Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hageja nõue FL Transport OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo esitas Harju Maakohtule hagi Canderos Assets OÜ vastu 487 911,28 euro ja VÕS § 113 kohase viiviste saamiseks alates 23.01.2023. Hageja leidis, et kostja on tekitanud hagejale kahju, kuna kostjale on haginõude ulatuses tehtud ülekandeid. Alternatiivse õigusliku alusena palus hageja vastav summa välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel. Alternatiivse nõudena palus hageja tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada maksed summas 50 562,78 eurot, kohustada kostjat see summa hagejale tagastama ning välja mõista viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates 23.01.2023. Hageja täpsustas nõuet. Hageja palub kostjalt välja mõista kahju hüvitis summas 487 911,28 eurot, viivis seisuga 17.10.2023a 39 801,53 eurot ja järgnevalt VÕS § 113 alusel põhisummalt kuni põhisumma täitmiseni. Alternatiivselt soovib hageja tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada hageja ja kostja vaheline leping selgitusega: makse tagastus, arve 3448, Auplik, omanikulaenu tagasimakse, 3423, 3370, 3310, 3369, 3273, 3234, 3190, 3189, omanikulaenu tagasimakse, 3447, 3448, mille tulemusena on hageja kostjale tasunud 02.08.2018-22.12.2018 50 562,78 eurot ja kohustada kostjat tagastama põhisummana 50 562,78 eurot võlgniku pankrotivarasse (alternatiivselt välja mõista kostjalt 50 562,78 eurot) ja lisaks viivis põhisummalt kuni 17.10.2023 hagi esitamiseni summas 4124,68 eurot ja sealt edasi viivis põhisummalt VÕS § 113 määras kuni kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hageja nõuded on tõendamata ja õiguslikult põhjendamata. Tagasivõitmise ja deliktiõigusliku nõude puhul pole hageja tõendanud, et tekkinud on kahju, alusetu rikastumise nõude puhul on tõendamata, et täideti olematut kohustust. Raamatupidamisdokumendid on hageja pankrotihaldurile üle antud. Samuti on kõik nõuded lõppenud hageja pankrotimenetluses 16.06.2020 sõlmitud kompromissiga. Eelmine pankrotihaldur ei esitanud tagasivõitmise hagi. Hageja nõuded on ka aegunud. Kostja taotles jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt taotles kostja teha vaheotsus tuvastamaks, et hageja nõue saab tugineda üksnes pankrotiõiguse erisätetele mitte deliktiõiguse ega alusetu rikastumise sätetele; tagasivõitmise nõude esitamiseks on möödunud õigust lõpetav

tähtaeg ning hageja nõuded on aegunud. Tulenevalt eeltoodust palub kostja teha vaheotsuse asemel lõppotsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et hageja nõue on perspektiivitu ning seetõttu võib kohus igas menetlusetapis jätta hagi läbi vaatamata. Riigikohus on pidevalt selgitanud, et pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise regulatsioon on eriregulatsioon teiste nõudealuste suhtes (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-80-05, 3-2-1-163-11, 3-2-1-18-14). Hageja deliktiõiguslik ja alusetust rikastumisest tulenev nõue tugineb samadele asjaoludele kui tagasivõitmise nõue ja teenib sama eesmärki. Seetõttu ei saa hageja esitada deliktiõiguslikku ja alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kui kohus ei jäta hageja nõudeid läbi vaatamata, saab kohus teha vaheotsuse. Riigikohus on leidnud, et vaheotsust on alati võimalik teha, kui see aitab vältida kulukat, aeganõudvat ning tarbetut tõendamismenetlust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-08). Seejuures ei ole oluline, kas tegemist on menetlusõigusliku vaidlusega nagu vahekohtu kokkuleppe kehtivus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-130-07) või materiaalõigusliku küsimusega nagu eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-08) või võlatunnistuse konstitutiivsus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-14). Vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 118 lg 2 on tagasivõitmisnõude esitamise tähtaeg 3 aastat pankroti väljakuulutamisest. Tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. Hageja pankrot kuulutati välja 07.03.2019. Tagasivõitmisnõude võis esitada kuni 07.03.2022. Hagi on esitatud 17.10.2023, s.o pärast õigustlõpetava tähtaja möödumist. Alusetust rikastumisest ja kahju tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 ja 151 lg 1 järgi 3 aastat ajast, mil õigustatud isik sai kahjust või alusetust rikastumisest teada. Hageja pankrotihaldur sai nõudest teada hiljemalt 04.03.2019, mil ta kajastas seda oma aruandes. Seetõttu on hageja nõue aegunud. Hageja seisukoht Hageja peab kostja taotlust hagi läbi vaatamata jätmiseks alusetuks. Hagi saab jätta läbi vaatamata, kui selle rahuldamine on õiguslikult võimatu juba hagis endas toodud asjaoludel. Kostja soovib aga tõendeid hinnata, näiteks millal sai hageja pankrotihaldur kahjust teada jms. Vaheotsusega on kostja nõus, sest see võib olla menetlusökonoomsem variant, sest sellisel juhul ei pea hageja esitama vajalikku tõendit hageja pearaamatu näol ning puudub vajadus põhjalikult tõendite analüüsiks. Hageja leiab, et pankrotiseadus ei välista nõude esitamist muul alusel. Riigikohus ei ole välistanud nõude esitamist deliktiõiguse raames, sest kostja viidatud lahendid puudutavad vaid tehingulisi suhteid. Hagejal on õigus valida, mis alusel ta oma nõude esitab ning õiguskaitsevahendite valikuid ei saa ette heita (Riigikohtu lahend nr 2-16-12587, 3-2-1-10015). PankrS § 3 lg 2 ja 4 sätestavad ammendavalt mis seaduste suhtes on pankrotiseadus erinormiks ja need seadused on tsiviilkohtumenetluse seadustik ja täitemenetluse seadustik. Tagasivõitmise regulatsiooni normistik ei ole erinorm delikti ja alusetu rikastumise nõude normidele, sest need reguleerivad erinevaid olukordi. Näiteks võib võlaõigusseadus (VÕS) ja TsÜS siduda tehingu kehtetuse tehingu tühistamisega, PankrS võimaldab kehtetuks tunnistada tehinguid ja lisaks toiminguid, kuid selles osas puudub TsÜS regulatsioon. Seetõttu ei ole PankrS tagasivõitmise nõuded eriregulatsioon ega sätestaks immuunsuse muude nõuete suhtes. Pankroti kaudu kostja selline premeerimine ei ole kooskõlas õigusriiklikusse põhimõttega. Kohtupraktika on aktsepteerinud pankrotivõlgniku puhul kahjunõuete esitamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-17, 3-2-1-113-16 jt), alusetu rikastumise nõudeid (Riigikohtu lahend nr 23

21-16508, 3-2-1-46-16 jt) ning muid võlaõiguslikke nõudeid. Ka kriminaalmenetlus ei ole kohane viis raskematel juhtudel kannatanule oma õiguste kaitseks. Hageja leiab, et pankrotimenetluse regulatsioon välistab vaid mõnede TsMS ja TMS normide kohaldamise. Hageja nõustub, et tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg ei ole aegumistähtaeg. See aga ei ole möödunud. Vaidlusalused maksed olid tehtud 02.08.2018-22.12.2018 lähikondsete vahel. Hagejal on õigus see nõue esitada PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel 5 aasta jooksul alates ajutise halduri nimetamisest, mis toimus 06.07.2023. Seadus ei sätesta, et hageja ei saa nõuet esitada, sest kunagi oli hageja suhtes läbi viidud pankrotimenetlus. Nii saaks võlgnik kõikide nõuete blokeerimiseks korraldada pankrotimenetlus ja see lõpetada kompromissiga. See ei ole seaduse mõte. Varem hagejaga sõlmitud kompromiss ei hõlma hageja nõudeid. Kompromiss puudutas hageja võlausaldajatele tehtud väljamakseid, s.o hageja kohustusi võlausaldajate ees. Käesolev nõue on hageja nõue kostja vastu. Kohtu põhjendused Kostja palub jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel kuna hageja nõue ei ole perspektiivikas. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata. Kohus nõustub hagejaga, et hagi läbi vaatamata jätmiseks peaks hagi kui selline olema õiguslikult võimatu hagis eneses toodud asjaoludel ning tõendeid seejuures hinnata ei saa (Riigikohtu lahendid 3-2-1-120-13, 3-2-1-3112 jt). Antud juhul ei ole hagi selgelt perspektiivitu ainuüksi seetõttu, et lahendamisel on keerukas õiguslik küsimus, mida sellisel kujul varem hinnatud ei ole. Selles situatsioonis on õige küsimused menetlusosalistega läbi arutada, sh istungil, anda neile aega seisukohtade esitamiseks, mitte jätta hagi läbi vaatamata menetlustoiminguid tegemata. Samuti tuleb selle küsimuse lahendamiseks hinnata tõendeid (faktiliste asjaolude toimumise aeg, pankrotimenetluste toimingud, pankrotihalduri võimalik teadmine faktilistest asjaoludest vms). Seetõttu leiab kohus, et hagi vaatamata jätmiseks puudub alus. Kohus jätab selle kostja taotluse rahuldamata. Kostja taotleb alternatiivselt vaheotsuse tegemist. Hageja on sellega nõus. Kohus rahuldab kostja taotluse ja teeb TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse, milles annab hinnangu hageja nõude põhjendatuse kohta. Tegemist on küsimusega, kas hageja saab antud hagi sellistel asjaoludel esitada ning sellele küsimusele eitaval vastamisel puudub vajadus koguda ja analüüsida teatud tõendeid ja erinevatest nõudealustest tulenevaid küsimusi. Kõik tõendid ei ole veel kogutud. Seetõttu võimaldab vaheotsuse tegemine kiiremini ja seega ka odavamalt antud asja menetleda. Toimiku maht on juba praegu ca 1500 lehekülge. Kohus arvestab ka enda töögraafikut. Vaheotsust oli kohtul võimalik teha käesoleva aasta numbri sees ning arvestades kohtu menetlusse lähiajal saabuvat erakordselt mahukat maksejõuetusmenetluse asja, millele seadusandja on sätestanud tähtaegadega prioriteedi (võlausaldajate nimekirja kinnitamine), võib selle asja menetlemine seisata mõneks ajaks kõikide teiste tsiviilasjade, sh käesoleva tsiviilasja menetluse. Seetõttu on käesoleva menetlusega kiirem ja ökonoomsem edasiliikumine vaheotsuse tegemine. Hageja nõuab kostjalt raha – 487 911,28 eurot ja viiviseid. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude, alusetu rikastumise nõude ja tagasivõitmise nõude. Nõue põhineb asjaolul, et hageja on kostjale teinud nimetatud summas pangaülekandeid (dtl 46-83). Kahju hüvitamise nõue on kvalifitseeritav VÕS § 137, 1045 lg 4, 1045 lg 1 p 5 ja p 8 järgi, alusetu rikastumise nõue VÕS § 1028 g 1 ja tagasivõitmise nõue PankrS § 110 lg 1 p 4 järgi.

Kostja leiab esiteks seda, et hageja kõik on nõuded on välistatud seetõttu, et hageja varasemas pankrotimenetluses on sõlmitud võlausaldajatega kompromiss. Käesoleva vaidluse eripäraks nimelt see, et kuigi hageja on praegu pankrotis ja hagi on esitanud hageja pankrotihaldur, on hageja olnud pankrotis ka varem. Hagis esile toodud faktilised asjaolud (ülekanded kostjale aastatel 2017-2018) on toimunud enne esimese pankroti väljakuulutamist. Hageja ei ole pärast esimest pankrotimenetlust tegutsenud (dtl 119). Hageja esimene pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 07.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1695 (dtl 142-146). Hageja praegune pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu 18.08.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9104 (dtl 17-20). Esimene pankrotimenetlus lõppes kompromissi kinnitamisega 16.06.2020 (dtl 147151). Nüüd on küsimus, kas kompromiss lõpetab hageja nõuded kostja vastu. Hageja vaidleb sellele kostja väitele vastu. Kohus nõustub hagejaga. PankrS § 178 lg 1 järgi on kompromiss võlgniku (hageja) ja võlausaldajate vaheline kokkulepe hageja võlgade tasumise kohta. Käesolev hagi ei puuduta aga hageja kohustusi vaid hageja nõudeõigust. Kompromiss ei puuduta kostja võimalikku kohustust hageja ees, millest käib käesolevas menetluses jutt, vaid võis puudutada kostja nõudeõigust hageja ees, kui kostja oli hageja võlausaldaja. Viimast siin menetluses ei arutata. Seetõttu ei puuduta varem sõlmitud kompromiss käesolevat hagi. Kostja leiab, et hageja pankrotihaldur saab oma nõude kostja vastu esitada vaid pankrotiseaduses sätestatud alustel (antud juhul on hageja nõude esitanud PankrS § 110 lg 1 p 4 järgi), mille tähtaeg on aga möödunud. Muul alusel (VÕS sätete järgi) hageja oma nõuet esitada ei saa, sest pankrotiseadus on nende sätete suhtes erinorm. Hageja vaidleb sellele positsioonile vastu, kuid kohus nõustub kostjaga. Käesoleva hagi on esitanud erisubjekt, s.o pankrotihaldur. Pankrotihaldurile kohalduvad pankrotiseadusest tulenevad sätted, ainult tema käsutab pankrotivara (PankrS § 35 lg 1) ja saab esitada tagasivõitmise nõudeid (PankrS § 118 lg 1). Selle eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. See eristab pankrotimenetlust muudest nõude maksmapaneku võimalustest teiste nn üldseaduste (nagu VÕS) järgi. Võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses tingib ka pankrotiseaduse eriregulatsiooni teiste seaduste suhtes ning see puudutab ka nõuete esitamist. Pankrotimenetlus on oma loomult kiire menetlus. Seetõttu sätestab seadus ka nõuete esitamise tähtajad. Tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat pankroti väljakuulutamisest (PankrS § 118 lg 2). Ka see teenib pankrotimenetluse võimalikult kiire läbiviimise eesmärki, sest kui pankrothaldur saaks nõudeid esitada üldise aegumistähtaja jooksul (mis võib olla ka 10 aastat), võib pankrotimenetlus venida põhjendamatult pikaks. Kohus leiab, et pankrotimenetluse eriregulatsioon on eesmärgipärane ja vajalik. VÕS § 118 lg 2 sätestatud tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on pankrotimenetluse sees kehtiv menetluslik tähtaeg, mis on õigust lõpetav, mitte aegumistähtaeg (aegumistähtaeg rakenduks TsÜS § 143 järgi vaid kostja taotlusel). See on märgitud ka pankrotiseaduse seletuskirjas, millele kostja viitas. Õigust lõpetav tähtaeg tähendab aga seda, et pärast seda tähtaega ei ole enam õigust nõuet esitada. See tähendab ühtlasi ka seda, et kui see õigus on kadunud, siis ei saa see sama fakti suhtes enam uuesti tekkida. Kuna tegemist on enne esimest pankrotti aset leidnud asjaoludega, siis lõppes õigus tagasivõitmise nõue esitada 3 aasta möödumisel esimese pankroti väljakuulutamisest, s.o 07.03.2022. Käesolev hagi on esitatud 17.10.2023, seega hilinenult. Hagejal sellel alusel enam nõudeõigust ei ole. Kohus leiab, et hagejal ei ole ka muudel alustel nõudeõigust. Kohus leiab, et pankrotimenetluses on võlausaldajate kaitseks kehtestatud eriregulatsioon. Võlausaldajate jaoks negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega

muude õiguslike aluste kohaldamise (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-05, 3-2-1-1814). Samuti kaotaks PankrS § 118 lg 2 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg oma sisu, kui pankrotihaldur saaks muudel alustel sama nõude esitada. Käesoleval juhul on kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõude alus sama, mis tagasivõitmise nõudel – hageja on kostjale maksnud raha – ning sellest faktilisest asjaolust on konstrueeritud õiguslik hinnang võimalikust kahjust või alusetust rikastumisest. Kuna faktilised asjaolud on samad, ei saa hageja VÕS-st tulenevatel alustel oma nõuet esitada. Seetõttu leiab kohus, et hagejal ei ole nõudeõigust. Hageja on argumenteerinud, et kohtu selline käsitlus võiks seada võlausaldajad halvemasse positsiooni ning võimaldada võlgnikule põhjendamatu „immuunsuse“ erinevatel alustel esinevate nõuete suhtes. Võlgnikul pruugiks vaid lasta end pankrotti, lõpetada see menetlus kompromissiga ning seejärel ei vastutaks ta enam millegi eest. Kohus ei leia, et kohtu järeldus seab võlausaldajad halvemasse olukorda või võimaldaks võlgnikel pahatahtlikult kõrvale hoida oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik on pankrotis, omavad võlausaldajad võlgniku vara ja pankrotimenetluse edasise käigu osas kontrolli. Seetõttu ei allu pankrotist väljumine kas kompromissi või muul viisil võlgniku suvale. Teadliku otsustuse peavad tegema hoopis võlausaldajad. Kuna pankrotihaldur ei saa hiljem võlgniku vastu tagasivõitmise nõudeid esitada, tuleb halduril kohe välja selgitada kõik pankrotimenetluses olulised asjaolud, sh tagasivõitmise võimalused (reeglina annab esimese hinnangu juba ajutine haldur enne pankroti väljakuulutamist). Kohtu käesolev järeldus suunab sellele, et kõik asjaolud oleks pankrotimenetluses koheselt välja selgitatud. Seejärel saavad võlausaldajad otsustada, kuidas pankrotimenetlusega jätkata või see lõpetada (näiteks kompromissiga). Kompromissi korral peavad võlausaldajad hindama ka selle mittetäitmise riske. Tegemist on majandusliku riskiga, mitte võlgnikule „immuunsuse“ andmisega. Majanduslikke riske saab erinevate tagatistega maandada, põhjendamatuid riske ei ole tarvis võtta. Kui need võetakse, tuleb neist tulenevad võimalikud kahjulikud tagajärjed kanda ka selle otsuse vastu võtnud võlausaldajatel. Halduril on tagasivõitmise õigus ka kompromissi kehtivuse ajal (PankrS § 188). Kui võlgnik teostab pärast pankrotimenetlust uusi minetusi ja pankrotistub uuesti, siis saab nende asjaolude osas tagasivõitmist loomulikult teostada. Jutt käis siin vaid enne esimest pankrotimenetlust toimunud juhtumitest. Hageja leiab, et pankrotivõlgniku vastu esitatava nõudeõiguse piirang „premeerib“ võlgnikku ning see ei ole kooskõlas õigusriikluse põhimõttega. Kohus leiab, et vastuolu õigusriikluse põhimõttega ei ole, tegemist on vaid sellega, et pankrotihaldur on esitanud oma nõude liiga hilja. Nõudeõiguse lõpetamine õigust lõpetaval viisil või aegumise kaudu on hoopis kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Nõudeõiguse maksma panemise 3-aastane tähtaeg pankrotimenetluses ei ole ebamõistlikult lühike tähtaeg. Kohus märgib ka seda, et analüüsitav pankrotimenetluse regulatsioon kehtib ka vaid pankrotihalduri suhtes. Kui võlgnik pankrotist väljub ning üksikutel võlausaldajatel on hiljem maksma pandavaid nõudeid, siis saavad need võlausaldajad kasutada kõiki üldaluseid ning nende suhtes pankrotiseadusest tulenevaid piirangud ei kehti. Pankrotiseadusest tulenev eriregulatsioon kehtib vaid pankrotimenetluse ajal pankrotihalduri suhtes. Kohus nõustub hagejaga, et hagejal on õigus valida, mis alusel ta oma nõude esitab. Antud juhul ei ole aga hagejal valikuvõimalust. Kohus ei nõustu hagejaga, et PankrS § 3 sätestab ammendavalt milliste seaduste suhtes on pankrotimenetluse normidel erinormi staatus (TsMS ja TMS). Kohus leiab, et üld- ja erinormi vahekorda analüüsitakse kogu aeg (see võib aset leida ka samas seaduses) ning asjaolu, et seadus selguse mõttes vahekorra üle rõhutab (nagu PankrS § 3) seda järeldust ei muuda.

Analüüsides menetlusosaliste seisukohti leiab kohus kokkuvõttes, et kohtu eeltoodud järeldus vastab pankrotimenetluse põhimõtetele (pankrotimenetlus kui kiire menetlus, kus kaitstakse võlausaldajate kollektiivseid õigusi), suunab pankrotimenetluse organeid (eelkõige pankrotihaldurit) välja selgitama koheselt kõik pankrotimenetluses olulised asjaolud (sh tagasivõitmise alused) ja aitab võlausaldajatel teha pankrotimenetluses informeeritud otsuseid (näiteks kompromissi sõlmimiseks). Kohtu selline seadusetõlgendus võlausaldajate õigusi ära ei võta, võlgnikule neid juurde ei anna ning see ei ole ka vastuolus õigusriikluse põhimõttega. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hagejal on õigus esitada oma nõuet pankrotimenetluse sätete alusel, kuid see õigust lõpetav tähtaeg saabus 3 aastat pärast esimese pankroti väljakuulutamist, s.o 07.03.2022. Hagi on esitatud 17.10.2023, seega hilinenult. Samadel asjaoludel nõude esitamist VÕS sätestatud alustel õigust esitada ei ole, sest pankrotiseaduse vastav regulatsioon on eriregulatsioon. Seetõttu puudub hagejal nõudeõigus. Kuna hagejal puudub nõudeõigus, puudub vajadus analüüsida hageja nõuete aegumist. Kuna hagejal puudub nõudeõigus, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus jätab hagi rahuldamata. Käesolev otsus on TsMS § 449 lg 2 järgi lõppotsus. Kohus lõpetab tsiviilasja menetluse. TsMS § 386 lg 2 järgi tühistab kohus 02.04.2024 määrusega seatud hagi tagamise abinõud, kuna nendeks puudub edasine vajadus. Kostja peab jõustunud kohtuotsusega kande kustutamiseks ise kinnistusraamatu poole pöörduma. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kostja menetluskulu on lepingulise esindaja kulu 25 663,40 eurot (käibemaksuta) 129,94 tunni eest tunnitasuga 170-200 eurot, määruskaebuse esitamisel asjatundjale makstud 3500 eurot ja lisade eest 950 eurot (kinnisvara väärtuse hinnang), kokku 30 13,40 eurot. Hageja peab kostja tunnitasu ülemääraseks ning pretsedendituks kasutatud juristi puhul. Põhjendatud tunnihinnaks peab hageja 170 eurot ja juristi kulusid mittevajalikuks. Kostja ajakulu ei saa olla suurem kui hagejal ning seetõttu on see ülepaisutatud, asjatundja kulu pole vajalik, sest kinnisvara väärtuse hindamine ei ole selles vaidluses asjakohane. Alternatiivselt palub kostja jätta menetluskulud poolte kanda, sest nende jätmine hageja võlausaldajate kanda oleks ebaõiglane. Tegelikult on kohus andnud menetluskulude suuruse indikatsiooni juba menetluse alguses, s.o 27.02.2024 määruses. Nimelt esitas kostja taotluse menetluskulude tagatise määramiseks. Selles taotluses esitas kostja oma menetluskulude kalkulatsiooni. Selles kalkulatsioonis märkis kostja oma esindajate tunnihinnaks 150 eurot ja 170 eurot. Kohus leiab, et see kalkulatsioon on kostjale praegu siduv, sest menetlus ei ole kestnud üle mõistliku aja, mis ei oleks võimaldanud esitada kostjal kohast kalkulatsiooni. Kohus aktsepteeris selle taotluse lahendamisel kostja lepingulise esindaja tunnihinda 170 eurot ja kohus jääb selle juurde, et kohane kostja lepinguline esindaja tunnihind on 170 eurot. Tunnihinna tõstmist lõplike menetluskulude esitamisel kohus ei aktsepteeri. Õige kalkulatsiooni esitamine teenib ka vastaspoole huve, kes saab menetluskulude suurusega arvestada. Menetluskulude tagatise määruses on kohus analüüsinud ka küsimust, kas menetluskulude hageja kanda jätmine oleks ebaõiglane. Kohus vastas sellele küsimusele eitavalt ning ka selle

seisukoha juurde kohus jääb. Kohus leidis, et hageja menetluskulude kandmisest välistamine ei ole põhjendatud ning mõistis hagejalt välja menetluskulude tagatise 4930 eurot. Kohus kalkuleeris ka eeldatava aja asja menetlemiseks kostja lepingulise esindaja poolt – 29 tundi. Kohus leidis, et hagiga (mida hageja on täpsustanud) tutvumiseks ja kostja vastuse koostamiseks läheb aega 15 tundi, hageja arvamusega tutvumiseks kostja vastusele 2 tundi. Kohus planeeris antud asja arutada istungimenetluses. Istungeid planeeris kohus kaks arvestusega 4 tundi ja iga istungi ettevalmistamiseks 1 tund (kokku 2 tundi). Kõikvõimalikele taotlustele planeeris kohus kokku veel 6 tundi. Sarnases mahus asja menetlemine ka toimus, sh toimus 2 istungit. Erilisi kõrvalekaldeid sellest menetlusskeemist ei esinenud. Kuna kostja on ise esitanud menetluskulude tagatise määramise taotluse, mille raames on kohus menetluse aja jm kulu planeerinud, sellest olulisi kõrvalekaldeid ei esinenud, peab kohus sellest kinni ka menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Kohtu hinnangul teenib see menetluse selguse ja parema rahalise planeerimise eesmärki. Mõlemal poolel on põhjust arvata, et kohtu poolt määratud eeldatavad kulud on reeglina ka tegelikud kulud. Planeeritud kuludest suurema kulu väljamõistmiseks tuleks poolel eraldi välja tuua erandlik menetluslik asjaolu, mis planeeringusse ei mahtunud. Antud juhul midagi erandlikku ei esinenud. Seetõttu peab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks TsMS § 175 lg 1 järgi 29 tundi tunnihinnaga 170 eurot. Kostja palub hüvitada määruskaebuse esitamisega seoses asjatundja arvamusele kulunud 3500 eurot ning dokumentaalse tõendi saamise kulu 950 eurot. Kohus peab seda taotlust põhjendamatuks, sest hageja määruskaebus jäi sisuliselt rahuldamata ja hagi tagamine jõusse. Põhjendamatu määruskaebusega seotud kulu ei pea hageja kostjale hüvitama. Kohus peab põhjendatud kostja menetluskuluks 4930 eurot ning määrab selle rahaliselt ka nii kindlaks. Harju Maakohtu 27.02.2024 määrusega on hagejal kohustatud andma menetluskulude tagatis summas 4930 eurot. Hageja (läbi lepingulise esindaja büroo) on selle tagatise tasunud 08.03.2024. Kuna tagatis oli antud kostja menetluskulude katteks, kohus määras rahaliselt kindlaks kostja menetluskulud summas 4930 eurot, kannab kohus menetluskulude tagatise kostjale üle. Sellega on hageja oma menetluskulude hüvitise kostjale tasumise kohustuse täitnud. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, kuid kohus jätab viivise välja mõistmata. Menetluskulude tagatise andmisega on hageja oma kohustuse kostja menetluskulud hüvitada täitnud. Raha ülekandmine ei sõltu enam hagejast, vaid seda teostab kohus. Kohus saab ülekande teha siis, kui kostja esitab pangakonto andmed, kuhu saab ülekande teha. Seega sõltub ülekande tegemine pigem kostjast. Kui esineb raha ülekandmise viivitus riigi poolt, võib viivise tasumise kohustus olla hoopis riigil. Ülekande saab kohus teha pärast käesoleva otsuse jõustumist. Kohus jätab aga hagejale menetluskulude viivise kandmise kohustuse määramata. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.