Kaitsja K.E (ik: XXX); elukoht XXX, viibib vahi all Tallinna Vanglas; varem kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud 31. detsembril 2015 ja 11. juulil 2016; vahistatud alates 21. oktoobrist
Süüdistatav
Prokurör
novembri
2016.
a
otsus,
Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar
Kaitsja
Vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis
RESOLUTSIOON
Jätta K.E kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leisi apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
K.E-le esitati süüdistus KarS § 199 lg 1 järgi selles, et ajavahemikus 26. -27. detsembrini 2015 võttis ta Tallinnas XXX asuvast korterist ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära RS-le kuuluvaid asju kokku 887,99 euro väärtuses. Veel esitati talle süüdistus KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et 11. juulil 2016 juhtis ta Saku-Tõdva tee 1. kilomeetril tahtlikult mootorsõidukit, olles joobeseisundis.
2.Harju Maakohtu 30. novembri 2016. a otsusega tunnistati K.E talle ette heidetavate kuritegude toimepanemises süüdi. Teda karistati KarS § 199 lg 1 järgi kuue kuu vangistusega. KarS § 424 järgi karistati teda samuti kuue kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti K.E-le liitkaristuseks üheksa kuud vangistust. Mõistetud karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, mõistes K.E-le lõplikuks karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti sellele karistusele varasema karistuse ärakandmata osa, s.o üksteist kuud ja kakskümmend üheksa päeva vangistust, mõistes K.E-le liitkaristuseks ühe aasta viis kuud ja kakskümmend üheksa päeva vangistust. Süüdistatavale tõkendina kohaldatud vahistamise jättis maakohus muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ära kandmiseni. Karistuse hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg (sh K.E kinnipidamise aeg 31. detsember 2015 ja 11. juuli 2015, s.o 2 päeva ja karistuse kandmise algusajaks loeti 21. oktoober 2016. Maakohus rahuldas kannatanu RS tsiviilhagi ja mõistis K.E-lt kannatanu kasuks välja 174,99 eurot. Samuti mõistis maakohus süüdistatavalt menetluskuluna ositi kaheteist kuu jooksul välja sundraha 645 eurot ja kaitsjatasu 264 eurot.
3.1.Maakohus leidis, et K.E süü talle inkrimineeritud kuritegudes on täies ulatuses tõendamist leidnud tema süü tunnistamise ning kohtuistungil uuritud kriminaalasja materjalide põhjal. Kohtu hinnangul on kõik antud kriminaalasjas kohtulikul uurimisel kogutud tõendid lubatavad. Toime pandud teod vastavad süüdistuses märgitud õiguslikule kvalifikatsioonile. K.E on kohtuistungil nõustunud tema vastu esitatud tsiviilhagiga. Kuna süüdistatav tunnistas tsiviilhagi täies ulatuses, siis kohalduvad TsMS § 440 lg 1 sätted, mille kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, siis rahuldab kohus hagi. Kohus on kostja poolt nõude õigeksvõtuga seotud ja rahuldab hagi. Esitatud hagi ei ole seotud TsMS § 440 lg 4 sätetest tuleneva erisusega, millise puhul ei ole kohus kostja hagi õigeksvõtuga seotud. Seetõttu kuulub esitatud hagid täies ulatuses rahuldamisele ja süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistmisele.
3.2.K.E-le karistust mõistes märkis maakohus esmalt, et tema karistamine kergema sanktsiooni alternatiiviga, s.o rahalise karistusega on kummagi kuriteo puhul välistatud, seda põhjusel, et ta ei õpi ega tööta. Varasematest rahatrahvidest on ta tasunud vaid ühe väikse rahatrahvi. Toimepandud vargus ise viitab süüdistatava legaalsete sissetulekute ebapiisavusele. Süüdimõistmisega seonduvad K.E-le veel täiendavad kulud menetluskulude ja tsiviilhagi näol. K.E on kalduvus tarvitada alkohoolseid jooke. Seega ei oleks tema karistamine rahalise karistusega võimalik, sest K.E ei ole maksevõimeline. Samuti on K.E vaatamata varasematele karistustele jätkanud õigusvastaste tegude toimepanemist, mis näitab, et ta kergemaliigilistest karistustest vajalikke järeldusi teinud. Maakohtu hinnangul on K.E süü toimepandud varguses sedavõrd väike, et see ei õigusta karistuseks pikaajalise vangistuse mõistmist. Arvestades ka kergendava asjaoluna esinevat puhtsüdamlikku kahetsust jääb mõistetav vangistus sanktsiooni alammäära lähedale. Mootorsõiduki joobes juhtimise eest karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et K.E on selle teo eest kohtu all juba teist korda, mistõttu tuleb ka selle kuriteo puhul karistada teda vangistusega, arvestades süü suurust, teo asjaolusid ning üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Kohtu seisukohal tuleb kuritegude kogumi eest K.E-le mõista KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 9 kuud vangistust. Kuivõrd asi lahendati lühimenetluses, tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe
kolmandiku võrra, mõistes karistuseks vangistuse 6 kuud. Kuna K.E on ära kandmata ka varem mõistetud kriminaalkaristus ning arutataval juhul on ta kuriteod toime pannud katseajal, siis tuleb see KarS § 65 lg 2 sätete kohaselt liita varasem ära kandmata karistus praeguse otsusega mõistetud karistusele.
3.3.Maakohtu hinnangul ei ole võimalik asendada K.E-le mõistetavat karistust üldkasuliku tööga, sest eelmise karistusega andis kohus talle võimaluse näidata, et ta on teinud vajalikud järeldused, kuid selle asemel pani K.E katseajal toime mitmed uued kuriteod. Puudub ka süüdimõistetu nõusolek üldkasuliku töö täitmiseks, mille tõttu ei saa vangistust asendada üldkasuliku tööga. Lisaks osutas maakohus asjaolule, et 17. juunil 2016 sõlmis prokuratuur K.E-ga kokkuleppe, mille kohaselt taotles prokurör tema karistamist KarS § 199 lg 1 järgi vangistusega, mida suurendatakse eelmise kandmata karistuse võrra ning asendatakse üldkasuliku tööga. 12. juulil 2016 määratud kohtuistungile K.E ei ilmunud, kriminaalasi tagastati prokuratuurile, sest prokurör loobus kokkuleppest, kuna K.E peeti
11.juulil 2016 kinni seoses uue kuriteo toimepanemisega. Seega, olles sõlminud prokuröriga kokkuleppe ühes kriminaalasjas, kui kuritegu oli katseajal toimepandud ja saanud leebema karistuse – vangistus asendati üldklasuliku tööga, ei suutnud K.E endiselt teha vastavaid järeldusi ja selle asemel, et seaduskuulekalt käituda, pani ta vahetult enne kohtuistungi päeva uue kuriteo. Olles kahtlustatavana kinnipidamiselt vabastatud 11. juulil 2016 kell 16.25 (tal oli veel võimalus ilmuda kohtuistungile 12. juulil 2016), ei ilmunud K.E enam prokuröri juurde, tulemust ei andnud ka sundtoomine, mistõttu prokuröri taotluse alusel Harju Maakohtu
8.septembri 2016. a määrusega anti luba K.E vahistamiseks ja ta kuulutati tagaotsitavaks. Seega omalt poolt tegi K.E kõik selleks, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei oleks võimalik.
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.E kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Ta taotleb mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja märgib, et K.E on avaldanud nõusolekut teha üldkasulikku tööd ja andnud selleks ka oma nõusoleku. K.E on kaitsja hinnangul mõistnud oma käitumist, teinud õiged järeldused ja asunud paranemise teele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
6.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
7.Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga on perspektiivitu. Kaitsja ei vaidlusta K.E-le arutatavas asjas kuritegude eest mõistetud üksikkaristusi ega liitkaristust, vaid soovib üksnes mõistetud lõpliku karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Maakohus on üksikasjalikult selgitanud, miks ei ole karistuse üldkasuliku tööga asendamine arutataval juhul võimalik. Neile asjaoludele ei ole ringkonnakohtul midagi lisada. Samuti ei ole apellatsioonis ühtki maakohtu seisukohta kahtluse alla seatud, saati veel kummutatud. Asjaolul, et süüdistatav on arutatava kriminaalasja varasemas staadiumis, varguse osas sõlmitud kokkuleppes, väljendanud nõusolekut üldkasulikku tööd teha, ei tähenda, nagu oleks maakohus olnud kohustatud asja lühimenetluses arutamisel, kus lisaks algsele varguse süüdistusele kuulus menetlusesemesse veel ka mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, sellest nõusolekust juhinduma ja mõistetud karistuse obligatoorselt üldkasuliku tööga asendama. Ka süüdistatava nõusoleku olemasolul on maakohtul diskretsiooniõigus, otsustada mõistetud karistuse täitmisega seonduv (s.t karistuse asendamine, osaline või täielik tingimisi täitmisele pööramata jätmine). Maakohus on asjakohaselt selgitanud, et võrreldes olukorraga, kus K.E-le mõistetava karistuse asendamist oleks võinud kaaluda, on asjaolud kardinaalselt muutunud, mistõttu ei ole vangistuse üldkasuliku tööga asendamine põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega täielikult.
8.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.