1-14-3933/27 - Avaliku rahu vastased süüteod - Avaliku võimu teostamise vastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

U.Z mõisteti KarS prg. 281 lg 1 ja prg. 209 lg 1 järgi süüdi selles, et tema esitas varalise kasu saamise eesmärgil notarile ebaõigeid andmeid, mis seisnes selles, et 12.jaanuaril 2009.a Haapsalu linnas Posti 26 asuvas EN notaribüroos korteriomandi müügilepingu koostamisel esitas Haapsalu notar EN-le teadvalt valeandmeid selle kohta, et U.Z on juba eelnevalt enne 12.01.2009.a LR-le Haapsalus XXXXX XX-XX kuulunud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist tasunud ülekandega LR Hansapangas olevale arvelduskontole number XXXXXXXXXXX korteri ostusummast 50 000 krooni (3195.58 eurot), milline asjaolu ei vastanud tegelikkusele. U.Z lubas LR korteri eest hiljemalt 12.veebruariks 2009.a tasuda samale kontole veel 100 000 krooni (6391.16 eurot), kuid kavatsus ja võimalus LR korteri eest ostusumma tasuda tal tegelikkuses puudus. Talle esitatud valeandmete tulemusel koostas ja tõestas Haapsalu notar EN 12.01.2009 notari ametitoimingute raamatu registri numbri 75 all korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu U.Z ja LR esindaja ML vahel, kuhu märgiti ülaltoodud asjaolud, mida nii U.Z kui ML oma allkirjaga kinnitasid. U.Z sai sel viisil Haapsalu linnas XXXXX XX-XX asuva LR kinnistu, korteriomandi omanikuks ja kanti 19.jaanuaril 2009 Pärnu Maakohtu Lääne kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa number XXXXXXXX teise jakku korteriomandi ainuomanikuna ning kustutati senine kanne LR kohta. U.Z jättis jätkuvalt korteri eest LR-le tasumata ning vaatamata 30.07.2009 Haapsalu notar EN poolt koostatud ja tõestatud LR avaldusele lepingust taganemise kohta, kuna U.Z ei olnud ka selleks ajaks tasunud korteri ostuhinda 150 000 krooni, müüs 19.07.2010 nimetatud korteri 200000 krooni (12782.33 euro) eest RH-le. Käesolevas menetluses oli eelnevalt Pärnu Maakohtu 26.augusti 2013.a. määrusega U.Z ja ML suhtes KrMS § 202 lg 1, lg 2 p 1, 3, lg 3 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud. ML oli kohtu alla antud KarS prg. 281 lg 1 järgi selles, et tema et tema esitas notarile ebaõigeid andmeid, mis seisnes selles, et 12.jaanuaril 2009.a Haapsalu linnas Posti 26 asuvas EN notaribüroos korteriomandi müügilepingu koostamisel esitas Haapsalu notar ENle teadvalt valeandmed selle kohta, et U.Z on juba eelnevalt enne 12.01.2009.a LR-le Haapsalus XXXXX XX-XX kuulunud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist tasunud ülekandega LR Hansapangas olevale arvelduskontole number XXXXXXXXXXX korteri ostusummast 50 000 krooni (3195.58 eurot), milline asjaolu ei vastanud tegelikkusele. ML esitas notarile ENle LR poolt antud volituse väites, et tal on õigus esindada viimast korteriomandi müümisel ning korteriomandi müük on LR soov ning tahe ja esitas notar ENle teadvalt valeandmed selle kohta, et lepingu objektiks olev korter ei ole registreeritud ühegi isiku elukohana, kuigi see oli registreeritud rahvastikuregistris LR elukohana. Maakohtu määrusega 26.augustist 2013.a. pandi U.Z-ile kohustuseks 25. veebruariks 2014.a: teha 80 (kaheksakümmend) tundi üldkasulikku tööd; hüvitada kuriteoga tekitatud kahju 6391 (kuus tuhat kolmsada üheksakümmend üks) eurot 16 senti kannatanu esindaja JK arvele XXXXXXXXXXX Swedbank; hüvitada kriminaalmenetluse kulu 509 (viissada üheksa) eurot 25 senti. Samuti selgitati U.Z-ile , et kui ta ei täida talle kohtu poolt pandud kohustusi uuendab prokuröri taotlusel kohus kriminaalmenetluse oma määrusega. 5.mail 2014.a. uuendas Pärnu Maakohus oma määrusega prokuröri taotlusel KrMS § 202 lg 6 alusel kriminaalmenetluse U.Z süüdistustes KarS § 281 lg 1, § 209 lg 1 järgi, kuna U.Z ei ole täitnud talle 26.08.2013 kohtumäärusega 1-13-1431

pandud kohustusi - tasuda kriminaalmenetluse kulud ja hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellant vaidlustab Pärnu Maakohtu 18.09.2014.a. kohtuotsuse kriminaalasjas tervikuna ning taotleb selle tühistamist ja asjas uue kohtuotsuse, millega mõistetaks U.Z süüdistuses õigeks, tegemist. Vaidlustatava Pärnu Maakohtu kohtuotsuse tühistamise alusena märgib apellant KrMS § 338 p.1, 2 ja 3 . Apellatsiooni aluseks on asjaolud, et kriminaalasja kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja tuvastanud seetõttu ebaõigesti süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemise U.Z poolt. Samuti on kohus kohaldanud ebaõigesti KarS § 209 lg.1 ja § 281 lg.1 sätestatud materiaalõigusnormi, mis seisnes kohaldamisele kuuluva õigusnormi ebaõiges tõlgendamises ja kohaldamises. Samuti on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse normi ja arutanud kriminaalasja ebaselge süüdistuse alusel. U.Z süüdimõistmine KarS § 281 lg.1 järgi on ebaõige, sest kohus on ebaõigesti tuvastanud, et notarile esitas ebaõigeid andmeid U.Z ning isegi süüteokirjeldusele vastava käitumise tõendatuse korral ei vastaks see KarS § 281 lg.1 sätestatud süüteo tunnustele. Süüdistuses kirjeldatud kinnitus, et ostja on enne müügilepingu sõlmimist tasunud ostuhinnast 50000,00 EEK müüja LR pangaarvele, sisaldub 12.01.2009.a. sõlmitud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu punktis 3.2. ja oli sätestatud järgmiselt „Ostuhinast 50000 (viiskümmend tuhat) krooni on ostja poolt tasutud ülekandega Müüja kontole XXXXXXXXXXX Hansapangas enne käesoleva müügilepingu sõlmimist ning nimetatud summa saamist kinnitab müüja esindaja oma allkirjaga käesoleval lepingul”. Nagu nähtub lepingu punktist 3 ja selle alapunktidest, oli neis sätestatud müügihinna tasumist reguleerivad kokkulepped ja punktis 3.2. sisalduv – et 50000 EEK osa ostuhinnast on tasutud enne lepingu sõlmimist, oli p.3.2. sõnastusest nähtuvalt müüja esindaja ML kinnitus, mitte ostja U.Z kinnitus. Vastavalt VÕS § 208 lg.1 on müügileping leping, millega müüja kohustub andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu mõistest nähtuvad ka poolte põhikohustused müügilepingu järgi. Nii, nagu lepingupoolte vahel jagunevad lepingujärgsed kohustused (tasuda hind ja võtta asi vastu/anda üle lepingu ese ja võimaldada omandi üleminek), nii jaotuvad poolte vahel ka lepingus vastastikuselt antavad kinnitused. Nii, nagu müüja ei saa vastutada ostja kohustuste täitmise eest ja ostja ei saa vastutada müüja kohustuste kohase täitmise eest, nii ei saa lepingupooled vastutada vastaspoole kinnituse sisulise ebaõigsuse eest. Ostja U.Z ei saa vastutada lepingu p. 2.1. nimetatud müüja kinnituste eest ja müüja LR ega tema esindaja saa vastutada lepingu p.2.2. avaldatud ostja kinnituste õigsuse eest. Ka lepingu punkt 3.2. oli müüja kinnitus ja ostja U.Z ei saanud vastutada selle sisulise õigsuse või ebaõigsuse eest. Samuti ei saa väita, et lepingu punktis 3.2. sisaldus kokkulepe ostuhinna osalise tasumise kohustuse olemasolu kohta, sest ajaks, mil vastav kohustus pidi täidetav olema (lepingu sõlmimise aeg), ei olnud veel vastavat kokkulepet sõlmitud ja kohustust

võetud. Seetõttu sai punktis 3.2. sisalduda üksnes müüja kinnitus, mitte aga ostja ja müüja kokkulepe või ostja kinnitus. Süüdistatav U.Z andis kohtus ütlusi, et tema ei esitanud lepinguprojekti ettevalmistamiseks notarile andmeid, kõik pidi olema ML-i ja notari ettevalmistatud ning tema sai teada lepingu p.3.2. kokkuleppest, et osa ostuhinnast on tasutud enne müügilepingu sõlmimist, alles notari juures vahetult enne müügilepingu sõlmimist ning need ütlused ei ole mitte ühegi teise tõendiga ümber lükatud. Samuti ei ole mitte ühegi tõendiga ümber lükatud U.Z ütlused selle kohta, et notari eesruumis sõlmiti müüja esindaja ML-iga suuline kokkulepe, et ettemakstav osa 50000 EEK tasutakse hoopis sularahas pärast lepingu sõlmimist. Süüdistatava ütlusi kinnitas tunnistaja notar EN ütlused selle kohta, et lepingudokument koostati müüja esindaja ML esitatud andmete alusel, st ka tegelikult oli andmed ostuhinna osalise tasumise kohta esitanud notarile müüja esindaja ML, mitte ostja/süüdistatav U.Z. Kui nii müüja kui ostja olid selles asjaolus üksmeeles ja lepingu tingimuse ebaõigsusest teadlikud, siis ei petetud selle tingimusega mitte kedagi. Notar ei ole müügilepingu osapool, tal ei teki lepingust ega tegelikkusele mittevastavast kokkuleppest mingeid õigusi ega kohustusi ning seetõttu ei saa väita, et tehingu tingimustega oleks petetud notarit. Eeltoodud asjaoludest nähtub, et lepingu punktis 3.2. antud kinnitus oli lepingu ettevalmistamise käigus antud faktiliselt müüja esindaja ML-i poolt ja ka olemuslikult oli lepingu p.3.2. kinnitus müüja deklaratsioon. Kui müüja esindaja ML teadis punkti 3.2. deklaratsiooni faktilisest mittevastavusest, siis olnuks tema kohustus see parandada. ML ainuisikuline vastutus selle kinnituse õigsuse eest tuleneb asjaoludest, et • tema oli lepingu ettevalmistamisel notarile ebaõigete andmete faktiline esitaja ning • kokkuleppe parandamine olnuks müüja huvides ja tema oli müüja esindaja. Eeltoodud asjaoludel on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja leidnud, et U.Z on esitanud notarile ebaõigeid andmeid. Samuti on kohus rikkunud U.Z süüdi mõistes KarS § 281 lg.1 materiaalõigusnormi – tõlgendanud ja kohaldanud seda ebaõigesti. KarS § 281 lg.1 sätestatud süüteokoosseis näeb ette vastutuse notarile valeandmete esitamise eest, reguleerimata, millistele tunnustele need ebaõiged andmed peavad vastama, milles peab seisnema esitatud andmete ebaõigsus. Apellant on seisukohal, et sellest hoolimata ei ole KarS § 281 järgi karistatav notarile ükskõik milliste andmete esitamine. Notariaadiseaduse § 29 lg.1 näeb ette, et notar teeb ametitoiminguid isikute taotlusel ja seadusega ettenähtud korras. Sellest tuleneb, et notar ei tegutse enda algatusel, vaid isikute taotlusel ja osaliste - isikute esitatud andmetel ja tingimustel. Notar ise ei määra tõestatava tehingu tingimusi. Vastavalt Notariaadiseaduse § 29 lg.3 on notari ametitoiminguiks tõestamine tõestamisseaduse alusel. Notar EN andis tunnistajana ütlusi, et notaril ei ole tehingu täitmise tagamise funktsiooni. Kui ta oleks teadnud, et lepingu p.3.2. on täitmata, siis ei oleks ta tehingut sellisena tõestanud, kuid pooltel olnuks võimalik kokku leppida kogu ostuhinna

hilisemas tasumises ja sellisel juhul puudunuks notaril tehingu tõestamisest keeldumise õigus. Notariaadiseaduse § 41 lg.1 näeb ette, et notar keeldub ametitoimingu tegemisest ainult seaduses sätestatud alustel. Tõestamisseaduse § 4 näeb ette, et notar keeldub tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus. Asjaolu, et müüja esindaja (ML) käitub kergeuskselt, loovutab lepingu eseme omandi, jättes müügihinna koheselt ehk omandi üleandmise vastu osaliselt või tervikuna sisse nõudmata või tagatisega tagamata, ei oleks asjaolud, mis andnuks notarile õiguse tehingu tegemisest keelduda. See tähendab, et esitatud ebaõiged andmed ei teinud tehingut võimalikuks, tehing olnuks võimalik ka selle asjaolu kohta õigete andmete - et kogu ostuhind on tasumata ja kogu ostuhind tuleb tasuda 1 kuu või sootuks muu tähtaja jooksul, esitamise korral. Kaitsja on seisukohal, et KarS § 281 kaitse alla kuulub üksnes selliste ebaõigete andmete esitamine, millest sõltub tehingu tegemise tingimusteta lubatavus. Nendeks on vastavalt Tõestamisseaduse § 4 seadusega vastuolus olev eesmärk, vastuolu seaduse või heade kommetega, teo- või otsustusõiguse puudumine või esindusõiguse puudumine. Nende asjaolude kontrolliks on Tõestamisseaduses ette nähtud eraldi nö toimingud: osaleja isiku tuvastamine (§ 10), teo- ja otsusevõime tuvastamine (§ 11), esindusõiguse tuvastamine (§ 12) ning samuti lepingu esemega seotud kontrolltoimingud: tehinguks vajalike lubade ja kooskõlastuste olemasolu (§ 19) – nt kohtu või eestkosteorgani nõusolek vara müügiks, seadusjärgse ostueesõiguse olemasolu kontroll (§ 20), registriseisu kontroll (§ 21) – kas ese kuulub müüjale ja perekonnaseisu tuvastamine (§ 22) – ega lepingu eseme näol pole tegu ühisvaraga. Kinnitus ja kokkulepe, kas ja kuidas pooled kavatsevad lepingut täita ja ostuhinda tasuda, on osapoolte vahel vabalt kokku lepitav ja nende tehingu lubatavust mõjutavate asjaolude hulka ei kuulu ning seetõttu ei saa selle kohta ebaõigete andmete esitamine olla kuritegu KarS § 281 tunnustel. Seetõttu on Pärnu Maakohtu kohtuotsus U.Z KarS § 281 lg.1 järgi süüdimõistmise osas ebaõige ja tuleb tühistada. U.Z tuleb uue otsusega süüdistuses KarS § 281 lg.1 järgi õigeks mõista. U.Z süüdimõistmise KarSA prg. 209 lg 1 järgil on rikutud oluliselt menetlusõigust ja ta on süüdi mõistetud ebaselge ja konkretiseerimata süüdistuse järgi. KarS § 209 lg.1 näeb ette kriminaalvastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Esitades süüdistuse KarS § 209 lg.1 järgi tuleb süüdistuse kontrollitavuse ja jälgitavuse tagamiseks selles ära näidata, keda petetakse ehk kellele esitatakse tema varakäsutusele kallutamiseks ebaõigeid andmeid ja milline vara on süüdlasele selle tõttu üle antud . Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-98-09, punktis 13 selgitanud, et

Esitatud süüdistuses puudub sõnaselge etteheide, et ebaõigete andmete esitamise ja maksekohustuse, võtmisega, mille täitmiseks puudusid vahendid ja võimalused, oleks petetud notarit. Kelmuse objektiivset koosseisu ja esitatud süüdistuse teksti arvestades on süüdistatav osanud end üksnes kaitsta süüdistuse vastu, mis seisnes kannatanu petmises, mitte aga notarile ebaõigete andmete esitamises. Samas, kohus on U.Z süüdi mõistnud KarS § 209 lg.1 järgi, lugedes, et tegu on nö kolmnurkkelmusega, kus ebaõiged andmed esitati notarile ja kahju tekitati kannatanule (kohtuotsuse lk 12 all). Sellist KarS § 209 tavakoosseisust erinevat süüdistust ei ole U.Z-ile esitatud ja selles süüdimõistmisega rikutakse oluliselt tema kaitseõigust – KrMS § 34 lg.1 p.1 sätestatud kahtlustatava ja süüdistatava õigust, milles teda konkreetselt kahtlustatakse. Tegu on muu olulise menetlusnormi rikkumisega KrMS § 340 lg.2 tunnustel, sest see takistab isikul enda kaitsmist esitatud süüdistuse vastu. Kohus on kohaldanud ebaõigesti KarS § 209 lg.1 materiaalõigusnormi, leides, et U.Z on toime pannud kolmnurkkelmuse, millega esitas ebaõigeid andmeid notarile, millega kallutas kannatanu ebaõigele varakäsutusele. Selline süüteokirjeldus, mille järgi U.Z süüdi mõisteti, ei vasta KarS § 209 lg.1 sätestatud kelmuse objektiivsele koosseisule. Ülalviidatud on rõhutatud, et kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Oluline on, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Müügilepingu järgi on varakäsutuse tegijaks müüja – konkreetselt juhul kannatanu LR, keda esindas müügilepingu sõlmimisel esindaja ML ja kes tegi varakäsutuse - andis müügilepingu alusel ostja U.Z-ile üle omandi korteriomandile. Seetõttu eeldab U.Z kelmuses süüdimõistmine sellist pettust, millega kallutati müüja või müüja esindaja varakäsutusele. Tulenevalt viidatud Riigikohtu praktikast võivad kannatanut varakäsutusele mõjutada üksnes temale avaldatud asjaolud ja andmed või temale tehtud avaldused. Ka kokkulepped müügilepingus, millega kostja võtab omale müügihinna tasumise kohustuse, on tegelikkuses suunatud mitte notarile, vaid müüjale, notar fikseerib need üksnes lepingudokumendis. Müügilepingust tekivad õigused ja kohustused selle pooltele, mitte aga tõestamisfunktsiooni täitvale notarile. Müügilepingutest tulenevate õiguste tagamine ei sõltu notarist. Nii oli müüjal õigus müügilepingus siduda omandi üleandmine ostja poolt ostuhinna tasumisega või seada ostuhinna võla tagamiseks korteriomandile hüpoteek. Müüja jättis oma esindaja kaudu need õigused kasutajata. Samas oli müüjal õigus korter müüa nö. võlgu ja jättes ostuhinna tasumise nõue täielikult tagamata, nagu juhtuski. Neid asjaolusid ehk tehingu tingimusi otsustab müüja (või tema esindaja), mitte notar. Seetõttu ei ole ostja võime või valmisolek lepingust tulenevaid kohustusi täita, asjaoludeks, millega mõjutatakse või kallutatakse kuidagi notarit.

Notari petmine täidaks ehk erandina KarS § 209 tunnused juhul, kui varakäsutuse tegija ei viibi ise ega esindaja kaudu tegelikult notari juures või notarile esitataks tehingu tõestamiseks ebaõigeid andmed, ilma milleta peaks notar tõestamistoimingust keelduma Tõestamisseaduse § 4 alusel (nt. pettus müüja isikuga või pettus eestkostetava vara müügiks kohtu loa olemasoluga või pettus vara kuulumisega ühisvara hulka vms asjaolud). Käesoleval juhul osales müüja kehtiva volitusega esindaja tehingul ja pädev otsustama sõltuvalt asjaoludest tehingu tegemist. Kõigi U.Z avalduste, kinnituste ja lepinguga võetud kohustuste adressaadiks oli müüja ning müüja esindaja, mitte notar, ning seetõttu eeldas kelmuse toimepanemine kannatanu või tema esindaja, mitte notari petmist. Seetõttu on ebaõige kohtu tõlgendus KarS § 209 objektiivsest koosseisust, nö kolmnurkkelmusest, et notarile ebaõigete andmete esitamine võib tingimusel, et andmete esitamise või kohustuse võtmise juures viibib ka varakäsutuse tegija ja kohustuste järgi õigustatud isik, vastata kelmuse süüteokoosseisule. Kohus on kelmuse süüdistuses hinnanud tõendeid ühekülgselt ega ole tuvastanud U.Z KarS § 209 lg.1 järgi süüdimõistmiseks vajalikku tõendite kogumit. KarS § 209 lg.1 õigeks kohaldamiseks tulnuks tuvastada, kas korteri müügilepingu sõlmimisel on petetud müüjat või tema esindajat ning kas müüja esindaja oleks teinud tehingu, kui ta oleks teadnud U.Z korteri ostuks vahendite ja võimaluste puudumisest. TsÜS § 123 näeb ette, et kui tehingu tegemisel esines eksimus, pettus, ähvardus, vägivald või muud asjaolud, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks, või kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Sellest tulenevalt tulenevalt ei ole U.Z võimalik KarS § 209 lg.1 järgi süüdi mõista, kuni müüja esindaja ML ei ole kohtule avaldanud, kas ta teadis U.Z tehingu täitmiseks vahendite ja võimaluste puudumisest või mitte ning kas ta oleks vahendite puudumisest teades jätnud lepingu sõlmimata või sõlminud selle teistel tingimustel. U.Z on andnud ütlusi, et ta avaldas müüja esindajale enne müügilepingu sõlmimist, et tal puudub raha müügihinna koheseks tasumiseks, kuid ta üritab selle hankida 1 kuu jooksul, mistõttu sätestati lepingu punktis 3.3. kohustus tasuda müügihind 1 kuu jooksul, 12.veebruariks 2009.a. Samuti on U.Z avaldanud, et ta lootis müügihinna tasumiseks vahendi koguda ja hankida, kuid plaanid ebaõnnestusid. Nimetatud U.Z väited ei ole millegagi ümber lükatud ning seega ei saanud lepingu sõlmimine ja maksekohustuse võtmine selleks vahendite puudumisel olla müüja petmine. ML ei ole andnud ütlusi ja neid U.Z väiteid ümber lükanud ning seetõttu puudub alus väita, et ostja oleks nende asjaoludega müüja esindajat petnud ja müüja esindaja poleks asjaoludest teadlik olles müügilepingut sõlminud. Müüja esindaja tahte ja asjaoludest ettekujutuse tuvastamisele asemel on kohus tuvastanud U.Z kavatsust hind tasuda ja tal selleks varaliste vahendite ja võimaluste olemasolu või puudumist ning teinud järelduse, et kui tal puudusid lepingu sõlmimise ajal ostuhinna tasumiseks vahendid ja hiljem võimalused vahendite tekkeks, siis pidi tal lepingu sõlmimise ajal ostuhinna tasumise kavatsus puuduma. See tähendab, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb kõige määravamas osas oletusele 8

kuidas kohus või kolmas erapooletu isik end sarnases olukorras üleval peaks, tehingu teeks või petetuna tunneks. Süüdimõistvat kohtuotsust ei saa rajada oletustele. Kohus on neil asjaoludel ebaõigesti lahendanud müügilepingu täitmise üle olevat tsiviilvaidlust kriminaalmenetluses. Eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel oli U.Z süüdimõistmine KarS § 209 lg.1 järgi põhjendamatu ja ebaõige ning Pärnu maakohtu 18.09.2014.a. kohtuotsus tuleb ka selles osas tühistada. Tallinna Ringkonnakohtu 9.oktoobri 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 23.oktoobrini 2014.a. Määratud tähtajaks esitas seisukohad kirjalikult prokurör. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Maakohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks ta peab tugines süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olnud tõenditele ning miks ei pidanud usaldusväärseteks U.Z ütlusi. Esiteks puuduvad põhjendused, miks on kohtulik uurimine väidetavalt olnud ühekülgne. Kohus on uurinud kõiki kaitsja ja prokuröri poolt esitatud tõendeid ja andnud neile oma hinnangu. Kaitsja on andnud maakohtust erineva hinnangu tõenditele ja tõenditega tuvastatud asjaoludele, kuid ainuüksi neile teistsuguse hinnangu andmine ei ole aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Apellatsioonis ei ole toodud ära selliseid kohtu vigu tõendite hindamisel, mis saaksid olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele. 50 000 krooni väidetava maksmise osas on U.Z esitanud notarile ostjana valeandmeid samamoodi kui müüja esindaja. Kahtlemata oli see asjaolu, et tegelikult oli tal enne müügilepingu sõlmimist müüjale 50 000 krooni tasumata, talle kui ostjale teada. Kui ta sellele vaatamata kinnitab oma allkirjaga nende andmete õigsust ja kiidab lepingu punktid heaks, on tegemist ka tema poolt notarile valeandmete esitamisega. Kohus on tuginedes notar EN ütlustele ka põhjendanud, miks oli tegemist müügilepingu koostamisel ja tõestamisel oluliste andmetega ja selles pole alust kahelda. Korteri müügihind ja tasumise kord on kahtlemata nii müüjale kui ostjale ühed olulisemad asjaolud müügilepingu juures. Apellatsioonis on ebaõigesti tõlgendatud U.Z-ile esitatud süüdistust. Süüdistuse tekstist tuleb selgelt välja, et U.Z esitas valeandmeid notarile. Ta ei saanudki neid kannatanule esitada, sest kannatanu LR ei olnud ise notari juures müügilepingu sõlmimisel ja allkirjastamisel. Süüdistuses märgitud asjaoludest nähtub see, milliste asjaolude kohta esitas U.Z notarile valeandmeid, mille tulemusel koostas ja tõestas notar müügilepingu ning mille tulemusel jäi LR oma korterist ilma ning sai sellega varalist kahju 150 000 krooni. Kuna korteriomandi müümisel on seaduses ette nähtud müügilepingu ja asjaõiguslepingu kohustuslik notariaalne vorm, mille järgimine on eelduseks omanike muudatusele, täidab sellise müügilepingu koostamisel ja tõestamisel kelmuse koosseisu mitte ainult kannatanule, vaid ka notarile valeandmete esitamine. Kui süüdistatav esitab müügilepingu sõlmimisel samaaegselt nii notarile kui müüja esindajale tahtlikult valeandmeid selle kohta, et ta kavatseb korteri ostuhinnast 100 000 krooni tasuda ühe kuu jooksul ja kohus tuvastab, et tegelikult tal see kavatsus ja võimalus puudus, esineb nii kelmuse subjektiivne kui objektiivne koosseis ka juhul, kui

5.Andmaks hinnangut, kas süüdistatava käitumises esineb KarS prg. 281 ettenähtud kuriteokoosseis märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks ei nõustu kohtukolleegium kaitsjaga selles, et notarit ei ole võimalik petta. KarS prg. 281 ettenähtud kuriteokoosseisu e. ebaõigete andmete esitamine notarile on sisuliselt notari petmine. Põhimõtteliselt tähendabki petmine väära faktiväite esitamist. Asjaolu, et notari petmisega ei täideta kohtukolleegiumi hinnangul kelmuse kuriteokoosseisu ( selles osas esitab kohtukolleegium oma seisukoha käesolevas kohtuotsuses) ei välista aga KarS prg. 281 ettenähtud kuriteo realiseerimist just notari petmisega ja seda ebaõigete andmete esitamisega. Notaril on lepingu notariaalsel tõestamisel muuhulgas ka nõustamiskohustus, milleks on oluline välja selgitada tehingu tegemiseks olulised asjaolud. Kinnisasja ostu-müügilepingu puhul on olulisteks asjaoludeks kinnisasja hind ja ostja ostuvalmidust ning maksevõimet iseloomustavate faktorite väljaselgitamine ning nende fikseerimine lepingus. Ilmselgelt hajutab notari kahtlusi selles, et lepinguga ei kahjustata korteri müüja huve see, kui mõlemad lepingupooled kinnitavad, et kolmandik korteri müügihinnast on juba tasutud ning ülejäänud summa tasutakse kuu aja jooksul. Kohtukolleegium leiab, et eluliselt ei ole usutav ega ka loogiline, et notar kinnitaks tehingu, kus korteri müüjat esindab volitatud isik, müüja ise on vana ja haige inimene ning lepingusse märgitakse, et ta müüb korteri isikule, kes esiteks ei ole selle eest veel midagi tasunud ning millal on võimeline kogu ostusumma tasuma, seda ta oma materiaalsest olukorrast tulenevalt ennustada ei oska. Kohtukolleegium on seisukohal, et notari petmiseks valeandmete esitamise teel saab lugeda neidsamu petmise esemeid, millega kohtupraktika on asunud sisustama kelmuse kohustusliku elemendi e. pettuse sisu. Kohtupraktikas käsitletakse faktiväitena väärtushinnanguid, mille tuumaks on faktilised asjaolud. Sellekohast Riigikohtu praktikat (3-1-1-75-05; 3-1-1-87-09; 3-1-1-124-00; 3-11-98-09, p 13.2; 3-1-1-3-10, p 14; 3-1-1-57-10) on analüüsinud Juridica 2011.a. nr.2 artiklis „Mõningad kelmuse üldkoosseisu sisustamisprobleemid kohtupraktikas“ õigusteadlane ja –praktik Priit Pikamäe :