Määruse tegemise aeg ja koht 09.06.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-23-129904
Kohtuasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi E.O vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.04.2026 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellant (hageja): Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Vastustaja (kostja): E.O (isikukood XXX)
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Aktiva Finance Group OÜ esitas Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla (1500 eurot), intressi (122,49 eurot), haldustasu (46,60 eurot), sissenõudmiskulu (50 eurot), hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise (281,89 eurot) ja edasiulatuva viivise 23,9% põhivõla tasumata osalt aastas. Hageja nõue tugineb kostja ja AS Inbank Finance vahel 20.10.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingul.
2.Hagiavalduse kohaselt sai kostja 1500 eurot laenu ning rikkus laenu tagasimaksmise kohustust. Esialgne krediidiandja ütles laenulepingu 22.02.2023 avaldusega üles ja loovutas nõude hagejale. Kostja vastuväited
3.Maakohus toimetas hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale avalikult kätte. Kostja menetluses ei osalenud ning hagile vastuväiteid ei esitanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 25.04.2026 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla (1500 eurot), sissenõudekulu (50 eurot) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõla tasumata osalt alates 23.02.2023. Intressi, haldustasu ja lepingujärgse viivise tasumise nõuded jäid rahuldamata.
5.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 20.10.2022 laenulepingu nr L89010214755, mille alusel sai kostja 1500 eurot laenu. Lepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud seaduses kehtestatud ülemmäära. Esialgne krediidiandja rikkus laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud piisavalt kostja krediidivõimet. Laenu väljastamisel lähtuti kostja esitatud teabest, kontrolliti kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti andmebaasi põhjal ning veenduti maksehäirete puudumises. Krediidiandja ei kontrollinud kostja pangakontot, kuigi puudus muu piisav teave kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja kohustuste ja igakuiste kulude suurus jäi laenu väljastamise eelselt välja selgitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu mõistis maakohus kostjalt välja üksnes põhivõla, sissenõudekulu ja seadusjärgse viivise.
6.Menetluskulud jäid TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, mille puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Isik, kes hagejale nõude loovutas, aitas kostja võlgnevuse tekkimisele kaasa, kuna sõlmis krediidilepingu vaatamata krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keelule. Apellatsioonkaebus
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jaotada menetluskulud lähtuvalt nõude rahuldamise proportsioonist, milleks on 84%.
8.Maakohus ületas diskretsiooni piire, kui jättis kõik menetluskulud poolte endi kanda. Riigikohtu praktika kohaselt on olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete 2
2-23-129904 rahuldamise proportsioonist. Käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, miks kulud tuleks jaotada teisiti. Kuigi esialgne krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, on leping kehtivalt üles öeldud, kuna kostja ei tasunud kolme järjestikust osamakset. Hagi esitamise seisuga oli nõue sissenõutavaks muutunud ning hagiavalduse esitamine oli põhjendatud. Kostja ei näidanud üles valmidust lahendada asi kohtuväliselt.
9.Hageja menetluskulud esimese astme kohtus koosnesid riigilõivust (350 eurot), lepingulise esindaja kulust (4 t × 169 eurot/t = 676 eurot) ja maksekäsu kiirmenetluse kulust (20 eurot). Hageja kasuks tulnuks välja mõista hagi rahuldamise proportsiooni arvestades 84/100 × 1046 = 878,64 eurot.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
11.Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.
12.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja vaidlustab maakohtu otsust üksnes menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 651 lg 1).
13.Pooled kannavad hagi osalise rahuldamise korral TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 13). Kohus saab TsMS § 163 lg 1 alusel seega valida mitme alternatiivi vahel.
14.TsMS § 163 lg 1 eesmärk on tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude õiglane jaotamine. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus (RKTKo 28.09.2020, 2-168751/184, p 31). Maakohus rahuldas hagi ligikaudu 84% ulatuses ja otsustas menetluskulud jätta poolte endi kanda. Menetluskulude jaotamisel tehtud diskretsiooniotsusesse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui diskretsioonipiire on ületatud.
15.Üldjuhul on olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist. Riigikohus on selgitanud, et see ei takista kohtul konkreetses asjas hageja 3
2-23-129904 rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31).
16.Maakohtu kaalutlusõigus hõlmas seega võimalust jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
17.Vaidlustatud otsusest nähtuvad põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust on sisustatud ja missugustel kaalutlustel langetas maakohus valiku mitme TsMS § 163 lg 1 järgi võimaliku menetluskulude jaotamise viisi vahel. Maakohus arvestas hagi osalise rahuldamise ulatust. Täiendavalt võttis maakohus arvesse seda, et tegemist on tarbijakrediidivaidlusega, mille raames tuvastati, et krediidiandja rikkus kostjale laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne krediidiandja aitas kostja võlgnevuse tekkimisele kaasa, kuna sõlmis tarbijaga laenulepingu vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes (sarnaselt TrtRnKo 12.05.2023, 2-22-11447/21, p 8). Kaalutlusotsuse lähtealused on kontrollitavad.
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele, et vaidlustamata asjaoludel väljastas esialgne krediidiandja tarbijale laenu kontoväljavõtet kontrollimata ning muud piisavat infot omamata (KAVS § 50 lg 4). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on kohustatud enne krediidilepingu sõlmimist hindama tarbija krediidivõimelisust ning VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. See kohustus on tarbija seisukohast põhjapaneva tähtsusega, kuna selle eesmärk on kaitsta tarbijaid ülemäärase võlakoormuse ja maksejõuetuse ohu eest. Euroopa kohus on rõhutanud vajadust rakendada tarbija krediidivõimelisuse lepingueelset kontrollimist käsitlevate riigisiseste õigusnormide rikkumise korral tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone, muuhulgas tsiviilõiguslikke sanktsioone (EKo 10.06.2021, nr C-303/20, Ultimo Portfolio Investment (Luxembourg) SA vs KM). Menetluskulude poolte endi kanda jätmine tarbijakrediidivaidluses, kus kohus on tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, on eelnevaga kooskõlas. Käesolevat vaidlust ega sellega kaasnevaid menetluskulusid ei oleks tekkinud, kui krediidiandja poleks käitunud laenu väljastamisel vastutustundetult.
19.Maakohus ei ole menetluskulusid jaotades kaalutluspiire ületanud. Seetõttu ei saaks apellatsioonkaebust selles esile toodud väidete alusel ilmselt rahuldada.
20.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
21.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja kanda. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ega edasta seda kostjale seisukoha esitamiseks, ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud.
4
2-23-129904
22.Apellandil on pärast käesoleva määruse jõustumist õigus esitada TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arvelduskontole tuleb lõiv tagastada.
23.Apellant võib TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt esitada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.