Ametialased süüteod › Aususe kohustuse rikkumine

Toiduseaduse § 47 lg 1 ja lg 4 järgi teostab Põllumajandus- ja Toiduamet riiklikku ja haldusjärelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades (toiduseaduse § 1 lg 1 järgi riiklik järelevalve toidu ohutuse nõuete vastavuse tagamiseks), järelevalvet teostatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 ning muude asjakohaste õigusaktide järelevalvet käsitlevate sätete kohaselt. Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2019/627 kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/625 sätestatakse ühtne praktiline kord inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametliku kontrolli tegemiseks. Määruse artikkel 31 sätestab tapajärgse kontrolli ajal tehtava ametliku keeritsussikontrolli praktilise korra, mille kohaselt uuritakse sigalaste, kabjaliste ja muude keeritsussile vastuvõtlike liikide rümpasid Trichinella suhtes vastavalt määrusele (EL) 2015/1375 (erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes). Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regiooni juhataja ametikohal vastutas Vladimir Vahesaar tööülesannete vastutustundliku, õiguspärase, õigeaegse ja täpse täitmise eest, sh. esitatud andmete ja koostatud aruannete tõesuse eest. Vladimir Vahesaar eiras X OÜs ulukite tapajärgse kontrolli läbiviimisel kehtestatud nõudeid, lubas metssigadelt tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali võtta tapamaja töötajal ja võltsis proovivõtuprotokolli, kinnitades oma allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s ise läbiviinud. Võltsitud proovivõtuprotokolli edastas Vladimir Vahesaar elektrooniliselt keeritsusside (trichinella) uuringu teostamiseks Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskusele LABRIS. Seega andis Vladimir Vahesaar õiguskäibesse võltsitud dokumendi, mis oli aluseks ametliku keeritsussikontrolli tegemisel. Vladimir Vahesaar pidi 14.06.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali kuuelt metssearümbalt. Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C ja Vladimir Vahesaar käis aadressil XXX asuvas X OÜ-s 14.06.2023 ajavahemikul 13.33-13.45 proovidel vaid järel. Seejärel võltsis Vladimir Vahesaar 14.06.2023 kontrollproovide proovivõtu protokolli koodiga 2023/2632, märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli digitaalselt 14.06.2023 kell

2(22)

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C ja Vladimir Vahesaar käis aadressil XXX asuvas X OÜ-s 02.07.2023 ajavahemikul 17.25-17.26 proovidel vaid järel. Seejärel võltsis Vladimir Vahesaar 02.07.2023 kontrollproovide proovivõtu protokolli koodiga 2023/2828, märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli digitaalselt 02.07.2023 kell

3(22)

Seega Vladimir Vahesaar täites muuhulgas toiduohutusega seotud ülesandeid ehk elanikkonna tervise kaitsega seotud avalikke ülesandeid, omades õigust ja kohustust teha avaliku ülesande täitmisel otsuseid ja toiminguid, omas ametiseisundit korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 2 mõttes ning oli ametiisik KarS § 288 lg 1 järgi. Seega Vladimir Vahesaar, ametiisikuna, võltsis tahtlikult dokumente, millega pani toime KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON

4(22)

ole suur. Teatud juhtudel võib menetlust lõpetada prokuratuuri enda määruse alusel (KrMS § 202 lg 7), kuid kohtul säilib kaebemenetluse korral kontroll menetluse lõpetamise aluste üle. Omakorda sätestab KrMS § 202, et menetluse lõpetamine on võimalik üksnes prokuratuuri taotlusel ja seda ka kohtumenetluses. Selline piirang ei ole vajalik, sobiv ega proportsionaalne. Tegemist ei ole mitte pelgalt menetluslikult mitte õigustatud piirangu abinõuga, vaid sisuliselt kohtuvõimu otsustusruumi ja sõltumatuse pärssimisega. Mõeldamatu, et kohus ei saa ilma prokuratuuri taotluse ehk sooviavalduseta kontrollida, kas KrMS § 202 kohaldamiseks esinevad materiaalsed alused (süü ei ole suur ja puudub avalik menetlus huvi) ja selle esinemise korral lõpetada menetlus ainuüksi süüdistatava ja kaitsja taotluse alusel. Karistusõiguslik monopool kuulub küll riigile, kuid kohtumenetluses täidab sellist funktsiooni täies ulatuses kohus, kellele seadusandja poolt seatud raamistik peab vastama PS § 11 sätestatud nõuetele. Kui kohtumenetluse käigus leiab kohus, et prokuratuuri põhjendus, miks on menetluse lõpetamine vastavalt KrMS §-le 202, ei ole asja asjaoludega kooskõlas või prokuratuuri põhjendused on üldse ekslikud, siis peab kohtul olema endal võimalus muude aluste täitmisel menetluse lõpetamiseks. Vastasel juhul esineb vastuolu PS § 13 ja PS §-ga 15, kus täitevvõimu poolt seatud formaalsed takistused (taotluse mitte esitamine) ei võimalda kohtul prokuratuuri põhjendusi üle kontrollida ega rakendada süüdistatava suhtes leebemaid meetmeid võrreldes süüdimõistmisega. Kui seadusandja on ette näinud seadusega kindlad tingimused, mille esinemisel võib isikut mitte karistada, siis ei saa nad olla üksnes sõltuvuses prokuratuuri sooviga vastavat võimalust isikule pakkuda või mitte. Sellises olukorras peaks eelkõige kohtule jääma lõppsõna, kas vastava lõpetamise materiaalsed alused on täidetud või mitte ja kas isiku suhtes võib menetluse (sh kohtumenetlust) lõpetada oportuniteedi põhimõtte alusel ja seda sõltumatult, kas vastavat lõpetamist soovib ja toetab süüdistaja või mitte. Kui riigi karistusõigusliku monopooli teostab kohus, siis formaalsed piirangud ei saa kohtule olla takistuseks õiglase lahendi langetamiseks. Vastasel juhul on kohtuvõim jäetud sisuliselt täitevvõimu otsustusest sõltuvusse, mis on vastuolus nii PS § 146 esimese lause mõttega, kui ka PS §-dega 13 §

5(22)

6(22)

ametlikku kontrolli veterinaarjärelevalve ametnikuna konkreetses ettevõttes vahetult teostas, sest just tema vastutab kontrolli nõuetekohasuse eest“. Selline arutluskäik ei leia katet süüdistusaktis ega süüdistuse sisus. 6.3 Süüdistusaktis kajastatud süüdistatava ametipositsioon PTA regiooni juhatajana ei ole seotud süüdistusaktis etteheidetava teoga (protokolli võltsimine). Vastavalt KarS § 299 on karistatav ametiisiku poolt dokumendi võltsimine või võltsitud dokumendi väljastamine. Tapajärgse kontrolli teostamine ei ole seotud süüdistatava PTA regiooni juhataja ametiülesandega. Selline ülesanne ei tulene süüdistusaktis viidatud ametijuhendist ja on vastuolus kohtus uuritud tõenditega. Tapajärgse kontrolli ülesandeid võis täita asutuses iga töötaja, kellel oli nõutav haridus ja kvalifikatsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 (15. märts 2017) artikli 3 punkti 32 tähenduses – veterinaararst. Sellest tulenevalt ei oma KarS § 299 tähenduses süüdistatava ametipositsioon (PTA regiooni juhataja) tähtsust tapajärgse kontrolli teostamisel ega andmete sisestamisel vastava süsteemi. KarS § 299 on võrreldes KarS § 344-ga erinorm, millest tulenevalt peab dokumendi võltsimine toimuma just selle ametniku poolt, kellel oli eelkõige õigus vastava dokumendi väljastamiseks või koostamiseks. Seega ei saa mitteametnik panna toime KarS § 299 järgi kvalifitseerivat kuritegu. Samuti ei saa suvaline ametnik panna toime KarS § 299 järgi kvalifitseerivat kuritegu, kui otsustab võltsida dokumendi, mille allkirjastamine või koostamine väljub tema õiguspädevusest (nt puudub menetluspädevus. Süüdistusaktis puuduvad faktilised asjaolud, mis võimaldaksid seostada süüdistatava ametiseisundit õiguspädevusega teostada tapajärgset kontrolli. Süüdistuses kajastatud süüdistatava PTA regiooni juhataja roll ei ole seotud tapajärgse kontrolli teostamise ülesandega. Sellest tulenevalt ei ole KarS § 299 koosseis täidetud. Pelgalt formaalsed ebatäpsused, vead või irrelevantsed asjaolud, mis ei mõjuta dokumendi usaldusväärsust tervikuna ei saa olla võltsimise koosseisu sisuks. Kuna dokument kandis saatekirja rolli, siis isik, kes sellele alla kirjutas, kinnitas üksnes oma tahet edastada proovid laboratoorsete uuringute tegemiseks, mitte aga tõendeid andvaid või õiguslikke tagajärgi loovaid asjaolusid, mistõttu ei ole objektiivne koosseis täidetud. Maakohus tuvastas ise uuritud tõendite põhjal, et „proovivõtu protokollid kandsid endas saatekirja funktsiooni“. Kuna dokument kandis saatekirja rolli, siis isik, kes sellele alla kirjutas, kinnitas üksnes oma tahet edastada proovid laboratoorsete uuringute tegemiseks, mitte aga tõendeid andvaid või õiguslikke tagajärgi loovaid asjaolusid. Sellisel juhul ei saa kõnealuseid dokumente käsitleda võltsitud dokumentidena KarS § 299 mõttes. Võltsimise koosseis eeldab, et dokumenti on muudetud või koostatud viisil, mis seab kahtluse alla dokumendi ehtsuse kui terviku ja kahjustab usaldust dokumentide kui õigussuhete tagamise vahendi vastu. Pelgalt formaalsed ebatäpsused, vead või irrelevantsed asjaolud, mis ei mõjuta dokumendi usaldusväärsust ega terviklikkust, ei saa olla võltsimise koosseisu sisuks. Seega ei ole kõnealustes protokollides esinevad puudused (so süüdistuse kohaselt „proovivõtja“) käsitatavad koosseisuliste tunnustena, kuna need ei tekita õigushüvele – dokumendi autentsusele ja usaldusväärsusele – reaalset ega abstraktset ohtu. Sellise seisukoha omaksvõtmine on oluline, et eristada formaalseid vormivigu tegelikust dokumendi võltsimisest, mis on KarS § 299 järgi karistatav. Maakohus jättis seda tähelepanuta. 6.4 Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust. (vt nt. RKKKo nr 1-16-6452/340, p 38 jj, nr 3-1-1-94-14, p 216 nr 1-17-1219/39, p 16.) Kaitsja leiab, et isegi olukorras, kui maakohtu ja prokuratuuri seisukohalt formaalselt protokollis kajastatud andmed proovivõtja kohta ei vastanud tõele, siis ei ületanud see juhtumi faktilisi asjaolusid kogumis hinnates sellist piiri, mille puhul saaks rääkida ametialasest võltsimisest, ehk KarS §-i 299 koosseisulisest teost. Ei saa pidada õigeks ette heita isikule karistusõiguslikku vastutust KarS § 299 järgi (so ametialases võltsimises) ainuüksi põhjusel, et sisuliselt tegi osad toimingud (so proovivõtmist) koolitatud isik ametniku vastutusel. Seega ei ole kaitsja seisukohal koosseis täidetud. Isegi siis, kui lugeda kõik süüdistuses kajastatud faktiväited tõendatuks, siis kirjeldatud tegu ei ole kuritegu ega täida KarS § 299 objektiivset koosseisu.

7(22)

6.5 JVIS-süsteemi poolt automaatselt genereeritud andmete eest ei vastuta süüdistatav. Allkirja andmise mõte on just nimelt see, et ametnik võtab vastutuse nende väljade eest, mille täitmine oli tema pädevuses ja mida ta tegelikult ka täitis. Oluline on see, et JVIS-süsteemi poolt automaatselt genereeritud andmed (proovivõtja nimi) ei kuulunud ametniku enda sisestatud teabe hulka. Need väljad olid süsteemi poolt juba ette fikseeritud ega olnud ametniku poolt muudetavad. Ametniku vastutus ja allkiri said seega laieneda üksnes nendele andmetele, mille tema ise teadlikult dokumenti lisas. Vastavalt tõenditele olid kõik ametniku poolt sisestatud andmed õiged ning kooskõlas tegeliku olukorraga. Sellest järeldub, et ametnik ei saanud oma allkirjaga kinnitada ega vastutada automaatselt genereeritud andmete eest, vaid ainult nende andmete eest, mis lähtusid tema enda otsesest tegevusest. Kuna allkirja õiguslik tähendus seisnebki eelkõige selles, et allkirjastaja kinnitab isiklikult oma esitatud teabe õigsust, siis ei saa talle ette heita kontrollimatute või muutmatute väljade olemasolu dokumendis. 6.6 Võltsimise objektiivne koosseis eeldab alati, et isik sisestab või kinnitab teadlikult valeandmeid. Käesoleval juhul selline situatsioon aga puudus. Ametnik ei esitanud valeandmeid ega muutnud süsteemi poolt fikseeritud välju, vaid piirdus nende väljade täitmisega, mille osas tal oli vastutus ja pädevus. Nende andmete õigsus on tõendatud (nii dokumentaalse tõenditega, kui ka tunnistajate ütlustega) ja vaieldamatu (süüdistusaktis ei ole muude andmete võltsituse kohta midagi kirjas). Rõhutada tuleb ka seda, et vaatamata sellele, et süüdistuses on üldistatult märgitud väide, et „ja võltsis proovivõtuprotokolli, kinnitades oma allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s ise läbiviinud“, ei saa ka seda süüdistatavale süüks panna. Seega ei saa rääkida võltsimise koosseisu objektiivse tunnuste täitmisest.

8(22)

protsessi haldab. Sama kinnitavad ka teiste tunnistajate ütlused. Nad on selgelt eristanud, et „proovi lõikaja“ ja „proovivõtja“ ei ole samased rollid, vaid viitavad erinevatele etappidele ja erinevatele vastutajatele protsessis (vt. AK ütlused). Sellega kooskõlas on ka süüdistatava enda ütlused. Tema arusaama järgi tähendas „proovivõtja“ mitte füüsilist lõikajat, vaid eelkõige seda ametnikku, kes protsessi haldas, vastutas ja andis korraldusi. Süüdistatav kinnitas, et tema mõistis JVIS süsteemis kajastatud mõistet „proovivõtja“ kui isikut, kes tagab ametliku kontrolli läbiviimise nõuetele vastavalt ning kelle vastutus seisneb just protsessi korraldamises. Sellest järeldub, et süüdistatav ei pidanud võimalikuks ega möönnud, et ta oma allkirjaga kinnitab vale faktilise asjaolu, näiteks seda, et ta isiklikult füüsiliselt lõikas proovi. Tema allkiri tähendas hoopis seda, et ta sisestas JVIS süsteemi nõutud andmed (näiteks kuupäeva ja koha), genereeris saatekirja ning ametnikuna tegeles labori vastuste edastamise ja hilisema hindamisega. See ongi ametniku ametialane funktsioon, mida ta mõistis ja mille raames ta tegutses. Kui arvestada asjatundja ja tunnistajate ütlusi, samuti süüdistatava enda seletusi, ilmneb, et tema käitumises puudusid dokumendi võltsimise subjektiivse koosseisu tunnused. Ta ei saanud ega pidanudki mõistma, et tema tegevus võiks tähendada valeandmete kinnitamist. Tema teadlikkus ja arusaam olid kooskõlas ametialase praktikaga ning ta tegutses heas usus. Seetõttu on kaitsja seisukohalt selge, et maakohus on jätnud subjektiivse koosseisu tõendatuse nõuetekohaselt põhjendamata ja hinnanud tõendeid valesti. 7.3 Maakohtu põhjendust ei saa pidada loogiliseks ega veenvaks, eriti seal, kus kohus jõuab järelduseni, et tegu oli toime pandud kavatsetult. Esiteks ei piisa kavatsetuse tuvastamiseks üksnes sellest, et kontrolli eesmärk oli tagada metssigade liha toidukõlbulikkus ja et seda protsessi sai läbi viia vaid veterinaarjärelevalvet teostanud ametniku toel. Selline üldine eesmärk võib kirjeldada küll ametijuhendist tulenevat tööülesannet, kuid ei kinnita veel isiku tahet panna toime konkreetne karistusõiguslikult relevantne tegu. Kavatsetus tähendab, et isik seab oma eesmärgiks toime panna just sellise teo, mis vastab kuriteokoosseisule, mitte aga lihtsalt täita oma tööülesandeid või viia läbi üldist kontrollprotsessi. Teiseks tuleb rõhutada, et eesmärgipärane käitumine peab katma kõiki objektiivseid koosseisutunnuseid. Antud juhul oleks kohus pidanud tuvastama, et süüdistatav soovis sihipäraselt esitada valeandmeid ametlikus dokumendis, nimelt „märgistada ennast proovivõtjana“. Kuid tõenditest nähtub vastupidine. JVIS süsteemis ei olnud üldse võimalik määrata proovivõtjaks kedagi teist kui ametlikult protsessi eest vastutavat veterinaararst. Puuduvad igasugused viited, et süüdistatav üldse aimas või möönis dokumendi võltsimisest, rääkimata juba eesmärgipärasest käitumisest kanda protokolli valed andmed. Edastada analüüsid laborisse oli tema ametipositsiooni lahutamatu osa. Seega ei saa rääkida, et süüdistatav oleks saanud vabatahtlikult ja eesmärgipäraselt valida valeandmete sisestamise, et liha ringlusse lubada – ta täitis seadusest ja töökorraldusest tulenevat vältimatut kohustust eelkõige suunata proovimaterjali laborisse. Kolmandaks tuleb esile tuua süüdistatava tegelik arusaam mõistest „proovivõtja“. Nagu on märgitud tunnistajate ja asjatundja ütlustest, ei tähendanud see JVIS süsteemis proovi füüsiliselt lõikavat isikut, vaid ametnikku, kes kogu protsessi haldas sh alustatud haldusmenetlust viis läbi. Seetõttu eksis maakohus tahtluse tuvastamisel. Maakohus omistas süüdistatavale tahtluse, mida asjaolud ei kinnita. Kui isikul puudus võimalus täita süsteemis olevad andmed teisiti ning ta ei mõistnud, et tema tegevus võiks tähendada valeandmete kinnitamist, siis ei saa rääkida üldse tahtlusest, veel vähem kavatsetusest.

9(22)

üksnes aiaga piiratud territooriumi, vaid igasugust territooriumi, mille väline külg annab igale mõistlikule isikule, et sisenemine eeldab valdaja luba saamist. Selle alla kuulub igasugune territoorium, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil. Selline tõlgendus on muuhulgas kooskõlas KeÜS § 32 lg 2 ja KrMS §-ga 126-3 lg 6. Varjatud sisenemist nõutav kohtuluba ei ole seotud füüsilise takistusega ja selle suurusega, vaid eelkõige territooriumi valdaja õigusega määratleda, kellel on õigus territooriumil viibida ja kellel mitte. Sellest õigusest ei saa õigusasutus mööda minna muud moodi, kui ainult kohtu loal või valdaja enda nõusolekul, kui territooriumi valdaja (omaniku) poolt on soov võõrastel territooriumil mitte viibida on ilmselgelt märgistatud, tähistatud või muud moodi piiratud. Muidu läheb olukord, kus territooriumi valdaja (omanik) väljendab soovi piirata teistele juurdepääs kindlale alale, kuid õiguskaitseasutuse see piirang ei kehti, enesemääramise õigusega vastuollu.

10(22)

ümber menetluses kahe isiku poolt esitatud ütlust, et mõlematest küljest olid territooriumile ligipääs piiratud tõkkepuude ja ka vastavad märgistused oli paigaldatud. Võttes arvesse, et vastav territoorium on KrMS § 1264 lg 5 mõistes piirdega ala, kohtu luba varjatud sisenemiseks ega valdaja luba ei olnud, siis muutavad varjatud järgimisega saadud tõendid vastavalt KrMS §-le 1261 lg 4 lubamatuteks tõenditeks. Õigusvastaselt toimetatud jälitustegevusega saadud asjaolud on kajastatud jälitustoimingu protokollis (04.12.2023), mida tuleb terves ulatuses tõendite kogumist välja jätta. Eraldiseisvalt rõhutab kaitsja, et vastavas protokollis on kajastatud ka muud asjaolud, kuid sõltumata sellest tuleb tõendite kogumist jätta välja protokoll tervikuna, ja seda põhjusel, et õigusvastaselt saanud tõendid ja nende sisu paratamatult osutavad mõju kohtu siseveendumisele ja tõendite muudele kogumile antavale hinnangule. Seega selleks, et elimineerida ja tagada süüdistatavale eelkõige ausat ja õiglast menetlust, tuleb antud juhul välistada tõendite hulgast mitte üksnes asukoha pealtvaatamise käigus hangitud tõendid, vaid jälitustoimingu protokoll (04.12.2023) tervikuna. Vastav protokoll oli oluline maakohtu tõendite hindamisel, kus maakohus jõudis veendumisele, et süüdistuses kajastatud ajavahemikul ei ole süüdistatav proovi võtnud. Ilma vastava protokollita ei ole võimalik viidatud seisukohale ja seda igas süüdistuses kajastatud episoodis jõuda. 8.2 Kaitsja leiab, et tõendite kogumisel jälitustoimingutega on rikutud ultima ratio põhimõtet. Maakohus eksis oma 30.06.2025 otsuses, kui hindas jälitustegevuse seaduslikuks ja jõudis seisukohale, et jälitustegevus oli vajalik ja proportsionaalne meede. Maakohus ise tunnistas, et süüdistatava süü oli väike ja riiklik süüdistaja hindas samuti V. Vahesaare süüd väikeseks. Kohus leidis, et süüdistusekohane etteheide piirdub proovivõtuprotokollides enda proovivõtjana esitamisega, muus osas on protokollid korrektsed ning ühegi juhul ei ole käitlemisse jõudnud saastunud uluki liha. Sisuliselt sama kahtlustus tuleneb ka jälituslubadest, kus peamine etteheide seisneb justnimelt selles, et V. Vahesaare eest võtab proovid C (lähemalt vt 12.06.2023 kohtumäärus KM 14299/2023, p 2, 11 ja viidatud kohtumääruses kajastatud seisukoht, et „V.Vahesaar xx metsesa lihasest proovid võetud kõigest 4 minutiga“, ehk liiga kiiresti). Võttes arvesse menetletavat süütegu (dokumentide võltsimine), oli ilmne (sh juba jälituslube väljastamise hetkel), et tegemist oli väikse ulatusega õigusriivega, mis on võrdsustatav pigem töökohustuse rikkumisega. Peale proovivõtja isiku ebaõiget kajastamist ühtegi muud etteheidet V. Vahesaarele tehtud ei ole ning ühemõtteliselt puuduvad vaidlused selles, et saastunud ulukiliha oleks jõudnud käitlusesse ja veelgi enam, et saastunud ulukiliha oleks põhjustanud kellelegi tervisekahju. Sellest lähtudes menetleti tegu, mis sai parimal juhul olla formaalne süütegu, millel puudusid kahjulikud mõjud ja kogu jälituslubades kajastatud põhjendus võimaliku ohu kohta oli otsitud ega tuginenud tegelikkusele. Maakohus ja prokuratuur hindasid valesti vajadust teostada nii pealtkuulamist kui ka varjatud jälgimist kuriteos, mida süüdistatavale ette heideti. Kasutati ulatuslikku jälitustegevust, sealhulgas mobiiltelefoni ja lauatelefoni abonentnumbrite üldkasutatava elektroonilise sidevõrgu kaudu edastatava teabe salajast pealtkuulamist, -vaatamist ja salvestamist ning tööalase e-postkasti kirjavahetuse salajast pealtkuulamist ajavahemikul 12. juuni 2023 - 12. august 2023. V. Vahesaart jälgiti varjatult detailselt, dokumenteerides tema igasugust liikumist kuni kinnipidamiseni. Käesolevas asjas puudus selge analüüs vähem tungiva iseloomuga alternatiivide kohta. Kuigi maakohus leidis, et sõidupäevikud ei oleks andnud piisavat teavet proovi võtmise kohta, ei analüüsitud teisi võimalikke meetmeid, nagu näiteks otsene järelevalve või ettevõtte töötajate küsitlemine. Kaitsja seisukohalt selleks, et selgitada välja, kas oli tööülesanne delegeeritud Cle või mitte ja kui tõhusalt toimus liha kontroll oleks võinud ja vajadusel parandada kontrollile kulutavat ressursi või aja, oleks võimalik kasutada ka leebemat meedet – distsiplinaarmenetlust. Kohus märkis, et täiendavaid tunnistajaid, kes saanuks proovi võtu kohta ütlusi anda, ei olnud, kuid see ei õigusta automaatselt kõige tungiva iseloomuga meetmete kasutamist. Nagu nähtub kaitsja

11(22)

tõenditest, siis asukohal viibitud aega oli võimalik tuvastada tööauto liikumise kaudu (GPS seadme kaudu, mis oli paigaldatud igasse töösõidukisse). Arvestades kõiki asjaolusid - süüteo väikest raskusastet, tegeliku ohu puudumist, mõjutatud isikute kitsast ringi, kõigi vajalike analüüside teostamist oli jälitustegevus antud juhul ränk ebaproportsionaalne uurimismeede (jälitustoimingud). Intensiivne jälitustegevus, mis hõlmas telefonivestluste pealtkuulamist, e-kirjavahetuse jälgimist ja varjatud füüsilist jälgimist, ei olnud õigustatud dokumentide võltsimise juhtumi puhul, kus puudus tegelik oht avalikule julgeolekule või relevantne oht isikute tervisele. Loogiliselt tuleb jõuda järeldusele, et jälitustegevus oli tegelikult ebaproportsionaalne uurimismeede ja seetõttu õigusvastane. Seda tuleb tõendite hulgast välja jätta täies ulatuses, kuna see rikub Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 8 ja ei vasta proportsionaalsuse põhimõttele, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus. Lausa küüniline on jälituslubades kajastatud ja ka süüdistusakti punktis 3 kajastatud väide, et kuriteoga ohustati isikute elu ja tervis ka järgmisel põhjusel. Kui uurimishüpoteesiks oli tõsimeelne väide, et menetleva kuriteoga oli võimalik põhjustada teiste isikute tervise kahjustust või surma ja see oht oli reaalne, siis teostatud jälitustegevuse kaudu selles asjas ei oleks võimalik peatada või takistada saastunud liha sattumist inimeste toidulauale ja nakatumist. Asja materjalidest ja jälituslubades puudub igasugune analüüs, kuidas pelgalt jälitamine (so telefonide ja e-kirjade pealtvaatamine ja varjatud jälgimine ilma liha täiendavate analüüsi meetmeta) võimaldaks takistada uurimishüpoteesi järgi saastud liha sattumist asjasse puumatute inimeste lauale ja söögiks. Alles pärast kahekuulist „pealtvaatamist“ ja isiku kinnipidamist oli esmakordselt tehtud liha korduv kontroll (HK kaitsetõend nr 5.1, proovivõtu kood 2023/3315). Seda ei olnud jälitustegevuse käigus lausa kahe kuu jooksul kordagi tehtud ega lubades ja prokuratuuri taotlustes analüüsitud. Viimane näitab, et oht isikute tervise või elu pärast oli juba uurimisasutuse ja prokuratuuri jaoks täiesti illusoorne ja otsitud üksnes jälitustegevuse õigustuseks. Illusoorse ohuga ei ole võimalik kuriteo tõsidust ja raskust põhjendada jälitustoimingute lubamiseks. Lisaks selle ei saa jälitusloa saamiseks kohtule esitada väited, mis tegelikult ei vasta tõele. Kaitsja rõhutab siinkohal, et kui jälitustoimingut loa andmist kohus teeb otsuse tõesti piiratud aja jooksul, siis lasub just prokuratuuril kohustus üksikasjalikult hinnata menetletavast kuriteost tuleneva ohu elementaarset tõsidust ja relevantsust ning esitada kohtule usaldusväärsed väited ning vajadusel prognoos, kuidas menetletavast kuriteost tulenevat ohtu asjasse puutumatute isikute elule ja tervisele on kavas välistada. Kui relevantne oht siiski eksisteeris, siis oli taolisel kujul asja menetlemine ühiskonnas liiga ohtlik ja õigusvastane, kuna selliste (jälitus)toimingutega ohustati täiesti puutumatuid isikute elu ja tervist, ehk ainuüksi reaalajas jälgimine lausa kahe kuu jooksul ei oleks saanud takistada saastunud liha toidulauale sattumist. KrMS § 1261 lg 3 keelab otsesõnu, et jälitustoiminguga ei või ohustada isiku elu ja tervist. Seega, kui prokuratuuri poolt läbivalt toodud väide ohu kohta tõsiselt eksisteeris, siis muutus jälitustegevus KrMS §-ga 126 1 lg 3 vastuolus, kuna ohu välistamist või olulises ulatuses vähendamist ei olnud menetluse käigus tehtud ega ka jälitusloa andmisel analüüsitudki. Võttes eeltoodud arvesse on kaitsja seisukohalt asjas tehtud jälitustoimingud olid teostatud seaduse nõudeid eirates, mistõttu nendele tugineda ei ole võimalik (KrMS § 126-1 lg 4).

PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

12(22)

9.1 Prokuratuur märgib, et KrMS § 202 põhiseaduse vastasusele ei ole kaitsja varasemas menetluses viidanud ega esitanud varasemas menetluses Harju Maakohtule ka taotlust tunnistada KrMS § 202 põhiseadusega vastuolus olevaks. Samuti ei ole kohus oma otsuses põhiseaduse vastuolusid tuvastanud. Prokurör on seisukohal, et kaitsja apellatsioonikaebuses esitatud viited ei ole asjakohased, kuivõrd õiguse mõistmist käesolevas kriminaalasjas ei ole takistatud, vastupidi kriminaalasi viidi kohtu ette. Süü suurusele ja avaliku menetlushuvi puudumisele hinnangu andmine on käsitletav prokurörile antud kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt mittemõõdukas (RK 3-1-1-85-04). Prokurör ei saa nõustuda kaitsja väitega, et käesolevas kriminaalasja menetlemiseks kohtus puudub avalik menetlushuvi. Kaitsja on rõhutanud, et tapajärgse kontrolli teostamise ülesandeid võis täita Põllumajandus- ja Toiduameti iga töötaja, kellel oli nõutav haridus ja kvalifikatsioon. Süüdistatav täitis vastavaid ülesandeid mitte seetõttu, et ta oli PTA regiooni juhataja, vaid seetõttu, et ta oli PTA ametnik vajaliku loomaarsti haridusega. Prokurör on seisukohal, et eeltoodud kaitsja selgitused, ei vähenda sugugi avalikku menetlushuvi käesolevas kriminaalasjas. Vladimir Vahesaar vastutas oma tööpiirkonnas töövaldkonda reguleerivatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise eest – PTA regiooni juhatajana pidi ta tagama, et Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regioonis oleksid tööülesanded nõuetekohaselt täidetud, kuid samaaegselt oli tal kohustus juhinduda kehtivatest õigusaktidest tööülesandeid täites ka ise. Prokurör on seisukohal, et Põllumajandus- ja Toiduamet peab tagama järelevalve toiduohutusele selliselt, et terveks jääksid kõik tarbijad ja järelevalveülesannete täitmise põhjalikkus ei saa sõltuda sellest, mitu tarbijat pakutavat valmistoodet tarvitab. Käesolevas kriminaalasjas on olemas avalik menetlushuvi – Vladimir Vahesaar teostas järelevalvet toiduohutuse valdkonnas, s.o valdkonnas, milles avalikkusel peab tööülesandeid täitva ametniku suhtes olema kõrgendatud usaldus. Ühtlasi on Vladimir Vahesaar kogu kriminaalmenetluse jooksul eitanud talle süüks arvatava teo toimepanemist, ta ei nõustu süüdistusega selles osas, et ta eiras EL määruses kehtestatud veterinaarjärelevalve läbiviimise nõudeid, samuti ei nõustu ta, et oleks võltsinud proovivõtuprotokolle. Vladimir Vahesaar ei ole kohtueelses menetluses ega ka kohtumenetluses kordagi üles näidanud kahetsust ega pidanud oma käitumist taunimisväärseks. Eeltoodud põhjustel ei ole oportuniteedi kohaldamine käesolevas kriminaalasjas põhjendatud. 9.2 Kaitsja on oma apellatsioonitaotluses asunud seisukohale, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest ning puudub kuriteo objektiivne koosseis. Süüdistatav ei saanud objektiivselt täide viia talle süüdistusaktis etteheidetavat käitumist, kuna infosüsteem genereeris andmed automaatselt ja neid muuta ei olnud võimalik. Kohus on oma otsuses pikalt analüüsinud kõiki kohtuistungil uuritud tõendeid ja jõudnud järeldusele, mille kohaselt on Vladimir Vahesaar võltsinud proovivõtuprotokolle märkides, et ta on süüdistuses nimetatud kuupäevadel X OÜ-s olnud trichenella proovivõtjaks. Kaitsja seisukoht, et Vladimir Vahesaar ei saanud ennast ise protokolli märkida proovivõtjaks, kuna protokolli genereeris infosüsteem, ei ole asjakohane. Vladimir Vahesaar sisenes oma ID-kaardiga järelevalveinfosüsteemi JVIS, kus kinnitas/märkis, et ta on süüdistuses nimetatud kuupäevadel võtnud X OÜ-s trichenella proove. Kohtus uuritud tõendid kinnitavad, et Vladimir Vahesaar seda tegelikkuses ei teinud, seega on täidetud süüteo objektiivne koosseis, Vladimir Vahesaar on pannud toime dokumendi intellektuaalse võltsimise. Prokurör lisab, et kohtus uuritud tõendite kohaselt oli Vladimir Vahesaarel võimalus infosüsteemi märkuste lahtrisse lisada tegelik proovivõtja, aga ta ei teinud seda. Käesolevas kriminaalasjas on eluliselt usutav, et Vladimir Vahesaar ei teinud seda, kuna ta teadis, et X OÜ juhil Cl puudus käesoleval juhul tegelikult proovide võtmise õigus. Kaitsja on asunud ka seisukohale, et süüdistusaktis kajastatud süüdistatava ametipositsioon PTA regiooni juhatajana ei ole seotud süüdistusaktis etteheidetava teoga. Süüdistusaktis puuduvad faktilised asjaolud, mis võimaldaksid seostada süüdistatava ametiseisundit õiguspädevusega

13(22)

teostada tapajärgset kontrolli. Prokurör, tuginedes kohtus uuritud tõenditele, asub seisukohale, et Vladimir Vahesaarel oli pädevus viia läbi menetlus- ja kontrollitoiminguid ning kaitsja väide selle puudumise kohta on alusetu. Nii kohtuotsuses, kui süüdistusaktis on põhjalikult analüüsitud muuhulgas ka Vladimir Vahesaare ametijuhendit, millest nähtub, et ta oli ametiisik, kel oli õigus regiooni ülesannete ulatuses ja oma pädevuse piires viia läbi menetlus- ja kontrollitoiminguid ning allkirjastada dokumente. PTA regiooni juhataja ametikohal töötanud Vladimir Vahesaar, täites tööülesandeid, võltsis ametiisikuna JVIS süsteemis dokumente, seega pani toime KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 9.3 Kaitsja on apellatsioonkaebuses asunud ka seisukohale, et objektiivne koosseis ei ole täidetud, kuna dokument kandis saatekirja rolli ja isik, kes sellele alla kirjutas, kinnitas üksnes oma tahet edastada proovid laboratoorsete uuringute tegemiseks, mitte aga tõendeid andvaid või õiguslikke tagajärgi loovaid asjaolusid. JVIS süsteemi poolt automaatselt genereeritud andmete eest ei vastuta süüdistatav. Kohtus uuritud kirjalikest ja suulistest tõenditest nähtub, et kuigi andmebaasi märgitakse automaatselt proovivõtjana ID-kaardiga JVIS süsteemi sisselogija, siis sisaldab protokoll ka korduvalt täidetavaid andmeväljasid, nii juuresviibinud isikute kohta, kui märkuste kohta. Sellest tulenevalt oli Vladimir Vahesaarel võimalik sisestada infosüsteemi korrektsed andmed proovivõtmise kohta, kuid ta jättis selle teadlikult tegemata. Ühtlasi märgib prokurör, et järelevalvemenetluses koostatav protokoll evib õiguskäibes määravat rolli – selle alusel kinnitab järelevalve teostaja, et tema on järelevalvemenetluses kõik proovid võtnud vastavalt kehtivale normistikule ehk proovid on võetud konkreetse proovivõtja poolt, konkreetsetelt loomadelt. Proovivõtuprotokolli alusel viiakse kokku proovivõtu objekt ja uuringu tulemus ehk selliselt tagatakse, et nakatunud liha ei jõua tarbijateni. 9.4 Lisaks eelnevale on kaitsja seisukohal, et süüdistatava käitumises puudub subjektiivne koosseis. Prokurör selle seisukohaga ei nõustu. Vladimir Vahesaar kinnitas kohtus, et oma töös lähtus ta valdkonna tööd reguleerivast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2017/625. Vladimir Vahesaar kinnitas kohtus, et ta teadis väga hästi valdkonda reguleerivaid õigusakte, kuna ta on reeglite väljatöötamise juures osalenud. Vaatamata sellele esitas ta õiguskäibesse dokumendi, mis oma sisult oli vale. Vladimir Vahesaar tegi seda teadlikult, vähemalt otsese tahtlusega. 9.5 Kaitsja on oma taotluses asunud seisukohale, et jälitustegevus oli teostatud seadust eirates, kuna varjatud sisenemiseks puudus KrMS § 1264 lg 5 nõutav kohtuluba, tuleb jälitustoimingu protokoll tervikuna tõendite hulgast elimineerida. Käesolevas kriminaalmenetluses on kohus tutvunud kriminaalasja jälitustoimikuga ning kaitsja ja prokuröri kohtumenetluses esitatud täiendavate tõenditega, samuti on kohus kontrollinud KrMS § 60 lg 3 alusel avalikult kättesaadava Maa- ja Ruumiameti fotolao kaudu X OÜ territooriumi ning eeltoodu alusel jõudnud üheselt järeldusele, et uurimisasutusel/prokuratuuril puudus õiguslik kohustus taotleda varjatud jälgimiseks kohtu luba KrMS § 1264 lg 5 kohaselt. Tulenevalt eelnevast on prokurör seisukohal, et kaitsja taotlus elimineerida tõendite hulgast jälitustoimingu 04.12.2023 protokoll ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 9.6 Kaitsja on oma apellatsioonitaotluses asunud ka seisukohale, et kohus eksis, kui hindas jälitustegevuse seaduslikuks ja jõudis seisukohale, et jälitustegevus oli seaduslik ja proportsionaalne meede. Samas kohus on oma otsuses selgitanud seisukohta, miks ta on jõudnud järeldusele, et kriminaalmenetluses teostatud jälitustoimingud olid proportsionaalsed ning kooskõlas ultima ratio põhimõttega. Prokurör toetab kohtu järeldusi, mille kohaselt vajadust koguda kriminaalmenetluses tõendeid jälitustoimingutega on põhjendatud põhjalikult jälitustoimingute teostamiseks antud lubades ja – taotlustes. KrMS § 1262 lg 1 ja 2 alusel võib Politsei- ja Piirivalveamet teha jälitustoimingu vajadusel koguda kriminaalmenetluses teavet KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta. Lisaks jälitustoimingutele on kogutud kriminaalmenetluses tõendeid ka teiste menetlustoimingutega, mistõttu ei saa prokurör nõustuda kaitsja järeldustega, et jälitustoimingud olid teostatud ultima ratio põhimõtet rikkudes ning neile tugineda ei ole võimalik.

14(22)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

15(22)

proovivõtuprotokolli, kinnitades oma allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s ise läbiviinud“. Kohtukolleegium kaitsja etteheitega süüdistusele ei nõustu ning märgib järgmist. Süüdistuses ongi piisava ja vajaliku selgusega välja toodud, et „Vladimir Vahesaar eiras X OÜ-s ulukite tapajärgse kontrolli läbiviimisel kehtestatud nõudeid, lubas metssigadelt tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali võtta tapamaja töötajal ja võltsis proovivõtuprotokolli, kinnitades oma allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s ise läbiviinud“. Ühemõtteliselt selge süüdistuse hüpotees seisnebki kokkuvõtlikult selles, et oma ametipositsioonist lähtuvalt tohtis metssigadelt tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali võtta üksnes süüdistatav ning ka tema oli pädevaks isikuks, kes kinnitas oma allkirjaga, et ta on ISE nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s läbiviinud. Seejuures on süüdistuses toodud vajalikud viited kehtivale õigusnormistikule, mis sellist käitumist süüdistatavalt nõuab. Samas on selles detailselt välja toodud süüdistuse aluseks olev faktoloogiline teokirjeldus, mille üle vaidlus sisuliselt puudub. Kaitsja sai selliselt süüdistuse hüpoteesile ning selles toodud faktilistele asjaoludele täiel määral vastu vaielda. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2019. a otsus nr 1-17-9941/80, p 8 ja

16(22)

KarS kommenteeritud väljaanne, lk 755.

17(22)

kinnitatakse automaatselt genereeritud väljade õigsus, maakohus jättis seejuures tähelepanuta kuidas veterinaarjärelevalve ametnikud mõistsid mõistet „proovivõtja“ JVIS süsteemis. Kaitsja leiab lisaks, et ametijuhendite ja ametipositsioonide esiletoomine ei tõenda iseenesest midagi süüdistatava sisemiste teadmiste ja arusaamade kohta. Need asjaolud võivad näidata üksnes süüdistatava tööülesandeid, mitte aga tema tegelikku teadlikkust dokumendi sisust või võimalikest ebaõigsustest selles. Kohtukolleegium sellise mõttearendusega ei nõustu ning märgib, et kaitsja sisuliselt viitab, et PTA Põhja regiooni juhataja veterinaarjärelevalve ametnik V. Vahesaar viibis proovivõtuprotokollide vormistamisel keelueksimises, kujutades endale ekslikult ette, et metssearümpade trihhinelloosi proove võib tema asemel võtta käitleja esindaja C, V. Vahesaare kui veterinaarjärelevalve ametniku roll oli aga enda nimelt vormistada proovivõtuprotokollid. 16.1 Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KarS §-de 16 ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 19). Teisisõnu ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Nii ei ole olukorras, kus isik on teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest, subjektiivse koosseisu tasandil tähtsust asjaolul, kas ta oli tegu toime pannes teadlik kehtivast õiguslikust regulatsioonist. See, et teo toimepanija ei ole teadlik õigusnormidest, ei muuda tema käitumist ettevaatamatuks, vaid viitab sellele, et isik oli keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas eksimus teo keelatuses oli isiku jaoks välditav. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas ( vt RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 21; RKKKo nr 3-1-1-65-16, p 10). 16.2 Objektiivselt on tõendamist leidnud, et V. Vahesaar ise metssearümpade trihhinelloosi proove ei võtnud, kuid vormistas „Järelevalve käigus võetud kontrollproovide proovivõtu protokolle“ oma digitaalse allkirjaga selliselt, et proovivõtjaks oli nendes nimetatud Põhja regiooni juhataja Vladimir Vahesaar. Selliselt oli ametialase võltsimise objektiivne koosseis täidetud ning V. Vahesaar oli teadlik faktilistest asjaoludest, mis moodustavad antud süüteokoosseisu. 16.3 Asjassepuutumatud on kaitsja argumendid seoses võimaliku tõlgendusprobleemiga mõistete „proovilõikaja“ ja „proovivõtja“ mõistmisel V. Vahesaare poolt üheskoos viitega asjatundja TP ütlustele. Nimelt viidatakse kaitsja apellatsioonis asjatundja ütluste osale, mis puudutavad proovilõikamist suurtes lihatööstustes. Sellistes suurtes ettevõtetes konveieri liikumise käigus on trihhinelloosi proovi võtmiseks aega vaid umbes 20 sekundit ning see töö on delegeeritud töötajale, kes lõikab proovi füüsiliselt välja, kuid tema roll piirdubki lõikamisega. Kohtukolleegium juhib esiteks tähelepanu, et OÜ X ei ole suur lihatööstusettevõtte, millises proovilõikamine toimuks liikuval konveieril. Nähtuvalt avalikult kättesaadavast X OÜ 2024 tegevusaruandest „X OÜ toodab vorsti ja suitsuliha tooteid peamiselt eraisikutele. 2024.aasta müük toimus peamiselt laatadel ja eraisikute tellimustel“. Asjaolu, et X OÜ on väike uluki käitlemisettevõtte ning selles toimub proovivõtmine suurlihatööstusettevõtetest erineval moel, kinnitas oma ütlustes ka asjatundja TP ise. Lisaks seletas ta otse, et X OÜ-s trichinella proovi võtma pädev isik on veterinaarjärelevalve ametnik. Samuti kirjeldas asjatundja TP, kuidas tehniliselt ametnik peab trinchella proovi igalt metssea rümbalt võtma. Asjatundja seletas, et määruse EL 2017/625 kohaselt eksisteerivad ka erisused, mis lubavad teatud tingimuste täitmisel proovide võtmist veterinaarjärelevalve ametniku juhendamise või järelevalve all (Kd III lk 80-83 pöördel). 16.4 Maakohus on ammenvalt analüüsinud, et X OÜ-s sai trichinella proovi võtta üksnes veterinaarjärelevalve ametnik ja proovimaterjali võtmine ei ole delegeeritav ega lubatav. Kaitsja eksib, kui väidab, et maakohtu poolt V. Vahesaare ametijuhendi ja selles viidatud õigusaktide analüüsimine, ei sisusta V. Vahesaare teadmist oma töökohustustest. Vastupidi, järjepideva kohtupraktika kohaselt isik, kes tegutseb spetsiifilises - antud juhul veterinaarjärelevalve valdkonnas, peab igal juhul ära tundma teo keelatuse. Selliselt on üheselt välistatud kaitsja mõttearendus, et V. Vahesaar viibis keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. V. Vahesaare

18(22)

ametijuhendis toodud kohustus juhinduda oma töös Eesti Vabariigi seadustest, Euroopa Liidu õigusaktidest, ameti ja osakonna põhimäärustest, töökorralduse reeglitest, ametijuhendist, tööandja käskkirjadest ja suulistest korraldustest, täites seejuures Põhja regiooni juhataja ametijuhendis toodud ametikoha eesmärki ja tööülesandeid, moodustasidki tema töö sisu. Lisaks ametijuhendi kohaselt vastutas V. Vahesaar esitatud andmete ja koostatud aruannete tõesuse eest ning töövaldkonda reguleerivatest õigusaktidest kinnipidamise eest. 16.5 Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et V. Vahesaar seadis endale eesmärgiks kajastada protokollides selliseid andmeid, mille kohta ta teadis, et need ei vasta tõele, samuti oli eesmärgipärane nende ebaõige sisuga protokollide, mis kandsid ka saatekirja funktsiooni, sisestamine ja kättesaadavaks tegemine laborile, seega V. Vahesaar pani ametialase võltsimise toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Kaitsja leiab, et antud juhul oleks maakohus pidanud tuvastama, et süüdistatav soovis sihipäraselt esitada valeandmeid ametlikus dokumendis, nimelt „märgistada ennast proovivõtjana“. Kaitsja arvates tõenditest nähtub vastupidine, kuna JVIS süsteemis ei olnud üldse võimalik määrata proovivõtjaks kedagi teist kui ametlikult protsessi eest vastutavat veterinaararsti. Riimuvalt juba eeltooduga kordab kohtukolleegium, et olukorras, kus proovivõtjaks V. Vahesaar ei olnud, kuigi see oli tema ainupädevuses, moodustab „Järelevalve käigus võetud kontrollproovide proovivõtu protokollide“ vormistamine enda nimelt ja allkirjaga, kus proovivõtjaks on nimetatud tema, ametliku dokumendi intellektuaalse võltsimise ning üheselt on tuvastatud, et V. Vahesaar seadis endale eesmärgiks esitada valeandmeid ametlikus dokumendis, nimelt „märgistada ennast proovivõtjana“.

19(22)

Lisaks tuleb märkida, et kõrvutades 04.12.2023 jälitustoimingu protokollis talletatud fotosid avalikult kättesaadavate ortofotodega, tuleb asuda seisukohale, et jälitustoimingu protokollis kasutatud fotode tegemiseks ei pidanud menetleja X OÜ territooriumile üldse sisenema. Sissepääs tootmishoonesse asub territooriumile sissesõidu vahetuses läheduses. Sellele järeldusele jõudis ringkonnakohus kõrvutades jälitustoimingu protokollides kasutatud fotosid X OÜ tootmishoone sissepääsust, millistel nähtuvad eritunnustena sissepääsuväravate vahel seina kinnitatud metssigade peade skulptuurid, tootmishoone ortofotodega. Ortofotodel on samad skulptuurid samuti eristatavad. Sellest tulenevalt tuleb jõuda järeldusele, et tootmishoonesse sissepääsu juures toimuv on hästi nähtuv ning professionaalse fototehnikaga hästi jäädvustatav väljaspoolt X OÜ territooriumi. Selliselt leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et praegusel juhul ei olnud menetlejale vajalik kohtu luba KrMS § 1264 lg 5 alusel X OÜ territooriumile sisenemiseks. 17.2 Põhjendamatu on kaitsja kriitika, et jälitustoimingutega tõendeid kogudes on rikutud ultima ratio põhimõtet. Kaitsja märgib, et võttes arvesse menetletavat süütegu (dokumentide võltsimine), oli ilmne (sh juba jälituslube väljastamise hetkel), et tegemist oli väikse ulatusega õigusriivega, mis on võrdsustatav pigem töökohustuse rikkumisega. Maakohus on isegi tuvastanud, et V. Vahesaare süü ametialases võltsimises on väike. Kohtukolleegium sellise käsitlusega ei nõustu ning sissejuhatavalt märgib, et KarS §-ga 299 lg 1 ettenähtud kuritegu sisaldub KrMS § 1262 lg 2 ettenähtud kuritegude kataloogis, kus tõendite kogumine jälitustoimingutega on lubatud. Selliselt on seadusandja otsustanud, et kõnealuse kuriteo puhul ei ole tegemist väikse ulatusega õigusriivega, mis on pigem võrdsustatav töökohustuse rikkumisega. KarS § 299 üldiseks kaitstavaks õigushüveks on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Antud juhul on rikutud nii dokumendi puutumatust kui ka sellega seotud õiguskäibe usaldusväärsust. See, et maakohus on kriminaalasja sisulise arutamise tulemusena tuvastanud, et V. Vahesaare süü talle inkrimineeritud kuriteos on tegelikult väike, ei oma jälitustoimingutega tõendite kogumise lubatavuse ning ultima ratio põhimõte jälgimise osas tähtsust. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et jälitustoimingute õiguspärasust hinnatakse ex ante, seega nende sanktsioneerimise hetkel ei olnud eeluurimiskohtunikule midagi teada võimaliku süüdlase süü suurusest. Eeluurimiskohtunik pidi eelkõige veenduma põhjendatud kuriteokahtluse olemasolus ning seejärel selles, et praeguses kriminaalmenetluses ei ole võimalik tõendeid koguda avalike menetlustoimingutega või selline kogumine on oluliselt raskendatud. Eeluurimiskohtunik ongi seda väga põhjalikult teinud. Jälitustoimikust nähtuva ametkondlikuks kasutamiseks tunnistatud dokumentidest nähtub, et kriminaalmenetluse alustamise ja jälitustoimiku avamise aluseks ja ajendiks oli asjaolu, et „Järelevalve käigus võetud kontrollproovide proovivõtu protokollid“ olid V. Vahesaare poolt kantud JVIS infosüsteemi enne, kui ta füüsiliselt käis X OÜ tootmishoones proove võtmas, mis viitas nende protokollide võltsimisele. Maakohus on ainuõigesti märkinud, et X OÜ-s oli trihhinelloosi kontrolliks vajaliku proovi võtmisega seotud kaks isikut: V. Vahesaar ja C, kes mõistuspäraselt ei oleks sellist etteheidet avalike menetlustoimingute käigus kinnitanud. Selliselt eksisteeris ilmne ja vältimatu vajadus tõendite kogumiseks jälitustoimingutega. Jälitustoimingute tulemusena leidiski kinnitust teave, et mõnel juhul V. Vahesaar kinnitas oma allkirjaga proovi võtmist JVIS infosüsteemist enne, kui proov oli reaalselt võetud. Lisaks selgus, et proovivõtjaks ei olnudki V. Vahesaar, vaid C. Ainetu on kaitsja jälitustoiminguid kritiseeriv mõttearendus seoses kahju puudumisega. Kaitsja rõhutab, et ühemõtteliselt puuduvad vaidlused selles, et saastunud ulukiliha oleks jõudnud käitlusesse ja veelgi enam, et saastunud ulukiliha oleks põhjustanud kellelegi tervisekahju. Kohtukolleegium märgib, et ametialane võltsimine on formaalne kuriteokoosseis, mis ei nõua tagajärge ega kahju tekkimist. Oleks uurimise käigus ilmnenud, et saastunud ulukiliha oleks jõudnud käitlusesse või selline liha oleks põhjustanud kellelegi tervisekahju, tulnuks prokuratuuril kaaluda, kas süüdistatava tegevus vastab lisaks mõnele teisele kuriteo kooseisule. Arvestades, et jälitustoimingute õiguspärasust hinnatakse ex ante, oleks pidanud prokuratuur jälitustoimingu taotlemisel ja eeluurimiskohtunik vastava määruse tegemisel siiski arvestama ka ametialase

20(22)

võltsimise võimalike tagajärgedega. Selliselt leiab kohtukolleegium maakohtuga nõusutvalt, et praeguses kriminaalasjas jälitustoimingutega tõendeid kogudes ei ole rikutud ultima ratio põhimõtet.

21(22)

/allkirjastatud digitaalselt/

22(22)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.