 2 p 1 eest, sest arvutikelmusi pani M. Tuum toime kordades vähem kui kelmusi. Siin esinevad samad M. Tuuma süüd vähendavad asjaolud, mis kelmuse puhul. Seetõttu tuleb M. Tuuma karistada sanktsiooni alumisse otsa jääva karistusega. Kohus mõistab M. Tuumale KarS § 213 lg 2 p 1 järgi ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistuse.
223.KarS § 201 lg 2 p 1 sätestab rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohus leiab, et rahalist karistust mõista ei saa. Seda esiteks seepärast, et M. Tuum rikkus omastamisega kahe erineva kannatanu vara ja tegi seda kahel täiesti erineval viisil. Lisaks on oluline see, et M. Tuuma rahaline olukord on väga halb: tema sissetulekud on napid ja lisaks pannak49 (62)
se süüdistatavale käesoleva otsusega palju erinevatel alustel suurte rahasummade maksmise kohustusi. Seega peab M. Tuumale mõistma vangistuse. M. Tuuma süü suurusele viitab juba ülal öeldu: süüdistatav omastas kahe erineva inimese vara ja tegi seda kahel erineval moel. Samuti peab M. Tuuma kahjuks võtma arvesse seda, et A. U. usaldas süüdistatavat. Samas kõneleb M. Tuuma kasuks see, et ta ei omastanud väga suuri rahasummasid. A. K. rahakoti enda kasuks pööramise juures tuleb arvesse võtta seda, et seda tegu ei planeerinud M. Tuum kuidagi ette, vaid ta kasutas ära talle n-ö sülle kukkunud võimalust. Kohtu hinnangul vastab M. Tuuma süüle kaheksa kuu pikkune vangistus ja selle kohus M. Tuumale mõistabki.
224.KarS § 349 sätestab üksnes rahalise karistuse. Olgu märgitud, et seadusandja otsustus näha kuriteo eest ette vaid rahaline karistus, on ebaloogiline: kui teo toimepanijal raha ei ole või kui rahalise karistuse täitmine oleks muul põhjusel (äärmiselt) ebatõenäoline, peaks olema kohtul võimalik karistada teo toimepanijat teistsuguse karistusega, st vangistusega. M. Tuuma puhul ongi rahaline karistus täiesti ebasobilik sanktsioon (vt käesoleva otsuse eelmist punkti). Et aga seadusandja on KarS § 349 puhul otsustanud ebaloogiliselt alternatiivideta rahalise karistuse kasuks, tulebki M. Tuumale mõista rahaline karistus. KarS § 44 lg-st 1 tulenevalt võib kohus mõista kuriteo eest rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära. M. Tuuma süüd suurendab see, et ta pani kuriteo toime korduvalt: kolm korda (vt käesoleva otsuse alap 219.4). Siiski ei ole süüdistatava süü kuigi suur. Seda esiteks seetõttu, et võõra ID-kaardi kasutamise tingis soov saada laenuandjatelt raha ja selle eest kohus juba mõistis M. Tuumale karistuse. Teiseks on ID-kaardi kasutamine kolmel korral siiski võrdlemisi vähemastaapne – eriti võrreldes (arvuti)kelmuste suure arvuga. Seetõttu leiab kohus, et M. Tuuma tuleb karistada 50 päevamäärase rahalise karistusega. Et M. Tuuma sissetulekud on napid, tuleb lähtuda KarS § 44 lg-s 2 nimetatud miinimumpäevamäärast, milleks on 10 eurot. See tähendab, et rahalise karistuse suurus on 500 eurot.
225.KarS § 209 lg 2 p 1, § 213 lg 2 p 1 ja § 201 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistustest tuleb KarS § 64 lg 1 alusel moodustada liitkaristus. Kohus leiab, et KarS § 209 lg 2 p 1 järgset karistust tuleb suurendada. KarS § 213 lg 2 p 1 ja § 201 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuste täielikku kaetuks lugemist ei pea kohus põhjendatuks. Arvutikelmusi oli episoodide hulka arvestades võrdlemisi palju ja nende puhul olid kannatanud teised kui kelmuste puhul. Ka omastamiste puhul tuleb arvestada eeskätt seda, et kannatanud olid teised kui (arvuti)kelmuste puhul. Seetõttu mõistab kohus M. Tuumale kahe aasta ja kaheksa kuu pikkuse liitvangistuse.
226.Kohus jätab nii vangistuse kui ka rahalise karistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata. On alust loota, et M. Tuum enam kuritegusid ei soorita. Selle lootuse saab rajada eeskätt sellele, et M. Tuuma ei ole varem karistatud. Seepärast on alust eeldada, et praegune karistus suunab süüdistatava õiguskuulekale teele. Seepärast allutab kohus M. Tuuma KarS § 73 lg 1 alusel katseajale. Selle pikkuseks määrab kohus KarS § 73 lg 3 alusel kolm aastat, mille kestel ei tohi M. Tuum panna toime uut tahtlikku kuritegu.
(E) Tsiviilhagid
227.M. Tuuma vastu esitasid tsiviilhagid 18 isikut:
227.1.A. L. 450 eurot (kd 1, tl 64);
227.2.A. U. 3534,20 eurot (kd 1, tl 65–66);
227.3.A. K. 2500 eurot (kd 1, tl 67); 50 (62)
227.4.IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) esitas kaks hagi: 2486,65 eurot (kd 1, tl 68; seotud A. U. ) ja 2808,01 eurot (kd 1, tl 69; seotud A. L. );
227.5.4finance OÜ 775 eurot (kd 1, tl 73–74);
227.6.Folkefinans AS Eesti Filiaal (endine Folkia AS Eesti filiaal) esitas kaks hagi: 391,40 eurot (kd 1, tl 75) ja 1606 eurot (kd 1, tl 76);
227.7.Creditstar Estonia AS (endine SMS Laen AS) 932,23 eurot (kd 1, tl 80–81);
227.8.Ferratum Estonia OÜ esitas kaks hagi: 616,86 eurot (kd 1, tl 86–87) ja 2247,17 (kd 1, tl 88–89);
227.9.Bigbank AS 465,08 eurot (kd 1, tl 92);
227.10.Snel Grupp OÜ esitas kaks hagi: 580,91 eurot (kd 1, tl 94–95) ja 491,74 eurot (kd 1, tl 96–97);
227.11.Bondora AS (endine isePankur AS) 1796,28 eurot;
227.12.TF Bank AB 1489,79 eurot;
227.13.Omega Invest OÜ esitas kaks hagi: 4993,38 eurot (kd 1, tl 111–114) ja 77,29 eurot (kd 1, tl 115–116);
227.17.Placet Group OÜ esitas kaks hagi: 705,03 eurot (kd 1, tl 138–139; seotud A. U. ) ja 1000 eurot (kd 1, tl 140–141; seotud A. L. );
227.18.BB Finance OÜ7 1734,78 eurot;
227.19.BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja bongabonga) 321 eurot.
228.Mõningaist neist hagidest kohtumenetluses loobuti ja ühte vähendati:
228.1.A. K. vähendas nõude 2500 euro peale (kd 4, tl 24);
228.2.Snel Grupp OÜ loobus 491,74 eurose hagi välja nõudmisest (kd 9, tl 83);
228.3.Folkefinans AS Eesti Filiaal (endine Folkia AS Eesti filiaal) loobus mõlemast hagist (kd 8, tl 51; kd 10, tl 131).
229.Ülejäänud hagid jäid selliseks, nagu nad esitamisel olid. BB Finance OÜ on äriühing, millele kohus viitas eelnevas otsuses kui BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) (vt ka joonealune märkus nr 3).
51 (62)
230.A. L. 450 euro nõue on rajatud sellele, et A. L. maksis selle summa Snel Grupp OÜ-le M. Tuuma poolt 20. novembril 2013 Snel Grupp OÜ-lt võetud laenu eest (kd 1, tl 64). Kohtu hinnangul ei ole selle nõude rahuldamine võimalik.
230.1.Seda nõuet ei saa rajada lepinguõigusele, sest A. L. ei sõlminud sellega seoses M. Tuumaga mingit lepingut.
230.2.Ära langeb ka käsundita asjaajamine, sest A. L. ei olnud soovi M. Tuuma soodustada (vt VÕS § 1018 lg 2 ja Tampuu – VÕS. Kommentaar. III kd, § 1018/3.3).
230.3.Tugineda ei saa ka alusetule rikastumisele, sest M. Tuum A. L. seda 450 eurot ei saanud (vt VÕS § 1028 lg 1).
230.4.Viimaks ei saa nõuet püstitada deliktiõigusele, sest M. Tuum ei tekitanud A. L. 450 euro suurust kahju. A. L. hakkas Snel Grupp OÜ-le tasuma raha omal soovil oma lihtsameelsuse tõttu: talle saadeti nõue tasuda võlg, millest ta midagi ei teadnud ja ta hakkaski seda tasuma (vt kd 4, tl 8).
230.5.Muid potentsiaalseid nõudealuseid kohus ei näe.
230.6.Käesoleva asja raamest väljuvalt olgu märgitud, et A. L. on võimalik esitada alusetu rikastumise nõue Snel Grupp OÜ vastu.
231.A. U. on esitanud nõude M. Tuumalt 3534,20 euro saamiseks. Nõue baseerub sellel, et M. Tuum kandis kokku sellise summa A. U. arveldusarvelt oma pangakontole (kd 1, tl 65). See hagi tuleb rahuldada osaliselt.
231.1.Kohus tuvastas ülal, et osa M. Tuuma ülekannetest kujutavad endast A. U. vara omastamist. Selle osa suurus on 2186,70 eurot. Niisiis ületab hagis taotletav viimasena nimetatud summat 1347,50 euro võrra. Selles osas (st 1347,50 eurot) tuleb jätta hagi rahuldamata. Nimelt sätestab KrMS § 381 lg 1 p 1, et tsiviilhagis esitatava nõude aluseks olevad faktilised asjaolud peavad kattuma olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. 1347,50 euro üle kandmist ei saa seostada M. Tuuma ühegi kuriteoga.
231.2.2186,70 eurot tuleb aga M. Tuumalt A. U. kasuks välja mõista. Seda seetõttu, et nende ülekannetega tekitas M. Tuum A. U. õigusvastaselt kahju VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 mõttes: süüdistatav rikkus kannatanu omandiga sarnast õigust (vara) ja KarS §-s 201 sätestatud kohustust mitte omastada võõrast vara.
232.A. K. rajab oma 2500 eurose nõude väitele, et M. Tuuma poolt temalt ära võetud rahakotis oli 2500 eurot tema raha. Kohus usub A. K. sellegi osas: A. K. selgitas arusaadavalt ja põhjalikult nii seda, millistel asjaoludel tal suur hulk sularaha kaasas oli, kui ka seda, et seda raha oli (vähemalt) 2500 eurot. Rahakotti ära võttes tekitas M. Tuum A. K. õigusvastaselt kahju VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 mõttes: süüdistatav rikkus kannatanu omandit ja KarS §-s 201 sätestatud kohustust mitte omastada võõrast vara. Niisiis tuleb A. K. hagi rahuldada ja M. Tuumalt A. K. kasuks 2500 eurot välja mõista.
233.Järgnevalt otsustab kohus laenuandjate nõuete rahuldamise üle.
234.Omega Invest OÜ ja OÜ Sissenõudja hagid tuleb jätta läbi vaatamata. Tsiviilhagi võib KrMS § 381 lg 1 kohaselt esitada kannatanu. Kannatanu on KrMS § 37 lg 1 ls 1 järgi isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. M. Tuum ei 52 (62)
kahjustanud oma õigusvastaste tegudega vahetult ei Omega Invest OÜ-d ega OÜ-d Sissenõudja, sest viimased ostsid nõudeõiguse Omaraha OÜ-lt (vt hagisid ja Omega Invest OÜ ning OÜ Sissenõudja esindajate kohtuistungil antud ütlusi). Niisiis ei ole tegemist kannatanutega.
235.Läbi tuleb jätta vaatamata ka 4finance OÜ ja BB Credit OÜ (endine BB Finance OÜ ja bongabonga) hagid. Äriregistri teabesüsteemi kohaselt on need äriühingud registrist kustutatud. Kas nende nõuded läksid kellelegi üle, ei ole oluline. Seda esiteks seetõttu, et mõni muu isik ei ole neid nõudeid praeguses menetluses esitanud. Teiseks ta ka ei saaks seda teha, sest ta ei oleks kannatanu (vt käesoleva otsuse eelmist punkti).
236.Ülejäänud hagide osas tuleb menetlusõiguslikust küljest küsida kõigepealt seda, kas täidetud on KrMS § 381 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus, et nõude aluseks olevad faktilised asjaolud peavad olulises osas kattuma menetletava kuriteo tehioludega. Nimelt on siin vähemalt esmapilgul tegemist olukorraga, kus tsiviilhagides nõutakse sellist kahju, mida pole tekitatud kuriteoga vahetult. Vahetust kahjust saaks kelmuse puhul rääkida nt siis, kui kelm annab ohvrile võltsid rahatähe (mida ohver peab õigeks rahaks) ja saab vastu ohvri asja: sellisel juhul ei oleks probleemi öelda, et kelm tekitas ohvrile vahetult kuriteoga asja väärtusega võrdse kahju. Samuti võib viidata olukorrale, kus varakäsutuse laseb teha isik, kes teab, et ta omapoolset vastusooritust ei tee (nt ei teab restoranis praadi tellides, et ta selle eest ei maksa või teab, et ta ei maksa laenuks taotletavat raha tagasi). Praegu aga seisnes kahju selles, et laenuandjatel tekkinud õigus nõuda A. L. ja A. U. laenu tagastamist oli sisuliselt väärtusetu (vt käesoleva otsuse p-d 160 ja 237). Kohus leiab siiski, et KrMS § 381 p 1 hõlmab ka sellised juhtumid. Esiteks võib öelda, et siingi on kahju vahetu. Nimelt realiseerus lõpuks (mis sest et vaid mõningate laenude puhul) täpselt see oht, mille M. Tuum lõi: laenuandjad ei saanud oma raha tagasi. Kui ka kahju vahetust eitada, tuleb tähele panna, et KrMS § 381 lg 1 p 1 ei nõuagi, et kahju oleks tekitatud vahetult. See säte räägib tsiviilõigusliku nõude aluste olulist kattuvust menetletava kuriteo tehioludega. Niisiis on sellesisuline otsustus normatiivne: tuleb hinnata, kas nõue on piisaval määral kuriteoga seotud või mitte. Kohtu hinnangul see praegu nii on: siinkohal võib korrata juba ülal öeldut, et laenuandjatel jäi M. Tuuma teo tõttu tehtud (mõningate) varakäsutusega kaotatud raha tagasi saamata.
237.Materiaalõiguslikult on olukord järgmine. Teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (RKEKo 3-1-1-106-12, p 64; RKTKo 3-2-1-135-16, p 16). Ülal öeldust tulenevalt sõlmis M. Tuum käesoleva otsuse p-des 24, 25, 68 ja 69 nimetatud laenulepingud IPF Digital Estonia OÜ-ga (endine MCB Finance OÜ), Creditstar Estonia AS-ga (endine SMS Laen AS), Ferratum Estonia OÜ-ga, Bigbank AS-ga, Snel Grupp OÜ-ga, Bondora AS-ga, TF Bank AB-ga, Omaraha OÜ-ga, Credit.ee OÜga, Placet Group OÜ-ga ja BB Finance OÜ-ga A. L. ja A. U. identiteeti kasutades A. L. ja A. U. nõusolekuta. Ei A. L. ega A. U. neid lepinguid heaks kiitnud ei ole. A. L. poolset heakskiitu ei saa tuletada sellest, et A. L. maksis Snel Grupp OÜ-le 450 eurot: selle summa maksis lihtsameelne A. L. ära sellepärast, et seda temalt nõuti – heakskiitu M. Tuuma poolt salaja sõlmitud lepingule see aga endast ei kujuta. Niisiis on viidatud laenulepingud tühised. TsÜS § 130 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel tehingu teinud isik, kellel ei olnud esindusõigust, peab juhul, kui isik, kelle nimel tehing tehti, tehingut heaks ei kiida, hüvitama teisele poolele tehingu ettevalmistamisel kantud kulutused ja sellega seotud muu kahju, mida teine pool kandis seetõttu, et ta uskus esindusõiguse olemasolusse. Lisaks määrab TsÜS § 130 lg 2, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, peab ta lisaks TsÜS § 130 lg-s 1 nimetatud kahjule hüvitama teisele poolele ka tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju. See alus prevaleerib deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj.) ja alusetu rikastumise õiguse (VÕS § 1027 jj.) üle (RKEKo 3-1-1-106-12, p 64). 53 (62)
TsÜS § 130 lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise kohustuse eesmärgiks on asetada esindusõiguseta esindajaga tehingu teinud pool olukorda, milles ta oleks olnud, kui esindajal oleks olnud esindusõigus ning temaga tehtud tehing kehtiks ja oleks täidetud (RKEKo 3-1-1-106-12, p 71). Tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahjuna TsÜS § 130 lg 2 mõttes on sellise laenu võtmise puhul käsitatavad nii laenusummad, mis laenuandjad petturi poolt teiste isikute nimel sõlmitud lepingute alusel välja maksid, kui ka lepingutes sätestatud viivised, intressid jm kõrvalnõuded (samas).
238.Kõrvalnõuetega seoses tuleb siiski tähele panna seda, et välja saab mõista üksnes sellised kõrvalnõuded, mis on seaduslikud. Et praegusel juhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses, võivad kõrvalnõuded osutuda ebaseaduslikuks eeskätt VÕS § 4062 alusel, mis näeb ette krediidi kulukuse määra lae. Kui lepingus on kokku lepitud seadusest kõrgem krediidi kulukuse määr, on see kokkulepe tühine (VÕS § 4062 lg 1) ja VÕS § 4062 lg-st 3 lähtuvalt tuleb juhinduda seaduses sätestatud intressist. See kehtib sõltumata sellest, kas lepingu sõlmimise ajal VÕS § 4062 kehtis või mitte. Seda seetõttu, et ka enne selle sätte kehtimist oli maksvusel hea usu põhimõte (VÕS § 6) ja hea usu põhimõtte kohaselt on tühine kokkulepe, mille järgi ületab tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seaduses (VÕS § 94 lg-s 1) seatakse intressimäär sõltuvusse Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavat viimasest intressimäärast, mis on viimastel aastatel olnud äärmiselt madal. See tähendab seda, et liigsuure lepingujärgse intressi puhul kohaldub sisuliselt null-intress.
239.Tähtis on panna tähele ka tõendamiskoormisega seotud asjaolusid. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ls-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Laenuandjad peavad seetõttu tõendama, et nad on sõlminud lepingu, et nad maksid lepingust lähtuvalt M. Tuumale raha välja ja et nende nõuded ei ületa lepingus märgitut. See tähendab muu hulgas seda, et intressinõuete puhul peab kohus kontrollima üksnes seda, kas need nõuded jäävad lepingu raamidesse ja ega nad ei ole seadusega lubatust kõrgemad. Kui need tingimused on täidetud, tuleb nõuded rahuldada. Eeskätt on oluline see, et laenuandjad ei pea tõendama seda, et nad on mingi osa sellest, mida nad lepinguga nõuda saaksid, kätte saanud. Seda peaks tõendama M. Tuum. Nimelt ei saa laenuandjatelt nõuda, et nemad peavad tõendama negatiivset asjaolu ehk peavad veenma kohut selles, et M. Tuum neile raha maksnud ei ole. See tähendab kokkuvõtvalt seda, et kohus peab analüüsima üksnes seda, kas laenuandjate nõuded jäävad lepingu ja seadusega lubatu piiresse: vaid juhul, kui nad on lepingus kirja pandust või seaduses lubatust suuremad, tuleb nad jätta rahuldamata.
240.Üksikute hagidega seoses tähendab ülal öeldu järgmist.
241.IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) kasuks tuleb M. Tuumalt mõista välja kokku 4025,24 eurot ja seda järgmistel kaalutlustel.
241.1.A. U. seotud laenu osas nõuab IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) 2000 eurost põhivõlga, 481,65 eurot intresse (nn laenutasu) ja 5 eurot meeldetuletusteatise tasu. Selle hagi kohus rahuldab.
241.2.IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) maksis M. Tuumale 14. jaanuaril 2016 laenulepingu nr 2617142 alusel 2000 eurot (vt käesoleva otsuse p 73.10). Ühtegi senti sellest rahast IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) väitel talle tagastatud ei ole
54 (62)
– vastupidised tõendid puuduvad. Seetõttu peab M. Tuum maksma IPF Digital Estonia OÜ-le (endine MCB Finance OÜ) 2000 eurot.
241.3.Intressiga seoses tuleb kõigepealt viidata sellele, et krediidi kulukuse määr oli lepingu kohaselt 60,96% (kd 7, tl 8 ja 11). See määr jäi napilt lubatu piiresse: lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 21,65% ehk maksmimaalselt võis krediidi kulukuse määr olla 64,95%. Seega ei ole leping VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine. Intressimäär oli lepingu kohaselt 47,88% aastas (kd 7, tl 8 ja 11). Mida see täpselt tähendab, jääb segaseks, sest lepingu kohaselt tuli laen tagasi maksta kahe aasta jooksul (kd 7, tl 8 ja 11). Kohus tõlgendab lepingut nii, et 2000 euro pealt tuli maksta 47,88% intresse ehk kokku 957,60 eurot. Välja nõutav 481,65 eurot jääb selle piiresse, mistõttu tuleb M. Tuumal see IPF Digital Estonia OÜ-le (endine MCB Finance OÜ) välja maksta.
241.4.5 eurone meeldetuletusteatise tasu (kd 7, tl 15) on lepingu (kd 7, tl 12) ja VÕS § 1132 lg-ga 1 kooskõlas, mistõttu tuleb see M. Tuumalt välja mõista.
241.5.A. L. puudutava laenu osas soovib IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) 1500 eurot põhivõlana, 1271,01 eurot intresse (nn laenutasu) ja 37 eurot lepingujärgsete meeldetuletusteadete saatmise tasu (12+25). Selle nõude rahuldab kohus osaliselt.
241.6.IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) maksis 17. oktoobril 2014 laenulepingu nr 712613 alusel M. Tuumale 1500 eurot (vt käesoleva otsuse p 34.7). Hagi kohaselt maksti sellest laenust tagasi 100 eurot, mille laenuandja arvas 30 euro ulatuses lepingu sõlmimise tasuks ja 70 euro ulatuses intressidest maha – nii, nagu leping seda ette nägi. Niisiis on põhivõlg senini täielikult tasumata ja 1500 eurot tuleb M. Tuumalt välja mõista.
241.7.Puutuvalt intressidesse tuleb tähele panna seda, et krediidi kulukuse määr oli lepingu järgi 103,41%. Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määr 32,95%. Seega ületas 103,41% selle määra korrutist kolmega. Niisiis on leping selles osas tühine. Intressi tuleb maksta VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Selleks on kahe aastasel lepingul 1500 euro pealt 1,59 eurot. Selle summa mõistabki kohus M. Tuumalt IPF Digital Estonia OÜ (endine MCB Finance OÜ) kasuks välja.
241.8.12 ja 25 euroste meeldetuletusteatiste esitamise tasudega seoses peab märkima, et VÕS § 1132 lepingu sõlmimise ajal ei kehtinud. Et aga see säte võimaldab sellises suurusjärgus tasu nõuda, ei ole need tasud hea usu põhimõttega vastuolus. Seetõttu peab M. Tuum maksma IPF Digital Estonia OÜ-le (endine MCB Finance OÜ) 37 eurot lepingujärgsete meeldetuletusteadete saatmise tasu (kd 7, tl 103 ja 104).
242.Creditstar Estonia AS (endine SMS Laen AS) kasuks mõistab kohus M. Tuumalt välja 932,23 eurot. Creditstar Estonia AS (endine SMS Laen AS) on rajanud oma 932,23 eurose nõude kahele väljamaksele: 18. novembril 2014 tehtud 1200 eurosele maksele (vt käesoleva otsuse p 95.3) ja 15. oktoobril 2015 makstud 800 eurole (vt käesoleva otsuse p 95.4). Hageja esindaja selgitas kohtus, et algsest 1200 eurosest laenust maksti osa tagasi, nii et algse laenusumma jäägiks jäi 296,92 eurot, misjärel võeti täiendav laen 800 eurot, nii et laen suurenes 1096,92 eurole (kd 4, tl 25). Sellest 1096,92 eurost maksti osa ära. Hagi kohaselt maksti kokku tagasi 745,80 eurot. Et tagasi makstud oleks rohkem, M. Tuum (ega keegi teine) tõendanud ei ole. Et laenusumma (2000 eurot) ja ära makstu (745,80 eurot) vahe on suurem kui 932,23, tuleb hagi täielikult rahuldada.
55 (62)
243.Ferratum Estonia OÜ kasuks mõistab kohus M. Tuumalt välja kokku 1321,02 eurot ja seda järgmistel põhjustel.
243.1.A. U. nimel võetud laenu osas tuleb 616,86 euro saamisele suunatud hagi rahuldada 320,06 euro osas. Ferratum Estonia OÜ maksis 6. oktoobril 2015 M. Tuumale 600 eurot (vt käesoleva otsuse p 90.17). Hagi kohaselt maksti sellest rahast A. U. ja M. Tuuma pangakontodelt tagasi 280,16 eurot. Nende 280,16 euro võrra tuleb M. Tuuma maksekohustust vähendada. Küsimus on selles, millisest summast 280,16 eurot maha arvata. Hagi järgi arvati 70,91 maha põhivõlast ja 209,25 läks intresside katteks. See siiski oluline ei ole. Nimelt ei tea kohus, kui suur oli lepingujärgne intress: selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Need tõendid oleks pidanud esitama hageja, sest just tema peab ära tõendama nõude suuruse. Seetõttu lähtub kohus VÕS § 94 lg 1 järgsest sama hästi kui olematust intressist, milleks on 20 senti (arvutuse lõppajaks on võetud hagis nimetatud 6. juuni 2016). Niisiis tuleb ära makstud 280,16 eurot maha arvata 600,20 eurost. See teeb 320,04 eurot.
243.2.A. L. seotud hagi moodustub 1000 eurost laenu põhiosa katteks ja 1247,71 eurosest intressinõudest. Ferratum Estonia OÜ maksis 26. oktoobril 2014 M. Tuumale 1000 eurot (vt käesoleva otsuse p 49). Hagi kohaselt pole seda laenu üldse tagasi makstud. Vastupidised tõendid puuduvad. See tähendab seda, et M. Tuumalt tuleb välja mõista 1000 eurot laenu põhiosa katteks. Et tõendatud pole seda, kui suur oli lepingus kokku lepitud intress, lähtub kohus seadusjärgsest intressist. Selleks on 1000 euro pealt lepingu sõlmimisest kuni 1. juunini 2016 (nimetatud hagis) 98 senti. Seepärast tuleb M. Tuumalt mõista välja 1000,98 eurot Ferratum Estonia OÜ kasuks.
244.Bigbank AS-i hagis pole täpselt märgitud, mida 465,08 eurot endast kujutab: on öeldud, et tegu on veel tasumata krediidisummaga. See hagi tuleb rahuldada täielikult. Bigbank AS maksis 2. septembril 2013 M. Tuumale 1300 eurot (vt käesoleva otsuse p 96). Sellest rahast maksti 4. oktoobrist 2013 kuni 6. märtsini 2016 M. Tuuma ja A. U. arveldusarvelt tagasi 1103,27 eurot (tehti 30 makset à ca 37 eurot) (kd 4, tl 1). See summa tuleb M. Tuuma vastasest nõudest maha arvata. Lepingu järgne nõue oli kokku 1753,39 eurot (1300 eurot põhivõlg ja 453,39 eurot intressid) (kd 3, tl 198–199). Niisiis ei ole alust öelda, et krediidikulukuse määr oli liiga kõrge (vt käesoleva otsuse p 238). See tähendab seda, et 1103,27 tuleb maha arvata 1753,39st. See teeb 650,12. Et 650,12 on suurem kui nõutav 465,08, tuleb hagi täies mahus rahuldada.
245.Snel Grupp OÜ hagis nõutakse 580,91 eurost põhivõlga. Selle hagi jätab kohus rahuldamata. Snel Grupp OÜ maksis 14. oktoobril 2013 M. Tuumale 900 eurot (vt käesoleva otsuse p 103.15). Lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr 151,81% (kd 8, tl 136 pöördel). Et Eesti Panga avaldatud kulukusmäär oli 33,29%, on leping intresse puutuvas osas tühine (vt käesoleva otsuse p 238). Seetõttu tuleb lähtuda seaduses kehtestatud määrast, milleks oli 3,44 eurot (arvutatud lepingu sõlmimisest kuni hagi esitamiseni). Seega sai Snel Grupp OÜ nõuda lepingu alusel kokku 903,44 eurot. Aastate jooksul on M. Tuum maksnud Snel Grupp OÜ-le tagasi 2684,17 eurot (kd 8, tl 181 pöördel). See tähendab seda, et Snel Grupp OÜ ei saa M. Tuumalt midagi nõuda. Tähtsust ei ole sellel, et Snel Grupp OÜ on lõviosa 2684,17 eurost lugenud lepingu pikendamise tasuks (kd 8, tl 181 pöördel). Sellise tasu näol ei ole sisuliselt tegu millegi muu kui intressiga: laenu saaja pidi maksma raha selle eest, et ta laenu kasutada sai.
246.Bondora AS-i hagi koosneb 1421,82 eurosest põhivõla ja 374,46 eurosest intressinõudest. Selle hagi rahuldab kohus 1165,9 euro ulatuses. Bondora AS maksis M. Tuumale 30. novembril 2014 1600 eurot (vt käesoleva otsuse p 109). Hagi kohaselt maksti laenust tagasi 978,10 eurot. See raha tuleb M. Tuuma vastu lepingu järgi esitada võidavast nõudest maha arvata. Seetõttu tuleb teha selgeks, kui palju võis lepingu järgi nõuda. Intress oli protsentides 56 (62)
34 ehk eurodes 544. Niisiis võis kokku nõuda 2144 eurot. 2144–978,10=1165,9. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt ehk 1165,9 euro ulatuses.
247.TF Bank AB soovib 1489,79 eurot selle eest, mida ta nimetab põhivõlaks seoses 19. septembril 2011 sõlmitud ja 25. aprillil 2012 ning 26. märtsil 2013 n-ö pikendatud lepinguga. TF Bank AB kandis 19. septembril 2011 A. U. arveldusarvele 1000 eurot (vt käesoleva otsuse p 112), 23. aprillil 2012 863 eurot (vt käesoleva otsuse p 113) ja 26. märtsil 2013 689 eurot (vt käesoleva otsuse p 114). See hagi jääb rahuldamata. Nagu käesoleva otsuse p-st 67 ilmneb, ei saa tuvastada, et nende rahaülekannete aluseks olnud lepingud sõlmis M. Tuum ilma A. U. nõusolekuta. See tähendab seda, et tugineda ei saa käesoleva otsuse p-s 237 kirjeldatud õiguslikule konstruktsioonile. Ka mingil muul alusel TF Bank AB kohtu hinnangul M. Tuumalt nende kolme rahaülekandega seoses midagi nõuda ei saa. Ei saa välistada, et nende ülekannetega seotud nõuded saab TF Bank AB esitada A. U. vastu seoses A. U. poolse lepingu rikkumisega – see aga ei ole praeguse menetluse ese.
248.Omaraha OÜ hagis nõutakse 232,10 eurot põhivõlana ja 40,81 eurot intressidena. Kohus rahuldab selle hagi täielikult, st 272,91 euro ulatuses. Omaraha OÜ maksis M. Tuumale 13. veebruaril 2014 345,60 eurot (vt käesoleva otsuse p 44.10). Lepingujärgne krediidi kulukuse määr oli mõneti üle 27%: see moodustus 27% suurusest intressist ja ca 15 euro suurustest muudest kulutustest (kd 4, tl 92). See määr on hea usu põhimõtte pärane. Järgnevalt tuleb välja selgitada, kui palju sai lepingu järgi nõuda raha tagasimakseteks kokku. Arvutamise aluseks tuleb võtta mitte välja makstud 345,60 eurot, vaid laenu kogusummaks olev 360 eurot. Seega sai kokku nõuda 457,20 eurot (360x1,27). Osa sellest on M. Tuum tagasi maksnud. Nimelt maksti 2014. aasta aprillist kuni oktoobrini R. K. kontolt: Omaraha OÜ esitatud tabelist nähtub, et A. L. kasutajanime alt tehti ülekandeid, mille selgituses oli kombinatsioon S14321805 (kd 4, tl 125). Et 13. veebruaril 2014 sõlmitud (tühine) laenuleping kannab numbrit S14321805 (kd 4, tl 126), ei saa jõuda ühelegi mulle järeldusele, et ülekanded tehti seoses selle lepinguga – tõsi, seda osaliselt (vt all). Ei ole võimalik, et ülekanded oleks teinud keegi muu kui M. Tuum, kes on R. K. abikaasa (kd 10, tl 135 pöördel). Ülekandeid, mille selgituses on märgitud kombinatsioon S14321805, on seitse. Ometigi ei saa neid kõiki ülekandeid arvesse võtta, sest neli ülekannet sisaldavad selgituses S14321805 kõrval ka teisi sarnaseid kombinatsioone. Seega on äärmiselt tõenäoline, et nende ülekannetega maksti tagasi mitut võlga. Et tagasimaksmisega seonduv tõendamiskoormis lasub M. Tuumal (vt käesoleva otsuse p 239), oleks just tema pidanud tõendama, kui suure osa neis n-ö segamaksetest moodustas tagasimakse seoses laenuga nr S14321805. Üheselt selge on aga see, et 13. märtsi, 12. septembri ja 13. oktoobri tagasimaksed tegi M. Tuum seoses laenuga nr S14321805. Need tagasimaksed olid vastavalt 19,64, 20 ja 20 eurot ehk kokku 59,64 eurot. Need 59,64 eurot tuleb 457,20 eurost maha arvata. Et selle arvutustehte tulemus 397,56 on suurem kui hagis nõutav, tuleb Omaraha OÜ hagi rahuldada täielikult.
249.Credit.ee OÜ tahab 652,93 eurot 8. oktoobril 2015 makstud 900 euro tõttu (vt käesoleva otsuse p 81.20). Krediidi kulukuse määr oli lepingu järgi 73,1% (kd 5, tl 100 pöördel). See jääb napilt alla lubatu, sest lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud määr 26,57%. Seetõttu saab lähtuda sellest, et kuu aja pikkuse tagasimaksega lepingu põhjal pidi tagastama 900 eurot põhivõlana ja 35,91 eurot intressidena (kd 5, tl 100 pöördel). On võimalik, et M. Tuum on osa sellest rahast tagasi maksnud: Credit.ee OÜ ei nõua välja 935,91 eurot. Seda aga tõendatud ei ole, mistõttu peab lähtuma sellest, et mingit tagasimakset toimunud pole (vt ka käesoleva otsuse p 239). Et hagis taotletav 652,93 eurot jääb alla 935,91 euro, tuleb hagi täielikult rahuldada.
250.Placet Group OÜ kasuks tuleb M. Tuumalt mõista välja kokku 1470,70 eurot ja seda järgmistel kaalutlustel. 57 (62)
250.1.A. U. seotud 705,30 eurost laenu puutuvalt rahuldab kohus hagi 570,70 euro osas. Placet Group OÜ on rajanud oma nõude 24. septembril 2015 võetud 1000 eurosele laenule (vt käesoleva otsuse p 77.16). Selles osas koosneb hagi kahest nõudest: 605,30 eurot laenu tagasimakse ja 100 eurot õigusabikulud.
250.2.Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 73,08% (kd 6, tl 27 pöördel). See jääb napilt alla lubatu, sest lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud määr 26,57%. Seetõttu saab lähtuda sellest, et kahe kuu pikkuse tagasimaksega lepingu põhjal pidi tagastama 1069,70 eurot, st 1000 eurot põhivõlana ja 69,70 eurot intressidena (kd 6, tl 27 pöördel). Placet Group OÜ lisatud arvutisüsteemi väljavõtte kohaselt on tagastatud viiel korral kokku 599 eurot (46,12+138,22+138,22+138,22+138,22) (kd 10, tl 65). Kui arvutada 1069,70 eurost maha 599 ei saa mitte 605,03, vaid 470,70. Seetõttu tuleb hagi selles osas rahuldada 470,70 euro ulatuses.
250.3.Õigusabikulude nõue tugineb sellele, et Placet Group OÜ kulutas hagi koostamiseks raha: ta lasi hagi valmis teha Civilis Õigusbüroo OÜ-l ja maksis selle eest 100 eurot (kd 10, tl 66). See raha kujutab endast Placet Group OÜ jaoks kahju, mille tekitas M. Tuum laenu võtmise ja selle tagastamata jätmise tõttu. Niisiis tuleb M. Tuumalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel see 100 eurot välja mõista.
250.4.A. L. puudutava laenu osas tuleb M. Tuumalt mõista välja taotletud 1000 eurost 900.
250.5.11. septembril 2014 maksis Placet Group OÜ M. Tuumale 900 eurot (vt käesoleva otsuse p 31.14). Ei ole tõendatud, et sellest laenust midagi tagasi makstud oleks. Erinevalt prokurörist on kohtu hinnangul ebaoluline, et A. L. on selle laenuga seotud nõude tõttu juba maksnud 450 eurot. Käesoleva otsuse p-st 230 tulenevalt ei olnud A. L. sellise raha maksmiseks kohustust ja ta võib selle Placet Group OÜ-lt välja nõuda. Küll aga on Placet Group OÜl käesoleva otsuse p-s 237 märgitust nähtuvalt õigus nõuda M. Tuumalt viimasele antud 900 eurot, mistõttu tuleb hagi selles osas rahuldada.
250.6.100 eurose õigusabikulude nõue jätab kohus rahuldamata. Seda nõuab Placet Group OÜ hagi kohaselt sellepärast, et ta lasi hagi valmis teha Civilis Õigusbüroo OÜ-l ja maksis selle eest 100 eurot. Seda aga tõendatud ei ole: erinevalt käesoleva otsuse alap-s 250.3 käsitletud A. U. seotud arvest ei ole A. L. osas sellist arvet kohtule esitatud.
251.BB Finance OÜ rajab oma 1734,78 eurose nõude sellele 27. märtsil 2014 lepingule. See nõue jääb kohtule arusaamatuks. Esiteks ei ole kohtule esitatud laenulepinguid. Ka ei anna suuremat selgust võlausaldaja esindaja kohtus antud selgitused (kd 8, tl 62–62 pöördel). Selge on üksnes see, et BB Finance rajab oma hagi 27. märtsi 2014 lepingule. Selle lepingu alusel maksti A. U. kontole 400 eurot (vt käesoleva otsuse p 53.11). Samuti ilmneb laenuandja infosüsteemi väljavõttest, et kõik varasemad laenud on tasutud ja maksmata on vaid 27. märtsi 2014 laen (kd 6, tl 143–145). Niisuguses olukorras lähtub kohus sellest, et BB Finance saab nõuda välja 400 eurot põhivõla katteks ja seadusjärgset intressi. Viimane on 85 senti (arvutatud alates 27. märtsist 2014 kuni hagi esitamiseni, st 31. maini 2016). Seetõttu mõistab kohus M. Tuumalt BB Finance OÜ kasuks välja 400,85 eurot. (F) Menetluskulud
252.KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lgga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasu58 (62)
tuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
253.Senises menetluses on otsustatud kanda menetluskulude hulka 4 kuluartiklit (kuluartiklite kogumit).
253.1.Politsei- ja Piirivalveamet luges 26. novembril 2015 määratud kaitsja Kristi Haasi tasuks 104,40 eurot (kd 10, tl 119), 30. novembril 2016 78,96 eurot (kd 10, tl 123) ja 17. jaanuaril 2017 540 eurot (kd 10, tl 127). Kokku luges Politsei- ja Piirivalveamet niisiis Advokaadibüroole Sirje Must maksmisele kuuluvaks 723,36 eurot.
253.2.Kohus pidas 12. septembril 2017 menetluskuluks A. U. esindaja Otto Preemi poolt taotletud 384 eurost tasu (kd 10, tl 175).
253.3.Samuti luges kohus 20. detsembril 2017 menetluskuluks A. L. esindaja A. Küünemäe taotletud 2016,96 eurot (kd 11, tl 27).
253.4.Kohus pidas 18. jaanuaril 2018 menetluskuludeks A. U. ja A. L. 380 eurose (st kokku 760 eurot) ekspertiisi tegemise tasu (vt vastavalt kd 11, tl 101 ja 102).
254.Kohus peab praegu otsustama 6 kulu hüvitamise taotluse üle.
255.A. U. esindaja O. Preem esitas 15. juunil 2017 taotluse hüvitada Valga Advokaadibüroole 1104 eurot (kd 8, tl 94–97). Taotlusest nähtub, et esindajal kulus 1 pooltund aruteluks kannatanuga, 11 pooltundi osalemiseks 7. juunil 2017, 3 pooltundi osalemiseks 8. juuni 2017 kohtuistungil, 13 pooltundi osalemiseks 12. juuni 2017 kohtuistungil, 4 pooltundi osalemiseks 13. juuni 2017 kohtuistungil, 6 pooltundi osalemiseks 15. juuni 2017 kohtuistungil ja 8 pooltundi kohtuistungil osalemise ettevalmistamiseks. Kokku kulus esindajal riigi õigusabi osutamiseks 46 pooltundi. Esindaja nõuab ühe pooltunni eest tasu 20 eurot. Tasule lisandub käibemaks 20%. Kohus rahuldab selle taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 2, § 22 lg 3 ja toimingute tegemise ajal kehtinud Justiitsministri määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (riigi õigusabi alused ja kord) § 1 lg-te 4, 5 ja 10 ning § 8 alusel.
256.A. U. esindaja O. Preem esitas tasutaotluse ka 4. aprillil 2018. Selle taotlusega soovib O. Preem 300 eurot (kd 11, tl 96). Taotlusest nähtub, et esindajal kulus 4 pooltundi tutvumiseks protokollidega ja kohtuvaidluste ettevalmistamiseks, 1 pooltund osalemiseks 26. veebruari 2018 kohtuistungil ja 5 pooltundi osalemiseks 5. aprilli 2018 kohtuistungil. Kokku kulus esindajal riigi õigusabi osutamiseks 10 pooltundi. Esindaja nõuab ühe pooltunni eest tasu 25 eurot. Tasule lisandub käibemaks 20%. RÕS § 4 lg 3 p 2, § 22 lg 3 ja riigi õigusabi aluste ja korra § 1 lg-te 4, 5 ja 10 ning § 8 alusel tuleb see taotlus rahuldada.
257.Niisiis tuleb Valga Advokaadibüroole tasuda kokku 1788 eurot (384 eurot arvati menetluskulu hulka enne praeguse otsuse tegemist ja 1404 eurot (1104+300) käesoleva otsusega.
258.A. L. esindaja A. Küünemäe esitas 5. aprillil 2018 taotluse hüvitada Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid 594,48 eurot (kd 11, tl 98–99). Taotluse kohaselt kulus esindajal 1 pooltund osalemiseks 26. veebruari 2018 kohtuistungil, 4 pooltundi osalemiseks 5. aprilli 2018 kohtuistungil ja 2 pooltundi kohtuvaidluste ettevalmistamiseks. Esindaja nõuab tasu riigi 59 (62)
õigusabi osutamiseks kulunud 7 pooltunni eest. Pooltunni eest soovib esindaja 25 eurot, millele lisandub käibemaks 20%. Lisaks nõuab A. Küünemäe ka sõidukulude hüvitamist marsruudi Tallinn–Valga–Tallinn läbimise eest 26. veebruaril 2018 ja 5. aprillil 2018 kokku 320,40 eurot (2 x 160,20). Sõidukulude hüvitisele lisandub käibemaks 20%. RÕS § 4 lg 3 p 2, § 22 lg 3 ja riigi õigusabi aluste ja korra § 1 lg-te 4, 5 ja 10, § 8 ja § 17 alusel tuleb see taotlus rahuldada.
259.M. Tuuma kaitsja K. Haas taotles 4. aprillil 2018 Advokaadibüroole Sirje Must 4339,20 eurot (kd 11, tl 91–94). Taotluses viidatakse kolmele kuluallikate kompleksile.
259.1.Esiteks märgitakse, et kaitsjal kulus kokku 75 pooltundi istungitel osalemiseks: 1 pooltund osalemiseks eelistungil, 11 pooltundi osalemiseks 7. juuni 2017 kohtuistungil, 3 pooltundi osalemiseks 8. juuni 2017 kohtuistungil, 13 pooltundi osalemiseks 12. juuni 2017 kohtuistungil, 4 pooltundi osalemiseks 13. juuni 2017 kohtuistungil, 8 pooltundi osalemiseks 15. juuni 2017 kohtuistungil, 14 pooltundi osalemiseks 21. augusti 2017 kohtuistungil, 4 pooltundi osalemiseks 24. augusti 2017 kohtuistungil, 1 pooltund osalemiseks 26. veebruari 2018 kohtuistungil, 14 pooltundi osalemiseks 5. aprilli 2018 kohtuistungil ja 2 pooltundi osalemiseks otsuse kuulutamisel. Esimese 58 pooltunni eest tahab kaitsja tasu 20 eurose pooltunnihinnaga, viimase 17 pooltunni eest aga 25 eurose hinnaga; lisandub käibemaks. Sellise eristuse teeb kaitsja seepärast, et enne 29. jaanuari 2018 kehtinud riigi õigusabi tasu ja korra § 6 lg 5 järgi oli tasumäär pooltunni eest 20 eurot, pärast viidatud kuupäeva aga 25 eurot. Nii nõuab kaitsja istungitel osalemise eest kokku 1585 eurot netosummas (1160+425) ehk 1902 eurot brutona (1585x1,2). Kohus rahuldab selle taotluse RÕS § 4 lg 3 p 2, § 22 lg 3 ja toimingu tegemise ajal kehtinud riigi õigusabi aluste ja korra § 1 lg-te 4, 5 ja 10 ja § 6 alusel.
259.2.Lisaks soovib kaitsja tasu istungiteks ettevalmistamise eest. Sellegi tasutaotluse on kaitsja jaganud kaheks: enne 29. jaanuari 2018 istungiteks ettevalmistamise peale kulutatud 4 pooltunni eest soovib kaitsja 320 eurot; pärast nimetatud kuupäeva aset leidnud 8 pooltunni ettevalmistuse eest tahab kaitsja 1200 eurot. 29. jaanuari 2018 mainib kaitsja seepärast, et enne seda kuupäeva oli riigi õigusabi aluste ja korra § 2 lg 1 erinev sellest, milline see säte on nüüd. Nimelt võimaldas enne 29. jaanuari 2018 kehtinud norm suurendada tasu piirmäära kuni 300 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas; nüüd võib seda suurendada kuni 500 protsenti. Tulenevalt enne 1. juulit 2017 kehtinud riigi õigusabi aluste ja korra § 2 lg-st 1 saab öelda, et tasu suurendamine 300 protsenti tähendab korrutamist neljaga ja 500 protsenti tähendab korrutamist kuuega. Piirmääraks on riigi õigusabi aluste ja korra § 6 lg-st 3 tulenevalt 12 pooltundi. See tähendab netona järgmist: 4x20x4=320 ja 8x25x6=1200; kokku 1520. Lisades käibemaksu saab summaks 1824 eurot (1520x1,2). On ilmselge, et käesolev kriminaalasi on eriliselt töömahukas. Seetõttu tuleb kaitsja tasu suurendamise taotlused RÕS § 4 lg 3 p 2, § 22 lg 3 ja toimingu tegemise ajal kehtinud riigi õigusabi aluste ja korra § 1 lg-te 4, 5 ja 10, § 2 lg 1 ja § 6 alusel rahuldada.
259.3.Viimaks soovib kaitsja ka 673,20 euro suuruste sõidukulude hüvitamist 11 korda Tartu ja Valga vahel sõitmise eest. Selle taotluse rahuldab kohus RÕS § 4 lg 3 p 2, § 22 lg 3 ja riigi õigusabi aluste ja korra § 17 alusel.
259.4.Seega tuleb K. Haasi 4399,20 eurone (1902+1824+673,20) tasutaotlus rahuldada täies mahus.
260.Kannatanu BB Finance Estonia OÜ (endine Raha 24 OÜ) esindaja Darbi-Julia Tarmisto esitas 14. juunil 2017 taotluse hüvitada BB Finance Estonia OÜ-le (endine Raha 24 OÜ) 156 eurosed sõidukulud (kd 8, tl 90–92). Seda taotleb kannatanu seepärast, et D-J. Tarmisto käis
60 (62)
12. juuni 2017 kohtuistungil ja sõitis oma töökohast Tallinnas Valka ning tagasi. Kohus loeb need kulud KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 3 alusel menetluskulude hulka.
261.Bondora AS-i lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kristel Raamat esitas 4. septembril 2017 taotluse hüvitada Bondora AS-le õigusabikulu 1318 eurot ja lisanduv viivis (kd 10, tl 159–164). 1318 eurot moodustub kahest kuluartiklist. Lõviosa moodustub sellest, et K. Raamat kulutas 9 tundi Bondora AS-i esindamisele ja tunnitasu on 120 eurot: niisiis on see summa 1080 eurot ja käibemaksu lisandudes 1296 eurot. Sellele lisandub 18,33 eurot bussipiletite eest. Selle taotluse lahendab kohus järgmiselt.
261.1.18,33 eurot tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 3 alusel menetluskulude hulka.
261.2.Taotletavast 1296 eurost tuleb arvata menetluskulude hulka pool. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kõigepealt tuleb vähendada taotletavat summat seepärast, et suure osa sellest summast moodustub aeg, mis on kulunud bussisõidule: selliselt kulutatud aega ei saa kohtu hinnangul pidada 120 euro väärtuseks. Lisaks tuleb arvesse võtta seda, et esindaja ei osanud vastata mitmetele olulistele küsimustele, sh sellistele, mis olid olulised teo kvalifikatsiooni silmas pidades (vt 15.06.17 prot, lk 7–12). Seetõttu tuleb lugeda menetluskuluks 648 eurot.
261.3.Viivisenõude on taotleja rajanud VÕS § 113 lg 1 ls-le 2. See ei ole võimalik. Niisugusel moel saab viivist nõuda tsiviilkohtumenetluses TsMS § 177 lg 4 alusel. Kriminaalmenetluse seadustikus analoogset sätet ei ole.
261.4.Niisiis tuleb taotlus rahuldada kokku 666,33 euro ulatuses (18,33+648).
262.Viimaks kuulub menetluskulu hulka ka sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära ehk 750 eurot (vt Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2017 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).
263.Järgnevalt tuleb otsustada, kelle kanda menetluskulud jäävad.
264.Üldreegliks oleva KrMS § 180 lg 1 ls 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Siiski on sellest reeglist võimalik või teatud juhtudel suisa kohustuslik kõrvale kalduda.
265.Psühhiaatrilise abi seaduse § 19 kohaselt kaetakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise kulud riigieelarvest. Seega tuleb ekspertiisitasud (kokku 760 eurot) jätta igal juhul riigi kanda.
266.Järgi jääb 11034,33 eurot (723,36+384+2016,96+1404+594,48+4339,20+156+666,33+ 750).KrMS § 180 lg 3 ls 2 sätestab, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. On ilmselge, et sedavõrd suurte summade tasumine käib mittetöötavale M. Tuumale üle jõu – eriti veel arvestades seda, et ta peab hakkama maksma ka mitmetesse tuhandetesse eurodesse küündivaid tsiviilhagisid. Seetõttu kohustab kohus M. Tuuma tasuma enamikest menetluskulu artiklitest pool. Täies mahus jääb M. Tuuma maksta 666,33 eurot Bondora AS-le seoses viimasel tekkinud esinduskuluga. Seda seetõttu, et kohus ei näe vajadust asetada riigile kohustust maksta kinni (kasvõi osaliselt) lepingulise esindaja palkamisega seotud kulutused. Ülejäänud summadest pool on 5184 eurot (361,68+192+1008,48+702+297,24+2169,60+78+375). Et ka ligi kuuetuhande eurose summa maksmine käib M. Tuumale suue tõenäosusega üle jõu, ei ole oluline. Nimelt on kohtuprakti61 (62)
kas tõlgendatud KrMS § 180 lg 3 ls 2 nii, et menetluskulude vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kohus võib jätta menetluskulud süüdistatava kanda ka siis, kui ta neid maksta ei suuda. Nt on võimalik leida tohutul hulgal otsuseid, kus pannakse vanglasse saadetavale süüdistatavale kõigi menetluskulude maksmise kohustus ja kus on selgelt lähtutud kaalutlusest, et süüdistatav ei maksa neid kulusid niikuinii ära. Nagu öeldud, praegu kohus siiski M. Tuuma maksmiskohustust vähendab ja seda väga suures ulatuses. Riigile makstavad menetluskulud võimaldab kohus tuginevalt KrMS § 180 lg 3 ls-le 4 süüdistataval tasuda aasta jooksul. Bondora AS-le tuleb aga menetluskulud maksta ära ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest alates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). Teine pool käesoleva punkti alguses nimetatud kuludest (v.a Bondora AS-le maksmisele kuuluv) ehk 5184 eurot jääb riigi kanda. Seega jääb riigi kanda kokku 5944 eurot (760+5184). (G) Asitõendid
267.KrMS § 306 lg 1 p 13 kohustab kohut võtma seisukoha asitõendite osas. DVD-plaadi tankla videokaamera salvestusega (kd 3, tl 67) ja CD-plaadi Creditstar Estonia AS (endine SMS laen AS) kõnesalvestustega (kd 3, tl 196) jätab kohus KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde. /alla kirjutatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik kohtunik
62 (62)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.