Süüteod perekonna ja alaealise vastu › Süüteod perekonna vastu

ning mõista Renald Murtazinile kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud ja 17 (seitseteist) päeva.

ülalpidamiseks eestkostja Xxxx’i kasuks. Seisuga 31.03.2016 moodustab elatise võlgnevus 10342.65 eurot, millest 5171.33 eurot Xxxxi ülalpidamiseks ning 5171.32 eurot Xxxxülalpidamiseks. Renald Murtazin suhtes alustati 28.08.2015 täitemenetlust nr 048/2015/1266 täitmisavalduse alusel Harju Maakohtu 28.06.2010 kohtuotsuse nr 2-13-47860 täitmiseks ja elatise võlgnevuse sissenõudmiseks, kuid see ei täitnud oma eesmärki. Haigekassa andmetel Renald Murtazin ei tööta. Renald Murtazin, olles töövõimeline isik, võttis ennast töötuna arvele Eesti Töötukassas perioodidel 11.04.2012-12.12.2012; 09.12.2015-07.02.2016 ning 17.02.2016 kuni käesoleva ajani. xxxx vastuse kohaselt viibis Renald Murtazin viimati perearsti vastuvõtul 2012 aasta oktoobri kuus ning tal ei ole diagnoositud pidevat ravi vajavat rasket haigust. Sotsiaalkindlustusameti andmetel ei ole Renald Murtazin arvel pensioni ega toetuse saajana. Renald Murtazin, olles töövõimeline isik, ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi töökoha leidmiseks ega otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat oma poegade Xxxx’i ja Xxxxülalpidamise tagamiseks. Seega pani Renald Murtazin toime teadva kõrvalehoidumise oma noorematele kui kaheksateistaastastele lastele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatise maksmisest, s.o KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära süüdistatava osaliselt süüd tunnistavad selgitused ning kontrollinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et Renald Murtazini süü laste ülalpidamise kohustuse rikkumises on tõendamist leidnud järgmistel põhjendustel. Kuni 01.01.2015 oli Renald Murtazini poolt toimepandud tegu kvalifitseeritav KarS § 169 järgi vanema kuritahtliku kõrvalehoidumisena oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Alates 01.01.2015 on Renald Murtazini poolt toimepandu kvalifitseeritav vanema teadva kõrvalehoidumisena oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Tegemist on jätkuva kuriteoga s.t tegemist on ühtsest tahtest kantud ja sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süüteoga (3-1-1-4-04 p 13.1). Kui jätkuva süüteo osateod jäävad seaduse eri redaktsioonide kehtivusaega, tuleb isiku käitumine tervikuna subsumeerida küll viimase osateo ajal kehtinud seaduse järgi, kuid tuleb näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo subsumeerimise aluseks oleva redaktsiooni jõustumist. Seega peab kohus kõigepealt kontrollima, kas toimepandud tegu on kvalifitseeritav nii kuni 01.01.2015 kehtinud KarS § 169 järgi, kui ka alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni järgi. Renald Murtazinilt on Harju Maakohtu 07.04.2014 otsusega nr 2-13-47860 (tl 12-17) mõistetud Xxxx’i kasuks elatis alates 25.11.2013 kuni 31.12.2013 160 eurot kuus ja alates 01.01.2014 a 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni Xxxx’i täisealiseks saamiseni, s.o kuni 26.10.2025. Renald Murtazinilt on Harju Maakohtu 07.04.2014 otsusega nr 2-13-47860 (tl 12-17) mõistetud Xxxxkasuks elatis alates 25.11.2013 kuni 31.12.2013 160 eurot kuus ja alates 01.01.2014 a 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni Xxxxtäisealiseks saamiseni, s.o kuni 20.04.2027. Seega oli ja on Renald Murtazin kohustatud viidatud jõustunud kohtulahendi alusel temale pandud kohustust täitma. Samas nähtub süüdistusest, et kriminaalmenetluse alustamise tingis asjaolu, et Renald Murtazin ei ole kunagi täitnud kohtuotsusega pandud elatise maksmise kohustust.

Kannatanu Xxxxi ütluste kohaselt (tl 54-56) lahutas ta 2012 aastal oma abikaasast Renald Murtazinist ja kolis lastega Xxxxi ja Xxxx2013 aastal Prantsusmaale. Renald Murtazinilt mõisteti alates 25.11.2013 välja elatis laste kasuks, aga ta ei ole kordagi seda tasunud. Samuti on Renald Murtazin tühjaks teinud Xxxxi konto, kus oli 258,62 eurot xxxxisiklikku raha ja 3259,49 eurot vanaemalt xxxx pärandatud raha (Xxxxi konto väljavõte tl 57-67). Süüteoteatele on kannatanu ka esitanud lisad (tl 1-53, 54-56), mis tõendavad süüdistatava poolt kohtuotsusega välja mõistetud elatise mittemaksmist, tekkinud elatisvõla suurust, kannatanu pöördumist kohtutäituri poole, täitemenetluse alustamist 28.08.2015 kohtutäituri poolt. Tallinna kohtutäitur Kairi Kummi vastusest päringule (tl 70-75) nähtub kohtutäituri poolt kohtuotsuse täitmisele võtmine, võlgnevuse suurus seisuga 31.03.2016 kahe lapse pealt kokku 10 342,65 eurot, nähtuvad täiteasja raames teostatud toimingud süüdistatava varalise seisundi tuvastamiseks ning süüdistatava poolt kohtutäituri vahendusel elatise mittetasumist. Renald Murtazini kahtlustatavana antud ütluste (tl 209-210) kohaselt nõuab Xxxx temalt ebaseaduslikult elatisraha. Sellepärast on juba 4 aastat käinud juristi juures, et võidelda alimentide maksmise vastu. Kogu raha on läinud juristile maksmiseks ja elamiseks. Oma lapsi ta ei näe, naine röövis nad ja viis Prantsusmaale elama. Tööd otsib aktiivselt, aga talle pakutakse vaid miinimumpalka, kuna staaž on väike. Selle eest saaks ta maksta korteri kulud ja söögi ja elatise jaoks ei jääkski midagi. Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et tunnistab, et on võlgu ja selles osas tunnistab end süüdi, kuid maksmiseks võimalust ei olnud ja kulutas palju raha laste otsimiseks. Ei jõudnud maksta, sest raha ei ole. Kui raha oli siis, maksis, kuid raha sai otsa. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et elatise maksmisest kõrvalehoidumine tähendab elatise maksmata jätmist, kusjuures puuduvad mõjuvad põhjused, mis maksmist takistaksid. Kõrvale hoidumine võib väljenduda ka nt keeldumises tööle asuda, tulude varjamises, vara teise isiku nimele kirjutamises jne. Süüdistatav ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kordagi elatist maksnud, vastupidi süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütluste kohaselt ta elatist maksnud ei ole, sest Xxxx nõuab tema arvates elatisraha ebaseaduslikult. Kohus juhib siinkohal tähelepanu Harju Maakohtu 07.04.2014 otsusele nr 2-13-47860 (tl 12-17), millega on elatisraha välja mõistetud ning seega on see täiesti seaduslik ja süüdistatavale kohustuslik täitmiseks. Edasi juhib kohus tähelepanu ka Harju Maakohtu kohtumäärusele nr 2-15-18075 (tl 77-81), mis tõendab isaduse tuvastamiseks DNA ekspertiisi määramise asjaolusid tsiviilkohtumenetluses ja Harju Maakohtu 07.09.2016 ja 24.05.2016 kohtumäärustele nr 2-15-18075 (tl 106-108), mis tõendavad tsiviilasja lõpetamist Renald Murtazini poolt hagist loobumisel ning ekspertiisi läbiviimise asjaolusid. Harju Maakohtu 15.03.2016 kohtumäärus nr 2-15-16353 (tl 111-118) tõendab Xxxxi ja Renald Murtazini ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist Xxxxi ja Xxxxsuhtes ning Xxxxile varahooldusõiguse täielikult üleandmist. Seega on kõik süüdistatava esitatud vabandused ainetud. Seega on eeltoodud tõenditega tuvastamist leidnud, et süüdistatav hoidis teadvalt kõrvale elatise maksmise kohustusest. Kuni 01.01.2015 oli KarS § 169 alusel karistatav elatise maksmata jätmine siis, kui selline tegevus on vaadeldav kuritahtliku kõrvalehoidumisena ja järgnevalt hindabki kohus, kas süüdistatav hoidus elatise maksmise kohustusest kõrvale ka kuritahtlikult. Riigikohus (3-1-1-84-12 p 8) on selgitanud, et elatise maksmata jätmist tuleb käsitleda selle maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes eeskätt juhul, kui: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist, vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaks soorituse tegemist. Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitleda isiku kogu

vara, arvestades perekonnaseaduse §-st 102 ja täitemenetluse seadustiku §-st 132 tulenevaid erandeid. 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks. 3) kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita (nt ei otsi piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat, ei müü elatise maksmiseks vajaliku raha saamiseks talle kuuluvat vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §st 102 tulenevas ulatuses vmt). Elatise maksmise kuritahtlikkus tähendab kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel. Eesti Töötukassa vastusest päringule (tl 125-127) nähtub, et Renald Murtazin on töötuna arvele võetud 11.04.2012 kuni 12.12.2012 ja maksti töötutoetust 440,99 eurot; 09.12.2015 kuni 07.02.2016 maksti tööturuteenustel osalemise eest sõidutoetust 18,32 eurot ja alates 17.02.2016 makstud tööturuteenustel osalemise eest 259,72 eurot. Seega on süüdistatav alates 2012 aastast töötu olnud ning käesoleva 2017 aastani, s.o 5 aasta jooksul ei ole ta tööd leidnud. Süüdistatava enda ütluste kohaselt ta ei tööta, kuna talle pakutakse vaid miinimumpalga eest tööd. Sellest nähtub, et tal oleks võimalus tööle asuda, aga ta ise ei soovi seda, kuna miinimumpalgast jätkuks vaid korteri kulude ja söögi jaoks. Siit tekib kohtul küsimus, et kui miinimumpalgaga töö ei kõlba süüdistatavale, siis millest ta on 5 aasta jooksul elanud, oma korteri ja söögi eest tasunud? Süüdistatava sõnade kohaselt saab ta toetust vaid eluaseme kulude katmiseks. Nagu nähtub süüdistatava viimase 5 aasta pangakontode väljavõtetest, siis on tal piisavalt raha olnud kõik arved tasuda, süüa ja erinevaid asju osta. Lisaks sellele juhib kohus tähelepanu, et süüdistataval on Swedbankis juba 2014 aastast avatud hoiulaekaleping (tl 158-190), mis näitab seda, et süüdistataval on vara (sularaha), mida ta ei taha oma arvel kajastada ja seetõttu hoiab seda panga poolt hoitavas laekas. Keegi ei ava laekalepingut ja ei maksa iga kuu aastate jooksul hoiulaeka lepingutasu ilma, et tal laekas midagi väärtuslikku ei oleks. Nordea Bank AB Eesti filiaali vastusest päringule nähtub (tl 199-208) Renald Murtazini arvelduskontol toimunud tehingud ajavahemikul 01.11.2013 kuni 28.11.2016 ning 01.11.2013 seisuga on hoiusekontol olnud 6300 eurot, hoiusekonto on 15.01.2014 tühjaks tehtud. Arvelduskontol on aga perioodil 01.11.2013 kuni 28.11.2016 toimunud erinevad ostud kokku üle 10 000 euro ulatuses. Samuti nähtub AS SEB Pank vastusest päringule (tl 154-157) Renald Murtazini arvelduskontodel toimunud tehingud, s.h arvete maksmised ja söögi ostmised ajavahemikul 25.11.2013 kuni 23.11.2016. Seejuures nähtub eelmärgitud pangakontode väljavõtetest, et pangakontodele kantakse regulaarselt sularaha pangaautomaatidest ja kulutatakse ära, misjärel kantakse uuesti sularaha kontole, et oleks võimalik kontolt maksta teenuste eest ja tasuda kauplustes pangakaardiga ning välja võtta väikestes summades sularaha. Samas kantakse pangakontole summasid 50 kuni 200 euro kaupa ja mitte kunagi midagi liigset, vaid ainult nii palju, et vajalikud tehingud ära teha. Seejuures ei nähtu kriminaalasja materjalidest kontodele kantavate sularaha summade päritolu. Pangakontodele rahaliste vahendite kandmise sularahas aga viitab sellele, et süüdistataval on aastate vältel olnud pidev, kuid tuvastamata allikast pärit sissetulek ja piisavad rahalised vahendid, mida ta aga ei kasuta temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmiseks. Samuti on Renald Murtazin tühjaks teinud Xxxxi konto, mille vanavanemad lapselapsele tegid, kus oli 258,62 eurot poja Armandi isiklikku raha ja 3259,49 eurot vanaemalt xxxx pärandatud raha (tl 57-67). Kõigest eeltoodust nähtub üheselt, et kuigi Renald Murtazin ametlikult sissetulekut ei saanud, oli tal kõigi nende aastate jooksul piisavalt rahalisi vahendeid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastusest päringule (tl 121-122) nähtub, et Renald Murtazini nimele ei ole registreeritud ehitisi ja vallasasju. Maanteeameti vastusest päringule (tl 145-146) nähtub, et Renald Murtazini nimele ei ole registreeritud liiklusregistris sõidukeid ega väikelaevu, alla 12 m kogupikkusega laevu ega jette. Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna vastusest päringule (tl 132-138) nähtub, et Renald Murtazini nimele on registreeritud kinnisvara (9/25 suurune mõtteline osa xxxx asuvast korteriomandist, mille reaalosaks on eluruum nr 2 üldpinnaga 69,9 ruutmeetrit koos selle oluliste osade ja päraldistega), millele on seatud hüpoteek 83 000 eurot ja 13 000 eurot Xxxxkasuks. Seega kuulub Renald Murtazinile kinnivara, millele ta on seadnud sõbra Xxxxkasuks hüpoteegid summas 83 000 eurot ja 13 000 eurot ning saanud Xxxx15.09.2015 laenu summas 72 000 eurot ja 15.10.2015 summas 10 000 eurot (tl 87-95, 96-104). Seega ka saadud laenu eest oleks Renald Murtazinil võimalik olnud kas elatist maksta või elatise võlgnevus likvideerida, aga ta ei teinud seda. Seejuures nähtub lepingutest, et lepingute täitmine olevat toimunud sularahas (tl 87, 96). Seega on toimikutes olevatest lepingutest tuvastatav, et laenusummad on saadud sularahas ning neid ei ole pangakontodele kantud, mis välistab võimaluse, et kohtutäitur saaks rahalisi vahendeid arestida ja sissenõudja nõudeid täita, kuigi laenulepingutest nähtuvad rahasummad ületavad elatise nõuet kordades. Sotsiaalkindlustusameti vastusest päringule (tl 141-142) nähtub, et Sotsiaalkindlustusamet ei ole määranud Renald Murtazinile töövõimetuspensioni ega muid toetusi ning Xxxx vastusest päringule (tl 129) nähtuvalt viibis Renald Murtazin viimati perearsti vastuvõtul 2012 aasta oktoobris ning et Renald Murtazinile ei ole töövõimetuspensioni määratud. Seega on tegemist töövõimelise ja terve isikuga, kes ei ole 5 aasta jooksul tööle asunud põhjusel, et ta ei soovi miinimumpalga eest tööd teha. Eeltooduga on tõendatud, et süüdistataval oleks olnud rahalised võimalused elatise maksmiseks, kuid selle asemel otsustas ta oma rahaasjad korraldada nii, et tema kontol ei oleks liigset ja arestitavat raha, tema kinnisvara oleks hüpoteegi all, et kohtutäituril ei oleks võimalust täita kohtuotsust. Seega on tuvastamist leidnud, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et näidata oma majanduslikku olukorda sellisena, et muuta elatise nõude täitmine kohtutäituri poolt võimatuks. Seega leiab kohus, et kuna kohustatud isik ei teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust täita ja ei teinud midagi selleks, et ametlikku sissetulekut saada, on tegemist elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisega. Seda enam, et ka süüdistatav ise kinnitas, et 4 aasta jooksul läks tema raha juristile, eesmärgiga elatise maksmisest pääseda. Seega oli küll vajalik raha elatise maksmiseks olemas, aga seda kasutati muul, hoopis vastupidisel eesmärgil, mis iseloomustab ilmekalt süüdistatava pahatahtlikkust. Kui isikul ei oleks tõesti võimalik elatist maksta nt ta viibib pikaajaliselt haiglas, siis on alati võimalus pöörduda kohtu poole ja taotleda elatisraha vähendamist. Kohus juhib siinkohal tähelepanu perekonnaseaduse § 102 lg-le 1, mille kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Antud juhul elatise vähendamise taotlusega süüdistatav kohtu poole senini pöördunud ei ole. Isikul endal ei ole aga õigust jõustunud kohtuotsusega määratud elatis maksmata jätta, sest vastav summa on kohtu poolt kindlaks määratud arvestades isiku sissetulekut, vara ja reaalseid võimalusi.

Süüdistatav Renald Murtazin tunnistas kohtuistungil oma süüd osaliselt ja väitis, et ta teab maksmise kohustusest, kuid tal ei ole selle kohustuse täitmiseks raha. Küll on ta käinud erinevatel kursustel, et leida endale tasuvat tööd. Samas ei ole ta seega senini mingit tööd vastu võtnud, et mingisugustki sissetulekut saada. Siit järeldub, et Renald Murtazinil puudus igasugune initsiatiiv ja tahe oma kohustust täita, kuigi rahalised võimalused selleks oleksid olemas olnud. Eelmärgitust järeldub, et süüdistatav on elatise maksmisest kõrvale hoidunud teadlikult ja kuritahtlikult. Lisaks eelnevale on vaja tuvastada, kas kohustatud isik rikkus elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel. Antud juhul on tegemist perioodiga 25.11.2013 kuni 31.03.2016, s.o ligi 3 aastase perioodiga, mis on kohtu hinnangul piisavalt pikk periood KarS § 169 sätestatud rikkumise mõttes näitamaks süüdistatava käitumismustrit. Siinkohal on tähtis ka see, et elatise maksmata jätmine peab viima summaarselt olulise võlgnevuseni ning Tallinna kohtutäituri Kairi Kummi vastusest päringule (tl 70-75) nähtub kohtutäituri poolt kohtuotsuse täitmisele võtmine, elatusraha võlgnevuse suurus, nähtuvad täiteasja raames teostatud toimingud süüdistatava varalise seisundi tuvastamiseks ning süüdistatava poolt kohtutäituri vahendusel elatise mittetasumist. Võlgnevuse suurus seisuga 31.03.2016 moodustas kahe lapse pealt kokku 10 342,65 eurot, mis on kohtu hinnangul märkimisväärselt suur summa. Eeltoodu annab aluse lugeda tõendatuks süüdistatava poolt elatise maksmise kohustuse rikkumise süstemaatiliselt ja pikema aja vältel ning summaarselt olulises summas. Kohus leiab, et eelnimetatu iseloomustab süüdistatavat kui isikut, kes oma käitumisega näitab oma süsteemset allumatust kehtestatud korrale ja jõustunud kohtuotsusega pandud kohustustesse ning oma järjekindlat õigusvastast suhtumist lapsevanema kohustusse oma lapsi ülal pidada. Kohus leiab, et eeltooduga on tõendamist leidnud, et Renald Murtazin on elatise maksmisest kõrvale hoidunud nii kuritahtlikult kui teadvalt, seega on täidetud nii enne 01.01.2015 kehtinud KarS § 169 redaktsioonis sätestatud kuriteokoosseis, kui ka alates 01.01.2015 jõustunud KarS § 169 redaktsioonis sätestatud kuriteokoosseis. Samuti on kohus kriminaalasjas tuvastatud teo tehioludest ja süüdistatava ütlustest lähtuvalt veendunud, et Renald Murtazin tegutses etteplaneeritult ja eesmärgipäraselt, s.t ta tegi kõik endast oleneva, et mitte elatist maksta. S.h tasus juristile 4 aasta jooksul selle eest, et elatise maksmist saaks vältida. Seega pani Renald Murtazin kohtu hinnangul süüteo toime kavatsetult. Kriminaaltoimikust nähtuvalt oli süüdistataval piisavalt rahalisi vahendeid, et saadud laenust nii elatist maksta kui ka kogu võlgnevus likvideerida ja ta pidanuks neid vahendeid ka elatise maksmiseks kasutama. Seejuures pidanuks ta ka asuma tööle sissetuleku saamiseks, näitamaks, et ta teeb piisavalt jõupingutusi majandusliku olukorra parandamiseks ja kohustuste täitmiseks, kuid süüdistavav ei ole seniajani ka tööle asunud, isegi mitte miinimumpalga eest. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Seega Renald Murtazin, hoidudes teadvalt kõrvale oma noorematele kui kaheksateistaastastele lastele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest, pani toime KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo (s.o enne 01.01.2015 kvalifitseeritud KarS § 169 järgi vanema kuritahtliku kõrvalehoidumisena oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest).

KARISTUSE MÕISTMINE

Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Seadusandja on KarS § 169 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistusena ette näinud rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära või vangistuse kuni 1 aasta. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava kohtuistungil antud ütluste kohaselt puudub Renald Murtazinil töine sissetulek ja samuti puuduvad kohtul andmed selle kohta, et süüdistatav omaks mõnd muud legaalset sissetulekuallikat. Seejuures ei ole kohtule teada kuhu on kulutatud eluasemele seatud hüpoteegi alusel saadud laenusummad või kas need üldse alles on. Seejuures ei ole kohtule teada ka süüdistatava pangakontodele regulaarselt kantud rahaliste vahendite päritolu ja allikad. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Kuivõrd käesoleva kohtuotsusega inkrimineeritava teo toimepanemine seisneb suhteliselt suurte rahaliste kohustuste täitmata jätmises, siis asub kohus seisukohale, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik rahalist karistust kohaldada. Rahalise karistuse mõistmine tähendaks seda, et kannatanu langeb varasemast veelgi halvemasse olukorda, sest süüdistataval tekiks tema süüdimõistmise ja rahalise karistusega karistamisega konkureeriv rahaline kohustus. Lisaks tuleb arvestada sellega, et kuna kõrvalehoidumine elatise tasumisest tähendab enamasti pikaajalist elatise tasumata jätmist, on süüdistataval ka suured võlgnevused. Sellest tulenevalt jääks ka rahalise karistuse mõju väheseks ega oleks ka täidetav ning karistuse eesmärki poleks võimalik saavutada. Seetõttu tuleb süüdistatava suhtes kohaldada karistust, mis on seotud isiku vabaduse piiramisega. Edasi juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist, misjärel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleva kohtuotsusega on tuvastatud, et Renald Murtazin on kuritahtlikult ja teadlikult jätnud elatise maksmise kohustuse täitmata pikema aja vältel ja seda kahe alaealise lapse suhtes ja küllaltki suures ulatuses, mis on kogumis süüd suurendavaks asjaoluks. Selline süüdistatava käitumine väljendab kohtu veendumuse kohaselt süüdistatava üleolevat suhtumist oma kohustustesse ja õiguskorda ning oma laste heaolusse. Seega leiab kohus, et süüdistatava süü on hinnatav üle keskmise suurena. Süüdistusakti kohaselt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, kuid kohtuistungil süüdistatav põhimõtteliselt oma süüd tunnistas ja sellest võis välja lugeda ka mõningast kahetsust. Sellist asjaolu peab kohus võimalikuks arvestada kergendava asjaoluna ning see asjaolu peaks karistust mõjutama kergendamise suunas. Seega arvestades süü suurust, samuti kergendava asjaolu olemasolu ning raskendavate asjaolude puudumist ja teo toimepanemise asjaolusid, tuleb süüdistatavale mõista karistus mõnevõrra alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Süüdistatava karistusandmetest nähtuvalt on süüdistatavat karistatud Harju Maakohtu 16.10.2015 otsusega KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 3 kuud ja 27 päeva, milline karistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi 1 aastase katseajaga kohaldamata, samuti kohaldati süüdistatava suhtes KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Süüdistatavale määratud 1 aastane katseaeg lõppes 15.10.2016.

Süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu on süüdistusakti kohaselt toime pandud ajavahemikul 25.11.2013 kuni 31.03.2016 ning kuivõrd tegemist on jätkuva kuriteoga, on käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale inkrimineeritav kuritegu toime pandud enne Harju Maakohtu 16.10.2015 otsust ja ka Harju Maakohtu 16.10.2015 otsusega määratud katseajal. KarS § 73 lg 4 kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõike 2 sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras. Vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga KarS §-s 69 sätestatud korras. KarS § 65 lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära. Vastavalt KarS § 82 lg 1 p 2 sätetele otsust ei asuta täitma, kui teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud 3 aastat. Harju Maakohtu 16.10.2015 otsus Renald Murtazini karistamises KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest jõustus 24.10.2015, seega on otsuse jõustumisest möödunud kaks aastat ja otsuse täitmine ei ole käesolevaks ajaks aegunud ning Renald Murtazinile tuleb KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristus. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt KarS § 82 lg 21 sätetele ei takista ka otsuse täitmise aegumine sellega mõistetud karistuse ärakandmata osa liitmist uue kuriteo eest mõistetavale karistusele KarS § 65 lg 2 alusel. Kuigi süüdistatav avaldas, et ta on võimeline üldkasulikku tööd tegema, leiab kohus, et alus mõistetava vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga puudub. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistatav olnud aastaid töötuna arvel ning ei ole soovinud tööle asuda. Arvestades aga pangakontol rahaliste vahendite liikumisi ja tehinguid kinnisvaraga, leiab kohus, et töö otsimise näitamine ja samas tööle asumise vältimine on tingitud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo iseloomust, st süüdistataval on kohustuse täitmata jätmiseks vaja näidata end varatuna. Arvestades taolist aastate pikkust käitumist leiab kohus, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele ning tema allutamine käitumiskontrollile osutuks võimatuks. Süüdistatavat ei olnud võimalik kuude vältel kohtuistungile saada, kuigi talle oli tutvustatud kriminaaltoimiku materjale ja teda oli kutsutud kohtuistungile. Süüdistatava käitumine näitab tema suhtumist kohustustesse. Kuivõrd süüdistatav ei ole ka aastate vältel asunud tööle, et ole tal ka mingit soodumust teha üldkasulikku tööd. Seetõttu leiab kohus, et mõistetav vangistus kuulub ära kandmisele.

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks teise astme kuriteos süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha ning määratud kaitsjatele makstud tasud kohtueelses ja kohtumenetluses. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Seaduse kohaselt ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isikute faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Antud juhul ei ole süüdistatava puhul tegemist varem kriminaalkorras karistamata isikuga ja kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtub, et antud süüteo puhul ei saa rääkida juhuslikust episoodist tema elus. Tegemist on pikema perioodi vältel elatise maksmise kohustuse rikkumisega. Samuti on inkrimineeritud süüteo toimepanemine

olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Küll peab kohus võimalikuks jätta riigi kanda määratud kaitsjale Kristina Suvalova makstud tasu ning peab vajalikuks välja mõista vaid kohtueelsel menetlusel kaitsjale makstud tasu kui ka kohtulikul arutamisel osalenud kaitsjale makstud tasu. Samas leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust, kriminaaltoimikust nähtuvalt elatise võlgnevuse suurust ja jätkuvat elatise maksmise kohustust, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.