Rahvatervisevastased süüteod › Narkootikumidega seotud süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

narkootilistele ainetele viitavaid sõnu ei kasuta. Kaitsja hinnangul on tegemist asjaoluga, mida on vaja igal konkreetsel juhul tõendada. I. Karvaneni ütlused on kooskõlas tunnistaja KP ütlustega, mille kohaselt ei saanud KP amfetamiini

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Praeguses asjas nähtub maakohtu otsusest, et I. Karvaneni süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 184 lg 2 p-s 2. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on I. Karvaneni süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja nõuetekohaselt põhjendatud. Apellatsioonides korratakse valdavas osas samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses. Apellatsioonide väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-11-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-192-11). 5.2 Kaitsja leiab, et kui narkootilist ainet ei ole leitud, siis ei saa isikut selle aine vahendamises süüdi tunnistada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selline käsitlus õiguslikult arvestatav, sest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on seisukohal, et üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus nr 3-1-1-96-11). 5.3 Praeguses asjas ei ole aga tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet ei leitud. Maakohtu otsuse lehekülgedel 5-10 on jälgitavalt põhjendatud, et KP sõiduautost leitud amfetamiini sisaldav pulber on seesama pulber, mille EA talle 28. augustil 2015 Jüri alevikus kiriku kõrval edasi andis. Kohtumine toimus I. Karvaneni vahendusel. EA kodust leitud amfetamiini sisaldav pulber oli tõepoolest pärit teisest partiist, sest tal oli teistsugune amfetamiini sisaldus ja sünteesimisviis. Sellel asjaolul ei ole aga I. Karvaneni süü tõendatusse seisukohast tähtsust, sest EA korteris toimus läbiotsimine ligi kaks kuud pärast seda, s.o 22. oktoobril 2015. Läbiotsimise käigus leiti sealt ka muid narkootilisi aineid. Lisaks sellele jätab kaitsja tähelepanuta, et KP sõiduautost leitud narkootilise aine pakenditelt leiti DNA ekspertiisi käigus EA bioloogilist materjali. Kuna narkootiliste ainete käitlemine on peitkuritegu, siis kasutavad seda toime panevad isikud omavahelises suhtlemises tavaliselt varjatud teksti. See nähtub ka praeguse kriminaalasja materjalidest.

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et ei ole tõendatud millise narkootilise aine vahendamises on I. Karvanen süüdi mõistetud. 5.4 Materiaalõiguslikult väär on kaitsja seisukoht, et I. Karvaneni teos puuduvad narkootilise aine vahendamise tunnused. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-96-11 toodud seisukohale, et müüja ja ostja vahelise kontakti loomiseks vajalike toimingute tegemine, näiteks telefoninumbri edastamine ühele tehingupoolele, vastab narkootilise aine vahendamise mõistele KarS § 184 tähenduses, kuna selle teo äramõtlemisel ei saaks tehing toimuda. Arvestades narkokaubanduse varjatud olemust, saabki vastavate tehingute sõlmimine sageli toimuda vaid aine pakkuja või selle ostja kontaktandmete edastamisel huvitatud isikule. Seejuures ei ole oluline, kas vahendaja aitas mingil muul moel tehingu toimumisele kaasa või sai sellest kasu. Kuna praeguses asjas on tõendatud, et 28. augustil 2015 Jüri alevikus kiriku kõrval EA ja KP vahel toimunud kohtumise organiseeris I. Karvanen, siis on maakohus ta suure koguse amfetamiini ebaseaduslikus vahendamises põhjendatult süüdi tunnistanud. 5.5 Süüdistatav I. Karvanen ja kaitsja leiavad, et marihuaana võis peita sõiduauto istme alla üks viiest isikust, kes sõiduauto peatamise ajal sõiduautos viibisid. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma senises praktikas korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalmenetluse seadustikust ega Riigikohtu praktikast ei tulene süüdistatava kohustust nimetada alibit kinnitavaid tunnistajaid juba kohtueelses menetluses. Süüdistatav ja tema kaitsja võivad lähtudes kaitsetaktikast või muudest kaalutlustest esitada sellise tunnistaja andmed vahetult kohtule KrMS § 227 lg 1 sätestatud korras. Samuti võib süüdistatav või tema kaitsja taotleda alibit kinnitava tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist KrMS § 284 lg 2 või § 297 alusel. Siinkohal tuleb aga silmas pidada seda, et kui süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavate tõendite uurimiseks on kohus kohustatud, siis kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2007. a otsus nr 3-1-1-85-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 6. juuni 2016. a otsuses nr 3-1-44-16 selgitanud, et apellatsioonimenetluse poole asjakohase taotluse puudumisel peab ringkonnakohus ka ise hindama, kas konkreetses kriminaalasjas on võimalik tagada õiglast kohtumenetlust süüdistatavat ja vajadusel tunnistajaid vahetult üle kuulamata. Praeguse asja materjalidest nähtub, et I. Karvanen tunnistas end kohtueelsel uurimisel suures koguses marihuaana omandamises ja hoidmises süüdi. Kohtus väitis I. Karvanen, et ta ei tea sõiduautost leitud marihuaanast midagi. Selle võis sõiduauto istme alla peita ükskõik kes viiest sõiduautos olnud isikust. Nende isikute nimesid keeldus I. Karvanen maakohtule avaldamast. Asja materjalidest nähtub, et I. Karvanen muutis oma ütlusi pärast seda, kui sai teada, et DNA ekspertiisi käigus marihuaana pakendilt tema bioloogilist materjali ei leitud.

Ehkki süüdistatav I. Karvanen ega tema kaitsja U. Simon ringkonnakohtus suulist menetlust ei taotlenud, pidas ringkonnakohus praeguse kriminaalasja asjaolusid arvestades vajalikuks kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav I. Karvanen toetas enda ja oma kaitsja apellatsioone ja taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, kuid sõiduautos istunud isikute nimesid ta endiselt ei avaldanud. Kuna I. Karvanen on jätnud esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole kohtukolleegiumi hinnangul alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu senises praktikas on asutud tõendite hindamisel seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05, 10. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Praeguses kriminaalasjas ongi maakohus viidatud põhjendatult kaudse tõendina sellele, et I. Karvanen ei käidelnud marihuaanat mitte esmakordselt, vaid ta on marihuaana ebaseadusliku omandamise, valdamises ja edasiandmise eest Harju Maakohtu 26. juuni 2015. a otsusega süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga. Seega on maakohus I. Karvaneni suures koguses marihuaana ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises põhjendatult süüdi tunnistanud. 5.6 Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava I. Karvaneni ja tema kaitsja vandeadvokaat U. Simoni apellatsioonide taotlusega, et I. Karvanen tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. 5.7 Järgnevalt peatub kohtukolleegium I. Karvanenile mõistetud karistusel. Süüdistatav leiab, et praeguse kriminaalasja lahendamisel ei ole tema tervislikku seisundit piisavalt arvesse võetud. Vastuseks sellele selgitab kohtukolleegium, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Praeguses kriminaalasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb ette karistuseks vangistuse kolmest kuni viieteistkümne aastani. Praeguses kriminaalasjas mõistis maakohus I. Karvanenile kahe kuriteoepisoodi eest vangistuse kolmeks aastaks, s.o sanktsiooni alammääras. Sellise karistuse mõistmisel arvestaski maakohus eelkõige tema tervislikku seisundit ning seda, et marihuaana omandamine toimus selle isikliku tarbimise eesmärgil. Kuna I. Karvanen pani uue kuriteo toime katseajal, siis kohaldas maakohus tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendas praeguses kriminaalasjas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastati, et I. Karvaneni tervislik seisund võimaldab tal osaleda kohtuistungitel ja kanda vanglakaristust. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium I. Karvaneni seisukohaga, et praeguse kriminaalasja lahendamisel ei ole tema halba tervislikku seisundit arvesse võetud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.