Harju Maakohtu 17. novembri 2016. a otsus, lühimenetlus
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja
Süüdistatav
Z.I (ik: XXX); elukoht: XXX; viis kehtivat väärteokaristust; kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole
Prokurör
Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur Vandeadvokaat Brigitta Mõttus
Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Jätta Z.I kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttuse apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
2.Määrata Advokaadibüroole Mõttus seoses vandeadvokaat Brigitta Mõttuse poolt Z.I-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 96 (üheksakümmend kuus) eurot (sh käibemaks).
3.Välja mõista Z.I-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 96 (üheksakümmend kuus) eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Z.I-le eraldi dokumendina.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Z.I-le esitati süüdistus KarS § 424 järgi selles, et 25. augustil 2016 kella 23.10 ajal Tallinnas Vabaduse pst-l juhtis ta tahtlikult mootorsõidukit, olles joobeseisundis.
2.1.Maakohus tunnistas Z.I KarS § 424 järgi süüdi ja karistas teda ühe aasta vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra kaheksa kuu vangistuseni. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg – kaks päeva. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimis täitmisele pööramata ühe aasta ja kolme kuulise katseajaga. Lisakaristusena võttis maakohus Z.I-lt üheks kuuks ära moot orsõiduki juhtimise õiguse. Kohus mõistis Z.I-lt menetluskuludena ositi kaheteist kuu jooksul välja sundraha ja riigi määratud kaitsja tasu vastavalt 645 eurot ja 264 eurot.
2.2.Z.I-le karistust mõistes märkis maakohus, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine loob liikluses ohu ja on ühiskonnas taunitav käitumine. Sellist tegu toime panev isik on ohtlik nii endale kui teistele ning ta on kaasliiklejate suhtes hoolimatu. Kohus märkis, et Z.I saab invaliiduspensioni, tal on 40% ulatuses töövõime kaotus. Sissetuleku saamiseks valmistab ta käsitööna suveniire – küünlaid, küünlajalgu. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on Z.I 5 kehtivat liiklusrikkumist. Kehtivaid kriminaalkaristusi tal ei ole. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust raskendavat asjaolu. Kergendava asjaoluna arvestas kohus süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Eeltoodu põhjal asus maakohus seisukohale, et rahalise karistuse mõistmine Z.I-le ei ole otstarbekas ega reaalselt täidetav, kuna süüdistatav oma raske materiaalse olukorra tõttu ei ole võimeline rahalist karistust kandma ning lisaks ka menetluskulusid tasuma. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et Z.I suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes talle lühiajaline vangistus , mida ei pöörata täielikult täitmisele ning see karistus vastab kohtu arvates nii Z.I süü suurusele, lähtub ka tema isikust ning on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Neil kaalutlustel karistas maakohus Z.I vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, s.o vangistusega 1 aasta, mida tuleb lühimenetluse sätete alusel 1/3 võrra vähendada. Samuti pidas maakohus otstarbekaks jätta mõistetud karistuse KarS § 73 alusel 1 aasta 3 kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
2.3.Lisakaristusena võttis maakohus Z.I-lt 1 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Kous märkis, et see on vajalik preventiivsetel kaalutlustel ning arutataval juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis võimaldaksid jätta lisakaristuse kohaldamata. Z.I on varem korduvalt liiklusalaste väärtegude eest karistatud, sh mootorsõiduki juhtimise eest
lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Kohtuistungil oma viimases sõnas palus süüdistatav mitte kohaldada lisakaristust, kuna tal on väga palju ringi sõitmist, eriti Jõuluajal on vaja pereliikmeid sõidutada ja suveniire müüa, et veidi teenida. Kohus märkis, et süüdistatav peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks tema enda heaolu või senini väljakujunenud elulaad. Süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võidakse võtta temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta inkrimineeritud tegu toime panemata. Ka ei ole kohtu hinnangul vähetähtis asjaolu, et Z.I pani talle süüks arvatud teo toime otsese tahtlusega: ta teadis, et juhib sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud. Süüdistatava ütluste kohaselt tunnistas ta, et tarvitas alkoholi ning seejärel otsustas endale teadmata põhjusel autoga sõitma minna. Seega ei adunud Z.I oma teo ohtlikkust. Lisakaristuse määra valikul arvestas maakohus, et süüdistatavale ei ole varem liiklusalaste süütegude eest lisakaristust kohaldatud. Seetõttu pidas kohus võimalikuks mõista lisakaristuse sanktsiooni alammääras.
3.Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud lisakaristuse osas. Ta leiab, et maakohtu otsuses ei ole piisavalt arvestatud süüdistatava põhjendustega selle kohta, miks juhtimisõiguse säilimine talle oluline on. Apellant leiab, et kohtu seisukoht, nagu puuduvad erandlikud asjaolud lisakaristuse mittekohaldamiseks, ei ole põhjendatud ning ei tugine asjas tuvastatud asjaoludel. Nimelt on Z.I 40% ulatuses töövõimetu ja see on seotud just liikumispuudega. Elatist teenib ta endale käsitöö müütamisega laatadel. Selleks on tal aga hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu ning juhtimisõiguse kaotus jätaks süüdistatava sissetulekuta. Süüteo pani Z.I nii 24. veebruaril 2016 kui ka 25. augustil 2016 toime depressiooni tõttu, sest ta oli kaotanud töö, kodu ja perekonna.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
5.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja
üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6.Kriminaalkolleegium leiab, et Z.I kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus, sest taotlus lisakaristuse kohaldamata jätmiseks on perspektiivitu. Maakohus on lisakaristuse mõistmise vajadust veenvalt põhjendanud. Lisakaristus on mõistetud minimaalses määras, see vastab seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale, mille muutmiseks või millest konkreetsel juhul irdumiseks ei näe ringkonnakohus põhjust.
7.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
8.Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 100 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane, kuid üksnes osaliselt põhjendatud ning tuleb seetõttu rahuldada osaliselt. Taotluse kohaselt on kaitsja kaks pooltundi tutvunud maakohtu otsusega ja konsulteerinud kliendiga, kolm pooltundi on ta aga kulutanud apellatsiooni koostamisele. Apellatsioon on sedavõrd triviaalne ja väikse mahuga, et kolleegium ei pea kaitsja esitatud ajakulu põhjendatuks, leides, et põhjendatud on määrata apellatsiooni koostamise eest tasu kahe pooltunni ulatuses, s.o 40 eurot. Tasu maakohtu otsusega tutvumiseks ja kliendiga konsulteerimiseks kulunud aja eest tuleb lugeda põhjendatuks ja seega selle eest taotletud tasu vähendamisele ei kuulu.
9.KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.