1-14-3933/19 - Avaliku rahu vastased süüteod - Avaliku võimu teostamise vastased süüteod - Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus - lahend.ee

Rahandusministeeriumi arveldusarve nr EE891010220034796011 SEB Pank, arveldusarve nr EE932200221023778606 Swedbank, arveldusarve nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber 2800049696. Maksekorralduse selgitusse lisada: Haapsalu kohtumaja, otsus nr 1-14-3933, menetluskulu/: - sundraha 532 (viissada kolmkümmend kaks) eurot 50 senti; - määratud kaitsjale makstud tasu 1264 (üks tuhat kakssada kuuskümmend neli) eurot 80 senti; - koopiate tegemise kulu 45 senti; - tunnistajatasud 66 (kuuskümmend kuus) eurot 80 senti. Nõuded menetluskulude osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse lahend täitmisele ja saadetakse kohtutäiturile. Lisandub täituritasu. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon. Apellatsioon tuleb esitada Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamise päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest. Süüdistus D.V süüdistatakse selles, et tema esitas varalise kasu saamise eesmärgil notarile ebaõigeid andmeid, mis seisnes selles, et 12.jaanuaril 2009.a Haapsalu linnas Posti *asuvas E N notaribüroos korteriomandi müügilepingu koostamisel esitas Haapsalu notar Eha Naudile teadvalt valeandmeid selle kohta, et D.V on juba eelnevalt enne 12.01.2009.a L R Haapsalus N ** kuulunud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist tasunud ülekandega L R Hansapangas olevale arvelduskontole number * korteri ostusummast 50 000 krooni (3195.58 eurot), milline asjaolu ei vastanud tegelikkusele. D.V lubas L R korteri eest hiljemalt 12.veebruariks 2009.a tasuda samale kontole veel 100 000 krooni (6391.16 eurot), kuid kavatsus ja võimalus L R korteri eest ostusumma tasuda tal tegelikkuses puudus. Talle esitatud valeandmete tulemusel koostas ja tõestas Haapsalu notar EN 12.01.2009 notari ametitoimingute raamatu registri numbri 75 all korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu D.V ja L R esindaja M L vahel, kuhu märgiti ülaltoodud asjaolud, mida nii D.V kui M L oma allkirjaga kinnitasid. D.V sai sel viisil Haapsalu linnas N ** asuva L R kinnistu, korteriomandi omanikuks ja kanti 19.jaanuaril 2009 Pärnu Maakohtu Lääne kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa number * teise jakku korteriomandi ainuomanikuna ning kustutati senine kanne L R kohta. D.V jättis jätkuvalt korteri eest L R tasumata ning vaatamata 30.07.2009 Haapsalu notar E N poolt koostatud ja tõestatud L R avaldusele lepingust taganemise kohta, kuna D.V ei olnud ka selleks ajaks tasunud korteri ostuhinda 150 000 krooni, müüs 19.07.2010 nimetatud korteri 200000 krooni (12782.33 euro) eest R H. Sellise tegevusega pani D.V toime ebaõigete andmete esitamise notarile, s.o KarS § 281 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Sama tegevusega pani D.V toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.o kelmuse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 209 lg 1 järgi. Süüdistatav D.V ennast kohtuistungil talle süüks arvatavate kuritegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Tl 21 II kd õiendi kohaselt kannatanu L R suri 28.12.2009 ja kohtus uuriti seetõttu L.R poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi /tl 12-19 II kd/. Kaitsja leidis, et kannatanu L.R ütlused ei ole usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kohus leiab, et kuna kannatanu ristküsitlemise võimalus kohtuistungil puudus, siis on võimalik kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kõrvutamisel. Tl 36-37 II kd on 22.12.2008 koostatud volikiri, mille kohaselt L R on avaldanud, et volitab M L`i müüma korteriomandi, asukohaga N ** Haapsalu linnas hinnaga mitte alla 150 00 krooni ja teistele tingimustele vastavalt esindaja äranägemisele, üle kandma kinnisasja omandi ning kandma müügihinna L.R kontole *. 28.08.2009 kohtueelses uurimises on L.R avaldanud, et varsti peale seda kui oli detsembris kukkunud libedaga, tuli hooldaja M notariga tema juurde koju ja ütles, et kui ta nendele paberitele alla kirjutab, siis hakkab tema eest paremini hoolitsema. Mida notar talle rääkida ja seletada võis, seda ta ei mäleta. Ta võis ju seletada küll, et mis paberitele ta alla kirjutab, kuid ega see meelde küll ei jäänud. Seda, et M.L selle tema poolt alla kirjutatud paberiga läks ja müüs salaja tema korteri maha ei teadnud ja talle ei rääkinud sellest keegi. See tuli välja suvel, kui tahtis oma korterit S.V kinkida, sest S.V pidi tema eest kuni surmani hoolitsema. Tunnistaja * E.N kinnitas kohtuistungil, et tegi L.R kodus volikirja, kuna tema tervis ei võimaldanud notaribüroosse tulla. Kuna L.Roli kindel soov korter müüa, tegi selleks volikirja M.L`ile ja volikirja alusel müüdi korter notari büroos eelnevalt registreeritud ajal. Volikirja tegemisel oli L.R otsusevõimeline, see tehing oli L.Renda soov. L.R soovis korterit müüa, et kasutada raha hooldekodu kulude katteks. Selline teadmine kinnitas et inimene on teo- ja otsusevõimeline. Volikirjas oli kirjas, et korterit võib müüa 150 000 krooni eest ja see sai paika nii, et L.R ei osanud kuidagi ise korterit hinnata ja väitis, et seda raha on tal vaja, et minna hooldekodusse, et ei saa üksi enam korteris elada. Helistas kinnisvaramaaklerile ja küsis selle paikkonna korterite kiirmüügi hinda ja sai sellise vastuse. Kohus leiab, et L.R ütlused selle kohta, et ta ei tea, mille kohta volikiri tehti, ei ole usaldusväärsed. L.R mäletab notari kodus käimist, kuid väidetavalt ei saanud aru, millele alla kirju tas. Kohus leiab, et notari ütlustest tuleneb, et volikirja tegemisel avaldas L.R selgelt soovi teha volikiri just korteri müümiseks ja seda just seoses sellega, et katta hooldekodu kulud. Samuti on volikirja tegemisel sisuliselt arutatud L.R korteri müügihinda. Kohus leiab, et* ütlustest tulenevalt ei olnud volikirja tegemine formaalne, L.R arutati sisulisi asjaolusid ja volikiri oli L.R tahte väljendus. Kohus leiab, et arvestades *i poolt kirjeldatud volikirja vormistamise protseduuri, tuleb tõdeda, et L.R mäletamine on valikuline Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub läbivalt, et L.R on pakkunud ka peale M.L`ile korteri müügiks volikirja tegemist oma korterit vastutasuks tema eest hoolitsemisele erinevatel aegadel erinevatel inimestele ja kaalunud ka korteri müümist hooldekodu kulude katteks. Tunnistaja L.K on 28.08.2009 rääkinud, et jaanuaris 2009 hakkas Lkurtma, et tema tahab hooldekodusse minna, et mis elu see tal üksinda kodus on. Mingil ajal rääkis ta korteri müümisest. Ka see korter ka müüki läks, seda ei oska öelda. L.R on avaldanud, et teda käis abistamas L K ja hiljem asus tema juurde elama (peale Risti hooldekodust koju tulemist) ja teda hooldama S.V. Tunnistaja S.V on kinnitanud, et peale seda, kui tõi L.R hooldekodust ära ja hakkaks tema eest hoolitsema, tahtis L.R, et ta läheks notari juurde seoses korteriga, L.R tahtis talle seda korterit

kinkida. Kui läks notari juurde, siis selgus, et see ei olegi enam L.R korter. Tunnistaja M V on öelnud, et L.R rääkis korduvalt, et tal on korter, näitas võtit ja korteri müügist mingit juttu ei olnud. Ta pakkus oma korterit L.K ja ka ühele hooldajale selle eest, et teda hooldama hakataks. L.R on 30.07.2009 teinud notar E.N juures avalduse lepingust taganemise kohta /tl 9-11 II kd/, mille p 2.3 on notarile avaldanud, et tema ei mäleta, et oleks teinud korteriomandi müügiks volikirja ning ei ole soovinud korterit müüa. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõendid näitavad, et 2008.a lõpp kuni 2009 suvi L.R oli mures oma toimetuleku pärast ja plaanis korduvalt korterit kellelegi kinkida, kes tema eest hoolitsema hakkaks või müüa, et katta hooldekodu kulusid. Tunnistaja L.K on rääkinud kohtus, et seda et L.R korter on müüdud, sai teada siis, kui L.R Risti hooldekodust koos S.V ära tõid (s.o juulis 2009). L.R ütles, et tema ei ole korteri eest mingit raha saanud. Tunnistaja S.V ütluste kohaselt hooldas tema L.R peale seda kui L.R sai Risti Hooldekodust ära toodud, kas juuni või juuli ja kuni detsembrikuu lõpuni, kui L.R suri. Kuna L.R tahtis talle oma korterit kinkida, läks notari juurde ja seal sai teada, et see ei ole enam L.R korter. L.R ei teadnud volikirja andmisest midagi. Kohus leaib, et nii taganemisleping kui L.Kja S.V ütlused näitavad, et juulis 2009 ei mäletanud L.R, et ta oli korteri müügiks teinud volikirja, kuigi kohus eelpool tuvastas, et volikiri tehti L.R tahteavaldustele tuginedes. Nii L.K kui S.V on kohtueelses uurimises avaldanud (augustis 2009), et L.R mälu oli nii nagu ta oli – kord mäletab hästi, kord ei mäleta midagi. Tunnistaja L.K avaldas, et L.R kord ütles, et kõik ta asjad on ära viidud korterist ja siis rahustas L.R maha, et kõik asjad on ju alles. Kohus leiab, et L.R ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ütleb hinnata ka L.R ütlusi, mis otseselt ei puuduta käesoleva kriminaalasja eset s.o L.R väide, et tema arveldusarvelt on ilma tema teadmata raha võetud. L.R on rääkinud, et S läksid panka vaatama (s.o juulis 2009 peale hooldekodust koju tulemist), et kui palju tal raha arvel on, sest notari juures läheb raha vaja ja siis selgus, et polegi nagu midagi. Temale keegi seda raha haiglasse toonud ei ole. L.R on rääkinud, et oma pangakaarti pole M kätte kunagi andnud, käis ise oma rahal kogu aeg pangas järgi. Tunnistaja S.V ütluste kohaselt kui käisid L.R koos pangas, siis selgus, et pensionirahad olid läinud ja seda ei tea, kuhu need olid kadunud ja selle 9600 krooni kadumisest teatasid ka politseile. Tunnistaja L.K andis kohtus ütlusi, et andis M.Lile L.R pangakaardi, kui M.L sai hooldajaks ja notariaalse volikirja, tema ei tahtnud rahaga tegeleda. Mingil ajal, kui L.R oli haiglas, siis ta ei tahtnud M.L`i enam näha. Siis M.L`ilt andis tema kätte üle 3 tuhande krooni ja palus, et viiks selle L, mida ka tegi. Pealegi maksis L oma voodipäevade eest sularahas ja seda oli üle 4500 krooni. Tl 59 II kd on Läänemaa Haigla teatis, mille kohaselt L.R hospitaliseeriti erakorraliselt 04.02.2009. 13-18.02.2009 oli hooldusravil, mille eest makstud sularahas voodipäevatasu 250 krooni. Uuesti aktiivravil 18-27.02.2009 ja peale seda kuni 19.04.2009 hooldusravil, selle perioodi eest Läänemaa Haigla saanud voodipäevatasu 250 krooni. 20 -27.04.2009 viibis Läänemaa Haiglas tasulisel hooldusel. Selle perioodi eest makstud sularahas 4445 krooni (635 krooni iga päeva eest). Tõendist nähtub, et L.R oli haiglas 04.02-27.04.2009. Risti Hooldekodu seletuskirjast /tl 33 II kd/ on näha, et L.R toodi Risti Hooldekodusse 28.04.2009 Haapsalu Linnavalitsuse taotlusel. Haapsalu LV kohustus maksma elamiskulud 8100 krooni kuus, mis jäid puudu L.R pensionist. L.R koostas avalduse, et alates 01.05.2009 laekus L.R pension 5524 krooni Risti Vallavalitsuse arvele, millest 95% maksis lepingu alusel hooldekodu elamiskulude katteks ja 5% jäi taskurahaks. Taskuraha oli L.R enda käes. Haapsalu LV tasus täielikult aprillikuu 3 päeva eest 799 krooni, mai ja juunikuu eest maksis L.R oma pensionist 95 % ja Haapsalu LV tasus 8100-5248=2852 krooni. L.R`le maksti välja 276 krooni. L.R lahkus hooldekodust 09.07 ja juulikuu 9 päeva eest tasus ise 1569 krooni ja Haapsalu LV 828 krooni. Pensionist jäi lahkumise

päevaks järele 4077,50 eurot ning see maksti talle välja. Tunnistaja M V kinnitas kohtus Risti Hooldekodu poolt väljastatud tõendis olevat, et nii toimus tasumine L.R hooldekodu koha eest. Ka L.R pangakonto väljavõte /t 24-25 II kd/ kinnitab eelkirjeldatud asjaolusid, et alates maist 2009 ei laekunud L.R pension enam tema kontole, märtsis -aprillis on kontolt välja võetud sularaha. Läänemaa Haigla ja Risti Hooldekodu tõendite kohaselt on L.R ise tasunud haiglas ja hooldekodus viibimise ees tule 11 000 krooni. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõendid kogumis näitavad, et L.R ütlused tema rahaliste vahendite kadumise kohta ei ole usaldusväärsed. Lähtudes eeltoodust leiab kohus et kannatanu L.R ütlused ei riimu teiste asjas kogutud tõ enditega, on selgelt kaldu selles suunas, et keegi on tema varalisi õigusi rikkunud. Seetõttu ei ole L.R ütlused usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Edasi uurib kohus teisi kohtule esitatud tõendeid. D.V andis kohtus ütlusi, et ostis korteri Niine ** jaanuaris 2009. Helistas M.L, kes vahendas korteri müüki, müügitingimustest sai teada notari juures, korteri seisukorra kohta ütles M.L, et on halvas seisus ja hinnaks 150 000 krooni. Huvi tekitas hind ja asukoht, enne ostmist korterit üle ei vaadanud. D.V-le arvatakse süüks, et ta 12.01.2009 esitas korteriomandi müügilepingu koostamisel notarile valeandmeid sellega, et kinnitas, et enne lepingu sõlmimist on tasutud L.R arvelduskontole 50 000 krooni korteri ostuhinnast. Kohus leiab, et asjaolu, kas ja milliseid andmeid esitas D.V oma majandusliku olukorra kohta L.R volitatud esindajale M.L`ile, ei ole käesoleva kriminaalasja sisuks, sest D.V ei süüdistata selles, et ta oleks M.L`ile valeandmeid esitanud. Tl 3-8 II kd on 12.01.2009 L R volitatud esindaja M L ja D.V vahel sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping. Lepingu esemeks on korteriomand aadressiga Niine **. Lepingu punktis 3.1 on avaldus selle kohta, et müüja müüb ja ostja ostab lepingu eseme hinnaga 150 00 krooni, punkti 3.2 kohaselt ostuhinnast 50 000 krooni on ostja poolt tasutud ülekandega Müüja kontole * Hansapangas enne lepingu sõlmimist ning nimetatud summa saamist kinnitab müüja esindaja oma allkirjaga lepingul. Lepingu lõpus /tl 8 II kd/ on kirjas, et notariaalakt on osalejatele notari poolt ette loetud, antud enne heakskiitmist osalejatele läbivaatamiseks ning seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja akti tõestaja juuresolekul omakäeliselt alla kirjutatud. Leping on allkirjastatud nii müüja esindaja M.L kui ostja D.V poolt. L.R pangakonto nr *väljavõte /tl 24-25 II kd/ näitab, et talle ei ole laekunud korteri eest 12.01.2009 ega enne seda kuupäeva 50 000 krooni. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et enne ostu-müügi lepingu sõlmimist avaldas notarile lepingutingimused M.L. Tl 119-121 I kd on tunnistaja E.N öelnud, et M.L ütles, millistel tingimustel toimub müük ja M.L ütles ka, et see 50 000 krooni on kas juba makstud või on temal ostjaga kokku lepitud, et kui tulevad notari juurde lepingut allkirjastama, siis selleks päevaks on 50 000 krooni tasutud L.R arvele. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kuna M.L esitas notarile andmed lepingu projekti koostamiseks, siis D.V ei ole notarile valeandmeid esitanud. N E.N kinnitas kohtus, et luges lepingu lepinguosalistele ette, osalistel parandusi ega märkusi ei olnud ja lepingus on ka kinnitus, et ostuhinnast 50 000 krooni on D.V poolt tasutud L.R arvelduskontole enne lepingu sõlmimist. Kohus leiab, et D.V väide, et ta sai alles notari ukse taga teada, et ta oleks pidanud juba selleks hetkeks olema tasunud 50 000 krooni korteri eest L.R arveldusarvele, ei oma tähtsust.

Lepingu sõlmimisel on notar notariaalakti osalejatele ette lugenud, mida kinnitasid kohtuistungil nii D.V kui notar E.N. Notariaalakt on antud enne heakskiitmist osalejatele läbivaatamiseks ning seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja notari juuresolekul allkirjastatud. Kohus leiab, et eelkirjeldatud protseduur, kus mitmekordselt kontrollitakse lepingus olevate andmete õigsust, ei saa keskmisele mõistlikule inimesele jätta kahtlust, et need asjaolud, mis ta lepingus oma allkirjaga kinnitab, peavad olema õiged. D.V kinnitas, et ta teadis notari juures, et lepingus olev fakt 50 000 krooni eelneva tasumise kohta ei vasta tõele, kuid seda notarile ei öelnud, sest M.L ütles, et see ei ole oluline. Seega D.V teadis, et ta allkirjastas lepingu, milles olid kirjas väidetavalt eelnevalt tema poolt teostatud toiming , mis ei vastanud tõele. Kohus leiab, et lepingu allkirjastamisega, kus eelnimetatud asjaolu kirjas oli, esitas just D.V notarile valeandmed ostuhinna 50 000 krooni eelneva tasumise kohta. Kohus ei nõustu kaitsjaga ka osas, et notariaalne kinnitus eelnevalt 50 000 krooni tasumise kohta on antud vaid müüja esindaja poolt. Kohus leiab, et punktist 3.2 tervikuna on selgelt arusaadav, et müüja esindaja kinnitab summa saamist, eelnevalt on aga kirjas, et Ostja on tasunud ostuhinnast 50 000 krooni ülekandega müüja kontole enne lepingu sõlmimist. Kohus leiab, et punkti 3.2 esimene pool saab olla vaid ostja s.o D.V kinnitus, et ta tõepoolest L.R arvelduskontole 50 000 krooni on kandnud ja notari juures lepingule allkirja andmisega kinnitas D.V selle fakti tõele vastavust. Käesolevas kriminaalasjas ei heideta D.V-le ette, et ta kellelegi teisele peale notari valeandmeid oleks esitanud ja seetõttu asjaolu, kas müüja esindaja tegelikest asjaoludest teadis, ei oma tähtsust. Kohus ei nõustu ka kaitsja väitega, et D.V esitas notarile ebaolulisi valeandmeid ja seetõttu tema tegu ei ole karistatav KarS § 281 lg 1 järgi. Notar on kohtuistungil selgitanud ostuhinna ja selle tasumise andmete tähtsust lepingus alljärgnevalt: mõlemad pooled kirjutasid lepingule alla. Kui oleks avaldatud, et see nii ei ole, siis oleks lepingu projekti muudetud. Selliste summade tasumise kord – märkimine lepingusse on väga oluline, need on väga olulised tingimused, kui oleks tekkinud kahtlus nende andmete õigsuses, siis oleks leping jäänud tõestamata. Notar täitmist ei kontrolli, ei ostuhinna tasumist ega valduse üleandmist. Lepingu punkt 3.2 – et 50 000 on tasutud - selline kinnitus, kui see tegelikult nii ei ole, rikub müüja õigusi, sest müüjal ei ole raha. Kohus leiab, et vaadates ka asjaolu, et 50 000 krooni, mis pidi ostjal olema üle kantud enne lepingu sõlmimist, on 1/3 korteri hinnast, siis kinnitus, et see on tasutud, on oluline hindamaks ostja tahet täita ka talle seoses korteri ostuga edaspidiseks pandud kohustust, selline fakt kinnitab ka ostja edaspidist maksmisvalmidust ja on seetõttu oluline asjaolu. Kohus leiab, et eeltooduga on tõendamist leidnud, D.V 12.01.2009 esitas korteriomandi müügilepingu koostamisel notarile valeandmeid sellega, et kinnitas, et enne lepingu sõlmimist on tasutud L.R arvelduskontole 50 000 krooni korteri ostuhinnast. D.V-le arvatakse süüks ka seda, et ta notari juures esitas valeandmeid sellega, et lubas L.R korteri eest hiljemalt 12.veebruariks 2009 tasuda arvelduskontole veel 100 000 krooni, kuid kavatsus ja võimalus L.R korteri eest ostusumma tasuda tal tegelikkuses puudus. Tl 3-8 II kd on 12.01.2009 L R volitatud esindaja M L ja D.V vahel sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping ja selle punkti 3.3 kohaselt ostja s.o D.V kohustub ostuhinnast 100 000 krooni tasuma müüja kontole 1107117264 Hansapangas hiljemalt 12.02.2009.a. L.R vastava pangakonto väljavõttelt /tl 24 -25 II kd/ on näha, et 12.veebruariks 2009 arvelduskontole korteri müügi eest raha ei ole laekunud. D.V kinnitas kohtuistungil, et määratud kuupäevaks ta raha korteri eest L.R arvelduskontole ei tasunud. Tunnistaja * E.N andis kohtus ütlusi, et lepingu sõlmimisel loeb lepingu alati ette ja kõigil on võimalik öelda, kui seal on valeandmed. Kindlasti sai läbi räägitud ka see, et hiljemalt 12.02.2009 tuleb tasuda veel 100 000 krooni ja mõlemad lepingupooled olid nõus sellise kuupäeva ja summaga.

Ei mäleta, et peale lepingu ettelugemist keegi oleks tahtnud lepingusse parandusi teha, sest siis oleks ju muudetud ja lepingule saab alla kirjutada, kui mõlemad pooled on nõus. Mõlemad pooled kirjutasid lepingule alla. Kui oleks avaldatud, et see nii ei ole, siis oleks lepingu projekti muudetud. Selliste summade tasumise kord – märkimine lepingusse on väga oluline, need on väga olulised tingimused, kui oleks tekkinud kahtlus nende andmete õigsuses, siis oleks leping jäänud tõestamata. Edasi uurib kohus, kas D.V 12.01.2009 s.o lepingu sõlmisel oli võimalus ja kavatsus täita lepingus enda allkirjaga kinnitatud kohustust, et ta korteri ülejäänud müügihinna 100 000 krooni tasub kuu aja pärast s.o 12.veebruariks 2009. D.V on ise rääkinud, et pidi 12.veebruariks 2009 maksma 100 000 krooni, seda raha ei olnud olemas ja sellest teavitas ka M.L`i. See 100 000 krooni maksmise tähtaeg oli järelikult M.L poolt lepingusse pandud. Ise ei pidanud vajalikuks seda perioodi muuta. Notar luges lepingu ette. Selle raha lootis saada Masti tee korteri müügist. Korter oli müüki pandud eelnevalt tehtud hindamisakti alusel ja hind oli 1,3 miljonit – sellise hinna puhul oleks saanud tulu pool miljonit eesti krooni, sealt oleks maha arvestatud ka pangalaen. Uuemõisa korter oli ostetud laenuga. Laen oli 830 000 krooni. Ei mäleta, millised kohustused, võlgnevused olid 12.01.2009, oli ka autoliising, kohustuste summat ei mäleta. D.V selgitas kohtuistungil, et Uuemõisa korterit ei müünud enne väga pikalt, 2008.a lõpus tellis hindamisakti uuesti ja siis läks müüki. Prokuröri täpsustavale küsimusele vastas, et tegelikult sai ka eelnevalt müüdud korterit, aga ei mäleta. Soovis korterit müüa, sest oli saabunud üleüldine majanduslangus ja see oli ka tema pereni jõudnud. Igakuiste kulutuste vähendamiseks tegi otsuse korter müüa. Kohus leiab, et D.V ütlused näitavad, et tegelikult juba 2008.a lõpus oli D.V majanduslik olukord selline, mis sundis müüma talle kuuluvat Masti tee korterit ja korter oli müügis olnud juba ka enne 2008.a lõppu, kuid ilmselt seda müüa ei õnnestunud. 01.06.2009 on sõlmitud abikaasade D.V ja D.V ühelt poolt ning Buildings&Holdings Project OÜ ja SEB Pank teiselt poolt hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu kinnisasja omandi üleandmiseks /tl 131-135 I kd/. Lepingu esemeks oli Masti tn * U alevik Ridala vald Lääne maakond asuv korteriomand. Lepingust nähtub, et 22.12.2008 avalduse alusel oli kinnistusraamatusse 6.01.2009 sisse kantud eelmärge omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks Buildings&Holdings Project OÜ kasuks. Lepingu p 1.1.4 nähtub, et kinnistusraamatu 4.jakku oli kande nr 3 all 27.04.2006 kinnistamisavalduse alusel 16.05.2006 sisse kantud hüpoteek summas 1 085 500 krooni AS SEB Eesti Ühispank kasuks, mille kohaselt kinnistu igakordne omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Lepingu punktist 1.5 nähtub, et müüjate ja ostja vahel oli 22.12.2008 sõlmitud korteri Masti tee 5a võlaõiguslik ostu-müügileping, milles oli sätestatud, et müüja kohustus kokkulepitud eelduste täitumisel andma lepingu eseme, s.o korteriomandi Masti tee *, üle ostjale. Punktis 1.6 kinnitasid nii müüja kui ostja, et kõik võlaõiguslikus lepingus kokku lepitud omandi üleandmiseks vajalikud eeldused on täitunud ning müüja luges eseme ostuhinna endale täies ulatuses tasutuks vastavalt võlaõigusliku korteriomandi müügilepingu punktile 10.2. D.V on selgitanud, et Masti tee korteri müüki ei takistanud 22.12.2008 võlaõiguslik müügileping, sest see leping oli tingimuslik. Buildings&Holdings Project OÜ pidi maja valmis ehitatama 2009.a 1. maiks ja kui nemad seda ei oleks teinud, siis ei oleks nad saanud ei korterit ega raha. Sellest võlaõiguslikust lepingust oleks saanud ka välja astuda raha tasumisega, mitte korteri andmisega. Korteri pidi üle andma, kui maja valmis saab. Tunnistaja T K andis kohtus ütlusi, et on ko kku puutunud D.V-ga seoses maja ehitamisega. Tegelikult oli ettevõttel lepinguline suhe D.V ämma M,U`iga. Selle maja ehitamisel toimus lepingus mitmel korral vastastikusel kokkuleppel korrigeerimisi tähtaegades. Täpset ehitamise algusaega ei mäleta. Algul oli kokkulepe, et rahas tasutakse ehitamise eest, vastavate aktide alusel. Mingid asjad nende endi poolt viibisid, vaatasid üle tasustamise poole ja osaliselt leppisid kokku, et tasutakse kinnisvaraga, D.V Uuemõisa korteriga. Ei oska öelda, kui kallilt D.V-lt selle korteri omandas. Et said selle korteri – selle eest tasuti ehitustöödega objektil, ilmselt otsustasid sel

hetkel ettevõttes, et targem on võtta korter, ei meenu, et oleks D.V-le selle korteri eest midagi maksnud. See tehing oli ettevõttele kahjulik, maja ehitamisega kasu ei saanud, ka tänu sellele, et see objekt venis. See korter jäi algul firma nimele, lõpuks leidsid ostja, see võttis aeg, sel ajal ei olnud enam lihtne kinnisvaraga opereerida. Korter müüdi ettevõttelt kõigepealt talle lendale, sest tal oli omaniku laen ettevõttele. 2008 detsember – 2009 suvi kinnisvara hinnad langesid. Tl 138-147 I kd olevast 19.06.2009 sõlmitud korteriomandi müügilepingust, hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingutest nähtub, et Buildings&Holdings Project OÜ on T K`ile müünud korteriomandi Masti tn * hinnaga 525 000 krooni. Tl 148-157 I kd on 21.09.2009 sõlmitud korteriomandi müügileping, hüpoteegi loovutamise ja üleandmise leping, koos hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmisega hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud, mille kohaselt korteriomand Masti tee 5a on T.K poolt müüdud hinnaga 680 000 krooni. Kohus leiab, et ka eelkirjeldatud Masti tee korteri tehingutega seotud tõendid näitavad, et D.V majanduslik oli olukord oli 2008.aasta lõpus raske, sest ta ei suutnud täita rahalisi kohustusi Buildings&Holdings Project OÜ ees. Seda näitab asjaolu, et 2008.aasta lõpus D.V sõlmis Buildings&Holdings Project OÜ-ga võlaõigusliku tingimusliku lepingu, mille alusel seati kinnistusse eelmärge Buildings&Holdings Project OÜ kasuks. T.K on kinnitanud, et D.V-ga vaadati mingil ajal üle tasustamise pool ja firmas otsustasid võtta tööde eest korteri, kuigi see tehing oli ettevõttele kahjulik. Kohus leiab, et T.K poolt öeldu näitab, et D.V ei olnud juba 2008.a detsembris võimeline tasuma endale võetud rahalisi kohustusi ja tal olnud kohustuse tagamiseks oli juba jaanuari algul 2009 kantud Masti tee korteri osas kinnistusraamatusse eelmärge omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks Buildings&Holdings Project OÜ kasuks. T.K poolt väljendatu, et otsustasid tööde eest võtta korteri, kuigi see oli firmale kahjulik, kajastab 2008.a lõpu olukorda, kui on sõlmitud tingimuslik võlaõiguslik leping. 01.06.2009 asjaõiguslepingus on pooled avaldanud, et 22.12.2008 võlaõigusliku lepingu tingimused on saabunud ja D.V andis Masti tee korteri omandi üle teisele lepingu poolele. T.K on kinnitanud, et D.V-le täiendavalt korteri eest midagi ei tasutud, mis tähendab, et juba 22.12.2008 lepingus oli ette nähtud, et korteriomand antakse üle ehitustööde maksumuse katteks. Kohus leiab, et eelkirjeldatud lükkab ümber D.V poolt kohtuistungil väljendatu, et 2009.a jaanuaris oli olukord, kus oli võimalik kuu ajaga müüa Masti tee korter ja müügist saadava rahaga tasuda nii Buildings&Holdings Project OÜ-le maja ehitamise eest kui Niine tänava korteri hind ja ka Masti tee korteriga seotud pangalaen. Kohus leiab, et eelkirjeldatuga on tõendamist leidnud, et 12.01.2009 oli D.V Masti tee korteriga seoses sõlminud juba lepingu, mis ei võimaldanud tal seda korterit oma äranägemise järgi käsutada ja seega tema väide, et lootis Niine tänava korteri ülejäänud ostuhinna tasuda Masti tee korteri müügist, ei ole vastavasus faktiliselt esinenud asjaoludega. Kohus uurib D.V pangakontosid, et näha, millised olid D.V pangakontodel rahade liikumised või kas sealt selgub olulisi asjaolusid D.V majandusliku olukorra kohta lepingu sõlmimisel. D.V on ise selgitanud, et pangkontodel liikus vähe raha, kuna on vältinud pangaülekandeid ja arveldanud sularahaga. Kohus leiab, et kuigi arvelduskontodel on olnud vähe rahaliste vahendite liikumist, saab nende vähestegi andmete pinnalt teha järeldusi. Kohus leiab, et D.V Swedbank arvelduskonto 01.01.31.08.2009 väljavõtete /tl 23 II kd/ ja SEB panga konto 01.12.2008-27.08.2009 väljavõtete /tl 3032 II kd/ pinnalt saab väita, et D.V on juba detsembris 2008 olnud laenulepingust tulenev põhiosa ja intressi võlg, mida ta on igakuiselt tasunud oma kontolt, mis näitab, et tal oli juba ostumüügilepingu sõlmimise eelsel perioodil raskusi oma finantskohustuste täitmisega ka panga ees. Kontode väljavõtted näitavad, et laekumised kontodele on ära kasutatud oma igapäevaste vajaduste tarbeks ja lisaks laenulepingust tulenevate võlgnevuste ja igakuiste kohustuste täitmiseks. D.V on kohtuistungil kinnitanud, et idee oli selles, et kui ei peaks suutma Masti tee korterit müüa soovitud hinna ja ajaga, et siis oleks sõpradelt ja tuttavatelt selle raha laenanud. Selle kohta kellegagi konkreetseid kokkuleppeid ei olnud.

Kohus leiab, et D.V poolt esitatud väide on paljasõnaline, see ei rajane reaalse elu faktidel, sest ta ei olnud pidanud kellegagi läbirääkimisi, uurimaks, kas tal on võimalik oma kohusutse täitmiseks sõpradelt laenu võtta. Kohus leiab, et asjaolu, et D.V ei olnud kellegagi kokkuleppeid, et ta raha laenuks saab, enne kui ta ostulepingu allkirjastas, näitab, et tal lepingu sõlmimisel tegelikkuses puudus võimalus 12.02.2009 saabuvat kohustust täita sõpradelt laenu võtmisega. Kaitsja viitas, et oluline on ka, et müüja ei täitnud oma kohustust ja ei andnud leping p 4.1 määratud ajal s,o hiljemalt 12.02.2009 üle korteri otsest valdust. Kohus leiab, et eelnimetatud on vaid katse oma kohustuse täitmisest kõrvale hiilida, sest kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, et kui L.R oleks 12.02.2009 valduse üle andnud, et siis D.V oli olemas raha, et omapoolne kohustus täita. D.V ei täitnud oma kohustust ostuhinna tasumise osas ju ka siis kui valdus talle üle anti. Tegelikkuses on ju D.V tunnistanud, et valduse üleandmisega hilinemine ei olnud tema jaoks probleem, sest tal kiiret ei olnud, elamispind oli olemas. Kohus leiab, et ka D.V edasine käitumine näitab, et D.V ei olnud võimalust ega kavatsust oma kohustust täita. D.V on väitnud, et kui sai L.R poolt koostatud lepingust taganemise avalduse, siis tema ei soovinud lepingust taganeda, tema soovis oma kohustusi täita. Kohus leiab, et selline soov D.V edaspidises käitumises ei väljendu. Tl 62-63 II kd on maksekorraldus, mille kohaselt on 17.03.2014 Kristi D.V tasunud Jüri Kaljuvee (käesolevas kriminaalasjas kannatanu Otto Treimann lepinguline esindaja) arvele 2500 eurot (s.o 39 116,65 krooni), selgitusse kirjutatud D.V. Kohus leiab, et asjaolu, et D.V on osaliselt tasunud kohustusse, mille tähtaeg saabus 12.02.2009 alles rohkem kui viie aasta möödumisel, näitab, et tal tegelikkuses ei olnud kavatsust endale lepingus võetud kohustust täita. Kohus leiab, et D.V kavatsust mitte täita endale 12.01.2009 lepingus võetud ostuhinna tasumise kohustust näitab ka Niine 36-27 korteri müük D.V poolt ja sellest saadud raha kasutamine. Tl 38-47 II kd on keelumärke kustutamise avaldus, korteriomandi müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud, mis on sõlmitud 19.07.2010. Lepingu esemeks on müüjatele ehk abikaasadele D.V ja D.V kuuluv korteriomand aadressiga N**, ostjaks R H. Registri kolmandasse jakku oli kantud keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks Swedbank Liising AS kasuks. 11.03.2010 kohtutäituri avalduse, 14.12.2009 kohtumääruse alusel sisse kantud 18.03.2010. Punkti 2.4.2 kohaselt võlgniku D.V võlgnevus, mille tagamiseks on keelumärge seatud, oli lepingu sõlmimise päeval 70 792,28 krooni. Korter müüdi hinnaga 200 000 krooni. Lepingu punktist 4.2 nähtub, milleks D.V kasutas korterist saadud raha – sellega on kustutatud D.V võlgu ja ostuhinnast 115 732,77 eurot kanti D.V SEB Pangas olevale ko ntole, s.t jäi D.V enda käsutusse. D.V on selgitanud, et asjaolu, et Niine korteri müügi juures R H oli kohtutäitur, tingis isiklik käendus ettevõttele. Lepingust on näha, et kohtutäituri nõuded on rahuldatud ja D.V-le on jäänud korteri müügist endale rohkem raha kui oli vajalik L.R`le korteri hinna tasumiseks. Kaitsja leidis, et asjaolu, et D.V ei tasunud talle korteri edasimüügist saadud rahast ostuhinda L.R`le, ei tõenda, et ta juba lepingut sõlmides ei kavatsenud oma kohustust täita. Kohus leiab, et see asjaolu kogumis teiste tõenditega kinnitab üheselt, et D.V ei olnud kavatsust korteri ostuhinda tasuda. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei oma tähtsust, mis seisundis oli korter selle ostmisel D.V poolt või selle edasimüümisel D.V poolt, sest kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et D.V oleks Niine tänava korteris enne selle edasimüümist parendusi teinud (mis oleks nõudnud rahalisi vahendeid). Küll aga on tõendatud, et D.V ostis korteri hinnaga 150 000 krooni ja edasi müüs 200 000 krooniga ja seda olukorras, kus oli majanduslangus ja kinnisvaraga oli raske opereerida, kinnisvarahinnad olid langenud oluliselt. K.Sidle aga müüs korteri edasi kasumiga, kuid hoolimata sellest ei tasunud L.R`le ostuhinnast midagi.

D.V on kohtus rääkinud, et tasus L.R`le 50 000 krooni ostuhinnast päev-paar peale lepingu sõlmimist L.Rkodus sularahas. Kohus leiab, et juhul, kui see asjaolu leiab tõendamist, ei oma see tähtsust süüdistuse objektiivse külje pealt, mis puudutab notarile valeandmete esitamist eelnevalt 500 00 krooni maksmise kohta, kuid võib iseloomustada D.V kavatsust ja võimalust lepingu hinda tasuda. Seetõttu uurib kohus selle asjaolu kohta esitatud tõendeid. D.V on kohtuistungil selgitanud, et notari ukse taga s.o 12.01.2009 sai teada, et enne müügitehingut peab olema makstud 50 000 krooni. Tal ei olnud see makstud ja ütles seda ka L. Ütles L, et see raha on olemas, et võib selle ka sularahas maksta, L ütles, et temal ei ole ka vahet. 40 000 oli endal olemas ja 10 000 laenas vennalt. 40 000 oli olemas vana sõiduki, Opel Vectra mahamüümisest, see auto oli tuunitud nii sisemiselt kui välimuselt ja tehnilise poole pealt. Tunnistaja R S andis kohtus ütlusi, et 2008 lõpp võis olla, et D.V talt laenu küsis, see oli krooni ajal ja ümmargune summa, võis olla kas 5000 või 10 000 krooni. Ei tea, milleks laenu küsis ja selle laenuga on korras, see on tagasi makstud. Kohus leiab, et D.V ütlused ei ole usutavad ja seetõttu, et ta on ise kinnitanud, et enne notari juurde minekut ta ei teadnud, et tal peab olema eelnevalt tasutud 50 00 krooni. Samas aga kinnitab, et raha oli olemas, laenas *t 10 000 krooni. Tunnistaja R.S kinnitab raha laenamist D.V poolt, kuid seda 2008.a lõpus. D.V ei ole väitnud, et ta * 2008.a lõpus millekski muuks raha laenas ja nüüd sai selle korteri eest maksmiseks ära kasutada. Tl 50-51 II kd on maanteeameti poolt andmete väljastamine liiklusregistrist 22.12.2009 – selle kohaselt sõiduauto Opel Vectra reg.nr * on liiklusregistris, auto omanik alates 27.07.2007 D.V , kasutajaks märgitud E L. Viimasele tehnilisele ülevaatusele esitas sõiduauto 18.10.2006 eelmine omanik, tehnoülevaatus kehtis kuni 2007.a septembrini. Tunnistaja E L andis kohtus ütlusi, et kunagi oli soov koos D.V-ga hakata rallit sõitma ja D.V ostis selleks Opel Vectra, sellel olid vist isegi valuveljed all. Tahtsid mootori tööle saada, kuid see ei õnnestunud. D.V on kinnitanud, et auto müüs kindlasti enne neid tehinguid, täpset aega ei mäleta. Ei mäleta, kas ostu -müügitehingusse sai märgitud, millal uus omanik peaks auto oma nimele vormistama. Auto äraviimine A.M juurest talvel ei toimunud, see võis olla sügise poole aastal 2008. Tunnistaja A M andis kohtus ütlusi, et D.V on tema juurde toonud sõiduauto Opel Vectra. Auto läks vist katki ja tahtis seda tema juures hoida või remontida, mootor läks katki. A.M on andnud ütlusi 08.12.2009 /tl 161-162 I kd/, et selle (s.o 2009) aasta kevadel või suvel, igatahes soojal ajal osteti see kere vist Keijolt ära. Sest mingid inimesed, vist Keilast tulid sellele järgi ja nööri otsas, sleppis vedasid selle Opeli tema juurest ära. Kohtuistungil täpsustas tunnistaja, et talvel see igatahes ei olnud, siis poleks autole ligigi pääsenud ja vist on öelnud sellepärast, et ise äraviimist ei näinud. Seega D.V ise täpselt ei mäleta, millal ta auto müüs, küll aga väidab, et enne neid tehinguid ja oletab, et auto äraviimine A.M juurest võis toimuda 2008. a sügisel. Kohus leiab, et tunnistaja A.M ütlused D.V poolt auto äraviimise kohta tõendavad, et auto viidi A.M juurest ära auto ostja poolt kevadel või suvel 2009. Kohus leiab seda seetõttu, et A.M on üle kuulatud 2009.a lõpus ja ülekuulamisel on ta öelnud, et ta mäletab, et selle aasta kevadel või suvel viidi auto ära, s.t, et tunnistaja ei kahelnud aastas, millal auto ära viidi. Kaitsja väide, et auto võidi müüa enne auto äraviimist A.M juurest, on paljasõnaline ja ei ole millegagi tõendatud, selle kohta ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit. Tunnistaja A.M , kes ise tegeleb autode remontimisega, on öelnud, et D.V auto 2009.a 40 000 krooni kindlasti ei maksnud, autokere – see oli väike summa, seal olid tuuningud küljes, nende hinda ei tea. Tõendamist on leidnud nii D.V, tunnistaja E.L kui tunnistaja A.M ütlustega, et auto mootor oli katki. D.V viitab aga sellele, et auto oli tuunitud ja seetõttu maksis rohkem. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et kuna A.M ei tegele autode müügi vaid remontimisega, siis tema

ütlused auto hinna kohta ei ole usaldusväärsed. A.M tegevusala on seotud autode remontimisega ja kohus leiab, et on üldteada asjaolu, et ka autode remontimisel arvestatakse autode väärtust, nt kindlustused hindavad avariijärgselt, kas autot on põhjendatud remontida või ületab remondi väärtus auto väärtuse. Kohus leiab, et ka mõistlik ettevõtja juhindub oma tegevuses nimetatud asjaoludest ja seetõttu leiab kohus, et A.M tegeleb tegevusalal, kus on vajalikud ka teadmised autode hindadest. Kohus leiab, et K.Sidle oleks pidanud auto müügihinna tõendamiseks kohtule ise tõendeid esitama. Kohus leiab, et see kohustus tekkis D.V sellest, et ta asus end aktiivselt kaitsma ja seeläbi peab ta ka võimaldama kohtul oma esitatud asjaolusid kontrollida. Tegemist ei ole nn tavapärase autoga, mille arvatava hinna saaks kindlaks teha näiteks päringutega automüüjatelt või internetist automüügiportaalidest. Kindlasti mõjutas auto hinda ka see, et mootor oli katki. Kuna D.V ei ole auto hinna kohta tõendeid esitanud, loeb kohus tõendatuks tunnistaja A.M ütlustega, et auto hind ei olnud 40 000 krooni, oli alla selle. Samuti on A.M ütlustega tõendamist leidnud, et D.V auto viidi tema juurest ära, s.o müüdi alles kevadel-suvel 2009, s.t et D.V ei saanud 12.01.2009 lepingu sõlmisel olemas olla 40 000 krooni auto müügist saadud raha. D.V on rääkinud, et 50 000 krooni on L.R`le tasunud päev-kaks hiljem sularahas, see toimus L.R korteris N **. Selle kohta dokumenti ei vormistatud, kuna proua keeldus alla kirjutamast. Peale seda müügitehingut M.L kohtunud ei ole. Samas on D.V rääkinud, et kui korteri valduse üleandmist tähtaegselt s.o 12.02.2009 ei toimunud, siis põhjuseid ei uurinud, sest ei olnud M.L telefoninumbrit. Kohus leiab, et D.V selgitus raha maksmise tehiolude kohta L.R`le ei ole eluliselt usutav. D.V on töö juurest iseloomustatud kui avatud ja ambitsioonikat inimest, kellele võib usaldada iseseisvaid tööülesandeid, hinnapakkumiste tegemist. Selle iseloomustuse pinnalt järeldab kohus, et D.V on inimene, kes igapäevaelus orienteerub nn keskmisest mõistlikust inimesest paremini, sest seda näitab nii hea suhtlemis - kui iseseisva töö oskus. Ei ole eluliselt usutav, et inimene läheb 50 000 krooniga talle täitesti tundmatu inimese juurde ja annab talle selle rahasumma, ilma, et oleks kaasa võtnud tunnistaja(id) või saanud raha üleandmise kohta eelnevalt allkirja. Ja kuigi D.V väidab, et ta andis L.R`le 50 000 krooni sularahas tema korteris, siis edaspidi, kui tal tekkis küsimus korteri valduse üleandmisest, leidis ta, et oleks vaja pöörduda müüja esindaja M.Lõps`i poole, kuigi ta oli müüjaga ja korteri valdajaga L.R`ga isiklikult kohtunud ja talle ka osa korteri ostuhinnast tasunud. Kohus leiab, et ka kohtule esitatud kaudsed tõendid näitavad, et L.R`le ei olnud sularahas 50 00 krooni tasutud. Tl 2 II kd on L.R konto nr * väljavõte 01.01.2009-24.07.2009, tl 24-25 II kd väljavõte 01.01 25.08.2009, tl 27 II kd väljavõte 01.12.2008-01.01.2009. L.R`l on olnud ka kaks hoiukontot /tl 26 II kd/, millede väljavõtetelt nähtub, et hoiukontod on suletud ja hoiukontode summad 5268,68 krooni /tl 28 II kd/ ja 4137,94 krooni /tl 29 II kd/ on kontode sulgemisel kantud L.R arvelduskontole *, mis kajastub ka L.R arvelduskonto väljavõttest. L.R arveldukontol nähtub igakuise laekumisena pension, muid laekumisi praktiliselt ei ole. Tunnistaja M.V on andnud ütlusi, et käekott oli L.R`l enda juures kogu aeg ja tal võis sularahas endal olla 200-300 krooni, lasi poest kommi ja jäätist tuua. Tunnistaja S.V on tunnistanud, et sel ajal kui L.R Ristilt ära tõi ja tema L.R korteris elas, ei käinud L.R kordagi väljas. L.R hoidis oma raha pangas, kodus sularahas ei olnud tal ühtegi krooni. Kui teada said, et suur summa on makstud talle koju, otsisid kõik kohad läbi, raamatute vahed, riided, tal ei olnud mitte ühtegi krooni kodus. Kohus leiab, et tunnistaja R.H ütlused sellel kohta, mitu koormat prügi ta L..R korterist peale korteri omandamist ära viis, ei tõenda käesolevas kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et D.V ütlused L.R`le 50 000 krooni tasumise kohta, selle raha päritolu kohta, ei ole usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Eelkirjeldatud näitab veelkordselt, et D.V ei olnud võimalust ja kavatsust korteri eest tasuda.

Kohus leiab, et eelkirjeldatu näitab, et D.V 12.01.2009 lepingu sõlmimisel ei olnud kavatsust ja võimalust täita endale võetud kohustust – tasuda 100 000 krooni korteri ostuhinnast 12.02.2009 ja esitas müügilepingu koostamisel notarile valeandmeid sellega, et kinnitas oma allkirjaga, et tasub L.R arvelduskontole 100 000 krooni korteri ostuhinnast 12.veebruariks 2009. Kohus leiab, et eelkirjeldatuga on tõendamist leidnud, et D.V esitas notarile 12.01.2009 lepingu sõlmimisel ebaõigeid and meid – nii selle kohta, et 50 000 krooni on enne lepingu sõlmimist tasutud L.R arvelduskontole - mis ei vastanud tegelikkusele, kui ka selle kohta, et ülejäänud ostuhinna 100 000 krooni tasub kuu aja pärast L.R arvelduskontole - sest lepingu sõlmisel ei olnud D.V võimalust ja kavatsust nimetatud raha L.R`le tasuda. Valeandmete esitamisega notarile lõi D.V notaril tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse faktilistest asjaoludest – eelnevalt raha tasumisest ja tulevasest maksevõimest ning selle tulemusel tõestas notar E N 12.02. 2009 korteriomandi N** müügilepingu ja asjaõiguslepingu D.V ja L.R esindaja M.L vahel – tegi õigusliku sisuga teo, mille tagajärjel sai D.V korteri Ni** omanikuks ja seda tõendab tl 34-35 II kd kinnistusraamatu väljatrükk, mille kohaselt D.V on Niine * korter * omanikuna sisse kantud 19.01.2009 12.01.2009 asjaõiguslepingu alusel. Lepingu tulemusel jäi L.R oma omandist ilma, D.V ei tasunud talle lepingus kokkulepitud korras korteri ostuhinda. L.R`l tekkis omandi üleminekuga varaline kahju 150 000 eurot, kuna L.R oli volitanud M.L`i müüma korterit hinnaga mitte alla 150 000 krooni. Korteri omandamisega tekkis D.V varaline kasu 150 000 krooni. Seega D.V poolt valeandmete esitamine viis notari eksimusse tegelikest asjaoludest, mille tulemusena notar tegi õigusliku sisuga teo, mille tulemusel toimus kannatanu L.R vara käsutus, kannatanu L.R jäi oma korterist ilma (sai varalist kahju) ja selle omanikuks sai D.V (sai varalist kasu), kes ostuhinda ei tasunud. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist nn kolmnurkkelmusega, sest petetu s.o notar tegi varakäsutuse kolmanda isiku s.o L.R vara arvelt. Kohus leiab, et on tõendamist leidnud, et D.V on toime pannud süüdistuse kirjeldatud teo, mis täidavad KarS § 209 lg 1, § 281 lg 1 sätestatud teokooseisud, seega kuriteo objektiivne koosseis on täidetud. Kohus on seisukohal, et D.V pani teo toime otsese tahtlusega. D.V on öelnud, et tehing pakkus huvi just korteri hinna ja asukoha tõttu. D.V teadis 12.01.2009 notari juures, et notari poolt ette loetud lepingus on valeandmed tema poolse kohustuse täimise ja tulevikus saabuva kohustuse täitmise kohta, ta ei palunud notaril neid andmeid parandada vaid kiitis lepingu heaks ja selle kinnituseks allkirjastas lepingu omakäeliselt, mille tulemusena ta sai korteri Niine 36-27 omanikuks. Teo õigusvastasus. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatükis 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks D.V süü temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et D.V on toime pannud KarS § 209 lg 1, § 281 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod ja ta tuleb nende kuritegude toimepanemises süüdi mõista.

KarS § 209 g 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 281 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistuse. Kuna D.V on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, tuleb talle karistus mõista KarS § 63 lg 1 alusel ja karistus tuleb mõista KarS § 209 lg 1 järgi, kuna see näeb ette raskeima karistuse. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest. Karistamise alus on isiku süü, mis käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud . Kohus leiab, et D.V süü on keskmine, toime on pandud ühe teoga kaks teise astme kuritegu, tegu on toime pandud otsese tahtlusega. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tl 7 I kd on karistusregistri teatis, mille kohaselt D.V ei ole karistusregistrisse kantud. Tl 60-61 II kd on D.V iseloomustus, mis on antud 14.12.2009 tööandja Sintra Projekt OÜ juhatuse liikme K-E.K poolt. Iseloomustuse kohaselt töötab D.V ettevõttes alates oktoobrist 2009 projektijuhina, tööülesanneteks on elektritööde korraldamine, hinnapakkumiste koostamine ning suhtlemine klientidega ja koostööpartneritega. On end näidanud väga tööka, avatud ja ambitsioonika inimesena, kellele võib usaldada iseseisva töö tegemist. Veidi võib ette heita hajameelsust ja lohakust. Üldiselt ollakse tema tööga ettevõttes rahul. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et uute kuritegude toimepanemise oht D.V puhul ei ole suur. Kohus leiab, et D.V ei ole võimalik karistada rahalise karistusega. Tegu on toime pandud otsese tahtlusega, karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Samuti on karistuse mõistmisel oluline, et D.V ei ole siiani s.o enam kui 5 ja poole aasta möödumisel hüvitanud kogu kuriteoga tekitatud kahju. Kohus leiab, et see asjaolu näitab, et hoolimata D.V kinnitustest, et ta on soovinud lepingut täita, ei ole D.V majanduslik olukord ikka veel selline, mis võimaldaks tal endale võetud kohustuse täita. Kohus leiab, et D.V-le rahalise karistuse mõistmine võib viia ta majanduslikult veel raskemasse olukorda ja ilmselgelt ei ole seetõttu läbi rahalise karistuse võimalik saavutada karistuse eesmärke. D.V tuleb karistada vangistusega. Arvestades eelnimetatud karistuse mõistmise aluseid ning lisaks karistuse eripreventiivset aspekti, kuriteo toimepanemisest möödunud aega, leiab kohus, et D.V tuleb karistada karistusega alla keskmise määra. Samas leiab kohus, et arvestades kuriteo toimepanemisest möödunud aega, K.Sidle isikut, on D.V võimalik vabastada vangistuse kandmiselt tingimuslikult. Kohus leiab, et minimaalne seaduses sätestatud katseaeg on piisav, et tagada D.V resotsialiseerumine. 26.08.2013 määrusega /tl 76-79 I kd/ lõpetas kohus KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse D.V süüdistuses KarS § 281 lg 1, § 209 lg 1 järgi, pannes D.V-le kohustuseks 25.veebruariks 2014 teha 80 tundi üldkasulikku tööd, hüvitada kuriteoga tekitatud kahju 6391 eurot ja hüvitada kriminaalmenetluse kulud 509 eurot 25 senti. Tl 94-96 I kd on ettekanne kriminaalhoolduse lõpetamise kohta, mille kohaselt D.V on 09.veebruariks 2014 teostanud talle Pärnu Maakohtu 26.08.2013 KarS § 69 lg 1 alusel määratud 80 tundi üldkasulikku tööd. Kuna D.V ei tasunud määratud ajaks kriminaalmenetluse kulusid ega tasunud määratud ajaks kogu kuriteoga tekitatud varalist kahju, uuendas kohus 05.05.2014 määrusega D.V suhtes kriminaalmenetluse /tl 109-110 I kd/. KrMS § 202 lg 6 kohaselt karistuse mõistmisel arvestatakse kohustuste osa, mille isik on täitnud. D.V on kohustusena ära teinud 80 tundi üldkasulikku tööd, millele vastab KarS § 69 lg 1 alusel 40 päeva vangistust, mis tuleb lugeda kantud karistuseks.