Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis kaebajale 31.12.2021 e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtivusega kuni 31.12.2026. 21.05.2026 otsusega nr ERESID-131959
3-26-1858 tunnistas PPA kaebajale välja antud e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks viitega isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 206 lg 3 p-le 2.
2.Kaebaja esitas 22.06.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21.05.2026 otsuse nr ERESID-131959 tühistamiseks. Koos kaebusega on esitatud esialgse õiguskaitse (EÕK) taotlus kaevatava otsuste kehtivuse või täitmise peatamiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
3.PPA esitas 01.07.2026 oma seisukoha EÕK taotluse kohta ja taotluse menetluse kinniseks kuulutamiseks ning kaebajale ja tema esindajale PPA 21.05.2026 otsuse nr ERESID-131959 kaalutluskäigu selgituste terviktekstiga (dtl 41 jj) tutvumise keelamiseks, lubades neil PPA 21.05.2026 otsuse nr ERESID-131959 kaalutluskäigu selgitustega tutvuda üksnes väljavõttes (dtl 28 jj) toodud ulatuses.
4.Tallinna Halduskohus jättis 03.07.2026 määruse resolutsiooni punktiga 6 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Sama määruse resolutsiooni punktiga 7 piiras halduskohus kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu vaidlustatud otsuse kaalutluskäigus selgituste terviktekstile ning kuulutas selles osas menetluse kinniseks. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
4.1.EÕK kohaldamise eeldused ei ole täidetud. E-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamine ei takista kaebajal Eestis ettevõtlusega tegelemist ega välista tema võimalust osaleda Eesti äriühingute tegevuses. Kaebaja kirjeldatud täiendav aja- ja rahakulu ning vajadus kasutada muid allkirjastamise viise kujutavad endast eelkõige ebamugavusi, kuid neist ei nähtu selliste raskesti kõrvaldatavate tagajärgede tekkimine, mis õigustaksid esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebaja ei ole esitanud konkreetseid asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks, et tema õiguste kaitse põhimenetluses muutuks ilma esialgse õiguskaitseta oluliselt raskemaks või võimatuks.
4.2.HKMS § 88 lg 2 koostoimes § 79 lg 1 võimaldab menetlusosalise õigust toimikuga tutvuda piirata, kui see on vajalik ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. PPA otsuse kaalutluskäigu selgituste terviktekst sisaldab teavet e-residentsuse programmi järelevalve, riskihindamise ja kontrollimeetodite kohta, mille avalikuks tulek võiks kahjustada programmi eesmärkide saavutamist ning selle usaldusväärsust. PPA huvi kaitsta eresidentsuse programmi toimimist ja sellega seotud järelevalvemeetmete tõhusust kaalub üles kaebaja huvi tutvuda kaalutluskäigu selgituse terviktekstiga. Juurdepääsu piiramine on vajalik ja proportsionaalne ning kaebajale on võimaldatud tutvuda dokumentidega ulatuses, mis võimaldab tal mõista PPA otsuse põhjendusi ja kasutada tõhusalt oma menetlusõigusi.
5.Kaebaja esitas 20.07.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni punktid 6 ja 7, rahuldada EÕK taotlus ja saata vaidlustatud otsuse kaalutluskäigu selgituse terviktekstile juurdepääsu piiramise küsimus halduskohtule uueks lahendamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel kohaldamata HKMS § 249 lg 3 ning ei hinnanud piisavalt kaebuse eduväljavaateid, avalikku huvi ega esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise tagajärgi. Eresidentsus ei ole üksnes mugavusteenus, vaid võimaldab kaebajal täita ettevõlusega seotud kohustusi. Digitaalse isikutunnistuse puudumise tõttu peab ta kasutama füüsilist allkirjastamist, korraldama kohtumisi teiste nõukogu liikmetega ning kandma täiendavaid ajaja rahalisi kulusid, mida ei ole võimalik hiljem hüvitada, kuna tegemist on HKMS § 249 lg 1 mõttes raskesti kõrvaldatavate tagajärgedega. Samuti leiab kaebaja, et halduskohus piiras õigusvastaselt tema ja tema esindaja juurdepääsu vaidlustatud otsuse kaalutluskäigu selgituse terviktekstile. Kaebaja hinnangul ei olnud HKMS § 79 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused täidetud, kuna dokument ei sisalda riigisaladust ega salastatud välisteavet ning pelgalt 2(5)
3-26-1858 asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine ei õigusta menetlusosalise juurdepääsu piiramist. Kaebaja leiab, et isegi kaitstava teabe olemasolul oleks tulnud HKMS § 79 lg 4 ja § 88 lg 3 kohaselt varjata üksnes need andmed, mille avaldamine kahjustaks kaitstavat huvi, mitte piirata juurdepääsu kogu dokumendi sisule. Kaebaja viitab PS §-le 24, EIÕK artiklile 6, Riigikohtu 22.11.2017 määrusele asjas nr 3-17-911 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Corneschi vs. Rumeenia (11.01.2022, nr 21609/16), leides, et menetlusosalisele peab olema tagatud võimalus tutvuda tema suhtes kasutatavate tõendite ja põhjendustega ning neid tõhusalt vaidlustada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Määruskaebus tuleb võtta menetlusse.
7.Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.
8.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus esialgse õiguskaitse kohaldada juhul, kui vastasel korral võib kaebaja õiguste kaitse kohtulahendiga osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 kohaselt tuleb seejuures arvestada avalikku huvi, puudutatud isiku õigusi, kaebuse eduväljavaateid ning esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Riigikohus on selgitanud, et esialgse õiguskaitse kohaldamine eeldab sellise tagajärje tõenäosust, mida hilisema kohtulahendiga ei ole võimalik või on ebamõistlikult raske kõrvaldada (vt RKHKm 3-1-1-19-17, p 15).
9.Kaebaja EÕK vajadust ei saa täielikult eitada, kuna EÕK kohaldamata jätmise korral ei ole kaebajal kohtumenetluse ajal võimalik teostada digitaalse isikutunnistuse abil kasutatavaid teenuseid. See on põhimõtteliselt pöördumatu tagajärg. Samas ei on digitaalse isikutunnustuse puudumisest tingitud riive väheintensiivne ning avalik huvi vältida eesmärgipäratute digitaalsete isikutunnistuste käibimist on esialgse õiguskaitse vajadusest kaalukam. Kaebaja väited Eesti äriühingu juhtorganis tegutsemisega seotud täiendavate reisikulude, ajakulu, füüsiliste kohtumiste vajaduse ning dokumentide omakäelise allkirjastamise kohta kirjeldavad eelkõige praktilisi ebamugavusi, mis ei sea kahtluse alla kaebaja võimalusi Eestis ettevõtlusega tegelemist jätkata. Samuti ei ole kaebaja esitanud konkreetseid andmeid selle kohta, milliseid toiminguid ei ole tal võimalik e-residendi digitaalse isikutunnistuse puudumise tõttu teha või miks ei ole neid võimalik korraldada muul viisil. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et kaebaja on seotud Eestis registreeritud äriühingutega X OÜ ja Y OÜ osaniku, nõukogu liikme ning tegeliku kasusaajana, kuid ta ei ole kummagi äriühingu juhatuse liige. Määruskaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks e-residendi digitaalse isikutunnistuse puudumise tõttu olnud takistatud seadusest tulenevate kohustuste täitmine või et eelviidatud äriühingute tegevus oleks seetõttu sisuliselt seiskunud või võiks seiskuda.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et e-residentsus ja sellega kaasnev digitaalne isikutunnistus ei kujuta endast isiku subjektiivset õigust, vaid see on riigi loodud hüve, mille eesmärk tuleneb ITDS § 205 lg-test 1 ja 2. Nimetatud sätete kohaselt on eresidendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärk soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues välismaalasele võimaluse kasutada Eesti eteenuseid. Sellest tulenevalt on e-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine vahend Eesti digitaalse asjaajamise kasutamiseks, mitte Eestis ettevõtlusega tegelemise eeltingimus ega põhiõigus. Kohtupraktikas on leitud, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine ei ole võrreldav põhiõigusega kaitstud õigushüvedega ning selle väljaandmise või kehtivuse üle otsustamisel lähtub riik eelkõige avalikust huvist (Tallinna Ringkonnakohtu 13.07.2023 3(5)
3-26-1858 määrus haldusasjas nr 3-23-26, p 12). Sellest tulenevalt ei saa nõustuda määruskaebuse väitega, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamine välistas kaebaja võimaluse Eestis ettevõtlusega tegelda. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kaebajal puuduks võimalus kasutada muid õiguspäraseid vahendeid äriühingutega seotud toimingute tegemiseks.
11.Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et halduskohus jättis avaliku huvi ebapiisavalt kaalumata. Toimiku materjalidest nähtub, et PPA hinnangul võimaldab eresidentsuse programm välismaalasel kasutada Eesti avalik-õiguslikke ja eraõiguslikke eteenuseid, sealhulgas finantsteenuseid, mistõttu peab riik tagama programmi usaldusväärsuse ning selle kasutamise üksnes isikute poolt, kelle puhul puudub põhjendatud kahtlus programmi eesmärgipärases kasutamises. PPA on selgitanud, et järelevalvemenetluses kogutud teabe põhjal tekkisid kahtlused kaebaja usaldusväärsuses ning hinnati, et tema edasine tegevus e-residendina võib kahjustada e-residentsuse programmi eesmärke ja Eesti riigi mainet. Haldusorgan võib kaalutlusõiguse teostamisel tugineda prognoosotsusele ning hinnata ka võimalikke tulevikus realiseeruvaid riske, kui selline hinnang põhineb menetluses kogutud asjaoludel ning ei ole ilmselgelt meelevaldne. Asjaolu, et seadus ei sätesta ammendavat loetelu võimalikest riskidest või mainekahju hindamise kriteeriumidest, ei välista haldusorgani õigust sellist hinnangut anda. Seda järeldust toetavad riigikontrolli 23.07.2020 kontrollaruandes esitatud seisukohad, mille kohaselt kaasneb e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisega riigile kõrgendatud vastutus, kuna see annab välisriigi kodanikule võimaluise kasutada Eesti loodud digitaalset identiteeti, sh osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, sõltumata tema füüsilisest viibimiskohast (vt ka 699 SE seletuskiri, lk 2). Seetõttu on riigil õigustatud huvi tagada, et residendi digitaalne isikutunnistus väljastatakse ja jäetakse kehtima üksnes isikutele, kelle puhul puudub alus kahelda, et nad ei täida ITDS § 205 lg-s 2 sätestatud eesmärke.
12.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus hindas õigesti esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi ning määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse muutmiseks või tühistamiseks.
13.HKMS § 88 lg-st 1 tulenevalt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 2 kohaselt võib seda õigust piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel (sh avaliku korra tagamiseks, HKMS § 79 lg 1 p 1) ning tingimusel et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 3 kohaselt tuleb menetlusosalisel võimaldada tutvuda toimikus olevate ja selle juurde kuuluvate menetlusdokumentidega maksimaalses ulatuses ning tutvumisloa andmisest keeldutakse vaid minimaalses ulatuses, mis on toimikuga tutvumise õiguse piiramise eesmärki kahjustamata võimalik. Menetlusosalise toimikule juurdepääsu õiguse piiramisel piiratakse tema põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (põhiseaduse § 24 lg 2). Juurdepääsu tõenditele võib piirata, eeldusel et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Seega tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (vt Riigikohtu 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, p-d 23–24; 09.06.2017 otsus nr 3-3-1-817, p 19; 15.05.2014 määrus nr 3-3-1-36-14, p-d 6 ja 8; Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2019 määrus nr 3-19-206, 28.07.2022 määrus nr 3-22-774 p 6, 18.11.2022 määrus nr 3-22-950, p 10, 13.07.2023 määrus nr 3-23-26, p 9). E-residendi digitaalse isikutunnistuse taotleja positsioon on õiguslikult nõrk (võrreldes nt põhiõigustega). E-residendi digitaalset isikutunnistust väljastatakse riigi huvides, mitte selleks, et kaitsta väljaspool Eestit elava ja 4(5)
3-26-1858 Eestiga mistahes muid sidemeid mitte omava isiku õigusi või huve (Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määrus nr 3-24-531 p 8).
14.Halduskohus võis piirata kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu vaidlustatud otsuse kaalutluskäigu selgituse terviktekstile. Halduskohus tutvus vaidlusaluse dokumendi terviktekstiga ning leidis, et see sisaldab teavet e-residentsuse programmi üle tehtava järelevalve, riskihindamise ning kasutatavate kontrollimeetodite kohta, mille avalikuks tulek võiks kahjustada programmi tõhusust ja avalikku huvi. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. Ka juhul, kui dokument ei sisalda riigisaladust või salastatud välisteavet, ei välista see HKMS § 79 kohaldamist, kui piirangu eesmärgiks on muu ülekaaluka avaliku huvi kaitse. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest, et halduskohus oleks piiranud kaebaja juurdepääsu suuremas ulatuses, kui see oli vajalik. Tervikteksti osades, millele juurdepääsu halduskohus piiras, on kajastatud, millistest allikatest ja millise teabe alusel tekkisid PPA-l kahtlused kaebaja usaldusväärsuses. Kaebaja huvi tutvuda PPA 21.05.2026 menetlusdokumendi põhjendustega, ei ole kaalukam vastustaja huvist hoida saladuses teavet, mille pinnalt oleks võimalik teha järeldusi selle kohta, millised on PPA meetodid ja taktika eresidentsuse programmi üle järelevalve teostamisel. Tuleb arvestada, et e-residendi usaldusväärsuse ja tausta kontrollimine on sageli raskendatud ning tugineb väga piiratud informatsioonile, kuid samas on e-residentsuse programmiga seotud märkimisväärsed ohud, kuna e-residendi digitaalne isikutunnistus annab omajale ligipääsu Eesti e-teenustele. Taustakontrolli põhimõtete teadmine (andmete kogumise allikad, sagedus jms) võiks anda kuritegelike kavatsustega isikutele võimaluse oma andmeid varjata või moonutada. Eresidendi digitaalse isikutunnistuse kasutamine kuritegelikul eesmärgil kahjustaks oluliselt Eesti mainet ning ohustaks avalikku korda või riigi julgeolekut. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja ei pruugigi tahta teada haldusorgani tegevuse meetodeid ja taktikat, vaid oluline on see, kas need oleksid kogutud sisulise teabe põhjal tuvastatavad või mitte.
15.Toimikus oleva teabe menetlusosalise eest varjamise lubatavuse seisukohast on oluline ka kaebusega kaitstava õigushüve kaalukus. Juba eespool toodud põhjustel on e-residendi digitaalse isikutunnistuse olemasolu vähese kaaluga õigushüve. Võttes arvesse seda et esineb avalik huvi varjata e-residentsusega kaasnevate hüvede eesmärgipärase kasutamise kontrollimiseks PPA-s kasutatavaid meetodeid, ei ole halduskohus eiranud HKMS § 88 lg-s 3 sätestatud minimaalse riive põhimõtet.
16.Terviktekstiga tutvumise võimatus ei piira ülemääraselt kaebaja õiguste kohtuliku kaitse võimalusi. Halduskohus peab kaebust läbi vaadates asjaomase tervikteksti põhjal hindama, kas digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise alus esines ja kas vastustaja on kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud. Halduskohus hindab seda, kas otsuses kajastatud teave on piisav ja kas vastustaja võis seda pidada usaldusväärseks. Negatiivse kohtuotsuse korral saab kaebaja selle vaidlustada, pidamata seejuures üksikasjalikult selgitama, miks ta halduskohtu hinnanguga ei nõustu, vaid piirduda taotlusega, et kõrgema astme kohus selle hinnangu üle kontrolliks.
17.Määruskaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Käesolevas asjas ei ole kaebaja täielikult ilma jäetud võimalusest tutvuda tema suhtes kogutud tõendite ega vaidlustatud haldusakti põhjendustega. Piirang puudutab üksnes sellist osa dokumendist, mille avalikustamine kahjustaks avalikku huvi. Seetõttu ei ole alust järeldada, et kaebaja õigus õiglasele kohtumenetlusele või tõhusale kohtulikule kaitsele oleks ebaproportsionaalselt piiratud. (allkirjastatud digitaalselt) 5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.