Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
1174926 4. oktoober 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma I. B. vahistamine Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1174926 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I. B. kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör pooled Tatjana Tamm Asja läbivaatamise kuupäev ja 6. september 2017, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.20. mail 2017 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu Maakohtule taotluse I. B. vahistamiseks. Taotluse kohaselt peeti I. B. kinni 19. mail 2017 ja teda kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 pde 1 ning 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kahtlustuse kohaselt käitles I. B. käesoleva aasta aprillist kuni 19. maini koos A. B-ga korduvalt suures koguses narkootilist ainet, s.o marihuaanat. Kuriteokahtlustus rajaneb kinnipidamise, läbiotsimise ja asitõendite vaatluse protokollidel, ülekuulamisel antud ütlustel, äratundmiseks esitamise protokollidel, jälitustoimingutega kogutud teabel ning päringute vastustel. Vahistamise aluseks on uute kuritegude toimepanemise oht.
2.Tartu Maakohtu 20. mai 2017. a määrusega jäeti I. B. vahistamata. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kahtlustatav teadis tema juhitud sõidukist leitud narkootilisest ainest. Samuti pole kahtlustuses täpsustatud narkootilise aine käitlemise aega ega kogust. Jälitustoimingutega kogutud teabest ilmneb, et I. B. võis olla marihuaana käitlemisega seotud, kuid tekkinud kahtlused peab tõlgendama kahtlustatava kasuks. Puudub alus väita, et I. B. jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist.
3.Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, kes taotles määruse tühistamist ja I. B. vahistamist.
1-17-4926
4.Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a määrusega tühistati maakohtu määrus, rahuldati vahistamistaotlus ja otsustati I. B. vahistada kaheks kuuks alates tema kinnipidamise päevast. Ringkonnakohus märkis, et määruskaebemenetluse ajaks täiendati kahtlustust oluliselt. Kuriteokahtlust põhistavate tõendite analüüs kinnistab veendumust, et kahtlustatav võis toime panna talle süüks arvatud kuriteo. Täiendatud kahtlustuse kohaselt käitles I. B. süstemaatiliselt suures koguses narkootilist ainet vähemalt 2016. a juulist kuni 19. maini 2017. Pikaajalise ja läbi mõeldud tegevuse tõttu on oht, et isik jätkab rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemist. Uute kuritegude toimepanemise ohu saab tuletada ka kahtlustatava varalisest olukorrast. Samuti võib isik mõjutada valeütlusi andma võimalikke tunnistajaid ja teisi toimepanijaid. Kergemaliigiline tõkend uute kuritegude toimepanemist ei takistaks. Kahtlustatava terviseseisund ja alaealiste laste olemasolu vahistamist ei välista.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I. B. kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja vahistamistaotluse rahuldamata jätmist. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised.
6.I. B. ei vaidlusta, et tema juhitud sõidukist leiti narkootilist ainet. Narkootilise aine olemasolust ta aga ei teadnud. Narkootilisi aineid tarvitas ja nende ainete tarvitajatega suhtles A. B., kuid eelnev ei tähenda, et ka kahtlustatava käitumises on kuriteo tunnused. Kahtlustus on konkretiseerimata, kuna sellest ei selgu, missugune oli I. B. osa narkootilise aine edasiandmises. Konkretiseerimata kahtlustus raskendab ka vastuväidete esitamist.
7.Ringkonnakohus leidis, et kahtlustatav võib jätkata kuritegude toimepanemist. Seejuures lähtuti isiku majanduslikust olukorrast, kuid kirjeldatud käsitluse kohaselt tuleks vahistada kõik kahtlustatavad, kelle sissetulek piirdub miinimumpalgaga.
8.I. B-d pole varem kriminaalkorras karistatud. Ta ei tarvita ega ole tarvitanud narkootilisi aineid ja tal puudub vajadus uimasteid hankida. Oletuslik on seisukoht, et kahtlustataval on narkootilise aine hankimiseks ja edasimüümiseks vajalikud kontaktid ning ta saab neid kontakte kasutades kuritegude toimepanemist jätkata. I. B-l on kaks alaealist last. Laste isa on käesolevas kriminaalasjas samuti vahistatud, mistõttu peavad mõlema vanema vahistamiseks olema eriti kaalukad põhjused.
9.I. B. andis kahtlustuse kohta sisulisi ütlusi, kuid ta ei ole kohustatud ennast süüdi tunnistama ega andma ka enda lähedasi süüstavaid ütlusi. Nende õiguste kasutamine ei tohi olla kahtlustatava vahistamise põhjus. Samuti ei saa kahtlustatava ütlustest järeldada, et ta kavatseb toime panna õigusemõistmisvastaseid kuritegusid. Kohtupraktika kohaselt ei piisa üldisest viitamisest uute kuritegude toimepanemise ohule.
10.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Tamm leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Prokurör märgib, et Tartu Maakohtu 11. augusti 2017. a määrusega pikendati I. B. vahi all pidamise tähtaega 13. oktoobrini 2017, sest esineb jätkuv oht uute kuritegude toimepanemiseks. Kahtlustatav andis 10. augusti 2017. a ülekuulamisel ütlusi, mille kohaselt ta sai aru, millega A. B. tegeles. Samuti oli talle arusaadav, et viimane tõi sõidukisse narkootilist ainet, mida kahtlustatavad vedasid ühiselt Eestisse. Vahistamise tähtaja pikendamisel tunnistas I. B. ennast täielikult süüdi, öeldes, et on enda mehe palvel andnud narkootilist ainet edasi teistele isikutele. Ringkonnakohus võttis arvesse, et kahtlustatava tegevus oli pikaajaline ja 2(5)
1-17-4926 süstemaatiline. I. B. teadis, kuidas keelatud aineid hankida ja kellele neid turustada. Tema majanduslikku seisundit võeti arvesse lisategurina, mis võib soodustada uute kuritegude toimepanemist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kriminaalkolleegium annab kõigepealt hinnangu määruskaebuse väidete põhjendatuse kohta (I) ja selgitab seejärel kaebuse piiride väliselt vahistamisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamise korda ringkonnakohtus (II). I
12.Määruskaebuse esitaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi võimaldasid tõendid kõneleda põhjendatud kuriteokahtluse olemasolust. Samuti kritiseeritakse kaebuses järeldusi, mis puudutavad KrMS § 130 lgs 2 ette nähtud eelduste täitmist seoses vahistamise aluse tuvastamise ja vahistamise vältimatu vajalikkusega.
13.Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lgs 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
1.veebruari 2012. a määrus asjas nr 31110511, p 12).
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praeguse kohtuasja lahendamisel neid nõudeid järginud. Vahistamismääruses on jälgitavalt ja veenvalt selgitatud, missugused konkreetsed tõendid ning miks annavad aluse kõneleda põhjendatud kahtlusest, et I. B. pani toime KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti kajastuvad vahistamismääruses kaalutlused selle kohta, miks on vajalik kohaldada tõkendina vahistamist. Kaitsja väited ringkonnakohtu seisukohti ei kummuta, kuna määruskaebuses pelgalt ei nõustuta kuriteokahtluse tuvastamist ja vahistamise vajalikkust puudutavate järeldustega. KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt ei pea kolleegium seetõttu vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata ega kõnealustes küsimustes oma põhjendusi lisada. II
15.Tagamaks seaduse ühetaolist kohaldamist, selgitab kriminaalkolleegium määruskaebuse piiride väliselt järgmist.
16.Praeguses kohtuasjas on tegemist olukorraga, kus maakohus on keeldunud kahtlustatava vahistamisest, jättes prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata. Vahistamisest keeldumise määruse vaidlustas prokurör, kelle taotluse alusel ringkonnakohus I. B. vahistas. Määruskaebus vaadati läbi kohtuistungil, millest kahtlustatav osa ei võtnud. Kuigi teda informeeriti kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, on ringkonnakohus isikule saadetud teates ühtlasi märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik kahtlustatava osavõttu kohtuistungist ette ei näe. 3(5)
1-17-4926 Kolleegiumi arvates vajab selgitamist, kas ja missuguses ulatuses peab ringkonnakohus määruskaebemenetluses vahistamise üle otsustamisel järgima KrMS §s 131 ette nähtud vahistamiskorda.
17.Vahistamiskorda reguleeriv KrMS § 131 näeb ette, et prokuratuur peab vahistamistaotluse koostamisest kohe teatama vahistatava kaitsjale (lg 1). Seejärel toimetatakse kahtlustatav või süüdistatav, kelle kohta on koostatud vahistamistaotlus, prokuratuuri korraldusel uurimisasutuse poolt vahistamistaotluse läbivaatamiseks eeluurimiskohtuniku juurde (lg 2). Enne vahistamismääruse tegemist peab eeluurimiskohtunik tutvuma kriminaaltoimikuga ja küsitlema vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks (lg 3). Eeluurimiskohtuniku juurde tuleb kohustuslikus korras kutsuda prokurör ja vahistatava taotlusel kaitsja ning kuulata ära nende arvamus. Erandina võidakse KrMS § 131 lgtes 2 ja 3 nimetatud isikute osavõtt vahistamistaotluse läbivaatamisest korraldada kaugülekuulamise abil (lg 31). Tagaotsitavaks kuulutatud isiku või väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi viibiva kahtlustatava vahistamise korral koostatakse vahistamismäärus küsitlemiseta, kuid hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast tagaotsitava tabamist või kahtlustatava Eestisse toimetamist tuleb ta küsitlemiseks viia eeluurimiskohtuniku juurde (lg 4). Kui vahistamise alus puudub, vabastatakse isik viivitamata (lg 5). Eelnevast nähtub, et vahistatavale peab tagama õiguse olla ära kuulatud.
18.Vahistamist ja vahistamisest keeldumist on KrMS § 136 kohaselt õigustatud vaidlustama prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Kui KrMS § 390 lgs 3 nähakse ette, et üldjuhul vaadatakse määruskaebus läbi kirjalikus menetluses, siis vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused on paigutatud põhiõigusi eriti intensiivselt riivavate kohtumääruste loetellu, mille läbivaatamisele laieneb sama paragrahvi 4. lõike järgi täiendava garantiina kohustus lahendada asja suulises menetluses. KrMS § 390 lg 4 kohaselt tuleb kaebuse läbivaatamiseks korraldatavale kohtuistungile kutsuda kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ning prokurör. Sama lõike teise lause järgi ei takista nende isikute ilmumata jäämine siiski määruskaebuse läbivaatamist. Viimati märgitud tingimus on eeskätt seotud KrMS § 390 lgs 3 sätestatud nõudega, mille kohaselt peab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatama selle saamisest alates kümne päeva jooksul.
19.Ringkonnakohus märkis I. B-le saadetud teates iseenesest õigesti, et kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungile kutsumise kohustust KrMS § 390 lgs 4 ette ei nähta. Vahistamismääruse vaidlustamise korral on isiku ringkonnakohtu istungile kutsumata jätmine põhjendatav sellega, et maakohus on kahtlustatava või süüdistatava juba vahistanud, teda on küsitletud, ta on vahetult ära kuulatud ja tema põhiõiguste riive on aset leidnud ning määruskaebemenetluse raames kontrollitaksegi üksnes vabaduspõhiõiguse riive aluseks oleva vahistamismääruse õiguspärasust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3119916, p 10.2). Erinev on olukord aga siis, kui maakohus on kahtlustatava või süüdistatava vahistamisest keeldunud. Sellisel juhul tuleb vahistamisest keeldumise peale esitatud määruskaebust lahendaval ringkonnakohtul kontrollida vahistamisest keeldumise õiguspärasust, kuid vajadusel otsustada ka kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmise üle. Kirjeldatud situatsioonis tekib kahtlustatava või süüdistatava vabaduspõhiõiguse riive ringkonnakohtu määruse alusel. KrMS § 390 lgs 4 neid olukordi aga ei eristata, mistõttu ei tulene sellest sättest ringkonnakohtule kohustust kutsuda kahtlustatavat või süüdistatavat kohtuistungile ja teda vahetult küsitleda isegi siis, kui määruskaebemenetluses võidakse lahendada tema vahi alla võtmise küsimus.
20.Olenemata KrMS § 390 lg 4 esimese lause sisust ei saa vahistamismäärust tegev ringkonnakohus täielikult eirata KrMS §s 131 märgitut. Kuigi määruskaebemenetluse puhul ei 4(5)
1-17-4926 ole võimalik ega vajalik järgida kõnealuse normi 1. lõikes sätestatut, mille kohaselt peab prokuratuur vahistamistaotluse koostamisest kohe teatama vahistatava kaitsjale, ega ka sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud nõuet, mille järgi peab uurimisasutus prokuratuuri korraldusel toimetama kahtlustatava või süüdistatava vahistamistaotluse läbivaatamiseks kohtusse, tuleb KrMS § 131 lgst 3 lähtudes anda kahtlustatavale või süüdistatavale võimalus soovi korral kohtuistungist isiklikult osa võtta ja esitada vahistamistaotluse põhjendatuse kohta selgitusi. Iseäranis oluline on kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungist teavitamine siis, kui määruskaebuse esitaja (prokuratuur) põhistab kuriteokahtlust või vahistamise vajadust uute tõendite või asjaoludega (nt vahepeal kogutud kuriteokahtlust täiendavalt kinnitavate või vahistamise vajalikkust puudutavate lisatõenditega).
21.Eelneva põhjal asub kriminaalkolleegium seisukohale, et juhtudel, mil määruskaebemenetluses vaidlustatakse vahistamisest keeldumist, peab ringkonnakohus KrMS § 390 lg 4 ja § 131 lg 3 koostoimes teatama kahtlustatavale või süüdistatavale kohtuistungi toimumise aja ning koha ja selgitama, et tal on õigus kohtuistungist isiklikult osa võtta ning õigus olla ära kuulatud. Kohtuistungi ajast ja kohast teatamata jätmist ning vastavasisulise selgituse mitteandmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui rikkumise tõttu võeti kahtlustatavalt või süüdistatavalt võimalus osaleda vahistamistaotluse arutamisel ja olla ära kuulatud ning see rikkumine mõjutas asja otsustamist (nt oleks kahtlustatav või süüdistatav saanud anda selgitusi selliste vahistamistaotluse lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta, mis kaitsjale teada ei olnud ega pidanudki olema või mis olid seotud tema isikuga sellisel määral, et nende kohta selgituste andmine kaitsja vahendusel poleks olnud küllalt tõhus). Kui kahtlustatavat või süüdistatavat on eespool kirjeldatud õigustest teavitatud, pole määruskaebuse läbivaatamine takistatud.
22.Kuigi ringkonnakohus teatas I. B-le kohtuistungi toimumise aja ja koha, selgitati samas, et tema kohtuistungist osavõttu KrMS § 390 lg 4 ette ei näe. Seega ei ole kahtlustatavale saadetud teate sisu kooskõlas viimati osutatud sättest ja KrMS § 131 lgst 3 tuleneva arusaamaga, mille kohaselt peab ringkonnakohus isikule selgitama õigust kohtuistungist osa võtta ja õigust olla ära kuulatud. Kõnealuse vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ei oleks kohtuasja tehiolusid arvesse võttes siiski põhjendatud. Arvestades, et I. B. viibis ringkonnakohtu istungi toimumise ajal vabaduses, sai ta soovi korral kohtuistungist osa võtta vaatamata sellele, missuguse sisuga teate ringkonnakohus talle edastas. Kuna kahtlustatav ise ja tema kaitsja kohtuistungile ei ilmunud, võib asuda seisukohale, et kaitsepool pidas kirjaliku seisukoha esitamist piisavaks ega soovinud seda millegagi täiendada. Kirjalikus seisukohas ei avaldanud kaitsja, et kahtlustatav soovib ringkonnakohtu istungist osa võtta, anda vahistamistaotluse kohta selgitusi või esitada lisatõendeid. Riigikohtule esitatud määruskaebuses ei väideta samuti, et kahtlustatava ära kuulamata jätmisega rikuti kriminaalmenetlusõigust. Seetõttu puudub alus sedastada, et I. B. ära kuulamata jätmine oleks mõjutanud tema vahistamise küsimuse lahendamist.
23.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lgst 1, § 363 lg 4 pst 1 ning § 361 lg 1 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.