Kohtulahend

konfiskeerimise asendamise korras konfiskeeritava vara väärtusele vastav summa 371 164 (kolmsada seitsekümmend üks tuhat sada kuuskümmend neli) eurot 48 (nelikümmend kaheksa) senti; 4)

Konstantin Poltevilt konfiskeeriti KarS § 831 alusel kuriteoga saadud vara, s.o AS-i

Swedbank kontol olevad rahalised vahendid summas 712 (seitsesada kaksteist) eurot 13 (kolmeteist) senti; 5)

Konstantin Poltevilt mõisteti välja KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel riigi omandisse

konfiskeerimise asendamise korras konfiskeeritava vara väärtusele vastav summa 16 286 (kuusteist tuhat kakssada kaheksakümmend kuus) eurot 84 (kaheksakümmend neli) senti; 6) jäeti konfiskeerimise asendamise tagamiseks aresti alla Konstantin Poltevile kuuluv kinnistu nr wwwwwww aadressiga Xxxx XX-XX, Tartu; 7) Vladimir Tšaštšinilt konfiskeeriti KarS § 831 alusel kuriteoga saadud vara, s.o AS-i SEB Pank kontol nr xxxxxxxxxxxxxx asuvad rahalised vahendid summas 712 (seitsesada kaksteist) eurot 13 (kolmeteist) senti; AS-i SEB Pank kontol nr yyyyyyyyyyyyyy asuvad rahalised vahendid summas 86 131 (kaheksakümmend kuus tuhat sada kolmkümmend üks) eurot 74 (seitsekümmend neli) senti ja Nordea Bank Finland Plc. Eesti filiaali kontol nr zzzzzzzzzzz asuvad rahalised vahendid summas 5 472 (viis tuhat nelisada seitsekümmend kaks) eurot 51 (viiskümmend üks) senti; 8) Eesti Vabariigilt mõisteti Credit Union OÜ kasuks välja 3000 (kolm tuhat) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

Mõista Eesti Vabariigilt Credit Union OÜ kasuks välja kassatsioonimenetluses

Advokaadibüroole Lentsius & CASUS makstud tasust 1536 (tuhat viissada kolmkümmend kuus) eurot, sh käibemaks, ja Advokaadibüroole Indela & Elunurm makstud tasust 11 290

(üksteist tuhat kakssada üheksakümmend) eurot 33 (kolmkümmend kolm) senti, sh käibemaks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

I. Süüdistus

Vladimir Tšaštšin organiseeris alates 2006. aastast kuni 8. novembrini 2011 DNS-Changeri

nimelise pahavara väljatöötamist, levitamist ja haldamist. 8. novembriks 2011 oli DNS-Changer nakatanud vähemalt neli miljonit arvutit umbes sajas riigis. DNS-Changer võimaldas Vladimir Tšaštšinil ja tema kaasosalistel kontrollida nakatatud arvutite internetiseadeid, täpsemalt DNSseadeid e domeeninimede süsteemi (Domain Name System) seadeid. Seeläbi sai suunata arvutikasutajaid pahavara haldajate poolt määratud veebilehtedele, blokeerida kasutajatel osa internetilehekülgede külastamist või asendada veebilehtede poolt kasutajale näidatavat sisu (st internetilehel näidatavaid reklaame ja lehtedelt edasi viivaid linke).

Vladimir Tšaštšini korraldusel kandis A. T. Onwa Ltd. (Onwa Ltd. oli Vladimir Tšaštšini

korraldusel asutanud Konstantin Poltev ja selle direktoriks märgiti hiljem Vladimir Tšaštšini korraldusel Valentina Tšaštšina) Küprose pangakontol asuva raha Tamme Arendus OÜ kontole ühte Eesti panka. Hiljem tegi sarnaseid ülekandeid ka Valentina Tšaštšina. Ülekantud rahaga tegid Valentina Tšaštšina ja J. Š. Vladimir Tšaštšini korraldusel Tamme Arendus OÜ igapäevase majandustegevusega seotud kulutusi ja muid tehinguid.

Vladimir Tšaštšini ülesandel asutas K. Poltev Lex Capital Ltd. nimelise äriühingu, mis

registreeriti Seišellidel ja millel oli pangakonto Küprosel. Äriühingu direktoriks määrati Vladimir Tšaštšini korraldusel Valentina Tšaštšina. Valentina Tšaštšina kandis Lex Capital Ltd. Küprose pangakontole raha Furox ApS Taani ja Onwa Ltd. Küprose pangakontodelt ja sealt omakorda edasi Tamme Arendus OÜ pangakontole Eestis. Sellegi rahaga tegid Vladimir Tšaštšini korraldusel Valentina Tšaštšina ja J. Š. Tamme Arendus OÜ igapäevase majandustegevusega seotud kulutusi ja erinevaid tehinguid.

Kokkuleppel Vladimir Tšaštšiniga asutas Timur Gerassimenko äriühingu Infradata OÜ. A. T.

kandis Vladimir Tšaštšini korraldusel Onwa Ltd. Küprose pangakontolt kuritegelikul teel saadud raha Infradata OÜ pangakontole ühes Eesti pangas.

Ka Timur Gerassimenko asutas äriühingu (Danona Ltd.) ja avas selle äriühingu jaoks ühes

Küprose pangas konto. Sellele kontole kandis A. T. Vladimir Tšaštšini korraldusel Onwa Ltd. Küprose pangakontolt kuritegelikul teel saadud raha. Selle raha kandis T. Gerassimenko Infradata OÜ kontodele Eesti pankades. Kuritegelikku raha kandsid Vladimir Tšaštšini korraldusel Infradata OÜ kontodele Furox ApS-i arvetelt ka Valentina Tšaštšina ja J. Š. Sel moel saadud raha eest tasus T. Gerassimenko äriühingu igapäevase majandustegevusega seotud kulutused, tegi investeeringuid, andis laene, ostis kinnisvara ja sõidukeid ning maksis endale kui Infradata OÜ osanikule dividende.

Äriühingu asutas kokkuleppel Vladimir Tšaštšiniga ka Dmitri Jegorov. Asutatud äriühing

Novatech OÜ pangakontole Eestis kanti samuti kuritegelikku vara, mille eest D. Jegorov tasus äriühingu igapäevase majandustegevusega seotud kulutused, sõidukite liisingumaksed ja tegi ülekandeid oma isiklikule kontole.

Vladimir Tšaštšin ise asutas IT Consulting OÜ. Sellegi firma kontole Eesti pangas kanti

kuritegelikult saadud vara. Valentina Tšaštšina ja J. Š. katsid selle raha eest äriühingu igapäevaseid kulusid.

Vladimir Tšaštšini korraldusel asutas Valentina Tšaštšina Credit Union OÜ (algne nimi VT

Investing OÜ). Vladimir Tšaštšin investeeris sellesse kiirlaenufirmasse kuritegelikku raha, et investeeritava raha päritolu varjata. Selle raha eest lasi Vladimir Tšaštšin Valentina Tšaštšinal ja M.

B.-l tasuda äriühingu igapäevase majandustegevusega seotud kulud ja teha väljamakseid sinulaen.ee kiirlaenu võtjatele.

Vladimir Tšaštšini korraldusel omandas K. Poltev Valentina Tšaštšina poolt asutatud Eduvara

OÜ. Eduvara OÜ ostis erinevaid kinnistuid.

Ühe kinnistu omandas Vladimir Tšaštšini ülesandel ka Nordecum OÜ, mille osanik oli

K. Poltev.

Kandes välismaiste ettevõtete raha Eesti kontodele, distantseeris Vladimir Tšaštšin end

kuritegelikust tegevusest ja jättis mulje, nagu oleks ülekantud raha saadud välismaa äriühingute majandustegevuse tulemusel. Reaalsed majanduslikud suhted välismaa äriühingute ja Vladimir Tšaštšini kontrolli all olevate Eesti äriühingute vahel puudusid, ehkki Vladimir Tšaštšin soovis jätta teistsugust muljet. Ülekanded kujutasid endast toiminguid kuriteo tulemusena saadud varaga. Nende toimingute eesmärk oli varjata raha kuritegelikku päritolu ja tegelikku omanikku. Arvestades asjaolu, et kuritegelik raha investeeriti majandustegevusse, jõudis raha legaalsesse majanduskäibesse ja kahjustas Eesti finantssüsteemi.

Eelkirjeldatud tegudega varjas Vladimir Tšaštšin kuriteo tulemusena saadud vara päritolu ja

tegi toiminguid kuriteo tulemusena saadud varaga suures ulatuses ning kuritegelikus ühenduses, et varjata vara tegelikku omanikku ja selle ebaseaduslikku päritolu, ning tegi seda vähemalt teist korda. Seega pani ta toime KarS § 394 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KarS § 256 lg 1 järgi süüdistati Vladimir Tšaštšinit selles, et ta lõi 2007. a septembris seni

legaalselt tegutsenud Rove Digital OÜ töötajate baasil varalise kasu saamise eesmärgil püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega ühenduse, mille tegevuse eesmärk oli suures ulatuses rahapesu, s.o esimese astme kuriteo toimepanemine. Ühenduse lõi Vladimir Tšaštšin selleks, et varjata Onwa Ltd., Furox Aps ning Lintor Ltd. kontodele laekunud rahaliste vahendite kuritegelikku päritolu ja teha selle varaga toiminguid. Ühendusse kuulusid füüsilised isikud T. Gerassimenko, D. Jegorov, K. Poltev ja Valentina Tšaštšina, kellele Vladimir Tšaštšin jagas korraldusi ja andis raha, ning juriidilised isikud Tamme Arendus OÜ, Infradata OÜ, IT Consulting OÜ, Novatech OÜ ja Credit Union OÜ.

Valentina Tšaštšinale esitati süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 255 lg 1 järgi. KarS

§ 394 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi süüdistati Valentina Tšaštšinat selles, et ta tegi Vladimir Tšaštšini korraldusel kuritegeliku rahaga ülal kirjeldatud tehinguid. KarS § 255 lg 1 järgi süüdistatakse Valentina Tšaštšinat käesoleva otsuse punktis 20 nimetatud kuritegelikku ühendusse kuulumises. Valentina Tšaštšina roll kuritegelikus ühenduses oli kontrollida äriühingute Rove Digital OÜ, Tamme Arendus OÜ, IT Consulting OÜ ja Credit Union OÜ raamatupidamist ning teha Vladimir Tšaštšini korraldusel kuritegude tulemusena saadud rahaga ülekandeid. Samuti tagas Valentina Tšaštšina selle, et raamatupidamises oleksid olemas ülekannete aluseks olevad dokumendid.

KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 255 lg 1 järgi esitati süüdistus ka T. Gerassimenkole.

T. Gerassimenko pesi Vladimir Tšaštšini korraldusel kuritegelikku raha (KarS § 394 lg 2 p-d 3 ja 4) ja täitis oma rolli kuritegelikus ühenduses seoses Infradata OÜ ja Danona Ltd. juhtimisega (KarS

§ 255 lg 1).

D. Jegorovile esitati KarS § 394 lg 2 p-d 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi süüdistus rahapesule

kaasaaitamises ja KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises seoses Novatech OÜ asutamise ja juhtimisega.

Ka K. Poltevile esitati KarS § 394 lg 2 p-d 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi süüdistus rahapesule

kaasaaitamises ja KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises seoses tema tegudega Credit Union OÜ-s, Onwa Ltd-s ja Eduvara OÜ-s.

Tamme Arendus OÜ-le, Credit Union OÜ-le, IT Consulting OÜ-le ja Infradata OÜ-le esitati

süüdistus rahapesus KarS § 394 lg 4 järgi ja kuritegelikku ühendusse kuulumises KarS § 255 lg 11 järgi. Novatech OÜ-d süüdistati KarS § 394 lg 4 – § 22 lg 3 järgi rahapesule kaasaaitamises ja KarS § 255 lg 11 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumises. II. Maakohtu otsus

Harju Maakohtu 20. detsembri 2013. a otsusega mõisteti kõik süüdistatavad õigeks.

Konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara vabastati aresti alt ja tagastati omanikele. (1.) Kohtu üldised menetluslikud seisukohad

Kõigepealt andis kohus hinnangu erinevate tõendite lubatavusele.

Esiteks analüüsis kohus isikulisi tõendiallikaid. Ei saa nõustuda kaitsjatega, et erinevate IT-

asjatundjate ütlustele ei saa tugineda. Ülekuulatud tunnistajate ütlused on usaldusväärsed. Usaldusväärsed on ka süüdistatavate ütlused. Prokuröriga pole võimalik nõustuda, et Valentina Tšaštšina ütlused pole usaldusväärsed seetõttu, et esinevad teatud vastuolud eeluurimisel ja kohtus antud ütluste vahel. Valentina Tšaštšina on arusaadavalt selgitanud, miks need vastuolud on tekkinud.

Teiseks andis kohus hinnangu ülejäänud tõenduslikult olulistele objektidele. Kuivõrd

läbiotsimisel on lubatav võtta ära arvuteid, võib tõendamisel tugineda ka arvutites leiduvatele ekirjadele. Tõendina saab kasutada kriminaalasja juures olevale DVD-plaadile salvestatud videot, milles DNS-Changerit analüüsib tuntud viirustõrjefirma F-Secure`i spetsialist. Samuti saab kasutada viirustõrjefirmade kodulehtedelt prinditud materjali. Ka saab tõendamisel tugineda välisriikide kohtute lahenditele, kohtule esitatud lepingutele, raamatupidamisdokumentidele, pangateabele, erinevate registrite väljavõtetele ja rahvusvahelist koostööd kajastavatele menetlusdokumentidele. Küll aga ei saa kasutada mitmete süüdistatavate kohta USA-s koostatud süüdistusakti, sest süüdistusakt on üksnes hüpotees ega ole samastatav lõpliku kohtuotsusega. Kohus märkis, et mitmed dokumendid on tõlgitud süüdistatavate kahjuks valesti; kohus lähtus korrektsest tõlkest.

Kohtu hinnangul on süüdistus piisavalt konkretiseerimata.

Esiteks ei ole süüdistuses märgitud, et tegu pandi toime vahendliku täideviimise vormis. Küll

aga asus prokurör sellisele seisukohale süüdistuskõnes: kuivõrd DNS-sätteid muudeti DNS-Changeri installeerimise käigus, mida tegi arvutikasutaja ise, pandi tegu toime vahendlikult. Süüdistuskõne esitamise ajal aga ei olnud süüdistuse teksti muutmine enam võimalik. Süüdistuses järelikult vahendlikule täideviimisele ei viidata. Isikut ei ole võimalik süüdi tunnistada teo vahendlikus

täideviimises, kui süüdistuses heidetakse süüdistatavale ette vahetut täideviimist.

Teiseks ei ilmne süüdistusest, millist DNS-Changerit süüdistatavatele ette heidetava teo puhul

silmas peetakse. Nimelt on DNS-Changeri nime kandvaid programme väga palju. Ka ei ole tehtud ekspertiisi tuvastamaks, mida süüdistatavate hallatud programm täpselt tegi. Samuti pole välja toodud IP-aadresse, millelt süüdistatavad oma teenuseid pakkusid.

Kaitsjad viitavad vääralt ne bis in idem-põhimõttele. Asjaolu, et mõnele süüdistatavale on

esitatud süüdistus arvutikuritegude toimepanemises Ameerika Ühendriikides, ei takista süüdistatavate süüditunnistamist. Eesti ja USA vahel sõlmitud isikute väljaandmise lepingud topeltkaristamise keelu printsiipi ei sisalda. Ka ei kohaldu praegu ükski rahvusvaheline leping. Samuti ei rikuta ei põhiseaduse § 23 lg 3 ega KarS § 2 lg 3, sest USA-s pole süüdistatavaid veel süüdi tunnistatud. Kas kohtuotsuse tegemine Eestis võib saada hiljem takistuseks süüdistatavate süüditunnistamine Ameerika Ühendriikides, ei ole Eesti kohtu hinnata – selle peab otsustama USA kohus kohaliku õiguse põhjal. (2.) Kohtu seisukoht eelkuritegude osas

Isiku süüditunnistamine rahapesus eeldab eelkuriteo tuvastamist. Vajalik ei ole, et tehakse

kindlaks ka eelkuriteo toimepanija, aga möödapääsmatult on vaja välja selgitada kuriteo fakt. Kui eelkuriteo osas ei ole süüditunnistavat kohtuotsust, on süüdistaja tõendamiskoormis oluliselt suurem, kui olukorras, kus selline kohtuotsus on olemas.

Eelkuriteo puhul luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud.

Venemaa kodanikud A. L. ja V. S. organiseerisid sellise tarkvaramooduli väljatöötamise ja

arendamise, mis muutis arvuti võrgusätteid selliselt, et arvuti pöördus esmase päringuga Vladimir Tšaštšini ja tema kaastöötajate kontrolli all olevate DNS-serverite (Domain Name System) poole. DNS-server on arvutisüsteem, mis edastab arvutikasutaja arvutile info selle kohta, milline IP-aadress on kasutaja sisestatud veebiaadressiga seotud; seejärel avab veebilehe IP-aadressist "teadlikuks saanud" arvuti vastava veebisaidi; DNS-serveri haldajal on võimalik edastada arvutikasutajale väärinfot (s.o väära IP-aadressi) selle kohta, millise veebisaidiga on sisestatud veebiaadress seotud. Selle tagajärjel kuvatakse arvutikasutajale teistsugune veebileht kui see, millega on tema sisestatud veebiaadress seotud. Tarkvaramooduleid levitati tasuta tarkvara (meediapleier või videokoodek) lisadena ja nende installeerimine toimus nn bundle-meetodil ehk ActiveX-meetodil. See tähendab seda, et kasutaja laadis internetist alla meediapleieri või videokoodeki ja installeeris selle. Installeerimise käigus muutis programm ühtlasi arvuti DNS-seadeid ja edaspidi hakkas arvuti kasutama süüdistatavate poolt administreeritavaid DNS-servereid. Et meediapleieri või videokoodeki paigaldamisega muudetakse ka DNS-seadeid, kasutajat otsesõnu ei teavitatud. Küll aga oli meediapleieri või videokoodeki litsentsilepingus märge, et "programmi installeerimisega võivad toimuda muudatused arvuti võrgusätetes". Siiski ei olnud selgitatud, milliseid muudatusi täpsemalt silmas peetakse.

Asjatundja M. S.-i sõnul on üpris tavapärane, et tasuta programmidega koos installeeritakse ka

reklaamvara. Seeläbi kaetakse tarkvaraarenduse kulud.

DNS-serverites toimus n-ö DNS-manipuleerimine, mis seisnes selles, et teatud veebileheküljed

blokeeriti ja suunati ümber reklaamisaitidele. Nii asendati näiteks veateated „HTTP 404 error" ja „NXDOMAIN" reklaamiga. Peale selle paigaldati lisareklaami olemasolevatele saitidele ja otsingumootoritele. Reklaam paigaldati saidile mitte veebilehel, vaid kliendi arvutis, küsimata selleks eraldi veebilehe omaniku luba.

Tulu said A. L., V. S. ja Vladimir Tšaštšin (igaüks ühe kolmandiku) arvutikasutaja poolt tehtud

klõpsude eest reklaamil PPC-meetodil (pay-per-click) ja selle maksid välja reklaamiagentuurid vastavalt lepingule ja esitatud netiliikluse aruandlusele.

DNS-Changeri opereerijad olid loonud ka programmi tugiteenuse lehekülje domainserror.com.

Selle lehekülje eesmärk oli töödelda trükivigadega sisestatud veebiaadresse ja blokeerida veebisaite, mida ei soovitud kasutajatele näidata. Näiteks teatud ebasündsa sisuga veebilehe näitamine blokeeriti ja veebilehe asemel suunati arvutikasutaja reklaamilehele. Sellel veebilehel oli ka tarkvara installimise ja desinstallimise õpetus võrguseadete muutmise jaoks. Reklaamvara puhul ei ole sellise veebilehe olemasolu tavapärane. Pahavara pakkuja niisugust võimalust kindlasti ei paku.

Ülalkirjeldatud tegevus ei ole kohtu hinnangul käsitatav küberkuritegevusena.

DNS-sätete ümberseadistamine kujutab endast küll arvutiandmete muutmist KarS § 206 mõttes

(arvutiandmetesse sekkumine), aga see muutmine polnud ebaseaduslik. Kohus märkis, et programmi installeerimisel oli kasutajal võimalik tutvuda litsentsilepinguga. Litsentsilepingus olid muu hulgas järgmised laused: "Litsentsiandja jätab endale õiguse paigaldada lisakomponente kasutades selle uuenduste

kontrollimise

süsteemi.

Nende

komponentide

hulka

võivad

kuuluda

mõned

kommertslahendused, kommertsveebilehehaldur, kommertssuhtlus-tarkvara ja need võivad muuta teie võrgusätteid." Nupul "Agree" ("Nõustun") klõpsates nõustus kasutaja võrgusätete muutmisega. Nõustumist ei lükka ümber ka asjatundjate viited sellele, et kasutajad litsentsilepingut üldjuhul ei loe ja et võrgusätete muutmisele tehtud viide polnud arusaadav ning DNS-sätete muutmist oleks võinud selgitada nt enne installeerimisprotsessi algust täpsemalt. Seda seetõttu, et asjatundja Tarmo Randeli sõnul kujutab nt operatsioonisüsteemi Linux paigaldamine endast 10 000 tarkvarapaketi installeerimist ja kasutajalt ei küsita 10 000 korda, kas ta on tarkvara paigutamisega nõus. Et kasutajatel oli nõusoleku andmisel mõistlik võimalus programmi funktsioonidega tutvuda, ei saa kõneleda andmete muutmise ebaseaduslikkusest.

Täidetud pole ka KarS § 207 (arvutisüsteemi toimimise takistamine) koosseis. Esiteks ei saa ka

sellest kuriteost kõneleda kasutajate nõusoleku tõttu. Teiseks aga ei ole tõendatud süüdistaja väide, et DNS-Changeri tõttu jäid teatud veebilehed avamata. Tõendatud on vaid see, et brauseri aadressiribale vale aadressi sisestamise korral kuvas DNS-Changer veateate asemel reklaamilehekülje ja genereeris hüpikakna täiskasvanutele suunatud materjaliga. Süüdistatavatel ei olnudki mingit huvi takistada kasutajate internetiliiklust, sest nad soovisid, et inimesed klõpsiksid reklaamidel, mida avatud netilehel kuvatakse.

Ka ei saa kõneleda KarS §-st 208 (nuhkvara, pahavara ja arvutiviiruse levitamine). Et DNS-

manipulatsioon ei ole kahjustava eesmärgiga, ei saa DNS-Changerit pidada pahavaraks või

troojalaseks, nagu leiab prokurör.

Maakohtu hinnangul ei ole täidetud ka KarS § 217 koosseis.

Kuivõrd võrguseadeid muudeti arvutikasutaja nõusolekul, ei ole tegu ka arvutikelmusega KarS

§ 213 tähenduses. (3.) Kohtu hinnang rahapesu kohta

Et toime ei ole pandud eelkuritegu, ei saa süüdistatavaid rahapesus juba seetõttu süüdi

tunnistada. Siiski võttis kohus obiter dictum-korras seisukoha ka rahapesuteo kohta.

Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku

omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg.

Kohus möönis, et süüdistatavad olid loonud keerulise äriühingute ja rahade liikumise skeemi.

Samas on usutavad süüdistatavate selgitused selle kohta, et nad soovisid optimeerida makse. Algul oli maksude optimeerimise raskuspunkt Küprose äriühingul Onwa Ltd-l, aga kuivõrd Küprose maksusüsteem muutus üha keerulisemaks, hakati ajapikku kasutama Seišellidel registreeritud Lex Capital Ltd-d. Taanis aga on tulumaksumäär 45%, mistõttu esines Taani firma Furox ApS vahendajana Lex Capital Ltd. – seeläbi sai näidata kasumit just Lex Capital Ltd-le kuuluvana ja pääseda tulumaksu tasumisest Taanis.

A. T. kontrolli all olevaid Seišellide äriühinguid kasutas Vladimir Tšaštšin seetõttu, et A. T.-l

olid juba varasemast ajast sidemed mitmete reklaamiagentuuridega. Palju kergem oli kasutada end tõestanud firmasid, kui minna turule uue ettevõttega mõnelt nn idabloki maalt.

Ka ei olnud süüdistatavatel tehingute varjamise eesmärki. Kõikide ülekannete kohta olid

olemas lepingud, mis baseerusid reaalsetel teenustel. Esiteks maksid reklaamivahendajad äriühingutele Furox ApS, Onwa Ltd. ja Lintor Ltd. Teiseks olid lepingud Furox ApS-il, Onwa Ltd-l ja Lintor Ltd-l omavahel. Kolmandaks olid nende äriühingutega lepingud ka Eesti äriühingutel Rove Digital

OÜ,

Infradata

OÜ,

Novatech

OÜ,

TI

Consulting

OÜ

ja

Tamme

Arendus

OÜ. Varjamiseesmärgi puudumisele viitab ka see, et sularahaga tegelikult ei arveldatudki, kasutati pangaülekandeid. Äriühingute raamatupidamine oli korras, nende omavahelised suhted olid kajastatud majandusaasta aruannetes ja korrektsed olid ka kanded äriregistris.

Ka ei saa rahapesuks pidada autode, kinnistute ja mööbli ostmist või investeerimist Credit

Union OÜ-sse. See kujutab endast investeerimist lõpptarbimisse ega ole seega käsitatav rahapesuna. (4.) Kohtu ülejäänud otsustused

Et süüdistatavad ei pannud toime ühtegi kuritegu, ei saa neid ka tunnistada süüdi KarS §-de

255 ja 256 järgi.

Süüdistatavatele tuleb tagastada neilt arestitud vara.

Tõkendid tuleb tühistada ja süüdistatavatele peab hüvitama kahju, mis tekkis nende vahi all

pidamisega.

Kaitsjatasu tuleb hüvitada osaliselt.

III. Apellatsioonid

Apellatsiooni esitasid riigiprokurör Piret Paukštys ning Vladimir Tšaštšini, Valentina Tšaštšina,

T. Gerassimenko, D. Jegorovi, K. Poltevi ja Credit Union OÜ kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa. (1.) Prokuröri apellatsioon

Prokurör palus maakohtu otsuse tühistada ja süüdistatavad süüdistuse järgi süüdi tunnistada.

Valentina Tšaštšina ütlused on vastuolulised. Ei saa nõustuda maakohtuga, et Valentina

Tšaštšina suutis vastuolusid veenvalt selgitada. Valentina Tšaštšina tegelikult äriühingute juhtimises ei osalenud. Äriühinguid juhtis Vladimir Tšaštšin. Valentina Tšaštšina andis üksnes Vladimir Tšaštšinile aru äriühingute pangakontode seisu kohta.

Eelkuriteo osas saab tugineda USA süüdistusaktile, mida tuleb hinnata koostoimes teiste

tõenditega. Ameerika Ühendriikide süüdistusakt on ametlik dokument ja seda ei muuda ka asjaolu, et süüdistusakti võib muuta.

Prokuröri asumine süüdistuskõnes seisukohale, et kuritegu pandi toime vahendlikult, oli

menetlusõiguslikult lubatav, sest kuriteosündmuse kirjeldus jäi endiseks.

DNS-Changeri olemust on süüdistuses piisavalt kirjeldatud.

Süüdistatavate käsutuses olnud IP-aadresse ei pidanud kirjeldama juba süüdistuse tekstis.

Süüdistust

kinnitavad

tõendid

esitatakse

hiljem

ja

asjasse

puutuvad

IP-aadressid

ongi

kohtumenetluses välja toodud.

Eelkuriteod on aset leidnud.

Litsentsilepingust polnud võimalik välja lugeda, et arvutisse paigaldatakse võrguseadeid

muutev programm. Seega ei andnud kasutaja litsentsilepinguga nõustudes nõusolekut DNS-Changeri paigaldamiseks oma arvutisse. Niisiis oli võrgusätete muutmine ebaseaduslik KarS § 206 mõttes.

Ka täitsid süüdistatavad KarS § 207 koosseisu, sest kasutajad ei pääsenud ligi kõigile soovitud

netilehtedele, neid suunati nende tahte vastaselt soovimatutele lehekülgedele ja neile hakati näitama lisareklaami.

Samuti on tegu KarS §-le 208 vastava kuriteoga, sest DNS-Changer on troojalane, s.t pahavara,

mis installeerus varjatult kasutaja arvutisse (st ilma kasutaja loata). Programm muutis sätteid e arvutisüsteemi kuritarvitati. Kohane pole viide sellele, et DNS-sätteid muutvaid programme on palju. Oluline on see, et praegu muudeti DNS-sätteid varjatult.

Et programm paigaldati arvutisse ilma kasutaja nõusolekuta, on tegu ka KarS §-dega 213

ja 217.

Süüdistatavad varjasid vara rahapesukoosseisu mõttes.

Vladimir Tšaštšin kasutas teisi inimesi ära, et oma rolli varade ümberpaigutamisel varjata.

Et sularaha asemel kasutati ülekandeid, ei tähenda seda, et varjamisest kõneleda ei saa.

Välismaiste pankade ülekandeid saab jälgida vaid kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostöö raames.

Viitamine A. T. tihedatele sidemetele reklaamiagentuuridega ei ole veenev. Mitmest e-kirjast

nähtub, et reklaamiagentuurid pöördusid juba 2007. aastal Vladimir Tšaštšini ja Rove Digital OÜ poole. Seega oleks reklaamiagentuurid olnud nõus sõlmima lepinguid Eesti äriühingutega.

Varjamist ei välista ka korras raamatupidamine ja korrektne aruandlus. Rahapesu eesmärk ongi

jätta mulje, justkui oleks raha saadud legaalselt.

Süüdistatavad tuleb süüdi tunnistada ka kuritegeliku ühendusega seotud sätete järgi. (2.) Kaitsja apellatsioon

Kaitsja taotles kaitsjatasu hüvitamist süüdistatavatele täies mahus. IV. Ringkonnakohtu otsus

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. (1.) Resolutsioon

Vladimir Tšaštšin tunnistati KarS § 256 lg 1 järgi süüdi ja karistati kuueaastase vangistusega.

Ka tunnistati Vladimir Tšaštšin süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi ning karistati viieaastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti Vladimir Tšaštšini liitkaristuseks kuus aastat vangistust. Seda karistust suurendati Tartu Maakohtu 6. veebruari 2008. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o kahe aasta, viie kuu ja üheksateist päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks kaheksa aastat, viis kuud ja üheksateist päeva vangistust. Seda karistust vähendati eelvangistuses viibitud aja, s.o kahe aasta, ühe kuu ja kolmeteist päeva võrra ning loeti Vladimir Tšaštšini ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kuus aastat, neli kuud ja kuus päeva vangistust.

Valentina Tšaštšina mõisteti süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning karistati nelja-aastase

vangistusega. Eelvangistuses viibitud aeg, s.o kaks kuud, arvati karistusaja hulka ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kolm aastat ja kümme kuud vangistust.

T. Gerassimenko tunnistati KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi süüdi ning karistati kolme aasta ja

kuue kuu pikkuse vangistusega. Eelvangistuses veedetud aasta, seitse kuud ja kakskümmend üks päeva arvati karistusaja hulka ning lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti aasta, kümme kuud ja üheksa päeva vangistust.

D. Jegorov mõisteti süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi ning karistati kahe aasta

ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Eelvangistuses viibitud aeg, s.o aasta, viis kuud ja kakskümmend kaks päeva arvati karistusaja hulka ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks aasta ja kaheksa päeva vangistust.

K. Poltev tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 – § 22 lg 3 järgi ning karistati kolme

aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Eelvangistusaeg, s.o aasta, viis kuud ja kakskümmend kaks, päeva arvati karistusaja hulka ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kaks aastat ja kaheksa päeva vangistust.

Tamme Arendus OÜ tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ja karistati rahalise

karistusega 100 000 eurot.

Credit Union OÜ mõisteti süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ja karistati rahalise karistusega 60 000

Infradata OÜ tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ja karistati rahalise karistusega 40 000

eurot.

IT Consulting OÜ tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4 järgi ja karistati rahalise karistusega 20 000

eurot.

Novatech OÜ tunnistati süüdi KarS § 394 lg 4 – § 22 lg 3 järgi ja karistati rahalise karistusega

20 000 eurot.

Tamme Arendus OÜ-lt, Credit Union OÜ-lt, IT Consulting OÜ-lt, T. Gerassimenkolt,

kolmandatelt isikutelt G. G.-lt ja N. G.-lt, Novatech OÜ-lt, K. Poltevilt, Vladimir Tšaštšinilt, kolmandalt isikult E. C.-lt, Valentina Tšaštšinalt, kolmandalt isikult V. T.-lt konfiskeeriti erinevad rahapesuga seotud objektid või mõisteti konfiskeerimise asendamise korras välja konfiskeeritava vara väärtusele vastavad summad. (2.) Üldisi menetlusküsimusi puudutavad põhistused

Maakohus leidis ekslikult, et rikutud on topeltkaristamise keelu põhimõtet. USA-s heidetakse

süüdistatavatele ette küberkuritegusid, Eestis aga rahapesu ja kuritegeliku ühendusega seonduvat.

USA süüdistusakt on ametlik dokument ja seda saab tõendina kasutada.

Valentina Tšaštšina ütlused eeluurimisel ja kohtus olid diametraalselt erinevad ja süüdistatava

selgitused nende vastuolude kohta pole veenvad. Seega ei saa Valentina Tšaštšina ütlustele tugineda.

Süüdistus on piisavalt konkreetne. Selle põhjal saab eelkuriteo osas seisukoha võtta. DNS-

Changeri olemust ja toimimisviisi on süüdistuses piisavalt põhjalikult kirjeldatud. IP-aadresse ei olnud vaja märkida juba süüdistusaktis, sest piisab, kui neid esitada tõenditena kohtumenetluses.

Tähendust ei ole asjaolul, et prokurör viitas süüdistuskõnes teo vahendlikule täideviimisele. (3.) Kohtu seisukoht eelkuritegude osas

Eelkuritegude toimepanemine on tõendatud.

Tegu oli ebaseadusliku andmete muutmisega KarS § 206 mõttes. Installeerimise käigus anti

kasutajale teavet vaid videokoodeki, mitte aga DNS-Changeri paigaldamise kohta. F-Secure ́i videot vaadeldes pole näha, et mingit litsentsilepingut üldse kuvataks. Isegi kui kasutajale lepingut näidati, ei nähtu lepingu tekstist, et arvutisse paigaldatakse DNS-Changer, mis muudab ära DNS-seaded. Domainserror.com lehele videokoodeki installeerimise käigus viidet ei tehtud.

Ka on tegemist KarS §-le 207 vastava kuriteoga. USA süüdistusaktile lisatud dokumentidest

nähtub, et arvutid suunati mitmel puhul ümber sellistele veebikülgedele, kuhu kasutaja minna ei soovinud. Samuti ilmneb neist dokumentidest, et mitmel veebilehel näidati sellist reklaami, mida ilma DNS-seadmete muutmiseta näidatud poleks. Ka mitmest elektronkirjast ilmneb, et kasutajad ei pääsenud DNS-Changeri tõttu ligi erinevatele netikülgedele. Kohtuistungil asjatundjana üle kuulatud H. P. ütles, et ei pääsenud DNS-Changeri tõttu veebilehtedele ligi. KarS § 207 koosseis on täidetud juba siis, kui kasvõi üks inimene kasvõi korrakski mõnele veebilehele ligi ei pääse.

Täidetud on ka KarS § 208 koosseis. DNS-Changer on pahavara, mis installeerus arvutisse

ilma kasutaja loata. Ei ole oluline, kas programm ka tegelikult mingit kahju tekitas.

Et võrguseadeid muudeti kasutaja nõusolekuta, on täidetud ka KarS §-de 213 ja 217 koosseis.

(4.) Kohtu seisukoht rahapesuteo kohta

Süüdistatavad hankisid raha tänu arvutikuritegude toimepanemisele. Reklaamivahendajad

tasusid selle eest, et kasutajad nende vahendatavatele reklaamidele klõpsavad. Reklaamidele sattusid kasutajad mitte vabatahtlikult, vaid DNS-Changeri tehtud muudatuste tõttu. Klõpsude saamiseks olid seega enne toime pandud arvutikuriteod, mistõttu on olemas otsene põhjuslik seos saadud tulu ja arvutikuritegude vahel.

Küberkuritegude tulemusena saadud kriminaalse tulu varjamiseks ja selle varaga tehingute

tegemiseks panid süüdistatavad toime rahapesu summas 21 936 547 dollarit ja 234 700 eurot.

Kuritegeliku rahaga anti laene, osteti sõidukeid ja kinnisvara ning seda investeeriti Eduvara

OÜ-sse.

Onwa Ltd., Lintor Ltd. ja Furoxi ApS-i laekunud rahaga tehtud ülekanded on käsitatavad

rahapesuna, sest need ei põhinenud reaalsel majandustegevusel.

Tamme Arenduse OÜ juhatuse liikmed olid äriregistri kohaselt Valentina Tšaštšina, V. T. ja

E. C. Tegelikult juhtis äriühingut aga Vladimir Tšaštšin. Olukorras, kus äriühingut opereerib tegelikult isik, kes sellega ametlikult seotud ei ole, saab kahtlemata rääkida varjamistegevusest. Seda järeldust ei väära asjaolu, et ametlikud juhatuse liikmed olid Vladimir Tšaštšini enda pereliikmed.

Ka Credit Union OÜ, Lex Capital Ltd. ja Onwa Ltd. puhul kasutas Vladimir Tšaštšin oma

pereliikmeid variisikutena.

Furox ApS-i omanik oli küll Vladimir Tšaštšin ise, aga sellest said menetlejad teada alles

Taanist edastatud pangainfost. Vladimir Tšaštšin Furox ApS-i nimel ühtegi dokumenti alla ei kirjutanud; seega varjas ta oma osalust selleski äriühingus.

Vladimir Tšaštšin oli ka Novatech OÜ (ametlik osanik D. Jegorov), Infradata OÜ ja Danone

Ltd. (mõlema viimase ametlik osanik T. Gerassimenko) tegelik juht ehk varjas oma rolli neis äriühingutes.

Varjamistegevus seisnes ka selles, et Rove Digital OÜ ja Tamme Arendus OÜ ei osutanud

Onwa Ltd-le ja Lintor Ltd-le mingeid teenuseid. Viimati nimetatud äriühinguid kasutati kuritegeliku raha Eestisse toomiseks. Nende äriühingute kasutamisega soovisid süüdistatavad varjata raha ebaseaduslikku päritolu.

Nõustuda ei saa väitega, et varjamise välistab asjaolu, et ülekanded olid jälgitavad.

Rahvusvaheliste ülekannete kontrollimine on keeruline. Nt Küprose õiguskaitseasutused on ühele Eesti õigusabipalvele vastanud eitavalt, viidates pangasaladusele. Kurjategijad loodavadki sellele, et menetlejad ei suuda asju rahvusvahelise mõõtme tõttu menetleda.

Maakohus pidas usutavaks süüdistatavate väiteid maksude optimeerimise kohta, aga pole ära

näidanud, milliseid makse ja kuidas optimeerida üritati. Seda pole selgitanud ka süüdistatavad ise.

Valentina Tšaštšina tegi rahaülekandeid Vladimir Tšaštšini juhiste kohaselt. Vajadusel

allkirjastas ta tagantjärele lepingud. Samuti osales ta formaalselt äriühingu juhtorganites. Seega vastutab ta KarS § 394 lg 2 p 3 järgi.

Ülekanded Onwa Ltd-st ja Furox ApS-ist Infradata OÜ-sse tehti T. Gerassimonko teadmisel

ning Danona Ltd-st toimunud rahaülekanded Infradata OÜ-sse tegi T. Gerassimenko ise. Äriühingute vahel tegelik majandustegevus puudus. Seega vastutab T. Gerassimenko KarS § 394 lg 2 p 3 järgi.

D. Jegorov ja K. Poltev ise rahaülekandeid ei teinud, aga võimaldasid nende tegemist teistel.

Seetõttu vastutavad nad KarS § 394 lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi.

Füüsilised isikud panid teod toime Tamme Arendus OÜ, IT Consulting OÜ, Infradata OÜ,

Credit Union OÜ ja Novatech OÜ huvides, sest äriühingute kontodele kantud kuritegelik raha võimaldas firmadel maksta töötasu, soetada vara ja investeerida laenu- ning kinnisvaraärisse. Seega tuleb Tamme Arendus OÜ, Credit Union OÜ, IT Consulting ja Infradata OÜ süüdi tunnistada KarS § 394 lg 4 järgi rahapesus ning Novatech OÜ rahapesule kaasaaitamises KarS § 394 lg 4 – § 22 lg 3 järgi.

Süüdistatavad tunnistati süüdi ka seoses kuritegeliku ühendusega. Vladimir Tšaštšin kui

kuritegeliku ühenduse looja mõisteti süüdi KarS § 256 lg 1 järgi. Kõigile füüsilisest isikust süüdistatavatele arvati süüks ka rahapesu kuritegeliku ühenduse poolt KarS § 394 lg 2 p 4 järgi. (5.) Kohtu otsustused vara konfiskeerimise kohta

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

V. Kassatsioon

Ühise kassatsiooni esitasid vandeadvokaadid R. Otsa, Helmeri Indela ja Kaspar Lind, kes

kaitsevad kõiki süüdistatavaid. Ühtlasi esindavad nad kolmandaid isikuid V. T.-d, E. C.-d, G. G.-d ja N. G.-d. Kassaatorid paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõustada maakohtu otsus. Alternatiivselt taotlevad kassaatorid ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtusse uueks arutamiseks või ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatavate

õigeksmõistmist ning kolmandate isikute vara aresti alt vabastamist. (1.) Väited üldiste menetlusprobleemide kohta

Ringkonnakohus lahendas asja kiirustades ja süvenemata ning lähtus kriitikata prokuröri

väidetest; maakohtu põhjalik argumentatsioon lükati mitmel pool ümber vaid üldsõnaliselt.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu hinnangul rikuks süüdistatavate karistamine

topeltkaristamise keelu põhimõtet. Tegelikult asus maakohus seisukohale, et ne bis in idem-printsiipi rikutud ei ole.

Süüdistus pole piisavalt konkreetne. DNS-Changerit ja tema funktsioone pole süüdistuses

piisavalt täpselt kirjeldatud. IP-aadressid oleks pidanud ära näitama juba süüdistuses. Vahendlikule täideviimisele tugines prokurör alles süüdistuskõnes ja ringkonnakohus ei tohtinud sellest lähtuda. (2.) Arvutikuritegusid puudutavad seisukohad

KarS § 206 koosseis ei ole täidetud. DNS-Changeri analüüsil ei saa lähtuda sellest, et F-

Secure`i videos kõnelev spetsialist nimetab programmi troojalaseks. Et videos litsentsilepingut ei näidatud, ei tähenda, et seda ka tegelikult programmi installeerimisel ei kuvatud. Maakohus leidis õigesti, et litsentsilepingus oli kirjas, et arvutikasutaja andis ikoonil „Agree" klõpsates nõusoleku paigaldada enda arvutisse lisakomponente. Tarkvaraarendaja ei saa kontrollida, kas kasutaja ka tegelikult litsentsilepinguga tutvub; suurem osa neljast miljonist programmi installeerinud kasutajast siiski litsentsilepingut luges. Selles lepingus olev info oli piisav. DNS-sätteid muutev tarkvara ei ole kahjuliku funktsionaalsusega. DNS-Changer on reklaamvara ja seda puudutavad vaidlused tuleks lahendada tsiviilkohtus. Programmi installeerinud inimesed said ühendust võtta klienditoega.

Ka ei saa kõneleda KarS §-le 207 vastavast kuriteost. Ebaseaduslikkus on välistatud juba

nõusoleku tõttu. Veateadete „HTTP 404 error" ja „NXDOMAIN" asemel kuvati lihtsalt domainserror.com veebileht ja ühtlasi avati hüpikaken täiskasvanutele suunatud materjaliga. See aga ei täida kuriteokoosseisu. Kui mõningatel juhtudel mõned arvutikasutajad tõepoolest ei pääsenud ligi eksisteerivatele internetilehekülgedele, ei muudaks see süüdistatavate käitumist ebaseaduslikuks, sest DNS-teenuse kasutajaid oli vähemalt neli miljonit ja neid oli teavitatud võimalusest, et toode ei pruugi vastata kasutaja nõudmistele ning selles võib esineda vigu. Süüdistatavad ei soovinud takistada kellelgi interneti kasutamist.

Niisamuti ei ole täidetud KarS § 208 koosseis. DNS-Changer paigaldati kasutaja nõusolekul.

Programmi ei saa lugeda pahavaraks üksnes seetõttu, et teoreetiliselt võimaldas ta arvutisüsteemi

kuritarvitamist. Tegelikult süüdistatavad arvutisüsteemi ei kuritarvitanud. Ka internetiteenuste pakkujatel on võimalik DNS-sätteid kuritarvitada.

Ka ei ole tegemist KarS §-ga 213. Seadeid muudeti kasutaja nõusolekul. Kannatanutel pole

tekkinud varalist kahju.

Et tegu oli seaduslike tehingutega, ei saa rahapesust kõneleda. Ringkonnakohtu viide teatud

lepingute tagantjärele sõlmimisele on paljasõnaline, kuivõrd pole selgitatud, milliseid lepinguid kelle poolt tagantjärele sõlmiti.

Vladimir Tšaštšin ei varjanud midagi ka Furox ApS-i kaudu. Äriregistris oli must-valgel

sissekanne, et Vladimir Tšaštšin on selle äriühingu osanik ja juhataja. Ka allkirjastas ta kõik Furox ApS-i lepingud ja muud dokumendid.

Ka maksed Rove Digital OÜ ja Furox ApS-i vahel baseerusid tegelikel majandussuhetel;

prokurör apellatsioonikaebuses seda ei vaidlustagi.

Ebaõigesti on rahapesuks peetud Onwa Ltd. ülekandeid Tamme Arendus OÜ-le. Need

äriühingud sõlmisid laenulepingu.

Vladimir Tšaštšini seos Tamme Arendus OÜ-ga oli nähtav. Ka teised Tšaštšinid osalesid

äriühingu töös.

Credit Union OÜ-le raha ülekandmist Lex Capital OÜ ja Tamme Arendus OÜ poolt ei saa

pidada rahapesuks. Tegu oli hoopis laenudega ja selle kohta on ka lepingud.

Pangaülekandeid ei tehtud kuritegeliku tulu varjamiseks. Ringkonnakohus on viidanud

üldsõnaliselt elektronkirjadele, jätnud aga tähelepanuta, et elektronkirju on 20 köite jagu. Pangaülekanded tehti tegelike teenuste eest. Ülekannete rahvusvahelisus pole uurimist mitte kuidagi takistanud, sest menetleja kõik õigusabipalved rahuldati; pangasaladusele viidates ei rahuldanud Küprose ametiasutused üksnes kaitsjate õigusabitaotlust.

Vladimir Tšaštšinit ei saa süüdi tunnistada KarS § 256 järgi, sest kuritegeliku ühenduse

juhtimise ja sinna kuulumise süüteokoosseis neeldub rahapesu kvalifitseeritud koosseisus, s.o. rahapesu toimepanemises kuritegeliku ühenduse poolt. Kuritegelikust ühendusest rääkida ei saa, sest erinevad tõendid kinnitavad, et äriühingud tegutsesid seaduslikult ja valdav osa nende tegevusest polnud seotud DNS-Changeriga.

Et arvutikuritegude toimepanemine juriidiliste isikute poolt polnud kuni 2008. aastani

karistatav, ei välista juriidiliste isikute süüdistamist rahapesus.

ja kasutati väga palju slängi. Hiljem tugineti juba korrektsetele tõlgetele.

Vladimir Tšaštšin oli Tamme Arendus OÜ juhatuse liige vaid piiratud ajavahemikul. Hiljem

juhtis ta äriühingut varjatult.

Algul Furox ApS-i Taani pangakontol olnud raha oleks saanud kanda Eesti äriühingute

pangakontodele otse, ilma vahepeal Küprosel n-ö makse optimeerimata. Ka otse raha Eestisse üle kandes poleks olnud vaja Taani tulumaksu maksta. Seega ei ole mingit sisulist põhjust, miks pidi raha enne Eestisse toimetamist veel Küprosele kandma.

Kassatsioonivastusele esitasid kassaatorid oma vastuväited ja asusid seisukohale, et

prokuratuuri väited kassatsioonis esitatut ümber ei lükka.

Kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelisel koosseisul tekkisid 14. jaanuaril 2015 käesolevat

kriminaalasja lahendades põhimõttelised eriarvamused ja seetõttu anti kriminaalasi läbi vaatamiseks kolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegium

käsitleb

esmalt

kassaatorite

väidet,

et

kolmandad

isikud

jäeti

apellatsioonimenetlusse kaasamata. KrMS § 401 lg 1 p 5 sätestab, et kolmandal isikul on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest ja KrMS § 330 ning § 17 lg 2 kohaselt kutsutakse kolmas isik apellatsioonikohtu istungile. Tallinna Ringkonnakohus V. T.-d, E. C.-d, G. G.-d ja N. G.-d kohtuistungile ei kutsunud. Seega rikkus ringkonnakohus menetlusõigust. See rikkumine ei olnud siiski oluline, sest kohtuistungile kutsuti kolmandate isikute esindaja vandeadvokaat R. Otsa. Esindaja istungile kutsumise läbi olid tagatud ka V. T., E. C., G. G. ja N. G. õigused.

Ringkonnakohtu väide, et maakohtu hinnangul rikuks süüdistatavate karistamine ne bis in

idem-põhimõtet, on ekslik. Maakohus leidis õigesti, et Eesti kohtu süüditunnistavas otsuses ei oleks võimalik topeltkaristamise keelu printsiibi rikkumist näha. Nende süüdistatavate puhul, keda ei ole USA-s süüdi tunnistatud, ei saaks KarS § 2 lg 3 rikkumisest rääkida juba varasema süüditunnistava kohtuotsuse puudumise tõttu. Tänaseks päevaks on kriminaalkolleegiumile teadaolevalt mõned süüdistatavad Ameerika Ühendriikides süüdi tunnistatud. Sellest hoolimata ei ole nendegi

süüdistatavate süüditunnistamine käesolevas kriminaalasjas ne bis in idem-põhimõttega vastuolus, sest USA-s ja Eestis menetletakse erinevaid kuritegusid: Ameerika Ühendriikides arvutikuritegusid ja Eestis rahapesu ning kuritegeliku ühenduse süütegusid.

Maakohtu arvates on USA-s koostatud süüdistusakt ja selle lisad vaadeldavad muu

dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas asus kohus seisukohale, et Ameerika Ühendriikide süüdistusakti abil ei saa tõendada arvutikuritegude asetleidmist. Seda seetõttu, et süüdistusakt on vaid hüpotees, mida on võimalik ümber lükata. Akti alusel saab tuvastada vaid asjaolu, et süüdistatavatele on Ameerika Ühendriikides esitatud süüdistus arvutikuritegude toimepanemises. Ringkonnakohus asus aga seisukohale, et USA süüdistusakti ja selle lisade abil on koostoimes ülejäänud tõenditega võimalik analüüsida, kas küberkuriteod on toime pandud või mitte.

vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (2) Süüdistuse piisavus

Kaitsjad ja maakohus leiavad, et praeguses kriminaalasjas koostatud süüdistus ei ole

eelkuritegude osas piisavalt konkreetne, et selle põhjal saaks võtta seisukoha arvutikuritegude toimepaneku kohta. Prokuratuuri ja ringkonnakohtu arvates on eelkuriteod süüdistuses piisaval määral kirjeldatud.

Kaitsjad ja maakohus märgivad, et kuivõrd prokurör tugines kuriteo vahendlikule

täideviimisele alles süüdistuskõnes, ei ole kohtul kuritegude vahendlikku täideviimist võimalik tuvastada. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-14, p-d 141–142 ja 5. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14, p 10). Kolleegium analüüsib, kas praegusel juhul esitatud süüdistus on vahendlikust täideviimisest kõnelemiseks piisav (vt käesoleva otsuse p 189).

Kaitsjad ja maakohus leiavad, et on olemas sadu või isegi tuhandeid DNS-Changeri nime

kandvaid programme ja ei ole selge, millisega neist on süüdistuse kohaselt praegusel juhul tegu ning mil moel see programm töötab. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et süüdistuses on programmi funktsioone kirjeldatud. Praegune menetlus puudutab seega programmi, mida on süüdistuses kirjeldatud ja mille osas täpsustavad süüdistuse kirjeldust muud tõendid: nt Ameerika Ühendriikide süüdistusakti lisad. Iseküsimus on, kas kirjeldus on piisav tegemaks järeldusi erinevate küberkuritegude toimepanemise kohta (vt nt käesoleva otsuse p-d 204 ja 210).

Süüdistuses ei olnud vaja kirjeldada süüdistatavate poolt hallatavate DNS-serverite IP-

aadresse. Arvutikuritegude koosseisude täidetuse seisukohalt ei ole tähtsust, millistele konkreetsetele IP-aadressidele arvutikasutajate arvutid suunatud olid (vt käesoleva otsuse p 208). Ka ei ole neil aadressidel käesolevas kriminaalasjas tõenduslikku tähendust.

Kõigepealt analüüsib kolleegium, millised teod kujutavad endast potentsiaalseid

küberkuritegusid. Kõne alla tulevad järgmised teod: DNS-serverite haldamine süüdistatavate poolt,

süüdistatavate hallatavatele DNS-serveritele päringud teinud arvutikasutajatele teabe saatmine, DNSChangeriga nakatunud arvutites olevatesse andmetesse sekkumine ja arvutite nakatamine DNSChangeriga.

Kui süüdistatavad said tänu DNS-Changerile teha muudatusi kasutajate arvutisüsteemides ka

pärast DNS-Changeri paigaldamist ja tegidki neid, tuleks küberkuritegude toimepanemine süüdistatavate poolt kahtlemata kõne alla. Kriminaalasjas pole aga näidatud, et süüdistatavad said DNS-Changerit ja seeläbi konkreetset arvutisüsteemi mõjutada ka pärast programmi installeerimist. Asjas on lähtutud sellest, et DNS-Changer muutis vahetult pärast selle paigaldamist ära arvutite DNS-sätted. Pärast seda programm enam mingeid muudatusi ei teinud ja keegi seda ühelgi moel interneti kaudu juhtida ei saanud.

Kolleegiumi hinnangul saab küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes olla üksnes DNS-

Changeri internetti laadimine, millele järgnes selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt. Erinevalt DNS-serveritest, mille suhtes olid õigustatud isikud DNS-servereid hallanud süüdistatavad, olid nende arvutisüsteemide puhul, kuhu DNS-Changer vahendlikult installeeriti, õigustatud isikud nende arvutisüsteemide kasutajad. (4) Teo toimepanemise aeg ja teo karistatavus seaduse erinevate redaktsioonide järgi

DNS-Changeriga seotud teod toimusid süüdistuse kohaselt 2006. aastast kuni läbiotsimiseni

süüdistatavate töökohas 8. novembril 2011. Süüdistusest ei nähtu, millal täpselt süüdistatavad selle perioodi kestel DNS-Changeri internetti laadisid. Isiku süüditunnistamine ei eelda siiski tingimata kuriteo toimepanemise täpse aja tuvastamist. Teatud juhtudel võib piirduda ka teo toimepanemise ajavahemiku kindlakstegemisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-155-14, p 169). Nii pole ka rahapesu-asjas alati vaja möödapääsmatult tuvastada, millal eelkuritegu aset leidis. Kuivõrd mingi teo lugemine eelkuriteoks eeldab, et tegu oli kuritegu selle toimepanemise ajal, tuleb ka praegusel juhul analüüsida, millisel ajavahemikul programm internetti laeti ja kas see tegu vastas kogu selle ajavahemiku kestel mõne kuriteo koosseisule.

Kõige varem võis programmi internetti laadimine aset leida 1. jaanuaril 2006. Kuna

süüdistuses viidatakse üldiselt 2006. aastale, tuleb in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt lähtuda sellest, et süüdistus hõlmab perioodi, mis algab selle aasta 1. jaanuarist (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 1017). Samas aga on võimalik, et see toimus millalgi hiljem või mitmel korral (nt laadisid süüdistatavad programmi üles erinevatele veebilehtedele eri ajal ja/või laadisid nad eri ajal üles programmi erinevaid versioone). Programmi üleslaadimine (või vähemalt esimene üleslaadimine, kui üleslaadimisi oli mitu) pidi toimuma hiljemalt enne 1. septembrit 2007, sest süüdistuse kohaselt teenisid süüdistatavad tänu DNS-Changerile raha alates 1. septembrist 2007. Et aga välistatud pole tarkvara internetti laadimine mitmel korral, tuleb lähtuda sellest, et programmi laeti üles eri aegadel, sh pärast 30. augustit 2007. Kõige hilisem rahapesu-asja jaoks relevantne üleslaadimine pidi toimuma enne 8. novembrit 2011, sest DNS-Changeriga teeniti raha kuni 8. novembrini 2011. Niisiis pidi DNS-Changeri internetti laadimine ja selle paigaldamine aset leidma enne viimati nimetatud kuupäeva.

Viidatud ajavahemiku kestel muudeti kõiki eelkuritegudena kõne alla tulevaid koosseise.

Lisaks sellele, et tegu pidi olema karistatav 1. jaanuarist 2006 kuni 2011. a novembrini

väldanud ajavahemiku kestel, peab see olema olnud karistatav ka pärast seda perioodi. KarS § 5 lg 2 esimene lause sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kolleegiumi hinnangul tuleb seda sätet KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. Kuivõrd KarS § 206, § 207, § 208, § 213 ja § 217 on pärast käesoleva kriminaalmenetluse algust muudetud, on süüdistatavate teod käsitatavad eelkuritegudena üksnes siis, kui need teod on kuriteod ka kehtiva seaduse järgi.

Kui tegu, mille tulemusel saadi vara, oli alates 1. jaanuarist 2006 kuni tänaseni pidevalt

karistatav kasvõi ühe kuriteokoosseisu järgi, on see eelkuriteost kõnelemiseks piisav. Ei ole tarvis, et toime oleks pandud mitmele kuriteokoosseisule vastavaid eelkuritegusid. (5) KarS § 217

Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha, kas süüdistuse põhjal saab kõneleda KarS §-le 217

vastavast kuriteost. Selle koosseisu analüüsist alustab kolleegium seepärast, et tegemist on arvutikuritegevuse regulatsiooni keskse sättega, mis eelneb tihtipeale muudele rikkumistele (vt seletuskiri Euroopa Nõukogu 23. novembri 2011. a arvutikuritegevusvastase konventsiooni juurde, p 44, kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/en/Reports/Html/185.htm). Ka käesolevas asjas on võimalik, et kõigepealt hankisid süüdistatavad arvutisüsteemile juurdepääsu ja tegid seejärel erinevaid muudatusi süsteemis.

Alates 1. jaanuarist 2006 (vt käesoleva otsuse p-d 181–184) on KarS § 217 lg 1 olnud

sõnastatud

kolmel

moel.

Alates

karistusseadustiku

kehtima

hakkamisest

2002.

aastal

kuni 24. märtsini 2008 nägi norm ette karistuse arvuti, arvutisüsteemi või arvutivõrgu ebaseadusliku kasutamise eest koodi, salasõna või muu kaitsevahendi kõrvaldamise teel. Alates 24. märtsist 2008 sätestati arvutikuritegevusvastase konventsiooni ja infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta koostatud Euroopa Liidu 24. veebruari 2005. a raamotsuse eeskujul sanktsioon arvutisüsteemile ebaseadusliku juurdepääsu eest koodi, salasõna või muu kaitsevahendi kõrvaldamise või vältimise teel. 1. jaanuaril 2015 jõustus seadusemuudatus, mille kohaselt on KarS § 217 lg 1 järgi karistatav arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimine kaitsevahendi kõrvaldamise või vältimise teel. Niisiis oli enne 24. märtsi 2008 koosseisutegu kasutamine, pärast seda kuupäeva aga juurdepääsemine

või

juurdepääsu

hankimine.

Arvutisüsteemi

kasutamiseks

tuleb

pidada

arvutisüsteemi käitamist selle sihipärasel moel kas aktiivselt (tehes ise andmetöötlust) või passiivselt (kasutades andmetöötluse tulemusi). Arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist või juurdepääsemist kujutab endast aga juba sellise käitamisvõimaluse loomine e sellise olukorra loomine, kus isikul on võimalik hakata arvutisüsteemi selle sihipärasel moel kasutama.

Kaitsjad ja maakohus leiavad, et kuivõrd DNS-Changeri paigaldamisel said arvutikasutajad

lugeda neile ekraanil kuvatavat litsentsilepingut, milles viidati programmi poolt tehtavatele muudatustele, andsid kasutajad lepinguga nõustudes muudatuste tegemiseks nõusoleku. Seega on kaitsjad ja maakohus lähtunud sellest, et arvutikasutajatel oli võimalik DNS-Changeri

funktsioonidega tutvuda. Kas nad seda võimalust ka kasutasid (e kas nad litsentsilepingu teatud punkte lugesid) või mitte, ei ole oluline.

Individuaalõigushüvede puhul võib õigushüve kandja anda teisele isikule nõusoleku oma

õigushüvesse sekkumiseks. KarS § 217 kaitseb esiteks õigustatud isiku huvi hoida arvutisüsteemis olevad andmed saladuses ja teiseks tema huvi arvutisüsteemi puutumatuse ning kättesaadavuse vastu. Need on individuaalsed õigushüved, mille karistusõiguslikust kaitsest võib õigustatud isik loobuda, andes mõnele teisele isikule nõusoleku arvutisüsteemi kasutada (enne 24. märtsi 2008) või hankida sellele juurdepääs (pärast 24. märtsi 2008). Karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust saab rääkida juhul, kui nõusolek on teadlik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10, p 17.2). Kolleegiumi hinnangul tuleb kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada.

Eelöeldu ei tähenda siiski, et arvutiprogrammide paigaldamisel ei ole karistusõiguslikult

kehtiva nõusoleku andmine võimalik. Kaitsjad on viidanud operatsioonisüsteemi Linux paigaldamisele ja internetiteenuste osutamisele. Üldjuhul saab tõepoolest öelda, et arvutikasutaja annab operatsioonisüsteemi Linux levitajatele ja internetiteenuste pakkujatele nõusoleku siseneda oma arvutisüsteemi sekkumaks süsteemi internetisätetesse. Operatsioonisüsteemi puhul on tegemist programmiga, mis tagab kogu arvutisüsteemi toimimise, sh interneti kasutamise võimalikkuse. Seega on internetisätetesse sekkumine olemuslikult operatsioonisüsteemi paigaldamise protsessi sisse planeeritud. Samamoodi on internetiteenuste pakkumisega: teenusepakkujal on juba teenuse olemusest tulenevalt vajalik sekkuda internetisätetesse. Sõltuvalt arvutikasutaja teadmistest ja motiividest seab kasutaja operatsioonisüsteemi Linux levitajate ja internetiteenuste pakkujate poolse sisenemise ja muudatuste tegemise kas oma eesmärgiks, ta on sellest teadlik või vähemasti ta möönab seda. Kui arvutikasutaja siiski ei mööna, et ta Linuxit installeerides või internetiteenuse osutajal teenuse pakkumist alustada lubades võimaldab operatsioonisüsteemi levitajal või teenusepakkujal

siseneda internetiseadete muutmiseks oma arvutisüsteemi, ei saa tõepoolest karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust kõneleda ja süsteemi sisenemine on ebaseaduslik KarS § 217 mõttes. Linuxi levitaja ja internetiteenuse pakkuja vastutus on üldjuhul siiski välistatud koosseisueksimuse tõttu KarS § 17 lg 1 järgi. Nimelt ei mööna (KarS § 16 lg 4) ei programmilevitaja ega teenusepakkuja, et arvutikasutaja internetiseadete muutmise tarvis arvutisüsteemi sisenemiseks nõusolekut ei anna. Kuivõrd nimetatud teenuste jaoks on internetisätete muutmine olemuslikult vajalik, ei pea operatsioonisüsteemi levitaja või internetiteenuse pakkuja üldjuhul isegi ette nägema, et arvutikasutaja vastavat nõusolekut ei ole (KarS § 18 lg 3). Kui esinevad siiski mingid erandlikud olukorrad, mil nad seda ette nägema oleks pidanud, langeb vastutus üldjuhul ära seetõttu, et operatsioonisüsteemi levitaja või internetiteenuse pakkuja lootis tõsimeeli, et nõusolek on siiski olemas (KarS § 18 lg 2).

Praegusel juhul on olukord teistsugune kui operatsioonisüsteemi installeerimisel või

internetiteenuse osutamise lepingu sõlmimisel. DNS-Changer paigaldati arvutisse seeläbi, et arvutikasutaja laadis internetist alla meediapleieri või videokoodeki installatsioonifaili ja seejärel installeeris pleieri või koodeki. Ühtlasi aga paigaldas ta installeerimiskäsku andes ka DNS-Changeri. Meediapleier on arvutiprogramm, mis võimaldab avada meediafaile (video- ja audiofaile). Videokoodek on arvutiprogramm, mis muudab teatud videofailid meediapleieri jaoks avatavaks. Meediapleier ega videokoodek ei ole mitte kuidagi seotud arvutisüsteemi DNS-sätetega. Seega ei saa öelda, et DNS-Changeri paigaldanud arvutikasutajad möönsid programmi (s.o meediapleieri või videokoodeki) olemusest tulenevalt, et nad annavad programmi installeerides kellelegi õiguse siseneda oma arvutisüsteemi DNS-sätete muutmiseks.

Kaitsjatel on õigus, et arvutiprogramme levitatakse tihtipeale nn bundle-meetodit kasutades:

ühte paigaldusfaili on köidetud kokku (inglise keeles bundle) mitu programmi (peale kasutaja soovitud programmi veel vähemalt üks lisaprogramm). Kolleegiumi hinnangul on niisuguse meetodi kasutamine karistusõigusliku nõusoleku seisukohast probleemitu juhul, kui lisaprogrammide paigaldamine tehakse kasutajale üheselt selgeks. Üheselt on seda võimalik selgeks teha näiteks seeläbi, et installeerimisprotsessi käigus kuvatakse kasutajale hüpikaken, millel on lühidalt ja arusaadavalt selgitatud, et peale põhiprogrammi paigaldatakse ka mingi muu programm. Eriti arusaadav on selline selgitus juhul, kui tekstile lisatakse ka mingi illustratsioon (nt uue tegumiriba puhul tuuakse välja pilt, millel kujutatakse töölauda, mille äärde on see uus tegumiriba lisatud). Kui arvutikasutaja klõpsab sellise akna all olevat nuppu "Nõustun", saab rääkida sellest, et ta annab programmi paigaldamiseks teadliku nõusoleku. Kui mõni arvutikasutaja on siiski sedavõrd hooletu, et

ta ei tutvu ka sellise üheselt arusaadava teabega ja paigaldab lisaprogrammi teadmatult, ei ole võimalik arvutikasutaja nõusolekut jaatada. Siingi aga välistab programmi levitaja vastutuse KarS § 17 lg 1: levitajal ei ole tahtlust selle osas, et kasutajad käituvad sedavõrd hoolimatult, et ei tutvu selgelt arusaadavaks tehtud informatsiooniga lisaprogrammi paigaldamise kohta.

nõusoleku

tsiviilõiguslik

analüüs.

Kasutajale

kuvatav

litsentsileping

kujutab

endast

tüüptingimustega lepingut võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 tähenduses. Nimelt sisaldas see leping tingimusi, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja mida programmilevitaja kasutas arvutikasutaja suhtes, kes ei olnud võimeline mõjutama tingimuste sisu. Mõnel juhul ei muutu tüüptingimused üldse lepingu osaks. Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta VÕS § 37 lg 3 järgi tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Eelnevast tulenevalt oli väidetav lepingupunkt DNS-Changeri paigaldamise kohta oma sisust lähtudes sedavõrd ebatavaline, et arvutikasutaja ei võinud selle olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata: meediapleier või videokoodek ei ole vähimalgi määral seotud arvuti internetisätetega. Seega ei olnud kõnealune lepingupunkt litsentsilepingu osa ning sel ei oleks ka tsiviilõiguslikult tähendust.

KarS § 217 lg 1 järgi pole karistatav siiski mitte igasugune õigustatud isiku nõusolekuta

arvutisüsteemile juurdepääsu hankimine: tarvis on, et toimija kõrvaldaks kaitsevahendi või väldiks seda. Süüdistuses ei ole otsesõnu kirjeldatud, milline kaitsevahend praegusel juhul kõrvaldati või mida välditi. Kohtukõnes viitab prokurör tulemüüri vältimisele. Tulemüür kujutab endast arvutiprogrammi, mis otsustab teatud parameetrite alusel, kas arvutisüsteemi ja interneti vahelist andmesidet lubada või mitte. Seega takistab tulemüür siis, kui keegi üritab interneti kaudu siseneda arvutisüsteemi (nt internetiseadete muutmiseks). Niisiis kujutab vastava programmi installeerimine mitteteadliku kasutaja käe läbi endast arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist tulemüüri vältimise teel. Tänapäeva operatsioonisüsteemidele on tulemüürid üldjuhul sisse ehitatud; samuti on tulemüürid paigaldatud ruuteritele. Seetõttu on süüdistus piisav, et analüüsida KarS § 217 lg 1 koosseisuelementi "kaitsevahendi kõrvaldamine või vältimine".

Isegi kui nelja miljoni nakatunud arvutisüsteemi hulgas oli selliseid, millel endal või millega

ühendatud ruuteril aktiivset tulemüüri ei olnud, saab jaatada kuriteo toimepanemist ka nende arvutisüsteemide suhtes. Need arvutid olid KarS § 217 lg 1 teoobjektina küll objektiivselt kõlbmatud

KarS § 26 lg 1 tähenduses, ent DNS-Changeri levitajad lähtusid arusaamast, et arvutid on kaitsevahendiga kaitstud. Süüdistatavad on infotehnoloogiaga väga hästi kursis olevad isikud ja teadsid, et valdav osa internetti ühendatud arvutisüsteeme on võrguülese sisenemise vastu kaitstud. Niisiis nad möönsid, et konkreetne arvutisüsteem on kaitstud ja tegutsesid kaitsevahendi vältimise tahtlusega ning realiseerisid kaitsmata arvutisüsteemide suhtes KarS § 217 lg 1 kõlbmatu katse koosseisu.

Kui aga DNS-Changeri internetti laadimine leidis aset ajavahemikul 1. jaanuar 2006 kuni

23. märts 2008 (vt käesoleva otsuse p 181–183), ei täitnud see sel ajal kehtinud KarS § 206 lg 1 koosseisu. Sellel perioodil nägi KarS § 206 lg 1 ette karistuse arvutis olevate andmete või programmi ebaseadusliku vahetamise, kustutamise, rikkumise või sulustamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, samuti arvutisse andmete või programmi ebaseadusliku sisestamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Kuna olulise kahju tekitamist pole süüdistatavatele süüks pandud ega kohtud tuvastanud, siis pole tuvastatud ka KarS § 206 lg-le 1 vastava teo toimepanemine. (7) KarS § 207

mõjutatakse

süsteemi

korrapärast

funktsioneerimist,

kusjuures

häirimine

tähendab

vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine.

veebilehtedele, osa internetilehekülgede külastamise blokeerimine ja veebilehtede poolt kasutajale näidatava sisu (st reklaamide ja linkide) asendamine.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus veenvalt ümber lükanud kaitsjate

argumendid, et arvutikasutajatel ei tekkinud DNS-Changeri tõttu veebis liikumisega probleeme. Nimelt tugineb ringkonnakohus Ameerika Ühendriikide süüdistusakti lisadele, arvutikasutajate ekirjadele ja asjatundja H. P. ütlustele, millest ilmneb, et mõnedele veebilehtedele kasutajad ligi ei pääsenud.

Nii

näiteks

kuvati

kasutajatele

Netflixi,

Apple'i,

USA

maksuameti

ja

viirustõrjeprogrammide lehekülgede asemel n-ö valed veebilehed. Need lehed kuvati seetõttu, et enne seda oli kasutajate arvutites muudetud DNS-sätteid. Kui nakatunud arvuti kasutaja oli sisestanud brauseri aadressiribale mingi aadressi, pöördusid arvutid selle tähtede kujul sisestatud aadressi (nt www.irs.gov) IP-aadressi saamiseks süüdistatavate hallatavate DNS-serverite poole. Selle asemel, et edastada kasutaja arvutile see IP-aadress, mis oli seotud kasutaja poolt tähtede kujul sisestatud aadressiga (nt oli aadressiga www.irs.gov seotud IP-aadress 182.17.254.1), andsid DNS-serverid IPaadressi

(nt

aadressi

183.18.255.2),

mille

kasutajale

edastamise

eest

said

nad

reklaamivahendusfirmadelt raha. Kasutaja selle IP-aadressiga seotud veebilehte aga külastada ei soovinud. Selline tagajärg (vale veebilehe kuvamine) kujutab endast internetikasutamise (arvutisüsteemi üks toimimise liike KarS § 207 lg 1 tähenduses) häirimist.

Samuti vastab KarS § 207 lg 1 koosseisule n-ö vale reklaami kuvamine. Kui DNS-sätteid

muudetud ei oleks, oleks arvutikasutajale kuvatud teistsugust reklaami kui see, mis talle tegelikult kuvati. Seega häiriti interneti korrapärast kasutamist e interneti sellist kasutamist, mis oli võimalik enne DNS-Changeri tehtud muudatusi endiste internetiseadete abil. Kuivõrd selline tagajärg saavutati ilma arvutikasutaja nõusolekuta DNS-seadeid muutes, oli häirimine ebaseaduslik KarS § 207 lg 1 tähenduses.

DNS-Changeri internetti laadimine ei kujuta endast arvutikelmust KarS § 213 mõttes.

Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul).

Arvutikelmuse

puhul

peab

ebaseaduslik

sekkumine

andmetöötlusprotsessi

tooma

kaasa

andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). Teole vahetult järgneva varalise kahju tekkest kannatanul või varalise kasu vahetust saamisest kellegi poolt praegusel juhul rääkida ei saa. Nimelt ei saanud keegi varalist kasu (ega tekkinud kellelegi varalist kahju) vahetult DNS-sätete muutmise tõttu. Süüdistatavad said varalist kasu seeläbi, et reklaamivahendajad maksid neile raha, kui DNS-Changeriga nakatunud arvutite kasutajad tegid kindlad klõpsud. Isegi kui vahetuse-element kõrvale jätta, langeb arvutikelmuse koosseis ära varalise kahjuga seotud probleemide tõttu. Esiteks ei ole saadud kasu ja tekkinud kahju samased: kasu on reklaamivahendajate poolt makstud summad, aga kahjuna tuleb kõne alla see, et osa äriühinguid ei saanud oma reklaami suunata nii paljudele inimestele, nagu nad soovisid, ja seetõttu jäi neil saamata kasu, mida nad oleksid saanud siis, kui reklaami oleks näinud rohkem inimesi, kellest osa oleks ehk ka nende tooteid ostnud. Teiseks tekib eeltoodu põhjal küsimus, kas üldse on võimalik rääkida varalisest kahjust, sest sisuliselt tuleb varalise kahjuna kõne alla vara suurenemise ootuse äralangemine. Sellisel juhul tuleb aga varalist kahju jaatada vaid juhul, kui vara suurenemise ootuste realiseerumine oli sedavõrd kindel, et neile tuleb omistada majanduslik väärtus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-14, p 11.1). Viimaks välistab kahjust kõnelemise asjaolu, et kahjule ei ole süüdistuses viidatud. (III) Rahapesu (1) Rahapesu objekt

Süüdistuse ja ringkonnakohtu poolt tuvastatu kohaselt on reklaamivahendajad kandnud

süüdistatavate kontrolli all olevate äriühingute pangakontodele kokku 23 862 344 dollarit 86 senti ja 234 000 eurot: Onwa Ltd. kontodele 16 371 421,86 USA dollarit, Lintor Ltd. kontodele vähemalt 3 202 473 dollarit ja Furox ApS-i kontodele 4 288 450 dollarit ning 234 000 eurot. Prokuratuuri ja ringkonnakohtu hinnangul pesid süüdistatavad sellest kuritegelikult saadud rahast 21 936 547 dollarit ja 234 000 eurot. Kaitsjad aga väidavad, et süüdistuses kirjeldatud ulatuses ei saa rahapesust kõneleda juba seetõttu, et DNS-projektist said süüdistatavad tulu vaid 3 714 474 dollarit.

(2) Kõne alla tulevad rahapesuteod

Ringkonnakohus leidis, et tegelike majandussuhete puudumisele viitavad elektronkirjad,

millest nähtub, et rahaülekannetega väidetavalt seotud lepingud on sõlmitud tagantjärele. Kaitsjate arvates on selline väide paljasõnaline, sest ringkonnakohus pole konkreetsetele e-kirjadele ja lepingutele viidanud. Kolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus ei analüüsinud üksikasjalikult ekirjade sisu, viitas ta kriminaaltoimiku konkreetsetele köidetele ja lehekülgedele ning sedastas seal leiduvate e-kirjade põhjal, et pangaülekannetel puudus äriline alus. Kolleegiumi hinnangul on asjakohased järgmised väljavõtted e-kirjadest, mis kinnitavad, et ülekannete eesmärk oli raha päritolu

varjamine, mitte majanduskäibes vajalikud tehingud: 1)

"Teeme nende krediidilepingute järgi, mille jääk on null, sellise paberi, et vastastikusel

kokkuleppel me lõpetame selle lepingu ja jääk selle laenu järgi jälle sama kuupäevaga (teisipäevaks) on null ja dateerida see teisipäevaga. Ja nagu ka selle paberi, millest ma rääkisin, teeme neid samuti kaks varianti." (Vladimir Tšaštšini 7. aprilli 2011. a meil J. Š.-le (kd 13, tl 29)); 2) "Kanda nädala lõpuks üle, ütleme reedeks, 750 000 USD Furoxilt sinu kontorisse. Ma ütlen, milline tuleb makse selgitus. [..] Kui Nordea või Küprose panga jaoks on vaja lepingut, teeme me laenulepingu." (Vladimir Tšaštšini 16. novembri 2011. a meil Valentina Tšaštšinale (kd 15, tl 110)); 3) "Onwa rahaülekanne, ilmselt kuna summa on suur, siis nõuavad mingit tõendavat dokumenti rahaülekande päritolu kohta" (M. A. 24. novembri 2009. a meil K. Poltevile (koopia Vladimir Tšaštšinile) (kd 18, tl 74)); 4) "Kostja: tehke leping Onwa Ltd ja Tamme Arenduse vahel kapitali käsundamise kohta nagu ühe juba tegite, ainult vahetage kuupäev. Lepingu kuupäev olgu nüüd 01.12.2009. Protsentide jaotus – 90% kasumist Onwa, 10% Tamme." (Vladimir Tšaštšini 10. detsembri 2009. a meil M. A.-le ja Valentina Tšaštšinale (koopia K. Poltevile) (kd 18, tl 80)); 5) "Et Eesti pankadel ei tekiks küsimusi, pane tegevuseks mingi konsulteerimine, ma arvan, ja ongi kõik. Ja kõrvaltegevuseks võib panna laenuandmise." (Vladimir Tšaštšini 12. septembri 2010. a meil Valentina Tšaštšinale (koopia K. Poltevile) (kd 19, tl 146)); 6)

D. Jegorovi arvutisse salvestatud vestlus suhtlusprogrammis Jabber kasutajate "dmitri" ja

"wmewme" vahel 2011. aastal: "Mul on vaja selle kontoriga sõlmida "leping", et raamatupidamises kõik läbipaistev oleks", "Kuidas lepingut siis ametlikult vormistame?", "Ja mida see leping üldse puudutab?", "Ma siis valmistan ette mingisuguse "dokumendi" ja saadan sulle" (kd 33, tl 43); 7) D. Jegorovi arvutisse salvestatud vestlus suhtlusprogrammis Jabber, kus üks vestleja palub teisel korduvalt üle kanda erinevaid rahasummasid erinevatele adressaatidele (s.h nt Novatech OÜ-le), kusjuures ülekandja küsib, mida ta peaks kirjutama makse selgitusse (kd 33, tl 67–70).

Prokuratuur ja ringkonnakohus on rahapesu koosseisu põhjendamisel tuginenud ka sellele, et

süüdistatavad näitasid Vladimir Tšaštšini rolli erinevates äriühingutes tegelikust vähem olulisena või varjasid seda sootuks. Ainuüksi enda ärilise tegevuse varjamine teiste isikute eest ei kujuta endast veel rahapesu. Rahapesust saab kõneleda siis, kui isik enda rolli pisendades või peites juhib teisi isikuid eksimusse RahaPTS § 4 lg 1 mõttes. Praeguses asjas tuleb kõne alla see, et Vladimir Tšaštšin soovis, et tema isikut konkreetsete äriühingute ja seeläbi nende äriühingute kaudu käsutatud kuritegelike varadega ei seostataks ehk Vladimir Tšaštšin soovis varjata oma omandiõigust vara osas või varaga seotud muid õigusi RahaPTS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et inimene võib varjata enda seost konkreetse varaga ka seeläbi, et jätab mulje, justkui kuuluks vara tema sugulastele. Asjaolu, et sellisel juhul võib varjamise tuvastamine olla lihtsam kui juhul, kus varaomanikena näidatakse perekonnaringist väljapoole jäävaid isikuid, ei välista varjamist, sest RahaPTS § 4 lg 1 puhul pole varjamise n-ö kvaliteet iseenesest oluline. Õiguslikult käsitatakse vara teistele isikutele kuuluvana, mis moonutab tegelikku olukorda.

Samas nõustub kolleegium kaitsjatega, et ringkonnakohus on vääralt leidnud, et Vladimir

Tšaštšin varjas oma seotust Taani äriühinguga Furox ApS. Vladimir Tšaštšin oli Taani äriregistri kohaselt selle äriühingu osanik ja juhatuse liige. Asjaolu, et Eesti menetlejal ei ole teadmiste või pädevuse puudumise tõttu võimalik välisriigi äriregistrile ligi pääseda sama hõlpsalt nagu Eesti äriregistrile, ei tähenda, et välisriigi äriühinguga seotud ja vastava riigi äriregistrisse kantud isikud oma seoseid äriühinguga Eesti võimude eest varjavad.

Valentina Tšaštšina ütlused on kolleegiumi hinnangul põhjendatult kõrvale jäetud.

Ringkonnakohus märgib, et eeluurimisel eitas Valentina Tšaštšina oma tegevust erinevates äriühingutes ega osanud konkreetsetele küsimustele vastata – seda kogu võrdlemisi kaua kestnud kohtueelse menetluse jooksul. Kohtumenetluses aga hakkas Valentina Tšaštšina andma detailseid ütlusi ja kinnitas, et tema võttis vastu olulisi otsuseid. Veenev on ringkonnakohtu seisukoht, et selline vastuolu ei ole usutavalt seletatav sellega, et kohtueelses menetluses ei saanud Valentina Tšaštšina tutvuda äriühingu dokumentatsiooniga: esiteks ei palunudki ta seda vahi all viibides ja teiseks ei meenunud talle midagi ka vahi alt vabanemise ja kohtumenetluse alguse vahelisel ajavahemikul.

(Vladimir Tšaštšini 8. aprilli 2011. a meil Valentina Tšaštšinale (koopia J. Š.-le) (kd 13, tl 18)); 2) "Anna palun volitus, mille sa tegid kloostri kohta ja allkirjastame ema ja isa kaardiga" (Vladimir Tšaštšini 2. augusti 2011. a meil J. Š.-le (kd 15, tl 83)); 3) "Ja firmat Küprosel samuti mu ema nimele. Firma peab kindlasti kandma nime: Onwa Limited" (Vladimir Tšaštšini 11. juuni 2009. a meil K. Poltevile (kd 18, tl 21)); 4) "Ühelt poolt kirjutan alla mina, teiselt poolt ema. Ema allkirja tõmbame mõnelt dokumendilt. Otsige midagi sobivat ema allkirjaga. Ja saadame faksiga, et kvaliteet oleks kehvavõitu." (Vladimir Tšaštšini 24. novembri 2009. a meil M. A.-le ja K. Poltevile (kd 18, tl 74)); 5) "Tamme poolt kirjutab alla mu isa, Onwa poolt ema." (Vladimir Tšaštšini 10. detsembri 2009. a meil M. A.-le ja Valentina Tšaštšinale (koopia K. Poltevile) (kd 18, tl 80)); 6) "Kui on mingid peod või keegi sõidab kuhugi.. siis meie ei tööta Ljoha ja Vovkaga. Teisisõnu, me oleme üksnes kui sõbrad, äris meid midagi ei seo. Seda on vaja kindlasti teada; ja mitte kellelegi kogemata midagi öelda." (Vladimir Tšaštšini 10. jaanuari 2008. a meil D. Jegorovile ja T. Gerassimenkole (kd 33, tl 72)).

Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et on tuvastatud Vladimir Tšaštšini

osaluse (omandiõiguse) varjamine erinevates äriühingutes (Credit Union OÜ, IT Consulting OÜ, Novatech OÜ, OÜ Infradata ja Tamme Arendus OÜ) eesmärgiga peita tema seotust kuritegelikul teel saadud varaga. (5) Ülejäänud rahapesu vastutuse eeldused

Süüteo subjektiivse koosseisu tasandil ei mängi rolli, kas teo toimepanija peab tegu

õiguspäraseks või mitte. Tahtlike deliktide (nagu ka rahapesu) puhul tuleb subjektiivse külje juures analüüsida, kas isikul on tahtlus objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Kohtute poolt tuvastatust ilmneb, et süüdistatavad pesid raha tahtlikult: nad teadsid, et teevad rahaga erinevaid tehinguid eesmärgiga varjata raha päritolu (KarS § 16 lg 2).

Teo ebaseaduslikkuse mitteteadmisel võib olla tähendus süü tasandil seoses keelueksimusega

KarS § 39 lg 1 mõttes: kui süüdistatav ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on talle vältimatu, ei saa teda süü puudumise tõttu süüdi tunnistada. Praegu pole alust kõneleda sellest, et süüdistatavad ei olnud teadlikud oma tegevuse keelatusest. Süüdistatavate konspiratiivne ja pika aja jooksul aset leidnud käitumine viitab sellele, et nad olid raha pesemise keelatusest teadlikud. Ka asjaolu, et kuritegeliku ühenduse juht Vladimir Tšaštšin oli varem rahapesu eest karistatud, näitab üheselt, et keeld raha pesta oli arusaadav. Niisiis ei tegutsenud süüdistatavad keelueksimuses. (IV) Kuritegelik ühendus

Süüdistatavad on süüdi tunnistatud ka KarS § 394 lg 2 p 4 järgi e rahapesus kuritegeliku

ühenduse poolt. See norm on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu, mis ei tähenda siiski, et ringkonnakohtu süüditunnistav otsus tuleb selles osas tühistada. Ka juhul, kui pärast teo

toimepanemist muudetakse seadust (nt tunnistatakse seni maksvusel olnud norm kehtetuks), tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi – seda juhul, kui tegu on olnud pidevalt karistatav ka pärast teo toimepanemist (KarS § 5 lg 2). Seega tuleb kohtul kontrollida, kas tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ja kas ta on olnud jätkuvalt karistatav ka pärast seda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 23).

Ringkonnakohus on näidanud arusaadavalt, et Vladimir Tšaštšin, Valentina Tšaštšina,

T. Gerassimenko, D. Jegorov ja K. Poltev panid rahapesu toime sellise ühenduse raames, kus kõigil neil isikutel oli täita oma kindel roll. Nõustuda ei saa kassaatoritega, et kuritegelikust ühendusest kõnelemise välistab asjaolu, et süüdistatavad tegelesid mitme õiguspärase projektiga. Kui kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. Seega vastab süüdistatavate käitumine kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 394 lg 2 p-le 4.

Kuni 31. detsembrini 2014 KarS § 394 lg 2 p 4 järgi sanktsioneeritud tegu on kuriteona

jätkuvalt karistatav. Nimelt näeb KarS § 255 lg 1 ette sanktsiooni kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Ringkonnakohtu poolt KarS § 394 lg 2 p 4 kontrollimisel tuvastatu põhjal saab teha järelduse, et süüdistatavate teod vastavad KarS § 255 lg 1 koosseisule: nad panid need teod toime kuritegeliku ühenduse raames e nende tegude põhjal saab teha järelduse, et süüdistatavad kuulusid kuritegelikku ühendusse.

Hoolimata sellest, et Valentina Tšaštšina, T. Gerassimenko, D. Jegorovi ja K. Poltevi kõrval

täitis KarS § 394 lg 2 p 4 koosseisu ka Vladimir Tšaštšin, ei saa teda selle sätte järgi süüdi tunnistada. Seda seetõttu, et Vladimir Tšaštšini puhul neeldub nimetatud koosseis KarS § 256 lg-s 1. Nimelt leiab kolleegium, et Vladimir Tšaštšin on õigesti tunnistatud süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises KarS § 256 lg 1 järgi. Selles osas on ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendusi vaja mõnevõrra korrigeerida.

õige. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu.

Selline olukord ei ole võimalik KarS § 256 lg 1 esimese alternatiivi (kuritegeliku ühenduse

loomine) puhul. Loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015).

Eelöeldu tähendab, et KarS § 256 lg 1 kõrval sai isikut KarS § 394 lg 2 p 4 järgi karistada

üksnes juhul, kui ta pani toime mõne KarS § 394 lg 2 p 4 koosseisule vastava teo, mis ei vasta KarS § 256 lg-le 1. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 peab see tegu tänasel päeval vastama KarS § 255 lg-le 1. Seetõttu analüüsib kolleegium järgnevalt, milliseid tegusid on Vladimir Tšaštšinile ette heidetud.

Vladimir Tšaštšin värbas kuritegelikku ühendusse liikmeid. Nimelt tuleb pidada liikmete

värbamiseks KarS § 256 lg 1 mõttes seda, et Vladimir Tšaštšin rääkis varem Rove Digital OÜ-sse tööle palgatud Valentina Tšaštšina, T. Gerassimenko, D. Jegorovi ja K. Polteviga DNS-Changeriga teenitud raha pesemisest ja pakkus neile rahapesuprotsessis mingeid rolle.

Viimaks vastavad ringkonnakohtu tuvastatud teod ka kuritegeliku ühenduse juhtimise

koosseisule KarS § 256 lg 1 mõttes: Vladimir Tšaštšin suunas raha pesemist ja hoidis oma korraldustega kogu süsteemi töös. Süüdistuses on läbivalt viidatud sellele, et midagi toimus "Vladimir Tšaštšini korraldusel" või "Vladimir Tšaštšini ülesandel" – selle tuvastas ka ringkonnakohus.

Kolleegiumi hinnangul on kõik Vladimir Tšaštšinile süüks arvatud teod paigutatavad KarS

§ 256 lg 1 alla, sest need teod kujutavad endast kuritegeliku ühenduse loomist või selle juhtimist või ühendusse liikmete värbamist. Tuvastatud ei ole midagi sellist, mis vastab KarS § 394 lg 2 p 4 koosseisule, mida ei saa aga pidada kuritegeliku ühenduse organiseerimiseks KarS § 256 lg 1 tähenduses. Järelikult ei saa Vladimir Tšaštšinit süüdi tunnistada KarS § 394 lg 2 p 4 järgi. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. (V) Konfiskeerimine

KarS §-de 831 ja 84 alusel saab praeguses asjas konfiskeerida vaid rahapesu kui

kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo tulemusel saadud vara; samuti võib kohus mõista välja rahasumma üksnes äratarvitatud kriminaaltulu asendamiseks (vt nt Riigikohtu 31. oktoobri 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-13, p 19). See tähendab muu hulgas, et selle kriminaalmenetluse raames ei saa konfiskeerida isikult KarS § 831 alusel eelkuriteoga saadud vara ega eelkuriteoga saadud vara konfiskeerimist KarS § 84 alusel asendada. Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS §394 lg-ga 5.

Rahapesu vahetu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel

saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (RahaPTS § 4 lg 1). Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831

tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara (vt nt Riigikohtu määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-13, p 20).

Lisaks on Riigikohtu 31. oktoobri 2013. a määruse p-s 15 kriminaalasjas nr 3-1-1-96-13

selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina.

Muu hulgas konfiskeeriti ringkonnakohtu otsusega KarS § 831 lg 1 alusel kuriteoga saadud

vara Tamme Arendus OÜ-lt, Credit Union OÜ-lt, IT Consulting OÜ-lt, Infradata OÜ-lt, Novatech OÜ-lt, T. Gerassimenkolt, K. Poltevilt, Vladimir Tšaštšinilt ja Valentina Tšaštšinalt. Tamme Arendus OÜ, Credit Union OÜ, IT Consulting OÜ, T. Gerassimenko, K. Poltevi ja Valentina Tšaštšina suhtes on kohaldatud kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel. Samuti on KarS § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeeritud kuriteoga saadud vara kolmandatelt isikutelt E. C.-lt ja V. T.-lt. V. T. suhtes on kohaldatud ka vara konfiskeerimise asendamist KarS § 831 lg 2 p 1 ja § 84 alusel.

Kuriteoga saadud vara konfiskeerimisel ei ole ringkonnakohus pikemalt peatunud küsimusel,

kas tegemist on rahapesu kuriteoga saadud varaga, nentides vaid, et vara on saadud kuritegelikul teel (eelkuritegude toimepanemise tulemusena saadud vara käsutamise tagajärjel).

Kolleegium nõustub, et nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes said rahapesu

tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 831 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud.

Samas asub kolleegium seisukohale, et nende füüsiliste isikute puhul, kes on süüdistusakti

kohaselt olnud seotud eelkuritegude toimepanemisega ja samas said ka rahapesu tulemusena vara endale, ei ole tegemist rahapesuga saadud tuluga. Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. Seda ei ole aga praeguses menetluses tuvastatud. Siiski võib eelkuritegudega saadud vara või selle eest omandatud vara, kui sellega on tehtud rahapesule suunatud toimingud, konfiskeerida rahapesu objektina KarS § 83 lg 2 alusel. Seega peab kolleegium vajalikuks muuta Vladimir Tšaštšinilt, T. Gerassimenkolt ja K. Poltevilt vara konfiskeerimise õiguslikku alust ning konfiskeerida ringkonnakohtu otsusega nimetatud isikutelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeritud vara KarS § 83 lg 2 alusel.

Vara laiendatud konfiskeerimise kohta märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendustest nähtub, et G. G. ja N. Gapunovi puhul on alust eeldada, et vara on omandatud kuritegeliku tulu eest T. Gerassimenko ja Infradata OÜ arvel. Ringkonnakohtu otsuse p 21.8 kohaselt on kinnistu ostmiseks ja sellel eramu ehitamiseks raha saadud T. Gerassimenkolt, kes omakorda tasus selle eest eelduslikult DNS-projektiga saadud kuritegeliku tuluga. Vladimir Tšaštšinilt ja kolmandalt isikult E. C.-lt on konfiskeeritud ühisvara vastavalt KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Valentina Tšaštšinalt ja kolmandalt isikult V. T.-lt on samuti konfiskeeritud ühisvara vastavalt KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Ka selles osas viidatakse ringkonnakohtu otsuses asjaolule, et on alust eeldada vara omandamist Vladimir Tšaštšini kuritegeliku tulu arvel.

kuuluv

vara

pärineb

eeldatavalt

varasematest

kuritegudest

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-13, p 8). Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus praegusel juhul põhjendanud vara eelduslikku pärinemist T. Gerassimenko ja Vladimir Tšaštšini poolt varasemalt toimepandud kuritegudest, hinnates süüdistatavate ja kolmandate isikute ametlikke sissetulekuid ning omandatud vara väärtust. Menetluses ei ole samas tuvastatud konfiskeeritava vara pärinemist konkreetsetest eelkuritegudest, mistõttu ei ole võimalik järeldada, et tegemist oleks rahapesu objektiga, mille konfiskeerimisele rakenduksid eelnevates punktides kirjeldatud põhimõtted. Kohus on selgitanud, miks ta ei pea usutavaks isikute ütlusi selle kohta, et vara on saadud õiguspärasel teel, nt E. C. vanemate käest või säästude arvel. Kolleegium nõustub selle seisukohaga ja sellekohaste põhjendustega.

süüdistatavate

kontrolli

all

olevatele

äriühingutele.

Samuti

nähtub

kriminaalasjas kogutud tõenditest, et rahapesu käigus kanti osa sellest summast edasi ja kulutati seda erinevate esemete ostmiseks. Kaitsjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et eelkuritegudest saadud tulu, mis laekus süüdistatavate kontrolli all olevatesse äriühingutesse, oleks edasi kantud arvutikuriteo kaasosalistele, mistõttu Eestis konfiskeeritud vara puhul ei oleks tegemist rahapesu objektiga. Võimalikud kokkulepped tulu jaotuse kohta ei väära seda fakti. Kriminaalasjas ei ole tõendeid ka selle kohta, et Eesti kriminaalmenetluses konfiskeeritav vara langeb kokku USA kriminaalmenetluses arestitud või konfiskeeritud varaga.

K. Poltevi osas on kaitsjad asunud seisukohale, et K. Poltev sai IT Consulting OÜ-lt tasuna

16 998 eurot 97 senti, mis ei ole rahapesu objekt. Nagu selgitatud käesoleva otsuse punktis 248, on võimalik rahapesu objekti konfiskeerimine (küll mitte konfiskeerimise asendamine) ka olukorras, kus see objekt kantakse edasi lõpptarbimisse (sh dividendi või tasu maksmise teel).

Muud kaitsjate väited puudutavad peamiselt tõendite hindamist ringkonnakohtu poolt.

Kolleegiumi hinnangul ei tingi need väited kohtuotsuse tühistamist. (VI) Karistused, menetluskulud ja kokkuvõte (1) Karistused

Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus mõistis füüsilistest isikutest süüdistatavatele liiga

ranged karistused. Samuti on karistused vääralt reaalselt täitmisele pööratud. Kohus lähtus vaid kuriteo asjaoludest, aga jättis arvestamata süüdistatavatest isikutest lähtuvad eri- ja üldpreventiivsed aspektid. Teoga ei ole kellelegi kahju tekitatud. Süüdistatavaid ootab USA-s niikuinii karistus. Enamikku süüdistatavaid pole varem karistatud. Mitmel neist on lapsed. Valentina Tšaštšina on pensioniealine.

Tähendust ei ole sellel, et teoga ei ole kellelegi vahetult kahju tekitatud. Rahapesu kui

üldõigushüvesid rikkuva teoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-197-10, p 24) kellelegi vahetut kahju ei tekitatagi. Sellest hoolimata on aga seadusandja näinud KarS § 394 lg-s 2 karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Samuti ei ole oluline see, et isikuid võidakse karistada Ameerika Ühendriikides: USA-s toimub süüdistatavate suhtes menetlus küberkuritegude toimepanemises.

Ringkonnakohus märkis õigesti, et raamatupidamist ja rahaülekandeid teinud Valentina

Tšaštšina roll rahapesus oli väga oluline. Samuti suurendab Valentina Tšaštšina süüd see, et ta realiseeris mitte ühe, vaid kaks rahapesu kvalifitseerivat asjaolu. Esiteks pani ta teo toime kuritegelikus ühenduses. Teiseks pesi ta raha suures ulatuses, sealjuures sedavõrd suures summas, et ületas suure ulatuse määra mitu korda. Seega ei saa kahe kuni kümne aasta pikkust vangistust ette nägeva sätte alusel mõistetud nelja-aastast vangistust pidada liiga karmiks. Karistuse kergendamiseks ei anna alust ka see, et Valentina Tšaštšina on pensioniealine ja varem karistamata.

On tõsi, et eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt kõnelevad T. Gerassimenko kasuks

asjaolud, et ta ei ole varem kuritegusid toime pannud ja et tal on kaks last. Samas suurendab T. Gerassimenkogi süüd see, et ta realiseeris kaks KarS § 394 lg-s 2 sätestatud alust: pesi raha kuritegelikus ühenduses ja suures ulatuses, kusjuures temagi ületas suure ulatuse läve mitu korda. Sellest lähtuvalt ei saa tunduvalt alla sanktsiooni alumise kolmandiku jäävat kolme aasta ja kuue kuu pikkust karistust pidada T. Gerassimenko süüd ületavaks.

D. Jegorovile on mõistetud sanktsiooni alammäära üksnes minimaalselt ületav karistus: kahe

aasta ja kuue kuuline vangistus. Selline karistus, mis on mõistetud rahapesu kaks kvalifitseerivat asjaolu täitnud isikule, ei ole tema süüd ületav hoolimata sellest, et ta oli vaid kaasaaitaja, et ta on varem karistamata ja et tal on kaks last.

Kolleegiumi hinnangul ei esine asjaolusid, mis tingiksid süüdistatavate mõistetud karistuste

reaalselt täitmisele pööramata jätmise. (2) Menetluskulud

186 kajastuvast põhimõttest, et süüdistatav võib eeldada, et tema asi lahendatakse õigesti esimese astme kohtus ja edasikaebemenetluses peab ta kandma vaid põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-10-09, p 61).

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja leidis õigesti, et tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1

jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Menetluskulu on KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi seoses kriminaalmenetlusega tekkinud valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu, mis on mõistliku suurusega. Kolleegiumi meelest luges ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludeks liiga väikese summa OÜ Credit Union poolt kaitsjatele makstud tasust.

Kõigepealt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et mitmes köites sisalduvaid

mitmesaja lehekülje pikkusi kaitsjate teese tuleb lugeda ebamõistlikult mahukateks: kaitsjad oleksid pidanud oma väiteid esitama kokkuvõtlikumalt ja lühemalt. Seega saab pidada mõistlikult kulutatuks üksnes osa rahast, mida OÜ Credit Union tasus kaitsjatele ringkonnakohtule esitatud teeside koostamise eest.

Samuti on Riigikohus päri ringkonnakohtuga, et mõistlik ei ole kogu tasu, mis maksti

kaitsjatele süüdistatavatega nõu pidamise eest. Umbes nelja ja poole kuu jooksul (2013. aasta jaanuari keskpaigast kuni mai lõpuni) pidasid kaitsjad süüdistatavatega vanglas ja telefonitsi nõu ligi neljakümnel korral (kd 105, tl 201–206). Ehkki klientidega suhtlemine on kaitsetaktika kujundamiseks ja menetlusdokumentide koostamiseks vajalik, ei ole sedavõrd suures mahus konsultatsioonid põhjendatud.

Kassaatoritega tuleb nõustuda, et süüdistatavatele ei saa ette heita prokuröri apellatsioonile

vastamise õiguse kasutamist. Arvestades seda, et maakohtu otsus oli enam kui sada lehekülge pikk ja apellatsioon

üle

kaheksakümne

leheküljeline,

ei

ole

seitsmekümne

lehekülje

pikkune

apellatsioonivastus iseenesest ebamõistlikult pikk. Siiski on ringkonnakohtul õigus selles, et apellatsioonivastuses korratakse paljus maakohtu seisukohti ja seetõttu ei olnud kogu tasu, mida OÜ Credit Union kaitsjatele apellatsioonivastuse koostamise eest maksis, õigusteenuse osutamiseks vajalik.

Eelnevat

kokku

võttes

on

kolleegium

nõus

ringkonnakohtuga,

et

enamikku

apellatsioonimenetluses OÜ Credit Union poolt kaitsjatele makstud tasust ei saa pidada menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Siiski on põhjendatud kaitseväide, et mõistlikuks tuleb pidada enam kui vaid 22 tunni kestel tehtud kaitsjate tööd (kaitsjate tunnihind on 110 eurot, millele lisandub käibemaks – sellise tunnihinnaga saab 3000 euro eest teha u 22 tundi tööd). Kolleegiumi hinnangul tuleb mõistlikuks lugeda 100 tundi kaitsetööd. Seega oli menetluskulu suurus apellatsioonimenetluses 13 200 eurot, sh käibemaks (110 x 100 = 11 000 + 2 200). KrMS § 185 lg 1 järgi jääb see kulu riigi kanda.

Et Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, jäävad kassatsioonimenetluse

kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt riigi kanda. Kolleegiumi hinnangul ei saa kogu OÜ Credit Union poolt kaitsjatele makstud raha pidada mõistlikuks e menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.

Kaitsjatasu mõistlikkust analüüsides tuleb silmas pidada, kuivõrd olulisel määral kohus

kaitsjate väiteid arvesse võtab (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-114-14, p 1058). Praeguses asjas ei olnud enamik kassatsiooniväiteid kolleegiumi hinnangul põhjendatud.

Eelnevast lähtudes leiab Riigikohus, et mõistlikuks tuleb pidada kolmandikku OÜ Credit

Union poolt kaitsjatele makstud tasust. Seega jääb riigi kanda süüdistatava poolt Advokaadibüroole Lentsius & CASUS makstud tasust 1536 eurot, sh käibemaks (4608 : 3 = 1536), ja Advokaadibüroole Indela & Elunurm tasutust 11 290 eurot 33 senti, sh käibemaks (33 871 : 3 = 11 290,33), e kokku 12 826 eurot 33 senti. (3) Kokkuvõte

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.