Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui JA ei pane 2 (kahe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.2 Mõista JA-lt kannatanu XXX kasuks välja 24 279,44 eurot (kakskümmend neli tuhat kakssada seitsekümmend üheksa eurot ja nelikümmend neli senti) eurot kuriteoga tekitatud kahju katteks. 2.3 Valitud kaitsjale makstud tasu summas 1560 eurot jätta JA kanda. 2.4 Mõista JA-lt riigieelarve tuludesse sundraha 705 (seitsesada viis) eurot. Sundraha tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. 2.5 Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(10)

Rahastuslepingu nr 12-108 reisikulude lõplik summa, mis XXX poolt pärast kuludokumentide kontrollimist heaks kiideti, oli 4683.43 eurot. Selle summa oleks pidanud MTÜ YYY lepingu kohaselt tagastama programmis osalenutele nende reisikulude katteks, mida aga ei tehtud. JA andis MTÜ YYY arvelduskonto nr 221056046648 juurde kuulunud pangakaardi üle MT-le, kel juriidiline seos MTÜ-ga YYY puudus. MT võttis XXX poolt üle kantud soodustused summas 18 380.80 eurot ja 19 960,80 sularahas välja. Sellisel viisil kallutas MT JA asutama MTÜ YYY, asuma selle juhatuse liikmeks, sõlmima MTÜ YYY juhatuse liikmena SA-ga XXX kaks rahastuslepingut eesmärgiga saada avalikku soodustust. Samuti aitas MT avaliku soodustuse saamisele kaasa, kirjutades valmis taotlused soodustuse saamiseks. Saades väljamakstud soodustused enda valdusesse, jättis ta MTÜ YYY tegevjuhina rahastuslepingutest tulenevad kohustused, s.o viia ellu rahastamistingimustele vastav projekt, tahtlikult täitmata ja lõi olukorra, kus saadud soodustusi summas 4683.43 eurot ja 19 960,80 eurot kasutati mitte-eesmärgipäraselt. Sellega pani MT toime soodustuskelmusele, st majandustegevuses osalevale isikule majandustegevuse soodustamiseks avalikest vahenditest tasuta väljamakse mitte-eesmärgipärase kasutamisele, kihutamise ja füüsilise, ainelise ning vaimse kaasabi osutamise, mis on kvalifitseeritav KarS § 210 lg 2 - § 22 lg 2 järgi. JA pani eeltooduga toime soodustuskelmuse, st majandustegevuses osalevale isikule majandustegevuse soodustamiseks avalikest vahenditest tasuta väljamakse mitte-eesmärgipärase kasutamise, mis on kvalifitseeritav KarS § 210 lg 2 järgi.

XXX kasuks välja

Riigieelarve vahenditest mõisteti JA kasuks välja 1560 eurot valitud kaitsjale makstud tasu. MT-lt mõisteti riigituludesse välja sundraha 705 eurot. Valitud kaitsjale makstud tasu jäeti MT kanda. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et JA tuleb õigeks mõista eelkõige seetõttu, et temale esitatud süüdistus on puudulik. Mitte ükski JA-le süüksarvatud tegevustest eraldivõetuna ega kogumis ei täida soodustuse mitte-eesmärgipärase kasutamise objektiivset koosseisu. Osad teod on aset leidnud enne soodustuse mitte-eesmärgipärast kasutamist (lepingu sõlmimine, pangakaartide loovutamine), osad aga soodustuse mitte-eesmärgipärase kasutamise järgselt (lõpparuande esitamata jätmine). Maakohtu arvates ei heida süüdistus JA-le ette tegevusetust. Olukorras, kus isikule heidetakse süüdistuses ette tegevust, pole Riigikohtu suuniste kohaselt kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava teod võivad täita tegevusetusega toimepandud kuriteo objektiivset koosseisu. See eeldanuks maakohtu arvates uue süüdistuse esitamist. Lisaks puuduvad tõendid selle kohta, et JA oleks toetuse mitte-eesmärgipärase kasutamise suhtes omanud vähemalt kaudset tahtlust.

3(10)

Kuna JA oli teinud MT-le volituse, siis käsitles maakohus teda MTÜ YYY faktilise juhina ja mõistis süüdi soodustuskelmise täideviijana KarS § 210 lg 2 järgi. Maakohus leidis, et kannatanu XXX tsiviilhagi on põhjendatud osaliselt 24 279,44 euro suuruses summas ja mõistis selle MT-lt välja. Kuna maakohus mõistis JA talle esitatud süüdistuses õigeks, siis jäeti tema vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata.

4(10)

MTÜ YYY sai mõlemal juhul toetuse konkreetsel eesmärgil, taotluses märgitud kulude kandmiseks. JA sõlmis mõlemad rahastuslepingud, kuid seejärel kaotas järgnenud rahastuse üle igasuguse kontrolli, andes pangakaardid üle MT-le. Puudusid igasugused kokkulepped selle kohta, kas ja mil moel peab MT JA-le toetuse kasutamisest aru andma. Seega kirjeldatud viisil toimides möönis JA, et toetust võidakse kasutada mistahes eesmärkidel. Maakohus leidis, et MT on käsitletav soodustuskelmuse täideviijana. Samas jättis aga maakohus andmata hinnangu sellele, kas JA võib olla käsitletav soodustuskelmusele kaasaaitajana. Kui nõustuda maakohtuga, et MT on kuriteo täideviija, siis oleks JA tulnud süüdi tunnistada kuriteole kaasaaitamises. Kui JA ei oleks pangakaarte MT kätte andnud või vähemalt tema poolt pangaautomaadist sularaha väljavõtmist ja selle kasutamist kontrollinud, siis ei oleks MT saanud kuritegu toime panna. Kuivõrd täideviimine on kaasaaitamisest raskem osavõtu vorm, siis ei oleks maakohus JA süüditunnistamisega kaasaaitamises tema olukorda raskendanud, vaid hoopis kergendanud. Soodustuskelmuse kuriteokoosseis eeldab erilise isikutunnusega isikut. See tähendab, et täideviijaks saab olla üksnes isik, kes on majandustegevuses osaleva isikuna saanud soodustuse, kellel on õigus seda kasutada ning kohustus lähtuda soodustuse kasutamisel kokkulepitud eesmärkidest. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et volitatud isikuna muutus MT erisubjektiks KarS § 210 mõttes. MTÜ YYY juhatuse liige ja projektide eest vastutav isik oli JA, mistõttu lasus tal kohustus saadud raha eesmärgipäraselt kasutada. Ta võis küll delegeerida MT-le edasi projektide praktilise elluviimise, kuid ta ei saanud kanda talle üle kõiki oma kohustusi, mis lasusid tal toetuse saaja juhatuse liikmena ja projektide eest vastutava isikuna. Seega on JA käsitletav soodustuskelmuse täideviijana, MT aga soodustuskelmusele kihutaja ja kaasaaitajana. Prokurör taotleb MT-le mõistetud karistuse raskendamist, sest mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele. 3.2 Kannatanu XXX esindaja RT ei nõustu maakohtu seisukohaga, et JA tegevuses puudub KarS § 210 lg 2 koosseis. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et JA esitas fiktiivse mittetulundusühingu loomise kohta valeandmeid ja kordas samu valeandmeid soodustuse saamise eesmärgiks olnud lepingu sõlmimisel. Valeandmete esitamine oli tema teadlik tegevus, et takistada kannatanul oma õigusi kaitsta. Nimelt esitas JA mittetulundusühingu kontaktaadressiks Valga linnas asuva XXX. Süüdistatavad ei ole senini veenvalt selgitanud, milline oli nende seos selle aadressiga. Kannatanu taotleb JA süüditunnistamist KarS § 210 lg 2 järgi. Ühtlasi taotleb ta mõista XXX kasuks välja MT-lt ja JA-lt solidaarselt kuriteoga tekitatud kahju 24 944,75 eurot.

5(10)

oktoobri 2017. a määrusega rahuldas ringkonnakohus kaitsja taotluse ja lõpetas MT suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga. Seega jätkub käesoleva kriminaalasja menetlus vaid JA suhtes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6(10)

põhjendatult ära märgitud nii soodustuse saamisele eelnenud kui sellele järgnev käitumine, mis seisneb nii tegevuses kui tegevusetuses. Tegemist on süüteokooseisuga, kus tegevus ja tegevusetus võivad läbi põimuda või teineteisele järgneda. On tagajärjele eelnenud teos tegevus ja tegevusetus läbi põimunud, tuleb teo raskuspunkti teooria järgi otsustada, kumb neist süüdistusele omistada (RKKK 3-1-1-4-08 p 15). Tegevusele hiljem järgnenud passiivseks jäämine või aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikku ahelasse sekkumata jätmine ei muuda tegu veel tegevusetuseks RKKK 3-1-1-72-10 p 14 ja 3-1-1-85-10 p 13). Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et teo raskuspunkti teooria kohaselt pani JA soodustuskelmuse kokkuvõttes toime tegevusega. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu etteheide ka selle kohta, et JA-le esitatud süüdistuses ei ole tehtud viidet KarS § 13 lg-le 1. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et JA-le esitatud süüdistuses on tema poolt toime pandud kuriteo asjaolud piisava selguse ja põhjalikkusega ära näidatud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et JA-le esitatud süüdistus on puudulik ja ta tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel õigeks mõista. 6.2 Lisaks süüdistuse puudulikkusele mõistis maakohus JA õigeks veel seetõttu, et käsitles MTÜ YYY faktilise juhina MT, kellele JA oli teinud volituse. Seetõttu mõistis maakohus MT süüdi soodustuskelmuse täideviijana KarS § 210 lg 2 (alt 2) järgi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu selline käsitlus õiguslikult arvestatav ega kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtetega, mistõttu maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. TsÜS § 25 lg 1 teise lause kohaselt on eraõiguslik juriidiline isik täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. TsÜS § 31 lg 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan juhatus. TsÜS § 31 lg 6 kohaselt ei või juriidilise isiku organi liige oma seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Mittetulundusühingute seaduse § 26 lg 1 kohaselt peab mittetulundusühingul peab olema juhatus, mis seda juhib ja esindab. Juhatusel võib olla üks liige (juhataja) või mitu liiget. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-181-15 punktis 36 samuti leidnud, et Eesti õigus ei sisalda faktilise ühingujuhi mõistet. Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete alusel. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 1. detsembri 2016. a otsuses nr 1-15-2699 samuti leidnud, et äriühingu faktiline juht ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete alusel. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu seisukohaga ja kaitsja kassatsiooni menetlusse ei võtnud. Arutatavas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et JA oli mittetulundusühingu juhatuse liige, kes sõlmis rahastuslepingud ja sai SA-lt XXX soodustust. JA andis mittetulundusühingu pangakaardid MT kätte ja edasist raha kasutamist enam ei kontrollinud. MT ei ole MTÜ YYY juhatuse liige kunagi olnud. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav JA ega tema kaitsja.

7(10)

Vaatamata sellele on maakohus MT KarS § 210 lg 2 järgi süüdi tunnistanud kui faktilise MTÜ YYY juhi. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et MT nimele vormistatud volikirja tõttu muutus ta mõlema projekti eest vastutavaks isikuks ning võttis üle toetusesaaja kohustuse projektid nõuetekohaselt ellu viia. Prokuröri apellatsioonis märgitakse õigesti, et XXX ja MTÜ YYY vahel sõlmitud rahastulepingud nr 12-108 ja nr 13-85 ei võimalda projekti elluviimise kohustust täies ulatuses kellelegi delegeerida. Nimelt sätestab rahastuslepingute juurde kuuluvate lepingu üldtingimuste Artikkel II.9, millistel tingimustel on toetusesaajal lubatud sõlmida projekti elluviimiseks all-lepinguid. Viidatud sätte kohaselt võivad all-lepingud katta vaid projekti piiratud osa elluviimist; kui esialgses taotluses pole all-lepingute sõlmimine ettenähtud, vajab see toetuse andja kirjalikku nõusolekut jne. Seega on materiaalõiguslikult väär maakohtu seisukoht, et olles kutsunud endale projekti elluviimisel appi MT, vabanes MTÜ YYY juhatuse liige JA kohustusest projektid nõuetekohaselt ellu viia ning ühtlasi ka vastutusest toetuse mitte-eesmärgipärase kasutamise eest. Kohtukolleegium on seisukohal, et MTÜ YYY juhatuse liikme JA tegevus täidab KarS § 210 lg 2 (alt 2) objektiivse koosseisu, s.t ta kasutas saadud soodustust mitte-eesmärgipäraselt. Subjektiivsest küljest eeldab antud süütegu tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et JA tegutses konkretiseerimata kaudse tahtlusega, milline hõlmas saadud toetuse ükskõik millisel viisil kasutamist, sealhulgas mitte-eesmärgipärast kasutamist. JA teadis, et MTÜ YYY sai mõlemal korral toetuse konkreetsel eesmärgil, taotluses märgitud kulude kandmiseks. JA sõlmis mõlemad rahastuslepingud, kuid seejärel kaotas järgnenud rahastuse üle igasuguse kontrolli, andes pangakaardid üle MT-le. Puudusid igasugused kokkulepped selle kohta, kas ja mil moel peab MT JA-le toetuse kasutamisest aru andma. Seega kirjeldatud viisil toimides möönis JA, et toetust võidakse kasutada ükskõik mis eesmärgil. Seega on täidetud ka KarS § 210 lg 2 subjektiivne koosseis. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud käesoleval juhul puuduvad. Lähtudes eeltoodust tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse JA õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 210 lg 2 järgi ja teeb uue otsuse, millega mõistab ta esitatud süüdistuses süüdi. Kuna kriminaalasja menetlus on MT suhtes KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses tema surmaga lõpetatud, siis puudub kohtukolleegiumil õiguslik alus tema tegevusele õigusliku hinnangu andmiseks. 6.3 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale karistuse mõistmise küsimust. KarS § 210 lg 2 kohaselt karistatakse majandustegevuses osalevat isikut soodustuse mitte-sihipärase kasutamise eest rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

8(10)

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei või kohtukolleegium mõista JA-le rangemat karistust, kui on taotlenud oma apellatsioonis prokurör. Prokurör leiab oma apellatsioonis, et käesoleval juhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada süüdistatavale vangistuse mõistmisega üheks aastaks, mis jätta KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni seisukohtadega JA-le karistuse mõistmise osas. Ehkki JA oli juhatuse liige, oli tema roll kuriteo toimepanemisel siiski oluliselt väiksem kui MT-l. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Tegemist on noore inimesega, kes omab keskharidust ja õpib praegu ülikoolis. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium prokuröri karistusettepanekuga ja mõistab JA-le KarS § 210 lg 2 järgi karistuseks 1aasta vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui JA ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 6.4 Kannatanu XXX esindaja taotleb oma apellatsioonis süüdistatavatelt solidaarselt välja mõista 24 944,75 eurot, s.t tsiviilhagi rahuldamist täies mahus. Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi osaliselt summas 24 279,44 eurot. Kannatanu apellatsioonis ei põhjendata, mille vastu maakohus eksis, kui ta rahuldas tsiviilhagi vaid osaliselt. Maakohus on oma seisukohta tsiviilhagi vähendamise osas põhjendanud ning näidanud ära tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kohtukolleegium ei leia, et maakohus oleks tsiviilhagi vähendades millegi vastu eksinud. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kuna kohtukolleegium mõistab JA talle esitatud süüdistuses süüdi, siis tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega JA vastu esitatud tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Kuivõrd MT suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, siis mõistab kohtukolleegium maakohtu poolt kindlaks tehtud tsiviilhagi summas 24 279,44 eurot välja JA-lt.

KarS § JA

9(10)

7.2 KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuna tegemist on menetluskuluga, mis ei ole materiaalses mõttes käsitletav karistusena, siis tuleb sundraha väljamõistmisel kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtinud sellele asjaolule kohtute tähelepanu 9. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-63-05, 12. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-46-08 ja 6. novembri 2010. a otsus nr 3-1-1-83-10. Kohtukolleegium kuulutab kohtuotsuse 31. oktoobril 2017. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015 määrusega nr 139 kehtestati alates 1. jaanuarist 2017 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 470 eurot. Süüdistatav mõistetakse süüdi KarS § 210 lg 2 järgi teise astme kuriteos. Seega tuleb käesoleva kohtuotsusega JA-lt välja mõista sundraha 705 eurot.

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 24.04.2018 otsusega

RESOLUTSIOON

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.