Liiklussüüteod

2(11)

kujul. Aine andis Laaniste samal päeval edasi Hennole. Ingar Henno andis omakorda omandatud narkootilise aine samal päeval kella 17.37 – 17.42 vahelisel ajal edasi Põldojale. -15.11.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse, kuid mitte vähem kui 18,61 grammi narkootilist ainet amfetamiini, millest 4,38 grammi amfetamiini sisaldava pulbri puhul oli amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 27 %, s.o amfetamiini oli puhtal kujul 0,87 grammi ning 14,23 grammi amfetamiini sisaldava pulbri puhul oli amfetamiini puhtal kujul 4,288 grammi. Aine andis Laaniste samal päeval edasi Hennole. Ingar Henno andis omakorda omandatud narkootilise aine järgmisel päeval , s.o 16.11.2016 kella 17.57 – 18.02 vahelisel ajal edasi Põldojale. - 08.12.2015 omandas Laaniste Pappelilt tuvastamata koguse narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine samal päeval edasi Hennole. - 20.01.2016 omandas Laaniste Pappelilt kokku 1,289 kilogrammi narkootilist ainet amfetamiini, mis oli pakendatud kahte erinevasse väiksemasse pakendisse, millest ühes oli 859,9 grammi narkootilist ainet amfetamiini (amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 29 %, s.o puhtal kujul oli 183 grammi amfetamiini), ning teises oli 429,5 grammi narkootilist ainet amfetamiini (amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 27 %, s.o puhtal kujul 85,1 grammi amfetamiini). Aine kavatses Laaniste anda vastavalt omavahelisele eelnevale kokkuleppele samal päeval edasi Hennole, kuid vahetult enne kokkulepitud kohtumist peeti ta politseitöötajate poolt kahtlustatavana kinni, kus temal seljas olnud seljakotist leiti 1,289 kilogrammi narkootilist ainet amfetamiini, mis võeti kinnipidamise käigus politseitöötajate poolt ära. Suures koguses narkootiliste ainete (amfetamiin) käitlemisega isikute grupis (omandamise, valdamise ja edasiandmisega) pani Roman Laaniste toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(11)

3.2 Jälitustegevuse protokollidest nähtub, et Ingar Henno suhtes on teostatud kahesuguseid toiminguid, telefoni pealtkuulamine ja faktiline jälgimine. Kohus tuvastas, et nende toimingute tegemiseks väljastatud load olid seaduslikud. Apellant kahtleb, kas jälitustegevus oli sisuliselt seaduslik, kuna keegi füüsiline isik on justkui jälginud Hennot, kuid sellest jälgimisest ei ole ühtegi objektiivset tõendit KrMS § 126 (5) lg 2 mõttes. Nimetatud jälitustoimingu käigus vajaduse korral videosalvestatakse, pildistatakse või kopeeritakse või talletatakse kogutud teave muul viisil. Kohtupraktikas on tavapärane, et varjatud jälgimine fotografeeritakse, kuid käesoleval juhu ei ole ühtegi objektiivset tõendit, et selline tegevus üldse läbi viidi. Absoluutselt kontrollimatud on ka väited selle kohta, kellega Ingar Henno kohtus, mis tal kaasas oli ning kaua kohtumine kestis. Välja kujunenud olukorras on vastava tõendi esitanud poole kohustuseks leida varjatud jälgimise fakti ja tuvastatud asjaolusid kinnitavaid tõendeid – fotod, salvestised kuni selleni välja, et jälitustegevust teostanud isik kuulatakse kohtus anonüümse tunnistajana üle. Tunnistaja võinuks oma ütlustega kinnitada jälitusprotokollis fikseeritud asjaolusid. Tegemist on aga prokuröri tõendiga, mille seadusele vastavust ning faktide tegelikkust peab tõendama prokurör, mitte kaitsja. Seega on kummastav kohtu etteheide, et kaitsja pole taotlenud jälitustegevuse läbiviija ülekuulamist. Apellandi arvates on Ingar Henno suhtes väidetavalt teostatud faktilise jälgimise protokollides tuvastatud asjaolud kontrollimatud, mistõttu ei ole tegemist kohtukõlbuliku tõendiga ning need tuleb tõendikogumist välja jätta. 3.3 KarS § 184 koosseisuliseks tunnuseks on narkoaine suur kogus. Seega peab süüdistus tõendama ja süüdistusaktis ka välja tooma, et käideldi narkootikumi just suures koguses. 10.09.2015, 19.09.2015, 16.10-18.10 ja 08.12 episoodides on väidetavalt käideldud narkootikumide kogus tuvastamata, siis on tuvastamata ka kuriteo objektiivse külje element, ehk siis narkootikumide suures koguses käitlemine. 04.10.2015 episood omandas Roman Laaniste Elvis Marko Pappelilt tuvastamata koguse, kuid mitte vähem kui 3 grammi narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis omandatud narkootilise aine 05.10.2015.a tuvastamata kohas ja viisil edasi Ingar Hennole. Ingar Henno andis omakorda omandatud narkootilise aine samal päeval tuvastamata kohas ja viisil edasi Sirli Põldojale. Kas 3 grammi amfetamiini moodustab suure koguse? Süüdistusakti episoodidest nähtuvalt oli narkootikumisegu puhtusaste 24-35%. Kui võtta 3 grammi, siis selle amfetamiini sisaldus oli 0,72 – 1,05 grammi. Järelikult ei ole selle episoodi näol tõendatud, et käideldi suures koguses narkootikumi. Kaitsja nõustub kohtu tõdemusega et vähemalt 3 grammi amfetamiini sisaldava pulbri käitlemine, ei pruugi tähendada küll aine suurt kogust (1,3 grammi puhast amfetamiini). 3.4 Kohus kvalifitseeris Hennole süüks arvatud tegevused läbi KarS § 184 lg 2 p 1, ehk siis grupis toimepandud teona. Maakohus asus seisukohale, et Laaniste, Pappel ja Henno käitlesid koos narkootikume. Samas põhistab kohus pigem aga seda, et Laaniste ja Pappeli koostegutsemisel müüdi narkootikume Hennole. Nimetatud asjaolu, et müük toimus Pappelilt (müüja) Laaniste (müüja või vahendaja) kaudu Hennole (ostja) ei muuda Hennot grupiliikmeks. Ja kui Henno teadiski, et müüjateks on grupp isikuid, siis see asjaolu ei muuda ostjat kuriteliku grupi liikmeks. Seega süüdistusversioonis kirjeldatud Henno tegu ei vasta mitte KarS § 184 lg 2 vaid 184 lg 1 tunnustele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(11)

5(11)

asjaolude kohta riimuvate Roman Laaniste, Moonika Rohesalu ja Elvis- Marko Pappeli ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (kd 3 lk 74-77) ei ole võimalik leida veenvaid argumente Ingar Henno õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

6(11)

nõus ning tõepoolest sellistes kogustes ja sellisel perioodil see kõik toimus, see vastab tõele. Kaassüüdistatavaid Moonika Rohesalu ja Elvis- Marko Pappelit oli nii süüdistataval Ingar Hennol kui ka tema kaitsjal võimalik küsitleda, kuid seda võimalust ei ole süüdistatav ega kaitsja kasutanud. 7.2 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kogutud tõendeid tervikuna koos Roman Laaniste kohtueelses menetluses antud ütlustega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Lisaks kaassüüdistatava Moonika Rohesalu ütlustele on kogutud ka muid tõendeid, mis kinnitavad Roman Laaniste avaldatud ütlusi. Nii kinnitavad jälitustoimingu protokollis fikseeritud salaja pealt kuulatud telefonikõnede sisu suhtluste toimumist ja kokkusaamisi narkootilise aine amfetamiini käitlemisel. Seejuures telefonikõnedes kokkulepitud kohtumisi, kinnitab omakorda varjatud jälgimisel saadud andmed. Ka ei ole vähetähtis, et Roman Laaniste ütlusi narkootilise aine käitlemises kinnitab ka kinnipidamise protokollis fikseeritu ja eksperdi arvamus. Seega maakohtu järeldus, et Laaniste sai Pappeli käest narkootilist ainet amfetamiini erinevates kogustes ning mille realiseerimiseks Hennole üle andis, ei ole meelevaldne ega oletuslik, vaid põhineb tõendite kogumil. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et mitmed Roman Laaniste ütlusi kinnitavad tõendid on kaudsed, on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt oma lahendites ( vt nt 3-1-1-8-10, p-9-10, 3-1-1-15-12, p 14) märkinud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Samas ei kinnita Roman Laaniste ütlusi, vaid üks kaudne tõend, vaid ütlusi kinnitavad kaudsete tõendite paljusus. Asjas tuleb arvestada ka süüdistatavale inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid, siis ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-38-11 tooduga. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et arvestades Roman Laaniste ütlusi kinnitavate tõendite kaalu ja paljusust, puudub alus väita, nagu rajaneks Ingar Henno süüditunnistamine narkootilise aine amfetamiini käitlemisel KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" Roman Laaniste kohtueelses menetluses antud ütlustel. Seega ei rikkunud maakohus Roman Laaniste ütlustele tuginedes KrMS § 15 lg 3 nõudeid.

7(11)

Asjakohatu on apellandi etteheide, et prokurör ei ole jälitustegevust ehk varjatud jälgimist teostanud isikut palunud kutsuda kohtusse tunnistajana, kuna tegemist on prokuröri tõendiga, mistõttu maakohtu etteheide kaitsjale ei olnud õige. Kolleegiumil tuleb märkida, et võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Prokuratuur on üheselt leidnud, et varjatud jälgimisega saadud teabe kajastamine jälitustoimingu protokollis on piisav ning varjatud jälgimise käigus toimunut ei olnud vajalik videosalvestada või pildistada. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Tegemist on kaitsja oletusega, et varjatud jälgimist ei ole läbiviidud, kuid seda oletust ei kinnita mitte üksi tõend. Seejuures jätab apellant tähelepanuta asjaolu, et mitte keegi kohtumenetluse pooltest ei ole vastu vaielnud protokollis fikseeritud kohtumispaikadele, sõitudele ja muudele kajastatud asjaoludele. Nõustuda tuleb maakohtuga, et protokollis fikseeritud kohtumiste kellaaegu on võimalik seostada süüdistatavate omavaheliste kõneaegadega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-147-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Seega kui süüdistatav või kaitsja soovisid nimetatud tõendit kahtluse alla seada ja sellega esitada omakorda oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid, oli nii süüdistataval Ingar Hennol kui ka tema kaitsjal võimalus taotleda jälitusprotokolli koostanud uurimisasutuse ametniku ülekuulamist antud menetlustoimingu täpse käigu kohta. Nii süüdistatav kui ka kaitsja seda ei taotlenud, mistõttu maakohtu etteheide kaitsjale on asjakohane, kuivõrd enda menetluslike õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele.

8(11)

ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata (3-1-1-95-16 p-d 22–24). 9.1 Kriminaalasjas tuleb tähelepanu pöörata sellele, et maakohus nõustus prokuratuuri seisukohaga, et tegemist on jätkuva süüteoga, kuivõrd prokuratuur ei olnud esitanud süüdistust narkootilise aine käitlemises korduvalt ehk mitmes teos ning seda asjaolu ei ole kaitsja vaidlustanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et õiguslikult on lubatav väikeste narkootilise ainekoguste liitmine, mille tulemusel saadakse suur kogus narkootilist ainet, kui käsitada isiku käitumist jätkuva süüteona. Karistusõiguslikult tuleb anda hinnang narkootikumide käitlejate tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. Sisuliselt realiseerivad need isikud KarS § 184 süüteokoosseisu, kui nad on pidevas puutumuses narkootiliste ainetega selle edastamisel teistele isikutele (vt 3-1-1-4-04). Seejuures jätab apellant taas tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha, et ühtlasi tähendab eelpool kirjeldatud seisukoht seda, et kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule. Vastasel korral oleks tulemuseks, et soodsamas olukorras on isik, kes käitleb ainult suurt kogust narkootilist ainet (vt 3-1-1-51-05). 9.2 Tulenevalt ülaltoodud Riigikohtu seisukohtadest leiab kolleegium, et kuigi apellandi poolt viidatud kuritegude osas on käideldud narkootikumide kogus tuvastamata, ei olnud vajalik isiku käitumise kvalifitseerimine nendes kuritegudes KarS § 183 järgi. Maakohus olles tuvastanud Ingar Henno käitumises ühtse tahtluse suure koguse narkootiliste ainete käitlemiseks, käsiteles Ingar Henno käitumist jätkuva süüteona ja sisuliselt luges väikeses koguses süüksarvatud teod hõlmatuks narkootilise aine suures koguses süüksarvatuga. Narkootilise aine käitlemist suures koguses on tunnistanud peale kaassüüdistatava Roman Laaniste ka Elvis- Marko Pappel ning espertiisiakt. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et Ingar Hennole esitatud süüdistus KarS § 184 järgi ja tema süüdimõistmine KarS § 184 järgi, on õige.

9(11)

olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osale. Samuti on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-60-07 rõhutanud, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-97-04 p 21 ja otsus asjas nr 3-1-1-108-06, p 8). 10.1 Asjaolu, et süüdistatavalt Ingar Hennolt ei ole leitud ja äravõetud narkootilist ainet, ei tähenda seda, et tema käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et tegu on toime pandud grupis ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Nii on maakohus tuvastanud, et süüdistatava Ingar Henno roll toimuvas oli oluline, kuna Pappel ja Laaniste said narkootilist ainet segada ja pakkida vaid niipalju, kui Ingar Henno seda parasjagu realiseerida suutis. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul on süütegu süüdistatavate poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Nõustuda saab maakohtuga, et isikute kooskõlastatud tegutsemist tõendavad ilmekalt süüdistatavate omavahelised kõned, mis fikseeritud jälitusprotokollis ning tegemist oli rollide täpse jaotusega. Ingar Henno roll osavõtjate vahel kuriteo täideviimisel oli ilmselgelt narkootilise aine realiseerimine/ müümine teistele isikutele ning tema teopanus oli oluline. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Ingar Henno käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

10(11)

on maakohus arvestanud karistust kergendavate asjaolude puudumist ning karistust raskendavat asjaolu, konkreetse süüdlase teopanust, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohus on aluseks võtnud sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt süüdistatava süüle vähendanud ja korrigeerinud seejärel preventsioone silmas pidades. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega. 11.2 Maakohus on oma otsuses märkinud, et sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Maakohus on Ingar Hennole mõistnud vangistuse 8 aastat, mis jääb veidi alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o. KarS § 184 puhul tuleb silmas pidada, et narkootilise aine käitlemise korral on oluline vahe, millises konkreetses koguses narkootilist ainet käideldakse, mistõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et Ingar Henno süü on keskmisest suurem. Kolleegium asub seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Maakohus on kõiki neid põhimõtteid järginud. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid ning neid ei ole märgitud ka apellatsioonis, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale kuriteo eest karistus alla sanktsiooni keskmist määra või sanktsiooni alammääras. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega.

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.