2-25-6414/14 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

1.U.T (hageja I) ja T.E (hageja II), lepingulise esindaja vahendusel, esitasid 25.04.2025. a Tartu Maakohtule hagiavalduse D.T (kostja) vastu elatise nõudes. Hagi asjaolude kohaselt on hagejad G.C ja kostja ühised alaealised lapsed, hageja I sündinud XXX a ja hageja II sündinud XXX a. G.C ja kostja kooselu lõppes XXX a ja nende abielu lahutati XXX a. Hageja II on elanud ema juures alates vanemate kooselu lõppemisest ja hageja 1 elukohaks on olnud ema elukoht alates 29.07.2024. a. Tartu Maakohus andis 31.07.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 224-7610 G.C-le otsustusõiguse hageja I elukoha määramise osas ning määras kindlaks kostja ja hagejate suhtluskorra, mille kohaselt viibivad hagejad kostja juures üldjuhul üle nädala neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni, suvevaheajal viibivad hagejad vanemate juures vahelduvalt kahe nädala kaupa ja ülejäänud vaheaegadel vaheldumisi ema G.C ja kostja juures. Määratud suhtluskorra kohaselt viibivad hagejad kostja juures 9 ööpäeva kuus kalendriaasta jooksul. Alates 2024. a augustist on mõlemad hagejad elanud ema G.C juures. Laste kasvatamise ja nende eest hoolitsemisega on tegelenud valdavalt G.C. Lastele vajalike asjade ja teenuste olemasolu tagamine ning nendega seotud kulud on olnud G.C kanda. G.C kannab laste eluaseme-, toidu-, transpordi-, huvitegevuse- ja koolikohustuse täitmisega seotud kulud. G.C ostab lastele vajalikke riideid, jalanõusid, hügieenitarbeid, ravimeid ning muid vajalikke asju ja tarvikuid. Hageja I igakuised keskmised kulud kokku on ca 682 eurot ja hageja II kulud ca 1302 eurot. Ajal, mil hagejad on elanud ema juures, ei ole kostja tasunud hagejatele nende ülalpidamiseks elatist. Hagejad taotlevad, et kohus mõistaks kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates hagi esitamisest, s.o alates 25.04.2025. a kuni hagejate täisealiseks saamiseni ning ka tagasiulatuvalt enne hagi esitamist perioodi eest 01.12.2024. a - 24.04.2025. a. Hagiavalduses taotlesid hagejad kostjalt elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel arvutatud summas, arvestades sealjuures, et hagejad viibivad kostja juures aasta jooksul üheksa ööpäeva kuus, hagejatele makstakse lapsetoetust kummalegi 80 eurot kuus ja hagejate vanusevahe on väiksem kui kolm aastat, s.o perioodi eest 01.12.2024. a kuni 31.03.2025. a hagejale I igakuine elatis 115,09 eurot ja hagejale II igakuine elatis 97,83 eurot ning alates 01.04.2025. a kuni hagejate täisealiseks saamiseni hagejale I igakuine elatis 120,70 eurot ja hagejale II igakuine elatis 102,60 eurot, mis muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse suuruse muutumisest. Menetluse käigus kitsendasid hagejad oma nõuet ja taotlevad alates 01.04.2026. a kostjalt elatise väljamõistmist kummagi hageja kasuks 150 eurot kuus. Hagejad põhjendavad, et alates 2026. aasta aprillist ei ole nad enam kostja juures viibinud ja Tartu Maakohtu 31.07.2024. a määrusega määratud hagejate ja kostja suhtluskord ei kehti enam. Olukorras, kus hagejad ei

Hagejad ei nõustu kostja seisukohaga, et Tartu Maakohtu 31.07.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-7610 määratud suhtlemise korra järgi pidid hagejad viibima kostjaga aasta jooksul keskmiselt 10 päeva kuus. Kostja on hagejate tema juures viibimise aja arvestamisel aluseks võtnud üksnes 2025. aasta, aga suhtluskorras sisalduva vaheaegade regulatsiooni kohaselt viibivad hagejad paaritu arvuga ja paariarvuga aastatel kostja juures erineva arvu ööpäevi, mis on keskmiselt 9 ööpäeva kuus. Hagejad märgivad, et tegelikkuses on nad viibinud kostja juures ka vähem aega kui suhtluskord seda ette nägi. Suhtluskorras ette nähtud kokkusaamiste ärajäämine tulenenud kostjast, kes on korduvalt hagejate emale teatanud, et talle ei sobi suhtluskorras ette nähtud ajal lastega kohtuda. Kokkusaamised on siis ära jäänud ning lastega on tegelenud ja nendega seotud kulusid kandnud, nende ema G.C. Hagejad on seisukohal, et kostja varaline seisund ei anna alust vähendada kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summade. Kostja on esile toonud, et tema igakuine netosissetulek on ca 1780,88 eurot kuus. Hagejad nõuavad kostjalt elatist kuni 223,30 eurot kuus ja seega on kostjal võimalik enda ülalpidamiseks kulutada 1557,58 eurot. Hagejad on seisukohal, et kostja varaline seisund võimaldab hagejatele miinimummääras elatist tasuda. Hagejate nõutava elatise tasumiseks ei pea kosja kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid isegi ülalpidamise andmisega ühetaoliselt, vaid kostjale jääb enda jaoks kasutamiseks oluliselt rohkem vahendeid. Kostja on esile toonud, et tema ja hagejate ema ühisvara jagamisel oli talle jääv osa ebaproportsionaalselt väike. Hagejad on seisukohal, et nende vanemate, so kostja ja G.C ühisvara jagamise lepingu tingimused ei oma käesoleva vaidluse lahendamisele tähtsust. Kostja on tema ja G.C ühisvara jagamise lepingu tingimusi kirjeldades jätnud nimetamata selle, et kõnealuse lepinguga ei jagatud mitte üksnes vara vaid ka kohustusi ning et kõik kohustused jäid G.C kanda. Ühisvara jagamise lepingu esemeks olid ka laenulepingutest tulenevad kohustused summas 108 444 eurot (kodulaenu jääk 95 541,77 eurot ja maa ostmiseks võetud väikelaenu jääk 12 901,41 eurot). Samuti arvestati kostjale ühisvara jagamisel makstava hüvitise summas kokku leppimisel sellega, et hagejate ema oli kasutanud oma lahusvara ühisvara huvides ja tal oli ühisvara jagamisel õigus nõuda selle hüvitamist. Tuues esile vaid ühisvara jagamise lepinguga jagatud asjade väärtused ning vaikides hagejate emale jäänud laenukohustustest ja muudest vara jagamist mõjutanud olulistest asjaoludest, on kostja püüdnud luua ebaõiget ettekujutust ühisvara jagamise tingimustest ja selle mõjust kostja varalisele seisundile. Hagejad märgivad, et kostja on varasemalt ise väitnud, et tema majanduslik võimekus on väga hea. Samuti on kostja väitnud, et ta on asutanud välisriigis äriühingu, millel läheb hästi. 7. juunil 2025. a, kui hagejad viibisid kostja juures, teatas kostja hagejate emale, et ostis hagejale I uue telefoni. Samuti ostis kostja hagejatele nutikellad. Hagejal I puudus seejuures vajadus uue telefoni järele. Hagejad on seisukohal, et kostja poolt selliste kulutuste tegemine on vastuolus tema väidetega selle kohta, et tal puuduvad vahendid hagejatele miinimumelatise tasumiseks. Kulutused telefonile ja nutikelladele ületasid ilmselt hagejate ühe kuu elatiste summat. Kostja väidab hagiavalduses, et tal puudub muu väärtuslik vara peale sõiduki Volvo V90. Samas on kostja hagejate emale korduvalt avaldanud, et ta ostis ühisvara jagamisel saadud hüvitise eest matkabussi ja tsikli, sealjuures matkabussi maksumusega 60 000 eurot. Kostja, väites, et talle

2-25-6414 kuulub vaid üks sõiduk, ei ole selgitanud, mis on saanud temale kuulunud matkabussist. Kui osutatud matkabuss ei kuulu enam kostjale, on kostja selle eelduslikult võõrandanud ja saanud selle eest raha, mida ta saaks kasutada laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja on esile toonud, et tal on tuvastatud osaline töövõime. Hagejad leiavad, et see ei anna käesoleval juhul alust mõista kostjalt hagejate kasuks elatist välja PKS § 101 sätestatust väiksemas määras. Kostja esitatud töölepingu kohaselt töötab kostja 0,96 koormusega. Varasemalt on kostja töötanud koormusega 1,0. See, et kostjal on tuvastatud osaline töövõime, ei ole seega tegelikkuses mõjutanud kostja töökoormust. Hagejatele teadaolevalt ei ole kostjal tuvastatud osaline töövõime takistanud kostjal jooksmas käia ega muude aktiivsete tegevustega tegelemast. Kostja poolt kohtule esitatud kutsest õppekogunemisele „SIIL 2025“ saab järeldada, et kostja tervis on piisavalt hea vastaval õppekogunemisel osalemiseks. Kostja viited sõjavigastusele ja sellele, et ta võib vajada täiendavat kirurgilist sekkumist, on tõendamata. Kostja tuginemine elatise vaidluses sellele, et tal on keskharidus, mis seab piirid tööturul konkureerimisele kõrgema kvalifikatsiooni või erioskusi nõudvates ametites, jääb hagejatele arusaamatuks. Kostja ei ole toonud esile objektiivseid asjaolusid, mis oleksid takistanud tal täiendava hariduse omandamist. See, et kostjal on keskharidus, ei anna PKS-i regulatsiooni kohaselt alust elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära. Hagejad ei nõustu kostja vastuväidetega elatise nõudele tagasiulatuvalt enne hagi esitamist. Hagejad rõhutavad, et kostja ei ole täitnud nende ülalpidamiskohustust nõuekohaselt alates 2024. aasta augustist. Hagejad nõuavad kostjalt elatist tagasiulatuvalt aga alates 2024. aasta detsembrist. Hagejate ema tegi 2024. aasta detsembris kostjale ettepaneku elatise tasumise osas kokkuleppe sõlmimiseks. Kostjal oli võimalik asuda hagejate ülalpidamiskohustust täitma ja sellega oleks saanud kostja vältida elatise võlgnevuse tekkimist. Kostja on esile toonud, et alates 2025 augusti lõpust on hageja I viibinud peamiselt kostja juures. Hagejad leiavad, et see asjaolu ei mõjuta hageja I elatise nõuet. Hageja I on alates 2025. aasta augusti lõpust viibinud kostja juures, sest kostja ei ole täitnud Tartu Maakohtu 31.07.2024. a määrust tsiviilasjas nr 2-24-7610, millega määrati kindlaks lastega suhtlemise kord. Kostja mõjutab last (hagejat I) ning kahjustab lapse ja ema suhet ning hagejate ema avalduse alusel on algatatud kohtulahendi täitmiseks täitemenetlust. Kostja poolne hageja I ja ema suhte kahjustamine oli üheks põhjuseks, miks Tartu Maakohus andis 31.07.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-7610 otsustusõiguse hageja I, U.T-ni elukoha määramise osas emale G.C-le. Maakohus märkis nimetatud lahendis muuhulgas, et „isa on oma käitumisega U.T-d emast võõrandanud ning sellega last väga oluliselt kahjustanud“. Kuna see, et hageja I on alates 2025. a augusti lõpust viibinud peamiselt kostja juures, on tulenenud kostja, mitte hagejate ema tegevusest, tuleb hagi läbivaatamisel lugeda, et hageja I on viibinud kostja juures Tartu Maakohus 31.07.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-7610 sätestatud määras.

2-25-6414 pandi kostjale pärast viimaselt välismissioonilt Estcoy-12 (Afganistanis) tagasi tulemist novembris 2012 puusaprotees. Töövõime hindamise otsuse kohaselt on kostjal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on artroosid, liigeste haigusseisundid ja deformeerivad dorsopaatiad. Kostjal on alaselja-, puusa- ja põlveliigeste koormusvalude, lihasjõudluse vähenemise ning liigesliikuvuse piirangu tõttu takistatud pikkade vahemaade läbimine, kestev staatiline kehaasendi säilitamine (seismine, istumine), kummardumine, kükitamine, hüppamine ja jooksmine. Kuigi osaline töövõimetus määrati algselt viieks aastaks, leiti, et kostja töövõime piirangud ajas aeglaselt süvenevad. Sõjavigastuse tõttu on kostjal tõenäoliselt vaja uuesti ka teise puusaga operatsioonile minna. Seega on kostja töövõime oluliselt piiratud. Kostja töötab alates 22.08.2022. a XXX õpetajana, töötasuga 1975,15 eurot kuus (bruto), mis tähendab, et kostja netopalk on 1505,12 eurot kuus. Kostjale makstakse töövõimetustoetust keskmiselt 275,76 eurot kuus. Kostjal on keskharidus, mis juba iseenesest seab piirid tööturul konkureerimisele kõrgema kvalifikatsiooni või erioskusi nõudvates ametites. Kui lisada siia veel töövõime piiratus, kitsenevad kostjale sobivate töökohtade valikud veelgi. Kostja osaline töövõime ja selle aluseks olev tervisehäire takistavad tal suurema sissetuleku teenimist. Kostja igakuised kohustused ühes kuus kokku on keskmiselt 1135,78 eurot, sh üür summas 510 eurot kuus, autolaen summas 306,32 eurot, telefoni/TV kulu keskmiselt 121,39 eurot, korteriühistu arved keskmiselt 171,06 eurot ja elektri kulu keskmiselt 27,01 eurot. Täiendavalt kulub kostjal igakuiselt vahendeid sõiduki hooldamiseks ning kütusele. Kasvõi ainuüksi mai 2025 kulus kostjal auto remondile 634 eurot. Pärast kõikide kohustuste tasumist jääb kostjale igakuiselt elamiseks, sh toidule, hügieenitarvetele, riietele ja jalanõudele, keskmiselt üksnes 645,10 eurot. Selle summaga peavad saama kaetud ka laste vajadused, mil lapsed kostjaga veedavad (keskmiselt 10 päeva kuus). Kostja praegune tööleping on tähtajaline ja kehtib üksnes kuni 31.08.2026. a. Kuna kostjal puudub sellel ametikohal töötamiseks seadusega nõutav erialane kõrgharidus, on lepingu pikendamine äärmiselt ebakindel. Stabiilse tulevikusissetuleku puudumise tõttu käib hagejate nõutud elatis kostjale ilmselgelt üle jõu ning ohustab otseselt tema elementaarset toimetulekut. Kolmandaks on kostja seisukohal, et hagejate ülalpidamise ulatuse määramisel tuleb kõrvale kalduda vanemate kohususte võrdsuse põhimõttest, sest hagejate ema varaline seisund oluliselt parem kui kostjal ja seetõttu peab ema hagejaid ülal pidama suuremas ulatuses. Vanemate lahkuminekul sõlmisid vanemad ühisvara jagamise lepingu, mille kohaselt jäi hagejate emale Kambja vallas Räni alevikus XXX asuv korteriomand, väärtusega 180 000 eurot, sh kõik korteris olevad mööbli-, sisustus- ja kodutehnikaesemed, samuti mootorratas, väärtusega 2500 eurot, ja mootorpaat, väärtusega 10 000 eurot. Seejuures jäi ühisvara jagamisel kostjale üksnes sõiduk VOLVO XC70, mille hinnanguline väärtus lepingu sõlmimise hetkel oli 9000 eurot. Hagejate ema tasus seoses lepingu sõlmimisega ja selle alusel tema poolt ühisvara jagamisel enamsaadu arvel kostjale üksnes 25 000 eurot. Võttes arvesse, et lepingu esemeks olnud esemete väärtused olid hinnanguliselt kokku 201 500 eurot, jäi kostja osa selgelt ebaproportsionaalselt väikseks. Samas loobus kostja oma õigusest suuremale hüvitisele üksnes laste heaolu ja stabiilsuse huvides, et vältida pikaajalist vaidlust pärast vanemate lahkuminekut. Kui hagejate vanemad oleksid lahutusel vara pooleks jaganud, oleks kostjal olnud selle raha eest võimalik endale kinnisasi soetada, kuid arvestades laste heaolu, kolis kostja üürikorterisse. Kostjal puudub muu väärtuslik vara peale eelpool viidatud sõiduki. Kostja leiab ka, et tagasiulatuvalt puudub üldse hagejatel õigus kostjalt elatist nõuda. Tagasiulatuvalt elatist nõutaval perioodil toimis hagejate elukorraldus Tartu Maakohtu määruse tsiviilasjas nr 2-24-7610 alusel. Hagejad viibisid regulaarselt ja tihedalt kostja juures (graafiku alusel üle nädala neljapäevast pühapäevani ning koolivaheaegadel pooleks), kus kostja tagas neile vahetult igapäevase ülalpidamise (toit, eluase, transport, meelelahutus). Seega olid laste vajadused sel perioodil täielikult kaetud ja tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt ei teeniks hagejate huve, vaid tooks kaasa hagejate ema põhjendamatu rikastumise kostja arvel.

4.2.PKS § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist. PKS § 100 lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. PKS § 100 lg 2 näeb ette, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Alates 01.01.2022. a jõustunud PKS § 101 lg 1 näeb ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Lõike 3 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Lõike 4 järgi lisandub indekseeritud baassummale iga aasta 1. aprillil kolm protsenti eelneva kalendriaasta keskmisest brutokuupalgast. Lõige 5 näeb ette, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused saab rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi laste vahel. Lõike 6 kohaselt, kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Lõike 7 järgi vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes, v.a mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on

4.3.Poolte vahel on vaidlus PKS § 101 alusel elatise arvutamise üle, nimelt hagejate kostja juures viibimise aja üle, mida elatise arvutamisel aluseks tuleb võtta. Tartu Maakohtu 31.07.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-7610 (dtl 14-26) määrati kindlaks kostja ja hagejate suhtlemise kord selliselt, et üldjuhul viibivad hagejad kostja juures paarisarvuga nädalatel neljapäeval alates koolipäeva või trenni lõppemisest (või alates kella 19.00, kui kooli või trenni ei ole) kuni pühapäeval kella 19.00, suvevaheajal viibivad hagejad kummagi vanema juures vaheldumisi kahe nädala kaupa ning muudel vaheaegadel vaheldumisi kummagi vanema juures, sh paaritu arvuga õppeaastal ema juures ning paarisarvuga õppeaastal kostja juures. Vaidlust ei ole selle üle, et eelnimetatud määrus jõustu 04.09.2024. a ja kehtis kuni 02.04.2026. a, mil Tartu Maakohtu määrusega otsustati 31.07.2024. a kohtumäärusega kindlaksmääratud korra järgi kostja suhtlemisõiguse teostamine lõpetada. Poolte esitatust nähtuvalt toimis Tartu Maakohtu 31.07.2024. a määrusega määratud kostja hagejatega suhtlemise korda kuni 2025. aasta augustini. Kostja väitel keeldus hageja I 10.08.2025.a vastavalt suhtluskorrale ema juurde minemast ja oli püsivalt alates 10.08.2025. a kuni 31.03.2026.a kostja juures. Hagejad ei ole seda vaidlustanud, kuid hagejate väitel oli see tingitud kostjast, sest kostja ei täitnud kohtumäärust lapsega suhtlemise korra, samuti emale lapse elukoha määramise osas otsustusõiguse andmise osas. Hagejate ema G.C ei ole nõustunud sellega, et hageja I elab kostja juures ja tema avalduse alusel on algatatud täitemenetlus kohtulahendi täitmiseks. Riigikohus on avaldanud seisukohta (RKTKo 29.10.2025. a nr 2-21-16454, p-d 16-18), et kui lapse ja vanema suhtluskorda reguleerib kohtulahend või vanemate kokkulepe, eeldatakse, et laps viibib lahuselava vanema juures suhtluskorda reguleerivas kohtulahendis või kokkuleppes märgitud ulatuses. Kui aga tegelik elukorraldus ei vasta kohtulahendis või kokkuleppes toodule, on sellele mittevastavusele tugineda soovival vanemal võimalik asjaolusid ja tõendeid esitades see eeldus ümber lükata. Kui suhtluskorra mittejärgimine on tingitud lahuselava (elatist tasuma kohustatud) vanema enda käitumisest, ei tule PKS § 101 lg 6 alusel elatist vähendada kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrale tuginedes, vaid elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda laste tegelikust ja lähitulevikus mõistlikult prognoositavast

2-25-6414 elukorraldusest. Arvestades siinkohal ka eelviidatud Riigikohtu suuniseid, leiab kohus, et olukorras, kus kostja ise on rikkunud jõustunud kohtumäärust, millega anti hagejate emale üle otsustusõigus laste elukoha määramise osas ning määrati kindlaks kostja ja hagejate suhtlemise kord, tuleb PKS § 101 lg 6 järgi elatise vähendamisel lähtuda kohtumäärusega määratud suhtlemise korrast. Kohus nõustub hagejatega, et Tartu Maakohtu 31.07.2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-7610 määratud suhtlemise korra järgi, mille kohaselt viibivad hagejad kostja juures üldjuhul paarisarvuga nädalatel neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni ja suvevaheajal viibivad kummagi vanema juures vaheldumisi kahe nädala kaupa ning muudel vaheaegadel vaheldumisi kummagi vanema juures, viibivad hagejad kostja juures aasta jooksul keskmiselt 9 ööpäeva kuus. Kohtumäärus suhtlemise korra kohta kehtis alates 04.09.2024. a kuni 02.04.2026. a. Seega lähtub kohus hagejatele perioodil alates 01.12.2024.a kuni 01.04.2026. a PKS § 101 alusel elatise arvutamisel sellest, et hagejad viibisid kostja juures aasta jooksul keskmiselt 9 ööpäeva kuus. Alates 02.04.2026. a ei ole kohtumäärusega määratud kostja ja hagejate suhtlemise kord kehtiv. Samas on jätkuvalt kehtiv Tartu Maakohtu 31.07.2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-24-7610 osas, millega anti hagejate emale otsustusõigus laste elukoha määramise osas. Kuna kostja on vastavat kohtumäärust rikkunud ja hageja I on viibinud kostja juures kostja käitumisest tulenevalt, siis leiab kohus, et alates 2026. aasta aprillist hagejatele PKS § 101 alusel elatise arvutamisel elatist sama paragrahvi lg 6 järgi vähendada ei tule. Hageja II osas ei ole kostja ka tõendanud, et alates 2026. aasta aprillist hageja II üldse tema juures viibib. Võttes arvesse, et perioodil alates 01.12.2024. a kuni 2026. aasta aprillini viibisid hagejad kostja juures aasta jooksul keskmiselt 9 ööpäeva kuus ja alates 2026. aasta aprillist viibivad hagejad kostja juures vähem kui seitse ööpäeva kuus, samuti seda, et hagejatele makstakse lapsetoetust, mis vastavalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg-le 3 on pere esimese ja teise lapse kohta 80 eurot kuus, ja arvestades ka seda, et hagejate vanusevahe on väiksem kui kolm aastat, siis kujuneb PKS § 101 alusel arvutatud igakuine elatis hagejatele hagis nõutaval perioodil järgnevalt: Alates 01.12.2024. a kuni 31.03.2025. a: Hagejale I – 115,09 eurot ((baassumma 272,76 eurot + 54,96 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast – 1832 * 0,3) - 40 (50% lapsetoetusest – 80/2)=287,72 x 0,4 (9 päeva * 100%/15 päeva=60%)); Hagejale II – 97,83 eurot ((baassumma 272,76 eurot + 54,96 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast – 1832 * 0,3) - 40 (50% lapsetoetusest – 80/2)=287,72 x 0,4 (9 päeva * 100%/15 päeva=60%) = 115,09 x 0,85 (vanusevahe esimese lapsega on väiksem kui 3 aastat, mistõttu laps saab elatist 15% vähem); Alates 01.04.2025. a kuni 31.03.2026. a: Hagejale I – 120,70 eurot ((baassumma 282,31 eurot + 59,43 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast – 1981 * 0,3) - 40 (50% lapsetoetusest – 80/2)=301,74 x 0,4 (9 päeva * 100%/15 päeva=60%)); Hagejale II – 102,60 eurot ((baassumma 282,31 eurot + 59,43 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast – 1981 * 0,3) - 40 (50% lapsetoetusest – 80/2)=301,74 x 0,4 (9 päeva * 100%/15 päeva=60%) = 120,70 x 0,85 (vanusevahe esimese lapsega on väiksem kui 3 aastat, mistõttu laps saab elatist 15% vähem); Alates 01.04.2026. a kuni 31.03.2027. a Hagejale I – 318,62 eurot ((baassumma 295,86 eurot + 62,76 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast – 2092 * 0,3) - 40 (50% lapsetoetusest – 80/2)); Hagejale II – 270,83 eurot ((baassumma 295,86 eurot + 62,76 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast – 2092 * 0,3) - 40 (50% lapsetoetusest – 80/2)=318,62 x 0,85 (vanusevahe esimese lapsega on väiksem kui 3 aastat, mistõttu laps saab elatist 15% vähem). Hagejad nõuavad kostjalt elatist tagasiulatuvalt enne hagi esitamist alates 01.12.2024. a kuni

4.4.Nii nagu kohus sellele eespool viitas, siis nõudes elatist seaduse alusel arvutatud miinimumsumma ulatuses, ei pea hagejad oma vajadusi tõendama, sest saab eeldada, et lapse vajadusteks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis, aga elatise vähendamiseks peab kostja tõendama, et esineb PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuv põhjus. Kohus leiab, et kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et esineks mõjuv põhjus, mis annaks alust temalt elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 alusel arvutatud summa. Kostja tugineb elatise vähendamist taotledes sellele, et tal on osaline töövõime ja oma varalisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline nõutud ulatuses elatist maksma, samuti sellele, et hagejate teise vanema varaline seisund on oluliselt parem kui kostja oma. Kostja on esitanud tõendina Eesti Töötukassa otsuse (dtl 57-58), mis tõendab, et kostjal on tuvastatud osaline töövõime kestusega 30.04.2022. a kuni 29.04.2027. a. Otsuse kohaselt on kostjal tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ja lihasjõudluse vähenemise ning liigesliikuvuse piirangu tõttu takistatud pikkade vahemaade läbimine, kestev staatiline kehaasendi säilitamine (seismine, istumine), kummardumine, kükitamine, hüppamine ja jooksmine. Kostja on esitanud tõendina tema ja XXX i vahel 22.08.2022. a sõlmitud töölepingu ja selle lisa (dtl 53-56). Töölepingu kohaselt on kostja 22.08.2022. a asunud tööle XXX õpetaja ametikohale alguses täiskoormusega ja alates 01.01.2025. a on töölepingut muudetud selliselt, et kostja töötab õpetajana 0,96 koormusega. Alates 01.01.2025. a on kostja töötasu kokku 1975,15 eurot (brutotasu) kuus. Kostja on esitanud veel oma pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et Eesti Töötukassa on maksnud temale perioodil 2024 detsember kuni 2025 aprill töövõimetoetust keskmiselt 275,76 eurot kuus. Kohus leiab, et see asjaolu iseenesest, et kostjal on tuvastatud osaline töövõime, elatise vähendamiseks alla seaduse alusel arvutatud summa alust ei anna. Kostja töövõime on piiratud osaliselt üksnes liikumise valdkonnas ja kostja esitatud tõendid tõendavad, et kostja töötab 0,96 koormusega ja saab teenida sissetulekut õpetajana. Kostja ise on esile toonud, et tema keskmine netosissetulek ühes kuus on 1780,88 eurot, sh neto töötasu 1505,12 eurot ja töövõimetoetus keskmiselt 275,76 eurot. Kohus leiab, et arvestades kostja sissetuleku suurust on ta võimeline maksma hagejatele elatist seaduse alusel arvutatud miinimumsummas. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt nt RKTKo 09.06.2017. a nr 3-2-1-35-17, p 21.4), et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Arvestades hagejate nõutava elatise suurust, s.o kokku kuni 300 eurot kuus, jääb kostjale tema

2-25-6414 sissetulekust enda vajaduste katmiseks 1480,88 eurot (1780,88-300), mis proportsioonis on ligikaudu kuus korda suurem summa kui on kahe lapse ülalpidamiseks makstav elatis kokku. Kostja on välja toonud, et tema igakuised kohustused on keskmiselt 1135,78 eurot. Kui ka see summa lahutada kostja sissetulekust (1780,88-1135,78=645,10), siis jääb kostjale ikkagi piisavalt rahalisi vahendeid, et maksta hagejatele elatist (kokku kuni 300 eurot kuus) ning jääb veel ülegi rahasumma, mis on suurem, kui hagejatele makstav elatis. Seega ei saa kohtu hinnangul järeldada, et nõutavas summas elatise maksmisel kannataks kostja enda tavaline ülalpidamine. Kohus leiab, et kuna hagejad nõuavad kostjalt elatist seaduse alusel arvutatud miinimumi piires, siis on siinkohal asjakohatud kostja väited selle kohta, et hagejate teise vanema varanduslik seisund on oluliselt parem kui tema oma, sh selle kohta, et ühisvara jagamisel sai hagejate ema väidetavalt suuremas väärtuses vara kui kostja. Nii on ka Riigikohus leidnud (vt nt RKTKo 17.01.2018. a nr 2-16-135, p 16.2), et ainuüksi vanemate sissetulekute suur ebavõrdsus ei saa olla PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuvaks põhjuseks elatise väljamõistmiseks miinimummäärast väiksemas ulatuses. PKS § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kui vanemalt nõutakse elatist seadusega ettenähtud miinimumsummas, siis saab eeldada, et lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab kandma poole. Arvestades ka eelnimetatud Riigikohtu seisukohta, on kohus seisukohal, et kuna hagejad nõuavad kostjalt elatist seaduse alusel arvutatud miinimumsumma ulatuses, siis ei ole alust määrata vanemate ülalpidamiskohustust PKS § 105 lg 3 teise lause kohaselt võrdeliselt kummagi sissetuleku ja varalise seisundiga ning tuleb lähtuda eeldusest, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab kandma poole. Seetõttu ei hinda kohus ka eraldi hagejate ema varalist seisundit. Kohus leiab, et kostja vastuväited temalt tagasiulatuvalt nõutava elatise kohta ei ole põhjendatud. Tulenevalt PKS § 102 lg-st 2 ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Riigikohus on selgitanud (vt nt RKTKo 27.10.2021. a nr 2-19-18082, p 13), et PKS § 108 alusel vanemalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb arvestada, et erisätete puudumise tõttu tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii laste toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kostja ei ole tõendanud, et muu hulgas tagasiulatuvalt nõutaval perioodil, s.o 01.12.2024. a kuni 24.04.2025. a oleks esinenud mingi PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuv põhjus, mis annaks alust vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud summa.