Võlaõigus

Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

järelmaksulepingus on kauba müüjaks märgitud T aktsiaselts. Esitatu põhjal peab kohus usutavaks, et kostjale saadeti kaup ja ta sai kauba kätte ning seeläbi on krediit kostja kasutusse antud. Hageja on esitanud faktiväite, et nõue on talle loovutatud ning kohus arvestab hageja selgitust tõendina, kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega. Kohus peab usutavaks, et nõue on loovutatud, sest hageja valduses on lepingu kohta käivad dokumendid. Kohus kontrollis, et lepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset krediidi kulukuse määra (oli 50,16%). Kohus ei nõustu, et algne krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on tõenditena esitanud laenutaotluse (dtl 52) ja maksehäireregistri päringu vastuse (dtl 53). Maksehäireregistri päring on aga tehtud 25.07.2024, st enne hagi esitamist, mitte enne laenulepingu sõlmimist. Laenutaotluses on küsitud vaid kostja igakuist sissetulekut ja igakuiseid kohustusi. Hageja ei ole esile toonud, et krediidiandja oleks kontrollinud kostja sissetulekut (nt Maksu-ja Tolliametist või konto väljavõttelt), ülalpeetavate olemasolu ega finantskohustusi. Krediidiandja andis laenu kostja poolt esitatud kahe numbri (kuu sissetulek ja kuu kohustused) alusel. Kohus on seega seisukohal, et VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise asjaolud on olulises osas esile toomata ja tõendamata. Seda, et sellised asjaolud tuleb esile tuua ja tõendada, selgitas kohus menetlusse võtmise määruses, peale mida hageja esitas ka täiendava seisukoha ning nõude ümberarvestuse. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et poolte vahel oli küll kehtiv tarbijakrediidileping, laen oli kostja kasutusse antud, ent vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu rahuldab kohus hageja nõude osaliselt, hageja esitatud nõude ümberarvestuse kohaselt. Lepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg (5.10.2025) ei ole saabunud. Ent hageja väitel on leping üles öeldud. Hageja väitel saadeti lepingu üles ütlemise hoiatus (dtl 49) ja üles ütlemise teade (dtl 50) e-tähtkirjaga, ent kohtule tõendina esitatust nähtub, et lepingu üles ütlemise hoiatus saadeti 07.02.2024 e-tähtkirjaga ning ülesütlemise teade 28.02.2024 tähtkirjaga. Kuivõrd lepingu üles ütlemise hoiatusega lepingut veel üles ei öeldud, tuleb leping lugeda üles öelduks sellest ajast, mil kostja pidi üles ütlemise teate kätte saama. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (milleks on ka lepingu üles ütlemise teade) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elukohta ja ta on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja ei ole esile toonud, millal kostja tähtkirja kätte sai. Hageja on esitanud 24.09.2024 menetlusdokumendi lisana tõendi (dtl 106), millest nähtub, et 28.02.2024 kostjale tähitud kirjaga saadetud ülesütlemise teade on hagejale tagasi saadetud 20.03.2024. Kohtu hinnangul ei saa seega lugeda lepingut üles öelduks hageja väidetud 27.veebruarist 2024, sest kostja ei saanud teadet kätte ning tal ei tekkinud võimalust selle sisuga tutvuda. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on nimetatud ülesütlemise teade kostjale kätte toimetatud kohtumenetluses koos hagiavaldusega avalikult, läbi Ametlike Teadaannete 24.08.2024. Seega saab lugeda lepingut üles öelduks 24.08.2024. Arvestades, et hageja väitel ei ole kostja ühtegi tagasimakset teinud, on lepingu üles ütlemine kehtiv ka ümberarvestuse korral ning kogu laenusumma on muutunud sissenõutavaks. Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ja § 4034 lg 7 alusel, mõistes kostjalt välja tagastamata põhivõla 649 eurot.

Hageja algne intressinõue lepingujärgses intressimääras jääb VÕS § 4034 lg 7 alusel rahuldamata. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt asendub lepingu intressimäär lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse intressimääraga, ent hageja ei ole ümberarvestuses intressi arvestanud. Ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda võlalt viivist, ent seadusjärgses viivise määras, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingujärgsest viivisemäärast. Lepingujärgne viivise määr oli 16% aastas. Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6, § 108 ja § 113 lg 1 välja viivise põhivõlalt (649 eurolt) alates 25.08.2024 (s.o lepingu üles ütlemisele järgnevast päevast) kuni võla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, ent mitte rohkem kui 16% aastas. Arvestatud viivis perioodi 25.08.2024-12.12.2024 eest on 23,89 eurot. VÕS § 1132 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist (st ei ole nõudenorm ega seadustatud hinnakiri), vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Raha nõudmiseks meeldetuletuskirja eest peab see olema TsÜS-i § 69 mõttes ka tarbijani jõudnud. Kuivõrd hageja ei ole esile toonud lepingulist kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise hüvitise suuruse osas ega tõendanud, et kirjade saatmisega tekkisid kulud just sellises ulatuses, ei ole võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue jääb rahuldamata.

Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 32-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-204817, p 20). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, p 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid. Kohus on seisukohal, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120-122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu 245 eurot. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 902,68 eurot, millelt on riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasutud riigilõivu 245 eurot. Seega on hagilt tasutud riigilõiv summas 245 eurot põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot. Tulenevalt TsMS § 4842 on lepingulise esindaja kulu maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot, põhjendatud ja vajalik. Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi hagiavalduse lisa kohaselt järgmiselt: täiendavate alusdokumentidega tutvumine, analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine, koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule 3 tundi. Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi 27.11.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt järgmiselt: 04.07.2023 hagi dokumentide analüüs, komplekteerimine; hagiavalduse koostamine ja kohtusse esitamine ning menetluskulude nimekirja koostamine 3 tundi; 13.02.2024 vastuse koostamine kohtunõudele 2 tundi; 15.08.2024 menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tundi, kokku 5 tundi 15 minutit. Sama dokumendi resolutsioonis palub hageja välja mõista riigilõivu 315 eurot ja lepingulise

esindaja kulu 822,75 eurot. Kohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-24-116392 ei ole tasutud riigilõivu 315 eurot. Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 30.04.2024 ja hagi on esitatud 29.07.2024, siis ei ole 04.07.2023-13.02.2024 osutatud hagejale õigusabi käesolevas tsiviilasjas, samuti ei nähtu tsiviilasja toimikust 15.08.2024 menetluskulude nimekirja esitamine. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja esitanud 29.07.2024 hagiavalduse koos lisadega, 24.09.2024 seisukoha ja tõendid ning 27.11.2024 menetluskulude nimekirja kuludega, mis ei puuduta suures osas käesolevat kohtumenetlust. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega, milles kostja aktiivselt ei osalenud. Tulenevalt hageja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide sisust ja mahust peab kohus lepingulise esindaja õigusabitoiminguid ja ajakulu põhjendatud ja vajalikuks 3,5 tundi. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 350 eurot ilma käibemaksuta (3 tundi 30 minutit × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 615 eurot, millest 245 eurot on riigilõiv, 20 eurot on maksekäsu kiirmenetluse kulu ja 350 eurot on lepingulise esindaja kulu. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. 29.07.2024 esitatud hagi hind oli 902,68 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 649 eurot ja viivisenõude põhivõlalt kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast alates kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras, mis ühe aasta eest arvestatuna on 79,50 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi summas 728,50 euro ulatuses, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (902,68 eurot) 80,70%. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 80,70% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 19,30% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 80,70% hageja põhjendatud menetluskuludest (615 eurot), millele vastab summa 496,31 eurot. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.