Võlaõigus

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

sisaldas seadusega nõutud andmeid. Hageja on esitanud tõendina maksekorralduse 500 euro kostjale välja maksmise kohta (dtl 21). Hageja on esitanud faktiväite, et nõue on talle loovutatud ning kohus arvestab hageja selgitust tõendina, kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega. Kohus peab usutavaks, et nõue on loovutatud, sest hageja valduses on lepingu kohta käivad dokumendid. Kohus kontrollis, et lepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset krediidi kulukuse määra (oli 50,85%). Kohus ei nõustu, et algne krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on tõenditena esitanud laenutaotluse (dtl 27) ja maksehäireregistri päringu vastuse (dtl 28). Maksehäireregistri päring on aga tehtud 04.06.2024, st enne hagi esitamist, mitte enne laenulepingu sõlmimist. Laenutaotluses on küsitud kostja igakuist sissetulekut ja igakuiseid kohustusi, ülalpeetavate arvu ja tööandja lahter on jäetud täitmata Hageja ei ole esile toonud, et krediidiandja oleks kontrollinud kostja sissetulekut (nt Maksu-ja Tolliametist või konto väljavõttelt), ülalpeetavate olemasolu ega finantskohustusi. Krediidiandja andis laenu kostja poolt esitatud kahe numbri (kuu sissetulek ja kuu kohustused) alusel. Kohus on seega seisukohal, et VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise asjaolud on olulises osas esile toomata ja tõendamata. Seda, et sellised asjaolud tuleb esile tuua ja tõendada, selgitas kohus menetlusse võtmise määruses, peale mida hageja esitas ka täiendava seisukoha ning nõude ümberarvestuse. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et poolte vahel oli küll kehtiv tarbijakrediidileping, laen oli kostja kasutusse antud, ent vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu rahuldab kohus hageja nõude osaliselt, hageja esitatud nõude ümberarvestuse kohaselt. Hageja väitel on kostja teinud tagasimakseid kokku 439,08 eurot. Arvestades selle põhivõla katteks, on kostjal tagastamata krediidisumma 60,92 eurot. Hageja väitel on leping üles öeldud. Hageja väitel saadeti 4.04.2023 lepingu üles ütlemise hoiatus (dtl 22) ja 25.04.2023 üles ütlemise teade (dtl 24). Hageja on tõendina esitanud Omniva iseteeninduse (ASi Eesti Post kirjakeskus) väljavõtted, millest nähtub, et kostjale saadeti üles ütlemise hoiatus 5.04.2023 ja üles ütlemise teade 26.04.2023 e-tähtkirjaga. Hageja ei ole esile toonud, et lepingu üles ütlemine kehtiks ka nõude ümberarvestuse kohaselt. Hageja on nõude ümberarvestuse juures märkinud, et viivist tuleks arvestada lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 16.07.2023. Jagades 500 eurot 18 võrdseks tagasimakseks, oleks igakuine tagasimakse 27,78 eurot, ehk kostjal oleks tasumata täielikult kaks viimast ja osaliselt 15.05.2023 tagasimakse. Algse maksegraafiku põhiosa maksete tulbas on põhiosamaksete suuruseks 14,67-31.39 eurot (annuiteetgraafiku tõttu põhiosa osakaal kogu tagasimaksest on alguses väiksem, järjest suurenedes. Ka algse lepingu maksegraafiku põhiosamaksete alusel oleks kostjal ümberarvestuse korral tasumata täielikult viimane ning osaliselt eelviimane makse. Seega ei oleks ümberarvestuse korral lepingu üles ütlemise teate saatmise ajal, 26.04.2023, kostja olnud võlgnevuses vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega ning üles ütlemine on toimetu. Lepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg (15.07.2023) on saabunud ning seetõttu on tasumata põhivõlg sissenõutavaks muutunud. Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ja § 4034 lg 7 alusel, mõistes kostjalt välja tagastamata põhivõla 60,92 eurot. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt asendub lepingu intressimäär lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse intressimääraga, mis nõude aluseks oleva lepingu sõlmimise ajal oli 0%. Seetõttu jääb hageja intressinõue VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt rahuldamata.

Ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda võlalt viivist, ent seadusjärgses viivise määras, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingujärgsest viivisemäärast. Lepingujärgne viivise määr oli 18% aastas. Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6, § 108 ja § 113 lg 1 välja viivise põhivõlalt (60,92 eurolt) alates 16.07.2023 (s.o laenu tagastamise lõpptähtajale järgnevast päevast) kuni võla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, ent mitte rohkem kui 18% aastas. Viivis perioodi 16.07.2023-04.06.2024 eest on 6,63 eurot ja perioodi 05.06.2024-12.12.2024 eest on 3,91 eurot. Hageja on esile toonud, et õigus võla sissenõudmiskulusid just sellises ulatuses nõuda tuleneb lepingu üldtingimuste punktist 4.7. Nimetatud punktis ei sisaldu hüvitiste määrad, punkt viitab, et sissenõudmiskulude hüvitamist on õigus nõuda vastavalt hinnakirjale. Hinnakirja kohtule esitatud ei ole ning ei ole esile toodud ka selle sisu. VÕS § 1132 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist (st ei ole nõudenorm ega seadustatud hinnakiri), vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud meeldetuletuskirjade saatmise hüvitise suuruse osas lepingulise kokkulepe sisu ega tõendanud, et kirjade saatmisega tekkisid kulud just sellises ulatuses, ei ole võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue jääb rahuldamata.

Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 32-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-204817, p 20). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingud on osaliselt põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120-122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Hageja lepinguline esindaja osutas hagejale õigusabi 3 tundi summas 507 eurot. Õigusabi osutamine sisaldas järgmisi toiminguid: -alusdokumentidega tutvumine, nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine, esitamine kohtule 2 tundi; -24.10.2024 seisukoha koostamine, esitamine 1 tund. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Lähtudes menetlusdokumentide sisust ja mahust peab kohus lepingulise esindaja õigusabitoiminguid ja ajakulu põhjendatud ja vajalikuks. Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 300 eurot ilma käibemaksuta (3 tundi × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 440 eurot, millest 140 eurot on riigilõiv ja 300 eurot on lepingulise esindaja kulu. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohtule esitatud hagi hind oli 352,52 eurot. Kohus

rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 60,92 eurot, viivisenõude hagi esitamise seisuga summas 6,63 eurot ja viivisenõude põhivõlalt edasiulatuvalt kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras, mis ühe aasta eest arvestatuna on 7,46 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 75,01 euro ulatuses, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (352,52 eurot) 21,28%. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 21,28% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 78,72% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 21,28% hageja põhjendatud menetluskuludest (440 eurot), millele vastab summa 93,63 eurot. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.