Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

pärast seda, kui kohus esitanuks kohtuotsuses selle lugejale ka sellise alternatiivse käsitluse, võinuks kohus teha järelduse, et kannatanu ütlused on kurjategija süüditunnistamiseks piisavad. Kaitsja arvates on maakohus ilmselgelt eksinud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuete vastu, kuna pole hinnanud sõna-sõna vastu olukorras Riigikohtu praktikale vastavas mahus ja kvaliteedis tõendeid ja esitanud tõendite kogumist tulenevat järeldust. Objektiivselt ei ole kannatanu rääkinud väidetava vägivallasündmuse kohta kriminaalmenetluse ajal ühte ja sama juttu. Tema ütlused on vastuolulised, mis ilmekalt tuli välja kriminaalasja kohtulikul uurimisel. Nii ei suutnud kannatanu arusaadavalt selgitada, miks ta koheselt ei rääkinud valudest rindkeres (luumurd ikkagi tõsine asi, mis ei saa jääda vigastuste kirjeldamisel märkamatuks). Igapäevases kohtupraktikas ei suhtuta tõsiselt ütluste muutmise sellistesse vabandustesse, et . Fakt on see, et ülekuulamisel kirjeldas kannatanu sündmusi hoopis teisti, kui kohtuistungil. Kannatanu ei rääkinud eeluurimisel kordagi sellest, et tema silma ja näo kahjustuse põhjustas D.U korduv rusikatega näkku löömine. Selline versioon on tekkinud alles hiljem. Praegusel juhul on kannatanu ütlused tõendikõlbmatud nii temale rusikatega korduvas näkku löömise faktis, kui ka talle tekitatud rindkerevigastuse faktis. Apellant esitab väljavõtte kohtuistungi protokollist kannatanu ütluste osas. 10.08.2015, kui kannatanu pöördus EMO-sse, siis ta ei rääkinud, et elukaaslane peksis teda rusikatega näkku, vaid ütles, et elukaaslane võttis öösel juustest kinni ja tümitas nägu vastu voodit (vt YY 10.08.2015 epikriis). Ka selline haiglale esitatud väide ei ühti kohtusse esitatud süüdistuse versiooniga. Kui maakohus tõepoolest hinnanuks kriminaalasjas kogutud tõendeid selliselt nagu see olnuks vajalik sõna-sõna vastu olukorras, jõudnuks kohus möödapääsmatult veendumuseni, et kannatanu ebausaldusväärsetest ütlustest ei piisa D.U süüditunnistamiseks. Apellant soovib apellatsiooni arutamist avalikul kohtuistungil. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 27.05.2017 otsus kuulub tühistamisele. Palub D.U täielikult õigeks mõista või siis alternatiivselt saata kriminaalasi Harju Maakohtusse uueks arutamiseks ja kehtiva õiguse nõuetele vastava kohtuotsuse vormistamiseks. D.U kasuks tuleb välja mõista kohtukulud, mille rahalise suuruse täpsustab kaitsja kohtuistungil.

KANNATANU ESINDAJA VASTUS:

KANNATANU VASTUS:

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

vastu olukorras ettenähtud mahus ja kvaliteedis tõendeid ega esitanud tõendite kogumist tulenevat järeldust. Ringkonnakohus osutab, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tu leb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Kaitsja on põhistanud oma seisukohta väitega, et kohus jättis kannatanu ütlused vajalikul määral analüüsimata ja seda ka läbi kaitseversiooni. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on kohtuotsuses andnud ülevaate kannatanu poolt ristküsitlemise käigus antud ütlustest, on need hinnanud usaldusväärseteks. Kohtuistungi protokolli kohaselt oli viidatud kaitseversiooniks, et kannatanu on alkoholijoobes kukkudes ennast vigastanud või siis vigastused endale ise tekitanud. Ka nimetatud versioonile on kohus vastanud ja andnud sellele hinnangu läbi tuvastatud vigastuste lokalisatsiooni ja versiooni elulise usutavuse. Kolleegium leiab, et KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine pole tuvastatav. Kaitsja põhjenduste ning maakohtu otsuse pinnalt ei nähtu eeltoodud põhjusel kohtuotsuse tühistamise ja kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise seaduslikke aluseid, mistõttu kaitsja vastavasisuline taotlus rahuldamisele ei kuulu. 7.2 Kaitsja apellatsioonis esitanud väite kohaselt on maakohus leidnud otsuses, et D.U poolt kannatanule vigastuste tekitamine pole tõendatud ja kohus on D.U süüdi tunnistanud vaid seetõttu, et keegi teine neid vigastusi ei saanud tekitada. Maakohus leidis, et vaidlus puudub selles, et kannatanule YY-le olid kehavigastused tekitatud. Analüüsides seejuures vigastusi kinnitavaid tõendeid, kohus märkis, et kohtu hinnangul ei saa nende tekitajaks keegi teine kui D.U olla. Seejärel on kohus analüüsinud kõiki esitatud tõendeid, kõrvutades isikulisi ja kirjalikke tõendeid andnud neile hinnangu. Seega on maakohus sisuliselt kasutanud välistamismeetodit, mis on kohtupraktika kohane ja lubatav ja seda eriti juhtudel, kui kuritegu on toime pandud ruumis, kus viibinud isikute ring on piiratud ja tuvastatud. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-36-15 sedastanud põhimõtte, et tähtis ei ole niivõrd see, kas toimepanija isiku kindlakstegemisel kasutati välistamismeetodit, kuivõrd see, missuguseid põhjendusi järgides süüdimõistva otsuse tegemiseni jõuti. Maakohus on tõenditele tuginevalt põhistanud, miks on kuritegu etteheidetav just süüdistatavale ning kaitsja väide nagu kohus oleks tõdenud, et tema poolt kannatanule kehavigastuste tekitamine pole tõendatud, on ekslik ja vastuolus kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega.

kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlused on vastuolus teiste isikuliste ja kirjalike tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kaitsja vastuolu tõttu taotlenud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist süüdistatava poolse vägivalla kasutamise asjaolude osas. Vastavalt kohtuistungi protokollile kui ka apellatsioonis esitatud väljavõttele on kaitsja hinnanud vastuoluna asjaolu, et kannatanu on avaldatud lõigus rääkinud, et süüdistatav tiris ta voodit välja, ta kukkus, siis lasi lahti, ta läks voodisse tagasi, süüdistatav tuli järgi, võttis juustest kinni ja teise käega lõi pead vastu voodit. Ristküsitluse käigus on kannatanu andnud ütlusi, et süüdistatav lõi, tema peal olles, parema käega mitu korda paremale poole näkku. Kolleegium nendib, et maakohus ei ole otsuses kannatanu ütluste usaldusväärsuse analüüsis pidanud vajalikuks eraldi käsitada avaldatud osas vastuolu esinemist ja kannatanu selgituste veenvust. Küll aga tuleneb kohtuotsusest, et kohus on süü hindamisel lugenud kannatanu poolt ristküsitlemisel antud ütlused tervikuna usaldusväärseks tõendiks. Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, siis kaitsja apellatsioonist tulenevalt on kolleegiumil õigus anda kannatanu ütlustele omapoolne hinnang ka vastuolu esinemise ja selgituse usutavuse aspektist lähtuvalt. Kannatanu on kohtuistungil selgitanud, et oli väga segaduses ja nördinud, rääkis menetlejale nii nagu oli, ka näkku löömisest, kuid ei osanud arvata, et protokollis peab kõik olema sõnasõnalt. Samuti selgitas, et iga kord kui D.U tõmbas vasaku käega pea voodist eemale, siis parema käega löömisel lõi pea vastu voodit. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodu ei anna alust tuvastada sellist vastuolu kannatanu poolt erinevatel menetlusstaadiumitel antud ütlustes, mis annaks aluse tema kui tõendiallika usaldusväärsuses kahelda ning ütluste täielikuks või ka osaliseks tõendikogumist väljajätmiseks. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kannatanu on oma ütlusi kohtueelsel uurimisel hiljem täiendanud ja täpsustanud ning kohtuliku uurimise käigus ei ole vaatamata kaitsja taotlusele neis kohtuistungil ristküsitlemise käigus antud ütlustega vastuolusid tuvastatud. Kohtukolleegium märgib, et kohtueelse uurimise käigus menetlustoiminguna täiendavate ja täpsustavate ütluste andmine pole vastuolus seadusega ning asjaolu, et esialgsel ülekuulamisel kõiki detaile pole avaldatud või protokollitud, ei anna alust vaid nende alusel tuvastada vastuolu ütlustes.

tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Vaidlustatud kriminaalasjas igasugune kaitseversiooni kinnitav tõendikogum puudub, mistõttu ei ole tuvastatav ka isiku süüküsimust puudutav kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 mõttes.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.