Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. november 2024, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-14170 Maaelu Edendamise Sihtasutuse hagi Peeter Kroonbergi ja Priit Kroonbergi vastu 50 000 euro saamiseks
Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
50 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2024 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
Peeter Kroonbergi ja Priit Kroonbergi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
28.oktoobri 2024. a kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Maaelu Edendamise Sihtasutus (registrikood 90000245), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Kostjad (apellandid) Peeter Kroonberg (isikukood XXXXXXXXXXXX) ja Priit Kroonberg (isikukood XXXXXXXXXXXX), kostjate esindajad vandeadvokaadid Kristiina Lee ja Rait Sarjas
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2024. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud Peeter Kroonbergi ja Priit Kroonbergi kanda.
4.Määrata kindlaks Maaelu Edendamise Sihtasutuse apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude (esindajakulu) suurus ning mõista Peeter Kroonbergilt ja Priit Kroonbergilt solidaarselt Maaelu Edendamise Sihtasutuse kausks menetluskulude katteks välja 1470 eurot.
5.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Peeter Kroonbergil ja Priit Kroonbergil tasuda Maaelu Edendamise Sihtasutusele viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Maaelu Edendamise Sihtasutus (hageja) esitas 9. septembril 2021 Tartu Maakohtule hagi Peeter Kroonbergi (kostja I) ja Priit Kroonbergi (kostja II) vastu. Hageja palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 50 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Foorum Puit OÜ (pankrotis) (võlgnik) aastatel 2015 ja 2017 neli erinevat laenulepingut - 106L15, 107L15, 4L17 ja 32L17. Laenulepingute alusel laenas hageja võlgnikule kokku 660 000 eurot. Hageja ja kostja I sõlmisid 2017. aastal käenduslepingu nr 1K17 ning hageja ja kostja II käenduslepingu nr 2K17. Käenduslepingud nr 1K17 ja nr 2K17 sõlmiti laenulepingust nr 4L17 tuleneda võivate hageja nõuete tagamiseks võlgniku vastu. Võlgniku taotlusel liideti 2018. aastal neli laenulepingut kokku ühte laenulepingusse nr 106L15 lisa 3 (laenulepingu lisa 3). Laenulepingu lisa 3 järgi kohustus võlgnik maksegraafiku alusel tagastama hagejale laenu põhiosa ja maksma intresse. 2018. aastal sõlmisid hageja ja kostja I ka käenduslepingu 1K17 lisa nr 1 ning hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu 2K17 lisa nr 1. Käenduslepingute lisadega asusid käendajad käendama laenulepingu lisast 3 tuleneda võivaid hageja nõudeid võlgniku vastu. Käendajad vastutavad võlgniku nõuete täitmise eest solidaarselt maksimaalselt 50 000 euro ulatuses. Kostja I ja kostja II olid erinevatel ajavahemikel võlgniku juhatuse liikmed ning kostja II on võlgniku ainuosanik. Kostja II oli võlgniku juhatuse liige esimeste käenduslepingute allkirjastamise ajal (2017) ja kostja I oli juhatuse liige käenduslepingute lisade allkirjastamise ajal (2018).
Võlgnik rikkus laenulepingu lisa 3, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles 26. septembrist 2018. Hageja palus võlgnikul 26. septembriks 2018 tagastada laenulepingujärgne võlg 650 319 eurot 88 senti, kuid võlgnik seda ei teinud. Tartu Maakohus kuulutas võlgniku pankroti välja 11. detsembril 2019. Hageja nõue oli selleks ajaks juba 711 884 eurot. 2021. aasta augustis müüs võlgniku pankrotihaldur 311 000 euroga võlgniku kinnistu ja vallasvara, mis tagasid ka hageja nõuet. Eelnevast tulenevalt esineb suur tõenäosus, et hagejale laekub võlgniku pankrotimenetlusest laenulepingu lisast 3 tuleneva nõude katteks ca 280 000 eurot. Hageja nõue jääb seega rahuldamata ligikaudu 430 000 euro ulatuses. Hageja nõue on suunatud sellele, et kostjad käendajatena täidaks põhivõlgniku lepingust tuleneva kohustuse. VÕS § 145 lg-te 1, 2 ja § 150 kohaselt vastutavad võlgnik ja kostjad hageja ees solidaarselt ning täies ulatuses (s.o ka kohustuse rikkumises tulenevate tagajärgede, ka viivise maksmise eest). Kostjate vastutus on käenduslepingute p 2 järgi piiratud 50 000 euroga. Hageja laenulepingu lisast 3 tulenev nõue võlgniku vastu oli pankroti väljakuulutamise aja seisuga 711 884 eurot. Hageja nõue ei ole pärast seda vähenenud, vaid hagi esitamise aja seisuga suurenenud viivise võrra, sest laen on jätkuvalt hagejale tagastamata. Seega on nõue võlgniku vastu kordades suurem võrreldes käendajate vastutuse ulatusega ning käendajate vastu esitatud nõude suurusega. Hageja ei nõustunud, et kostjad on käenduslepingutest 22. juunil 2018 kehtivalt taganenud. Taganemise avalduses ei ole toodud esile hageja rikkumisi. Kostjad on esitanud 12. oktoobril 2018 käenduslepingute tühistamise avalduse, ent see avaldus on esitatud ajal, mil käenduskohustused olid muutunud juba sissenõutavaks. Kostjad käsitlevad tehingu tühistamise alusena nii eksimust kui ka pettust, kuid mõlemad alused on asjaoludega täielikult sisustamata. Hageja on seisukohal, et laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018, sest selleks ajaks olid kõik kokku lepitud tingimused täidetud. Tartu Ringkonnakohtu jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-18-19030 on tuvastatud, et laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018 ning hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud alates 26. septembrist 2018. Tsiviilasjas nr 2-21-19197 tuvastati, et laenulepingu lisa 3 ei ole iseseisev leping.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostjad leidsid, et hageja nõue kostjate vastu on aegunud. Kostjad esitasid käenduslepingutest taganemise avalduse esmalt 22. juunil 2018 ning seejärel ka 12. oktoobril 2018. Kostjad on taganemisavalduses välja toonud olulise lepingurikkumise. 22. juunil 2018 esitatud taganemisavaldus kehtib. Laenulepingu lisa 3 ei kehti. Hageja esitatud 26. septembri 2018 ülesütlemise avaldus on tühine, sest puudus kehtiv leping, mida üles öelda. Kostjad mõistsid lepinguid sõlmides, et vastutavad laenulepingu nr 4L17 täitmise eest käendajatena hageja ees kahe peale kokku kogusummas 50 000 eurot. 30. aprilli 2018. a käsikirjaliselt allkirjastatud käenduslepingute lisade 1 kohaselt on käendajate tagatav võlaõiguslik nõue laenulepingu lisa 3, mille alusel on laenusumma kokku 636 962 eurot 51 senti. Samas ei nähtu käenduslepingute lisadest, mis on saanud 11. jaanuari 2017. a laenulepingust nr 4L17, mille käendamises oli kokku lepitud käenduslepingutes – kas vastav laenuleping kehtib, kas seda on muudetud, lõpetatud. Nimetatu omab tähendust käenduslepingute põhitingimuste p 4 hindamisel. Kostjatele ei ole arusaadav, kas dokument "LAENULEPING nr 106L15 lisa 3" on hageja arvates lepingu lisa või eraldiseisev leping. Kostjate hinnangul on see iseseisev leping. Teistes
kohtuasjades tuvastatu ei ole kostjatele siduv, sest nad ei olnud kohtuvaidluste poolteks. Tõendamata on laenulepingu lisa nr 3 ülesütlemisavalduse kättetoimetamine käendajatele. Laenulepingu lisast nr 3 ei nähtu, et selle täitmise tagamiseks oleksid antud käendused. Kostjatele ei ole arusaadav, et kui muutmist vajasid käenduslepingud, siis miks ei olnud vajalik muuta ülejäänud tagatiskokkuleppeid (kuigi lisa 3 selle kohustuse sätestas) või vastupidi, kui ülejäänud tagatiskokkuleppeid ei olnud vajalik muuta, siis miks oli vajalik sõlmida uued käenduslepingud kostjatega. Kostjad on kirjeldanud käenduslepingute lisade allkirjastamise asjaolusid 30. aprilli 2018 kokkusaamisel hagejaga, millised viitavad pettusele, kostjate eksimusse viimisele. Tühistamise avalduses on kostjad viidanud 30. aprilli 2018 kohtumisele, kus kostjaid peteti ja eksitati. Kuna tühistamise avaldus on esitatud hagejale kui tehingu teisele poolele 12. oktoobril 2018, on täidetud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja nõue. Hageja on kostjaid eksitanud käenduse ulatuse osas. Hageja mõjutas kostjaid käenduslepingute lisasid allkirjastama väitega, et käenduslepingute lisadeta ei ole võlgnikul võimalik taotleda hagejalt täiendavat rahastust, garantiid. Hagejal oli kostjate suhtes jõupositsioon ja ta survestas kostjaid käenduslepingu lisasid allkirjastama.
3.Maakohus jättis 11. jaanuari 2023 vaheotsusega kostjate aegumise vastuväite rahuldamata.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 50 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 3725 eurot koos lisanduva viivisega. Maakohus tuvastas, et hagejal on võlgniku pankrotimenetluses tehtavate väljamakset arvestades saamata veel 439 254 eurot 25 senti. Samuti viitas maakohus, et pooled vaidlevad, kas laenulepingu lisa 3 on iseseisev leping ja kas see kehtib, ning millist laenulepingut käendasid kostjad ning kas kostjad on 22. juunil 2018 kehtivalt käenduslepingute lisadest taganenud või 12. oktoobril 2018 need tühistanud. Maakohus leidis, et laenulepingu lisa 3 ei ole iseseisev leping. Laenulepingute koondamine ühtsesse lepingudokumenti ja tähtaja pikendamine toimus laenusaaja enda taotlusel. Võlgniku laenutaotluse järgi oli võlgniku sooviks neli juba olemasolevat kohustust refinantseerida ühe lepingudokumendiga selliselt, et ta saab maksepuhkuse ning senine võlgnevus ajatatakse pikema aja peale. Taotluse on allkirjastanud kostja II. Lepingupooled sõlmisid 27. detsembri 2017 koostamiskuupäevaga ja Madis Reinupi poolt 28. detsembril 2017 ning kostja II poolt 3. jaanuaril 2018 allkirjastatud laenulepingu lisa 3. Kui laenusaaja (võlgniku) seaduslik esindaja allkirjastas lepingu ja edastas selle hagejale kui laenuandjale, on kahtlusteta selge, et selliselt avaldasid lepingupooled äratuntavat tahet laenulepingu sõlmimiseks (VÕS § 9 lg 1). Hageja ja võlgnik on laenulepingu lisas 3 leppinud kokku nelja varasema laenulepingu (nr 106L15, 107L15, 4L17 ja 32L17) sisulise liitmise, vormistades selle kõige suuremamahulisema laenulepingu nr 106L15 lisana. Pooled leppisid mh kokku, et ülejäänud kolm laenulepingut (107L15 ja selle lisa, 4L17, 32L17) kuuluvad lõpetamisele ja edasi täidetakse ühtset laenu nr 106L15 lisa nr 3. Laenulepingu lisas 3 sisaldub kogu laenulepingu nr 106L15 laenujääk 371 065 eurot 28 senti ja teiste tasumata laenude jäägid. Samuti nähtub laenulepingu lisast 3, et lepingupooled leppisid kokku kõikide tagastamata laenude maksmise tingimustes ehk et laenujäägid summeeriti ja võimaldati laenusaajale tähtaja pikendamist. Hageja on esile toonud, et laenulepingu lisa 3 alusel ei antud laenusaajale täiendavat laenu ning sellega koondati lihtsalt kokku neli erinevat laenujääki ja kokkuleppeliselt on teiste laenude jääkide võrra suurendatud laenulepingu nr 106L15 laenusummat.
Pooled ei vaidle, et laenulepingu lisa 3 sisaldas edasilükkavaid tingimusi, mille kohaselt oli selle jõustumise eeldusteks mõlema poole allkirjad, lepingu p-s 1.5 nimetatud tagatise seadmine ning lepingu p-s 1.6.3 märgitud intresside tasumine (laenulepingu p 1.8.8). Hageja on tõendanud lepingu kehtivust kinnistutele hüpoteegi seadmise lepingute ja kinnistusraamatu väljavõtetega; võlgniku osa pandilepingu ja EVK väljavõttega; kommertspandi seadmise lepingu ja äriregistri väljavõttega; maksekorraldusega 27. detsembrist 2017, millega võlgnik tasus laenulepingu lisa 3 p-s 1.6.3 nimetatud intressid, et leping saaks lepingu p 1.8.8. järgi kehtima hakata; kostja I omakäeliselt allkirjastatud laenulepingu lisa 3 maksegraafikuga, mis on allkirjastatud 30. aprillil 2018 toimunud kohtumisel, kus lepiti kokku, et võlgnik hakkab uut graafikut täitma alates 30. aprillist 2018; maksekorraldusega 2018. aasta maikuust, millega võlgnik maksis hagejale laenulepingu lisa 3 maksegraafiku alusel ehk asus täitma uut laenugraafikut; 30. aprilli 2018 kohtumise protokolliga, mille raames allkirjastasid mõlemad kostja käenduslepingud ja kus samuti allkirjastati laenulepingu lisa 3 maksegraafik. Maakohus nõustus hagejaga, et vaidlusalune laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018, sest selleks ajaks olid kõik nimetatud tingimused täidetud – laenulepingul olid mõlema poole allkirjad 3. jaanuariks 2018, lepingu p-s 1.6.3 intressid tasuti tähtaegselt ning käenduslepingud allkirjastati 30. aprillil 2018. Kohtule esitatud 30. aprilli 2018. a koosoleku protokollist nähtub, et võlgniku esindajad tegid ettepaneku teha täiesti uus laenuleping, millega lõpetataks vanad lepingud, kuna praeguseks on kogunenud liiga palju lepingu lisasid. Hageja esindaja Katrin Tamre selgitas, et see ei ole vajalik, kuna uues lepingus on punkt, millega lõpetatakse eelmised lepingud. Samuti nähtub samast koosoleku protokollist, et 30. aprilli 2018. a kohtumisel leppisid pooled kokku, et alates 30. aprillist 2018 lähtutakse laenulepingu lisast 3. 30. aprilli 2018. a kohtumise lindistus ei anna alust hinnata poolte tahteavaldusi teistmoodi.
30.aprilli 2018. a kohtumisel sai käenduslepingute allkirjastamisega täidetud laenulepingu jõustumiseks vajalik viimane tingimus laenulepingu p 1.8.8 kohaselt, sest seatud said kõik laenulepingu punktis 1.5 nimetatud tagatised. Lisaks andis võlgnik 30. aprillil 2018 käsikirjalise kinnituse, et laenulepingu juures olnud maksegraafikut hakatakse täitma alates
30.aprillist 2018 ning võlgnik teeb esimese maksegraafiku järgse makse 30. aprillil 2018. Võlgnik on nimetatud makse teinud. Seega on ilmne võlgnikust lepingupoole tahe end lepinguga siduda ja see kinnitab võlgniku tahet laenulepingut sõlmida just 27. detsembri 2017. a koostamiskuupäevaga lepinguprojekti alusel. Kuna 30. aprillil 2018 on võlgnik allkirjaga kinnitanud maksegraafiku, mis kattub 27. detsembril 2017 koostatud maksegraafikuga, on kohtu hinnangul ainuvõimalik tõlgendus, et võlgnik soovis end 30. aprillil 2018 siduda 27. detsembril 2017 koostatud maksegraafikuga, ehk vaidlusaluse laenulepingu lisaga 3. Hageja on laenulepingu lisa 3 kehtivalt üles öelnud alates 26. septembrist 2018. Kostjad ei ole esile toonud, et võlgnik täitis oma kohustusi kohaselt ja et hageja ei võinud laenulepingu lisa 3 üles öelda. Hageja tugineb nõudes kostjatega sõlmitud käenduslepingutele nr 1K17 lisa 1 ja 2K17 lisa 1, mille alusel vastutavad kostjad hageja ees solidaarselt võlgnikuga sõlmitud laenulepingu lisast 3 tuleneva laenu, intresside ja viivitusintresside maksmise kohustuse täitmise eest. Maakohus leidis, et laenulepingu lisa 3 kehtib kostjate kui käendajate suhtes ning hagejal on õigus nõuda käenduslepingutest ja laenulepingu lisas 3 täpsustatud käenduskohustuse täitmist. Tegemist on tarbijakäenduslepingutega ning need ei ole tühised (VÕS § 143 lg-d 1 ja 2). Maakohus mõistab võlgniku taotlust selliselt, et laenulepingu lisas 3 varasemate laenude refinantseerimise kokkuleppe tagamiseks on võlgnik ise kinnitanud, et pakub tagatisena
käenduslepinguid. Kohtule ei ole teada, et mingid muud hageja ja võlgniku vahel kokku lepitud tagatised oleksid allkirjastatud lepingutes kajastatud. Hageja on edastanud viidatud käenduslepingute lisad kostjatele 27. detsembril 2017. Kostja I saatis hagejale 3. jaanuaril 2018 e-kirja põhjendustega, miks võlgniku esindajad ei ole nõus allkirjastama laenulepingu lisa 3. Samal päeval vastas hageja analüütik Lea Kirsipuu e-kirjaga kostjale I, milles mh selgitas käenduslepingute lisadest tuleneva käendajate vastutuse sisu ja ulatust. Maakohtule esitatust nähtub, et kostjad on 30. aprillil 2018 allkirjastanud samal päeval toimunud kohtumisel käendajatena samad käenduslepingute lisad, mis saadeti neile
27.detsembril 2017 hageja analüütik Lea Kirsipuu ja kes saatis 3. jaanuaril 2018 e-kirja. Seega on kostjatel olnud alates 2017. aasta detsembrist teada, et neil tuleb tagada käendusega võlgniku kohustust. 30. aprilli 2018. a protokollist nähtub, et kostja I ei ole nõus käendusega põhjusel, et ta arvas, et eelmises lepingus käendasid käendajad laenulepingut 50 000 euro ulatuses solidaarselt, aga uues lepingus kumbki 100 000 euroga. Hageja esindaja selgitas aga, et uues käenduslepingus on käendajate solidaarse vastutuse piirmääraks 50 000 eurot. Tõsi on see, et kostjate esitatud 30. aprilli 2018. a hageja ja võlgniku kohtumise lindistuse järgi olid kostjad käenduskohustuse suhtes vastumeelsed, kuid nende seisukohad ei olnud läbivalt jäigad ning kohtumisel kostjad siiski käenduskohustusega nõustusid. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et käendajad olid erinevatel ajavahemikel võlgniku juhatuse liikmed ning kostja II oli võlgniku ainuosanik, siis said käendajad kontrollida võlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Kostjad ei ole võlgnikuga seotud TsÜS § 86 lg 1 tähenduses isiklikes suhetes (nagu perekonnaliige või koos elav isik, sugulane), vaid nende seos äriühinguga on majanduslik. Järelikult ei saa kostjaid pidada olevat erilises isiklikus sõltuvussuhtes võlgnikuga, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada võlgnikku. Kostjate soov oli majanduslik otsustus ning tingitud huvist äriühingu kohustusi täita. Seetõttu ei ole kostjate käenduskohustus vastuolus heade kommetega. Kostjad on seisukohal, et nad on 22. juunil 2018 käenduslepingust kehtivalt taganenud. Maakohus leidis, et kostjad ei ole hagejale esitatud lepingust taganemise avalduses ühtegi olulise lepingurikkumise alust välja toonud ega ka põhistanud (VÕS § 116). Kostjad on esitanud üksnes abstraktseid süüdistusi hageja suunas: korruptsioon, kelmus, väljapressimine jne. Taganemise avalduses ei ole toodud esile hageja rikkumisi, veel vähem olulisi rikkumisi, mistõttu ei saa kuidagi järeldada, et taganemine oleks põhjendatud ja õiguspärane. Maakohus leidis, et kostjatel puudus alus käenduslepingutest taganeda. Maakohus viitas, et kuna laenulepingu lisa 3 on kehtiv ja hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud 26. septembrist 2018, siis on kostjad taganemisavalduse esitanud hilinemisega. Tühistamise avalduses heidavad kostjad ette, et neile on loodud ebaõige ettekujutus sellest, kas kaaskäendajad peavad vastutama solidaarselt 50 000 euro ulatuses või peavad mõlemad käendajad vastutama 50 000 euro ulatuses (st kokku 100 000 euro ulatuses). Maakohtu hinnangul ei ole selline etteheide tühistamise aluseks. Kostjatele on selgitatud, et nende vastutus on solidaarselt 50 000 eurot. Käenduslepingutes ja laenulepingu lisas 3 toodud maksimummäär ei olnud sedavõrd suur, et see tähendaks kostjate jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Sellest tulenevalt ei ole täidetud TsÜS § 92 lg 3 p-des 1–3 sätestatud eeldused tehingu tühistamiseks olulise eksimuse mõjul. Samuti ei anna kostjate esiletoodud elulised asjaolud alust tuvastada nende poolt käenduslepingule alla kirjutamist pettuse mõjul (TsÜS § 94 lg 1). Maakohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et kostjad on olnud eksimuses või teinud midagi pettuse mõjul. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostjad paluvad maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus paluvad kostjad jätta hageja kanda koos lisanduva viivisega. Maakohus ei ole nõustunud kostjate vastuväitega, et laenulepingu lisa 3 on iseseisev leping ega ole kehtiv, kuid ei ole seda põhjendanud. Laenusumma koosneb nelja erineva laenulepingu alusel välja makstud erinevatest laenudest, mistõttu ei saa olla tegemist üksnes laenulepingu nr 106L15 lisaga. Samuti puudub laenusihtotstarbe osas seos laenulepinguga nr 106L15. Ühe iseseisva laenulepingu lisaga (laenulepingu nr 106L15 lisaga) ei saa lõpetada teisi iseseisvaid laenulepinguid ja nende lisasid. Laenulepingu lisa 3 lepingu üldtingimused ei kehtinud lepingu nr 106L15 sõlmimise ajal. Erinevates dokumentides esinevad erineva sisuga avaldused selle kohta, miks oli vajalik sõlmida laenulepingu lisa 3. Maakohus on jaatanud, et tegemist oli refinantseerimisega. Maakohus on loetlenud laenulepingu lisa 3 sõlmimisega seotud asjaolusid, kuid on jätnud nendele asjaoludele üheselt mõistetava õigusliku hinnangu andmata. Kostjate peamised väited on maakohus jätnud analüüsimata. Maakohus on jätnud käsitlemata ka kostjate väited selle kohta, et laenulepingu lisa 3 edasilükkav tingimus ei ole saabunud. Maakohus on jätnud sisuliselt analüüsimata, kas on toimunud tagatiskokkulepete kehtiv muutmine, mis annaks aluse väita, et laenulepingu lisa 3 jõustumise eeldused on täidetud. Kostjad leiavad, et enne tagatiskokkuleppe muutmist ei saanud mistahes viisil laenulepingu lisa 3 eraldi lepinguna jõustuda, kuna tegemist oli uue lepinguga. Laenulepingu lisa 3 ei saanud jõustuda ka juhul, kui see ei olnud eraldi leping, sest tagatiskokkulepet ei ole nõuetekohaselt muudetud. Hüpoteegipidajale (Leila Kroonberg) ei saanud olla ettenähtav, et tema kinnistut koormav hüpoteek hakkab tagama ka laenulepingutest nr 4L17 ja 32L17 tulenevaid nõudeid võlgniku vastu. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et võlgnik pöördus ise laenulepingute refinantseerimise taotlusega hageja poole. See ei puuduta tagatiskokkulepet, mis oli sõlmitud L. Kroonbergiga. Eeltoodut arvestades ei saa hagejal olla kostjate vastu käenduslepingutest tulenevat nõuet. Kostjad jäävad selle juurde, et nad olid õigustatud käenduslepingutest taganema, alternatiivselt aga käenduslepingud tühistama eksimuse või ka pettuse tõttu. Kostjad jäävad oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hageja ei ole käenduslepinguid sõlmides rakendanud vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kohustus tulenes hagejale VÕS §-st 4034. Kostja I kinnitas 30. aprillil 2018, et tal ei ole vara, samuti avaldasid mõlemad kostjad, et on sundseisus. Kostja II avaldas, et tal ei ole raha, mida hageja nõuab. Kostjad möönavad, et nad ei ole sellele asjaolule varasemalt tuginenud, ent tehingu tühisust tuleb kohtul kontrollida omal algatusel. Selle kohustuse täitmata jätmine on samuti kaasa toonud ebaseadusliku otsuse tegemise.
6.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja ja võlgnik on laenulepingu lisas 3 kokku leppinud nelja laenulepingu kokku liitmises. Tartu Ringkonnakohus on 18. septembri 2023. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-19197 sama küsimust käsitledes jõudnud samale seisukohale. Võlgnikuga seotud isikud peavad hagejaga juba kolmandat tsiviilvaidlust
esitades järjekindlalt samu argumente. Lisaks ei oma küsimus, kas tegemist on iseseisva lepinguga, õiguslikku tähendust, sest kostjad on andnud käendused laenulepingu lisana 3 vormistatud tehingudokumendile. Maakohus tuvastas, et laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018. Kohtud on sama tuvastanud ka tsiviilasjades nr 2-18-19030 ja 2-21-19197. Kostjate väited tagatiskokkuleppe muutmise kohta ei ole enam aktuaalsed. Maakohus on käenduslepingute kehtivust analüüsinud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, mida on maakohus seejuures valesti teinud. Kostjad ei ole varem rääkinud tarbijakäendusest või vastutustundlikust laenamisest. Samuti pole esile toodud sellega seotud asjaolusid. Käesoleval juhul ei olnud tegemist tarbijakrediidiga. Kohtupraktika ei toeta väidet, et käendusleping võiks olla tühine vastutustundliku laenamise või tarbijakäenduse vastuväite kohaselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 1 alusel otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8.Kostjad heidavad maakohtule ette eelkõige seda, et kohus on jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse norme. Pooled on vaielnud asjas mh selle üle, et kas vaidlusalune laenulepingu lisa 3 on kehtiv, st kas kõik lisas 3 sisalduvad edasikükkavad tingimused on täidetud. Lisa 3 jõustub selle p 1.8.8 järgi allkirjastamisest poolte poolt ja tingimusel, et lisa punktis 1.5 nimetatud tagatised on seatud ning punktis 1.6.3 sätestatud intressid tasutud. Üheks lisa 3 punktis 1.5 nimetatud tagatiseks oli ka I järjekoha hüpoteek summas 100 000 eurot L. Kroonbergile kuulunud kinnistule registriosa numbriga
XXXXXXX.
TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendavas osas peab kohus TsMS § 442 lg 8 järgi märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
9.Kostjad on menetluses väitnud, et L. Kroonbergiga 14. detsembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping, millega seati hageja kasuks ülalviidatud I järjekoha hüpoteek summas 100 000 eurot kinnistule registriosa numbriga XXXXXXX (I kd, tl 114–120), ei taga hüpoteegipidaja (hageja) laenulepingutest 4L17, 32L17 ja 107L15 tulenevaid nõudeid võlgniku vastu ning laenulepingu lisa 3 kehtima hakkamise eeldusena tulnuks vastavat tagatiskokkulepet muuta. Kuna tagatiskokkulepet ei ole muudetud, on kostjate arvates täitmata üks laenulepingu lisa 3 punktis 1.5 sätestatud tagatiste andmise kohustustest ning lisa 3 ei ole jõustunud. Maakohus ei ole otsuses kostjate kõnealusele väitele sisuliselt vastanud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Maakohus on otsuses üksnes märkinud, et hageja on tõendanud lepingu (st laenulepingu lisa 3) kehtivuse kinnistutele hüpoteegi seadmise lepingute ja kinnistusraamatu väljavõtetega. Ringkonnakohus saab selle maakohtu minetuse kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et laenulepingu lisa 3 kehtima hakkamise eeldusena tulnuks ülalmärgitud tagatiskokkulepet muuta.
9.1.Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on
asjaõigusseaduse § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes. Tagatiskokkulepe peab sama sätte kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Hageja ja kinnisasja omanik L. Kroonberg sõlmisid 14. detsembril 2015 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise lepingus tagatiskokkuleppe, millega L. Kroonberg tagas endale kuuluva kinnistuga (registriosa nr XXXXXXX) mh hageja nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingust nr 106L15 ja selle võimalikest lisadest ning muudatustest (lepingudokumendi p 4.1).
9.2.Tagatiskokkuleppes määratlesid hageja ja L. Kroonberg seega, milliseid kohustusi kinnisasi tagab. Kinnisasja vastutus on piiratud hüpoteegisummaga 100 000 eurot. Kuna maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse norme rikkumata, et laenulepingu lisa 3 ei ole iseseisev leping, vaid laenulepingu nr 106L15 lisa, on tagatiskokkuleppe järgi hüpoteegiga tagatud ka laenulepingu lisast 3 tulenev nõue. Samale seisukohale hageja ja L. Kroonberg vahel 14. detsembril 2015 sõlmitud tagatiskokkuleppe sisu osas on asunud Tartu Ringkonnakohus ka 18. septembril 2023 tsiviilasjas nr 2-21-19197 tehtud otsuses (viidatud lahend on jõustunud). Õige on kostjate väide, et hüpoteegiga tagatav tulevane kohustus peab olema tagatiskokkuleppe sõlmimise ajal piisavalt määratletav. Ringkonnakohtu hinnangul on piisava määratletuse tingimus laenulepingust nr 106L15 ning selle võimalike lisadest ja muudatustest tulenevate nõuete osas ka täidetud.
9.3.Laenulepingu lisa 3 punktis 1.6.4 on laenusaaja (võlgnik) võtnud kohustuse muuta hüpoteekidega tagatavaid nõudeid selliselt, et see tagaks ka laenulepingu lisast 3 tulenevaid nõudeid. Sellest ei saa siiski järeldada, et muutmist vajas ka L. Kroonbergi ja hageja vahel 14. detsembril 2015 sõlmitud tagatiskokkulepe. Õiguslikult siduvat kohustust muuta hageja ja L. Kroonberg vahel 14. detsembril 2015 sõlmitud tagatiskokkulepet ei saanud võlgnik laenulepingu lisaga 3 võtta, kuna ta ei olnud selle tagatiskokkuleppe pool. Kõnealuse tagatiskokkuleppe muutmist ei ole arutatud ka 30. aprilli 2018. a kohtumisel (vt kohtumise protokoll (I kd, tl 142) ja kostjate 13. veebruari 2023. a seisukohale lisatud helisalvestis). Kostja II on kohtumisel avaldanud küll soovi vahetada see laenulepingut tagava kinnistu teise kinnisasja vastu ning seda teemat on koosolekul arutatud. Asjaolust, et hageja pidas vajalikuks kohustusi tagavate käenduslepingute uuesti sõlmimist (allkirjastamist), ei saa järeldada, et muutmist vajasid ka kõik hüpoteeke puudutavad tagatiskokkulepped.
10.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks viia ebaõigete lõppjäreldusteni.
10.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus vaidlustatud otsuse punktis 17 õigesti kokku võtnud kostjate peamised (vastu)väited – et laenulepingu lisa 3 on iseseisev leping ning et see leping ei ole kehtiv. Maakohus on jõudnud otsuses järeldusele, et vaidlusalune laenulepingu lisa 3 ei ole iseseisev leping, vaid on hageja ja võlgniku vahel varem sõlmitud laenulepingu nr 106L15 lisa. Samuti leidis maakohus, et laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018 ning on kehtiv (30. aprilliks 2018 olid kõik lisas 3 sisalduvad edasikükkavad tingimused täidetud). Maakohus on otsuses neid järeldusi kooskõlas TsMS §-ga 436 ja § 442 lg-ga 8 piisavalt põhjendanud (vt maakohtu otsuse põhjenduste p-d 17–22). Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Nagu eelnevalt märgitud, jättis maakohus seonduvalt laenulepingu lisa 3 jõustumisega piisava tähelepanuta kostjate väited L. Kroonbergiga 14. detsembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingus sisalduva tagatiskokkulepe muutmise vajaduse kohta. Mainitud vea
ringkonnakohus käesoleva otsusega kõrvaldas, vastates kostjate sellekohastele väidetele. Kõnealune maakohtu minetus ei saanud mõjutada ka kohtu lõppjäreldusi, kuna tagatiskokkuleppe muutmine ei olnud vajalik ning selle muutmises hageja ja võlgnik laenulepingu lisas 3 kokku ei leppinud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu kostjad maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
10.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et laenulepinguid nr 107L15, nr 4L17 ja nr 32L17 sai muuta või lõpetada ainult vastavaid laenulepinguid puudutavate lisakokkulepetega, mitte laenulepingu lisaga 3. VÕS §-st 5 tuleneb üldine lepinguvabadus ning VÕS § 13 lg 1 järgi on pooltel õigus kokkuleppel nende vahel sõlmitud lepinguid muuta või lõpetada. Laenulepingu lisas 3 sisalduvad kokkulepped samade poolte vahel sõlmitud teiste laenulepingute lõpetamiseks (koos laenulepingu nr 106L15 muutmisega) ei ole seaduse sisu ega mõttega vastuolus (VÕS § 1 lg 1). Kostjate apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu samuti, miks ei ole laenulepinguid nr 107L15, nr 4L17 ja nr 32L17 puudutavate kokkulepete sõlmimine selliselt lubatav.
10.3.Kostjad on seadnud apellatsioonkaebuses kahtluse alla, kas laenulepingu lisa 3 p-s 1.8.7 märgitud hageja juhatuse 31. märtsi 2016. a otsusega kinnitud üldtingimused saavad kohalduda laenulepingule nr 106L15, mis sõlmiti varem, 8. detsembril 2015. Ringkonnakohus märgib, et laenulepingut nr 106L15 on hiljem muudetud. Laenulepingu lisa 3 sõlmides võisid lepingupooled lähtuda ka pärast algse lepingu sõlmimist kehtestatud hageja tüüptingimustest.
10.4.Ringkonnakohus ei tähelda apellatsioonkaebuses (p-d 2.3.5) väidetud vasturääkivusi laenulepingu lisas 3 märgitu ja hageja krediidikomitee 7. detsembri 2017. a otsuse vahel liita laenulepingute 107L15, 4L17 ja 32L17 jäägid laenulepingu 106L15 jäägile (II kd, tl 17 pöördel).
10.5.Kostjad leiavad apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et nad olid õigustatud käenduslepingutest taganema, alternatiivselt aga käenduslepingud tühistama eksimuse või ka pettuse tõttu. Kostjate arvates ei ole maakohus vaidlustatavas otsuses kostjate etteheiteid sisuliselt analüüsinud. Ringkonnakohus kostjatega ei nõustu. Maakohus on kostjate nendele väidetele otsuses (vt lk-d 16–17) piisava põhjalikkusega vastanud ning leidnud kokkuvõttes, et kostjatel puudus alus käenduslepingutest taganeda ning samuti ei olnud käenduslepingud kostjate esile toodud asjaoludel sõlmitud olulise eksimuse (TsÜS § 92 lg 3) või pettuse (TsÜS § 94 lg 1) mõjul. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus jättis 28. oktoobri 2024. a istungil protokollilise määrusega rahuldamata kostja I taotlused temalt vande all seletuse võtmiseks. Kostja I esindajate väitel oleks kostja I soovinud seletusega tõendada asjaolusid, mis on seotud taganemis- ja tühistamisavaldustega. Ringkonnakohus märgib, et taganemisavalduses (I kd, tl 73) ega tühistamisavalduses (I kd, tl 75) ei ole välja toodud selliseid asjaolusid, mis andnuks aluse käenduslepingutest taganeda või neid tühistada. Vande all antud seletuses ei oleks kostja I saanud enam välja tuua uusi asjaolusid, kuna kõik oma vastuväidete aluseks olevad asjaolud pidid kostjad esitama maakohtu menetluses (TsMS § 5 lg 1, § 392 lg 1 p 3, § 394 lg 2 p 3).
10.6.Kostjad leiavad, et hageja ei ole käenduslepinguid sõlmides rakendanud VÕS §-st 4034 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjad on seisukohal, et nimetatud põhimõtte rakendamise kohustus laieneb ka lepingutele, mille puhul laenusaajaks (võlgnikuks) ei ole küll tarbija, ent käendajateks on tarbijad. Ringkonnakohtu arvates õigusteooria ega senine kohtupraktika kostjate seda seisukohta ei toeta. Vastutustundliku
laenamise põhimõte VÕS § 4034 tähenduses kohaldab tarbijakrediidi andmisel, s.o majandusvõi kutsetegevuses tegutseva krediidiandja poolt tarbijale (VÕS § 1 lg 5) krediidi või laenu andmisel. Praeguses asjas ei ole võlgnik (st põhivõlgnik) tarbija, mida möönavad ka kostjad ise. Lisaks, isegi kui tarbijakrediidi sätted käenduslepingutele laieneks, ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (vt ka RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p 24).
10.7.Kostjate esitatud aegumise vastuväite on maakohus lahendanud 11. jaanuari 2023. a vaheotsusega, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega (TsMS § 449 lg 3). Hüpoteetiliselt võiksid laenulepingu 4L17 täitmise tagamiseks kostjate ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingutest tulenevad nõuded olla küll aegunud, kuid hagiavalduses esitatud nõuded ei tugine nendele lepingutele.
11.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 165 lg 3 esimese lause ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.
12.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.
12.1.Hageja 31. septembril 2024 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 1470 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaat R. Varul on osutanud õigusabi mahus 10,5 tundi järgmiselt: tutvumine kohtuotsusega, apellatsiooniga, nõupidamine kliendiga ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (kokku 6 tundi); kohtumäärustega tutvumine, kostja taotlusega tutvumine, infovahetus kliendiga, ettevalmis istungiks, osalemine ringkonnakohtu istungil (kokku 4 tundi); infovahetus kliendiga ringkonnakohtu istungi osas, menetluskulude nimekirja koostamine (kokku 0,5 tundi). Esindaja on osutanud õigusabi tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Hageja kinnitab, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning et menetluskulud, mille kindlaksmääramist hageja taotleb, ei sisalda käibemaksu.
12.2.Kostjad leiavad 5. novembri 2024. a seisukohas, et hageja tegevusala arvestades ei ole välise õigusabi kasutamine hageja poolt üldse põhjendatud, seda eriti põhjusel, et kostja personali hulka kuulub jurist, kes on koostanud ka käesolevas tsiviilasjas menetletava hagi. Õigusteenuse tunnitasu määr on küll mõistlik, kuid 10,5 tunni ulatuses hageja menetluskulude kostjate kanda jätmine ei ole põhjendatud. Kostjate hinnangul ei ületa hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud viite tundi.
12.3.TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2). Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Esindaja põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ning vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14; 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).
Asjaolu, et menetlusosalisel võib olla õigusalaste teadmistega töötaja, ei muuda ringkonnakohtu arvates kulusid advokaadist esindaja kasutamisele põhjendamatuks, kindlasti ei ole sellised kulud põhjendamatud hagiasjas toimuvas apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Asi ei ole küll keskmisest mahukam ega keerukam ning apellatsioonimenetluses on mõlemad pooled korranud suures osas juba varasemas menetluses esitatud seisukohti, kuid nimekirjas märgitud esindaja toimingute ajakulu on 10,5 tunni ulatuses siiski põhjendatud ja vajalik. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu.
12.4.Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 1470 eurot (10,5×140) ning mõistab selle summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.
12.5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hagejate taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.