Liiklussüüteod

LUMINOR

BANK pangas, arveldusarvele nr EE873300333499990003 DANSKE BANK pangas. Maksekorraldusele märkida selgitus „T.N , 1-18-684, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses

1-18-684 tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Menetluskulude tasumisel kasutatava viitenumbri info edastab kohus eraldi kirjana. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni. Süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu, kes soovivad otsust apellatsiooni korras vaidlustada, on kohustatud sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsiooniteate esitamise korral koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 20.02.2018. Otsusele võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Seejärel koostab kohus motiveeritud kohtuotsuse ainult menetluskulude osas, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 20.02.2018. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Viru Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Süüdistus T.N on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema, olles isik, keda 07.10.2015 Viru Maakohtu Narva kohtumaja otsusega tunnistati süüdi KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ja karistus ei ole karistusregistrist kustutatud, taas 27.01.2018 kell 01.07 paiku, olles alkoholijoobes (alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus moodustas 1,03 +/0,10 mg/l, s.o. mitte vähem, kui 0,93 mg/l, vastavalt liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõiduki juht, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seega rikkus T.N liiklusseaduse § 69 lg-t 1, mille kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis), juhtis mootorsõidukit Volvo S80 registreerimismärgiga xxx Narvas, Kadastiku tänaval, Kadastiku 10 juures ei tulnud sõiduki juhtimisega toime ja sõitis teelt välja. Oma teoga pani T.N toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis korduvalt, s.t. KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo. Kohtuistungil selgitas süüdistatav T.N , et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises süüdi. Samuti nõustus ta kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses kiirmenetluse sätete kohaldamisega, enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja märkis kohtuistungil, et tegu on õigesti kvalifitseeritud ja süüdistus on põhjendatud.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1-18-684

1-18-684

KARISTUSE MÕISTMINE

1-18-684 Süüdistatavale KarS § 424 lg 2 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest on seadusandja karistusena ette näinud vangistuse kuni 4 aastat. Kujundades seisukohta konkreetse karistusmäära osas, siis märgib kohus, et karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Nagu kohus juba eelnevalt viitas, on seadusandaja karistusmäärana ette näinud KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistuse kuni 4 aastat. Seega on sanktsiooni keskmiseks karistuse määraks 2 aastat vangistust. Hinnates T.N-i teosüüd, siis leiab kohus, et tuvastatud alkoholisisalduse määra arvesse võttes on alust rääkida süüst, mis on võrdeline keskmisena. Seega on teosüüga võrdeline karistuse määr sanktsioonimäära keskmine. Süüdistusaktis märkis riiklik süüdistaja, et kohtueelsel menetlusel on T.N-i avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust toimepandu suhtes. Kahetsust avaldas T.N ka kohtuistungil ning tema poolt väljendatud kahetsusavaldust peab kohus siiraks. Seega on tegemist karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, mis peab väljenduma ka mõistetavas karistuse määras. Mis puudutab süü tunnistamist, siis märgib kohus, et süü tunnistamine ei ole iseseisvalt karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 tähenduses. KarS § 57 lg 1 p 3 loetleb karistust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamisele ilmumist. Kuna toimiku materjalidest puudub informatsioon selle kohta, et T.N oleks ilmunud süü ülestunnistamisele, siis puudub alus rääkida täiendava karistust kergendava aluse esinemisest. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kõike eelnevat silmas pidades asub kohus seisukohale, et saab rääkida keskmisest väiksemast süüst, andes omakorda aluse kohaldada karistusmäära, mis jääb keskmisest määrast allapoole. Sel põhjusel leiab kohus, et T.N-ile mõistetav süüst lähtuv karistus on võrdeline karistuse määraga, mis vastab 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusele. Kuna kohus vaatas kriminaalasja läbi lühimenetluse regulatsiooni kohaselt, tuleb T.N-ile mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust vähendada 1/3 võrra. 01.11.2017 jõustusid KarS § 424 muudatused, mille kohaselt peeti seaduseelnõu seletuskirja järgi regulatsiooni muutmist vajalikuks selleks, et pöörata enam tähelepanu liikluses kõige ohtlikumatele juhtidele, kes on retsidiivsed ning on sõidukit juhtinud kriminaalses joobes. Muudatuse tulemusena lisati KarS §-le 424 teine lõige, mis näeb karmima karistuse ette korduvalt kriminaalses joobes sõidukijuhtimise eest. Karistusmäärana sätestati § 424 lõikes 2 vaid vangistus ning kui süüdlast karistatakse KarS § 424 lõikes 2 sätestatud teo toimepanemise eest (korduvalt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine joobeseisundis), ei vabastata süüdlast mõistetud karistusest, vaid mõistetud karistus pööratakse vähemalt osaliselt täitmisele. Seega on seadusandja seadnud raamid, et korduvalt joobes juhtimise eest kuulub osa mõistetavast karistusest reaalselt ärakandmisele. Küsimus on, milline on see määr, mis mõjutab isikut edaspidi hoiduma samaliigilise süüteo toimepanemisest. T.N-i on kaks korda karistatud samaliigilise süüteo toimepanemise eest. Nimelt nähtub karistusregistri väljavõttest, et esmakordse rikkumise eest teda süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 05.03.2008 otsusega, kui teda karistati rahalise karistusega ühes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohtuotsus on jõustunud, kuid kuna rahaline karistus on tasumata, siis ei ole karistus karistusregistrist ka kustunud. Järgmise samaliigilise rikkumise eest on T.N süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 07.10.2015 otsusega. Selle otsusega karistati teda 5 kuu ja 29 päeva pikkuse tingimisi vangistusega KarS § 73 alusel, katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. Seega on T.N kaks kehtivat karistust analoogilise süüteo toimepanemise eest. Kuna karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt peab iga järgnev isikule mõistetav karistus minema rangemaks, siis eelviidatud T.N-i isikuandmeid silmas pidades

1-18-684 leiab kohus, et vaadeldaval juhul puudub alus kohaldada T.N-i suhtes osaliselt tingimisi karistust KarS § 73 alusel ning samuti ei saa tema suhtes kohaldatav reaalselt kohaldatav vangistus piirduda vaid miinimum määras kohaldatava nn šokivangistusega. KarS § 74 esimesest lõikest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Ka Riigikohus on korduvates lahendites selgitanud, et šokivangistus ei saa olla pikaajaline. Selline lühivangistuse määramine ja katseaja toime mõjub oluliselt distsiplineerivamalt, kui isik on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. Kuna T.N ei ole vaatamata enda varasemale karistatusele järeldusi teinud ning uus rikkumine on toime pandud vähem kui aasta peale eelmise karistusega määratud katseaja möödumist, on kohtu veendumuse kohaselt 3 kuu pikkune (šoki)vangistus selline, mis vastab šokivangistuse mõttele, võtab arvesse T.N-i isikuandmeid, sh tema eelnevat korduvat karistatust samalaadse õigusrikkumise eest. Karistuse kandmise eesmärkide saavutamiseks on kohane meede lugeda karistusaja alguseks T.N-i kinnipidamise aeg, kohaldades T.N-i suhtes tõkendina vahistamist ja võttes ta vahi alla kohtusaalis, nagu taotles prokurör. Selliselt kohaldatav põhiõiguste piirang välistab ühelt poolt uute samalaadsete kuritegude toimepanemise võimalikkuse, evides teisalt riigi kohest reageeringut toimepandud teole ja sellega kaasnevatesse õiguslikesse tagajärgedesse. Ülejäänud osa karistusest, s.o 9 kuud vangistust tuleb kohtu hinnangul jätta täitmisele pööramata tingimusel, et T.N ei pane katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid, lg 2 p-s 2 sätestatud kohustust mitte tarvitada alkoholi ja ps 8 sätestatud kohustust osaleda sotsiaalprogrammis, mille T.N valib välja koostöös kriminaalhooldajaga. Kuna kohtupraktikas välja kujunenud arusaama kohaselt peab määratav katseaeg peab olema süüdlasele mõistetavast vangistusest pikem, siis olukorras, kus kohus karistab süüdistatavat 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendab lühimenetluse sätetele vastavalt, on põhjendatud määrata katseaja pikkuseks 1 aasta ja 6 kuud. Tunnistades T.N-i süüdi KarS § 424 lg 2 järgi, näeb seadus ette ka lisakaristuse kohaldamise kohustuslikkuse (KarS § 424 lg 4 p 2). KarS § 50 lg 3 kohaselt kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kolme aastani. Lisakaristuse määra valikul peab kohus vajalikuks pöörata tähelepanu karistuste võrdlevale raskusele ja märgib, et väiksema joobeastme tuvastamisel (LS § 224) on võimalik väärteomenetluses lisakaristusena kohaldada 3 kuni 9 kuulist juhtimisõiguse äravõtmist. Samalaadse teo korduval toimepanemisel 3 kuu kuni 1 aastast tähtaega (LS § 224 lg 3). Kohtu veendumuse kohaselt ei ole üldjuhul põhjendatud ohtlikuma teo, s.o kuriteo toimepanemise eest kergema lisakaristuse kohaldamine, kuna sellisel juhul tekiks olukord, et raskema süüteo toimepanemine kergendaks süüdlase olukorda. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaksid lisakaristuse kohaldamist. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule, samuti tema edasisele elukorraldusele. Kohus leiab, et T.N-i vaadeldaval juhul toime pandud teo süüd on võimalik joobe suuruse arvulist näitajat silmas pidades hinnata keskmisest väiksemana, mistõttu peab kohus proportsionaalseks mõista lisakaristus määras, mis on võrdeline 1 aasta pikkuse juhtimisõiguse piiramisega – nii nagu taotles kohtuistungil ka riiklik süüdistaja. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise

1-18-684 otsus, on kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Vastavalt KarS § 55 lg 1 laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

ASITÕENDID JA MENETLUSKULUD

/

/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.