lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-15-9205/91

Õigusemõistmisevastased süüteod › Õigusemõistmise takistamine

KriminaalasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 30.11.2016

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-15-9205/91
Asja liik
Kriminaalasi
Kategooria
Õigusemõistmisevastased süüteod › Õigusemõistmise takistamine
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
30.11.2016
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
8165
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2016, Tartu

Kriminaalasja number

1-15-9205

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Mailika Ilisson

Kriminaalasi

Hillar Lõhmus süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2,3, § 214 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 ja § 114 lg 1 p-de 1,5 järgi; H.M süüdistuses KarS § 307 lg 1 järgi; F.S süüdistuses KarS § 307 lg 1 järgi üldmenetluses;

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) 16. septembri 2016 otsus

Edasikaebuste esitajad

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin, apellatsioon Süüdistatava F.S kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets; Süüdistatava H.M kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask

Kohtuistungil osalesid

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin Süüdistatav Hillar Lõhmus ja tema kaitsja Rein Napa Süüdistatav H.M ja tema kaitsja Birgit Sisask Süüdistatav F.S ja tema kaitsja Marko Paabumets

Süüdistatav

Kaitsja

Hillar Lõhmus. Isikukood: 36412025715. Elukoht: XXX; ei tööta; ei õpi; Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 12.06.2015 kell 21:35, 13.06.2015 vahistamine; Varem kriminaalkorras karistatud 6 korral, viimati 15.01.2015 Tartu Maakohtu Valga kohtumaja poolt KarS § 121 ja KarS § 200 lg 2 p 4 järgi liitkaristusega 3-aastase vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus 4 kuud vangistust ja vangistus tähtajaga 2 aastat 8 kuud mõisteti tingimisi 3-aastase katseajaga. Vandeadvokaat Rein Napa määratud korras

Süüdistatav

Kaitsja

Süüdistatav

H.M . Isikukood: XXX. Elukoht: XXX, töökoht OÜ XXX ; turvatöötaja; Tõkend: puudub Varem kriminaalkorras karistamata. Vandeadvokaadi abi Birgit Sisask määratud korras F.S . Isikukood: XXX. Elukoht: XXX; FIE XXX; Tõkend: puudub Varem kriminaalkorras karistatud 6 korral (kustunud).

Sarnased lahendid

Õigusemõistmisevastased süüteod
  • 30.07.20261-26-5543/4Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 27.07.20261-26-5261/7Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 24.07.20261-26-3285/10Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 10.07.20261-26-4313/17Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 03.07.20261-26-4484/6Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 18.06.20261-26-4154/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kaitsja

Vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets määratud korras

Kohtuistungi toimumise aeg

25. november 2016

RESOLUTSIOON:

1.Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 kohtuotsus tühistada osaliselt, s.o Hillar Lõhmuse süüdi tunnistamata jätmises Kars § 114 lg 1 p 1 järgi.
2.Hillar Lõhmus tunnistada süüdi KarS § 114 lg 1 p 1,5 järgi. KarS § 114 lg 1 p 5 järgi mõistetud karistus 9 aastat vangistust jätta muutmata.
3.Tartu Maakohtu otsus jätta muus osas muutmata.
4.Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatavate H.M-i ja F.S-i kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.
5.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Rein Napa kaudu 144 eurot (sealhulgas käibemaks 24 eurot) vandeadvokaat Rein Napa poolt apellatsioonimenetluses Hillar Lõhmusele riigi õigusabi osutamise eest.
6.Punktis 5 nimetatud menetluskulu jätta riigi kanda.
7.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Varul kaudu 336 eurot (sealhulgas käibemaks 56 eurot) ja sõidukulud summas 133,92 eurot (milles sisaldub käibemaks 22,32 eurot) vandeadvokaadi abi Birgit Sisaski poolt apellatsioonimenetluses H.M-ile riigi õigusabi osutamise eest.
8.Punktis 7 nimetatud kulud tuleb välja mõista H.M-ilt.
9.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 312 eurot (sealhulgas käibemaks 52 eurot) vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumetsa poolt apellatsioonimenetluses F.S-ile riigi õigusabi osutamise eest.
10.Punktis 9 nimetatud kulu tuleb välja mõista F.S-ilt.
11.H.M ja F.S tuleb õigusabi tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

EDASIKAEBAMISE KORD

Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Hillar Lõhmus anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema ajavahemikul 11.06.2015 umbes kella 22-st kuni 12.06.2015 kella 01.30-ni Valga linnas XXX ühise alkoholitarvitamise käigus, omakasu motiivil, nõudis A.L. elt raha. Raha saamata ning teades, et A.L. el on kaasas pangakaart, hakkas H. Lõhmus nõudma A.L. elt pangakaarti ja selle pin-koodi, kuid A.L. keeldus neid andmast, väites, et tal ei ole raha, mille peale H. Lõhmus vihastas ning vägivalda kasutades ründas A.L. t, pekstes teda piinaval ja julmal viisil, tahtlikult valimatult rusikate, jalgade ja torutangidega mitme tunni vältel suurt valu ja kauakestvaid füüsilisi vaegusi põhjustades pea- ja keha piirkonda tekitades hulgaliselt raskeid vigastusi, samuti kägistas kätega kaelast ning peksis selle ajani, mil A.L. nimetas oma kasutuses oleva pangakaardi pin-koodi, mille K.K. kirjutas paberile. Raha pangakaardiga H. Lõhmus ei saanud, sest numbrid ei olnud õiged. Kutsumata A.L. ele arstiabi, organiseeris ta 12.06.2015 hommikul H.M-i kaudu läbipekstud ja eluohtlikus seisundis oleva A.L. e äraviimise oma elukohast XXX F.S-i kasutuses oleva sõiduautoga Opel Combo Kombi registreerimisnumbriga XXX A.L. e elukohta. Peksmise käigus tekitas H. Lõhmus A.L. ele eluohtliku tervisekahjustuse, mis seisnes hulgivigastustes: rinnakumurd IV-V roide vahelisel joonel, paremal II-X roide murd, nendest II-VI keskrangluujoonel, VII-VIII keskrangluujoone eesmise kaenlajoone vahel, IX vahelmisel kaenlajoonel, X vahelmisel ja tagumisel kaenlajoonel, vasakul II-XI roide murd, nendest II-IV keskrangluujoonel, V keskrangluujoonel ja keskrangluujoone-eesmise kaenlajoone vahel, VI keskrangluujoone-eesmise kaenlajoone vahel, VII-VIII keskrangluujoonel, IX-XI tagumisel kaenlajoonel, VI ja VII roide murruotsa tungimisega rinnaõõnde, laialdased verevalumid pehmetes kudedes murrukohtade ümber, verevalumid rinnalihastes, paremal pehmetes kudedes nimmepiirkonnas, vasakul seljalihastes ja vahelihasel, vasaku kopsu alasagara rebend ja verevalum, vasakul kilpkõhre ülemise sarve murd, verevalumid kaela pehmetes kudedes ja neelu limaskestal, väheväljendunud ämblikuvõrkkestaalused verevalumid paremal otsmiku-ja kuklapiirkonnas ning väikeajul, pehmete kudede turse ja verevalumid kõõlustanul paremal otsmiku-oimu ja vasakul oimupiirkonnas, mõlemal pool kuklas verevalum mõlemas oimulihases, põrutushaav parema silma alalaul, põrutushaav suu limaskestal üla-ja alahuulel, suu limaskesta defektid, verevalum keelel, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused peas ja näol, kerel, üla-ja alajäsemetel ning mille tüsistusena tekkis A.L. el äge hingamispuudulikkus. 12.06.2015 kell 10:35 tuvastati Valga linnas XXX hoovis A.L. e surm. Kuriteoga põhjustas H. Lõhmus A.L. e surma ning tekitas kannatanu esindaja M.L. ele varalist kahju 906 eurot (matusega seotud kulutused) ja moraalset kahju. Teise inimese tapmisega, mis on toime pandud piinaval ja julmal viisil ning omakasu ajendil pani H. Lõhmus toime KarS § 114 lg 1 p 1,5 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Veel esitati H. Lõhmusele süüdistus KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 ja KarS § 214 lg 2 p 1 – 25 § lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.
3.H.M anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles teadlik H. Lõhmuse poolt ajavahemikul 11.06.2015-12.06.2015 XXX Valga linn toimepandud vägivallateost A.L. e suhtes ja nähes kannatanu eluohtlikku tervislikku seisundit, jättis H. Lõhmuse poolt toimepandud esimese astme kuriteost politseile teatamata, ei kutsunud kiirabi ning transportis 12.06.2015 kella 10 paiku koos

F.S-iga ilmsete eluohtlike peksmistunnustega A.L. e F.S-i kasutuses oleva sõiduautoga Opel Combo Kombi registreerimismärgiga XXX Valga linnas XXX maja hoovi, kus 12.06.2015 kell 10:35 tuvastati A.L. e surm. Teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamisega pani H.M toime KarS § 307 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

4.F.S anti kohtu alla süüdistatavana selles, et tema, olles teadlik H. Lõhmuse poolt ajavahemikul 11.06.2015-12.06.2015 XXX Valga linn toimepandud vägivallateost A.L. e suhtes ja nähes kannatanu eluohtlikku tervislikku seisundit, jättis H. Lõhmuse poolt toimepandud esimese astme kuriteost teatamata, ei kutsunud kiirabi ning transportis 12.06.2015 kella 10 paiku koos H.M-iga ilmsete eluohtlike peksmistunnustega A.L. e oma kasutuses oleva sõiduautoga Opel Combo Kombi registreerimismärgiga XXX Valga linnas XXX maja hoovi, kus 12.06.2015 kell 10:35 tuvastati A.L. e surm. Teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamisega pani F.S toime KarS § 307 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
5.Maakohtu otsusega mõisteti H. Lõhmus süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuud. Ta mõisteti süüdi ka KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja karistati 4 -aastase vangistusega ning KarS § 114 lg 1 p 5 järgi ja karistati 9 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 kohaselt suurendati raskemat karistust osaliselt ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati H. Lõhmusele kuritegude eest mõistetavat karistust 15.01.2015.a. Tartu Maakohtu Valga kohtumaja poolt temale kohtuotsusega asjas nr 1-15-298 mõistetud kandmata karistuse – 2 aasta ja 8 kuu vangistuse – võrra. H. Lõhmuse liitkaristuseks mõisteti 13 aastat ja 8 kuud vangistust. Tõkend – vahistamine – jäeti H. Lõhmuse suhtes jätta muutmata ning KarS § 68 lg 1 alusel loetakse karistuse kandmise aja algust isiku kahtlustatavana kinnipidamisest 12.06.2015.a.
6.Maakohtu otsusega mõisteti H.M süüdi KarS § 307 lg 1 järgi ja karistada 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus H.M-i suhtes tingimisi kohaldamata ning täitmisele mitte pöörata, kui H.M 1 aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 16.09.2016.
7.Maakohtu otsusega mõisteti F.S KarS § 307 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus F.S-i suhtes tingimisi kohaldamata ning täitmisele mitte pöörata, kui F.S 1 aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 16.09.2016. a.
8.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud H. Lõhmuse süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 ja KarS § 214 lg 2 p 1 – 25 § lg 2, samuti KarS § 114 lg 1 p 5 järgi.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

9.Maakohus leidis, et H. Lõhmuse süü KarS § 114 lg 1 p-de 1,5 alusel on osaliselt leidnud tõendamist. Olulisimad motiivid olid otsuses järgmised. 9.1 Süüdistatav tunnistas ennast süüdi tapmises, kuid ei tunnistanud talle süüks pandud omakasu ajendit. Maakohtu hinnangul H. Lõhmuse süü KarS § 114 lg 1 p 5 kirjeldatud teo toimepanemisel leidis täielikku tõendamist.

9.2 Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles osas, et H. Lõhmus kasutas ajavahemikus 11.06.2015 umbes kella 22-st kuni 12.06.2015.a. kella 01.30-ni kannatanu A.L. e suhtes vägivalda kägistades teda ning lüües teda nii käte kui jalgadega näo- ja kehapiirkonda. Ka on tõendatud, et 12.06.2015.a. öösel kell 01.31 kasutas H. Lõhmus A.L. e valduses olevat, H.S. le väljastatud pangakaarti, mis konfiskeeriti pangaautomaadi poolt. Samuti selles, et 12.06.2015.a. hommikul orienteeruvalt kella kümne ajal viisid H.M ja F.S kannatanu H. Lõhmuse XXX korterist XXX hoovi, kus isik mõne minuti möödudes suri. Maakohtus vaieldi selle üle, kas H. Lõhmuse poolt toime pandud peksmine on kannatanu surma ainsaks ja vahetuks põhjuseks ning kas peksmine pandi toime omakasu motiivil või ei. Samuti selle üle, kuidas kvalifitseerida H. Lõhmuse poolt toime pandud tegu. 9.3 Maakohus luges tõendatuks, et H. Lõhmust ajendas kannatanut peksma just soov saada kannatanu pangakaart koos PIN-koodidega. Kohus luges tõendatuks, et peksmise tulemusel sai süüdistatav kannatanu pangakaardi ning mingid PIN-koodi kombinatsioonid. Samuti leidis tõendamist, et süüdistatav suunduski pärast peksmist ja pangakaardi ja PIN-koodide saamist koheselt automaadist raha välja võtma, kuid see ebaõnnestus. 9.4 Maakohus ei nõustunud süüdistusega selles osas, mille kohaselt H. Lõhmus pani tapmise toime julmal viisil KarS § 114 lg 1 p 1 tähenduses. Maakohus sedastas, et tapmine loetakse piinavaks, kui see põhjustab ohvrile suurt valu ja kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Maakohus nõustus, et tapmise võib piinaval viisil moodustada ka ohvri surnukspeksmine. Sellisel juhul on vajalik hinnata löökide tugevust, hulka ja kestust, kohta kannatanu kehal, kuhu löögid olid suunatud, tekitatud vigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. Samas ei kujuta iga peksmine, mis toob kaasa kannatanu surma, endast automaatselt tapmist piinaval viisil. Asja materjalidest nähtuvalt on kannatanut pekstud korduvate löökidega nii jalgadega kui rusikatega näo- ja kerepiirkonda. Samuti on tuvastatud kannatanu kuklapiirkonda torutangidega löömine. Igasugune peksmine põhjustab reeglina kannatanule valu. 9.5 Maakohus asus seisukohale, et iga peksmine on oma olemuselt julm tegu, kuid piiritlemaks KarS § 114 lg 1 ja § 113 lg 1 tuleb tuvastada, millise brutaalsuse astmega peksmine toime pandi ning kas sellele eelnesid või järgnesid mingid ebainimlikud toimingud. Enne peksmist tarvitati koos alkoholi, peksmine toimus rusikate, jalgade ja löödi ka torutangidega kukla piirkonda. Torutangidega löömise jälgi on üksnes ühes kohas kannatanu kehal. Torutange kannatanu keha eriliseks moonutamiseks ei kasutatud, peksmise ajal anti kannatanule Diclofenac’i ning kannatanu liikumisvabadust keegi otseselt ei piiranud. Maakohtu hinnangul asja materjalidest ei nähtu, et kannatanut oleks koheldud enne või pärast peksmist kuidagi alandavalt. Samuti ei ole vigastuste tekitamiseks kasutatud vahendeid, mis tekitaks põhjendamatult jõhkraid või moonutavaid vigastusi. Seega ei ole kohtu hinnangul H. Lõhmuse poolt toimepandud teos tuvastatav piinav või julm viis kui tapmist kvalifitseeriv asjaolu.

10.H.M-i ja F.S-i süüdistuses KarS § 307 lg 1 järgi leidis kohus, et süüdistatavate käitumises esinevad neile inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning neile KarS § 307 lg 1 järgi etteheidetav tegu on süüdistatavate suhtes õigesti kvalifitseeritud ja tõendamist leidnud. 10.1 Maakohus jõudis kriminaalasjas kohtule esitatud tõendeid uurides järeldusele, et süüdistatavad pidid pidama võimalikuks, et toime on pandud raske isikuvastane ehk esimese astme kuritegu ning isikute vastupidised väited selle kohta, et olukorras midagi ebaharilikku ei olnud, on ennastõigustavad ning kantud soovist vabaneda vastutusest. Kohtu hinnangul ei saa A.L. el nähtavatest välistest vigastustest mõistlikult järeldada, et need oleks tekkinud mingi õnnetuse, näiteks nagu kukkumise tagajärjel, kuivõrd vigastused esinesid kontsentreeritult näo- ja ülakeha piirkonnas. Eriti oluliseks peab siinkohal kohus tunnistaja L.K. ütlusi, kelle näol on just tegemist tavalise kõrvalseisjaga. Tema

ütlustest nähtub, et 12.06.2015 nägi tunnistaja, et A.L. toodi nende maja juurde, väljas oli maas tekk, teki peal A.L. , teda ei olnud võimalik ära tunda, nägu paistes, voolas verd. Ka tunnistaja, politseiametnik P.G. ütluste kohaselt ei tundnud ta esialgu isikut jõhkrate peksmistunnuste tõttu isegi ära, kuigi oli tööalaselt ka varem A.L. ega kokku puutunud. Tunnistaja hinnangul olid kannatanu vigastused eluohtlikud, kuna kui inimesel on silmad juba kinni peksmise tagajärjel, siis ilmselt esinevad ka peapõrutused ja koljumurrud, kannatanu vigastused olid julmad ning vaatepilt ei olnud tervele inimesele kohane. 10.2 Maakohus sedastas, et seega kaks tunnistajat on kinnitanud, et nende hinnangul olid kannatanu vigastused eluohtlikud ning kannatanu väline seisund ehmatav. Sellest tulenevalt maakohus leidis, et keskmise inimese arusaama kohaselt käesolevalt järeldatav isikule peale vaadates, et nähtavad vigastused ei saa olla tekkinud kukkumise tagajärjel, kuivõrd need esinesid kontsentreeritult üksnes kitsal alal isiku kehal – näopiirkond ning rindkere ülaosa kaela juurest. Seda, et arusaadavalt olid vigastused tekitatud peksmisest, möönavad tegelikult ka süüdistatavad H.M ja F.S-i se. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus väliselt nähtavalt oli isik saanud korduvaid tugevaid lööke peapiirkonda, mis teatavasti on elutegevuse aluseks oleva aju tõttu elutähtsate organite piirkond, ei oleks keskmise elukogemusega isikule arusaadav, et tegemist on eluohtliku seisundiga. Maakohtu hinnangul pidi nii vigastuste tekkimise aluseks olevad asjaolud – peksmine- ning vigastuste võimalik raskus – eluohtlikkus - olema ka süüdistatavatele arusaadavad.

APELLATSIOONID

11.Apellatsioonis taotleb Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Väin vaidlustatava otsuse osalist tühistamist ning H. Lõhmuse süüdimõistmist ka talle esitatud süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. Muus osas tuleb otsus jätta muutmata. Apellant heidab kohtule ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Ta jääb süüdistuskõnes toodud põhjenduste juurde. Apellatsiooni põhiväited seisnevad järgmises. Nõustuda ei saa maakohtuga selles, et tapmisviis ei olnud julm ega piinav. Kohtulahendis märgitud põhjendused on vastuolus lahendis tuvastad asjaoludega. Teise inimese peksmine enam kui kolme tunni jooksul on talle piinu ja suurt valu valmistav. Arvestades A.L. ele tekitatud vigastuste hulka ja kohtuarst-eksperdi selgitusi kohtus, esinesid kannatanul pikemat aega hingamisraskused, mis on ohvrile suuri piinu tekitav tunne. Samuti on tõendatud, et A.L. ei olnud suuteline just peksmise tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu end väljendama ja pangakaardi pin-koodi numbreid ütlema. Ka joobnu puhul on tema elu suhtes hoolimatuse ülesnäitamine ja inimkeha kui väärtuse eiramine pikema aja jooksul koos nägu oluliselt moonutava tagajärjega kvalifitseeritav julma teona. Ka joobes isik on võimeline tundma suurt valu ja piinu nii enne valuvaigisti manustamist kui selle järgselt.
12.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava F.S kaitsja, kes taotleb tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, millega tunnistati F.S süüdi KarS § 307 lg 1 järgi. Teha uus otsus, millega mõista F.S talle esitatud süüdistuses õigeks. Kokkuvõtlikult on kaebuse põhiväited järgmised. 12.1 Apellant leiab, et kohus on rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis on KrMS § 338 p 3 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. Apellant on seisukohal, et kui A.L. el ei esinenud selliseid vigastusi, mis eraldi oleksid põhjustanud eluohtliku tervisekahjustuse, siis jääb selgusetuks, millest tulenevalt on võimalik asuda seisukohale, et F.S oleks pidanud aru saama, et sellised vigastused kumulatiivselt võivad osutuda eluohtlikeks vigastusteks. Kohus on jätnud analüüsimata asjaolu, et A.L. el ei esinenud selliseid väliselt nähtavaid vigastusi, mis oleksid F.S-ile andnud põhjust järeldada, et A.L. e seisund võib olla kriitiline.

12.2 Apellant leiab, et olukorra tõlgendamine on subjektiivne ning tuleb arvestada, et F.S puutus A.L. ega kokku vaid lühikese aja vältel (alles tema autost maha tõstmisel) ning minimaalselt, kuivõrd F.S juhtis autot. Seega kujunes F.S-i subjektiivne arvamus A.L. e seisundist välja äärmiselt vähese informatsiooni põhjal. 12.3 Kohus on jätnud tuvastamata asjaolu, milline oli A.L. e väljanägemine siis kui F.S temaga kokku puutus ning milline oli see siis, kui L.K. ja P.G. lõpuks teda nägid. Tunnistaja K.K. ütlustest tuleneb, et ta puhastas mitmel korral A.L. e nägu verest, mistõttu ei ole välistatud variant, et ka vahetult enne transportimist võis A.L. e nägu puhastatud olla ning seetõttu ei pruukinud olla võimalik objektiivselt A.L. e seisundit hinnata. Isiku käitumisest, kes väljendab kiirabi kutsumise asemel soovi, et talle suitsu toodaks, on väga raske järeldada, et tema seisund on eluohtlik. 12.4 Kaitsja on seisukohal, et kuna surma põhjuseks ei olnud löögid peapiirkonda, siis on asjakohatu maakohtu viide, nagu oleks pelgalt peapiirkonna löökide põhjal F.S pidanud asuma seisukohale, et tegemist on eluohtliku seisundiga. Kuivõrd A.L. el ei tuvastatud koljuluumurdu, tuleks käesoleval juhul asuda seisukohale, et pigem ei olnud tegemist tugevate löökidega. Samuti ei ole tuvastatud, et löögid peapiirkonda oleksid tekitanud raske tervisekahjustuse. Kaitsja hinnangul oleks käesoleval juhul selliseid lööke võimalik kvalifitseerida maksimaalselt kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 1 mõttes. Kuivõrd tegemist ei ole I astme kuriteoga, siis ei ole pelgalt peapiirkonna löökidest tulenevalt põhjendatud asuda seisukohale, et F.S on KarS § 307 lg 1 mõttes I astme kuriteost teatamata jätnud. 12.5 Apellant toob esile kohtueksperdi ütlused, mille kohaselt kuudis transportimine ei tekitanud kannatanule täiendavaid vigastusi, mistõttu jääb arusaamatuks, miks ei oleks A.L. t kaubiku kuudis võinud transportida. Kaubiku kuudis A.L. e transportimine oli ajendatud varasemast ebameeldivast kogemusest, mil A.L. e istmetel transportimine oli need määrinud ning seega apellant ei nõustu maakohtu vastavasisuliste etteheidetega. 12.6 Apellandi arvates on meelevaldne maakohtu seisukoht, et F.S pidi aru saama, et A.L. el esinevad vigastused, mis on eluohtlikud, kuivõrd A.L. e seisund oli 8-9 tundi pärast peksmist stabiilne. Kohus ei ole piisavalt tähelepanu pööranud kaitsja poolt välja pakutud alternatiivsele surma põhjusele, st südamemassaaži tegemisele, mille käigus võis H.M A.L. t vigastada niivõrd, et ta ei suutnud enam elus püsida. A.L. el esinesid sisemised vigastused ning tema rindkere südamemassaaži ajal surumine ainult süvendas neid. Asjaolu, et H.M ega L.K. ei teadnud A.L. e sisemistest vigastustest ning ei edastanud seda teavet häirekeskusele, kes oleks võib-olla keelanud südamemassaaži tegemise, annab põhjust järeldusele, et ka F.S ei pidanud nendest vigastustest aru saama. 12.7 F.S puudus tahtlus KarS § 307 lg 1 koosseisu suhtes. Ta ei saanud aru, et A.L. e seisund oleks olnud niivõrd raske, et talle tuleks kiirabi kutsuda. Samuti nähtub, et F.S valmisolek kiirabi kutsuda oli, kui see oleks pidanud tema hinnangul vajalik olema. Kui F.S oleks mingi informatsiooni pinnalt olnud võimalik asuda seisukohale, et A.L. e seisund on eluohtlik, oleks ta ka kiirabi kutsunud või ise A.L. e haiglasse sõidutanud. 12.8 A.L. on ka varasemalt korduvalt sarnases olukorras olnud – ta oli peksa saanud ning F.S oli ta koju viinud. Kuivõrd käesolevas olukorras midagi erakordset F.S ei märganud (ning seda ei olnudki võimalik märgata, kuna eluohtlikud vigastused olid sisemised), ei olnud tal ka põhjust pidada võimalikuks, et A.L. e suhtes on toime pandud I astme kuritegu. Kaitsja jääb seisukohale, et puudub tahtlus, sh kaudne tahtlus KarS § 307 lg 1 kohaselt I astme kuriteost teatamata jätmiseks.

13.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav H.M-i kaitsja, kes taotleb tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, milles H.M tunnistati süüdi KarS § 307 lg 1 järgi ning temalt mõisteti välja menetluskulud. Teha uus otsus, millega mõista H.M talle esitatud süüdistuses õigeks. Apellatsiooni põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 13.1 Kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja puudulikult, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Tõendamist ei ole leidnud H.M-i teadlikkus H. Lõhmuse poolt ajavahemikul 11.06-12.06.2015 XXX toimepandud vägivallateost A.L. e suhtes ja H.M-i teadlikkus A.L. e eluohtlikust seisundist I astme kuriteo järelmina. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega subjektiivse koosseisu esinemises. 13.2 Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult oma kaalutlustes tuginenud tagantjärele tõenditele, kus A.L. e vigastused on detailselt ära toodud ning on seisukohal, et need mõnikümmend minutit, mille jooksul H.M A.L. ega 12.06.2015 kokku puutus, et ole piisavad võimaldamaks sellist vigastuste ülevaatust, nagu on käesolevalt kirjeldatud maakohtu otsuses. Lisaks väidab apellant, et H.M-i ütluste ning sarnaselt ka L.K. ütluste põhjal ei saa järeldada A.L. e suhtes I astme kuriteo toimepanemist ning läbi selle temale eluohtliku seisundi tekitamist ning samuti ei olnud võimalik sedastada rindkere deformatsiooni eriteadmisteta. 13.3 Tunnistaja P.G. poolsed hinnangud A.L. e vigastuste iseloomu, sh eluohtlikkuse kohta, ei ole lubatavad tõendid, kuna tegu on eriteadmist nõudva järeldusega. Apellant leiab, et maakohus on jätnud hindamata eksperdi poolt kohtuistungil antud selgituse, mille järgi peapiirkonna vigastused tekivad kergesti ning et löökide arvu näitavad verevalumid. Lisaks leiab apellant, et maakohtu järeldus sellest, et H.M pidi A.L. e peapiirkonna vigastustest järeldama vigastuste eluohtlikkust, on ebaloogiline ja tõenditel mittepõhinev. Samuti ei ole kriminaalasjas tõendatud kas ja kui palju esines A.L. el hingeldust, et üldse võinuks hakata tegema järeldusi tema seisundi eluohtlikkusest. 13.4 Edasikaebuse esitaja hinnangul ei ole kohtulikul uurimisel tuvastatud A.L. el selliseid tavapärase funktsioneerimise piiranguid, mida võiks omistada ainuüksi eluohtliku seisundi sümptomaatikale, nt omal jalal liikumise võimetus. Seega H.M ei saanud ega pidanudki aru saama, et A.L. e tavapärane funktsioneerimine oleks tingitud eluohtlikust seisundist, mitte aga ööpäevasest alkoholi tarvitamisest. Samuti on jäetud põhjendamatult arvesse võtmata asjaolu, et A.L. tarvitas sageli alkoholi ning et tal on ka varem tulnud järel käia. 13.5 Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et H.M pidi aru saama, et A.L. e seisund on tingitud I astme kuriteo toimepanemisest tema suhtes, veel enam, H. Lõhmuse poolt. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus pole selgitanud kuidas on omavahel seotud vereplekid, A.L. e objektiivne seisund (paistes silmad, kerel vanad hematoomid) ja väidetav intensiivne peksmine. A.L. el puudusid vigastused (nt lahtised haavad), kust võinuks oluliselt määral verd tulla. 13.6 Nõustuda ei saa maakohtu etteheitega A.L. e transportimise viisi osas. Maakohus ei ole andnud hinnangut F.S-i ütlustele, mille kohaselt ta oli varasemalt korduvalt A.L. t transportinud ning too on end täis teinud, mistõttu ei saa A.L. t ka autokabiini istuma lasta. 13.7 Maakohus oleks pidanud tähelepanu pöörama ka sellele, et kui jah, siis millal tekkis H.M kohustus tegutseda, vältimaks KarS § 307 järgset vastutust, võttes arvesse talle avaldunud pilti A.L. e olukorrast, H.M-ile K.K. i ja H. Lõhmuse poolt edastatud infot A.L. e olukorra põhjuste kohta ja ajavahemikku, mil H.M läks A.L. ele järele XXX kuni A.L. kaotas teadvuse.
14.Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid esitatud kaebuste juurde. Prokurör palus jätta kaitsjate apellatsioonid rahuldamata ning H. Lõhmus ja tema kaitsja taotlesid prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

15.Tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, sest prokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud. Süüdistatavate H.M-i ja F.S-i kaitsjate apellatsioonid aga jäävad rahuldamata. Alljärgnevalt esitab apellatsioonikohus seisukohad esmalt prokuröri kaebusele ning seejärel vastab süüdistatavate H.M-i ja F.S-i kaitsjate kaebuste põhiväidetele.
16.Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis H. Lõhmuse süüdi mõistmata KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. Apellatsiooni väiteid siinkohal pikemalt üle kordamata (vt käesoleva lahendi p 11) saab kokkuvõtlikult öelda, et kaebaja põhiseisukoht on selles, et maakohus on tuvastatud asjaolusid ebaõigesti hinnates leidnud alusetult, et H. Lõhmuse poolt kannatanu A.L. e surnuks peksmine ei ole hinnatav piinaval ja julmal viisil toimepanduna. 16.1 Enne kui ringkonnakohus käsitleb maakohtu ja kaebuse vastavasisulisi argumente puutuvalt H. Lõhmuse poolt toimepandud tapmisteo kvalifikatsiooni, tuleb märkida järgmist. Kohtuotsusest nähtuvalt asuti seisukohale, et H. Lõhmusele esitatud süüdistus on tõendatud osaliselt, st tema poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS 114 lg 1 p 5 järgi, KarS § 114 lg 1 p 1 aga kohtu hinnangul ei ole süüdistatavale ette heidetav. Maakohtu otsusest aga ei nähtu, et kohus oleks süüdistatava KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks mõistnud. Selline kohtu otsustus peaks olema kajastatud nii kohtuotsuse põhiosas kui ka resolutiivosas. See on menetlusõiguslik eksimus, mis tuleks teise astme kohtul kõrvaldada. Antud juhul kohtukolleegium seda aga ei tee, kuna prokuröri apellatsioon saab osaliselt rahuldatud. 16.2 Vaatamata prokuröri kaebuse argumentidele nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kannatanu tapmine ei ole hinnatav julmal viisil tapmisena. Kohtupraktikast on teada, et julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Julmus on ka brutaalne tapmisviis (nt pea maharaiumine, mingi kehaosa lömastamine), samuti võib see väljenduda mingites ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist, kuriteo toimepanemise ajal, kohas, jne või siis tapmine enese või teiste lõbustamiseks, rituaalsete toimingute käigus, jne. Samuti on hinnatav julmal viisil tapmisena kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamine. Kõiki eelpool nimetatud kohtupraktika seisukohti aluseks võttes saab maakohtuga nõustuvalt järeldada, et käesoleva juhtumi puhul ei saa H. Lõhmusele süüks arvata kannatanu A.L. e julmal viisil tapmist. Selge on see, et igasugune tapmine on hinnatav iseenesest julma teguviisina. Samas ei ole iga tapmistegu toimepandud just sellisel viisil, nagu eelnevalt sai kohtupraktikast välja tuua. Maakohus tuvastas, et kannatanut peksis süüdistatav korduvalt pika aja jooksul käte ja jalgadega pähe ja keha piirkonda, samuti lõi ühel korral torutangudega kuklasse. Torutange kannatanu keha moonutamiseks ei kasutatud, samuti ei ole ka mingeid muid vahendeid kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamiseks kasutatud. Asjaolu, et kannatanu nägu paistetas peksmise tagajärjel, ei tähenda, et antud tagajärg oleks hinnatav moonutava vigastuse tekitamisena KarS § 114 lg 1 p 1 tähenduses. Seega kokkuvõttes on ringkonnakohus maakohtuga nõus, et H. Lõhmuse poolt kannatanu tapmine ei ole hinnatav julmal viisil tapmisena. 16.3 Prokurör leiab, et H. Lõhmuse tapmistegu on hinnatav piinaval viisil toimepanduna. Selle seisukohaga nõustub ka ringkonnakohus. Kuigi maakohus märkis, et inimese surnukspeksmine võib olla hinnatav piinaval viisil toimepandud tapmisteona, on kohus siiski seisukohal, et H. Lõhmus seda teinud ei ole. Seejuures leidis kohus, et kuna kannatanu oli ohtralt tarbinud alkoholi ning talle manustati ka ravimit Diclofenac, siis kannatanu A.L. e valuaistingud olid oluliselt tuimestatud.

Ringkonnakohus on veendunud, et H. Lõhmuse poolt tapmisteo eritunnuseks on piinav viis. Kriminaalasjas tuvastati, et H. Lõhmus peksis kannatanu A.L. t mitme tunni vältel käte ja jalgadega pähe ja kehasse. Samuti lõi ta kannatanule torutangidega kuklapiirkonda. Kannatanu peksmine oli valimatu, jõuline ja niivõrd intensiivne, et lõpptulemusena tekitati kannatanule suurel hulgal kehavigastusi, kusjuures puruks olid peaaegu kõik roided (24-st olid 19 murtud, samuti rinnakuluu). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kuidagi võimalik nõustuda maakohtuga selles, et kannatanul tuvastatud joove ( veres tuvastatud 1,9 mg/g, uriinis 3,3 mg/g etanooli) annaks aluse väita, et ta valu oluliselt ei tundnud. Kannatanule Diclofenaci manustamine vastupidi kinnitab ringkonnakohtu veendumust selles, et A.L. tundis suurt valu. Seega saab kokkuvõttes asuda seisukohale, et pekstes kannatanut käte ja jalgadega pika aja jooksul intensiivselt, valimatult ja jõuliselt pähe ja kehasse, lüües kannatanut torutangide kuklasse, tundis kannatanu ilmselgelt piinu. Piinade tekitamist pidi süüdistatav vähemalt möönma (kannatanule valude leevendamise eesmärgil Diclofenaci manustamine annab sellest selgelt tunnistust), mistõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning H. Lõhmus süüdi tunnistada KarS § 114 lg 1 p 1,5 järgi. Kuna prokurör ei vaidlusta tapmisteo eest H. Lõhmusele mõistetud karistust, jääb selles osas kohtuotsus muutmata.

17.H.M-i ja F.S-i kaitsjad vaidlustavad maakohtu otsuse kaitsealuste süüdimõistmises KarS § 307 lg 1 järgi. 17.1 H.M-i ja F.S-i süüdistati selles, et nemad olles teadlikud H. Lõhmuse poolt ajavahemikul 11.06.2015-12.06.2015 XXX Valga linn toimepandud vägivallateost A.L. e suhtes ja nähes kannatanu eluohtlikku tervislikku seisundit, jätsid H. Lõhmuse poolt toimepandud esimese astme kuriteost teatamata, ei kutsunud kiirabi ning transportisid 12.06.2015 kella 10 paiku ilmsete eluohtlike peksmistunnustega A.L. e F.S-i kasutuses oleva sõiduautoga XXX tn maja hoovi, kus kell 10:35 tuvastati A.L. e surm. Kuna maakohus on süüteokoosseisu mõlema isiku käitumises tuvastanud veatult ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga süüteo asjaolude tuvastamises ja karistuse mõistmise põhistustes, puudub vägimgi vajadus neid antud kohtuotsuses detailselt taasesitada (vt maakohtu lahendi lk 28-34, 36-37). Eeltoodut silmas pidades vastab ringkonnakohus alljärgnevalt kaebuste põhiväidetele. 17.2.1 H.M-i kaitsja hinnangul tuleks tema kaitsealune õigeks mõista. Kaitsja arvates on kohus tuginenud tõenditele n.ö tagantjärgi hinnangu andmisele. Maakohus hindas kannatanu vigastusi surnu ekspertiisiakti pinnalt, kus A.L. e vigastused on detailselt ära toodud. H.M nägi aga kannatanut mõnikümmend minutit, mistõttu tal puudus vähimgi võimalus saada detailset ülevaadet kannatanu vigastustest. Ringkonnakohus kaitsjaga eeltoodud väidetes ei nõustu. Õige on see, et kohus on detailirohkelt kajastanud surnu ekspertiisiaktis kannatanu A.L. el tuvastatud vigastusi. Samas ei saa vaid selle asjaolu pinnalt järeldada, et kohus teeb järeldused vaid hiljem tuvastatu pinnalt, milleks kahtlemata on ju surnu ekspertiisiakt. Kohtuotsusest on selgelt mõista, et nimetatud ekspertiisiakt on vaid üks tõendite kogumist, mille pinnalt kohus jõuab lõppjäreldusteni. Kohtu eesmärgiks välja tuua ekspertiisiaktis kajastatud kannatanu vigastused on näidata kannatanu peksmise intensiivsust, mille tagajärjed olid vähemalt osaliselt nähtavad ka süüdistatavatele (vt sündmuskoha fotod, 1kd, lk 146-147). Tõene ei ole väide selle kohta, et H.M nägi kannatanut vaid mõnikümmend minutit, mille tõttu ei saanudki ta ülevaadet kannatanu vigastustest. Siinkohal tuleb märkida, et kriminaalasjas leidis tuvastamist, et H.M viibis H. Lõhmuse korteris pisut alla tunni ning vähimgi eluline usutavus puudub väitel, et talle jäid märkamata ilmselged intensiivsed peksmistunnused kannatanu kehal ja peas. Oluline on siinkohal märkida, et süüdistatavale ei heideta ette seda, et ta ei mõistnud kannatanu vigastusi

detailides nagu arvab kaitsja, sellist etteheidet ei saagi n.ö tavainimesele teha, vaid kannatanu ilmselge eluohtliku seisundi eiramist. 17.2.2 Apellandi arvates mõistmaks, millise raskusega võisid olla kannatanu vigastused, peaks isik olema vastavate eriteadmistega, eriti aru saamaks kannatanu rinnaku deformatsiooni. Kaitsja arvates tunnistaja P.G. hinnangutele ei saa tugineda, kuna tegu on eriteadmisi nõudva järeldusega, kelleks aga tunnistaja ei ole. Ringkonnakohus märgib, et KarS § 307 lg 1 teokoosseis ei nõua erisubjekti, s.t karistusõiguslik vastutus nimetatud teokoosseisu järgi ei ole omistatav vaid meditsiinilisi eriteadmisi omavale isikule, kellele on teatavaks saanud teise isiku poolt I astme kuriteo toimepanemine. Loomulikult ei saa meditsiinilisi eriteadmisi mitteomav isik mõista, et kannatanul võib olla rinnaku deformatsioon. Kuid see ei ole ka ringkonnakohtu arvates oluline. Heites maakohtule ette liigset keskendumist tagantjärgi tuvastatud asjaoludele, analüüsib ka kaitsja ise hiljem tuvastatud asjaolusid, taotledes nende pinnalt kaitsealuse õigeksmõistmist (nt millised olid surnu ekspertiisiaktiga kannatanul tuvastatud vigastused, mis oli kannatanu surma põhjus). Tõepoolest ei ole tunnistaja P.G. eriteadmistega isik meditsiinivallas ning mõistetavalt võib temal kui politseitöötajal olla mõnevõrra kergem tööalaste kogemuste tõttu järeldada isikul võimalikku eluohtliku seisundi olemasolu. Kohtuotsusest nähtuvalt on tunnistaja kirjeldanud, milline oli kannatanu välimus ning millised võisid olla tunnistaja arvates kannatanu vigastused. Ringkonnakohus leiab, et puudub vähimgi põhjus hinnata maakohtuga võrreldes kriitilisemalt tunnistaja P.G. ütlusi, sest tunnistaja hinnang kannatanu võimalike vigastuste kohta tugines tema varasemale tööalasele kogemusele. Tunnistaja poolt tajutu kohta arvamuse avaldamine on menetlusõiguslikult lubatud. Ringkonnakohus rõhutab, et maakohus ei tugine oma järeldustes pelgalt politseitöötaja hinnangule, vaid tõendite kogumile tervikuna. Eriti rõhutamist vääris maakohtu arvates (sellega on nõus ka ringkonnakohus) just tunnistaja L.K. (isik, kes kannatanut nähes kutsus koheselt kiirabi) ütlused, kelle näol oli tegemist tavalise keskmise elukogemusega isikuga, kellel vähimadki eriteadmised (meditsiini või õiguse vallas) puuduvad (vt tunnistaja L.K. ütlused, 3 kd, lk 59). 17.2.3 Apellant leiab, et maakohus jättis hindamata kohtuistungil eksperdi poolt antud selgituse, mille kohaselt pea piirkonna vigastused tekivad kergesti. Kaitsja arvates ei saa kannatanu peapiirkonna paistetusest järeldada eluohtlikku vigastust. Ringkonnakohtu arvates puudub vajadus eraldi peatuda eksperdi kohtus antud selgitusel, et peapiirkonnas tekivad vigastused kergesti. Nimetatud asjaolu ei ole määrava tähtsusega. Oluline on rõhutada, et järeldada kannatanu eluohtlikku seisundit saab mitte pelgalt ühe detaili (olgu selleks siis peavigastused või muud vigastused) pinnalt, vaid sellise järelduseni saab jõuda kõigi süüdistatavatele ilmselgelt teatavaks saanud asjaolude pinnalt tervikuna (verine sündmuskoht, kannatanul ilmsed vägivallatunnused peas, mõneti ka rindkerel, seisund juba viimase sõidukisse toimetamisel (suutmatus kõndida, rääkida, jne)). 17.2.4 Kaitsja rõhutab, et kannatanu surma põhjuseks oli hingamispuudulikkus, mis tekkis roiete murdudest, vesirinnast, vereaspiratsioonist ning kilpkõhre murrust. Surma põhjuse tuvastamiseks pidi eriteadmistega isik läbi viima lahangu. Seetõttu on ebaloogiline kohtu järeldus, et süüdistatav pidi kannatanu peavigastustest järeldama vigastuste eluohtlikkust ja I astme kuriteo toimepanemist tema suhtes. Lisaks märgib kaitsja, et asjas ei ole tuvastatud, et kannatanul oleks esinenud hingeldus, millest võiks mingeidki järeldusi teha kannatanu seisundi eluohtlikkuse kohta. Ringkonnakohus märgib veelkord, et H.M-ilt ei ole keegi nõudnud eriteadmiste olemasolu tuvastamaks kannatanu A.L. e vigastusi detailselt, samuti ei ole süüdistuse kohaselt H.M-ile ette

heidetud asjaolu, et ta ei suutnud aru saada kannatanu surma põhjustest. Täiesti mõistetavatel põhjustel saab neid asjaolusid tuvastada eriteadmisi omav ekspert teostades selleks vastavalt surnu lahangu. Õige on väide, et asjas puuduvad tõendid, millest võiks kindlalt järeldada kannatanul hingamisraskuste esinemist. Ka antud asjaolu ei oma ringkonnakohtu hinnangul lõpptulemusena määravat tähtsust. Maakohtu poolt tõendite alusel tuvastatud asjaolud nii sündmuskoha olustiku kui ka kannatanu seisundi kohta tervikuna (tema seisund veel sündmuskohal olles kui ka tema koduõue toimetamise ajal ning koduõues olles, vastav detailne kirjeldus on toodud maakohtu otsuses) annavad aluse järeldada, et kannatanut oli pekstud just nimelt süüdistatava H. Lõhmuse elukohas XXX ning selle peksmise tulemusena oli kannatanu seisund eluohtlik. 17.2.5 Kaitsja osundab H.M-i ütlustele, mille kohaselt aitas ta enda parima teadmise kohaselt alkoholijoobes sõpra koju toimetada. Seda on esinenud varemgi. Kuna kannatanu oli tarvitanud ka Diclofenaci, mille tulemusena olid tal valuaistingud pärsitud, ei olnud H.M kuidagi kannatanu olekust võimalik mõista tema eluohtlikku seisundit. Seega väline pilt ei erinenud varasemast, selles polnud midagi ebaharilikku, mistõttu puudus H.M alus kahtlustada raske kuriteo toimepanemist A.L. e suhtes. Millistele objektiivsetele tõenditele kaitsja tugineb väites, et kannatanu seisund oli juba ka varasematel kordadel sarnane, ei ole antud asjas täpsustatud. Kaitsja tugineb vaid H.M-i ütlustele. Maakohus hindas üksikasjalikult H.M-i ütlusi ning leidis, et süüdistatava ütlused ei ole eluliselt usutavad. Sellise järeldusega nõustub ka ringkonnakohus. Kriminaalasjas kogutud tõenditest saab selgelt järeldada, et H.M püüab end igati distantseerida igasugusestki teadmisest A.L. ega toimunu suhtes. Ringkonnakohus on veendunud, et iga keskmine inimene on suuteline mõistma, et just nimelt H. Lõhmuse korteris peksti jõhkralt A.L. t. Sellele viitab sündmuskoha vaatlusprotokoll. Kusjuures väärib märkimist, et koristama asus tunnistaja K.K. alles pärast seda, kui selgus, et kannatanu koduõues suri (nt veremäärdumusega pesud nähtuvad pesumasinas). Lisaks on oluline asjaolu, et H.M viibis korteris pea tunni, mistõttu eitada seda, et ta ei mõistnud kannatanuga toimunut, on täiesti mõttetu. Diclofenaci manustamise eesmärk oli vähendada kannatanul valusid. Millistele tõenditele tugineb kaitsja väites, et ka kella 10 ajal hommikul oli kannatanu Diclofenaci mõju all, kaebusest ei selgu (tunnistaja K.K. i ütluste kohaselt manustati seda peksmise ajal öösel). Ringkonnakohtul puudub vähimgi põhjus järeldada, et hommikul, mil H.M saabus H. Lõhmuse korterisse, olid kannatanu valuaistingud pärsitud. 17.2.6 Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega ka selle kohta, et H.M pidanuks mõistma, et kannatanu suhtes võis kuriteo toime panna H. Lõhmus. H. Lõhmuse sõnul sai kannatanu peksa Lätis. Tunnistaja K.K. ütles aga H.M-ile, et kannatanu kukkus trepist alla. Ei saa nõus olla kohtuga selles, et korteris nähtusid intensiivse peksmise jäljed. Süüdistatav viibis korteris lühiajaliselt, mistõttu ei saanudki ta midagi erilist näha. KarS § 307 lg 1 kohaselt nõutav tegu seisneb tõepäraste andmete avaldamises teise isiku poolt esimese astme kuriteo asetleidmise asjaolude kohta. Nende asjaoludena tuleb käsitelda selliste asjaolude kogumit, millest nähtuks konkreetselt määratletav kuriteosündmus. Kuriteo täpsete tehiolude, s.h toimepanija isiku kohta andmete avaldamata jätmine ei ole käsitletav kuriteost mitteteatamisena KarS § 307 lg 1 tähenduses. Seega ei ole süüteokoosseisu täidetavuse aspektist oluline, kes täpselt on I astme kuriteo toime pannud. Käesolevas kriminaalasjas on prokuratuur süüdistuses välja toonud, et süüdistatavatele H.M-ile ja F.S-ile oli teatavaks saanud kannatanut peksnud isik - H. Lõhmus. Antud juhul on see ka põhjendatud. Kogutud tõenditest nähtub selgelt, et H.M sai aru, et H. Lõhmuse korteris oli kannatanut jõhkralt peksnud H. Lõhmus ise, mitte keegi teine. Väide, et H.M teadis K.K. i sõnadest, et kannatanu kukkus ning H. Lõhmuse sõnul sai kannatanu peksa Lätis, ei ole usutav. Oluline

on siinkohal täpsustada, et XXX korterisse jõudis H.M ajal, mil H. Lõhmus oli kodust väljas, mistõttu ei saanud kannatanuga juhtunu kohta H.M-ile veel midagi rääkida. Samas jääb ka mõistetamatuks, miks ei nimetanud H.M XXX kohaletulnud politseitöötajatele eeltoodud põhjuseid (kannatanu peksa saamine nt Lätis, või kukkumine trepist) vaid ütles, et kannatanu toodi Pedeli äärest. Siinkohal tuleb pöörata tähelepanu ka tunnistaja T.T. e ütlustele, kellega koos sõitis H.M XXX korterist kannatanut ära viima ning kelle ta aga minema saatis öeldes, et A.L. on ära pekstud ning halvas seisus. Need on vaid mõningad asjaolud, mida ringkonnakohus pidas vajalikuks apellatsioonile vastates välja tuua. Põhjalikumalt on kõiki asjaolusid käsitlenud maakohus, mida detailsemalt üle korrata ei ole vaja. 17.2.7 Kaitsja leiab, et kannatanu transportimise viisi on kohus alusetult ette heitnud. Maakohus tuvastas, et H.M saabus XXX korterisse kannatanule järgi koos T.T. ega. Nähes kannatanu seisundit, saatis H.M T.T. e ära öeldes, et A.L. on ära pekstud ja raskes seisus. H.M kutsus endale appi F.S-i, kes tuli oma autoga. F.S koos H.M-iga toimetasid M. Kilpi kaubiku „kuudis“ kannatanu A.L. e tema koduhoovi. Kohus on kirjeldanud A.L. e transportimist auto tagaosas, leides, et sobilikum viis oleks kannatanut sõidutada siiski istekohal. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kui süüdistatavad ei pidanud vajalikuks kutsuda kannatanule kiirabi, siis tema transportimine võinuks olla inimväärsem. Kriminaalasjast on näha, et kannatanu ei olnud võimeline iseseisvalt liikuma, vajas kõrvalabi. Kannatanu paigutati kaubiku „kuuti“, kus vähimgi tugi või järelevalve tema seisundi üle puudus. Kuigi süüdistatavad selgitasid, et kannatanu autosse paigutamise koha tingis varasem kogemus, kus joobes kannatanu transportimisel sai sõiduki iste määritud, mis on igati mõistetav selgitus, saab siiski järeldada, et maakohtu etteheide süüdistatavatele seisneb selles, et ilmselgelt eluohtlikus seisundis kannatanu transportimiseks ei valitud enam inimväärsemat viisi kui seda on tema kaubiku „kuuti“ paigutamine. Samas ei ole tõendamiseseme asjaolude seisukohalt tähtsust, kas kannatanut transporditi kaubiku „kuudis“ või oleks seda tehtud istekohal. 17.2.8 Kaitsja arvates võis kuriteost mitteteatamine aktualiseeruda alles Võru tn hoovis, kuhu kannatanu toimetati ning mil H.M sai aru, et kannatanul puudub pulss. Sellel küsimusel ringkonnakohus pikemalt ei peatu, vaid rõhutab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et H.M pidi vähemalt võimalikuks pidama juba XXX korteris viibides, et kannatanu A.L. e suhtes on pandud toime raske isikuvastane kuritegu, kusjuures süüdistatav ei pidanudki aru saama, et milline objektiivselt toimepandud tegu on (tapmiskatse, raskete kehavigastuste tekitamine vms). Oluline on see, et H.M nägi raskes seisundis kannatanut verejälgedega korteris ning ta pidi mõistma, et tegu, mis A.L. e suhtes on XXX toime pandud, on objektiivselt tajutav I astme kuriteona, seejuures olenemata asjaolust, et kannatanu veel elas. 17.3 F.S-i kaitsja taotleb samuti kaitsealuse õigeksmõistmist. 17.3.1 Kaitsja hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud hinnanguid ei jaga. Maakohus on kriminaalasja lahendamisel kinni pidanud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, sealhulgas korrektselt täitnud põhistamiskohustust. Samuti ei ole maakohus materiaalõiguse kohaldamisel eksinud. 17.3.2 Kaitsjale jääb selgusetuks millistest asjaoludest lähtudes oleks F.S pidanud mõistma, millised kannatanu vigastused võivad osutuda eluohtlikeks vigastusteks. F.S ei ole eriteadmistega

isik. Kaitsja arvates ei esinenud kannatanul selliseid nähtavaid vigastusi, mis oleksid andnud F.S-ile põhjust järeldada kannatanu seisundi kriitilisust. Nagu käesoleva otsuse punktis 17.2.4 märkis ringkonnakohus H.M-i puhul, et mingeid meditsiiniliste eriteadmiste rakendamata jätmist pole talle ette heidetud, siis ka F.S-i puhul saab öelda sama. Loomulikult ei ole ka kaassüüdistatav F.S meditsiinilisi eriteadmisi omav isik, kes võiks vähemalt nende teadmiste abil mõista, milline täpsemalt kannatanu seisund 12.06.2015 kella 10 paiku oli. Kaebusest jääb selgusetuks, mida kaitsja peab silmas kui väidab, et F.S puudus piisav informatsioon, et hinnata A.L. e seisund kriitiliseks. H.M-i kaitsja väidetele vastates ringkonnakohus tõi välja need asjaolud, millised andsid ka F.S-ile piisava teadmise selleks, et pidada kannatanu A.L. e seisundit raskeks ning need asjaolud kohalduvad ka F.S-i puhul (v.a korteris viibimise aeg). Kaitsja väide nagu ei oleks kannatanu välise seisundi pinnalt võimalik järeldada tema seisundi kriitilisust, on ainetu. Maakohus on põhjalikult kirjeldanud kannatanu välimust (intensiivsed peksmisjäljed peas, samuti rindkerel, kusjuures rindkere oli riieteta, seega kõik jäljed hästi nähtavad), mida siinkohal üle korrata veelkord ei ole vajalik, samuti on oluline asjaolu, et kannatanu sisuliselt tassiti H. Lõhmuse ja H.M-i poolt H. Lõhmuse korterist välja, kuna ta polnud võimeline iseseisvalt liikuma (vt täpsemalt maakohtu otsuses toodud kirjeldus, lk 29jj). 17.3.3 Kaitsja arvates ei saa tunnistajate P.G. ja L.K. arusaamu sellest, millised olid A.L. e vigastused, omistada F.S-ile . Olukorra tõlgendamine on subjektiivne, kusjuures F.S puutus kannatanuga kokku väga lühikest aega, kuna juhtis autot. Ringkonnakohus nõustub väitega, et olukordade tõlgendamine on subjektiivne ning mõistetavalt ei saa ühe inimese hinnanguid kanda automaatselt üle teisele inimesele. Samas, n.ö kõrvaliste inimeste arusaam sellest, mis oli nende arvates kannatanuga juhtunud ning kui raskes seisundis oli nende arvates kannatanu, annab aluse teha järeldusi veelgi objektiivsemalt, jättes kõrvale võimaliku subjektiivsuse. See tähendab, et kui juba kannatanut lühiajaliselt näinud tunnistaja L.K. hindas kannatanu väljanägemise alusel olukorda selliselt, et kannatanu vajas kiiret arstiabi, siis puudub igasugunegi põhjus arvata, et F.S seda ei mõistnud. F.S käis ka H. Lõhmuse korteris, kus talle sai nähtavaks korteri olustik, kus kannatanu lamas elutoas põrandal maas ning kust liikumisvõimetu kannatanu tassiti tema autosse ning pandi sõiduki „kuuti“. Need asjaolud annavad ka ringkonnakohtule selge veendumuse, et juba XXX maja juures sai F.S aru, et kannatanu suhtes oli seal toime pandud raske isikuvastane kuritegu ning ta on raskes seisundis. 17.3.4 Kaitsja heidab maakohtule ette seda, et kohus jättis tuvastamata, milline nägi kannatanu välja siis kui F.S teda nägi ja milline siis kui nägid teda tunnistajad L.K. ja P.G. . Enne transportimist võis kannatanu nägu olla puhastatud, mistõttu ei pruukinud olla võimalik kannatanu seisundit objektiivselt hinnata. Kaitsja eeltoodud kriitika maakohtu aadressil ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus tuletab meelde, et kannatanu peksmine H. Lõhmuse poolt toimus 11.06.2015 umbes kella 22-st kella 01.30- ni 12.06.2016. H.M helistas F.S-ile kell 09.44 12.06.2015. Kell 09.56 helistas F.S ise H.M-ile. Esialgu ei tahtnud ta H.M-i palvel H. Lõhmuse korterisse üldse tulla. Seega ca kella 10 paiku 12.06.2015 hommiku nägi F.S kannatanut. Kannatanu A.L. e surm tuvastati kell 10:35, mistõttu saab öelda, et tunnistajad L.K. ja P.G. nägid kannatanut vaid vähem kui pool tundi F.S-ist hiljem. Eeltoodu pinnalt saab väita, et mingit olulist ajavahet ei ole sellel, millal nägi kannatanut F.S ja tunnistajad L.K. ja P.G. ning öösel aset leidnud kannatanu peksmise tagajärjed olid selleks ajaks juba kõigile selgelt nähtavad. Väitega selle kohta, et enne transportimist võidi kannatanu nägu puhastada, on kaitsja ilmselgelt laskunud oletustesse. Mingeid sellekohaseid tõendeid kogutud ei ole. Kaitsja osundus K.K. i ütlustele

tema poolt kannatanu näo puhastamise kohta siinkohal ei ole kohane. Tunnistaja ütluste kohaselt A.L. e nägu paistetas peksmise tagajärjel üles ja kusagilt näost jooksis niipalju verd, et tunnistaja ehmus. Ta püüdis sekkuda, kuid H. Lõhmus lükkas ta eemale. Tunnistaja sõnul ta puhastas vähemalt kahel korral lapiga kannatanu nägu, kui viimane istus vaiba peal keset tuba. Seega järeldub tunnistaja ütlustest, et kannatanu näo puhastamine võis toimus kannatanu peksmise vahepeal öösel. Järeldus, et K.K. tegi seda ka hommikul ja just enne kannatanu transportimist, on meelevaldne. 17.3.5 Kaitsja osundab, et kannatanu surma põhjuseks ei olnud löögid pea piirkonda. Kuivõrd kannatanul ei tuvastatud koljuluumurdu, saab väita, et tegemist ei olnud tugevate löökidega. Samuti ei ole tuvastatud, et löögid pea piirkonda oleksid tekitanud raske tervisekahjustuse. Seega ei saa kindlalt väita, et F.S pidi mõista, et kannatanu suhtes on toime pandud I astme kuritegu. Kaitsja rõhutab veelkord, et F.S nägi kannatanut väga lühikest aega ning surma põhjused olid hoopiski sisemised vigastused. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud arvamustega nõus ei ole. Mõistetamatu on seejuures kaitsja järeldus, et kuna kannatanul ei olnud koljuluumurdu, ei olnud löögid pähe tugevad. Nagu eelnevalt märgitud, oli kannatanu peksmine käte ja jalgadega intensiivne, löögid olid tugevad ning kannatanut peksis H. Lõhmus pika aja jooksul. Asjaolu, et A.L. el sellise peksmise tulemiks ei olnud koljuluumurdu, ei oma löökide tugevuse hindamisel tähtsust. Seejuures tuleb tähele panna, et koljuluumurru näol oleks tegemist sisemise vigastusega, mis ei ole visuaalselt eriteadmisi mitteomavale inimesele arusaadav. Kaitsja arutluskäiku silmas pidades võiks arvata, et koljuluumurru olemasolul oleks kaitsealune ehk enam mõistnud kannatanule tekitatud vigastuste raskust. Ringkonnakohus rõhutab, et kannatanu suhtes raske isikuvastase kuriteo toimepanemist saab antud juhul järeldada lisaks kannatanu välimusele (ülespaistetanud peapiirkond, verejäljed, hematoomid peas ja paljal ülakehal, kusjuures pole oluline, millise raskusastmega nad igaüks eraldi võetuna on) ka asjaolust, et ta ei olnud võimeline iseseisvalt liikuma (kannatanu kanti majast autosse) ja suhtlema (tunnistaja L.K. küsimustele ei olnud ta võimeline vastama). Juba korteri uksest sisse vaadates sai F.S ilmselge pildi sellest, et põrandal pikali maas oleva verise ka ilmselgete peksmistunnustega kannatanu suhtes oli H. Lõhmuse korteris toimunud raske isikuvastane kuritegu. Tuleb veelkord märkida, et tunnistaja L.K. le piisas veelgi põgusamast kannatanuga kokkupuutest, et otsustada koheselt välja kutsuda kiirabi. 17.3.6 Ka F.S-i kaitsja ei nõustu maakohtu etteheitega kannatanu transportimise viisi osas, st kaitsja arvamuse kohaselt jääb arusaamatuks, miks ei võinud kannatanut kaubiku tagaosas transportida. F.S-i selgitus on igati eluliselt mõistetav ning see tugineb varasemale kogemusele. Käesoleva lahendi punktis 17.2.7 esitas ringkonnakohus juba oma seisukoha kannatanu transportimisega seoses, vastates H.M-i kaitsja kaebusele, mistõttu vajadus juba öeldu taasesitamiseks puudub. 17.3.7 F.S-i kaitsja märgib, et kuna transportimise ajaks oli kannatanu peksmisest möödunud 8-9 tundi, siis võib järeldada, et A.L. e seisund ei olnud eluohtlik XXX korteris viibimise ajal, tema transportimisel ja samuti XXX hoovi saabudes. Surma põhjuseks olid tüsistused, mis takistasid kannatanul hingamist. Kaitsja arvates tekkisid eluohtlikud tüsistused kannatanul alles XXX maja hoovis, ajal, mis F.S oli juba lahkunud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus selgelt ning tõenditele tuginevalt tuvastanud, et süüdistatavate F.S-i ja H.M-i saabumise ajaks H. Lõhmuse korterisse oli kannatanu A.L. e seisund eluohtlik, kuna juba ca poole tunni möödudes fikseeriti kannatanu surm. Ei saa unustada asjaolu, et kannatanu minema toimetamiseks H. Lõhmuse korterist pidid süüdistatavad tegema märkimisväärseid jõupingutusi, kuna kannatanu ei suutnud iseseisvalt liikuda.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et kaitsja on liialt keskendunud hiljem tuvastatud teadmistele kannatanu vigastuste kohta, millised olid tüsistused, surma põhjus, jne. Eelnimetatud asjaolude mitteteadmist süüdistatavatele ette ei heideta. 17.3.8 Apellandi arvates ei ole välistatud, et kannatanule sai saatuslikuks H.M-i poolt südamemassaaži tegemine, kuna tal esinesid sisemised vigastused. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaitsja eeltoodud versioon on oletuslik ning vähimagi tõendusliku aluseta. Pelgalt asjaolust, et H.M püüdis teha kannatanule vahetult enne viimase surma saabumist südamemassaaži, ei piisa järelduseks, et selline tegevus põhjustas kannatanu surma. Surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis on üksikasjalikult välja toodud kõik kannatanul tuvastatud erinevat liiki ning erinevates asukohtades paiknevad vigastused, mille tekkepõhjused on üheselt selged- pea ja kere vigastused võisid olla tekitatud korduvatest löökidest pea ja kere piirkonda kõvade tömpide piiratud löögipinnaga esemega, nt rusikaga ja jalaga (vt eksperdiarvamus, 1 kd, lk 114). Ekspertiisis puuduvad vähimadki viited asjaoludele, millest võiks järelduda kannatanu surma saabumine H.M-i poolt südamemassaaži tegemise tõttu.

18.Kõike eelnevat kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg-st 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 pst 1, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o H. Lõhmuse KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistamata jätmises ning tunnistab H. Lõhmuse süüdi KarS § 114 lg 1 p 1,5 järgi. H. Lõhmusele KarS § 114 lg 1 p 5 järgi mõistetud karistus jääb muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, F.S-i ja H.M-i kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
19.Menetluskulud. Riigi õigusabi korras osalesid menetluses süüdistatavate kaitsjad vandeadvokaat Rein Napa, vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets ja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask. Kaitsjad on esitanud taotluse riigi õigusabi kulude ja riigi õigusabi tasu suuruse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. 19.1 F.S-i kaitsja M. Paabumets taotleb maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise eest tasu 4 tunni eest summas 160 eurot (millele lisandub käibemaks 32 eurot) ja asja ettevalmistamise eest tasu 1,5 tunni eest 60 eurot (millele lisandub käibemaks 12 eurot), s.o kokku 220 eurot (millele lisandub käibemaks 44 eurot). Kohtuistungil osalemise eest taotleb kaitsja tasu 1 tunni eest 40 eurot (millele lisandub käibemaks 8 eurot). Kogu taotletav summa kokku on seega 312 eurot (millele lisandub käibemaks 52 eurot). 19.2 H.M-i kaitsja B. Sisask taotleb apellatsiooniteate koostamise ja edastamise eest tasu 0,5 tunni 20 eurot, maakohtu otsusega tutvumise eest tasu 1 tunni eest 40 eurot ning apellatsiooni koostamise eest tasu 4,5 tunni eest summas 180 eurot, s.o kokku 240 eurot (millele lisandub käibemaks 48 eurot). Kogusumma on 288 eurot. Lisaks taotleb B. Sisask ettevalmistuse eest, mis kulus apellatsiooni sisu kokkuvõtmiseks ja F.S-i kaitsja apellatsiooniga tutvumiseks 0,5 tunni eest 20 eurot ja kohtuistungil osalemise eest 1 tunni eest 40 eurot. Kokku 60 eurot (millele lisandub käibemaks 12 eurot). Kokku on taotletav summa kahe nimetatud toimingu eest 72 eurot. Samuti on kaitsja taotlenud sõidukulude hüvitamist 25. novembril 2016 suunal Tallinn-Tartu -Tallinn (372 km) summas 133,92 eurot (sh käibemaks 22,32 eurot). Kokku on B. Sisask taotlenud tasu 360

eurot (milles sisaldub käibemaks 60 eurot) ja sõidukulusid summas 133,92 eurot (milles sisaldub käibemaks 22,32 eurot). 19.3 H. Lõhmuse kaitsja taotleb ringkonnakohtu kohtuistungiks ettevalmistuse eest (sh kohtuotsusega, apellatsiooni ja Riigikohtu lahenditega tutvumine) 2 tunni eest tasu summas 80 eurot ja kohtuistungil osalemise eest 1 tunni eest tasu 40 eurot. Kokku taotleb kaitsja 144 euro hüvitamist, milles sisaldub käibemaks 24 eurot. 19.4 Vastavalt ministri 26. juuli 2016. a määrusele nr 16, millega kehtestati riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused, määrab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu (edaspidi tasu) kohus, uurimisasutus või prokuratuur kindlaks osutatud õigusabi eest 2. peatükis ette nähtud tasumäärade alusel. Vastavalt määruse § 6 lg-le 3 on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. Vastavalt määruse § 6 lg-le 3 on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil 20 eurot iga poole tunni kohta. Määruse § 1 lg 10 kohaselt kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. 19.5 Ringkonnakohus leiab, et kaitsjate F.S-i ja H. Lõhmuse tasutaotlused kuuluvad täielikult rahuldamisele, H.M-i kaitsja tasutaotlus osaliselt. Seejuures arvestab kohus kõigi tasutaotluste puhul apellatsioonide mahtu ja neile kulunud hinnangulist ajakulu, samuti kohtuistungile kulunud aega. Apellatsioonikohus leiab, et taotletud tasud ja kulud on põhjendatud ja taotlused on esitatud õigeaegselt. H.M-i kaitsja tasutaotlus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o summas 336 (sh käibemaks 56 eurot) ja sõidukulude osas summas 133,92 eurot (milles sisaldub käibemaks 22,32 eurot). Apellatsioonikohus vähendab taotletud tasu seetõttu, et maksimaalne taotletav kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses ei tohi ületada 240 eurot ühes kohtuastmes. Seega ei loe ringkonnakohus põhjendatuks B. Sisaski tasutaotlust 24 (sh käibemaks 4) euro ulatuses, mis ületab maksimaalset tasumäära. 19.6 Vastavalt apellatsioonimenetluse tulemuselt kuuluvad H.M-i ja F.S-i menetluskulud neilt endilt väljamõistmisele KrMS § 185 lg 2 I lause alusel. H. Lõhmuse osas aga jäävad KrMS § 185 lg 2 II lause alusel menetluskulud riigi kanda, kuna apellatsiooni esitajaks on prokuratuur.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 17.06.20261-26-4323/5Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.06.20261-26-3906/10Harju Maakohus Tallinna kohtumaja