Kriminaalasi Galina Vologdina süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 17. novembri 2015. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Galina Vologdina
Prokurör
Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kalmer Kask
Süüdistatav
Galina Vologdina Isikukood: 44906263745; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodakondsus; kõrgharidus; emakeel: vene keel; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 22. maist 2014
Süüdistatava kaitsja
Vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski
RESOLUTSIOON
Tühistada Viru Maakohtu 17. novembri 2015. a otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus mõistis Galina Vologdina õhuniisuti omastamises süüdi, mõistis talle karistuse ning mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud, s.o sundraha ja kaitsjatasu. Mõista Galina Vologdina õhuniisuti omastamises õigeks. Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes otsusest välja põhjendused osas, milles kohus analüüsis nelja ülejäänud episoodi osas süüdistuse tõendatust ja andis hinnanguid nendes kuri- ja väärteotunnuste esinemise kohta. Jätta kaitsja Andrei Matvejevile kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv 108 eurot riigi kanda. Galina Vologdina apellatsioon rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Galina Vologdina on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles, et ta pani KarS § 288 mõttes ametiisikuna toime korduva omastamise. Süüdistuse kohaselt omastas G. Vologdina Sotsiaalabiameti direktorina töötades, ajavahemikul 10. detsembrist 2013 kuni 30. jaanuarini 2014 korduvalt (s.o viiel korral) ja ebaseaduslikult tema valduses olevat võõrast (s.o Sotsiaalabiameti) vara, pöörates seda vähemalt 781,67 euro väärtuses ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks. Süüdistuse kohaselt seisnesid omastamised järgnevas. 1.1 10. detsembril 2013 soetas G. Vologdina Sotsiaalabiameti rahaliste vahendite arvelt OÜle Demitol kuuluvast kauplusest 1000 PISIASJA kaks õhuniisutit kogumaksumusega 500,34 eurot. Ostetud õhuniisutid võeti 2013. aasta detsembris arvele Sotsiaalabiameti inventarina ja kanti kontoriinventari nimekirja. Pärast seda omastas G. Vologdina 2013. aasta detsembris (täpne kuupäev tuvastamata) ebaseaduslikult ühe Sotsiaalabiametile kuuluvatest eelviidatud õhuniisutitest, mille ta andis kolmanda isiku (oma tütre J.K. ) kasutusse. Pärast Sotsiaalabiameti vara kolmanda isiku kasuks pööramist asus õhuniisuti alaliselt J.K. elukohas, kust see leiti ja võeti 7. mail 2014 toimunud läbiotsimise käigus ära. 1.2 27. detsembril 2013 soetas G. Vologdina Sotsiaalabiameti rahaliste vahendite arvelt ASile Infotark kuuluvast kauplusest Büroomaailm viis elektroonilise koodlukuga seifi kogumaksumusega 1258,90 eurot. Tulenevalt Sotsiaalabiameti ja AS Infotark vahelisest lepingust oli kaupade hulgi ostmise korral kliendile ette nähtud kindlaksmääratud allahindlus (antud juhul summas 76,15 eurot) ning ostetud viie seifi eest pidanuks Sotsiaalabiamet tasuma kokku vaid 1182,75 eurot. G. Vologdina otsustas soodustuse summa arvelt osta veel tahvelarvuti maksumusega 41,658 eurot, mälukaardi maksumusega 10,125 eurot ja tahvelarvuti ümbriskaaned maksumusega 11,675 eurot. Sotsiaalabiameti nimele lasi G. Vologdina väljastada viie seifi eest arve summas 1258,90 eurot, kajastamata allahindlust ja allahindluse summa eest ostetud kaupu. Viis seifi võeti arvele Sotsiaalabiameti inventarina ja kanti kontoriinventari nimekirja. Tahvelarvutit, mälukaarti ja tahvelarvuti ümbrist inventari hulka ei arvatud ja need pööras G. Vologdina kolmandate isikute (oma tütre J.K. ja viimase poja A.K. i) kasuks. 1.3 30. detsembril 2013 soetas G. Vologdina Sotsiaalabiameti rahaliste vahendite arvelt kauplusest Mirel kaks autokülmik/termokappi kogumaksumusega 330 eurot. Ostetud autokülmikud võeti 2013. aasta detsembris arvele Sotsiaalabiameti inventarina ja kanti tehnikaseadmete nimekirja. 14. aprillil 2014 pööras G. Vologdina ebaseaduslikult ühe Sotsiaalabiametile kuuluvatest eelviidatud autokülmikutest kolmanda isiku (oma tuttava O.T. ) kasutusse. Pärast Sotsiaalabiameti vara kolmanda isiku kasuks pööramist asus autokülmik O.T. ja viimase abikaasa valduses, kes kasutasid seda oma sõiduautos reisil Vene Föderatsiooni ajavahemikus 15. aprillist kuni 18. maini 2014.
1.4 31. detsembril 2013 soetas G. Vologdina Sotsiaalabiameti rahaliste vahendite arvelt Anvol OÜ-le kuuluvast kauplusest Chicco laste autoturvatooli maksumusega 175,75 eurot. Anvol OÜ poolt väljastati eelnimetatud turvatooli osas Sotsiaalabiametile 31. detsembril 2013 arve, milles märgitud summa 175,75 eurot tasuti Sotsiaalabiameti poolt samal päeval. Ostetud turvatool võeti veel 2013. aasta detsembris arvele Sotsiaalabiameti inventarina ja kanti kontoriinventari nimekirja. Vahetult pärast ostu sooritamist andis G. Vologdina laste turvatooli üle oma tütre abikaasale D.K. ile, pöörates sel viisil nimetatud turvatooli ebaseaduslikult kolmandate isikute (J.K. ja D.K. i) kasutusse. 1.5 G. Vologdina pöördus 29. jaanuaril 2014 oma tuttava G.P. poole sooviga osta viimasele kuuluvast kauplusest Mirel akulaadijat. Eelnimetatud akulaadija osas oli Sotsiaalabiameti nimele 29. jaanuaril 2014 väljastatud arve-saateleht, milles märgitud summa 114,60 eurot tasuti Sotsiaalabiameti rahalistest vahenditest 3. veebruaril 2014. Ajavahemikul 29. jaanuarist kuni
30.jaanuarini 2014 andis G. Vologdina kauplusest Mirel soetatud akulaadija üle D.K. ile, pöörates sel viisil nimetatud akulaadija ebaseaduslikult kolmanda isiku kasutusse. D.K. kasutas antud akulaadijat kohtueelse menetluse käigus tuvastamata ajavahemikul enda sõiduauto aku laadimiseks.
2.Viru Maakohtu 17. novembri 2015. a otsusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses laste turvatooli, akulaadija, autokülmiku, tahvelarvuti, tahvelarvuti kaante ja mälukaardi omastamises. Kohus saatis selles osas kriminaalasja materjalid Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuurile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. Kohus tunnistas G. Vologdina süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi (õhuniisuti omastamises) ning mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 90 päevamäära ulatuses, s.o summas 6552 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistuse hulka kohtueelses menetluses kinnipidamise aja 7. mail 2014, s.o ühe päeva, mis vastab rahalise karistuse kolmele päevamäärale, ning mõistis tasumisele kuuluvaks rahalise karistuse 87 päevamäära ulatuses, s.o summas 6333,60 eurot. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel andis kohus G. Vologdinale võimaluse tasuda rahaline karistus ositi ühe aasta jooksul igakuiste maksetena 527,80 eurot alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. 2.1 Ehkki G. Vologdina oli kohtu alla antud viie omastamise toimepanemises, siis kohtuvaidlustes loobus prokurör nelja kuriteo osas (vt otsuse p-d 1.2–1.5) esitatud süüdistusest. Seda põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 44 lg 2 muudatustest tulenevalt ei ole need teod enam kvalifitseeritavad kuritegudena, vaid tegemist on väärtegudega. Kuigi prokurör leidis istungil, et sellest lähtuvalt tuleb G. Vologdina nendes episoodides õigeks mõista, siis kohus selle järeldusega ei nõustunud. Tulenevalt KrMS § 274 lg-st 1 ei too taoline asjaolu kaasa mitte isiku õigeksmõistmist, vaid menetluse lõpetamise ning materjalide saatmise kohtuvälisele väärteomenetlejale menetluse alustamise otsustamiseks. Kohus leidis, et kuna prokuröri loobumine oli tingitud sellest, et teod vastavad väärteo tunnustele, ei ole kohus seotud prokuröri hinnanguga sellega kaasneva õigusliku järelmi osas. Tegemist ei ole süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes, mistõttu ei kaasne sellega obligatoorset nõuet ilma süüdistuse hindamiseta õigeksmõistva otsuse tegemiseks ning kohtul lasub kohustus tuvastada, kas süüdistuses kirjeldatud teod vastavad kuriteo tunnustele või võib süüdistatava tegevuses sedastada väärteo tunnuseid. Viimasel juhul tuleb otsustada materjalide saatmine väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. 2.2 Ülejäänud osas, s.o õhuniisuti omastamises, leidis G. Vologdina süü kohtu hinnangul tõendamist ja tema tegevus oli õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 2 p 3 järgi (KarS § 201 lg 2 p 1, s.o korduvus langes ülejäänud episoodide osas menetluse lõpetamise tõttu ära). Kohtu hinnangul on asjaolusid arvestades ilmselge, et G. Vologdina sai aru, et tegemist on
Sotsiaalabiametile kuuluva vallasasjaga. G. Vologdina Sotsiaalabiameti direktorina pidi olema kursis tingimustega, mille alusel võib Sotsiaalabiameti valitsemisele antud linna vara kolmandatele isikutele (kas sotsiaalabi või muus korras) üle anda. Usutav ei ole, et ameti direktorina ei olnud G. Vologdina teadlik KVS § 11 lg-st 1 tulenevast piirangust teha tehinguid või toiminguid seotud isikuga. Andes tähtajatult oma tütrele üle Sotsiaalabiametile kuuluva õhuniisuti valduse, sai ta seega väga hästi aru, et tegemist on ebaseaduslikult võõra vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramisega. Vara üleandmine toimus kavatsetult sooviga saada võõra vara arvelt hüvesid ja vältida seeläbi enda või tütre sissetulekutest kulutuste tegemist selliste esemete soetamisele, mida tal oli võimalik Sotsiaalabiameti direktorina omastada. Arvestades kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, on kohtu hinnangul tuvastatud, et G. Vologdina jaoks oli muutunud tavapäraseks kasutada ja käsutada Sotsiaalabiameti valitsemisel olevat vara oma lähedaste ja tuttavate hüvanguks.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G. Vologdina, kes taotleb otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista ta esitatud süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi täies ulatuses õigeks. Apellandi seisukohad on lühidalt järgmised. 3.1 Apellant leiab, et pärast prokuröri poolt süüdistusest osaliselt loobumist, pidanuks kohus ta loobutud osas õigeks mõistma. Pärast prokuröri poolt süüdistusest loobumist ei saanud kohus enam analüüsida, kas süüdistatav pani toime kuritegusid episoodides, millest prokurör kohtuvaidlustes loobus. Sellise tegevusega rikkus kohus kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet ning võttis endale süüdistaja rolli. Kohtu otsus saata asja materjalid Politsei- ja Piirivalveametile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks on omaalgatuslik ega põhine seadusel. Apellant leiab, et kohtul puudus õigus vastava lahendi tegemiseks. Seejuures viitab apellant KrMS §-le 301, mille kohaselt, kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. 3.2 Apellant leiab, et tema süüditunnistamine KarS § 201 lg 2 p 3 järgi on täiesti põhjendamatu ja ebaseaduslik. Asjas puuduvad süüd kinnitavad tõendid ning süüdimõistmine tugineb vaid kohtu oletustele. Seejuures ei võtnud kohus arvesse tõendeid, mis kinnitavad süüdistatava versiooni ning lükkavad ümber esitatud süüdistuse. Vaidlusaluste õhuniisutite Sotsiaalabiametile ostmise vajadus oli tingitud tööruumide halbadest olmetingimustest. Seda on kinnitatud nii süüdistatav kui ka tunnistaja T.L. . Samas on kogutud tõenditega tõendamist leidnud, et pärast soetamist paigutati õhuniisutid G. Vologdina ja tunnistaja T.L. kabinettidesse. G. Vologdina andis õhuniisuti Sotsiaalabiameti ametnikuna sotsiaalabi osutamise korras ajutiseks kasutuseks oma tütrele J.K. le, kuna tütre lapse halva tervisliku seisundi tõttu oli neil vaja õhuniisutit ning tütre enda oma läks katki. Viimase fakti kinnituseks esitas kaitsja kohtule ka tõendid. Vastav õhuniisuti ajutisse kasutusse andmise fakt on tõendatud nii G. Vologdina kui ka tunnistaja J.K. ütlustega ega ole millegagi ümber lükatud. 3.3 Kohtu väide, et vaidlusaluste esemete üleandmine toimus määramata ajaks, kuna G. Vologdina andis kolmanda isiku kasutusse äsja soetatud ja seega uued esemed ega seadnud mingeid konkreetseid tingimusi esemete tagastamisele ega hoolinud sellest, kas esemed üldse kunagi tagastatakse või mitte, on alusetu ega vasta asjas tuvastatud asjaoludele. Kohtul puudus õigus analüüsida episoode, millest riiklik süüdistaja loobus. Mis puudutab õhuniisuti kasutamise aega, siis puuduvad tõendid selle kohta, et see oli antud J.K. le alaliseks kasutamiseks. Nii süüdistatava kui ka tunnistaja J.K. ütlustest nähtub, et õhuniisuti oli antud kasutusse ajutiselt. Õhuniisuti ei olnud J.K. valduses nii pikka aega, et oleks võimalik rääkida omaniku asjast kestvalt ilmajätmisest või omastamistahte manifesteerimisest. Seega puudub süüdistatava tegevuses omastamise koosseisu objektiivne külg.
4.Tartu Ringkonnakohtu 7. detsembri 2015. a määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti ringkonnakohtule kirjalike seletuste ja vastuväidete, samuti taanduste ja taotluste esitamiseks aega kuni
21.detsembrini 2015. 18. detsembril 2015 esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör ringkonnakohtule apellatsiooni kohta oma seisukoha, vaieldes apellatsioonile vastu. Prokurör leiab vastuses järgmist. 4.1 Prokurör nõustub apellandiga selles, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid ning kohus ei saa võtta üle süüdistaja rolli. Ei saa ka eitada, et kohus on seotud prokuröri poolt süüdistusest loobumisega. Samas on apellant jätnud tähelepanuta KrMS § 14 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt vabastab prokuröri poolt süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu küll menetluse jätkamise kohustusest, kuid sellega ei kaasne alati õigeksmõistva otsuse tegemist. Nii seadus kui ka kohtupraktika näevad ette, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-45-13, p 11). Prokuröri loobumine süüdistusest tingib KrMS § 14 lg-st 2, § 274 lg-st 1 ja §-st 301 tulenevalt vältimatult isiku õigeksmõistmise, välja arvatud juhul, kui prokurör loobub süüdistusest põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-82-13, p 13). Viimati nimetatud juhul on süüdistusest loobumine kriminaalmenetluse lõpetamise (KrMS § 14 lg 2 ls 2), mitte aga isiku õigeksmõistmise alus (KrMS § 14 lg 2 ls 3). Samuti leiab prokurör, et kohus ei olnud seotud prokuröri taotlusega süüdistatav osaliselt õigeks mõista. Seaduslik ning õiguspärane oli antud juhul kohtu poolt menetluse lõpetamine ning lähtumine KrMS § 14 lg-s 2 ja § 274 lg-s 1 sätestatust. Sellega seonduvalt ei saa nõustuda ka apellandi seisukohtadega, mille kohaselt oli lubamatu G. Vologdina tegevuse analüüsimine episoodides, mille osas prokurör süüdistusest loobus. 4.2 Maakohtu otsus on G. Vologdina KarS § 201 lg 2 p 3 järgi õhuniisuti omastamises süüditunnistamise osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on ära näidanud põhjendused ja tõendid, millele tuginedes on langetatud süüdimõistev kohtuotsus. Seejuures on kohus põhjendanud, miks tuleb lugeda kaitseversiooni kinnitavad tõendid ebausaldusväärseteks/ebatõepärasteks. Olukord, kus apellant ei nõustu tõendite hindamisel tehtud järeldustega või kohtu põhjendustega, ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistamata jätmisena. Maakohtule tehtud etteheited tõendite põhjendamatust mittearvestamisest on alusetud ning tegelikkusele mittevastavad.
21.detsembril 2015 esitas G. Vologdina kaitsja ringkonnakohtule seisukoha prokuröri apellatsioonivastuse kohta. Vastuses jäävad G. Vologdina ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Kaitsja leiab, et lubamatu on olukord, kus riiklik süüdistaja loobub tagantjärgi oma kohtus väljendatud positsioonist süüdistatava õigeksmõistmise kohta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsiooni ja prokuratuuri kirjalike seisukohtadega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Samuti peab kriminaalkolleegium vajalikuks muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud asjaolusid. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
7.Esmalt ei saa kriminaalkolleegium nõustuda apellandi seisukohaga, mille kohaselt pidanuks kohus prokuröri süüdistusest loobumise järel G. Vologdina loobutud osas õigeks mõistma. Selline apellandi seisukoht ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga. Apellant on kaebuses põhjendatult viidanud KrMS §-le 301, kuid jätnud seejuures tähelepanuta KrMS § 14 lg-s 2 sätestatu. Kui KrMS § 301 näeb prokuröri poolt kohtuvaidluses süüdistusest loobumise korral ette menetlust jätkamata õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise, siis KrMS § 14 lg 2 täpsustab seda põhimõtet. Nii sätestab KrMS § 14 lg 2, et süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras vabastab kohtu menetluse jätkamise kohustusest. Kui süüdistusest loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele, on süüdistusest loobumine kriminaalmenetluse lõpetamise alus. Muudel juhtudel on süüdistusest loobumine õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus. Seega tuleneb KrMS § 14 lg-st 2, § 274 lg-st 1 ja §-st 301, et prokuröri loobumine süüdistusest tingib vältimatult isiku õigeksmõistmise, välja arvatud juhul, kui süüdistusest loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-82-13, p 13). Sellisel juhul on süüdistusest loobumine kriminaalmenetluse lõpetamise, mitte isiku õigeksmõistmise alus. Seega on maakohus prokuröri loobutud süüdistuse osas kriminaalmenetlust lõpetades toiminud kooskõlas seadusega ja apellandi vastupidine seisukoht on alusetu.
8.Seaduslik on ka maakohtu otsus edastada kriminaalasja materjalid lõpetatud osas Politseija Piirivalveameti Ida prefektuurile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. Ringkonnakohus täpsustab selles osas maakohtu otsust viitega kriminaalmenetluse seadustikust tulenevale õiguslikule alusele. Nii tuleneb KrMS § 206 lg-st 4, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia võib saata alluvuse korras asjaomasele asutusele, kes otsustab väärteo- või distsiplinaarmenetluse alustamise. Riigikohus on selgitanud, et kõnealuse sättega on seadusandja sisuliselt näinud ette ülemineku kriminaalmenetluselt väärteo- või distsiplinaarmenetlusele, mida ei saa käsitada sama asja teistkordse menetlemisena. Materiaalõiguslik alus selleks tuleneb KarS § 3 lg-st 5, mis reguleerib olukorda, kus isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule. Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. KarS § 81 lg 7 p 2 järgi peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Samas lahendis leidis Riigikohus sedagi, et väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-57-08, p-d 13 ja 13.1.) Seega on maakohus seaduslikult edastanud kriminaalasja materjalid lõpetatud osas Politsei- ja Piirivalveametile väärteomenetluse alustamise otsustamiseks.
9.Eelöeldule vaatamata soostub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, mille kohaselt ei saanud kohus pärast prokuröri poolt süüdistusest osaliselt loobumist enam asuda analüüsima, kas loobutud osas süüdistatava poolt süütegude toimepanemine on tõendatud ning kuidas tuleks need teod kvalifitseerida. Prokuröri süüdistusest loobumine, sh põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele, välistab edasise kohtumenetluse jätkamise. See tuleneb kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest, mis tähendab, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest tuleneb muuhulgas kohtu kohustus arutada asja esitatud süüdistuse piires (KrMS §-d 14, 268, 301). Süüdistuse piirid paneb paika prokuratuur, esitades kohtule süüdistusakti. Samuti on prokuratuuri pädevuses esitatud süüdistust muuta ja täiendada (KrMS § 268) või süüdistusest loobuda (KrMS § 301). Kohus on prokuratuuri sellekohaste otsustustega seotud. See tähendab, et olukorras, kus prokuratuur loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse (KrMS § 301) või kõnealusel juhul lõpetab kriminaalmenetluse (KrMS § 14 lg 2). Seejuures ei ole kohtul õigust
ega kohustust kontrollida prokuröri poolt süüdistusest loobumise õigsust ega põhjendatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-49-07, p 6). Asudes prokuröri poolt süüdistusest osaliselt loobumisele vaatamata kohtuotsuses tõendeid analüüsima ning süüdistatava käitumisele hinnanguid andma eiras maakohus eeltoodud põhimõtteid. Seetõttu muudab ringkonnakohus käesoleva otsusega maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused osas, milles kohus analüüsis prokuröri poolt loobutud osas süüdistuse tõendatust ja andis hinnanguid nendes kuri- ja väärteotunnuste esinemise kohta.
10.Kriminaalkolleegium jagab apellandi seisukohta ka selles, et G. Vologdina poolt õhuniisuti omastamine on jäänud nõuetekohaselt tõendamata ning tema süüdimõistmisel on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. KarS § 201 lg1 järgi on omastamisena karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel. Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 14). Omastamise koosseisu realiseerimiseks on oluline, et asja või vara senine omanik jäetakse sellest kestvalt ilma. Võõra asja ajutise kasutamise korral omastamisega tegemist ei ole.
11.Ringkonnakohtu hinnangul seisnebki kõnealuse kriminaalasja lahenduse võtmeküsimus selles, kas õhuniisuti senine omanik, s.o Narva linna Sotsiaalabiamet jäeti selle omandist kestvalt ilma või oli tegemist õhuniisuti ajutise kasutusvõimaluse kaotamisega. Viimasel juhul alust rääkida õhuniisuti omastamisest ei ole. Maakohus on Sotsiaalabiameti raamatupidamisdokumentide seas oleva OÜ Demitol arve-saatelehe nr 5858 alusel tuvastanud, et kaks õhuniisutit osteti 10. detsembril 2013 ning nende kogumaksumuseks oli 500,34 eurot. Sotsiaalabiamet tasus arve 11. detsembril 2013, õhuniisutid võeti inventarina arvele ning anti G. Vologdina ja T.L. kasutusse. 7. mail 2014 leiti ja võeti üks õhuniisutitest ära G. Vologdina tütre J.K. korterist. J.K. ja G. Vologdina kinnitasid, et tegemist oli Sotsiaalabiametile kuuluva õhuniisutiga, mille G. Vologdina oli andnud tütre kasutusse. Tütrele endale kuuluv õhuniisuti oli katki läinud, kuid lapse tervisliku seisundi tõttu oli õhuniisutit vaja. Kaitsja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt oli G. Vologdina viinud 27. märtsil 2014 remonti õhuniisuti „Chicco“ väljalaskeaastaga 2009. Sellest järeldas maakohus, et Sotsiaalabiameti õhuniisuti üleandmine J.K. le pidi toimuma 2014. aasta märtsi lõpus või aprilli alguses. Seega oli õhuniisuti J.K. valduses veidi üle kuu.
12.Nii G. Vologdina kui ka J.K. on kinnitanud, et õhuniisuti anti J.K. kasutusse ajutiselt. Maakohus asus seisukohale, et ükski muu tõend seda väidet ei kinnita. Samas ei toonud maakohus esile ka süüdistuse versiooni kinnitavaid tõendeid. Selle asemel tugines kohus lubamatult ülejäänud omastamise süüdistustes (millest prokurör loobus) kajastatud esemete üleandmiste asjaoludele, millest järeldas, et õhuniisuti anti J.K. le üle määramata ajaks. Ringkonnakohtu hinnangul on selline kohtu järeldus oletuslik. Tuvastatud aeg, mille kestel õhuniisuti J.K. kasutuses oli, ei ole piisavalt pikk, tegemaks ainuüksi selle põhjal järeldusi selle kolmanda isiku kasuks pööramise ning senise omaniku kestvalt ilmajätmise kohta. Selliseks järelduseks ei anna alust ka maakohtu arvamus, mille kohaselt puudus Sotsiaalabiametil tegelikult õhuniisuti järele vajadus. Liiati on selline arvamus ümber lükatud asjaoluga, et õhuniisuteid osteti tegelikult kaks ning üks neist anti Sotsiaalabiameti töötaja T.L. kasutusse. Järelikult kasutati ühte soetatud õhuniisutitest ka Sotsiaalabiameti tööruumides. Rõhutamist väärib ringkonnakohtu hinnangul ka tõik, et õhuniisuti oli kantud Sotsiaalabiameti inventari nimekirja. Seega olnuks süüdistatavast naiivne arvata, et õhuniisutit kolmanda isiku kasuks
pöörates, st selle tegelikku omanikku asjast kestvalt ilma jättes, ei tuleks see varem või hiljem välja. Seetõttu on usutavam, et õhuniisuti oli antud J.K. kasutusse, ent seda mitte jäädavalt.
13.Apellatsioonivastuses on prokurör asunud seisukohale, et maakohtu otsus on G. Vologdina süüdimõistmise osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu jaoks on prokuröri selline seisukoht üllatav, võttes arvesse, et kohtuvaidluste käigus on prokurör teinud teistsuguseid järeldusi. Nimelt on prokurör asunud seisukohale, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et G. Vologdina eesmärgiks oleks olnud õhuniisuti kestvalt ja lõplikult J.K. kasuks pöörata, mistõttu kahtlused tuleb tõlgendada isiku kasuks. KarS § 201 lg 2 p 3 asemel palus prokurör kvalifitseerida G. Vologdina käitumine ümber KarS § 215 lg 1 järgi võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamisena. Ringkonnakohus nõustub prokuröri istungil avaldatud seisukohaga, mille kohaselt esinevad kriminaalasjas omastamise süüdistuses kõrvaldamata kahtlused, millised tuleb KrMS § 7 lg 3 järgi tõlgendada G. Vologdina kasuks ning lugeda, et õhuniisuti pööramine kolmanda isiku kasuks ei ole tõendatud. Nõustuda ei saa aga prokuröri taotlusega kvalifitseerida süüdistatava käitumine hoopis KarS § 215 lg 1 järgi. Samale seisukohale on oma otsuses asunud ka maakohus (seda küll autokülmiku ja akulaadija ajutise kasutamise osas, ent samad põhjendused on kohaldatavad ka õhuniisuti kasutamisel). Seega tuleb nõustuda apellandiga, et kogutud tõendid ei ole piisavad tema süüditunnistamiseks KarS § 201 lg 2 p 3 järgi omastamises. Kuna G. Vologdina käitumine ei ole kvalifitseeritav ka mõne muu karistusseadustiku eriosa paragrahvi järgi, tuleb süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista.
14.Eeltoodust lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4 ja § 338 p-st 2 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus mõistis G. Vologdina õhuniisuti omastamises süüdi, mõistis talle karistuse ning mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud. Ringkonnakohus mõistab G. Vologdina õhuniisuti omastamises õigeks. Veel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa, jättes otsusest välja põhjendused osas, milles kohus analüüsis nelja ülejäänud episoodi osas süüdistuse tõendatust ja andis hinnanguid nendes kuri- ja väärteotunnuste esinemise kohta.
15.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse, tuleb maakohtu otsusega süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulud (kaitsjatasu 108 eurot) KrMS § 181 ja § 183 alusel jätta riigi kanda. Apellatsioonimenetluses ei ole ringkonnakohtule esitatud taotlust menetluskulude hüvitamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas
/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.