Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-23-2858 31. märts 2025 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Saale Laos ja Nele Siitam Rahapesu Andmebüroo 13. ja 20. detsembri 2023. a taotlused vara riigi omandisse kandmiseks Taotleja Rahapesu Andmebüroo, esindajad Sirle Kalma ja Matis Mäeker Puudutatud isik Sergei Potapenko, esindajad vandeadvokaadid Paul Keres ja Karl Kask Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2024. a määrus Rahapesu Andmebüroo määruskaebus
25.novembri 2024. a istung
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde puudutatud isiku ja Rahapesu Andmebüroo 17. märtsil 2025 esitatud tõendid ja selgitused.
2.Jätta Rahapesu Andmebüroo määruskaebus rahuldamata ning nii Tallinna Halduskohtu
30.jaanuari 2024. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2024. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta määruste põhjendusi, lähtudes käesoleva määruse põhjendustest.
3.Jätta puudutatud isiku Riigikohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.
1.Rahapesu Andmebüroo (RAB) esitas Tallinna Halduskohtule 13. detsembril 2023 taotluse nr 1.2-1/88-1 anda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 57 lg 7 alusel luba kanda Sergei Potapenko (puudutatud isik) arvelduskontol nr X LHV Pank AS-is olev vara 20 373,97 eurot riigi omandisse (haldusasi nr 3-23-2858). Varem oli RahaPTS § 57 lg 1, lg 3 p 1 ja lg 6 alusel RAB-i ettekirjutustega kehtestatud samale kontole käsutuspiirang vastavalt 30 päeva, 60 päeva (vaidlustatud haldusasjas nr 3-23-856) ja halduskohtu loal üks aasta. Tallinna Halduskohtu
21.veebruari 2023. a määrusega asjas nr 3-23-371 antud loa alusel kehtestatud üheaastane käsutuspiirang pidi lõppema 27. veebruaril 2024.
2.RAB esitas Tallinna Halduskohtule 20. detsembril 2023 taotluse nr 1.2-1/92-1 anda RahaPTS § 57 lg 7 alusel luba kanda puudutatud isiku investeerimiskontol nr C LHV Pank AS-is olev vara (Apple Inc. (AAPL) aktsiad – kogus 66 859; Amazon.com, Inc. (AMZN) aktsiad – kogus 86 774; Meta Platforms, Inc. (META) aktsiad – kogus 69 852; Tesla, Inc. (TSLA) aktsiad – kogus 44 262; VanEck Video Gaming and eSports UCITS ETF (ESPO) osakud – kogus 389 484), mille
3-23-2858 turuväärtuseks oli 22. novembri 2022 seisuga 42 436,68 eurot, riigi omandisse (haldusasi nr 3-23-2925). Varem oli RahaPTS § 57 lg 1, lg 3 p 1 ja lg 6 alusel RAB-i ettekirjutustega kehtestatud samale kontole käsutuspiirang vastavalt 30 päeva, 60 päeva ja halduskohtu loal üks aasta. Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2023. a määrusega asjas nr 3-23-417 antud loa alusel kehtestatud üheaastane käsutuspiirang pidi lõppema 2. märtsil 2024.
3.RAB esitas Tallinna Halduskohtule 20. detsembril 2023 taotluse nr 1.2-1/93-1 anda RahaPTS § 57 lg 7 alusel luba kanda puudutatud isiku arvelduskontol nr Y Luminor Bank AS-is olev vara 23 214,53 eurot riigi omandisse (haldusasi nr 3-23-2927). Varem oli RahaPTS § 57 lg 1, lg 3 p 1 ja lg 6 alusel RAB-i ettekirjutustega kehtestatud samale kontole käsutuspiirang vastavalt 30 päeva, 60 päeva ja halduskohtu loal üks aasta. Tallinna Halduskohtu 23. veebruari 2023. a määrusega asjas nr 3-23-401 antud loa alusel kehtestatud üheaastane käsutuspiirang pidi lõppema 1. märtsil 2024.
4.Tallinna Halduskohus liitis haldusasjad ühte menetlusse nr-ga 3-23-2858.
5.RAB leidis taotlustes (koos täiendustega), et puudutatud isiku pangakontodel oleva käsutuspiiranguga vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi omandisse kandmise tingimused on täidetud.
5.1.RAB ei otsusta selle üle, kas rahapesu on toimunud. RAB-i haldusmenetluse eesmärk ei ole ka tagada kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamine, vaid rahapesu kahtluse kohta teabe kogumine, analüüsimine ja kontrollimine ning vajaduse korral abinõude rakendamine, et tagada kahtlusaluse vara säilimine. Vara käsutamise piirangute aluseks on RAB-i tuvastatud kuritegelikku laadi asjaolud, mis viitavad rahapesu toimepanemisele.
5.2.RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks peavad olema täidetud lisaks sättes nimetatud tingimustele ka sama paragrahvi lg-tes 1, 3 ja 6 sätestatud eeldused: 1) esineb kahtlus, et piiratav vara on seotud rahapesuga (RahaPTS § 57 lg 1); 2) piirang on vajalik vara säilimise tagamiseks (RahaPTS § 57 lg 3 sissejuhatav lause); 3) rahapesukahtlusega vara valdaja ei ole RAB-ile tõendanud vara legaalset päritolu (RahaPTS § 57 lg 3 p 1); 4) RAB-il pole õnnestunud teha kindlaks vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat (RahaPTS § 57 lg 6).
5.3.Esineb põhjendatud kahtlus, et kontodel olev vara pärineb kuritegelikust tegevusest (kelmus), mis on Ameerika Ühendriikides (USA) toimuva kriminaalmenetluse esemeks. RAB-i analüüsi kohaselt jõudis kannatanutelt saadud vara vaidlusalustele kontodele mitme äriühingu kaudu, mille tegelik kasusaaja on mh ka puudutatud isik. Varade edasikandmine viitab rahapesu tüpoloogiatele ja tegevusviisid näitavad kavatsust varjata vara tegelikku päritolu: vara kokkukogumine, vara kiire edasikandmine, kolme või enama nulliga lõppevate summade väärtuses ülekannete tegemine, vara paigutamine investeerimis- või muule vara väärtust kasvatavale kontole (muundamine), et see sobival hetkel integreerida reaalmajandusse, vara edasikandmine selge majandusliku põhjuseta läbi erinevate jurisdiktsioonide ja seal avatud kontode ning vara varjamine. Selgelt on eristatavad kõik rahapesu faasid: asetamine, kihistamine ja integratsioon ehk vara reaalne kasutamine. Vara segunemise tõttu kasutas RAB FIFO-meetodit (ing first in, first out).
5.4.RahaPTS § 57 lg-s 8 on sätestatud ümberpööratud tõendamiskoormus. Puudutatud isik vara valdajana ei ole esitanud ühtegi asjakohast tõendit vara legaalse päritolu kohta. Küsimus ei ole vaid tehingus kasutatud vahendite allikast ja päritolust, vaid selle vara algsest legaalsest päritolust. Kuna ülekanded toimusid puudutatud isikuga seotud isikute vahel, siis peaks puudutatud isik eelduslikult suutma anda mitme tehingu taguseid selgitusi. Euroopa Nõukogu rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitlusega tegeleva eksperdikomitee (MONEYVAL) 2022. a lõppraportist (lk 65, 6 C) lähtudes RAB puudutatud isikutelt suulisi selgitusi enam ei küsi. Miski ei takistanud isikul anda kirjalikke ütlusi. Kõigis käsutuspiirangute ettekirjutustes on isikut sellest võimalusest teavitatud. Isik ei ole RAB-ile kordagi ka teada andnud võimatusest vara legaalset päritolu tõendada, sh sellest, mida isik tõendada soovib, kui tal oleks juurdepääs tõenditele (nt mis võeti isikult kriminaalmenetluses läbiotsimisel ära). Tagamaks enese mittesüüstamise põhimõtte järgimine, ei ole haldusmenetluse 2(23)
3-23-2858 raames kaasaaitamiskohustust täites RAB-ile esitatud isikut ennast süüstavaid tõendeid võimalik kasutada kriminaalasjas.
5.5.RAB-il on jätkuvalt põhjendatud kahtlus, et vaidlusalustel kontodel olev vara pärineb kuritegelikust tegevusest või on selle asemel saadud vara ning seetõttu ei ole puudutatud isik vara tegelik legaalne omanik. Arvestades RAB-i kirjeldatud puudutatud isiku teokogumit, on keeruline järeldada, et puudutatud isik ei oleks tegelik kasusaaja või et ta oleks variisik. Variisiku olukord praegusel juhul aga ei kohaldugi, sest puuduvad selle olemuslikud tunnused. RAB on teinud mõistlikke jõupingutusi, kuid taotluse esitamise hetkeks ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ega tegelikku kasusaajat (RahaPTS § 57 lg 6). RAB on teinud 13 välispäringut 8 eri riiki ja tuvastanud puudutatud isiku süstemaatilise varjamistegevuse. Vara omanik või tegelik kasusaaja saab olla vaid keegi kannatanutest.
5.6.RAB ei vii läbi kriminaalmenetlust ja tal puudub ülevaade kriminaalmenetluse raames ära võetud varast, samuti ei ole RAB-il juurdepääsu kriminaalasjas kogutud tõenditele. RAB ei saa hinnata ega kommenteerida, kas kriminaalmenetlust alustatakse, kas see on juba alustatud või lõpetatud. Halduskonfiskeerimise puhul ei ole küsimuse all isiku (karistusõiguslik) süü ja karistamine ning täidetud ei pea olema samad koosseisu elemendid, mis kehtivad rahapesule (vt RahaPTS § 4). Halduskonfiskeerimiseks (RahaPTS § 57 lg 7) piisab kahtlusest, et vara on seotud rahapesuga. Rahapesu kahtluse sisustamine ei sõltu kuritegelike vahendite mahust (vrd RahaPTS § 49 lg 3).
5.7.Omandiõiguse riive tasakaalustamiseks näeb RahaPTS § 57 lg 7 ette, et vara omanikul on õigus riigi tuludesse kantud summa kolme aasta jooksul välja nõuda. RahaPTS § 57 lg 10 järgi on isikul õigus esitada tõendeid ka pärast seda, kui kohus on RAB-i taotluse rahuldanud ning vara on riigi omandisse kantud.
6.Tallinna Halduskohus jättis 30. jaanuari 2024. a määrusega RAB-i kolm taotlust rahuldamata (resolutsiooni p 1), kuna seaduses sätestatud eeldused (ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või vara tegelikku valdajat) vara riigi omandisse kandmiseks ei ole täidetud ning meede ei ole ka proportsionaalne. 9. veebruari 2024. a määrusega mõistis halduskohus RAB-ilt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulu 671 eurot ning jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
6.1.RahaPTS § 57 lg-s 7 ettenähtud halduskohtu loa nõue on küsitav, sest see ei tulene põhiseadusest ega ole vajalik ka isiku ära kuulamata jätmise tasakaalustamiseks. Regulatsioon on napp, sh määramaks, mida kohus peaks loa andmisel hindama. Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i ettekirjutus vara riigi omandisse kandmiseks on eraldi vaidlustatav. Eeltoodust lähtudes tuleb kohtul RahaPTS § 57 lg 7 alusel esitatud loataotluse lahendamisel kontrollida, kas vara riigi omandisse kandmine on asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud, sh arvestades, milliseid toiminguid saaks RAB veel teha enne käsutuspiirangu lõppu. Kui õiguspärase haldusakti andmine oleks selles ajaraamis väga suure tõenäosusega välistatud, võib kohus jätta ka taotluse rahuldamata. Samuti kontrollib kohus valitud meetme proportsionaalsust.
6.2.Vara riigi omandisse kandmise normide tõlgendamisel on oluline regulatsiooni, sh RahaPTS § 57 kujunemislugu. Eelnõu seletuskirjas (459 SE, Riigikogu XIII koosseis, lk 52) on viidatud eesmärgile rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. a direktiivi 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ, art 32 lg 7 nõudeid. RahaPTS § 57 lg-s 8 täpsustatakse võrreldes toonaseni kehtinud õigusega, et konto omanikku ei loeta automaatselt kontol oleva vara omanikuks ja tegelikuks kasusaajaks.
6.3.Euroopa Liidu (EL) õigus ei nõua vara konfiskeerimist, vaid analüüsi tulemuste edastamist pädevatele asutustele. Kohustust algatada rahapesu kahtluse korral kriminaalmenetlus on rõhutatud mh Euroopa Kohtu asjas C-790/19 – LG ja MH (p-d 48, 51 ja 62) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
23.oktoobri 2018. a direktiivis (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil. 3(23)
3-23-2858 RAB-i viidatud rahapesuvastase töökonna (Financial Action Task Force, FATF) soovitustel ja parimatel praktikatel ei ole üksikisikute õigusi piiravat mõju (vt C-790/19 – LG ja MH, p-d 60 ja 68). Kohtupraktikast on asjakohased RKHKm 3-20-664/10, 3-3-1-77-13 ja 3-3-1-33-13. Osa sellest jääb siiski aega, mil puudus RahaPTS § 57 lg-ga 8 analoogne säte.
6.4.RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud taotluse rahuldamise eelduseks on, et 1) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta (praegusel juhul täidetud), 2) taotluse on esitanud RAB või prokuratuur (praegusel juhul täidetud) ning 3) ei ole õnnestunud kindlaks teha 4) vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. Vara riigi omandisse kandmine eeldab ka 5) jätkuvat rahapesu kahtlust (RahaPTS § 57 lg 1). RahaPTS § 57 lg 6 näeb ette jagatud tõendamiskoormuse ning ka RAB-il tuleb teha mõistlikke jõupingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja. Seega peab ka RAB järgima uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6).
6.5.Asjassepuutuvatel kontodel oleva vara käsutamise piiramiseks on RAB teinud iga konto kohta RahaPTS § 57 lg-te 1, 3 ja 6 alusel kolm ettekirjutust. Kõigis ettekirjutustes on viidatud, et nende tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis. Need esitas RAB kohtule haldusasjades nr 3-23-371, 3-23-401 ja 3-23-417. Puudutatud isik ja tema esindaja said nendega piiratud ulatuses tutvuda alles nimetatud kohtumenetluste käigus (aastase käsutuspiirangu kehtestamisel). Neist võis puudutatud isik aru saada, et RAB-il on kahtlus, et tema kontodele laekunud raha on kriminaaltulu, mis on seotud USA-s menetletava kriminaalasjaga. Milliseid konkreetseid tehinguid RAB kahtluse alla seab, on puudutatud isik saanud teada alles praeguses kohtumenetluses. Lisaks viibis puudutatud isik kuni 12. jaanuarini 2024 vahi all ning 2022. a-l toimunud läbiotsimise käigus võeti puudutatud isikult ja temaga seotud isikutelt ära võimalikud dokumendid, millega saanuks RAB-i hinnatavaid asjaolusid tõendada.
6.6.RAB peab veenvalt põhjendama eelkõige järeldust, et kontol olev raha ei kuulu majanduslikus mõttes puudutatud isikule. RAB-i kahtlus on põhjendatud, kui konkreetsete rahaülekannetega seotud asjaoludest nähtub, et vaidlusaluse raha kontole kandmisel ei ole mõistlikku majanduslikku põhjust (st mingit tehingut ei ole toimunud, vaid muu isik üksnes hoiab raha selle tegeliku päritolu varjamiseks puudutatud isiku pangakontol). RahaPTS § 57 lg 8 ei tähenda, et RAB võiks ilma loogilise põhjenduseta järeldada, et isik, kelle nimel on pangakonto avatud, ei ole kontol oleva vara omanik või vara tegelik omanik või kasusaaja ei ole teada. Teisisõnu tuleb hinnata seda, millisel alusel raha puudutatud isiku kontole kanti (nt dividend, sõiduki müük), mitte aga seda, kust ja kuidas (s.o kas seaduslikult või mitte) saadi raha, mida puudutatud isikule kanda. Konto omanik peab tõendama, et tema ja rahaülekande tegija vahel oli tegelik ja õiguspärase sisuga majandustehing, ent ta ei pea tõendama, et rahaülekande teinud isik ise oli üle kantud raha saanud seaduslikul teel.
6.7.RAB ei saanud puudutatud isikult eeldada vara liikumise ahela „pimesi“ tõendamist. Vara riigi omandisse kandmine ei saa olla karistuslik meede juhuks, kui isik soovitud tõendeid ei esita. Tõendamiskoormust kuni eelkuriteoni ei ole RAB isikule kordagi selgitanud, kusjuures avalike allikate põhjal pidi RAB-ile olema teada, et puudutatud isik on esitanud kuriteokahtlusele oma vastuväited.
6.8.Vara riigi omandisse kandmise eesmärk on lahendada olukord, kus vara omanikuks on variisik, kes on vara loovutamisega nõus või on küll kinnitanud variisikuks olemist, kuid ei tee koostööd või pole kättesaadav, et vara riigile loovutada. Tegemist on seega varaga, mille suhtes keegi (sh variisik) pretensioone ei esita. Kui RAB on veendunud, et tegu on rahapesuga, siis edastatakse materjalid pädevale asutusele ja konfiskeerimise küsimused lahendatakse koos süüküsimusega. Kui vara tegelik omanik või kasusaaja on teada, aga kaheldakse vara legaalsuses, ei saa seda vara ära võtta ilma kriminaalmenetluseta. RAB-il ei ole kahtlust, et puudutatud isik võiks olla variisik, vaid RAB on veendunud, et puudutatud isik võib olla toime pannud eelkuriteo (kelmuse), mille jälgede varjamiseks pandi toime rahapesu, mille tulem on jõudnud puudutatud isiku kontole. Sellises olukorras on RAB kohustatud edastama materjalid pädevale asutusele süüteomenetluse algatamiseks (RahaPTS § 54 lg 3).
4(23)
3-23-2858
6.9.Seisukoht, et puudutatud isik ei ole saanud väidetava kelmuse teel tema valdusesse jõudnud vara omanikuks, ei sobitu ülejäänud õiguskorraga, sest vara omanik oleks õigussuhetes erinev. Võimalikelt kannatanutelt ei ole nende vara võetud ära salaja, varastades, vägivallaga või muul viisil nende tahte vastaselt. Tsiviilõiguslikult ei ole alust väita, et vara ei ole väidetava kelmuse toimepanija omaks saanudki, pettuse mõjul tehtud tehing ei ole automaatselt tühine.
6.10.RAB ei ole teinud ka mingeid toiminguid, et teha kindlaks, kas vara tegelikeks omanikeks võiksid olla kriminaalasjas kannatanutena õigusabipalves välja toodud või Eestis enda väljaandmismenetlusse kaasamist taotlenud isikud. RahaPTS § 57 lg 7 ei oleks USA-s asuvate kannatanute jaoks lisaks reaalne õiguskaitsevahend, sest RAB ei pea pärast vara riigi omandisse kandmist tegema enam pingutusi vara tegelike omanike leidmiseks. Kannatanutel oleks vara tagasisaamine tõenäolisem kriminaalmenetluses. Seega ei saa järeldada, et vara omanik või tegelik kasusaaja on jätkuvalt tuvastamata.
6.11.Vara riigi omandisse kandmine ei oleks praegusel juhul proportsionaalne. Nii näiteks mõjutab meetme vajalikkuse hinnangut asjaolu, et puudutatud isiku vastu on juba algatatud kriminaalmenetlus (USA-s või Eestis), sh samale õigusabitaotlusele tuginedes on puudutatud isiku mitmed varad kriminaalmenetluses kas analoogse või väga sarnase põhjendusega juba arestitud.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. aprilli 2024. a määrusega RAB-i määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2024. a määruse peale rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid muutis määruse põhjendusi (resolutsiooni p 2). Ühtlasi võttis ringkonnakohus puudutatud isiku menetlusdokumendile lisatud tõendid haldusasja materjalide juurde (resolutsiooni p 1) ja jättis RAB-i menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 3). 29. mai 2024. a määrusega mõistis ringkonnakohus RAB-ilt puudutatud isiku kasuks välja tema esindajakulu 671 eurot.
7.1.Puudutatud isiku tõendid tuleb vastu võtta. Nendega soovib ta tõendada, et Burfa kontserni äriühingutel oli legaalne majandustegevus, sh tegelesid Narva elektrijaamas krüptoraha kaevandamisega. Kuna asjas on muu hulgas vaidluse all, kas puudutatud isik peab esitama tõendid selle kohta, kas vara temale üle kandnud isik sai selle õiguspärasel teel (nt legaalsest äritegevusest), tuleb tõendid võtta asja õigeks lahendamiseks toimiku juurde.
7.2.RahaPTS § 57 lg 7 alusel esitatud RAB-i loataotluse rahuldamine eeldab, et 1) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud vähemalt üks aasta, 2) vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või alternatiivselt on vara valdaja teatanud kirjalikult soovist varast loobuda, 3) esineb jätkuv rahapesu kahtlus (vt ka RahaPTS § 57 lg 10). Lisaks, kontol oleva vara puhul käsitatakse konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata (RahaPTS § 57 lg 8).
7.3.Ei vaielda järgmiste asjaolude üle: vara käsutamise esmasest piiramisest oli taotluste esitamise ajaks möödunud enam kui aasta; puudutatud isik kui vara valdajana käsitatav isik ei ole teatanud soovist varast loobuda; puudutatud isiku pangakontodele raha üle kandnud isik ei ole väitnud tehingute mittetoimumist ega toimunud ülekannete alusetust; RAB-il on jätkuvalt kahtlus, et puudutatud isiku kontodel piiratud vara on seotud rahapesuga.
7.4.Üksnes osaliselt saab nõustuda RAB-i seisukohaga, et RahaPTS § 57 lg-te 8 ja 10 järgi ei saa jätkuva rahapesu kahtluse korral pidada pangakonto omanikku tema kontol oleva vara (nõudeõiguse) omajaks või tegelikuks kasusaajaks, vaid üksnes teadmata isikule kuuluva vara valdajaks (s.o konto omaniku omandiõiguse mitte-eeldus kehtib kuni rahapesu kahtluse ümberlükkamiseni ehk vara legaalse päritolu tõendamiseni). Kui rahapesu kahtlus jääb käsutuspiirangu tähtaja lõpuni puudutatud isiku poolt kõrvaldamata, ei saa RahaPTS § 57 lg-t 8 tõlgendada viisil, et ainuüksi konto omaniku omandiõiguse mitte-eeldus on piisav selleks, et kanda kontol olev vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi omandisse. RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatud kontoomaniku omandiõiguse eelduse välistusest ei tulene järeldust, et kui konto omanik ei lükka rahapesukahtlust ümber, siis ei olegi kontovara (nõudeõiguse) omaja või tegelik kasusaaja mitte konto omanik, vaid tuvastamata isik. RahaPTS § 57 lg 8 ei muuda tsiviilõiguslikke suhteid, st ei lõpeta ega välista kellegi omandiõigust. Ka kriminaalmenetlusliku 5(23)
3-23-2858 laiendatud konfiskeerimise aluseks ei ole mitte eeldus, et isik ei ole vara omanik, vaid eeldus, et isik on vara omandanud kuriteo toimepanemise tulemusel või sellise vara arvel. Seejuures piisab vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks (s.o vara arestimiseks) küll põhjendatud kahtlusest, kuid vara tegelikuks konfiskeerimiseks peavad selle kuritegeliku päritolu eeldust põhistavad asjaolud olema tõendatud.
7.5.Õige on halduskohtu seisukoht, et RahaPTS § 57 lg 7 võimaldab kanda riigi omandisse üksnes n-ö peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesukahtlusega vara. RahaPTS § 57 lg 7 alusel saab kontol olevat vara, millest konto omanik ei soovi loobuda, riigi omandisse kanda üksnes siis, kui on tõendatud, et vara ei oleks pidanud kõnealusele kontole üldse jõudma (nt RKHKm 3-20-664/10). Puuduvad tõendid, et makse algne tegija ei oleks soovinud vaidlusalust raha puudutatud isiku pangakontodele üle kanda, ammugi ei saa alusetuks või tahtevastaseks pidada seda, et puudutatud isik kandis vara enda ühelt kontolt enda teisele kontole.
7.6.Halduskohus on põhjalikult selgitanud RahaPTS § 57 kujunemislugu. RahaPTS-i eelnõu menetlemist kajastavatest materjalidest ei nähtu, et seaduseelnõu ettevalmistajad oleksid soovinud RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestada pööratud tõendamiskoormuse. Pööratud tõendamiskoormust on püütud RahaPTS §-s 57 sätestada 2018. a lõpus algatatud eelnõuga (vt 771 SE eelnõu algteksti § 8 p-d 3–7 ja seletuskirja lk-d 64–68, Riigikogu XIII koosseis), mis aga seaduseks ei saanud. Seejuures loobuti asjaomastest sätetest juba enne eelnõu esimest lugemist, sest nende põhiseaduspärasuses oli alust tõsiselt kahelda (vt eelnõu I lugemise teksti ja seletuskirja).
7.7.Jätkuv rahupesu kahtlus on piisav selleks, et seada RahaPTS § 57 lg-te 1, 3 ja 6 alusel piirangud vara käsutamisele, kuid mitte selleks, et kanda vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi omandisse. Kuna RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks ei piisa kõrvaldamata rahapesukahtlusest, siis ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust, kas ja millises ulatuses oli puudutatud isikule teada, mille kohta tal tuleks RAB-ile tõendeid esitada. Tuleb siiski nõustuda halduskohtuga, et RAB ei saanud puudutatud isikult eeldada tõendite esitamist kuni väidetava eelkuriteoni välja. Üldjuhul on alust eeldada, et kui RAB on seadnud kontole saabunud varale käsutuspiirangu, siis on konto omanikule ka lisaselgitusteta arusaadav, et vara legaalse päritolu tõendamiseks tuleks tal esitada RAB-ile tõendid selle tehingu või toimingu kohta, mille alusel vara kontole laekus. Kui RAB-i hinnangul ei ole esitatud tõendid piisavad, et rahapesu kahtlust ümber lükata, siis tuleks seda puudutatud isikule selgitada (nt viidates kahtlusele, et tehing on näilik) ning anda võimalus esitada lisatõendeid. See ei tähenda, et RAB peaks ühtlasi kõik enda n-ö kaardid (luureteabe) avama, sest RahaPTS § 57 lg-d 1, 3 ja 6 ei nõua puudutatud isikult mitte RAB-i kahtluste ümberlükkamist, vaid vara päritolu tõendamist.
7.8.Kuna RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, puudus halduskohtul vajadus hinnata meetme proportsionaalsust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.RAB palub määruskaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2024. a määrus täies ulatuses ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada RAB-i 13. ja 20. detsembril 2023 esitatud taotlused ja anda luba puudutatud isiku vaidlusaluse vara (vt käesoleva määruse p-d 1–3) riigi omandisse kandmiseks. Samuti palub RAB jätta puudutatud isiku menetluskulu tema enda kanda. Määruskaebuse põhjendused on järgmised.
8.1.Kohtupraktika RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamisel on vastuoluline.
8.2.Kohtuasjas on kolm põhiküsimust: 1) kas jätkuv rahapesukahtlus on piisav vaid käsutuspiirangute seadmisel (RahaPTS § 57 lg-d 1, 3 ja 6) või ka riigi omandisse kandmisel; 2) kas RahaPTS § 57 lg 7 alusel saab kanda riigi omandisse kohtute nimetatud erandiga vaid n-ö peremehetu vara; 3) kas RahaPTS § 57 lg 8 muudab tsiviilõiguslikke suhteid ja mida tähendab omandiõiguse eelduse välistus.
8.3.RahaPTS § 57 lg 7 (koosmõjus lg-tega 1, 3, 6 ja 10) eeldused on täidetud. Lg-t 7 tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt – lg-te 1, 3 ja 6 alusel käsutuspiirangutel puuduks mõte, kui pärast aasta möödumist 6(23)
3-23-2858 tuleks piirangud lihtsalt lõpetada; samuti muutuks sisutühjaks lg 8 pööratud tõendamiskoormus. Haldusasjas nr 3-23-856 (üheaastaste käsutuspiirangute ettekirjutuste vaidlus) on halduskohus juba kontrollinud, et esineb rahapesukahtlus, käsutuspiirang on vajalik vara säilimiseks, puudutatud isik ei ole tõendanud vara legaalset päritolu, RAB-il ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku. Menetluslik olukord ei ole muutunud: rahapesukahtlus on jätkuvalt olemas (sh varjamisel esinevad kõik rahapesu faasid, s.o asetamine, kihistamine ja integratsioon), puudutatud isik ei ole vara legaalset päritolu tõendavaid dokumente esitanud. EL-i õigus ja FATF-i soovitused ei nõua küll halduskonfiskeerimist, kuid riigi tegevus, mis võib olla tehniliselt kooskõlas FATF-i soovitustega, ei pruugi seejuures olla efektiivne.
8.4.Arusaam, et RahaPTS § 57 lg 8 ei muuda tsiviilõiguslikke suhteid, on vastuolus RahaPTS-ga. Viidatud säte lähtub kohtupraktikas kujunenud arusaamadest, et konto omanikul on nõudeõigus panga vastu, sätestades ümberpööratud tõendamiskoormuse. Puudutatud isik teab ise kõige paremini, mis tõendid võiksid tõendada vara legaalset päritolu. RahaPTS § 57 lg 8 on erinorm ning asjaõigusseadus (AÕS) ega tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) ei kohaldu. Ka ei kohaldu praegusel juhul variisiku (vrd tegelik kasusaaja – isik, kes tegelikult kontrollib vara või saab sellest kasu) kontseptsioon. Vara omanik ja tegelik kasusaaja saab olla vaid vahendite puhul, mis on saadud legaalsel teel. On põhjendatud kahtlus, et puudutatud isik konto omanikuna ei ole vaidlusaluse vara omanik ega tegelik kasusaaja ning vara pärineb kuritegelikust tegevusest.
8.5.RAB-i menetlus on haldusmenetlus. Halduskonfiskeerimise eesmärk ei ole isiku karistamine, vaid taastada õiguspärane olukord, kus vara tegelikuks omanikuks mitteolevalt isikult võetakse talle mittekuuluv vara ära ning antakse kannatanule võimalus see vara tagasi saada (RahaPTS § 57 lg 10 viimane lause) või konfiskeeritakse see riigituludesse. Kui rahapesu kuriteo puhul tuleb ära näidata kogu kuriteokoosseis (objektiivne ja subjektiivne), siis halduskonfiskeerimine on teistsugune. RAB-i pädevuses ei ole otsustada, kas rahapesu on toimunud, ega viia läbi kriminaalmenetlust. RAB-i ülesanne ei ole ka küsida prokuratuurilt võimalike kannatanute andmeid.
8.6.Ringkonnakohus võttis vastu puudutatud isiku esitatud tõendid, kuid ei andnud RAB-ile võimalust esitada nende kohta seisukohta ega ole neid ka ise analüüsinud ega kontrollinud. Puudutatud isiku tõendid ei tõenda vara teenimise ega kontole saabumise legaalsust. Ei piisa, et isik tõendab ülekande aluseks oleva tehingu kehtivuse (nt dividendi makse), vaid tuleb tõendada ka see, et tehingu teine pool sai vara legaalselt. RahaPTS § 57 lg 10 sõnastust „vara legaalne päritolu“ tuleb tõlgendada viisil, et see tähendab vajadust minna tagasi vara algse päritoluni.
9.Vastuseks Riigikohtu esitatud küsimustele selgitab RAB järgmist.
9.1.RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmisel teeb RAB halduskohtu loa alusel sarnaselt käsutuspiirangu seadmisele ettekirjutuse (annab haldusakti), mis on halduskohtus eraldi vaidlustatav. Sisulisi erinevusi loa taotlemise käigus RAB-i esitatu ja ettekirjutuse vahel ei ole. Tõendamise ja põhjendamise kohustus on sarnane. Ettekirjutuse tegemisel esitatakse faktilised asjaolud siiski eraldi dokumendina. Halduskohtu kontrolli intensiivsus ei erine loa andmisel ja ettekirjutuse tagantjärele kontrollimisel.
9.2.Halduskonfiskeerimise eelduse „ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha“ puhul tuleb vastata kahele küsimusele. (1) Kas halduskonfiskeerimiseks peab tuvastama vara illegaalse päritolu ehk päritolu kuritegelikust tegevusest (RahaPTS § 4 lg 1)? Sellele vastamisel tuleb vaadata RahaPTS § 57 tervikuna. RAB peab esmalt (1.1) näitama, et esineb rahapesu kahtlus, st rahapesu toimepanemine on tõenäolisem kui mitte toimepanemine. Seejuures kahtlus, et vara on seotud rahapesuga, ei pea seostuma kõigi rahapesu elementidega. Olulised on ka RahaPTS § 4 lg-d 2, 4 ja 5. Rahapesu kahtluse äranäitamine ei eelda ilmtingimata, et RAB peaks põhistama vara ebaseaduslikku päritolu – piisab rahapesu koosseisu elementide äranäitamisest ning hindamiskriteeriumiks on tõenäolisem kui vähemtõenäoline. Piisab põhistamisest. Seejärel (1.2) tuleb näidata, et vara valdaja ei ole ei omanik ega ka tegelik kasusaaja ning RAB-il ei ole õnnestunud omanikku ega tegelikku kasusaajat kindlaks teha. Ei omanikuks (AÕS § 68 lg 1, RahaPTS § 57 lg 8) 7(23)
3-23-2858 ega tegelikuks kasusaajaks (RahaPTS § 9) oleku juures ei ole vaja näidata vara ebaseaduslikku päritolu. Seejuures võib esineda olukord, kus isik on omanik, kuid ta ei ole vara tegelik kasusaaja. Seetõttu isegi juhul, kui isik on omanik, aga RAB suudab näidata, et ta ei ole vara tegelik kasusaaja, on RahaPTS § 57 lg 7 nõue täidetud. Oluline ei ole vaid vara omanik, vaid ülimuslikuna tuleb otsida, kas on teada ja tuvastatav vara tegelik kasusaaja. Punkti 1.2 võib näidata erinevat moodi: esiteks, isik on variisik; teiseks, varaga seotud tehingud või tegevused viitavad rahapesule (tavapärasem, kusjuures selle sisu võib olla kaetud variisiku kahtlusega). Tõendamise ese on sisuliselt sama, mis rahapesu kahtluse puhul. Vara omaniku või tegeliku kasusaaja kindlakstegemise võimatus võib seisneda ka kahtluses mõnes RahaPTS § 4 koosseisuelemendis. (2) Milline on legaalse päritolu tuvastamise tähendus halduskonfiskeerimise protsessi arvestades? Kui teatavaks saab vara legaalne päritolu, tuleb RAB-il varaga seotud piirangud lõpetada. See on välistav asjaolu. Rahapesu kahtlust ei saa esineda olukorras, kus varal on legaalne päritolu (vt ka RKHKm 3-20-664/10, p 17).
9.3.RahaPTS § 57 lg 8 ei muuda tsiviilõiguslikult seda, kellele kuulub nõudeõigus panga vastu. Säte reguleerib vaid vara riigi omandisse kandmise menetlust ja sellega seotud halduslikke aspekte. Lisaks tuleb arvestada, et RahaPTS § 57 lg 7 sisaldab ka teist alternatiivi – otsida tuleb vara tegelikku kasusaajat. Küsimusel, kas ja kellel on nõudeõigus, ei saa olla alati tähtsust, sest vara (konto) omanik ei ole alati tegelik kasusaaja. Küll on tegelik kasusaaja alati vara (konto) tegelik omanik. RahaPTS § 57 lg 8 toime piirdub siiski üksnes konto omaniku omandiõiguse eelduse eitamisega. Sätte mõte on välistada olukord, kus esineb küll rahapesu kahtlus, kuid konfiskeerimine on võimatu, sest (kuritegelikust tegevusest saadud) vara on jõudnud maksekontole, mille puhul tuleb alati eeldada konto omaniku omandiõigust. See tähendaks, et Eesti õigussüsteemis ei oleks võimalik halduskonfiskeerida kontol olevat vara. Omaniku ja tegeliku kasusaaja analüüsimisel ei ole vaatluse all vaid viimane tehing. Ei RahaPTS § 57 halduskonfiskeerimise eeldused ega ka piirangu lõpetamise tingimused sätesta seda, et küsimuse all on see, kas vara omanik on omandanud vara kehtiva tehinguga. Oluline on see, kas vara on legaalset päritolu, ehk arvestama peab kogu tehinguahelat vastamaks küsimusele, kas vara valdajat saab lugeda vara omanikuks või tegelikuks kasusaajaks või kas tehingute puhul ei ole tegemist rahapesuga.
9.4.RahaPTS § 57 tuleb vaadata tervikuna ka tõendamiskoormuse jagamisel, st igal järgmisel etapil (30 päeva, 60 päeva, üks aasta, vara riigituludesse kandmine) jäävad kehtima eelmises etapis toodud eeldused ja tõendamisega seotud kohustused. RAB peab näitama kõikides etappides ära rahapesu kahtluse, kuid selle tõendatuse tase kasvab ajas. Alates üheaastasest piirangust peab RAB näitama lisaks, et tal ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või tegelikku kasusaajat. Vara valdajal või omanikul on õigus esitada vara legaalset päritolu tõendavaid dokumente kõikides menetlusetappides, kui isik saab teada 30-päevasest vara käsutamise piirangust. Tal on sisuliselt võimalus seda teha ühe aasta jooksul, kuniks RAB esitab kohtule taotluse kanda vara riigituludesse (kolme aasta jooksul alates vara riigituludesse kandmisest on võimalik tõendada ja põhjendada vara legaalset päritolu RahaPTS § 57 lg 10 alusel). Isikul on õigus tõendeid esitada ka kahes kohtumenetluses – üheaastane piirang ja vara riigituludesse kandmine –, samuti muudes kohtumenetlustes, kui isik vaidlustab 30-päevast ja 60-päevast käsutuspiirangu ettekirjutust ning ettekirjutust, mis on antud üheaastase piirangu loa või riigituludesse kandmise loa alusel. Vara valdaja või omaniku tõendamise õigus ei too kaasa tõelist tõendamiskoormuse ümberpööramise. Puudutatud isikul on osaline tõendamiskoormus. Suuremas osas lasub tõendamiskoormus RAB-il, mis kogumis võimaldab halduskohtul jõuda veendumusele ja anda luba vara konfiskeerimiseks, sest on suurem tõenäosus, et esineb rahapesu kahtlus ning vara omanikku või vara valdajat ei ole võimalik kindlaks teha. Vara omaniku või valdaja vaikimisõigus ei vii halduskonfiskeerimiseni. Küll aga võib vaikimist pidada tõendiks menetleva asutuse esitatud muude tõendite usaldusväärsuse hindamisel. Küsimuses, millise tähtsusega on tõendamiskoormuse jagamisel asjaolu, et puudutatud isiku juurdepääs toimikule võib olla piiratud, on analoogia korras kohaldatavad Riigikohtu seisukohad määruses nr 3-17-911/53. Teisisõnu tuleb hinnata, kas RAB-i taotluses varjatud teave on vältimatult vajalik isikule oma õiguste kaitseks (vt alused piiramiseks RahaPTS § 55 lg-s 3). Seejuures saab lähtuda ka kohtujuristi 8(23)
3-23-2858 seisukohtadest Euroopa Kohtu asjas C-767/22 – 1Dream jt. Puudutatud isikul on peamiseks tõendamise esemeks vara legaalne päritolu. Puudutatud isik ei vaja oma põhiõiguste kaitsmisel kõiki andmeid. Vara legaalse päritolu tõendamiseks on puudutatud isikul enda valduses või mõjusfääris kõik või tihti piisavad andmed, et tõendada vara legaalset päritolu. Puudutatud isikul peab säilima võimalus õiglasele kohtupidamisele ja õigus tutvuda määravate faktiliste asjaoludega, kuid osa materjalidest võib olla kaitstud, kui see tuleneb olulisest avalikust huvist.
9.5.Sõnaselge halduskonfiskeerimine pööratud tõendamiskoormusega sooviti RahaPTS-i muutmisena näha ette eelnõus, mille Vabariigi Valitsus esitas Riigikogule 2018. a lõpus, kuid mis langes menetlusest välja. Muudatused olid ajendatud Danske Bank A/S Eesti filiaali kaasusest. Sätted lisati eelnõusse kiireloomulisena, mistõttu ei eelnenud neile väljatöötamiskavatsust ega ka tavapärast kooskõlastusringi puudutatud isikutega. Toona sooviti tõepoolest minna kaugemale, kui näeb ette kehtiv seadus.
9.6.Küsimuses, kas halduskonfiskeerimine on karistus, saab lähtuda Engeli testist. Eesti halduskonfiskeerimine ei ole selle järgi karistus ning enese mittesüüstamise põhimõte ega süütuse presumptsioon (põhiseaduse (PS) § 22 lg-d 2 ja 3) ei mängi rolli. Seega RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmine ei riku PS §-s 22 sätestatut. See on in rem konfiskeerimine. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eelduseks on esiteks asjaolu, et vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja on (vaatamata pingutustele) kindlaks tegemata. Teiseks, vara, mille riigi omandisse kandmist taotletakse, peab RahaPTS § 57 lg 1 kohaselt seostuma rahapesu kahtlusega. Kumbki ei nõua toimepanija identifitseerimist, rääkimata tema vastutusele võtmisest süüteo korras. Oluline on ka asjaolu, et kuigi RahaPTS § 1 lg 3 koosmõjus HMS § 38 lg-s 3 sätestatuga viitab kaasaaitamiskohustusele, siis RahaPTS §-st 57 ei tulene isikule kaasaaitamiskohustust. Isikul on üksnes õigus esitada vastuväiteid ja tõendeid. Sanktsioone teabe esitamata jätmise eest ette nähtud ei ole. Kuna haldus- ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormus on erinevad, ei ole võimalik kriminaalasjas kasutada haldusmenetluse raames kaasaaitamiskohustust täites isiku esitatud ennast süüstavaid tõendeid. Rahapesu andmebürood rakendavad üle maailma põhimõtet, et nende antav informatsioon on vaid luureteave (ing for intelligence purpose only). Seda teeb ka RAB, pannes oma RahaPTS § 60 lg-te 2 ja 3 alusel tehtavates edastustes uurimisasutustele ja prokuratuurile piirangu, et edastuses ja selle lisades toodut ei ole võimalik kasutada kriminaalmenetluses. Isegi kui asuda seisukohale, et halduskonfiskeerimine on karistus ning see allub Engeli testi alusel kriminaalmenetlusele, siis on RahaPTS §-s 57 ja teistes õigusaktides piisavad tagatised ning PS § 22 lg-te 2 ja 3 riive on proportsionaalne. Ka omandiõigust (PS § 32) halduskonfiskeerimine ei riku, sest omandipõhiõigus kaitseb vaid õiguspärasel teel saadud vara.
9.7.Halduskonfiskeerimine erineb konfiskeerimisest süüteomenetluses. Halduskonfiskeerimine on in rem konfiskeerimine, mis tähendab, et meede on suunatud vara, mitte isiku vastu. Süüteomenetluses on konfiskeerimine seotud alati isiku süüga, sh laiendatud konfiskeerimise puhul peab isik olema tunnistatud süüdi kataloogikuriteos. Halduskonfiskeerimise puhul ei ole küsimuse all isiku (karistusõiguslik) süü ja isiku karistamine ning täidetud ei pea olema kõik samad kohustuslikud (koosseisu) elemendid, mis kehtivad rahapesule. Vastasel juhul olekski meede karistusõiguslik ning kohaldada tuleks kriminaalmenetlust. Halduskonfiskeerimise eesmärk on taastada õiguspärane olukord, kus vara tegelikuks omanikuks mitteolevalt isikult võetakse talle mittekuuluv vara ära ning antakse võimalus see tagastada kannatanutele või kanda riigituludesse.
9.8.EL-i õigusest ei tulenenud RahaPTS-i jõustumisel 2017. a-l kohustust näha ette halduskonfiskeerimist. Üksnes FATF-i soovitus 4 ja tulemusnäitaja 8 viitasid sellele. MONEYVALI 2022. a hindamisel sai Eesti selles osas hindeks nelja palli skaalal kaks. Praeguseks on õiguslik olukord siiski muutunud (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. aprilli 2024. a direktiivi (EL) 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist, art 16). Konfiskeerimise osas on muudetud ka FATF-i metodoloogiat. Praeguseks on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise võimaluse kehtestanud EL-i riikidest RAB-ile teadaolevalt vähemalt Läti, Malta, Saksamaa, Itaalia, Iirimaa ja Bulgaaria. 9(23)
3-23-2858
10.Puudutatud isik palub jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuseks Riigikohtu küsimustele selgitab puudutatud isik järgmist.
10.1.RahaPTS § 55 võimaldab esmapilgul tõlgendust, et vara riigi omandisse kandmiseks ei anna RAB pärast halduskohtu määrusega loa saamist eraldi haldusakti. Sätet võib tõlgendada aga ka viisil, et selles toodud loetelu ei ole ammendav. Õige on viimane lähenemine ning selle kasuks räägivad mitmed argumendid. RahaPTS-i loa regulatsioon on ebaõnnestunud ning võib olla vastuolus võimude lahususe põhimõttega.
10.2.Halduskonfiskeerimise eeldusi on neli. Vaidluse all on esiteks eeldus, kas esineb jätkuv rahapesu kahtlus. Selle tõendamise (mitte madala standardiga põhistamise) kohustus on RAB-il. Puudutatud isik on rahapesu kahtluse ümber lükanud haldus- ja ringkonnakohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega. Ka USA õigusabi taotluse järgi ei ole vaidlusalused kolm kontot seotud USA-s menetletava kriminaalasjaga. Riigiprokuratuur on 28. oktoobri 2024. a määruses kinnitanud, et puudutatud isik ei ole Eestis menetletavas kriminaalasjas kahtlustatav ega süüdistatav. Ei vaielda selle üle, et tehingud, mille tulemusel vara isiku kontole jõudis, on kehtivad ja seaduslikud. Mis puudutab eeldust vara omandiõigusest ja selle legaalsest päritolust, siis tuleb silmas pidada, et RahaPTS § 57 lg 7 sõnastusest nähtub, et kontol oleva vara (ei raha ega väärtpaberite) puhul ei ole vara omandiõiguse olemasolul või puudumisel mingit tähtsust. Ka Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et konto omanikul on vaid nõue panga vastu. Halduskohtul oli õigus, kui asus seisukohale, et kontol oleva vara konfiskeerimise eelduseks on, et vara tegelikuks kasusaajaks on konto omaniku asemel variisik. RAB ei ole kordagi väitnud, et puudutatud isik on variisik. Tõlgendades RahaPTS § 4 lg 1 rahapesu mõistet (kuritegelikust tegevusest) koostoimes karistusseadustiku (KarS) §-ga 394 (rahapesu on kuritegu), nähtub, et rahapesu kahtlus tähendab kuriteo kahtlust ja seega, et kuriteo tõttu ei pruugi varal olla legaalset päritolu. Kuna kontol oleva vara puhul tuleb tuvastada vaid tegelik kasusaaja (mitte vara legaalne päritolu), siis ei nõua RahaPTS tegeliku kasusaaja korral tema vara legaalsuse tuvastamist. Kas isik on toime pannud kuriteo, tuleb tuvastada kriminaalmenetluses. Kui anda määratlemata õigusmõistetele „rahapesu kahtlus“ ja „vara legaalne päritolu“ teistsugune tähendus, ei sobitu need õiguskorda ning seavad kahtluse alla RahaPTSi põhiseaduspärasuse.
10.3.RahaPTS § 57 lg 8 ei muuda tsiviilõigussuhteid, sh ei muuda see säte isikut, kellele kuulub nõudeõigus panga vastu. Kuna kontol oleva vara puhul ei ole omandi küsimus oluline, siis omandiõigust ei saa eeldada. Sätte kõige loogilisem tähendus on, et tegu on variisiku kontseptsiooni loogilise jätkuga (st üksnes konto omaniku staatus ei tõenda konto omaniku õiguslikku seost kontol oleva varaga), kuid sätte sõnastus on sisulises mõttes täiesti ebaõnnestunud. Sõltumata sellest, milline on sätte tähendus, on see vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse nõudega. Ka tõendamiskoormust ei saa säte reguleerida, kuna halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) on erinevalt RahaPTS-ist PS §-s 104 nimetatud seadus. Igal juhul on puudutatud isik tõendanud, et raha jõudis kehtivate tehingute tulemusel vaidlusalustele kontodele.
10.4.Tõendamiskoormus on jagatud. RAB peab tõendama: 1) jätkuvat rahapesu kahtlust (mis sisaldab kahtlust vara legaalses päritolus); 2) konto omanik on variisik; 3) tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud haldusmenetluses kindlaks teha vaatamata sellele, et RAB on läbi viinud HMS § 6 nõuetele vastava uurimise. Pärast seda on puudutatud isik kohustatud esitama RAB-i väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid ümberlükkavad vastuväited ja oma vastuväiteid kinnitavad tõendid. RAB-i ettekirjutuste ja taotluste faktiliste asjaoludega tutvumise piirangul on seejuures oluline roll. Piirang riivab ebaproportsionaalselt intensiivselt isiku põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 teine lause), sest isik ei tea, milliseid vastuväiteid ja tõendeid ta esitama peab.
10.5.Asjaolu, et sätted, mis puudutasid halduskonfiskeerimist pööratud tõendamiskoormusega, jäeti RahaPTS-i muutmise seaduse eelnõust välja (771 SE, Riigikogu XIII koosseis), kinnitab, et kehtiva seaduse kohaldamisel tuleb lähtuda jagatud tõendamiskoormusest.
10(23)
3-23-2858
10.6.RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmisel on süütuse presumptsioon ja enese mittesüüstamise privileeg kandva tähendusega õiguse üldpõhimõtted.
10.7.Rahapesukuriteo puhul peetakse kriminaaltulu, mida pestakse, kuriteo toimepanemise vahendiks. Seega, pöörates riigi kasuks vara, mille päritolu seostatakse eelkuriteo toimepanemisega, realiseerib riik just karistuslikku eesmärki. Riigi karistuslike eesmärkide elluviimine haldusmenetluses ilma isiku süüd kindlaks tegeva süüdimõistva kohtuotsuseta on põhimõttelises vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtete ja põhiseadusega.
10.8.Küsimuses, kas EL või rahvusvaheline õigus kohustavad Eesti riiki nägema ette halduskonfiskeerimise võimaluse, saab nõustuda haldus- ja ringkonnakohtu seisukohtadega. Need ei kohusta Eesti Vabariiki ette nägema kriminaalmenetlusest sõltumatut (iseseisvat) halduskonfiskeerimist. FATF-i soovitused ei ole osa EL-i ega Eesti õigusest, kuna need ei ole õigusaktid. Samuti ei tulene FATF-i soovitustest Eestile kohustust näha õiguskorras ette halduskonfiskeerimise võimalus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.RAB-i määruskaebus jääb rahuldamata ning nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid määruste põhjendusi tuleb muuta, lähtudes käesoleva määruse põhjendustest.
12.Kohtuasja esemeks on RahaPTS § 57 lg 7 alusel esitatud RAB-i taotlus saada halduskohtult luba puudutatud isiku raha ja väärtpaberite riigi omandisse kandmiseks. RahaPTS § 57 hõlmab nii rahapesu (RahaPTS § 4) kahtlusega kui ka terrorismi rahastamise (RahaPTS § 5) kahtlusega vara. Vara on igasugune ese, samuti sellise eseme omandiõigust või muid selle esemega seotud õigusi tõendav dokument, sealhulgas elektroonne dokument, ning sellisest esemest saadud kasu (RahaPTS § 3 p 2). Esemeks on asjad (s.o kehalised esemed: vallas- ja kinnisasjad), õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS §-d 48, 49 ja 50). Arvestades konkreetse vaidluse asjaolusid, keskendub järgnev käsitlus eeskätt füüsilise isiku kontol oleva rahapesu kahtlusega vara (ehk kontovara; nii raha kui väärtpaberid) riigi omandisse kandmisele. Haldusmenetluses vara riigi omandisse kandmist tähistatakse edaspidi ka terminiga halduskonfiskeerimine, mis on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise üheks alaliigiks.
13.Järgnevalt selgitatakse esiteks halduskonfiskeerimise eesmärki, EL-i ja rahvusvahelise õiguse tausta ning halduskonfiskeerimise seoseid kriminaalmenetlusega (I). Teiseks põhjendatakse, milline on kohtulik kontroll halduskohtu loa andmisel (II). Kolmandaks selgitatakse halduskonfiskeerimise üldisi eeldusi, millal on kehtiva RahaPTS-i alusel rahapesu kahtlusega füüsilise isiku kontol olevat vara võimalik halduskonfiskeerida (III). Seejärel kujundab kolleegium seisukoha vaidlusaluses asjas (IV) ning lahendab menetluslikud küsimused (V). I Halduskonfiskeerimise eesmärk, õiguslik taust ja seosed kriminaalmenetlusega
14.RahaPTS §-s 57 sätestatud rahapesu kahtlusega vara riigi omandisse kandmise eesmärk on tõkestada Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ning suurendada seeläbi ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja läbipaistvust. Musta raha kõrvaldamisega tõkestatakse ja ennetatakse ka kuritegevust üldisemalt. Meedet kasutatakse vara, mitte isiku suhtes, st tegu on in rem konfiskeerimisega. (Vt ja vrd RahaPTS § 1 lg 1; kohtujuristi ettepanek C-767/22 – 1Dream jt, p 58; EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p 62; 08.10.2024, Cosovan vs. Moldova (nr 2) (36013/13), p 33; RKKKo 1-20-3487/398, p 42 ja seal viidatud praktika.) Halduskonfiskeerimisel kantakse riigi omandisse tõenäolise rahapesu vahetu objekt ehk eelkuriteoga saadud tulu või selle asemel saadud vara (vt RahaPTS § 4 lg 1; vt ka RKKKm 3-1-1-24-17, p 11). 11(23)
3-23-2858
15.Kehtiv EL-i õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti ega suuna seetõttu kohut, kui halduskonfiskeerimiseks loa andmisel tuleb õigusnorme tõlgendada ja kohaldada. Direktiivi 2015/849 art 32 lg 7 ei eelda halduskonfiskeerimist ja piirdub üksnes käsutuspiirangute seadmisega rahapesu kahtluse korral. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. a direktiivi 2014/42 kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta EL-is ning Nõukogu 24. veebruari 2005. a raamotsuse 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist, esemelisse kohaldamisalasse ei kuulu samuti halduslik või tsiviilõiguslik konfiskeerimismenetlus (vt nt Euroopa Kohtu otsused C-767/22 – 1Dream jt; C-752/21 – Otdel "Mitnichesko razsledvane i razuznavane", p 44; C‐234/18 – "AGRO IN 2001", p 61; C-319/19 – Komisia za protivodeystvie na koruptsiyata i za otnemane na nezakonno pridobitoto imushtestvo, p-d 36–39), seda mh tulenevalt õigusaktide aluseks olnud asutamislepingu sätetest. Nt direktiiv 2014/42 on vastu võetud EL-i toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise 4. ptk „Õigusalane koostöö kriminaalasjades“ alusel (art 82 lg 2, art 83 lg 1). Euroopa Parlamendi ja nõukogu
14.novembri 2018. a määrus 2018/1805, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist, reguleerib vaid konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist ega kohusta liikmesriiki halduskonfiskeerimist ette nägema, küll aga „kriminaalasjades läbiviidavate menetluste raames“ teiste liikmesriikide tehtut tunnustama (vt ka põhjendus 13, art 1lg-d 1 ja 4). Käesoleva kohtumääruse tegemise ajaks vastu võetud, kuid mitte veel kohaldatavad EL-i uued asjakohased õigusaktid toovad kaasa mõningaid õiguslikke muudatusi (vt allpool määruse p 18).
16.Ka rahvusvaheline õigus ei kohusta Eesti seadusandjat looma halduskonfiskeerimise instituuti (vt nt rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamist käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon (RT II, 11.06.2022, 1), ÜRO korruptsioonivastane konventsioon (RT II 2010, 4, 10) jne). Eesti on Euroopa Nõukogu rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitlusega tegeleva eksperdikomitee (MONEYVAL) liige. MONEYVAL hindab liikmesriikide tegevust, tuginedes mh FATF-i soovitustele. Liikmesriigid peavad oma tegevuses, sh õigusloomes FATF-i soovitusi küll silmas pidama, kuid need ei ole vahetult kohaldatavad isikutele õigusi või kohustusi loovate õigusaktidena. Samas on tegu autoriteetsete juhistega, millele on korduvalt viidanud oma praktikas ka Euroopa Kohus (nt C-790/19 – LG ja MH, p 68) ja Euroopa Inimõiguste Kohus (nt 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p 92 ja 08.10.2024, Cosovan vs. Moldova (nr 2) (36013/13), p-d 31 ja 33). Seetõttu võivad FATF-i soovitused olla asjakohased riigisiseste õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. FATF-i soovitus 4, mis mh käsitleb süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist, sedastab koostoimes selgitavate märkustega, et selle soovituse rakendamine on paindlik ning arvesse võetakse riigisisese õiguse aluspõhimõtteid. Viimati öeldu kehtib ka isikule vara legaalse päritolu tõendamise kohustuse panekul. FATF-i soovitused tõstavad esile mh konfiskeeritud vara kannatanutele tagastamise olulisuse. (Vt ka FATF-i hindamismetoodika, august 2024, tulemusnäitaja 8, samuti soovituse 4 alap-d 4.8, 4.9 ja 4.13; Best Practices on Confiscation (Recommendations 4 and 38) and a Framework for Ongoing Work on Asset Recovery, oktoober 2012, p-d 1, 10, 13–19 ja 22–23.)
17.Halduskonfiskeerimine on haldusmenetluse tulemusel rahapesu kahtlusega vara suhtes kohaldatav meede. Samas on sellel õiguskorda süstemaatiliselt vaadates nii eeldustelt kui ka tagajärjelt tihe seos kriminaalmenetlusega. Kolleegium on seisukohal, et rahapesu kahtlusega kontovara halduskonfiskeerimist on kehtiva seaduse järgi riigil võimalik kasutada juhul, kui vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel konfiskeerida kriminaalmenetluses. Viimane on õiguskorras peamine kuriteo asjaolude väljaselgitamise meede ning tagab üldjuhul isikutele, sh kannatanutele kõrgemad menetlusgarantiid. Samuti on kriminaalmenetluses konfiskeerimisel tõendamisstandard kõrgem (vt ka allpool määruse p 24.2). Tulenevalt proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest ei peaks kuriteo asjaolusid välja selgitama üldjuhul kriminaalmenetluse asemel haldusmenetluses. Arvestades 12(23)
3-23-2858 rahapesu piiriülesust ja halduskonfiskeerimise eesmärke (vt eest määruse p 14), on halduskonfiskeerimisel oluline koht riigi rahandus- ja majandussüsteemi toimimise tagamisel ja kuritegevusevastases võitluses, kuid see ei tähenda primaarsust kriminaalmenetluse ees.
17.1.Haldus- ja süüteomenetlusel on erinevad eesmärgid, mistõttu võivad need kulgeda ka paralleelselt. Samuti on võimalik tõendusteavet menetluste vahel jagada, arvestades seaduses sätestatud piiranguid. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt korrakaitseseaduse § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse (RKKKm 1-20-79/9, p 26; vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 13; RKKKo 3-1-1-60-10, p 12). Sealhulgas on näiteks kriminaaltulu konfiskeerimise (KarS §-d 831–84) eesmärk vältida isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel (nt RKKKo 3-1-1-62-14, p 16.2), st kuritegu ei tohi ennast ära tasuda. Süüteomenetlus ei asenda haldusmenetlust ja haldusorgan ei tohi süüteomenetluse tõttu jätta oma kohustusi täitmata, kui haldusmeetme kohaldamise (nt ettekirjutuse vms haldusakti) eeldused on täidetud. (Vt nt RKHKo 3-3-1-9-15, p 15 ja seal viidatud varasem praktika.) Samas ei viida järelevalvemenetlust läbi ega kohaldata haldussunnivahendeid kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks (RKHKo 3-3-1-33-13, p 21).
17.2.Järelevalve tegija peab arvestama kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedipõhimõttega. Nii sätestab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 6, et kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, v.a samas sättes nimetatud erandjuhtudel (nt aegumine, kahtlustatav või süüdistatav on surnud, kriminaalmenetlus on koondatud teise riiki). Riigikohus on selgitanud, et see põhimõte on protsessuaalne vahend, et kindlustada seadusandja imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagada, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtudes valikuliselt (vt pikemalt RKKKm 1-20-79/9, p-d 26–32). Seejuures on kriminaalmenetluse alustamise lävend madal ning selle üle otsustamisel tuleb lähtuda põhimõttest in dubio pro duriore, st tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKKo 4-21-3478/29, p 27; 1-21-5115/53, p 46). Seadusandja kehtestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte seob riiki tervikuna. Olukorras, kus konkreetses valdkonnas on järelevalve tehtud ülesandeks mingile asutusele või organile, ei saa ta kriminaalmenetluse toimetamise volituste puudumisele viidates jätta kuriteo tunnuste ilmnemist tähelepanuta. Seda eriti juhul, kui haldusmeetme eeldused kattuvad süüteo koosseisuliste eeldustega ning haldusmeetmega sarnane meede on ette nähtud ka süüteomenetluses. Järelevalve tegija peab pädevaid organeid kuriteo tunnuste esinemisest teavitama ning tema pädevuses olevate volituste kasutamisel kriminaalmenetluses toimuvaga arvestama.
17.3.Rahapesu on kuritegu (KarS § 394). Kuigi mistahes rahapesu kahtlus ei pruugi alati viia toimepanijate tuvastamise ja süüditunnistamiseni ning vara konfiskeerimiseni või olla isegi piisav kriminaalmenetluse alustamiseks, tuleb rahapesu kuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetluse kohustuslikkusest tulenevalt riigil üldjuhul ja esmajärjekorras reageerida kriminaalmenetluslike meetmetega. Kriminaalmenetluses saab vajaduse korral samuti kohaldada vara tagamise abinõusid, järgides samal ajal KrMS-is sätestatud menetlusaluse isiku menetlusgarantiisid (nt vara arestimine kohtumäärusega) ja kannatanute õigusi (vrd ühelt poolt KrMS §-d 37–381, RKKKm 1-21-2156/48, p 25 ning teisalt RahaPTS § 57 lg 7 kolmas lause). Legaliteedipõhimõte (KrMS § 6) seob ka RAB-i enda volituste kasutamisel. See nähtub üheselt mitmest RahaPTS-i normist, nt § 54 lg 3 (teavitamiskohustus), § 55 lg 3 p 3 (teabe varjamine kriminaalmenetluse huvides), § 57 lg 5 (topeltaresti keeld kriminaalmenetluse prioriteediga; vt ka RKHKm 3-20-664/10, p 2). Ennekõike ei ole proportsionaalne rakendada omandiõigust intensiivselt riivavaid haldusmeetmeid kuriteokahtluse 13(23)
3-23-2858 alusel olukorras, kus esineb reaalne võimalus selgitada kuriteo asjaolud täpsemalt välja kriminaalmenetluse abil.
17.4.RahaPTS § 57 lg-st 7 nähtub, et kohtul on kaalutlusõigus loa andmisel. Rahapesu kahtluse korral on halduskonfiskeerimiseks võimalik luba anda vaid juhul, kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Selliseks põhjuseks võib muu hulgas olla kuriteo aegumine, kahtlustatava või süüdistatava parandamatu haigus, surm, kõrvalehoidmine kriminaalmenetlusest või immuniteet, tõendamisraskuste (eelkõige rahvusvahelise koostöö võimatuse) tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine, teises riigis toimetatav kriminaalmenetlus ning sellest tulenev vajadus vältida ne bis in idem-põhimõtte rikkumist vms. Teisisõnu, halduskonfiskeerimine on kehtiva seaduse järgi subsidiaarne, täites põhjendatud juhtudel kriminaalmenetlusest jäävaid lünki rahapesu kahtlusega vara käibelt kõrvaldamisel (riigi omandisse kandmisel).
17.5.Taotledes RahaPTS § 57 alusel halduskohtu luba vara halduskonfiskeerida, tuleb RAB-il eelnevast tulenevalt kohtule selgitada, miks on põhjendatud konkreetsel juhul kohaldada haldusmeedet kriminaalõiguslike meetmete asemel. On tõsi, et kriminaalmenetluse toimetamine ei sõltu otseselt RAB-i tegevusest ning RAB ei või sekkuda kriminaalmenetluslike valikute tegemisse (kas alustada kriminaalmenetlust; kui jaa, siis kas arestida vara jms). Sellel ei ole siiski õiguslikult tähtsust, sest riik toimib isiku seisukohalt ühtsena (vt ka HKMS § 15 lg 2), eri organid peavad vajaduse korral tegema koostööd ning nad peavad arvestama kehtivaid õigusnorme, mis moodustavad tervikuna toimiva õigussüsteemi. Samas seisukoht, et halduskonfiskeerimist kasutatakse vaid subsidiaarselt põhjendatud juhtudel kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitjana, võimaldab alandada materiaalõiguslikku ja tõenduslikku lävendit, mil halduskonfiskeerimine on konkreetsel juhul lubatav (vt allpool määruse p 22 jj).
18.Samuti tuleb märkida, et EL-i õiguse ühtlustav mõju tulevikus (vt ka eest määruse p 15) puudutab üksnes piiratud osa kriminaalmenetlusest jäävaid lünki (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
24.aprilli 2024. a direktiivi 2024/1260, mis käsitleb kriminaaltulu tuvastamist ja konfiskeerimist, art-d 1, 15 ja 16). Kui seadusandja soovib laiendada süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise võimalusi enamateks juhtudeks, kui EL-i õigus seda tulevikus ette näeb, tuleb see seaduses selgelt sätestada, sh silmas pidades põhiseaduslikke nõudeid regulatsiooni tihedusele materiaalõiguslike eelduste ja menetlusgarantiide aspektist. II Kohtulik kontroll loamenetluses
19.Kolleegiumi hinnangul tuleb halduskohtul halduskonfiskeerimiseks loa andmisel esmalt selgitada, kas esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Muude halduskonfiskeerimiseks vajalike eelduste juures saab piirduda küsimusega, kas vara riigi omandisse kandmine ei ole ilmselgelt välistatud. See, kas halduskonfiskeerimine on lubatav ja selleks vajalikud eeldused täidetud, otsustatakse haldusmenetluses, mis eelneb RAB-i haldusakti andmisele, ja sellele järgnevas võimalikus halduskohtumenetluses. Selline tõlgendus lähtub vajadusest tagada isiku õiguste tõhus kaitse, samuti asjaolust, et põhiseadusest otseselt mittetuleneval halduskohtu loal peab olema mõistlik põhjus, mis õigustaks eraldiseisvat eelkontrolli lisaks tavapärasele halduskohtu järelkontrollile.
19.1.Haldustoiminguks loa andmise otsustab halduskohus kiirendatud korras (viivitamata) lihtmenetluse sätteid järgides (HKMS § 264 lg 4). Ajasurve tähendab, et võimalus keskenduda õigus- ja faktiküsimuste lahendamisele on piiratud. Kohtul on loamenetluses ulatuslik kaalutlusõigus menetlusgarantiide tagamisel (vt nt HKMS §-d 134 ja 135, § 265 lg 5; vt ka RKHKm 3-20-664/10, p-d 12 ja 13). Ka edasikaebe tähtaeg on lühem (vt HKMS § 204 lg 1). Halduskohtu loa menetluses 14(23)
3-23-2858 lahendatavate küsimuste ring peab olema vastavuses seadusandja loodud menetluse olemusega. Seetõttu saab kehtiva seaduse alusel halduskohtu loa andmisel piirduda küsimustega, kas järgitud on halduskonfiskeerimise subsidiaarsuse põhimõtet, s.o kas esineb mõjuv põhjus, miks ei saa vara konfiskeerida kriminaalmenetluses, ning kas halduskonfiskeerimine ei ole RahaPTS §-s 57 sätestatud eeldusi silmas pidades ilmselgelt välistatud (vt allpool määruse p-d 22 jj). Kumma küsimuse kontrollist alustada, ei ole oluline.
19.2.RahaPTS § 55 lg 2 räägib ettekirjutusest tehingu peatamiseks või konto või muu vara kasutamise piiramiseks ning rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega seotud asjaolude, tehingute ja isikute kohta teabe saamiseks. Säte ei maini vara riigi omandisse kandmist. Ka RahaPTS § 57, mis näeb ette käsutuspiirangute seadmiseks ettekirjutuse tegemise ja nõuab halduskohtu luba vara riigi omandisse kandmiseks, ei reguleeri otseselt küsimust, millises vormis peaks RAB tegema otsuse vara halduskonfiskeerida. Samuti ei erista säte materiaalõiguslikult loa andmise eeldusi ja halduskonfiskeerimise otsuse eeldusi (vrd maksukorralduse seaduse § 1361, mis sätestab eraldi eeldused kohtu loale täitmist tagavate toimingute tegemisel; vt nt RKHKm 3-3-1-68-16, p 11 ja seal viidatud praktika).
19.3.Halduskohtu loa alusel tehtav RAB-i otsus RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks on HMS § 51 kohaselt haldusakt. Sellega luuakse senise omaniku omandiõiguse asemel riigi omandiõigus konkreetse vara suhtes. Seega kujutab vara riigi omandisse kandmine endast subjektiivsete õiguste reguleerimiseks antud õigusakti. Niisuguse otsustuse tegemine pärast halduskohtult loa saamist on haldusmenetlus (HMS § 2 lg 1). Sellise haldusakti vaidlustamine toimub kehtiva seaduse järgi tavalisi kaebetähtaegu järgides ja vaidlus lahendatakse üldkorras. Selle raames ei pea kohus üldjuhul naasma loamenetluses lahendatud küsimuse juurde, kas halduskonfiskeerimine on lubatav, pidades silmas selle kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitja rolli. Küll ei saa halduskohus RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestatud eelduste kontrollimisel enam piirduda ilmselguse kriteeriumiga, vaid peab kujundama seisukoha, kas halduskonfiskeerimise eeldused on täidetud.
19.4.Tagamaks halduskonfiskeerimise menetlust, võib RAB paluda halduskonfiskeerimiseks loa taotlemisel halduskohtul kohaldada mõnd tagavat meedet HKMS § 168 lg 1 teise lause ja § 178 lg 3 alusel (nt HKMS § 251 lg 1 p 4: vara arest). III Halduskonfiskeerimise eeldused
20.RahaPTS § 57 näeb ette, et RAB võib rahapesu kahtluse korral mh kehtestada kontole ja kontol olevale varale käsutuspiirangu 30 päevaks (lg 1), 60 päevaks (lg 3) ja üheks aastaks (lg 6). Kui kaks esimest toimuvad üksnes RAB-i ettekirjutuse alusel, siis üheaastane käsutuspiirang eeldab enne ettekirjutuse tegemist halduskohtu luba. Hiljemalt 60-päevase käsutuspiirangu seadmisel saab isik käsutuspiirangust eeldatavasti teada, sest 60-päevase käsutuspiirangu eeltingimuseks on vara valdajale või omanikule võimaluse andmine tõendada vara legaalset päritolu (lg 3 p 1). Eeltoodu ei tähenda, et isikut teavitataks rahapesu kahtluse kõigist faktidest. RahaPTS § 55 lg 3 võimaldab piirata ettekirjutuse faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga tutvumist, kui: 1) see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist; 2) dokumendis sisalduva teabe avaldamine on vastuolus seaduse või rahvusvaheliste kokkulepetega, sealhulgas rahvusvahelise koostöö raames kehtestatud piirangutega; 3) see ohustaks tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.
21.RahaPTS § 57 lg 7 esimene lause sätestab, et kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab RAB-ile või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib RAB või prokuratuur taotleda halduskohtult luba kanda vara riigi omandisse. Lõige 8 lisab, et 15(23)
3-23-2858 kontol oleva vara puhul käsitatakse nii üheaastase käsutuspiirangu seadmisel kui ka halduskonfiskeerimisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata.
22.RahaPTS § 57 lg-s 7 märgitud halduskonfiskeerimise eeldused või tingimused on lisaks eespool käsitletud halduskonfiskeerimise subsidiaarsusele (vt eest määruse p 17) kumulatiivselt järgmised: 1) taotluse on esitanud RAB või prokuratuur, 2) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta (üheaastast tähtaega tuleb arvutada esmase piirangu kehtestamisest RahaPTS § 57 lg 1 alusel, mitte 60 päeva möödumisest (RKHKm 3-20-664/10, p 11)), 3) vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega (RahaPTS § 57 lg 1) ja vara legaalne päritolu ei ole tõendatud (RahaPTS § 57 lg 3 p 1, lg 10), 4) ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist.
23.Kui üks eeltoodud eeldustest ei ole ilmselgelt täidetud, peab halduskohus keelduma RAB-i või prokuratuuri taotletud loa andmisest. Seetõttu ei ole tähtis, millises järjekorras eelduste täidetust kontrollida, ning võib alustada ka probleemseimast. Kuna kaks esimest tingimust – taotluse esitaja ja ühe aasta möödumine – ei põhjusta praegusel juhul vaidlust, selgitatakse järgnevalt kolmanda ja neljanda tingimuse sisu. A. Tingimus: vaidlusalune vara on jätkuvalt seotud rahapesu kahtlusega ja vara legaalne päritolu ei ole tõendatud
24.Kolleegium on seisukohal, et kõnealune tingimus eeldab järgmiste asjaolude analüüsi: a) rahapesu kahtluse olemasolu, b) rahapesu kahtlus on jätkuv, c) kahtlus on vaidlusaluse vara suhtes, d) vara legaalne päritolu ei ole tõendatud ehk ümber ei ole lükatud vara seotust rahapesu kahtlusega.
24.1.Rahapesu mõiste avab RahaPTS § 4 lg 1: sättes nimetatud ja kirjeldatud tegevus kuritegelikust tegevusest saadud varaga või selle asemel saadud varaga (p 1 nn moondamisteod, p 2 nn kolmanda isiku või omandamisteod ja p 3 nn varjamisteod). Eestis kehtiva seaduse järgi võib rahapesu toime panna nii eelkuriteo toimepanija (self-laundering – enda kuritegeliku vara pesu ehk nn isepesu; vt ka nt RKKKo 3-1-1-34-05, p 22; 3-1-1-94-14, p 252; Euroopa Kohtu otsus C-790/19 – LG ja MH) kui ka eelkuriteoga mitteseotud kolmas isik. Kuritegelik tegevus RahaPTS § 4 lg 1 mõttes hõlmab eelkuriteo toimepanemist KarS § 20 mõttes, aga ka KarS §-s 221 nimetatud tegusid. Eelkuritegude kataloogi ei ole seadusandja piiranud ning nõutav on vaid, et eelkuriteo tulemusel on tekkinud kriminaaltulu (RKKKm 3-1-1-24-17, p 11). RahaPTS § 4 lg-s 1 nimetatud rahapesuks kvalifitseeritavat tegevust (mh muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine, kasutamine, varjamine) tuleb samuti mõista laialt. Selle alla kuuluvad erinevad osalusvormid (vt RahaPTS § 4 lg 2). Karistusõiguses sõltub isiku teole hinnangu andmine siiski sellest, kas täidetud on kuriteo subjektiivne külg, s.o sõltuvalt asjaoludest kas rahapesu toimepanija teab (otsene tahtlus, KarS § 16 lg 3) vara pärinemist kuritegelikust tegevusest või peab seda vähemalt võimalikuks ja möönab (kaudne tahtlus, KarS § 16 lg 4) ja mis eesmärgiga ta tegutseb (vt ka RahaPTS § 4 lg 4 ning kohtupraktika enne RahaPTS § 4 lg 1 muutmist 2020. a, nt RKKKo 3-1-1-41-11, p-d 23.4 ja 27.1; 3-1-1-94-14, p 229; 1-20-3487/398, p-d 31 ja 33). Halduskonfiskeerimisel ei pea kõik rahapesu koosseisu tunnused olema sellise rangusega täidetud, nagu see on karistusõiguses.
24.2.Nõustuda tuleb RAB-i seisukohaga, et kuna halduskonfiskeerimise eelduseks on rahapesu kahtlus, siis erinevalt süüteomenetlusest ei pea halduskonfiskeerimise menetluses rahapesu toimumine olema tuvastatud (vt ka RKKKm 3-1-1-87-13, p 9). Teisisõnu, kui kriminaalmenetluses isiku rahapesus süüditunnistamiseks tuleb tuvastada, et sündmused toimusid leidsid aset suure 16(23)
3-23-2858 tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt ka nt RKKKo 1-20-1301/35, p 12; viimati RKKKo 1-19-705/1769, p 191), siis halduskonfiskeerimisel ei pea RAB-il ega halduskohtul tekkima sellist veendumust. Piisab, kui RAB asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendab rahapesu kahtlust (vrd maksuõigusega nt RKHKo 3-3-1-33-14, p 11). Vara kuritegelik päritolu on lõppastmes tuvastatav kriminaalasja menetluses ja RAB-i ega halduskohtu pädevuses ei ole otsustada, kas rahapesu on toimunud (RKHKm 3-3-1-77-13, p 10). Kui halduskonfiskeerimiseks halduskohtu loa andmisel kohaldub rahapesu kahtluse hindamisel ilmselguse kriteerium (st kahtlus ei tohi olla ilmselgelt põhjendamatu), siis otsuses halduskonfiskeerida peab RAB asjaoludele ja otseste või kaudsete tõendite kogumile tuginedes näitama, et rahapesu toimus ülekaaluka tõenäosusega, st rahapesu toimumine on märksa tõenäolisem kui mittetoimumine. Selline tõendamisstandard erineb tavapärasest halduskohtumenetluses kehtivast standardist – veendumusest (HKMS § 61). Viimane on madalam kui väljaspool mõistlikku kahtlust, kuid enam kui ülekaalukas tõenäosus. Halduskonfiskeerimisel võib konkreetses asjas tõendite kogumis hindamisel järeldusi tehes tugineda mh ka üldistele rahapesu suundumustele, meetoditele ja tüpoloogiatele, samuti majandus- ja ärisuhete toimimise ratsionaalsusele ja majanduslikule eesmärgile (varakäsutuse mistahes majanduslik sisu ei välista siiski alati rahapesu) jms. RAB-i taotluse aluseks olev rahapesu toimumine ülekaaluka tõenäosusega ei tähenda, et kõik rahapesu koosseisu elemendid (nt eelkuritegu (RahaPTS § 4 lg 5), rahapesuks kvalifitseeritav tegevus, teadmine, eesmärk jne) peaksid olema tõendatud võrdse tõenäosusega.
24.3.Vara riigi omandisse kandmine eeldab, et tegu oleks jätkuva rahapesu kahtlusega. Teisisõnu, algsed käsutuspiirangud ja järgnev halduskonfiskeerimine tõukuvad samast elulisest sündmusest. Sellise sündmusega seotud faktiliste asjaolude kattuvus ei pea olema täielik, kuna eelduslikult aja möödudes teada olevad ja tuvastatud asjaolud täpsustuvad, lisandub tõendeid jne.
24.4.Kogu halduskonfiskeeritav vara peab olema seotud kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) kahtlusega – olema sellest või selle asemel saadud (RahaPTS § 4 lg 1 sissejuhatav osa). Seejuures ei saa konfiskeerida suuremas ulatuses, kui enne on varale seatud käsutuspiirangud. Erandiks on aja möödudes lisanduv kasu (TsÜS § 62), nt intress või väärtpaberitulu, mis halduskonfiskeerimise eelduste täidetusel kuulub samuti konfiskeerimisele (vt ka RahaPTS § 3 p 2, RKKKo 3-1-1-94-14, p 247; vrd süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 10 lg 1).
24.5.Kui RAB-i menetluse käigus kogutud tõendid või isiku esitatud tõendid näitavad, et vara osaliselt või täielikult ei ole seotud rahapesu kahtlusega, siis tuleb kõnealune osa varast vabastada ning halduskonfiskeerimine ei ole lubatav. See tähendab, et esmalt peab RAB näitama ära ülekaalukal tõenäosusel põhineva rahapesu kahtluse olemasolu, sh ühe elemendina vara või selle asemel saadud vara võimaliku pärinemise kuritegelikust tegevusest (vt eest määruse p 24.2). Seejärel on isikul võimalus esitada põhjendused selle kohta, et vara (või osa sellest) on legaalne, ehk RAB-i ülekaalukal tõenäosusel põhinev kahtlus vastavas osas ümber lükata. Kui käsutuspiirangute seadmisel peab isik piirangutest vabanemiseks tõendama vara legaalse päritolu (vt RahaPTS § 57 lg 3 p 1, lg 10), siis halduskonfiskeerimise vältimiseks piisab, kui isik suudab RAB-i väidet (kahtlust) vara kuritegelikust päritolust kummutada vähemalt määral, et kahtlus vara legaalsuses pole enam ülekaalukas. Seega ei ole tegu pööratud tõendamiskoormusega, sest esmane ja peamine kohustus rahapesu kahtluse (sh selle ühe elemendina vara pärinemise kuritegelikust tegevusest) tõendamisel jääb RAB-ile. Seejuures nõutakse isikult positiivse, mitte negatiivse asjaolu tõendamist küsimuses, millega seotud teabele on isikul üldjuhul juurdepääs ja millest isikul peaks olema eelduslikult ülevaade.
24.6.Sõltuvalt asjaoludest võib piisata, kui isik tõendab tehingute ahelast viimase tehingu seaduslikkuse, mille alusel vara temani jõudis (nt pärandus, palk vms tasu). Kui RAB-i või 17(23)
3-23-2858 halduskohtu hinnangul sellest ei piisa ja isik peab minema tõendamisel kaugemale ning selline täiendav tõendamiskoormuse panek on asjaolusid arvestades vajalik ja põhjendatud (nt väljamakse teinud rahapesu kahtlusega seotud tehinguteahelas osalev isik on RAB-i meetmetele allutatud isikuga seotud), tuleb neil seda isikule selgitada (HKMS § 59 lg 1 esimene lause). Mida suurem on kahtlus isiku seotuses väidetava kuritegeliku tegevusega, seda enam võib temalt tõendamisel nõuda.
24.7.Isiku tõendamiskohustuse täitmist võib raskendada juurdepääsupiirang haldusasja materjalidele (vt RahaPTS § 55 lg-d 2 ja 3, § 60, § 63 lg 8) ja kohtutoimikule. Kui kohus piirab HKMS § 88 lg-te 2 ja 3 alusel koostoimes § 79 lg-ga 1 isiku õigust tutvuda toimikuga, riivatakse sellega ühtlasi PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Juurdepääsu tõenditele võib seetõttu piirata üksnes eeldusel, et seeläbi ei moonutata õigust tõhusale õiguskaitsele (PS § 11) ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Piiramise otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse. (Vt pikemalt nt RKHKm 3-23-671/33, p 9 ja seal viidatud praktika; vt ka p-d 15 jj; EIKo 06.03.2012, Leas vs. Eesti (59577/08), p-d 77 jj.)
25.Käesoleval juhul on tegu nn isepesu kahtlusega juhtumiga (vt ka eest määruse p-d 5.3, 6.5 ja 6.8), st vara soovitakse konfiskeerida isikult, kelle kohta on kahtlus, et ta varjab vara seost omaenda (väidetava) kuritegeliku tegevusega. Sellisel juhul tuleb nii RAB-il kui ka halduskohtul eriliselt silmas pidada süütuse presumptsiooni ja enese mittesüüstamise põhimõtet. Muudel juhtudel on viidatud põhimõtete vastu eksimise oht väiksem.
25.1.Nii süütuse presumptsioon kui ka enese mittesüüstamise põhimõte on seotud küsimusega, kas asjassepuutuv meede on karistus. Seda analüüsitakse tavapäraselt kolme kriteeriumi silmas pidades: õiguslik kvalifikatsioon riigisisese õiguse järgi, meetme olemus ja eesmärk ning isikule osakssaava tagajärje raskus (nt EIKo 08.06.1976, Engel jt vs. Madalmaad (5100/71, 5101/71, 5102/71, 5354/72, 5370/72), p-d 80–82; 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 59–65; 19.12.2024, Episcopa ja Bassani vs. Itaalia (47284/16, 84604/17), p 68; Euroopa Kohtu otsus C‐412/21 – Dual Prod, p 27; RKÜKo 3-4-1-10-04, p 17; RKPJKo 3-4-1-1-04, p 19). Kuigi konfiskeerimisel süüteomenetluses on ka mittekaristuslikke eesmärke (nt RKKKo 3-1-1-62-14, p 16.2), siis näiteks süüteo toimepanemise vahendi (sõiduauto) konfiskeerimine on loetud materiaalses mõttes karistuseks (RKÜKo 3-1-1-37-07, p 23).
25.2.Ei vaielda selle üle, et RahaPTS-is sätestatud halduskonfiskeerimine on seaduse kohaselt haldusmeede. Selle tagajärg võib aga olla sõltuvalt asjaoludest kaalukas, sest isik jääb varast lõplikult ilma (erand § 57 lg 7 kolmas lause), sh hüvitiseta. Siiski ei põhine meede isiku süül ning eesmärk on kuritegelikku tegevust tõkestav ja ennetav (vt eest määruse p 14). Kuigi üldjuhul ei peaks kehtivas seaduses sätestatud halduskonfiskeerimine olema põhiseaduse mõttes karistus, sõltub lõplik hinnang siiski konkreetse juhtumi asjaoludest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 58–65; 08.10.2024, Cosovan vs. Moldova (nr 2) (36013/13), p-d 30–33).
25.3.Pelk halduskonfiskeerimise kohaldamine ise ei tähenda isiku süütuse presumptsiooni rikkumist, sest see lähtub kuriteo kahtlusest, mitte kindlalt tuvastatud sündmusest (vrd ka EIKo 08.10.2019, Balsamo vs. San Marino (20319/17, 21414/17), p-d 71–74). Nii RAB, esitades taotluse või andes haldusakti, kui ka halduskohus, andes luba või vaagides RAB-i haldusakti õiguspärasust, peab põhjendused koostama süütuse presumptsiooni silmas pidades ehk sõnastuses, mis väldib hinnangu andmist, kas isik on süüteo toime pannud (vt ka kohtujuristi ettepanek asjas C-767/22 – 1Dream jt, p 91; EIKo 08.10.2024, Cosovan vs. Moldova (nr 2) (36013/13), p 36; 19.12.2024, Episcopa ja Bassani vs. Itaalia (47284/16, 84604/17), p-d 125 ja 129). RAB-i ja halduskohtu seisukohad, miks nende hinnangul esineb rahapesu kahtlus ja vaidlusalune vara on saadud kuritegelikust tegevusest või 18(23)
3-23-2858 on selle asemel saadud vara, ei või viidata isikule kui süüteo (eelkuriteo ega rahapesu) tuvastatud toimepanijale.
25.4.Enese mittesüüstamise privileeg ehk vaikimisõigus tähendab isiku õigust keelduda tõendusteabe esitamisest, kui ei ole välistatud, et teda või tema lähedast võidakse nõutava teabe alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Sellele õigusele saab tugineda ka haldusmenetluses ning seda mh siis, kui süüteomenetlust ei ole veel alustatud. Teisisõnu, õigus tugineda enese mittesüüstamise põhimõttele võib tekkida sõltumata isiku menetlusstaatusest või sellest, kas nende asjaolude uurimiseks, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. (Vt pikemalt koos viidetega asjakohasele Riigikohtu, Euroopa Kohtu ja EIK praktikale RKKKo 1-22-3234/49, p 19 jj.) Nagu öeldud, isik peaks kummutama RAB-i ülekaalukal tõenäosusel põhineva rahapesu kahtluse vara päritolu kohta (vt täpsemalt eest määruse p 24.5). Seejuures saab ta tugineda ka vaikimisõigusele ning see ei või viia automaatse järelduseni, et vara päritolu on kuritegelik ja seega tuleb konfiskeerida. RAB-il on kohustus tõendada rahapesukahtlus, sh vara ebaseadusliku päritolu kahtluse aluseks olevad asjaolud. Eeldusel, et süüdimõistmine ei põhine eranditult või peamiselt isiku vaikimisel, on näiteks EIK jaatanud võimalust, et isiku vaikimist võidakse käsitada kui osutust, et menetleva asutuse esitatud muud tõendid on usaldusväärsed. (EIKo 08.02.1996, John Murray vs. Ühendkuningriik (18731/91), p 47; 23.05.2017, Zschüschen vs. Belgia (23572/07), p-d 25 jj). B. Tingimus: ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist
26.Kolleegium on seisukohal, et neljanda eelduse osa „ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat“ ei saa mõista viisil, et kontol oleva vara puhul tuleks sätet sisustada grammatiliselt, küsides üksnes vara tegeliku kasusaaja järele, ning et omandiõigusel ei ole üldse tähtsust. Teisisõnu, õige ei ole puudutatud isiku arusaam, et kontol oleva vara puhul on tähtis vaid vara tegelik kasusaaja. RahaPTS § 57 lg 8 sätestab, et kontol oleva vara puhul käsitatakse üheaastase käsutuspiirangu seadmisel ja vara riigi omandisse kandmisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata. Sätte järele puuduks vajadus, kui kontovara puhul ei oleks omandiõigusel mingit tähtsust. RahaPTS § 57 tuleb tõlgendada süstemaatiliselt ning lõigete 7 ja 8 koostoimest nähtub seega, et kõnealust neljandat eeldust tuleb mõista viisil, et ei ole õnnestunud kindlaks teha kontol oleva vara omanikku või tegelikku kasusaajat.
27.RAB on seisukohal (vt eest määruse p-d 5.5 ja 8.4), et kõnealune neljas eeldus ei tähenda küsimist mitte kontol oleva vara (tsiviilõigusliku) omaniku, vaid kitsamalt kontol oleva vara n-ö varasema seadusliku omaniku järele. Kolleegiumi hinnangul kehtiv seadus sellist tõlgendust ei võimalda.
28.Esiteks, konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatu.
28.1.Nagu eespool selgitatud, võivad varaks olla nii asjad kui ka õigused ja muud hüved (vt eest määruse p 12). Kontovara ei ole asi, mille puhul saaks rääkida valdusest ja valdajast. Erinevalt sularahast, mis on vallasasi (vt nt RKKKo 3-1-1-94-06, p 7 ja seal tehtud viited; RKKKm 1-21-2156/48, p 21), on panga arvelduskontol olev raha käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (krediidiasutusest kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Nõue panga vastu kuulub konto omanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on konto omaniku käsutusse jõudnud ja kas konto omanikul lasuvad selle raha kasutamisel mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku vastu. Varaline nõue ei saa olla ka kellegi valduses, kuna valdus on AÕS § 30 järgi tegelik võim asja üle. (Vt nt RKHKm 3-3-1-22-12, p 8 ja seal viidatud praktika.) 19(23)
3-23-2858
28.2.Vara kuuluvus (omandiõigus) ei sõltu enamjaolt sellest, kas vara omandamise kõik eeldused olid täidetud (sh kas see on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel). Vallasomandi ülemineku üldised eeldused on AÕS § 92 lg 1 järgi esiteks asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta võõrandaja ja omandaja vahel, teiseks asja valduse üleandmine ning kolmandaks võõrandaja käsutusõigus ehk võõrandaja õigus vallasasja omand üle anda. Lisaks AÕS §-s 92 sätestatule võib vallasomand tekkida AÕS § 95 järgi ka omandaja heausksuse korral, st isik on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma (AÕS § 95 lg 1, vt ka lg-d 11 ja 12). Kui omandaja on pahauskne, s.o kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda (AÕS § 95 lg 2, vt ka nt RKTKo 2-16-14924/58, p 15), omandamist ei toimu. Vallasasja omandamist ei toimu ka juhul, kui vallasasi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud (AÕS § 95 lg 3 esimene lause, vt ka nt RKTKo 3-2-1-170-16, p 11) ning seda isegi juhul, kui omandaja on heauskne. Viimane – tahte vastaselt omaniku valdusest välja läinud vallasasjade heauskne omandamine ei ole võimalik – ei laiene siiski sularahale (vallasasi) ega esitajaväärtpaberitele, samuti avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes (AÕS § 95 lg 3 kolmas lause).
28.3.Riigikohus on nentinud, et nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik (RKTKo 3-2-1-2-15, p 19). Selle all ei mõeldud siiski olukorda, kus näiteks eksimusse viidud kannatanu (KarS § 209) teeb ülekande toimepanija või tema osutatud kolmanda isiku kontole või toimepanija, kasutades kannatanu isikutuvastusvahendeid, teeb kannatanu kontolt ülekande enda või kolmanda isiku kontole (KarS §-d 201 ja 213). Sel juhul saab toimepanija või kolmas isik ikkagi kontole laekunud vara omanikuks tsiviilõiguslikus mõttes. See tähendab, et tal tekib ülekandes märgitud summas panga vastu kehtiv nõudeõigus. (Vt nt RKKKm 1-21-2156/48, p-d 20 jj.) Kannatanul tekib siiski õigus nõuda kahju hüvitamist või õigus nõuda alusetu rikastumise sätete alusel üle antu tagastamist juhul, kui vastavad eeldused on täidetud.
28.4.Süüteoga saadud vara konfiskeerimise (KarS § 831) ning kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) eelduseks on üldjuhul vara kuulumine süüteo toimepanijale. See kinnitab samuti ebaseadusliku tegevuse tulemusel saadud vara omandiõiguse (tsiviilõiguslikus mõttes) tekkimise võimalikkust (vt ka nt RKKKo 1-19-6307/59, p 44; RKÜKm 3-1-2-3-12, p 59). Ka tehingu näilikkus vms tühisuse aluse olemasolu ei välista omandi tekkimist (vrd nt RKHKm 3-3-1-68-16, p-d 15 jj; RKHKo 3-3-1-78-16, p 23), kuigi võib olla üheks asjaoluks rahapesu kahtluse hindamisel (nt RKKKo 3-1-1-94-14, p-d 216–218).
28.5.RahaPTS § 57 lg 8 sätestab, et konto omanikku käsitatakse kontol oleva vara valdajana ja tema omandiõigust ei eeldata (omandiõiguse mitte-eeldus). See lause lisati seadusandja reaktsioonina kohtupraktikale (vt eest määruse p 28.1). Õiguskorra ühtsust silmas pidades peab samal õiguslikul instituudil olema eri õigusharudes üldjuhul samasisuline tähendus ja ulatus. Põhjendatud juhtudel võib seadus ette näha erisusi, kuid need peavad olema kirja pandud selgelt. RahaPTS § 57 lg 8 ei sätesta, et halduskonfiskeerimisel ei kohaldu eelkirjeldatud tsiviilõiguslikud omandiõiguse põhimõtted ning et konto omanik ei ole kontol oleva vara omanik. Samuti ei tähenda kõnealune norm täiemahulist ümberpööratud tõendamiskoormust. Mõlemad pooled peavad tõendama oma seisukohti vara omaniku kohta (rahapesu kahtluse ja vara legaalse päritolu kohta vt eest määruse p-d 24.2 ja 24.5).
28.6.Ka halduskonfiskeerimise regulatsiooni kujunemislugu ei toeta RAB-i eelkirjeldatud tõlgendust RahaPTS-is sätestatud omandiõigusest kui üksnes seaduslikul teel saadud omandiõigusest. Vara riigi omandisse kandmise võimaluse loomisest alates 2003. a-l on seaduse seletuskirjade järgi seda peetud kohaldatavaks eeskätt n-ö peremehetu vara suhtes (vt 103 SE teise lugemise 19. novembri 2003. a stenogramm, Riigikogu X koosseis; 137 SE seletuskiri, lk 42, Riigikogu XI koosseis; 157 SE 20(23)
3-23-2858 seletuskiri, lk 15, Riigikogu XII koosseis). Kehtiva RahaPTS-i eelnõu kooskõlastusringile saatmisel nägi see halduskonfiskeerimise eeldusena ette üksnes nõude, et vara legaalne päritolu ei ole kindlaks tehtud. Omandiõiguse või tegeliku kasusaaja küsimus ei olnud eelnõu järgi vara riigi omandisse kandmisel oluline. (Vt 17. märtsi 2017. a eelnõu § 58 lg 8; kättesaadav: Eelnõude Infosüsteem, toimik nr 17-0307). Justiitsministeeriumi vastuseisu tõttu sellisest lähenemisest loobuti. Ministeerium selgitas, et tegu on olulise põhiõiguste riivega ja põhimõttelise muudatusega halduskonfiskeerimise kontseptsioonis (loobumine üksnes n-ö peremehetu vara konfiskeerimisest), mis eeldab põhjalikku avalikku arutelu, mida aga pole toimunud (vt Justiitsministeeriumi 28. aprilli 2017. a kooskõlastuskiri, lk 9; kättesaadav samas). Riigikogule esitatud RahaPTS-i eelnõu seletuskirjas (459 SE, Riigikogu XIII koosseis) eelkirjeldatud muudatusest loobuti ja selgitati, et vara riigi omandisse kandmise sätted on eelnõus sarnased varasema regulatsiooniga (st vara omaniku kohta ei ole õnnestunud selgust saada) ning et: „Võrreldes kehtiva õigusega täpsustatakse, et kontol asuva vara korral käsitletakse konto omanikku vara valdajana, mis tähendab, et talle laienevad kõik valdaja õigused, kuid teda ei loeta automaatselt kontol oleva vara omanikuks ja tegelikuks kasusaajaks.“ (Lk 52.) Teisisõnu, uus on vaid eelkäsitletud RahaPTS § 57 lg 8. Seletuskirja lisaks 1 olnud vastavustabelis kajastub üldine märge, et § 57 võtab üle direktiivi 2015/849 art 32 lg 7.
28.7.Kui seadusandja soovinuks RahaPTS §-s 57 vara omaniku all silmas pidada üksnes rahapesu eelkuriteo kannatanut, kes n-ö varasema seadusliku omanikuna valduse või omandi kuritegeliku tegevuse tõttu kaotas, tulnuks see selgelt sätestada (vt ka eest määruse p 28.5). Kehtiv seadus nii ette ei näe. Kannatanust kui omanikust lähtumine tooks kaasa ka uusi tõlgendusprobleeme.
28.8.Kolleegium lisab, et ei muutnud määruse nr 3-20-664/10 p-des 17 ja 18 oma järjekindlat seisukohta, et vara omanik on isik, kelle nimel on konto, millele on paigutatud raha, ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (RKHKm 3-3-1-76-13, p 16; RKHKm 3-3-1-68-16, p 16; RKHKo 3-3-1-78-16, p 23). Määruse p-dest 17 ja 18 saab küll kaudselt järeldada, et konto omanik peab enda omandiõigust mõnel juhul tõendama, kuid arvestada tuleb nimetatud lahendi kontekstiga. Kõnealuses asjas peeti silmas, et menetlusõiguse rikkumine (puudutatud isiku kohtumenetlusse kaasamata jätmine) ei võinud mõjutada asja lahendamise tulemust, sest puudutatud isik polnud ka Riigikohtule esitanud selgitusi vara legaalse päritolu kohta olukorras, kus üks tehingute ahelas olnud ettevõte oli seotud rahapesukahtlaste juhtumitega ning makse tegija kutsus makse tagasi, kuid oli samas RAB-ile kättesaamatu.
29.Teiseks, halduskonfiskeerimiseks ei piisa sellest, et RAB-il on kohustus tõendada rahapesukahtluse olemasolu ja isikul vara legaalset päritolu. Sellisel juhul muutuks neljas seaduses selgelt sätestatud eeldus – ei ole õnnestunud kontol oleva vara omanikku või tegelikku kasusaajat kindlaks teha – sisutuks ja piirduda saaks vaid eeltoodud kolme esimese eeldusega (nagu on sisuliselt 30- ja 60-päevaste käsutuspiirangute puhul). Seaduse tõlgendus ei saa muuta sätet või selle osa sisutühjaks. Seda eriti olukorras, mis toob kaasa isiku põhiõiguste intensiivse riive materiaalõiguslike eelduste olulisel määral leevenemise (vrd ka RKHKm 3-3-1-77-13, p 14).
30.Halduskonfiskeerimine on neljanda eelduse järgi võimalik, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha, kas kontovara omanikku või tegelikku kasusaajat. Seejuures on RahaPTS § 57 lg-st 7 tulenevalt kontovara puhul ennekõike oluline viimati nimetatu (s.o tegeliku kasusaaja) kindlakstegemise ebaõnnestumine.
30.1.Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. RahaPTS § 57 lg-te 6, 7 ja 8 koostoimest nähtub aga seadusandja tahe jõuda kontovara puhul lisaks ka majanduslikus mõttes omanikuni ehk küsimuseni, kes on vara tegelik kasusaaja. Tegeliku 21(23)
3-23-2858 kasusaaja mõiste defineerib RahaPTS § 9. Selleks on füüsiline isik, kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse (lg 1; vt ka lg-d 2–7).
30.2.RahaPTS § 57 lg 7 eeldab mh, et kontovara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha. Nagu eespool selgitatud, on halduskonfiskeerimine võimalik vaid subsidiaarselt, st kui esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses (vt eest määruse p 17). Kui kõnealune eeldus on täidetud, siis kriminaalmenetluse lõpetamine või alustamata jätmine tähendab üldjuhul ühtlasi seda, et tegelik kasusaaja on tuvastamata. Sel juhul tuleb RAB-il teha pingutusi, et tegelik kasusaaja kindlaks teha halduskonfiskeerimise menetluses. Vara riigi omandisse kandmise otsus eeldab, et tegeliku kasusaaja kindlakstegemine ei ole õnnestunud ka haldusmenetluses.
30.3.RAB peab vara riigi omandisse kandmiseks selgitama, miks ei ole õnnestunud kindlaks teha kas omanikku või tegelikku kasusaajat. Teisalt ei välista kontovara omaniku kindlakstegemine kontovara halduskonfiskeerimist, kui kohus on veendunud, et tegelik kasusaaja on kindlaks tegemata.
31.Eeltoodust tulenevalt võimaldab neljas eeldus – ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat või vara valdaja teatab varast loobumise soovist – kontovara riigi omandisse kanda järgmistel juhtudel. Esiteks, konto omanik on teatanud soovist varast loobuda. Teiseks on halduskonfiskeerimine võimalik, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist, kuid ei anna nõusolekut vara halduskonfiskeerida, ei tee koostööd, kaob või muutub muul põhjusel kättesaamatuks.
32.Kolleegium möönab, et loetletud olukorrad võivad viia ebaloogiliste tulemusteni. Nii näiteks juhul, kui tegu on nn isepesu kahtlusega, kus tsiviilõiguslik ja majanduslik omanik (tegelik kasusaaja) langevad kokku, ei saa üldjuhul rääkida omaniku ja tegeliku kasusaaja kindlakstegemise ebaõnnestumisest. Seega on halduskonfiskeerimine nn isepesu kahtluse korral ilmselt sisuliselt välistatud. Lisaks, kuna RAB-i tulemuslik uurimine tegeliku kasusaaja kindlakstegemisel toob kehtiva seaduse kohaselt kaasa rahapesu kahtlusega vara halduskonfiskeerimise võimatuse, ei pruugi see olla ühitatav RAB-i tegevuse eesmärgiga tõkestada rahapesu. Selliste ebakõlade kõrvaldamine ning süsteemse ja tasakaalustatud lahendusega regulatsiooni väljatöötamine on aga seadusandja ülesanne. Regulatsioon ei ole kolleegiumi hinnangul siiski niivõrd ebaselge, et saaks rääkida puudutatud isiku osutatud põhiseadusvastasusest. IV Seisukoht konkreetses asjas
33.Nagu öeldud, tuleb halduskohtul halduskonfiskeerimiseks loa andmisel alustuseks keskenduda küsimusele, kas esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses. Muude halduskonfiskeerimiseks vajalike eelduste puhul piisab, kui kontrollida, kas halduskonfiskeerimine ei ole ilmselgelt välistatud. Nimetatud tingimuste kontrolli järjekord ei ole siiski oluline (vt eest määruse p 19.1).
34.Praegusel juhul analüüsisid kohtud peamiselt vara riigi omandisse kandmise eelduste täidetust, asudes seisukohale, et RahaPTS § 57 lg 7 võimaldab kanda riigi omandisse üksnes vara, mille omanik on tuvastamata, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesu kahtlusega vara. RAB-i taotlus loa saamiseks jäi rahuldamata, kuna kohtute hinnangul ei ole täidetud eelkäsitletud neljas eeldus. Kohtud märkisid, et puudutatud isik on vaidlusaluse kontovara omanik ning ta ei ole variisik, st ta on samal ajal ka tegelik kasusaaja (nn isepesu kahtlus). Puudutatud isik ei ole teatanud soovist varast loobuda.
22(23)
3-23-2858
35.Kohtud ei ole praegusel juhul süvitsi analüüsinud (vt siiski eest määruse p 6.11), kas esineb mõjuv põhjus, miks vara ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluses, ning kas halduskonfiskeerimist kohaldataks üksnes subsidiaarselt kriminaalmenetlusest jäävate lünkade täitjana. Vaatamata sellele puudub vajadus saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et ilmselgelt ei ole täidetud halduskonfiskeerimise neljas eeldus (vt eest määruse p-d 22 ja 26 jj, eriti p 32). Seega on RAB-i taotlus jäänud õigesti rahuldamata. V Menetluslikud küsimused
36.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega, miks puudutatud isiku ringkonnakohtule esitatud tõendid tuleb võtta toimiku juurde. Puudub vajadus põhjendusi korrata (HKMS § 231 lg 6).
37.Puudutatud isik esitas 17. märtsil 2025 Riigikohtule järgmised tõendid: riigiprokuröri
14.veebruari 2025. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrus asjas, milles mh puudutatud isik oli kahtlustatav; puudutatud isiku 12. veebruaril 2025 USA-s sõlmitud kokkulepe (eesti ja inglise keeles). RAB esitas samal kuupäeval Riigikohtule eelnimetatud USA-s sõlmitud kokkuleppe koos selgitustega, miks see omab asjas tähtsust. Nimetatud tõendid on tekkinud pärast Riigikohtu istungit. Tõendid on asjakohased ja kolleegium lisab need toimikusse (vt Riigikohtu volituste kohta lihtmenetluses RKHKo 3-18-306/41, p 7). Kuna tõendid puudutavad rahapesu kahtlust, mis ei osutu praeguse asja lahendamisel otsustavaks (vt eest määruse p 35), ei anna kolleegium neile hinnangut.
38.Kuna kolleegium ei muuda ringkonnakohtu määruse resolutsiooni ega tee ise asjas uut määrust, ei muuda ta haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Halduskohus mõistis puudutatud isiku kasuks välja 671 eurot (sh käibemaks), ringkonnakohus 671 eurot (sh käibemaks). Need kulud on vajalikud ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Riigikohtu menetluses ei ole puudutatud isik menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, mistõttu tuleb võimalikud Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud jätta puudutatud isiku enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
23(23)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.