S.E kaebus Eesti Töötukassa 02.10.2025 otsuse nr TVH/25/033273, 03.10.2025 otsuse nr TVT/25/046524 ja 18.11.2025 vaideotsuse nr VO/25/2674 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja töövõime hindamise taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – S.E, volitatud esindaja P.L Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindaja Kristiina Külmallik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta asjale juurde dokument „Puukentsefaliit“.
Jätta S.E kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsus avaldatakse jõustumisel tervikuna. Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse füüsiliste isikute, v.a vastustaja esindaja, nimed tähemärkidega. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.07.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, sh riigi õigusabi, tuleb tal esitada Tallinna Ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.S.E (kaebaja) esitas 23.09.2025 Eesti Töötukassale (vastustaja) töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise ning toetuste taotluse (dtl 39–46).
2.Vastustaja leidis 02.10.2025 otsuses nr TVH/25/033273 (dtl 10–12), et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, ja jättis 03.10.2025 otsusega nr TVT/25/046524 (dtl 13–14) kaebajale töövõimetoetuse määramata.
3.Kaebaja esitas 02.10.2025 ja 03.10.2025 otsuste peale 16.10.2025 vaide (dtl 47–48), mille vastustaja 18.11.2025 vaideotsusega nr VO/25/2674 (dtl 15-20) rahuldamata jättis.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes tühistada vastustaja 02.10.2025 ja 03.10.2025 otsused ning 18.11.2025 vaideotsus ja kohustada vastustajat kaebaja töövõime hindamise taotlust uuesti läbi vaatama. Põhjendused:
4.1.Kaebaja haigestus 12.09.2025 puukentsefaliiti. Ta viibis 15.–30.09.2025 ravil IdaTallinna Keskhaigla neuroloogiaosakonnas, sh korduvalt intensiivravipalatis, ja 30.09.– 06.10.2025 Järva Haigla neuroloogiaosakonnas. Kaebaja terviseseisund ei ole täielikult taastunud. Kuna kaebajal puudus ravikindlustus, esitas ta haigla sotsiaaltöötaja abiga vastustajale töövõime hindamise taotluse. Kaebaja viibis 16.10.2025 koos esindajaga perearsti vastuvõtul, kus perearst tuvastas vajaduse neuroloogilise rehabilitatsiooni ja logopeedilise ravi järele ning rõhutas töövõime hindamise vajalikkust.
4.2.Vastustaja ei ole hinnanud ega kaalunud kaebaja tervislikku seisundit ja töövõime vähenemist. Ekslik on seisukoht, et kaebaja töövõime võib aja jooksul paraneda ja taotlus on esitatud liiga vara. Töövõime hindamine peab lähtuma kaebaja terviseseisundist ja funktsionaalsest võimekusest hindamise hetkel, mitte oletuslikust tulevikuprognoosist. Töövõime hindamine on perioodiline. Korduvhindamise mehhanism on ette nähtud juhuks, kui isiku terviseseisund muutub. Samuti on põhjendamatu viide haigestumise algusjärgule olukorras, kus tegemist on puukentsefaliidi ja sellest tekkinud epilepsiaga – haigustega, mille puhul ei saa eeldada kiiret ja täielikku paranemist. Vastustaja ei ole arvestanud perearsti hinnanguga. Perearst tõi välja vajaduse ravikindlustuse järele.
4.3.Vastustaja väide, et töövõime hinnang antakse pikaajalisele ja püsivale seisundile, ei tulene seadusest. Samuti ei tulene seadusest, et töövõime hindamise taotluse saab esitada alles pärast 6 kuu möödumist haigestumisest. Tegemist on metoodikast võetud juhisega, mis ei ole ülimuslik seaduse ees. Vastustaja viidatud 6-kuuline periood on seotud haigushüvitise maksmise maksimaalse kestusega töölepingu olemasolul, kuid kaebajal ei olnud enne taotluse esitamist töösuhet ega ravikindlustust. Seega ei saanud ta kasutada ajutise töövõimetuse mehhanisme ja 6-kuuline ooteperiood ei ole praeguses asjas asjakohane. Vastustaja rikub kaebaja põhiõigust sotsiaalsele kaitsele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28).
4.4.Töötuna arvelevõtmine ei ole mõeldud ravikindlustuse tagamiseks. Töötuna arvelevõetud inimesed on kohustatud osalema tööturumeetmetes, sh võtma koheselt vastu pakutava sobiva töökoha, käima kord kuus konsultandi juures, pidama kinni tööotsimise kavast jne. Töövõime hindamine ja töötuna arvelevõtmine on reguleeritud eri seadustega ja teenivad erinevat eesmärki. Seadus ei seo töövõime hindamist töötuna arvele võtmise ega tööotsingutega. Tööhõive hindamisel lähtutakse isiku terviseseisundist ja funktsionaalsest võimekusest, mitte tööturukäitumisest. Kaebaja ei ole objektiivselt valmis töötama, ei ole suuteline iseseisvalt liikuma ega ohutult tegutsema, mistõttu on töötuna arvelevõtmine äärmiselt vastuoluline. Kaebajal on väljendunud ebakindlus igapäevaste tegevuste juures, mis viitab funktsionaalsele piirangule. Kaebaja iseseisev toimetulek hügieenitoimingutega on olnud võimalik alles pärast
2(7)
3-25-4632
vannitoa ümberehitamist, mis näitab, et igapäevane enesehooldus ei ole tagatud ilma olulise keskkonna kohandamiseta. Kaebaja ei suuda iseseisvalt tööd otsida, ametiasutustega suhelda ega oma asjaajamist korraldada. Epilepsiaga kaasnev ebakindlus, ärevus ja kognitiivne koormus vähendavad oluliselt kaebaja suutlikkust suhelda ning kohaneda töö- ja halduskeskkonnas. Kaebaja terviseseisund ei võimalda ka tööalast järjepidevust ega koormustaluvust. Krambihoogude ettearvamatus ja nendest taastumise vajadus välistavad stabiilse tööpäeva rütmi ning reaalse osalemise tööturul.
4.5.Vastustaja ei ole rakendanud uurimispõhimõtet. Kaebajaga ei ole ühendust võetud ega temalt hinnanguid küsitud. Neuroloogi 30.01.2026 vastuvõtu kokkuvõttes on selgitatud, et paranemine ei pruugi olla täielik ja kaebaja endine tase (ja seega ka töövõime) ilmselt ei taastu. Puukentsefaliit tekitas püsiva ajukahjustuse, millega tuleb õppida toime tulema. Taastusravi haiglaravi (26.01.–02.02.2026) kokkuvõttes on välja toodud mitmed objektiivselt mõõdetavad alla ealise normi väärtused iseseisvas hakkamasaamises. Nt käte liikuvust ja koordinatsiooni hinnati 10 ja 4 punkti alla eakohase miinimumi. Esines probleeme kellaosuti joonistamisega, sõnade meelespidamisega ja suurenenud on kukkumisrisk. Kuigi kaebaja kasutab telefoni ja arvutit, toimub see aeglaselt ja katkendlikult, mis tuleneb puukentsefaliidi tagajärjel kujunenud püsivatest neuroloogilistest kahjustustest ning on kooskõlas taastusravis objektiivselt mõõdetud kognitiivsete ja motoorsete puudujääkidega. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on võimeline tehnilisi vahendeid mingil määral kasutama, ei võimalda teha järeldust tema töövõime, iseseisva toimetuleku ega töötu staatusega kaasnevate kohustuste täitmise suutlikkuse kohta.
4.6.Kuigi kaebaja võeti töötuna arvele, ei ole talle selgitatud töötu staatusega kaasnevaid kohustusi, mille täitmiseks kaebaja võimeline ei ole. Kaebaja on jäetud ilma töövõimetusega kaasnevatest toetusmeetmetest. Töötuna arvelevõtmine olukorras, kus kaebaja ei ole võimeline täitma töötu staatusega kaasnevaid kohustusi, ei ole meetme eesmärki arvestades proportsionaalne ega vasta hea halduse põhimõttele. Vastustaja ametnik on andnud kaebajale eksitavaid või puudulikke selgitusi ning suunanud ta meetmele, mis ei vasta tema tegelikule olukorrale. Asjaolu, et kaebajal on töötuna arvelolemise kaudu tagatud ravikindlustus, ei lahenda küsimust tema tegelikust töövõimest, toimetulekust ega õigete sotsiaalmeetmete kohaldamisest. Olukord, kus terviseseisundi tõttu töövõimetu inimene jäetakse sobivatest toetavatest meetmetest ilma ja talle omistatakse staatus, mille kohustusi ta ei suuda täita, ei ole kooskõlas põhiseaduslike väärtustega.
4.7.Vastustaja ei ole hinnanud kaebaja olukorda terviklikult ega kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega. Uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus on jäänud sisuliselt täitmata, kaebaja tegelikku toimetulekut ja töövõimet ei ole nõuetekohaselt välja selgitatud ning otsustamisel on lähtutud liigselt formaalsest lähenemisest.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
5.1.Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema enda esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnangud oma tervisele ja tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmed. Kaebaja on taotluses märkinud, et tal esinevad piirangud liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse ning õppimise ja tegevuste sooritamise valdkondades. Tervishoiuteenuse osutaja (TTO) AS-i Arstikeskus Confido ekspertarst dr X.X koostas 30.09.2025 eksperdiarvamuse, mille vastustaja võttis töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks. TTO ekspertarst analüüsis vaidemenetluses veel kord kaebaja terviseandmeid, kaebaja töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevatele piirangutele ja vaides kirjeldatud asjaolusid ning jäi oma esialgselt koostatud eksperdiarvamuses toodud hinnangu juurde. TTO ekspertarsti
3(7)
3-25-4632
seisukoha vaatas üle ja sellega nõustus ka vastustaja töövõime hindamise ekspertarst dr Y.Y. Nende alusel koostati vaideotsus. Dr Y.Y on kohtuasja raames kõik kaebaja terviseandmed ja kaebuses kirjeldatu uuesti üle vaadanud ning allkirjastanud 14.01.2026 kokkuvõtliku seisukoha, milles nõustub TTO ekspertarsti poolt eksperdiarvamuses toodud seisukohtadega. Kuna eksperdiarvamuses hinnati kõigis valdkondades kaebaja tegutsemispiirangud raskusastmega 0, siis hinnati kaebaja õigesti töövõimeliseks. Vastustaja märkis 02.10.2025 otsuses õigesti, et kaebajal on ajutised tegutsemispiirangud liikumisel, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse ning õppimise ja tegevuste sooritamise valdkondades, mille põhjuseks on hiljutine haigestumine. Seetõttu ei tuvastatud kaebajal töövõime vähenemist. Otsuses selgitati, et kui kaebaja kirjeldatud piirangud muutuvad püsivaks (vähemalt 6 kuud) ja neid kinnitavad ka TIS-i kantud või muul moel tõendatud andmed, on võimalik esitada vastustajale uus töövõime hindamise taotlus. Kuna vastustaja hinnangul ei olnud kaebaja töövõime vähenenud, siis jäeti õigesti kaebajale töövõimetoetus määramata.
5.2.PS § 28 näeb ette, et abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Töövõimetuse korral pakutava abi liik, ulatus ning saamise tingimused ja kord ongi sätestatud töövõimetoetuse seadusega (TVTS). Seega pole tegemist põhiseadusevastase olukorraga. TVTS § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Kuigi TVTS ei defineeri, millal on tegemist pikaajalise tervisekahjustusega ja millal ajutise tervisekahjustusega, on see defineeritud töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 SE seletuskirjas. Seletuskirja kohaselt loetakse pikaajaliseks tervisekahjustuseks sellist tervisekahjustust, mis eeldatavalt kestab 6 kuud või kauem (lk 17).
5.3.Kaebaja perearst tõi epikriisis välja, et kaebajal on ravikindlustuse vajadus. Vastustaja selgitas seetõttu vaideotsuses, et ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 5 lg 4 p 3 1 kohaselt on kindlustatuga võrdsustatud ka isik, kellel on TVTS-i alusel tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Seejuures ei ole aga vähenenud töövõime tuvastamise ainus viis kaebajal ravikindlustuse vajaduse täitmiseks. Mh on kindlustatud isikuks RaKS § 5 lg 2 p 3 kohaselt isik, kelle eest on sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 6 alusel kohustatud sotsiaalmaksu maksma riik. SMS § 6 lg 1 p 61 kohaselt on selliseks isikuks ka isik, kes on töötuna arvele võetud tööturumeetmete seaduse § 8 alusel. Seega kui isik ei soovi olla töösuhtes, tema töövõime ei ole vähenenud, kuid tal on siiski vajalik ravikindlustus, on tal mh võimalik tulla töötuna arvele, et tagada ravikindlustus. Vastustaja ei ole leidnud, et töötuna arvelevõtmine oleks samaväärne töövõime vähenemisega. Vastustaja on vaid toonud töötuna arveloleku välja näitena olukorrast, mil isikule on tagatud ravikindlustus. Kaebaja esitas 04.10.2025 töötuna arvelevõtmise avalduse ja vastustaja võttis 04.10.2025 otsusega kaebaja töötuna arvele alates 04.10.2025 (dtl 172). Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja etteheited, et käesolevalt ei ole kaebaja tervise tõttu võimeline täitma töötu kohustusi. Samuti on kaebajale tagatud ravikindlustus.
5.4.Vastustaja on rakendanud uurimispõhimõtet nii algses töövime hindamise menetluses kui ka vaidemenetluses. Kaebajale tagati ärakuulamine. Ta sai esitada hinnangud oma tervise kohta töövõime hindamise taotluses. Samuti oli tal võimalik esitada oma vastuväited ja täiendavad tõendid vaides. Kuna töövõimet hinnates tugineb ekspertarst isiku enda kirjeldustele ja TIS-i andmetele, siis puudub ekspertarstil vajadus isikuga suhelda. Kui esineks asjaolusid, mille kohta oleks olnud vaja kaebajalt lisainfot küsida, oleks vastustaja vastava päringu teinud. Antud juhul puudus selleks vajadus.
5.5.Kaebaja esitatud täiendavad tervisedokumendid on koostatud pärast vastustaja 02.10.2025 otsuse ja 18.11.2025 vaideotsuse tegemist. Seetõttu ei olnud vastustajal võimalik nendega arvestada. Samas näitavad need ägeda algusega haigusseisundi olulist paranemist. 4(7)
3-25-4632
5.6.Vastustaja eeldab töövõime hindamisel, et TIS-i andmed on õiged. Kui kaebajal on etteheiteid selle kohta, mida arstid on TIS-i kandnud, on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusega, mis kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus.
5.7.Kaebaja tehniliste vahendite kasutamine ei olnud määravaks tema töövõime hindamisel. Seda ei märgitud ei eksperdiarvamustes ega vaideotsuses. Küll aga on telefoni ja arvuti kasutamist kui positiivse dünaamika illustreerimist märgitud ravimeditsiini sissekannetes.
5.8.Kaebaja etteheited töötuna arvelevõtmise osas ei puutu praegusesse vaidlusesse. Kui kaebajal on etteheiteid töötuna arvelevõtmise või sellega seotud asjaolude osas, on tal võimalik esitada vastav vaie vastustajale või kaebus halduskohtule. Praeguseks ei ole sellist vaiet ega kaebust esitatud. Kaebaja on jätkuvalt töötuna arvel.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja vaidlustab vastustaja otsust, milles leiti, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Vastustaja tugines otsuse tegemisel sellele, et tegemist ei ole pikaajalise tervisekahjustusega.
7.TVTS § 1 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine. TVTS § 5 lg 1 sätestab, et töövõime hindamisega tuvastatakse pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Neist sätetest nähtub, et TVTS-i alusel hinnatakse töövõimet isikul, kellel on pikaajaline tervisekahjustus. Seaduse eesmärk ei ole hinnata lühiajalise tervisekahjustuse mõju töövõimele ega tagada lühiajalise tervisekahjustusega isikule sissetulek. Lühiajalise ehk ajutise tervisekahjustuse mõju töövõimele hindab arst, kellel on õigus väljastada ajutise töövõimetuse korral töövõimetusleht (RaKS § 52 lg 1). Ajutine töövõimetus annab õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist (RaKS § 50). Kuna haigushüvitist makstakse kuni 182 järjestikuse kalendripäeva jooksul (RaKS § 57 lg 1), siis tähendab see, et kuni 6 kuud kestvat terviseprobleemi ei käsitleta pikaajalise tervisekahjustusena ja sellega ei arvestata töövõime hindamisel. Seda, et seadusandja on mõelnud pikaajalise tervisekahjustuse all vähemalt 6 kuud või kauem kestvat tervisekahjustust, kinnitab töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 SE 1 seletuskirja lk 17. Samuti on selline arusaam leidnud kinnitust kohtupraktikas (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2026 otsus asjas nr 3-23-1632, p 12).
8.Asjaoludest nähtuvalt haigestus kaebaja 12.09.2025 puukentsefaliiti. Kaebaja esitas töövõime hindamise taotluse juba 23.09.2025, s.o 11 päeva pärast haigestumist. Tegemist ei olnud veel pikaajalise tervisekahjustusega. Puudus alus arvata, et kaebaja ravi kestab kindlasti rohkem kui 6 kuud. Samuti ei olnud tegemist haigusega, mis töövõimet igal juhul välistaks. Töövõimet välistavad seisundid on sätestatud tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ §-s 4. Puukentsefaliit nende alla ei kuulu. Seega puudus vastustajal alus pidada kaebaja terviseprobleemi pikaajaliseks ja tuvastada tal enne 6 kuu möödumist puuduvat või osalist töövõimet. Kui kaebaja terviseprobleem kestab kauem kui 6 kuud, on tal võimalik esitada vastustajale uus töövõime hindamise taotlus.
9.Kaebaja eksib leides, et töövõimet tuleb hinnata üksnes isiku käesolevat tervislikku seisundit arvestades. TVTS § 5 lg 2 sätestab, et töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Seega arvestatakse töövõime hindamisel nii isiku praegust tervislikku seisundit, kui ka selle eeldatavat kestust ja tervisekahjustuse pikaajalisust. Kuna töövõimet
hinnatakse kestusega kuni 5 aastaks (TVTS § 8 lg 1), siis ei arvestata töövõime hindamisel ajutiste terviseprobleemidega, mis ei ole pikaajalised ja on asjakohase raviga 6 kuu jooksul ravitavad. Töövõime puudumine näitab, et isiku terviseprobleemile ei ole ravi või ravi ei ole piisavalt efektiivne või paranemine võtab oluliselt kauem aega. Terviseameti veebilehe 2 andmetel enamus puukentsefaliidi haigetest paraneb, kuid haiguse põdemise järgselt võivad jääda mitmesugused jääknähud. Jääknähte esineb 26–46% kesknärvisüsteemi haaratusega haigust põdenud patsientidest. Jääknähtudeks võivad olla tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Kaebaja töövõime hindamise taotluse esitamise ajaks ei olnud veel selge, kas ja kui kaua võib kaebajal haigusest tervenemine aega võtta ning kas haigus jätab kaebaja tervisele püsivad või pikaajalised kahjustused, mis ei võimalda tal edaspidi üldse või täiskoormusega töötada.
10.Kohus jätab tähelepanuta kaebaja esitatud tervisedokumendid, mis pärinevad vaideotsuse tegemisele järgnenud ajast (neuroloogi 30.01.2026 vastuvõtt ja taastusravi kokkuvõte 26.01.– 02.02.2026 – dtl 181–195). Kuna need on tehtud 2026. a jaanuaris-veebruaris, siis ei olnud vastustajal võimalik nendega oma 2025. a tehtud otsuste koostamisel arvestada. Vastustaja ei saanud jätta kaebaja töövõime hindamise taotlust määramata ajaks seisma ega kaebaja tervise kohta tulevikus koostatavaid dokumente ootama jääda. Vastustaja sai ja pidi arvestama töövõime hindamise ajal talle kättesaadavate kaebaja tervisedokumentidega (haldusmenetluse seaduse § 54). Seega ei ole kaebaja poolt alles kohtumenetluses esitatud dokumentidega arvestamine asjakohane. Need ei saa mõjutada vastustaja otsuste õiguspärasust. Kohus peab hindama haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kaebajal on võimalik esitada need dokumendid vastustajale koos uue töövõime hindamise taotlusega.
11.Kaebaja väitis, et tal puudub ravikindlustus, sest ta ei töötanud enne haigestumist. Praegune ravi vajab aga ravikindlustust. Kohus selgitab, et töötamine on üks võimalus ravikindlustuse saamiseks. Ravikindlustust on võimalik omandada ka selle kaudu, kui isik maksab ise enda eest sotsiaalmaksu (RaKS § 5 lg 1). Kui kaebaja oli piisavalt hooletu ja jättis endale ravikindlustuse tagamata, siis ei ole tal põhjust süüdistada selles riiki või vastustajat. Riik on ravikindlustuse saamiseks asjakohased võimalused loonud. Kaebaja sai ja pidi arvestama sellega, et ta võib jääda igal ajal haigeks ja võib vajada sel ajal ravikindlustust. Ravikindlustuse hankimata jätmine oli tema enda risk, mis realiseeruski. Kaebajast endast sõltuva riski realiseerumine ei anna alust eirata kehtivat regulatsiooni ja teha kaebajale seaduses sätestamata erandit selleks, et tagada talle haiguse ravimise ajaks ravikindlustus. TVTS-i alusel töövõime hindamine ei ole ette nähtud selleks, et tagada ravikindlustuseta isikule ajutise töövõimetuse ajaks ravikindlustus ja sissetulek.
12.Perearsti seisukoht, et kaebaja vajab ravi ajaks ravikindlustust, on õige, kuid ei kohusta vastustajat kaebajale seda tagama. Ravikindlustuse saamise tingimused sätestab RaKS ja üksnes neis toodud tingimuste täitmine annab kaebajale õiguse ravikindlustust saada. Perearsti seisukoht, et hinnata tuleks ka kaebaja töövõimet, ei ole asjakohane. Ilmselt ei ole perearst töövõime hindamise regulatsiooniga kursis ja on jaganud kaebajale ebaõiget teavet. Töövõimet hindab vastustaja (TVTS § 3), mitte perearst. Perearsti arvamus ei ole vastustajale siduv. Perearstil on pädevus anda hinnanguid üksnes kaebaja tervisliku seisundi osas, mitte tema pikaajalise töövõimetuse osas. Seega ei ole asjakohane kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole perearsti arvamusega arvestanud.
13.Vastustaja käitumine ja haldusaktid on õiguspärased, sest tuginevad kehtivale seadusele. Kohus ei leia, et TVTS-i regulatsioon oleks põhiseadusevastane. PS § 28 lg 2 järgi on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid,
Kohtu poolt asjale juurde võetud dokument „Puukentsefaliit“. Väljatrükk tehtud veebilehelt https://www.terviseamet.ee/nakkushaigused/puukentsefaliit 25.06.2026.
6(7)
3-25-4632
ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Praegusel juhul sätestab seadus ehk TVTS tingimused ja korra, kuidas töövõimetuse korral abi tagatakse. TVTS näeb töövõime hindamise ette pikaajalise tervisekahjustuse korral. Sotsiaalseadused ei kehtesta kohustusi üksnes riigile, vaid ka isikule endale. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 1 sätestab, et isikul on esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Praegusel juhul on kaebaja ise jätnud end ravikindlustuse ja kaitseta, võttes sellega riski, et haigestumise korral jääb ta ilma ravikindlustuseta. SÜS § 16 lg 1 sätestab, et õigus hüvitisele tekib seaduses sätestatud hüvitise andmise faktiliseks aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või muu tingimuse täitmisest arvates. Praegusel juhul ei ole kaebaja täitnud töövõime hindamise ajaks tingimust, et tegemist on pikaajalise tervisekahjustusega, seega puudub tal õigus taotleda osalise või puuduva töövõime tuvastamist ning töövõimetoetuse määramist.
14.Kaebajat ei ole jäetud ilma abita. Kaebajal on ka ilma ravikindlustuseta võimalik saada vältimatut abi (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-d 5–6). Samuti on tal võimalik endal talle osutatava ravi eest maksta.
15.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Vastustaja on tuginenud kaebaja töövõime hindamisel kaebaja terviseandmetele (dtl 87–171) ja on nendega arvestanud nii eksperdiarvamuste (dtl 51–76, 81–86) kui ka vaidlusaluste otsuste koostamisel. Samuti ei ole vastustaja rikkunud ärakuulamisõigust. Kaebaja sai esitada oma tervisekirjelduse töövõime hindamise taotluses ja täiendavad seisukohad vaides. Kaebaja ei ole välja toonud, milliste asjakohaste andmetega jättis vastustaja otsuste tegemisel arvestamata. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks teisi pikaajalisi terviseprobleeme. Kaebaja tugineb ka kaebuses üksnes puukentsefaliidile. See haigus ei olnud aga töövõime hindamise ajaks pikaajaline ega omanud seetõttu töövõime hindamisel tähtsust. Tegemist ei olnud asjaoluga, mida vastustaja ei oleks olnud otsuse tegemise ajaks välja selgitanud.
16.Kohus jätab tähelepanuta kaebaja etteheited selle kohta, et vastustaja soovitas kaebajal end töötuna arvele võtta. Tegemist ei ole praeguse vaidluse esemesse kuuluvate asjaoludega. Praeguses asjas on vaidluse all töövõime hindamine, mitte töötuna arvelevõtmine. Kaebaja ei ole praeguses asjas vaidlustanud ühtegi vastustaja otsust, mis tema töötuna arvelevõtmist või arvelolemist puudutaks. Kui kaebaja leiab, et ka need vastustaja otsused rikuvad tema õigusi, on tal õigus esitada nende peale kohtule uus kaebus seaduses toodud tähtaja jooksul. Lisaks on kaebajal võimalik end töötuna arvelt maha võtta, kui ta leiab, et töötuna arvelolek riivab tema õigusi või huve.
17.Kuna kaebaja tervisekahjustus ei olnud töövõime hindamise ajaks pikaajaline, siis leidis vastustaja õiguspäraselt, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Kuna kaebaja töövõime ei olnud vähenenud, puudus alus maksta talle töövõimetoetust (TVTS § 11). Järelikult on vastustaja 02.10.2025 ja 03.10.2025 otsused ning 18.11.2025 vaideotsus õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Samadel põhjendustel puudub alus kohustada vastustajat kaebaja töövõime hindamise taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebus jääb terves ulatuses rahuldamata.
18.Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seepärast jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.