Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustada U.L osalema kriminaalhooldaja poolt pakutud sotsiaalprogrammis. KarS § 78 lg 1 alusel hakkab 18 kuu pikkune katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tartu Maakohtu 26. veebruari 2016. a otsusega mõisteti U.L õigeks.

A.L. u esmaspäeva hommikul. Vastuolu tunnistajate K.L. i ja A.L. u ütlustes selles, kas kannatanul oli esimestel päevadel peale väidetavat peksasaamist näos verevalum, äratab kahtlust, millal kannatanu oma vigastused sai.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

Antud juhul ei ole tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, sest vägivalla kasutamist nägi pealt ka tunnistaja A.L. . Asjaolu, et ta ei näinud jalgadega peksmist, on seletatav sellega, et ta läks pärast esimest lööki koju. 9.2

Kuriteosündmuse aeg on tuvastatav

Kohus on lugenud tõendatuks, et L.K. ja K.L. käisid kuuri koristamas laupäeval, s.o 12. septembril 2015. Kannatanu on kinnitanud, et tema peksmine toimus samal õhtul, kui ta koristas süüdistatava kuuri. Ka süüdistatav on kinnitanud, et tema kuuri koristasid L.K. ja K.L. laupäeval. Seega on kohtu tuginemine perearsti tõendile kannatanu ütluste osas toimunud kuriteosündmuse aja kirjeldamisel menetlusnormide oluline rikkumine. 9.3

Kannatanu ütlused on usaldusväärsed

Asjaolu, et kannatanu pöördus politseisse kolmandal päeval pärast kuriteosündmust, ei saa vähendada tema ütluste usaldusväärsust. Asjaolu, et kannatanu rääkis asjast vennale, on eluliselt usutav. Kannatanu on ise pöördunud politseisse ja seal üle kuulatud. L.K. i ja U.L vahel puudus varasemast perioodist igasugune suhtlus, vihavaenu nende vahel ei olnud. Asjakohatu on ka kohtu järeldus, et K.L. i poolt raha nõudmine U.L-ilt saaks panna kahtluse alla L.K. i ja tunnistaja K.L. i ütluste usaldusväärsuse. Samuti ei ole tõendatud fakt, et K.L. oleks nõudnud raha U.L-ilt. Kohus on üksnes märkinud, et esinevad vastuolud isikulistes tõendites, ent millised, ei ole kohus täpsustanud. 9.4

Valu põhjustamine on aset leidnud

9.5 Kannatanu L.K. i, tunnistajate K.L. i ja A.L. u ütlused on detailsed ja eluliselt usutavad ning riimuvad teiste tõenditega ka oluliste kuriteotunnuste osas (kes, millal ja kuidas kasutas füüsilist vägivalda kannatanu suhtes). 9.5.1 Kohtu järeldused tunnistaja A.L. u ütlustest ei ole tegelikult kooskõlas tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlustega. Tunnistaja A.L. ei ole tõsikindlalt väitnud, et ta oleks näinud, et pärast kukkumist istus kannatanu uuesti toolile. Tunnistaja ütluste järgi ei saa teha järeldust, et U.L ei saanud kannatanut vastu selga lüüa. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole ka tunnistaja A.L. tõsikindlalt väitnud, et tema ja L.K. ajasid peale löömist veel juttu. Seega on kohus teinud järelduse, mis ei vasta üldse tunnistaja A.L. u poolt ristküsitlusel antud ütlustele. Tunnistaja A. Lõiv on kohtuistungil hoopis väitnud, et ta tõesti ei mäleta, kas ta ajas pärast löömist kannatanuga juttu. Pärast kaitsja poolt mälu värskendamist on A.L. väitnud, et meeles tal see küll ei ole. Ju ta oli. Seega ei ole tõsikindel, et tunnistaja ei mäletanud kohtus seda asjaolu ka pärast mälu värskendamist ning kohus ei saanud tugineda tunnistaja A.L. u kohtueelses menetluses antud ütlusele. 9.5.2 Kohtu järeldus selles osas, et arvestades L.K. i asendit ei saanud U.L teda pärast kukkumist jalgadega selga lüüa, ei tulene kohtus uuritud tõenditest. Kannatanu on kinnitanud, et kukkus pärast lööki näkku pikali, oli külje peal poolkõhuli ja siis hakkas U.L teda jalgadega vastu selga peksma. Selles asendis on jalgadega vastu selga peksmine võimalik. Kohus ei põhjendanud, mis on usaldusväärsemad tunnistaja A.L. u ütlused selles osas, et kannatanu kukkus vastu kappi seljaga. Samas ei ole tunnistaja A.L. üldse näinudki, kuidas U.L peksis jalgadega kannatanut selga, seetõttu ei saa ta ka tõendada, millises asendis oli kannatanu siis, kui teda peksti jalgadega. 9.5.3 Apellant leiab, et olukorras, kus füüsilise vägivalla kasutamist on tõsikindlalt kinnitanud kohtus ristküsitlemise käigus L.K. , sündmuse algust on pealt näinud tunnistaja A.L. ja vigastusi K.L.

ning fototabelis ja perearsti poolt on fikseeritud vigastused, ei saa rääkida olulistest vastuoludest isikulistes tõendites. 9.5.4 Antud kaasuse puhul ei ole võimalik rohkem tõendeid koguda. Ebaolulised vastuolud isikulistes tõendites, millised on seletatavad isikute iseloomuomaduste ja tajumisvõimega, on veenvalt kummutatavad, ega saa tingida isiku õigeksmõistmist. 9.5.5 Vastuolu ei ole selleski, et kannatanu L.K. rääkis toimunust oma vennale K.L. ile. Asjaolu, kas K.L. läks venna poole pärast telefoniühendust või mitte, asjas tähtsust ei oma. Tõendatud on fakt, et järgmisel päeval pärast kuriteosündmust käis ta L.K. i pool ja nägi vigastusi. 9.5.6 Arusaamatuks jääb kohtu järeldus selles, kas enne löömist ütles süüdistatav kannatanule midagi või mitte. Tunnistaja A.L. u ütluste kohaselt oli sõnavahetus väga lühiajaline, rääkis ainult süüdistatav. Eluliselt on usutav, et kannatanu L.K. eelnevat sõnavahetust ei mäletanud, kuivõrd teda hakati kohe peksma. 9.5.7 Antud juhul oli kohtul võimalus tõendeid kogumis hinnates väheste mitteoluliste vastuolude tõttu isikulistes tõendites lugeda usaldusväärseks isikulised tõendid selles osas, milles vastuolud puudusid. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, jättes need kogumis hindamata. Alusetult on kõrvale jäetud lubatud ja usaldusväärsed tõendid. Kohus ei ole andnud selget hinnangut kannatanu L.K. i, tunnistajate K.L. i ja A.L. u ütluste usaldusväärsusele sellest aspektist, kas nimetatud isikud on siis andnud kriminaalmenetluses teadvalt valeütlusi. Samas on kohus jõudnud järeldusele, et kannatanu vigastused on leidnud tõendamist. Nimetatud isikud on andnud ütlusi, et vigastused põhjustas U.L . Seega ei ole kohtuotsuses põhistatud isikuliste tõendite usaldusväärsuse hindamine, kohtuotsus ei ole jälgitav ega küllaldaselt arusaadav. Kohtuotsuse põhistused on ebapiisavad ja –veenvad ning tegemist on kriminaalmenetluse normide olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

I 12.1 Esimesena käsitleb ringkonnakohus koosseisuliste tunnuste esinemist U.L-ile esitatud süüdistuses. Süüdistus KarS § 266 lg 2 p 1 seisneb selles, et U.L 12. septembril 2015 kella 22:30 paiku tungis tahtlikult valdaja tahte vastaselt lukustamata ukse avamise teel ebaseaduslikult XXX külas külakeskuse maja L.K. i kasutuses olevasse korterisse nr 2, mida L.K. i kasutab elamiseks. 12.2 KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt ebaseaduslik tungimine võõrasse elamiseks kasutatavasse ruumi. 12.3 Erinevalt maakohtust, kes leidis, et usaldusväärselt ei ole tõendatud, et süüdistatav oleks 12. septembril 2015. a tunginud kannatanu tahte vastaselt tema elukohta, leiab apellatsioonikohtu kriminaalkolleegium, et isikulised tõendiallikad - kannatanu L.K. i ja tunnistaja A.L. u ütlused, selliseks kahtluseks ruumi ei jäta. Siinjuures leiab kohtukolleegium üksiti ka seda, et U.L ütlused antud episoodis on veenvalt ümber lükatud tunnistajate ütlustega. 12.4 Maakohtus toimunud menetluse vältel ei ole kriminaalasjas tõusetunud kahtlust selles, et XXX külas külakeskuse maja L.K. i kasutuses olev korter nr 2 on elamiseks kasutatav ruum. Kannatanu L.K. i on kinnitanud, et elab XXX külakeskuse II korruse peal (lk 46), sama on kinnitanud ka tunnistaja A.L. , kes elab kannatanuga ühes majas tema allkorrusel (lk 47 pöördel). 12.5 Põhimõttelist vaidlust ei ole ringkonnakohtu jaoks selleski, et kannatanu L.K. ja tema vend K.L. käisid süüdistatava juures kuuri koristamas 12. septembril 2015. Seda on möönnud kohtuistungil nii süüdistav, kui kinnitanud ka kannatanu. Viimane on just seda päeva seostanud enda eluruumi tungimise ja vägivallaaktiga. Ringkonnakohus ei nõustu seejuures maakohtu seisukohaga selles, nagu näitaks L.K. i poolt avaldatud info sündmuse toimumise aja kohta perearstile ja kuriteoteate esitamisel (vt kriminaalmenetluse alustamise teatis) tema ütluste ebausaldusväärust selles kas ja millal süüdistatav kannatanu elukohas käis. Nimelt on ka kohtus kannatanu L.K. korduvalt kinnitanud, et sündmus toimus 11. septembril 2015 (vt istungi protokoll tlk 46, 47), samas on kannatanu pidevalt kinnitanud ka seda, et sündmus toimus laupäeval. Alles enne kohtuvaidlusi on prokurör süüdistust muutnud ning taotlenud muuta kuriteo toimepanemise aega, lugedes uues süüdistuses õigeks kuriteo toimepanemise ajaks 12. september 2015, kuivõrd 11. september 2015 oli reede (vt kohtuistungi protokoll, tlk 51). Ka süüdistatava kaitsja on kohtuvaidlustes usutavaks pidanud, et U.L kutsus inimesed tööd tegema nädalavahetusel, mistõttu tuleks õigeks pidada, et töö tegemine toimus laupäeval (protokoll tl 52, pöördel). 12.6 Edasiselt ilmnevad isikuliste tõendiallikate vahel vastuolud, mida maakohus käsitles sedavõrd olulistena, et kohtu hinnangul tekkis olukord, kus kuriteo toimepanemist ei ole võimalik kindlalt tuvastatuks lugeda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 12.6.1 Süüdistatav eitab L.K. i eluruumi sisenemist. Nagu eelpool öeldud, ei vasta ringkonnakohtu hinnangul süüdistatava versioonile kannatanu ja tunnistaja A.L. u ütlused. Kannatanu L.K. i ütluste kohaselt sisenes Raigo sama päeva [s.o kuuri koristamise] õhtul tema eluruumi (tlk 46). Tunnistaja A.L. on kinnitanud, et viibis sügisõhtul L.K. u pool, kui Raigo sisse tuli uksest (tlk 47 pöördel ja 48). Ehkki tunnistaja konkreetsetest kuupäevadest ei räägi, puudub ringkonnakohtul kahtlus, et tegemist on kõnealuse õhtuga, sest tunnistaja väitel sõimas süüdistatav, et „mehed olid tööd teinud ja töö jäi pooleli“ (tlk 48). Nii kannatanu kui ka tunnistaja osundavad otseselt süüdistatavale kui eluruumi sissetungijale. Seejuures ei pea erinevalt I astme kohtust ringkonnakohus märkimisväärseks vastuoluks isikuliste tõendiallikate ütlustes seda, kas enne vägivalla kasutamist süüdistatav

kannatanule midagi ütles või mitte (vt maakohtu otsuse lk 5). Kohtukolleegiumi arvates tuleb ütluste usaldusväärsuse kontekstis arvestada ka sündmuse tehiolusid – kõik toimus kiiresti ja oli situatsioonis osalejate jaoks ootamatu ning üllatuslik. Seetõttu ei tingi ringkonnakohtu hinnangul kõik väiksed ja ebaolulised erinevused tõendiallikate tajumis- ja mäletamismeeltes nende tõendiallikate ütluste ebausaldusväärseks kuulutamist. L.K. on avaldanud, et ta kaotas mingil hetkel mälu (protokoll, tlk 46), mistõttu ta ei pruukinud löömisele eelnenud sõnelust hiljem mäletada. Ringkonnakohus loeb tunnistaja ja kannatanu ütlustega tõendatuks, et U.L oli isikuks, kes sisenes L.K. i eluruumi. 12.6.2 Kohtupraktikas on eluruumi sissetungimine ka näiteks suletud, kuid lukustamata ukse lahtilükkamine (RKKK III-1/1.3/94). Kannatanu kinnitab, et uks oli lukustamata, süüdistatava sisenemise ajal istus ta tugitoolis, ukse poole seljaga ja ei näinudki, kes sisenes (tlk 46 ja pöördel). Ka tunnistaja A.L. kinnitab L.K. i sõnu (tlk 48). Riigikohus on koosseisutunnust „ebaseaduslik“ sisustanud järgmiselt: „Valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine kui võõra valduse rikkumine on eelduslikult alati ebaseaduslik. Seda tulenevalt AÕS § 40 lg-st 1, mille kohaselt on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu.“ (RKKKo 3-1-1-40-12, p 11). 12.6.3 Omavolilise sissetungiga kahjustatava õigushüve näol saab rääkida isikule tagatud privaatautonoomiast, mis kehtib teatud koha suhtes ja kaitseb seda teiste isikute poolse häirimise eest ning millest tähtsaim on isiku kodu. Antud sätte kohaselt ei tohi tungida kellegi eluruumi, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras. U.L tegu ei vasta ühelegi seaduses sätestatud lubatavusklauslile, mis annaks isikule õiguse tungida valdaja tahte vastaselt võõras valduses olevasse ruumi. Seega oli U.L tungimine L.K. i eluruumi KarS § 266 tähenduses ebaseaduslik, kuna kannatanu luba sisenemiseks süüdistataval puudus. Ringkonnakohus leiab, et nõusolek eluruumi sisenemiseks peab olema isiku poolt sõnaselgelt või konkludentselt väljendatud ning selleks peab olema valdaja heauskne nõusolek. Kuivõrd käesoleval juhul igasugune nõusolek puudus, tuleb süüdistatava U.L sissetungimine L.K. i eluruumi lugeda ebaseaduslikuks. 12.6.4 Subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis tahtlust, koosseis on täidetud ka siis, kui isik tegutseb kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus leiab, et U.L pani KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kavatsetult, kuna ta seadis eesmärgiks süüteo koosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub või pidi seda võimalikuks pidama.

KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annavad kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus õiguslik hinnang. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele ei oleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo 3-1-1-41-07, p 12; 3-1-1-21-06, p 11.6 ja RKKKm 3-1-1-139-05, p 31). Arutades kriminaalasja süüdistatava apellatsiooni alusel on ringkonnakohus kuriteole varasemast erineva kvalifikatsiooni andmisel seotud ka süüdistatava olukorra raskendamise keeluga. 13.3 Ringkonnakohus leiab, et U.L tegevuses esinevad KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. 13.3.1 Apellatsioonikohtule avaneb kriminaalasja materjale lugedes järgmine teopilt. Kannatanu L.K. i ütluste kohaselt sisenes U.L tema eluruumi, lõi matsud ära, kõik toimus kähku (tlk 47). Esimese löögi lõi otse rusikaga näkku, oli valu, sädemeid lõi, valu oli pea piirkonnas. Edasi lendas üle tugitooli ääre põrandale maha ning siis hakkas Raigo jalgadega selga lööma. Lõi umbes 3-4 lööki, mingiks ajaks kadus mälu, kui üles tõusis, oli tuba tühi. Hommikupoole tundis valu seljas ja näos (tlk 46). Politseis alustati registreeritud juhtumi alusel 15. septembril 2016 kriminaalmenetlus (tlk 32). Kannatanu L.K. i kohtueelse menetluse käigus ülekuulamise protokolli juures olevalt fototabelilt on nähtav L.K. i vastaku silma ümber verevalum (tlk 16). Perearsti teatisest nähtuvalt käis L.K. vastuvõtul 23. septembril 2015. Teatise kohaselt on L.K. i seljal nimme piirkonnas vasakul koorikuga kaetud marrastus. Vasaku silma all verevalum (tlk 20). Sündmust vahetult pealt näinud tunnistaja A.L. on andnud ütlusi selle kohta, et Raigo tuli uksest sisse, hakkas sõimama ja lõi L.K. ut, kes kukkus tooli pealt maha, lõi käega vastu pead. Järgmine või ülejärgmine päev nägi L.K. ut, kes rääkis, et selg on valus. Otseselt L.K. ul midagi viga ei olnud, midagi välja ei paistnud. Löök pidi tabama näkku, sest L.K. kukkus toolilt maha. Kukkudes jäi L.K. seljaga vastu kappi (tlk 48 ja pöördel). Tunnistaja K.L. , kelle ütlusi kohus arvestas juhindudes KrMS § 66 lg 21 p-st 2, kinnitas, et sündmusele järgnenud päeval nägi ta oma venda, vennal oli nägu sinine (tlk 49). 13.3.2 Kannatanu ja tunnistaja K.L. i ütlustest, perearsti tõendist, kannatanu L.K. i kohtueelse menetluse käigus ülekuulamise protokolli juures olevalt fototabelist ning osaliselt tunnistaja A.L. u ütlustest, ei jää ringkonnakohtule kahtlust, et süüdistatav U.L kasutas L.K. i suhtes füüsilist vägivalda. L.K. i ütlused teo tehioludest kattuvad temal perearsti poolt tuvastatud vigastustega. Seejuures ei nähtu kohtuistungi protokollist, et L.K. oleks kohtus oma ütlusi muutnud, vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes puuduvad. Vaidlus puudub selleski, et varasem suhtlus L.K. i ja süüdistatava vahel puudus, mistõttu puudub ringkonnakohtu hinnangul kannatanul motiiv U.L süüstamiseks. Sellised motiivid puuduvad ka tunnistaja A.L. ul, kelle jaoks süüdistatav on „täiesti võõras“ (kohtuistungi protokoll, tlk 47 pöördel). Kannatanu ütlused riimuvad osaliselt tunnistaja A.L. u ütlustega selles, et U.L lõi L.K. i selliselt, et viimane saadud löögist kukkus. Löök oli käega vastu pead. 13.3.3 Erinevalt maakohtust ei näe ringkonnakohus tõendites vastuolu selles, milles seisnes L.K. i vastu suunatud vägivald. Kohus on vastuolu põhistanud kannatanu ja tunnistaja A.L. u ütluste erinevusega selles, kuhu ja mil viisil kannatanut löödi. Maakohus on leidnud, et ehkki mõlemad - nii tunnistaja kui kannatanu on rääkinud löögist vastu pead, on tunnistaja kannatanust erinevalt kirjeldanud sellele järgnevat kukkumist (kannatanu ei ole rääkinud midagi kapi olemasolust, tunnistaja kinnitusel jäi kannatanu pärast kukkumist istuvasse asendisse seljaga vastu kappi, mistõttu pidas kohus välistatuks, et sellises asendis oleks saanud kannatanut lüüa, tunnistaja ütluste kohaselt ajasid nad kannatanuga peale viimase löömist juttu, kannatanu kinnitab, et peale peksmist ei olnud toas kedagi). Sellest järelduvalt on maakohus leidnud, et kuna A.L. u ütlused on L.K. i ütlustega

paljudes olulistes detailides omavahel vastuolus, siis äratab see kahtlust tervikuna nende tõendite usaldusväärsuses asjaolude suhtes, kas süüdistatav käis kannatanu elukohas ja mis ta seal tegi. 13.3.3.1 Apellatsioonikohus maakohtu seisukohaga ei nõustu ja soostub prokuröriga selles, et isikuliste tõendite vahel ei esine selliseid vastuolusid, millest saaks teha järelduse, et tõendid on ebausaldusväärsed. Liiatigi on ka kohtupraktikas otsustusküsimus, millises osas isiku ütlusi arvesse võtta - kas osaliselt, tervikuna või üldsegi mitte. Seetõttu on ringkonnakohtu jaoks kummastav, et maakohus, mööndes esimese vägivallaepisoodi (s.o näkku löömise ja toolilt kukkumise) osas tunnistaja ja kannatanu ütluste harmooniat, on mõlemad tõendiallikad kõrvale jätnud vaid põhjusel, et nendes ilmnesid vastuolud toolilt kukkumise ja jalaga löömise osas. Tuleb märkida, et ehkki edaspidiselt on tõepoolest A.L. jäänud sündmusi kirjeldades ebalevaks, ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul neist ütlustest teha tõsikindlat järeldust, et sündmus ei toimunud L.K. i poolt kirjeldatud viisil. Nimelt on A.L. kirjeldanud edasisi sündmusi, pärast kukkumist liialt ebakindlalt ning asunud tegema oletusi L.K. i võimaliku edasise käitumise osas („eks ajas end toolile üles, kas nägi, ei oska öelda, ei mäleta, kuna tõusis või millal, aga arvata võib, et tõusis“ jne, protokoll tlk 48 pöördel). Samuti esines vastuolu A.L. u kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlustes selles, kas tunnistaja ajas pärast sündmust kannatanuga juttu. Erinevust seletas A.L. mittemäletamisega (protokoll, tlk 48). Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et sellises olukorras ei oleks kohus saanud tugineda kohtueelses menetluses A.L. u poolt antud ütlustele. Eeltoodut arvestades saab apellatsioonikohtu hinnangul tunnistaja A.L. u ütlustele tugineda vaid osas, milles tema ütlused riimuvad kannatanu ütlustega süüdistatava U.L sisenemisest L.K. i korterisse ja viimase löömisest käega vastu pead selliselt, et kannatanu saadud löögist kukkus. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus A.L. u ütlused tõendikogumist välja. Samas nõustub ringkonnakohus prokuröriga selles, et A.L. u ütluste alusel ei saa välistada, et U.L lõi kannatanut vastu selga. L.K. i ütluste kohaselt: „U.L tuli, lõi matsud ära, siis mäletab ta, et tunnistaja istus, kui tema üles tõusis, siis kedagi toas ei olnud“ (kohtuistungi protokoll tlk 47). Seega ei ole välistatud, et A.L. ei näinud U.L poolt kannatanu jalaga löömist. Apellatsioonikohus loeb kannatanu L.K. i ütluste ja seda toetava tõendi – perearsti teatisega tõendatuks, et süüdistatav lõi L.K. it ka jalgadega vastu selga. 13.3.3.2 Ütluste usaldusväärsuse seisukohast süüteo tõendatuse kontekstis loeb ringkonnakohus ebaoluliseks ka sellise vastuolu, kuna täpselt toimus kannatanu L.K. i ja tema venna suhtlus pärast intsidenti ning kas sellele kohtumisele eelnes telefonikõne või mitte. Samuti ei ärata erinevalt maakohtust apellatsioonikohtu jaoks kahtlust asjaolu, et kannatanu pöördus politseisse kolmandal päeval pärast juhtunut ja käis perearsti juures 23. septembril 2015, s.o enam kui 10 päeva pärast juhtunut. L.K. on igati loogiliselt põhjendanud politseisse koheselt mittepöördumist sellega, et „ei ole selline inimene, kes tahaks koheselt asja üles võtta. Kui politsei oleks kohe tulnud, poleks turseid veel“, perearsti juurde mittepöördumist on L.K. seletanud sellega, et „perearst pühapäeval vastu ei võta“ (kohtuistungi protokoll, tlk 47). L.K. i ütlustest nähtub, et perearsti poole pöördus ta pärast uurija juures käimist (kohtuistungi protokoll, tlk 46). Ringkonnakohus leiab, et L.K. i taoline käitumine ei saa vähendada tema ütluste usaldusväärsust. Seadus ei sätesta tähtaegu politseisse pöördumisel, samuti on L.K. ära põhjendanud oma käitumise tagamaad. On igati mõistetav, et isik võtab endale mõtlemisaega enne asjadele seadusliku käigu andmist. Samuti ei ole midagi kummastavat selles, et kannatanu eest võtab politseiga ühendust tema lähedane isik, näiteks vend. Asjaolu, et L.K. i venna K.L. i ja süüdistatava vahel oli väidetavalt erimeelsusi, ei vähenda ringkonnakohtu jaoks kuidagi kannatanu enda ütluste usaldusväärsust. 13.3.3.3 Kokkuvõtlikult lugedes kannatanu L.K. i ütlused usaldusväärseks ja tunnistaja A.L. u ütlused käega näkku löömise osas usaldusväärseks, loeb ringkonnakohus tõendatuks, et süüdistatav U.L lõi L.K. i tahtlikult rusikaga vasaku silma piirkonda, mille tagajärjel kukkus L.K. tugitoolist maha.

L.K. i löömise korduvalt jalgadega selja piirkonda loeb ringkonnakohus tuvastatuks kannatanu enda ütluste ja neid tõendava dokumentaalse tõendi – perearsti teatisega. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, mistõttu ringkonnakohus neile ei tugine. 13.3.3.4 Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-50-13 kitsendanud KarS § 121 kaitseala ning leidnud, et koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. Valu tundmine ei saa Riigikohtu seisukohti arvestades tugineda vaid kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (RKKK 3-1-1-5013, p 12.2). 13.3.3.5 Antud asjas on kannatanul tuvastatud järgmised tervisekahjustused - vasaku silma alla verevalum, selja nimmepiirkonnast vasakul 5x3 cm marrastus ning 1 ja 2 nimmelüli valulikkus. Kannatanu on kinnitanud, et tundis füüsilist valu nii löömisel, kui ka kukkumisel. Kohtukolleegium leiab, et löök, millega põhjustatakse kannatanu kukkumine, on vaieldamatult hinnatav jõulisena ning rusikalöögi ja kukkumise tagajärjena põhjustatud, samuti jalalöökidest põhjustatud valu on kaasuse tehiolusid arvestades koosseisu mõttes tagajärjena realiseerunud. 13.4 Ringkonnakohus leiab, et U.L pani teo toime otsese tahtlusega. Lüües kannatanut rusikaga näkku ja jalaga selga, pidi U.L kahtlemata teadvustama, et sellega põhjustab ta L.K. ile valu ja tervisekahjustuse. 13.5 Apellatsioonikohus ei tuvastanud U.L tegevuses õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. II Järgnevalt lahendab ringkonnakohus U.L-ile küsimused.

mõistetava karistuse ning menetluskulude

ringkonnakohus, et U.L tegu tuleb kvalifitseerida ka kehalist väärkohtlemist käsitleva sätte järgi. Karistuse eesmärke on ringkonnakohtu hinnangul võimalik saavutada üksnes raskema karistusliigi ehk vangistusega. 14.3 Ringkonnakohus ei tuvastanud U.L tegevuses karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid. 14.4 Apellatsioonikohus leiab, et U.L poolt L.K. i elamisse omavoliline sissetung oli kahtlemata taunitav tegu. Seadus kaitseb kodu puutumatust ning teiste isikute kodu austamise rikkumise eest on seadusandja ette näinud range, s.o 3-aastase vabadusekaotusliku ülempiiriga karistuse. Samas ei põhjustanud U.L oma teoga raskeid tagajärgi ning tema viibimine L.K. i elukohas vältas lühikest aega. U.L ei põhjustanud oma tegevusega raskeid tagajärgi, tegemist oli esmakordse teoga. Subjektiivselt iseloomustab U.L tegevust kavatsetus, kuna süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub või pidi seda võimalikuks pidama. Oma süüd U.L ei tunnista. Arvestades U.L süü suurust, leiab ringkonnakohus, et U.L karistus võib jääda allapoole sanktsiooni keskmist määra ning õiglane karistus antud teo eest on 6 kuud vangistust. 14.5 Kohtukolleegium leiab, et U.L süü L.K. i kehalise väärkohtlemise episoodis on hinnatav keskmisena. Iseenesest on raskena hinnatav tegu kui selline ehk teise inimese kehalise puutumatuse rikkumine. Samuti mõjutab süü suurust see, et U.L lõi L.K. i korduvalt, mh õrna ja elutähtsa organi, silma, pihta. Ajal, mil L.K. pöördus arsti juurde, s.o 10 päeva hiljem, oli silma all olev verevalum imendumas, samuti ei ole L.K. maakohtu istungil avaldanud, et tal oleks jalaga selga löömisest tekkinud pikemaaegseid vaevusi. Sellest järeldab ringkonnakohus, et L.K. i tervisele ei põhjustatud raskena hinnatavaid tagajärgi. Ringkonnakohus leiab, et U.L süü suurusele vastab 6 kuu pikkune vangistus. KarS § 64 lg 1 alusel mõista U.L-ile karistuseks KarS § 266 lg 2 p 1 ja KarS § 121 lg 1 alusel vangistus 1 aasta. 14.6 Siiski leiab ringkonnakohus, et U.L karistust ei tule ringkonnakohtu poolt määratud tingimustel täitmisele pöörata. Kohtukolleegium arvestab seejuures, et viimati karistati U.L vangistusega üle 4 aasta tagasi (Tartu Maakohtu 21. veebruari 2016. a otsusega KarS § 263 lg 1 järgi). Karistus jäeti tingimisi kohaldamata, kui U.L ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Ringkonnakohtul puuduvad tõendid, et U.L oleks rikkunud tingimisi vabastamisega kaasnenud tingimusi. Positiivse asjaoluna arvestab kohus, et U.L on töökoht. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et arvestades karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning süüdistatava resotsialiseerimisväljavaateid, võib U.L-ile mõistetud vangistuse jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Seda aga eeldusel, et U.L ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle ringkonnakohtu poolt katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustust osaleda sotsiaalprogrammis. Viimane on vajalik selleks, et õpetada U.L oma käitumist kontrollima.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.