Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 20. märtsi 2018 määrus H.W süüdistusasja KarS § 424 järgi lühimenetluses prokuratuurile tagastamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maarja Germann, määruskaebus
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maarja Germanni määruskaebus Viru Maakohtu 20. märtsi 2018 määruse peale kriminaalasjas nr 1-18-1885 läbi vaatamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Viru Maakohtu 20.03.2018 määrusega tagastati KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile H.W kriminaalasja materjalid, kuna need ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 385 p-st 15 tulenevalt ei ole tagastamise määrus edasikaevatav.
1.1.Tagastamise põhjuseks oli see, et H.W pani teo toime üldkasuliku töö tegemise ajal vastavalt Viru Maakohtu 07.10.2016 otsusele. See tähendab, et kui kohus otsustab H.W karistada, tuleb otsustada ka karistuste liitmine ja seejuures määratleda liitmisel ja senise karistuse täitmisele pööramisel kandmata karistusosa, et järgida KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 nõudeid. Selleks on vaja teada täpselt, kui suur osa üldkasulikust tööst on H.W-l tehtud. Toimiku andmete kohaselt on H.W-l 628 tunnist sooritatud 226 tundi ning tegemata 402
tundi. Kohtuliku uurimise käigus avaldas H.W , et ta on teinud veel üldkasulikku tööd pärast toimikus märgitut, aga kui palju tal täpselt on tehtud, ei oska ta öelda. Prokurör leidis kohtulike vaidluste käigus, et arvestada tuleb kandmata karistust 360 ÜKT tunni ulatuses, kuid avaldas lootust, et täpsemad andmed saab kohus kriminaalhooldajalt. Kaitsja asus kaitsekõnes seisukohale, et tehtud on 280 ÜKT tundi ja seega tegemata veel 342 tundi. Kokkuvõttes puudub kriminaalasjas selgus, milline osa üldkasulikust tööst on H.W-l tegemata.
1.2.KrMS § 233 kohaselt on lühimenetluse põhiliseks reegliks see, et kohus langetab otsuse kriminaaltoimiku alusel. Kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid ei saa ega tohi kohus arvesse võtta. Käesoleval juhul ei ole aga kohtule jõudnud toimikuvälisedki allikad sellised, millest ilmneks üheselt mõistetavalt H.W ärakandmisele kuuluv karistus. Ilma nende andmeteta ei ole aga võimalik H.W-le karistusseadustikuga kooskõlas olevat karistust mõista. Arusaadavalt ei ole kohtul võimalik kriminaaltoimikuväliseid andmeid ka kriminaalhooldajalt pärida, et neid toimikusse lisada, kuna seda lühimenetluse sätted ei võimalda.
2.Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse vanemprokurör, kes palub määruse tühistada. Prokurör nendib, et kuigi määrus ei ole KrMS § 385 p-st 15 tulenevalt edasikaevatav, on maakohus teinud varasema kohtupraktikaga vastuolus oleva lahendi ja see annab aluse edasikaebuseks. Prokurör viitab Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-6-13 p 8 ning Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 1-16-10171 ja Viru Maakohtu otsustele asjas nr 1-17-10810 ja 1-17-10174.
2.1.Põhjenduseks tuuakse määruskaebuses see, et Riigikohus on üldkasuliku töö tundidega seonduvas vaidluses oma määruses 3-1-1-6-13 selgitanud, et olukorras, kui üks liidetavatest muutub või üldse ära langeb kaebemenetluse ajal, siis tuleb sellises osas alamaastme kohtuotsus tühistada. Eelnimetatud määruskaebemenetlus leidis aset lühimenetluses tehtud otsuse peale. Seega saab nentida, et olukorras, kus süüdistusakti koostamise ja kohtu otsustuse vahelisel ajal on isik jätkanud üldkasuliku töö tegemise kohustuse täitmist, on kohtul mitte üksnes võimalus, vaid kohustust täpsustada tegemata jäänud üldkasuliku töö tundide arvu. Taolise tõlgenduse omaksvõtt kajastub ka mitmetes teistes lühimenetluses tehtud kohtulahendites (vt eeltoodud viited Tallinna Ringkonnakohtu ja Viru Maakohtu otsustele). Käesoleval juhul on maakohus tõlgendanud lühimenetluse regulatsiooni selliselt, et prokuratuurile kriminaalasja tagastamine tähendab seda, et prokuratuur saab kriminaalasja materjalid edastada kohtule alles pärast isiku poolt üldkasuliku töö tundide sooritamist või hoopiski tuleb edastada kriminaaltoimik kohtusse üldmenetluses, mis ei ole aga antud juhul otstarbekas ning ka menetlusökonoomikat järgiv. Eeltoodust tingituna võib tekkida aga olukord, kus isikule on antud võimalus manipuleerida üldkasuliku töö tundide sooritamisega. Nii näiteks nõustub isik lühimenetlusega, mille tulemusena saadab prokuratuur kriminaalasja kohtusse. Sealjuures sooritab isik eeskujulikult üldkasuliku töö tunde. Kohus leides, et lühimenetluse sätetega on vastuolus tegevus, mil kohus nõuab välja kriminaalhooldusametnikult sooritatud üldkasuliku töö tundide arvu, saadab kriminaalasja prokuratuuri tagasi. Seejärel võtab isik nii-öelda aja maha, sooritades üldkasulikku tööd nii palju kui vajalik ning nii vähe kui võimalik. Seejärel kordub tsükkel alates kohtusse saatmisest kuni prokuratuurile tagastamiseni taas.
2.2.Eeltoodud süüdistatava oma suva järgi käitumist ei ole välistanud ka seadusandja. Nimelt ei ole seadusandja näinud ette võimalust kriminaalhooldajal takistada isikul üldkasuliku töö tegemist hoolimata sellest, et isik on üldkasuliku töö tegemise ajal sooritanud uue kuriteo. Eelkirjeldatu on põhimõtteliselt võimalik üksnes kriminaalhooldaja poolt erakorralise ettekande esitamisel (vt RKKKm 3-1-2-1-17). Kõnesolev situatsioon aga siia ei kvalifitseeru. Muidugi mõista ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses, kuid käesolev kohtu seisukoht ei saa viia olukorrani, kus me elimineerime lihtmenetluste kohaldamise võimalikkuse selliste juhtumite puhul, kus isik täidab -2-
üldkasuliku töö tundide kohustust. Kohtu selliselt tegutsemine ei oleks kooskõlas õigusemõistmise peamiste eesmärkidega ja jääb mulje, et kohus sisustab menetlusnorme kehtivat kohtupraktikat järgimata.
2.3.Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamisel suureneb nii menetluse ajaline kui rahaline ressurss. Menetlusökonoomilist eesmärki (milleks just lühimenetluse kohaldamise võimalus on seaduses ette nähtud) ei ole võimalik saavutada kui eelduslikult tuleb hakata menetlustoiminguid tegema korduvalt või muud menetlusliiki (üldmenetlus) kohaldama.
2.4.Eeltoodut arvesse võttes jääb prokuratuur seisukohale, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning määrus kuulub tühistamisele. Ringkonnakohtu seisukoht
3.KrMS § 390 lg 1 kohaselt määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse KrMS-i 11. või 12. peatüki sätteid. Seega tuleb antud juhul järgida apellatsioonimenetluse sätteid.
4.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel jätta läbi vaatamata.
5.KrMS § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust.
6.KrMS § 385 p 15 kohaselt määruskaebust ei saa esitada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse peale.
7.Prokurör on selle siiski vaidlustanud. Ringkonnakohus märgib, et alus selleks puudub. Analoogset küsimust on eelnevalt põhjalikult käsitletud Tartu Ringkonnakohtu 07.02.2018 määruses asjas nr 1-17-11509. Käesolevat asja menetlev kohtukoosseis nõustub selles toodud seisukohtadega. Alljärgnevad üldistavad põhjendused ja viited Riigikohtu lahenditele pärinevad ülal nimetatud määrusest (vt selle p-d 8-14).
8.Kohtupraktikas on Riigikohtu kriminaalkolleegium – sh ka kogu koosseisus – väljendanud järjekindlalt seisukohta, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt nt RKKKm asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 15–16; nr 3-1-1-23-16, p-d 23–26; nr 3-1-1-3-17, p 29 ja nr 3-1-133-17, p 14).
9.Ringkonnakohus ei näe käesoleva kohtuasja asjaolude põhjal mingit alust kahelda KrMS § 385 p 15 põhiseaduspärasuses. Seejuures tuleb silmas pidada sedagi, et praeguses asjas esitas määruskaebuse prokuratuur. Prokuratuur ei ole põhiõiguste kandja ega saa seetõttu tugineda põhiõigustele, sh PS § 24 lg-le 5 (RKKKm asjas nr 3-1-1-63-16, p 15). Järelikult ei saa kohus prokuratuuri määruskaebuse lubatavuse üle otsustades kontrollida (ka mitte omal algatusel) KrMS § 385 p 15 kooskõla põhiõigustega.
10.Lisaks on Riigikohus leidnud, et KrMS § 385 p-s 15 sätestatud edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et ühelt poolt on kohtul reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda, teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses. Sellises olukorras oleks kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse vaidlustamise võimaldamine suuresti sisutu, sest kõrgema astme kohtul poleks peaaegu mitte kunagi menetluslikku alust kohustada maakohut kriminaalasja lihtmenetluse korras läbi -3-
vaatama. Samas pikendaks säärane määruskaebemenetlus põhjendamatult kriminaalasja lahendamise kogukestust (RKKKm asjas nr 3-1-1-7-12, p 9 ja asjas nr 3-1-1-86-14, p 11.2).
11.Seega ei ole ringkonnakohtul alust prokuratuuri määruskaebuse lubatavust välistavat edasikaebepiirangut (KrMS § 385 p 15) põhiseadusvastaseks tunnistada ega kohaldamata jätta. Järelikult pole ka alternatiivi määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele.
12.Määruskaebuse esitaja leiab, et menetlusökonoomilist eesmärki (milleks just lühimenetluse kohaldamise võimalus on seaduses ette nähtud) ei ole võimalik saavutada kui eelduslikult tuleb hakata menetlustoiminguid tegema korduvalt või muud menetlusliiki (üldmenetlus) kohaldama. Seejuures prokurör viitab mõningasele kohtupraktikale (vt käesoleva määruse p 2).
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide õiguslikult arvestatav. Sisuliselt palub prokuratuur ringkonnakohut jätta seadus – KrMS § 385 p 10 koostoimes § 383 lg-ga 1 – täitmata. See, kas mingi väidetava kohtuvea parandamise vajadus kaalub üles seaduses sätestatud edasikaebepiirangu eesmärgi või mitte, on seadusandja otsustada. Kohus saab sellisesse otsustusse sekkuda üksnes seaduse põhiseadusvastasuse korral. Prokuröri viidatud RKKKm asjas nr 3-1-1-6-13 p 8 seda küsimust ei käsitle.
14.Ringkonnakohus märgib, et seda, kas vaidlustatud kohtulahend on seaduslik või mitte, saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust (RKKKm asjas nr 3-1-1-23-16, p 23) Prokuratuuri lähenemine, mille kohaselt tuleb tagada edasikaebeõigus ebaseaduslike lahendite peale, muudaks KrMS § 385 sisutühjaks. Sellisel juhul peaks kõrgema astme kohus alati enne mõne KrMS §-s 385 nimetatud määruse peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist kontrollima, kas vaidlustatud määrus pole äkki siiski ebaseaduslik. Teisisõnu tuleks määruskaebuse lubatavuse kontrolli ühe osana toimetada ka määruskaebuse põhjendatuse (vaidlustatud määruse seaduslikkuse) kontroll, mis aga redutseeriks KrMS § 385 toime nullini.
15.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 p-st 3, § 383 lg-st 1 ja § 385 p-st 15, jätab Tartu Ringkonnakohus prokuratuuri määruskaebuse Viru Maakohtu 20.03.2018 määruse peale määruskaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.
/allkiri/ Mati Kartau Kohtunik
-4-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.