Tartu Maakohtu 17. detsembri 2014 otsus H.U , Assadiq Ahmed Mohammad Ouadkabari, G.U ja T.F süüdistuses KarS § 258 lg 1 p 2 järgi, kokkuleppemenetluses Süüdistatavate kaitsja Kristi Toodo apellatsioon määruskaebus
Kaebuse esitaja
ja
Resolutsioon
1.Jätta apellatsioon läbi vaatamata ning tagastada see apellandile.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 17. detsembri 2014 kokkuleppemenetluses tehtud otsusega tunnistati H.U , Assadiq Ahmed Mohammad Ouadkabari, G.U ning T.F süüdi KarS § 258 lg 1 p 2 järgi. Kõigile süüdistatavatele mõisteti kokkuleppe kohaselt karistuseks 4 kuud vangistust, mis jäeti kõigi puhul KarS § 73 lg-te 1,3 alusel 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Süüdistatavatelt mõisteti välja ka menetluskulud järgmiselt: H.U-lt sundraha 532 eurot 50 senti ning riigi õigusabi tasu ja kulu katteks 126 eurot 36 senti; Assadiq Ahmed Mohammad Ouadkabarilt sundraha 532 eurot 50 senti ning riigi õigusabi tasu ja kulu katteks 125 eurot 28 senti; G.U-lt sundraha 532 eurot 50 senti ning riigi õigusabi tasu ja kulu katteks 174 eurot;
T.F-ilt sundraha 532 eurot 50 senti ning riigi õigusabi tasu ja kulu katteks 156 eurot 72 senti. Kõigi süüdistatavate puhul määrati, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul. H.U , Assadiq Ahmed Mohammad Ouadkabar, G.U ja T.F tunnistati süüdi selles, et nad 12.10.2014 kella 06.00-07.20 vahel Põlva maakonnas Värska vallas Koidula külas Vene piiritähise nr 346 (-280 meetrit) juures ületasid grupis ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki, rikkudes sellega Riigipiiri seaduse § 9 lg 1 nõuet, mille kohaselt Eestisse saabuvad või Eestist lahkuvad isikud ja transpordivahendid võivad välispiiri ületada ning Eestisse toodav või Eestist väljaviidav kaup võidakse üle välispiiri toimetada rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal. Kirjeldatud viisil käitudes panid süüdistatavad toime ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise grupi poolt, s.o KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatavate kaitsja K. Toodo, kes palub maakohtu süüdimõistev otsus tühistada. 2.1 Kaitsja leiab, et süüdistatavate tegu ei ole kuritegu, kuivõrd tema kaitsealuste näol on tegemist pagulastega ÜRO Pagulasseisundi konventsiooni (edaspidi: Konventsioon) tähenduses, mis on Eestile siduvaks. Konventsiooni artikli 31 lg 1 sätestab, et kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Karistuse kohaldamise keeld kehtib kõigile rahvusvahelist kaitset taotlevatele isikutele. Seejuures tähistab rahvusvahelise tõlgenduse kohaselt väljend „saabunud otse“ olukorda, kus isik siseneb riiki, millelt ta varjupaika taotleb, kas otse oma päritoluriigist või mõnest muust riigist, kus tema kaitstus, turvalisus ja ohutus ei olnud tagatud. 2.2 Edasiselt märgitakse apellatsioonis, et KarS § 258 kohaldamisel ei ole järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna süüdistatavaid on koheldud võrreldes teiste varjupaigataotlejatega ebavõrdselt. Nimelt on paljud varjupaigataotlejad ja ka Eesti Vabariigi poolt tunnustatud pagulased ületanud Eesti Vabariigi riigipiiri ebaseaduslikult (ebaregulaarselt) ning suuremat osa neist ei ole selle eest karistatud. 2.3 Viimasena märgib kaitsja, et KarS § 258 võib olla vastuolus EV Põhiseaduse ning Konventsiooniga ja leiab viitega Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg-le 4, et kohus pidanuks jätma sätte kohaldamata. KarS § 258 tuleks tunnistada põhiseaduse vastaseks ulatuses, millega ei tagata pagulastele võimalust siseneda Eesti Vabariiki elu või vabaduse ohus oleku korral ilma sellele järgneva kriminaalkaristuseta või muu sanktsioonita. Juba ainuüksi õiguse idee vaatenurgast lähtuvalt on pagulase vastutus ja tema karistamine elu või vabaduse ohus oleku korral lubamatu, samuti puudub regulatsioon selliselt tekitatud kahju hüvitamise korra osas. 2.4 Määruskaebuses vaidlustab kaitsja süüdistatavatelt väljamõistetud menetluskulusid, korrates esmalt apellatsioonis sisalduvaid viiteid Konventsioonile (vt p 2.1) ning leiab, et menetluskulude näol on samuti tegemist karistusega, mistõttu ei oleks tohtinud neilt seda välja mõista. 2.5 Samuti ei ole menetluskulude väljamõistmisel lähtutud võrdse kohtlemise põhimõttest PS § 12 tähenduses, kuna süüdistatavaid on koheldud ebavõrdselt – neilt väljamõistetud summad on
erinevad, kusjuures suurim summade vahe on 48.72 eurot. Kaitsja hinnangul ei ole PS §-ga 12 kooskõlas olukord, kus isikud, kes on peetud kinni ning tunnistatud süüdi samadel asjaoludel, peavad menetluskuluna tasuma erinvad summad ilma sisuliste ja põhjendatud kaalutlusteta. Seega tuleks kaaluda, kas KarS § 258 on kooskõlas Põhiseaduse ja Konventsiooniga. Alternatiivselt taotleb kaitsja menetluskulude vähendamist või nende tasumiseks pikema tähtaja määramist.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab esmalt, et puudub alus süüdistatavate kaitsja poolt esitatud apellatsiooni menetlemiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata, põhjendades seda järgmiselt.
4.Kohtukolleegium selgitab, et kuivõrd käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, seab see ka konkreetsed piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.
5.Käesoleval juhul leiab kaitsja, et süüdistatavate tegu ei ole tegelikkuses kuritegu. Senises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus - s.t see, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud või mitte (RKKKo 3-1-1-80-13).
6.Osundatu piires tuleb märkida, et apellatsioonis ei väida isegi mitte kaitsja, et süüdistatavale omistatud tegu – grupiviiline ajutise kontrolljoone ületamine – ei vastaks kokkuleppes kirjeldatud kujul KarS § 258 objektiivsele ning subjektiivsele küljele. Seega on apellatsioon juba selles tähenduses sisutu ning tuleb juhinduvalt KrMS § 326 lg 2 ls-st 1 jätta läbi vaatamata. Ühtlasi märgib kolleegium, et süüdistatavate tegu on karistatav ka käesoleval ajahetkel KarS § 258 p 2 järgi.
7.Täiendavalt selgitab kohtukolleegium, et hakates omistama süüdistatavatele pagulasestaatust, mis välistaks nende kriminaalkorras vastutusele võtmise, on õiguslikus mõttes tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga KarS § 27 tähenduses. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kaitsja soovib ringkonnakohtult selliste faktiliste asjaolude tuvastamist, mida kohtueelses menetluses ega ka mitte maakohtus ei esitatud; kui eelmises punktis sai märgitud, et apellatsioonikohtul ei ole pädevust arutada seda, kas süüdistuses kirjeldatud teod on leidnud tõendamist või mitte, siis on see enamgi kehtiv nn uute asjaolude suhtes, mida varasemalt ei ole üldse esitatudki. Lihtsustatult väljendatuna on praegu tegemist olukorraga, kus süüdistatavad on uute argumentide toel lihtsalt otsustanud sõlmitud kokkuleppest loobuda. Kohtupraktika on aga olnud kestvalt seda meelt, et tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus ning apellatsiooni esitamise kaudu ei ole see võimalik. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena
asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud (RKKKo 3-1-1-81-11, p 27). Ühtlasi peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kõigile süüdistatavatele on kohtueelses menetluses määratud kaitsja riigi õigusabi korras (tlk 107 jj), kelle abist on nad mõne aja möödudes aga loobunud (tlk 125 jj).
8.Erinevalt kaitsjast ei ole ringkonnakohtule ka teada, et isikute suhtes, kes on grupis ebaseaduslikult ületanud Eesti Vabariigi riigipiiri, oleks reegeljuhtumil jäetud KarS § 258 kohaldamata, mistõttu ei ole osundus võrdse kohtlemise põhimõttele lihtsalt kontrollitav ning pikemalt kohtukolleegium sellel küsimusel ei peatu.
9.Apellatsiooni osas peab kohtukolleegium vajalikuks veel märkida, et tegemist on suuresti sisutühja ning ohtralt lihtsalt deklaratiivseid lausungeid sisaldava dokumendiga, mida ei ole vähimalgi määral isegi mitte üritatud seostada kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludega. Väites, et süüdistatavate näol on tegemist pagulastega Konventsiooni tähenduses, kes põhjendatult kardavad tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast, mistõttu nad viibivad väljaspool päritoluriiki, ei ole kaitsja pidanud vajalikuks mainida isegi mitte seda, millisest riigist tema esindatavad siis ikkagi pärit on; apellatsioonis ei leia selle kohta sõnagi. Samuti ei ole pühendatud vähimatki tähelepanu teistele pagulase staatust loovate eelduste sisustamisele, piirdudes üksnes sisutühjade viidetega Konventsiooni erinevatele sätetele, ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Balti- ja Põhjamaade regionaalbüroo arvamusele, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku ameti arvamusele ning teistele institutsioonide „ametlikele seisukohtadele“, mille seos süüdistatavate isikute, nende päritolu ning staatusega (mainimata jäetud) kodumaal jääb täiesti selgusetuks. Kõnekas on siinkohal viidata nt G.U ütlustele, kes saabus Eestisse küll Venemaalt, kuid enne seda oli enda sõnul veetnud pikema perioodi Itaalias (tlk 15). Kuidas süüdistatavate poolt antud selgitused ning enda reisikirjeldused seostuvad apellatsioonis abstraktsel tasemel ohtralt tsiteeritud rahvusvahelise õiguse arusaamadega, jääb seetõttu täiesti selgusetuks.
10.Viimasena taotleb kaitsja apellatsioonis KarS § 258 põhiseaduslikkuse kontrolli läbiviimist (vt p 2.3). Selles osas peab ringkonnakohus kaitsjale esmalt vajalikuks selgitada, et menetlust kriminaalkohtus ei reguleeri mitte Halduskohtumenetluse seadustik, vaid hoopis Kriminaalmenetluse seadustik (mille sätetele, olgu märgitud, ei leia apellatsioonis ega ka mitte määruskaebuses mitte ühtegi viidet). Teiseks kinnitab kohtukolleegium, nagu see tuleneb iseenesest ka juba p-s 7 sedastatust, et kehtivas õiguslikus regulatsioonis võib kindlasti Eesti Vabariiki siseneda elu või vabaduse ohus oleku korral ilma, et sellele järgneks vältimatult kriminaalkaristus; nagu öeldud, on nende asjaolude esinemise korral tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga KarS § 27 tähenduses ning apellandi vastavasisuline väide on ilmselgelt väär. Nimetatud põhjusel ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks pikemalt tegelda taotlusega kontrollida KarS § 258 vastavust Põhiseadusele.
11.Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium seega, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata ning tagastada.
12.Apellatsioonist eraldi on kaitsja vaidlustanud ka süüdistatavatelt väljamõistetud menetluskulusid. Määruskaebuse lubatavuse osas selgitab kohtukolleegium, et KrMS § 189 lg 3 kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku
15.peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS
§ 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud taotlusele muuta kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.
13.Kuivõrd kaitsja määruskaebuses esitatud esmased väited on samad (vt p 2.4), mille suhtes ringkonnakohus võttis seisukoha juba eelnevalt, siis ei pea kriminaalkolleegium nende kordamist vajalikuks ning jätab need edasise tähelepanuta.
14.Väite osas, et süüdistatavatelt õigusabitasuna erinevate summade väljamõistmine on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, selgitab kohtukolleegium, et vastavalt kehtivale korrale makstakse riigi õigusabi alusel õigusteenust osutanud kaitsjatele töötasu vastavalt nende poolt konkreetselt sooritatud menetlustoimingutele, mis tuleb kehtiva regulatsiooni kohaselt selgelt ära märkida ka kohtule esitatavas taotluses. Tasutaotlused sisalduvad kriminaalasja toimikus lk 115 jj ning nende võrdlemisel ilmneb, et erinevad kaitsjad on osalenud erinevatel menetlustoimingutel, samuti on nad teinud seda erinevas mahus, samuti on tasutaotlused mõnevõrra erinevad sõidukulude ning sõidule kulutatud aja tasustamise osas; need on asjaolud, mis on tinginud teatava erisuse õigusabiteenuse summade osas. Seega ei ole sellel temaatikal vähimatki pistmist võrdsuspõhiõigusega, millele apellatsioonis viidatakse. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium veel, et kriminaalmenetluses mõistetakse kohtumenetluse kulud süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt KrMS § 180 alusel, mistõttu ei ole KarS § 258, mille põhiseaduslikkuse kontrolli kaitsja taotleb, üleüldse asjassepuutuvaks sätteks ning pikemalt kolleegium sellel temaatikal ei peatu.
15.Menetluskulude vähendamise taotluse osas märgib kohtukolleegium, et maakohtu istungil küsiti süüdistatavatelt, kas nad on kokkuleppe sõlmimisel nõus tasuma menetluskulud ning kõik süüdistatavad vastasid sellele küsimusele jaatavalt (tlk 131 pöördel). Samuti tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et kuna süüdistatavate näol on tegemist veel noorte ja töövõimeliste inimestega, kes on leidnud küllaldasi rahalisi vahendeid Eestisse tulekuks, ei saa lugeda põhjendatuks menetluskulude riigi kanda jätmist. Samuti on kõigile neile selgitatud, et vastavalt seadusele tuleks kulud tasuda 1 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest, pärast mida on süüdistatavad taotlenud menetluskulude tasumise pikendamist kas 8, 10 või 12 kuuni (tlk 131 pöördel – 132). Seega on kohus juba käitunud vastavalt süüdistatavate taotlusele ning määruskaebuses esitatud argumendid jäävad tagajärjetuks.
16.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 1, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 318 lg 3 p-st 4 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium apellatsiooni läbi vaatamata ning tagastab selle apellandile. Juhinduvalt KrMS § 337 lg 1 p-st 4 jätab kohtukolleegium määruskaebuse rahuldamata.
Paavo Randma Kartau
Aarne Sarjas
Mati
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.